Kriminoloogia ajalooline areng (0)

6
Õigusteaduskond
Kriminoloogia ajalooline areng
Essee
Kriminoloogia
TALLINN 2008
Sissejuhatus
Ajalooga on üks kummaline asi, ajalugu oli ammu enne meid, ent samas on ajalugu ka praegune hetk. Iga päev toimub maailmas midagi murrangulist, midagi, mis on homseks juba harilik ning tavapärane ja ehk unustatudki. Keegi tark on kunagi öelnud: „Pole olemas midagi uut siin ilmas, on ainult unustatud vana.“ Sellega tuleb ilmselt nõustuda.
Ühiskond areneb ja muutub ometi vastavalt juba olemasolevale ja toetudes olnule, rakendades eelnenut ja uut, et areneda, mõtestada lahti ja leida uusi suundi, mis aitaks korrastada, muuta ja leida alternatiive kasutuks muutunuile. Äkki on just murrangulised avastused, mis eelneva kasutuks muudavad need, mis piiritlevad eilset ja tänast.
Nii on ka kriminoloogia arenguga. Kuritegevus on saatnud inimest läbi ajaloo. Aegade algusest tänapäevani on inimene sepitsenud kurja. Erinevatel ajastutel on seda mõistetud ja mõtestatud erinevalt, lähtudes hetkel kehtivatest normidest.
Prof . E. Raska on oma raamatus „Kriminoloogia sissejuhatus ainesse“(2002), toonud ilmeka ja arusaadava näite kuritegevuse algusaja kohta. Ta seletab nähtuse lahti läbi Vanas Testamendis esitatu: “Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes sai käima peale ja tõi Kaini ilmale ning ütles: “Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud.“ Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli pudulojuste karjane, Kain aga põllumees…Ja sündis kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema“
Talitsemaks inimese kurjust lõi Jehoova kümme käsku. Need hädavajalikud käitumisjuhised kasvasid välja mitte teoreetilistest kaalutlustest , vaid nimelt praktilisest vajadusest. Need olid mõeldud inimeste ohjamiseks oma tegudes ja tõekspidamistes.
Ajalooline areng
Kriminoloogia on suhteliselt noor, vaevalt paarisaja -aastase arengulooga teadus, mis tegeleb tänaseni oma ainevaldkonna piiritlemisega. Sõna „kriminoloogia“ on tuletatud kahest sõnast: ladinakeelsest „crimen“, mis tähendab kuritegu ja kreekakeelsest „logos“, mis tähendab teadust, õpetust, ka mõistust ja sõna. Esmakordselt kasutas nimetust „kriminoloogia“ itaalia teadlane R. Garofalo ( Rebane 1975).
Ehkki ajaloost on teada suuri mõtlejaid, kes ka kuritegevuse põhjuste ja olemuse üle on arutlenud ( Platon , Sokrates, Aristoteles ), saab kriminoloogia, kui teaduse arengust rääkida siiski alates keskaja lõpust. Siis algas nö. uus ajastu. Toimus tormiline teaduse areng, mille murdepunktiks võib lugeda Mikolaj Koperniku ( 1473 -1543) avastust heliotsentrilise maailma loomisest ( Raska 2002). Seni religioonidele toetuva inimese maailmapilt avardus, inimene hakkas tunnetama võimu asjade ja protsesside üle, nägema iseenese võimu ja tähtsust.
Kriminoloogiat võiks defineerida kui teadust, mis uurib kuritegevust või siis õpetust kuritegevusest. Samas on mitmed autorid seisukohal, et päris täpne selline definitsioon siiski poleks, sest mis on kuritegevus iseenesest? Kuritegevus iseenesest on ju kokkuleppe küsimus. Eksisteerib ju siiani aafrika suguharusid, kelle menüüsse võib vabalt kuuluda ka inimliha, mis sest, et ülejäänud maailm seda absoluutseks tabuks ja kuriteoks peab. Samuti tuleb araabia naistel vastuvaidlematult kannatada traditsioonidest tulenevaid käitumispiiranguid, mis meie mõistes tunduvad brutaalsed ja inimõiguse piire ületavad.
Valgustusajastul 18.saj. Euroopas vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse. Hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Heideti kõrvale inimese teoloogiline mudel ent püsima jäid kehtinud paradigmad ( Raska 2002) Ajastu suur mõtleja Charles de Montesquieu ( 1685 -1755) leidis, et inimese allumatuse põhjused peituvad inimliku olemise piiratuses ja egoismis , mis tõukavad teda iseenese loomu vastastele tegudele.
Cesare Beccaria (1738-1794) seletas inimese kriminaalset aktiivsust sisemiste algete abil, mis võivad suunata nii heale kui halvale. Sääraste algetena tõi ta esile naudingu ja kannatuse, mis mõlemad ühtviisi võivad tõugata inimest nii kahjulikele, kasulikele kui ka lausa kangelaslikele tegudele (Raska 2002).
19 saj. alguse saanud tööstuse ja teaduse kiire areng tekitas vajaduse inimeste palju suuremaks sotsialiseerumiseks. Koonduti tööle tehastesse, manufaktuuridesse, toimus linnastumine . Murranguliselt muutus ka inimeste elukorraldus. Sel perioodil hakkasid jõudsalt arenema nii loodus kui ka sotsiaalteadused , teiste hulgas ka õigusteaduse erinevad suunad. Kujunes esimene moodne karistusõigus. Karistusõiguse kujunemine oli tingitud vajadusest uute karistusmeetodite järele. Enam polnud võimalik keskaja korra kohaselt inimest hukata.
Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim oli 19.saj. lõpul oma uurimistulemustele toetudes seisukohal, et kuritegevus on täiesti normaalne nähtus. Inimeste kollektiivset teadvust ei ole võimalik sedavõrd unifitseerida, et nad alluksid kõigile sotsiaalsetele normidele. Inimesed on erinevad, nende vaimsed, sotsiaalsed võimed ja tõekspidamised on nii erinevad, et pole võimalik kõikide ühesugune arusaamine ja ka tahtmine olla sarnaste vaadetega ja alluda ühesugustele nõudmistele (Ginter1991). Selge on ka see, karistuse rakendamine mõjub inimestele erinevalt, rolli mängib ka inimeste teadlikkus kehtestatud normidest ja muud nüansid.
Seega ei ole kuritegevus mitte ainult paratamatu, vaid koguni soovitatav – kuritegevuse kadumise või likvideerimise korral tuleks kuulutada kuritegudeks mõned muud, seni lubatud teod (Sootak, 1994)
Durkheim oli seisukohal, et kuritegevuse täieliku kaotamisega ei toimuks ka arengut. Näiteks sõjatööstusest, mis oli algselt mõeldud „vastase“ hävitamiseks kasvasid välja avastused mis jäänuks tegemata, samuti kõrgtehnoloogia.
Kriminaalse käitumise paradigma sündis 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses. Kriminaalsuse seletamisel suureks teerajajaks sai itaalia vanglaarst- psühhiaater ja kriminoloog Cesaere Lombroso (1836-1909) ja tema nö. „sünnipärase kurjategija “ teooria.
Uurides oma eluajal üle 11 000 kurjategija põhjendas Lombroso oma töös „ Kuritegelik inimene“ inimese kriminaalset käitumist anatoomiliste iseärasustega. Tugeva kriitika ja omandatud kogemuste najal tuli tal oma seisukohti siiski muuta ja tunnistada, et on olemas ka teistsuguseid kurjategijate tüüpe. Siiski on tänasessegi päeva kandunud tema arusaam sellest, et inimese käitumist mõjutavad väga paljud erinevad faktorid.
Hakati otsima uut mudelit inimeste kriminaalsuse seletamiseks ja jõuti seisukohale, et inimene ei pane kuritegu toime mitte sellepärast, et ta on hingelt kuri ja kriminaalne , vaid kriminaalset käitumist tingib ja stimuleerib ühe tegurina sotsiaalne keskkond milles ta parasjagu viibib (Raska 2001). Kui tahetakse muuta asjade seisu ühiskonnas, kui seatakse näiteks eesmärk vähendada kuritegevust tuleb eelkõige muuta ühiskondlikke olusid.
Pikka aega valitses kriminoloogide hulgas ka seisukoht, et kuritegevuse põhjused peituvad vaesuses , madalas kultuuritasemes, harimatuses jne. mida nimetatigi kriminogeenseteks teguriteks. Ühiskonna tegelik areng ja erinevate kultuuride võrdlemine on siiski näidanud et ükski nimetatud faktoritest pole kriminogeenne iseenesest. Tänasel päeval saab paraku hoopis väita, et mida rikkamad ja haritumad on kuritegelikud inimesed, seda suuremaid kuritegusid suudetakse toime panna.
19.sajandi lõpuks ja 20nda sajandi alguseks kujunesid välja mitmed erinevad koolkonnad kes kõik püüdsid inimese kriminaalsust käsitleda ise nurga alt. Psühhoanalüütiline koolkond eesotsas Sigmund Freudiga ( 1856 -1939) leidis, et kalduvus kuritegevusele on täheldatav praktiliselt kõikide inimeste juures.
Freudi psühhoanalüütilise kontseptsiooni rakendused kriminoloogias seonduvad peamiselt kriminaalse käitumise motivatsiooni uurimise ja seletamisega. Oldi seisukohal, et kuriteos realiseeruvad inimese amoraalsed instinktid ja tegu toimub tänu sellele, et inimese alateadvus väljub nö. superego kontrolli alt. Arvati, et valdav osa kriminaalse käitumise motiividest langeb kokku tavainimese soovide ja püüdlustega. Erinevus on ainult selles, et kurjategija erinevalt tavainimesest ei kontrolli ega suuda talitseda oma alateadvuse tunge (Raska 2002)
Tähtis roll kriminoloogia arengus oli ka sotsioloogilisel koolkonnal, mis 20.sajandi alguses Ameerika Ühendriikides jõuliselt arenema hakkas. Sotsioloogiline koolkond arendas mitmeid uusi kontseptsioone kuritegevuse tekke käsitlemisel. Kultuurikonflikti teooriat arendas Albert Cohen , kes tõi 1955a. sisse kriminaalse subkultuuri kontseptsiooni.
Cohen jõudis noorte kurjategijate bandesid uurides järeldusele, et sellistes mikrogruppides kujunevadki välja oma mikrokultuuri nähtused nagu spetsiifilised vaated, harjumused, käitumisstereotüübid jne. Nende nähtuste integreeritud kogum – subkultuur pakub indiviidile võimaluse süümepiinadeta üle astuda nn. suure ühiskonna mõjuväljast. Enamgi veel, sageli on kriminaalses subkultuuris normiks nö. tavanormide rikkumine .
Kriminoloogia sotsioloogilise koolkonna teise suure teooriate grupi moodustasid märgistamis- ehk stigmatiseerimisteooriad. Olulise panuse selle teooria kujunemisele andis oma raamatuga USA kriminoloog Edwin Lemert. Oma raamatus „Sotsiaalne patoloogia “ tõi ta üksikasjalikult välja inimese kriminaliseerumise etapid:

• Käitumisreegli rikkumine
  
• Interaktsioon ümbritsevaga negatiivse reaktsiooni vormis
  
• Solvumistundest esile kutsutud teine üleastumine
  
• Ümbritsevate (legaalse võimu) hukkamõist ja märgistamine seadusrikkujana
  
• Kurjategija rolli omaksvõtmine
  

Olenemata teatud erinevustest oma vaadetes on kõik märgistamisteooria kriminoloogid üksmeelsed teatud põhipunktides:

• Pole olemas kuriteo absoluutseid tunnuseid. Mingi teo määratlemine kuriteona sõltub eranditult inimeste reaktsioonidest.
  
• Oma isikuomadustelt ei erine kurjategijad praktiliselt mittekurjategijatest.
  
• Kohtusüsteemi ja karistusaparaadi mõju kuritegevusele on pigem kuritegevust õhutav kui tagasihoidev, mistõttu oma tegevusega toovad nad ühiskonnale kahju, mitte kasu.
  
• Pole vaja dramatiseerida kurjust, mida karistamisega ja kurjategija märgistamisega tahes-tahtmata tehakse. Tähtis on ära hoida ühiskonna lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks - kurjategijateks ja mittekurjategijateks.
  

Klassivastuolud leidsid tee kriminoloogiasse läbi radikaal Richard Quinney ja tema raamatu „Kuritegevuse sotsiaalne reaalsus “. Tema juhtis oma teoses tähelepanu sellele, et paljudele majanduslikult valitseva klassi üleastumistele vaadatakse lihtsalt läbi sõrmede.
Tema ja paljude radikaalsete kriminoloogide teeneks võib lugeda nö. poliitiliselt tundlike probleemide avalikustamist. See on kutsunud ja kutsub ka edaspidi esile võimukandjate meelepaha, kuid tagab ühtlasi teaduse sõltumise päevapoliitilistest huvidest.
Kokkuvõte
Kuritegevus, kui sotsiaalse elu nähtus on eristatav mittekuritegevusest pigem kokkuleppeliselt. Kriminaalseadus küll annab kuritegude loetelu ja tunnused, mille poolest üks kuritegu teisest erineb, kuid ainult sellega pole veel võimalik tõmmata selget piiri kuritegude ja mittekuritegude, kurjategijate ja mittekurjategijate vahele tegelikkuses, meie igapäevaelus.
Kuritegevus on ühiskonna kui sotsiaalse süsteemi funktsioneerimise produkt. Ta on protsess, mille muutumine ei sõltu teatud isikute käitumisotsustest või neid tingivaist keskkonnategureist vaid inimeste sotsiaalse kooselu organisatsioonilisest korraldusest. Seda tõestab ja kinnitab kuritegevuse ajalugu.
Kasutatud kirjandus:
Sootak J. (1994). Alaealiste kriminaalvastutus õigusdogmaatika ja seadusandluse eripära. Eesti Jurist, nr.1, lk. 35-40.
Rebane I. (1975). Algteadmisi kriminoloogiast. Tallinn: „Eesti Raamat.“
Ginter J. (1991). Klassikalised sotsioloogilised teooriad kriminoloogias. Tartu: TÜ trükikoda.
Raska E. (2002). Kriminoloogia Sissejuhatus ainesse. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.