Emil Durkheim (0)

E. Durkheim
Struktuurfunktsionalismi olemus
Struktuur- funktsionalismi rajajaks peetakse Prantsuse sotsioloogi Emilié Durkheimi (1858 – 1917). Raamatuga The Rules of Sociological Method tõi Durkheim välja sotsioloogilise subjekti olemuse ja sotsioloogilise uurimuse sammud. Sotsioloogilise subjekti all mõtles Durkheim indiviidist väljaspool paiknevaid olusid, mis mõjutavad üldiste käitumisreeglitena indiviidi sisemisi piire (Morrison 2006: 185). Seega võtsid struktuurfunktsionalismi metodoloogilised ideed ja nende uurimuslikud vaated fookusesse kriminogeensete hälvete ning ebakõlade otsimise ühiskonna regionaalsetes, kultuurilistes ja demograafilistes struktuurides ( Mitendorf 2004: 13).
Sotsiaalsed faktid
Durkheim laiendas mõistet sotsiaalsed faktid ( social facts) e kollektiivne kujutlus ja defineeris mõiste kui välimise sundluse ( external coercion) võim indiviidi üle ning kindlate sanktsioonide olemasolu indiviidi püüdluste suhtes seda seatud reeglistikku rikkuda (Morrison 2006: 186).
Sotsiaalsed faktid on seega sotsiaalne reaalsus , mida indiviid ühiskonda sündides eest leiab ja millega peab arvestama sama tõsiselt nagu loodusnähtustega.
Sotsiaalsed faktid jagunevad Durkheimi järgi nelja gruppi:
1) Ühised ideed ja tundmused (sh keel, uskumused, pika ajalooga traditsioonid);
2) Ideaalid, väärtuskujutlused ja normatiivsed arusaamad, millest lähtuvalt kujundatakse sotsiaalse käitumise praktikat;
3) Õigus – sel määral, mil see on kooskõlas üldisemate väärtuskujutlustega ja kõlbeliste ideedega;
4) Majandustegevuse valdkonda kuuluvad nähtused (nt majanduslik huvi, konkurents ) (Mitendorf 2004: 12-13).
Sotsioloogia iseseisva distsipliinina
Sotsioloogilise uurimuse läbiviimiseks tuli Durkheimil tõmmata eristav joon psühholoogia ja sotsioloogia vahele, et oleks võimalik uurida ühiskonda eraldi individuaalsest aspektist. Durkheimi eesmärgiks oli näidata sotsiaalset reaalsust väljaspool indiviidi ja luua viisid selle reaalsuse uurimiseks (Morrison 2006: 186). Sotsiaalse reaalsuse all pidas Durkheim seega silmas mitte füüsilise keskkonna ja indiviidide omaduste hulka kuuluvaid asjaolusid, vaid just nimelt ühiskonna enda karakteristikuid ning kvaliteete (Mitendorf 2004: 13).
1890nendatel oli väga levinud seisukoht uurida ühiskonnas olevaid probleeme indiviidi mentaalse elu seisukohalt. Durkheimi sooviks oli muuta sotsioloogia iseseisvaks distsipliiniks, mille raames vaadeldakse ja uuritakse eksisteerivaid sarnasusi erineva struktuuriga ühiskondades. Faktilist uurimist kasutas Durkheim, et koguda teadmisi ühiskonna kohta, viies läbi statistilisi uurimusi mitmetest sotsiaalsetest nähtustest, mis eksisteerisid eri tüüpi ühiskondades. See aga tõi tema seisukohtadele palju kriitikat, sest laialdaselt aktsepteeritud psühholoogia valdkonda kuuluv seisukoht oli, et indiviid on ühiskonna keskpunkt ja seega ka ühiskonnateooria keskpunkt. Seda toetasid ka laialdaselt aktsepteeritud J.S. Milli ja J.Benthami utilitaarne sotsiaalne teooria (utilitarian social theory) ning G.Trade ühiskonnateooria (theory of society).
Durkheimi ideedele vastandlikud seisukohad
Utilitaristide sotsiaalse käitumise doktriini järgi kõik inimese käitumisaktid on täiesti autonoomsed ja enese määratletud (self determend), millede aluseks on kavatsus . Viimane omakorda tuleneb isikliku kasu motiivist edendada oma huve. Sellega aga utilitaristid Durkheimi järgi jätsid kahe silma vahele sotsiaalsete reeglite üldisema konteksti, mis toimib indiviidide tegevust piirava faktorina. Seega ei saa igas olukorras rääkida indiviidi vabast tahtest ja piirangute puudumisest käitumisotsuseid tehes.
Trade ühiskonnateooria toetas seisukohata, et ühiskond on imiteeriva käitumise tulemus, mille allikaks on sotsiaalsed faktid ja mis kandub üle indiviidilt indiviidile ning ta ei nõustunud Durkheimi väitega, et sotsiaalne reaalsus asub väljaspool indiviidi. Talle jäi arusaamatuks, et kui eemaldada indiviidid , siis kuidas saaks veel järele jääda ühiskond, kuna viimane polnud Trade järgi muud kui indiviidid ja nende teod ning mõtted ( individual acts and minds). Seega oleks Trade järgi välistatud ka sotsioloogia kui eraldiseisev uurimisdistsipliin, mida Durkheim oma raamatuga The Rules of Sociological Method kummutas (Morrison 2006: 187-189).
Defineerides sotsiaalsed faktid esitas Durkheim väljakutse utilitaristlikule mõtlemisele ning imitatsiooni teooriale . Esiteks leides, et on olemas välimise sundluse jõud, mis eksisteerib indiviidi üleselt. Ta juhtis tähelepanu individuaalsetelt motiividelt ja kavatsustelt välistele sotsiaalsetele reeglitele, mis on ühiskonna võrgustikus. See oli vastupidine arvamus utilitaristlikule seisukohale, et indiviidi käitumine võiks olla täielikult enese määratletud, näidates, et sotsiaalsed faktid mitte ainult ei omanud autoritaarset positsiooni indiviidi tegude metaalse sättumuse ( mental disposition of individual acts) üle olles samaaegselt neist täiesti eraldiseisvad, vaid ka sotsiaalsetel reeglitel on võim määrata inimkäitumise aktsepteeritavuse piire. Seega, kui ühiskonnal on võim rakendada sundlust (coercion) väliste sotsiaalsete reeglite ja kohustuste näol indiviidi üle, näitab see, et individuaalsed käitumise viisid tulevadki konkreetselt ühiskonnast, mis viitab indiviidi positsioonile laiemas sotsiaalsete reeglite ja tavakohaste piirangute võrgustikus. Siit ka vastulause imiteerimisteooriale, kuidas saaks rääkida välisest sundlusest, kui ühiskonda inimeset väljaspool pole olemas. Durkheimi järgi on sotsiaalsed faktid just see faktiline tõestus reaalsusest, mis asub väljaspool indiviidi (Morrison 2006: 189-190).
Et mitte siiski väita, et indiviidil puudub üleüldse eneseväljendus võimalus, siis leidis Durkheim, et on oluline teha vahet sotsiaalsete ja individuaalsete faktide (enesekohased privaatsed tegevused nagu nt magamine, söömine, arutlemine jne) vahel, esimese uurimisele keskenduks sotsioloogia.
Durkheimi järgi on analüüsi aluseks ühiskondade uuritavad jooned:

• faktid, mis on seotud ühiskonna populatsiooni suuruse ja üldise tiheduse ning sotsiaalse ja institutsionaalse struktuuri keerukusega;
  
• faktid, mis on seotud indiviidide asustustihedusega ja läbikäimise intensiivsuse ning iseloomuga.
  

Neid fakte iseloomustas ta terminiga dünaamiline tihedus ( dynamic dencity) ja kogumite kontsentratsiooni ( concentration of aggregates) määr e populatsiooni suurus ja tingimused, milledes indiviidide grupid majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitilised ühiskonnas tegutsevad. Dünaamiline tihedus pidi näitama sotsiaalse elu intensiivsuse määra ja individuaalset mõtte ning tegutsemise künnist (treshold of individual thought and action ) ühiskonnas.
Sotsiaalse miljöö kontseptsioon aitas luua põhjuslikke seoseid eri tüüpi sotsiaalsete faktide vahel ja vältida selle seletamist individuaalsete faktidega (Morrison 2006: 190).
Anoomia
Anoomia Durkheimi järgi viitab ühiskonna ja sotsiaalsete institutsioonide regulatiivsete funktsioonide kahanemisele industriaalse arengu käigus, kui nõrgeneb ühiskonna võimekus tagamaks vajalikul määral sotsiaalseid piiranguid (Morrison 2006:224).
Teisisõnu kollektiivsustunde nõrgenemine, ühiskondliku solidaarsuse hajumine, mis võiks tähendada normatiivse regulatsiooni puudulikkust. Anoomia on seega iseloomulik ühiskonna arengu murranguperioodidele, kus kiiresti muutuv ühiskond kaotab regulatiivse võimu oma liikmete üle. Ühiskonna sisemine lagunemine, solidaarsuse nõrgenemine jätab inimesed silmitsi iseenda probleemidega. Durkeimi anoomiteooria väidab, et probleemidega silmitsi seismine tekitab inimestes pingeid ja ebakindlust, millega kaasnevad häired sotsiaalses kohanemises. Häired võivad kaasa tuua ühiskonnale ohtliku käitumise leviku ning muud sotsiaalse patoloogia nähtused e anoomia (Mitendorf 2004:14). Seega on Durkheimi anoomia kontseptsiooni järgi kuritegevus tihedalt seotud ühiskonnas toimuvate muudatustega. Nii positiivset kui ka negatiivset laadi kiired muudatused ühiskonnas vähendavad teatud ajaks ühiskonna võimet oma liikmete käitumist kontrollida ning seda peegeldab ka kuritegevuse kasvutendents – mida kiiremad ja olulisemad on muudatused, seda märgatavam on kuritegevuse kasv ( Ginter & Kaugia 1998: 256).
Lähenemine kuritegevusele kui normaalse ühiskonna normaalsele nähtusele (Ginter 1991: 7-11)

Kuritegevuse olemus

Kuritegusid pannakse toime igat tüüpi ühiskonnas. Kuigi nii ühiskonniti kui ka erinevatel ajastutel piiritletakse kriminogeensuse valdkonda kuuluvalt erinevalt.
Kuritegevus on tihedalt seotud elutingimustega. Kui oletada, et kuritegevus kujutab endast sotsiaalse patoloogia väljendusvormi, siis järelikult pole tegu juhusliku sotsiaalse nähtusega, mistõttu kuritegevus patoloogiana kasvab välja ühiskonna põhistruktuuridest.

Kuritegevus kui normaalne nähtus

Paradoksaalselt ei ole olemas paremat näidet nähtusest, millel oleks olemas kõik normaalse nähtuse tunnused, kui kuritegevusel, mis näitab stabiilselt kasvavat arengutendentsi koos ühiskonna arenguga.
Kuritegevus laias mõtet on nö vajalik, sest on osa sotsiaalsest elust, moraalist, õiguse normaalsest evolutsioonist. Seega normaalne on kuritegevuse eksisteerimine, kui see ei ületa selle ühiskonna tüübile iseloomulikku kuritegevuse taset, mida on võimalik kindlaks määrata.
Kuritegevuse liiga kõrge tase on see, kui õiguskaitseorganid ei suuda enam tagada endi informeeritust sellest, milliste kuritegude toimepanemist on põhjust teatud rühmituse/isiku poolt oodata ning ei suudeta ka adekvaatselt reageerida kuriteoteadetele (Ginter & Kaugia 1998: 257).

Kollektiivse närvi tundlikkusest

Durkheim ei käsitle kuritegevust kui indiviidile omast pahelisust, vaid kui ühiskonna tervise faktorit , mis on kõigi ühiskondade tervise faktor. Kuritegevusega nö ärritatakse läbi tekkiva kahju kollektiivset närvi.
Erinevatele tegudele reageerimise intensiivsus sõltub ühiskonna kui terviku vastumeelsusest või poolehoiust nende tegude suhtes. Siin on oluline kollektiivsuse tunnetuse ühtsus. Kuritegevus aga ei saa kaduda seetõttu, et alati on intensiivsemalt hukkamõistvate otsuste varjus vähemintensiivsemad, mis võimenduvad, kui suudetakse elimineerida teod, mis senini on põhjustanud seda intensiivset hukkamõistu (röövimine vs halb käitumismaneer. Kui röövimine taandub, ollakse tundlikumad halva käitumismaneeri suhtes). Hea näide on siinkohal nunnakloostri elukorraldus. Inimeste hälbiva käitumise standardid /skaala erinevad, seega hinnangud neile on sammuti individuaalselt erinevad.
Ühtne ja absoluutne ühetaolisus on täiesti võimatu, sest igaüht meist ümbritsev füüsiline keskkond, pärilikud omadused ja sotsiaalsed faktorid mõjutavad indiviide erinevalt ja põhjustavad sellega erisusi ka teadvuses.
Samas, mida integreeritum on inimene ühiskonda, seda väiksema tõenäosusega rikub ta selle ühiskonna reegleid (Mitendorf 2004:13).

Hälbed

Kuna ei ole olemas ühiskonda, milles indiviidid ei erineks suuremal või vähemal määral keskmisest kollektiivsest tüübist, siis järelikult on vältimatu, et selliste hälvete hulgas on ka kuritegelikke hälbeid. Oma iseloomu saavad need hälbed mitte sisemisest olemusest, vaid neile kollektiivse teadvuse poolt antava hinnangu järgi.

Ühiskonna paindlikkus

Õiglus ja moraal muutuvad ühiskonna sotsiaalse tüübi muutumisel ja evolutsioneeruvad ühe ja sama ühiskonna tüübi raamides vastavalt selle ühiskonna elutingimuste muutusele. Et sellised muutused (e areng ajas ja ruumis) oleksid võimalikud, ei tohi moraali aluseks olevad kollektiivsed tunded suhtuda vaenulikult muutustesse ja peavad olema mõõduka mõjujõuga. Kui need on liiga tugevad, kaotab ühiskond paindlikkuse. Täiuslik (väga tugeva ühtse kollektiivse tunnetusega) süsteem, aga ei suuda taluda muutuseid. Kui ei oleks kuritegevust (s.t kollektiivsete tunnete intensiivsus oleks enneolematult kõrge), siis vastupanu igasugustele muutustele oleks absoluutne.
Selleks, et saaks väljenduda omast ajast ees oleva idealisti individuaalsus , peab olema võimalik väljenduda ka kaasaegse ühiskonna keskmisest tasemest allpool oleva kurjategija individuaalsus. Kuritegevus hoiab vajalike muutuste jaoks teed lahti.
Muutused annavad aluse individuaalsusele väljendusvabadusele, varieerumisele keskmisest, valikusuundi arenguks ning parima suuna poole kaldumiseks arvesse võttes mikro kui ka makro tasandi konteksti.

Kuritegevusest arengupotentsiaaliks

Kuritegevus lausa mõningal juhul valmistab niisuguseid muutusi ette – ühiskonnas, kus on olemas kuriteod, on kollektiivsed tunded piisavalt elastsed võtmaks uut kuju ja kuritegu võib mõnel juhul määrata, millise vormi need tunded võtavad – kuritegu on tulevase moraali eelaimdus , samm tuleviku poole (nt Sokrates ja vabamõtlemine. 80nendatel Nõukogude Liidu vastane agitatsioon ja propaganda , eraettevõtte sugemetega tegevus (Ginter & Kaugia 1998: 256)).
Kurjategijal on sotsiaalses elus teatav roll ja kuritegu ei saa mõista kui pahet , mida on vaja kõigi vahenditega maha suruda. Kuritegevuse järsk langus viitab ühiskonna arengu aeglustumisele, võimalikule paigalseisule.
Seega kuritegevuse positiivse mõju ühiskonnale saab kokku võtta (Mitendorf 2004: 13):
• Arendab ühiskonna moraali ja õiglustunnet: ühiskond reageerib negatiivselt kuritegevusele ja selle kaudu areneb üldine moraal.
• Täidab ühiskonna tervise indikaatori funktsiooni: liiga madal kuritegevuse tase viitab liiga tugevale ühiskondlikule struktuurile – tegemist on kivistunud ühiskonnaga, kus puudub võimalus indiviidi eneserealiseerimiseks. Liiga kõrge kuritegevuse tase viitab stabiilsuse puudumisele – ühiskond laguneb, solidaarsustunne kaob.
• Arendab ja tugevdab ühiskonna solidaarsustunnet: ühiskonna seaduskuulekas osa ühendab oma jõud vastandades ennast kurjategijatele. Selle vastandamise kaudu areneb kollektiivne arusaam aususest ja korralikkusest ning hirm olla karistatud ja ühiskonnas tõrjutud. Konformism saavutatakse karistuse kaudu.
Seega, on olemas teatav normaalne kuritegevuse tase, millest allapoole jõudes hakkaks kuritegevuse vastane võitlus vähendama ühiskonna arenguvõimalusi, kuid see ei tähenda, et kuritegevuse vastast võitlust poleks üleüldse vaja. Lihtsalt põhieesmärk ei tohiks olla laias mõttes kuritegevuse absoluutne likvideerimine (Ginter & Kaugia 1998: 256).

Kuritegu ja seda heastav karistus

Kuritegevus on kui valu inimkehas – see pole positiivne, aga see on loomulik, millel on oma kindel funktsioon ja ilma selleta pole võimalik elada.
Karistus kuriteole peaks olema kui ravim valule. Õige (õiglane) karistus igat liiki kuriteo eest. Seega tuleks otsida vastust küsimusele, milline peaks olema karistus, et see suudaks täita seda ravimi funktsiooni?
Referaadiks kasutatud kirjandus:

• Morrison, K. (2006). Marx , Durkheim, Weber : formations of modern social thought. Second edition . London (etc): Sage.
  
• Mitendorf, A. (2004). Hälbiva käitumise kujunemine kriminaalhooldusaluste tõlgendusel. Magistritöö: Tartu Ülikool, sotsiaalteaduskond, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond .
  
• Ginter, J. (1991). Klassikalised sotsioloogilised teooriad kriminoloogias. Tartu: Tartu Ülikool.
  
• Ginter, J ja Kaugia, S. (1998) Emil Durkheim ja hälbekäitumise sotsioloogia. Juridica nr 5. 256-257.