Õiguspsühholoogia ekspertiis (0)

Psühholoogia ekspertiisist
Sissejuhatus. Kuriteo asjaolude väljaselgitamise täielikkus ja põhjalikkus sõltub eelkõige kriminaalmenetluses osalevate juristide (uurija, prokurör, advokaat, kohtunik ) ametialastest (professionaalsetst) oskustest. Samal ajal sõltub aga resultaat sellest, millisel määral kasutatakse kriminaalmenetluses mittejuriidilisi eriteadmisi, mis ei ole üldlevinud ja ei kuulu õiguse valdkonda.
Erialaste teadmiste kasutamine kriminaalmenetluses saab toimuda ainult täpselt õiguslikult määratletud raamides. Oleme oma loengutes vahepealsetel aastatel psühholoogia eriteadmiste osa mitte käsitlenud, kuna selles valdkonnas toimus Eestis intensiivne uute seaduste loomise ja vastuvõtmise protsess ning seetõttu ei olnud võimalik piisavalt täpselt toimuvat analüüsida. Nüüdseks on uued õiguslikud raaamid psühholoogia eriteadmiste kasutamise osas paigas ja olukorra analüüs jällegi võimalik. Õiguslik raam psühholoogia eriteadmiste kasutamise kohta kriminaalmenetluses koosneb valdavalt neljast seadusest, mida loetleme tähtsuse järjekorras. Esiteks karistusseadustik (jõustunud 01. septembril 2002), kohtuekspertiisiseadus (jõustunud 01. jaanuaril 2002), kriminaalmenetluse seadustik (jõustunud 01. juulil 2004) ja alaealiste mõjutusvahendite seadus (jõustunud 01. septembril 1998).
Def. Eriteadmisteks (e. erialasteks teadmiseteks) nimetatakse kriminaalmenetluses mingi eluvaldkonna teaduslike teadmiste ja praktiliste oskuste kogumit, mis on omandatud spetsiaalse kutsealase ettevalmistusega ning mis võimaldavad nende valdajal lahendada kriminaalasjas tähtsaid küsimusi .
Ülaltoodud definitsioon pärineb varasemalt kehtinud kriminaalmenetluse koodeksist. Praegu kehtivatest seadustest (KarS, KrMS -kasutab ilma defineerimata, KeS) eriteadmiste definitsiooni enam ei leia. KeS kasutab aga teaduslikult põhjendatud arvamuse (eksperte ei jagata mitte eriteadmiste alusel vaid teadusvaldkondade kaupa §12) mõistet, mis on paljuski küsitav. Eriteadmiste mõiste on alati laiem kui teaduslike teadmiste mõiste. Spetsiaalse kutsealase ettevalmistuse käigus (kõrghariduse tasemel) omandatakse kõrvuti teaduslike teadmistega ka muid professionaalseid oskusi ja teadmisi, mis ei ole üldlevinud, kuid ometi vältimatult vajalikud spetsialisti kvalifikatsioonile. Näiteks kirurgi väljaõppe juurde kuulub lisaks arstiteaduslikele teadmisele ka operatsioonide läbiviimise praktiline oskus, mis omandatakse vahetult kogemustega kirurgidelt.
Inimpsüühika ja –käitumine on üks niisuguseid valdkondi, millesse süvenemine nõuab eriteadmiste olemasolu. Niisugust seisukohta tavaliselt ei vaidlustata, küll aga polemiseeritakse mõnikord selle üle, kas neid eriteadmisi valdab psühhiaater või psühholoog. Üldine vastus on järgmine. Psühholoogia käsitleb psüühika olemust, seaduspärasusi ja avaldumise vorme normis , terve psüühika korral. Psühhiaatria meditsiiniteadusena käsitleb psüühilist patoloogiat ja selle ravi. Tegelikkuses on vahekord psühholoogia ja psühhiaatria kompetentsuse vahel keerulisem ja probleemistik puudutab sageli üheaegselt normi ja patoloogiat, mistõttu nende kahe eriala spetsialistid tegutsevad koos (näit. kompleksekspertiisi korral). Samuti määravad psühhiaatria-psühholoogia vahekorda sageli küllalt subjektiivsed faktorid , nagu näiteks juba väljakujunenud praktika, spetsialistide olemasolu, eriala (psühholoogia) teatav läbilöögivõime konkreetses riigis jne.
Peab tunnistama, et ka selles valdkonnas kehtib üldisena psühhiaatria ja psühholoogia vahel nn vanema ja noorema venna suhe, mis viib kergelt arusaamani, kus kõik kriminaalasjas tõusetuvad psüühikaga seotud probleemid antakse kohtupsühhiaatriekspertiisi lahendada. Selle tulemusena võidakse määrata psühhiaatriekspertiise ka juhtudel, kus selleks objektiivset vajadust pole ja koormatakse üle psühhiaatriasutusi. Või, mis veelgi halvem, kõik küsimused, mis jäävad psühhiaatria pädevusest välja, loetakse lahendatavaks juristide enda teadmiste (terve mõistuse) abil. On ebaloogiline lugeda õigusemõistjat ebakompetentseks psüühilise patoloogia küsimustes ja piisavalt kompetentseks terve psüühika tundmisel.
Psühholoogia eriteadmised on teaduslikud ( teoreetilised ja metodoloogilised) ja praktilised teadmised inimese psüühiliste protsesside, seisundite, omaduste ja käitumise kohta, mis omavad juriidilist tähendust. Neid on õpitud praktikasse rakendama (reeglina juba ka rakendatud) ja osatakse kasutada kuritegude eeluurimise ja kohtumenetluse käigus eesmärgiga aidata kaasa tõe tuvastamisele.
Seda tuleb arvestada ekspertiisi määramisel ja läbiviimisel, et kõik esimesel pilgul sinna kuuluv, tegelikult ei kuulu. Sealhulgas:

Nähtused, mis pole veel kaasaegse psühholoogia arengu tõttu teaduslikult seletamist leidnud (paranähtused, nõidumised, zombid). Kuigi ka mõnesuguses kirjanduses võib sellelaadsete asjade kohta teoreetilisi seletusi ja kontseptsioone leida, ei aktsepteerita neid enamiku spetsialistide poolt ning neid peetakse pigem hüpoteesideks, mis vajavad veel teaduslikku kontrollimist;

Spekulatiivsed , vähetunnustatud ja aprobeerimata teaduslikus psühholoogias ja ekspertiisi praktikas teoreetilised seisukohad ja uurimismeetodid , mis pole üldist tunnustust leidnud (näit. psühhoanalüüs, isiksuse programmeerimine ). Samas peab lisama, et niisugune vahet tegemine võib olla küllalt keerukas ja sõltuda kohalikust olukorrast;

Nähtused, mida on võimatu uurida kohtupsühholoogia metoodika spetsiifika tõttu, mis enamasti eeldab varasemalt toimunud psüühiliste protsesside rekonstrueerimist oleviku positsioonilt. Näiteks on võimatu teha ülesandeks retrospektiivselt ühetähenduslikult öelda, kas tunnistaja tegelikult nägi, kuulis (tajus) midagi kuriteo toimepanemise ajal või kas süüdistatav sai aru kannatanu abitusseisundist;

Nähtused, mis omavad tähendust uurimise ja kohtu jaoks, kuid ei kuulu psühholoogia eksperdi kompetentsi . Näiteks tunnistuste tõepärasuse aste ja kõik sellega seotud küsimused stiilis: “Millega seletada süüdistatava poolt antud tunnistuste muutumist, kas tal on kalduvusi valetamiseks” jne). Selle kohta on KrMS §107 lg4 öeldud järgmist:
Kui eksperdile esitatud küsimus on õiguslik või eksperdi eriala väline või kui küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist, keeldub ekspert ekspertiisiaktis sellele vastamast.

Nähtused, mis on seotud psüühikaga, kuid kuuluvad psühhiaatria kompetentsi. Näiteks süüdistatava võime oma tegude ühiskonnaohtlikkusest aru saada ja neid juhtida.

Psühholoogiaekspert (kehtib üldse käitumisteaduste puhul) ei tohi sattuda järgmistesse valedesse rollidesse: “õpetaja”- erinevad pooled ei taju eksperti neutraalsena, vaid püüavad saada toetust enda seisukohtadele; “ preester ”- kuna valdab spetsiifilist informatsiooni, kuid seda ei jaga, kaldub oma arvamuse absolutiseerimisele (nt õigusvastane käitumine oli tingitud pigem vaimsest puudest kui moraalset laadi hälvetest); “selgeltnägija”- eksperdilt oodatakse vastust niisugustele küsimustele, millele ühene vastus puudub (nt subjekti tulevane , potentsiaalne ohtlikkus, karistuse mõju hindamine); “otsuse tegija, päästepaat”- ekspertide arvamusi püütakse kasutada enda otsuste dekoratsioonina, toetudes neile kui kolmandale osapoolele.
Psühholoogiaekspertiisi korraldamise metoodika üldised etapid on järgmised:

Kriminaalasja faabula selgeks tegemine, mis põhineb eelkõige kriminaalasja materjalide tundmaõppimisel.

Ekspertiisialuse individuaal-psühholoogiliste eripärade analüüs kriminaalasja materjalide põhjal.

Ekspertiisialuse psüühilise tegevuse dünaamika analüüs juriidilist tähtsust omavates situatsioonides kriminaalasja materjalide põhjal.

Kliinilis- psühholoogiline vestlus , eksperimentaal- psühholoogilised uuringud ja ekspertiisialuse vahetu jälgimine, mille annab kokku võtta terminiga. psühhodiagnostika

Eelnevatel meetoditel saadud andmete kõrvutamine ja selle tulemuste analüüs.

Ekspertarvamuse vormistamine vastustena eksperdile esitatud küsimustele.
Psühhodiagnostilised meetodid, mida kasutatakse psühholoogiaekspertiisis jagunevad protseduuriliselt :

Biograafiline meetod. Ekspert-psühholoog analüüsib kriminaalasja materjale, et teha kindlaks järgmised momendid :

• Ekspertiisialuse elu objektiivne anamnees (“haiguse eellugu”), nagu see on kirjeldatud dokumentaalselt, samuti sugulaste, tuttavate jt ütlustega, meditsiinilise dokumentatsiooniga.
  
• Ekspertiisialuse elu subjektiivne anamnees ekspertiisialuse enda ütluste ja kliinilise vestluse alusel.
  
• Ekspertiisialuse psüühilise tegevuse dünaamika kindlakstegemine juriidilist tähtsust omavate sündmuste käigus, milleks kasutatakse tunnistajate ütlusi, subjekti enda ütlusi, uurimiseksperimentide tulemusi (kuriteosündmuse kohapeal korraldatud näiteks), samuti teiste ekspertiiside tulemusi (kohtumeditsiin näit.).
  

Jälgimine, mille alla kuulub ekspertiisialuse jälgimine ekspertiisi läbiviimise ajal, samuti võimalike videomaterjalide läbivaatamine (ülekuulamise käigus tehtud näit).

Vestlus uuritavaga, mille põhiliseks funktsiooniks on kontakti (usaldusliku) saamine, biograafiliste andmete kogumine, selle kindlaks tegemine, kuidas isik ise tajub kuriteo sündmusi, samuti tema reageerimise iseärasuste väljatoomine ( stress , frustratsioon , konfliktid) ja muude isiksuse omaduste kindlaks tegemine. Vestlus psühholoogiaekspertiisi käigus ei ole tavaliselt direktiivne (nagu ülekuulamine) ja ehitataks eüles mitteformaalselt. Vestluse käigus toimub tavaliselt ka uuritava jälgimine, mille edu sõltub erinevatest faktoritest (eksperdi kvalifikatsioon , uuritava isiksus (ekstravert-introvert)). Vestluse aegse jälgimise käigus formuleeritakse ka lähtehüpoteesid, mida hiljem eksperimentaalselt kontrollitakse.

Objektiivtestid , mille põhiline eripära on õigete ehk normatiivsete vastuste olemasolu. Küllalt sageli kasuatatakse psühhomeetrilisi meetodeid, mis võimaldavad mõõta intelligentsust, samuti mälu, tähelepanu, mõtlemiskiirust jne.

Standartiseeritud küsimustikud, mille alusel määratakse isiksuse tüüpi (MMPI, Cattelli isiksuse küsimustik, Eysencki isiksuse küsimustik jne).

Projektiivtestid, mille eripäraks on stimuleerimise tähenduse puudus või mitmetähenduslikkus (Rorschach, TAT), joonistustestid (puu, inimene), lõpetamata lausete testid.

Spontaanse tegevuse produktide analüüs (joonistused, kirjad).
Isiksuse individuaal-psühholoogiliste eripärade ekspertiis hindamaks nende mõju kuriteo toimepanemisele
Iga psühholoogiaekspertiisi obligatoorseks ülesandeks on uuritava isiksuse psühholoogiline analüüs sõltumata eksperdile konkreetselt vastamiseks esitatud küsimustest. Sel juhul oleks selline analüüs sissejuhatavaks osaks enne konkreetsetele küsimustele vastamist, sest ei ole võimalik tunda ammendavalt isiksuse üksikut külge, ühe omaduse avaldumist, kui ei tunta isiksust tervikuna ( afekt , arengupeetus, abitusseisund jne.)
Samal ajal võib isiksuse psühholoogiline iseloomustamine olla ka ainukeseks ekspertiisiülesandeks, kuigi ka sellistel juhtudel sageli asetatakse rõhk isiksuse teatavatele avaldumiskülgedele (motivatsioonisfäär, väärtussüsteem jne).
Muidugi on selline üleasnde püstitus küllaltki üldine ja niisuguseid ekspertiise praktiliselt ei määrata ja neid oleks ka küllaltki keeruline korraldada. Isiksust palutakse eksperdil iseloomustada ikkagi siis, kui on tekkinud mingid tõsised kahtlused isiku psüühilise arengu suhtes (näit. “ vendade Voitkade juhtum”). Kui on tekkinud kahtlus subjekti võimes mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida.
Sellisel juhul selgitatakse välja järgmised kohustuslikud momendid:

Tunnetussfääri (taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise) üldine areng. Psühhiaatrias ja psühholoogias on kogutud hulgaliselt andmeid spetsiifiliste muutuste kohta nendes sfäärides nii haiguslike psüühiliste hälvete kui ka normi piiresse jäävate korral. Pertseptiivsete protsesside sfääris ilmneb sagedasti nägemistaju aeglustumine ja ahenemine , objektide äratundmise häirumine, taju aktiivsuse vähenemine, samuti erineva keerukusega situatsioonide sisu tähenduse mõistmisel. Tähelepanu puhul avaldub sagedasti kontsentratsiooni ja tähelepanu jagamise võime langus, tähelepanu ja vaimse töövõime vähenemine, vaimse väsimuse kerge tekkimine. Mälu puhul ilmnevad defektid nii lühiajalises kui pikajalises mälus, loogilises ja mehhanilises meeldejätmise võimes. Mõtlemise puhul ilmneb näiteks arengupeetuse puhul konkreetsus ja primitiivsus, analüüsi ja sünteesivõimes, tinglike tähenduste mittemõistmine, loogikapuudus.

Üldiste teadmiste ja eluks vajalike andmete olemasolu teadvuses määrab selle, millisel määral on isik kasvatuslikult mõjutatav: sõnavara, õppimise käigus omandatud teadmised, orienteerumine maailmasündmustes.

Võime orienteerumaks praktilistes, elulistes küsimustes ja sfäärides.

Õpetatavus tähendab seda, et välja tuleks selgitada mitte ainult aktuaalne isiksuse seisund, vaid ka võimalikud arenguperspektiivid (eriti kehtib see muidugi alaealiste ja noorte puhul). Jällegi näiteks arengupeetuse puhul selgitatakse ekspertiisi käigus välja, missugust abi vajab isik ülesannete lahendamisel (abi “doseeritakse” erinevatel viisidel ), et määratleda “lähema arengu tsoon”.

Emotsionaalse-tahtelise sfääri arengu taseme kindlaks määramine on väga oluline, kuid keerukas ja eksperdilt kõrget kvalifikatsiooni nõudev. Tehakse kindlaks eksperimentaalsete uuringutega, vastluse ja jälgimise käigus.
Samas tuleb silmas pidada, et eksperdilt ei saa küsida vastust konkreetse kuriteo motiivide kohta, mille üle otsustab kohus, vaid uuritava käitumise üldise motivatsioonilise struktuuri kohta.
Olulisel kohal on subjekti hoiakute kindlaks tegemine eksperiisi tegemise suhtes, mille puhul tuleb tähelepanu pöörata eriti järgmistele nähtustele:
a) simuleerimine- teadlik ja eesmärgipärane tegelikult mitteesinevate psüühiliste häirete sümptoomide esitamine subjekti poolt. Diagnostika seisukohalt on keeruline simuleerimise mõningate liikide kindlaks tegemine, mis tavaliselt on seotud teatava patoloogia piiriseisunditega, nagu : agravatsioon (kui mingeid väheesinevaid häireid püütakse teadlikult suurendada- nõrgamõistuslikkuse puhul näiteks); metasimulatsioon (teadlikult demonstreeritakse mingeid häireid, mis kunagi esinesid, kuid ekspertiisi läbiviimise ajal enam ei esine); sürsimulatsioon (kui subjekt kannatab mingite häirete all, kuid püüab esitada mingeid teisi talle mitteomaseid häireid); dissimulatsioon (püütakse varjata, teha väiksemaks tegelikult esinevaid häireid). Professionaalsed eksperdid teevad niisugused erinevatel meetoditel kindlaks ( varieerides ülesannete raskustega, analüüsides erinevate sümptoomide esinemist erinevates situatsionides jne.).
Sellistena on pakutud osalist nägemise, kuulmise või kõnevõime kaotust, kiiret väsimist, tähelepanu võime häireid, kõrgendatud sisendatavust, mälunõrkust, paljud somaatilised haigused (eriti kroonilised ja pikaajalised). Kui kaitsja kohustuslik osavõtt sõltub mitte niivõrd puudest kui selle mõjust süüdistatava psüühikale ja isiksusele, on vajalik psühholoogiaekspertiis, et selgitada välja puude tegelik mõju.
Emotsionaalsete seisundite ekspertiis on oluline sellepärast, et kriminaalse käitumise õiguslik kvalifitseerimine, samuti õiguslike tagajärgede saabumine ja protsessuaalsete otsuste langetamine on seotud isiku psühhofüsioloogilise seisundiga kuriteo toimepanemise ajal.
Varasemalt kehtinud EVKrK §103 ” tahtlik tapmine äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanupoolne vägivald või raske solvamine ”, §109 ja §37 lg 1p 4, on kõik seotud emotsionaalsete seisunditega ja olid vastustust kergendavad asjaolud .
Nüüd KarS §115- provotseeritud tapmine.
Kehtiv kriminaalseadus ei räägi kusagil afektist, vaid kasutab õiguslikku määratlust “äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund”, millele psühholoogias vastab termin “füsioloogiline (või psühholoogiline)” afekt. Selline füsioloogilise nimetuse kasutamine tuleneb ajaloost, kui füsioloogilist kasutati patoloogilise vastanduna (ei ole mitte patoloogiline vaid füsioloogiline seisund).
Õigusliku määratluse põhiline huvi on nimetatud seisundi vastu seoses tahtefunktsiooni pärssumisega (inimene ei kontrolli enam täielikult oma tegusid ). “Vaba tahe ” on aga vastutuse eeltingimus. Sellega nõustub ka psühholoogia, et tõepoolest afekti korral väheneb inimese võimetegelikkust adekvaatselt tajuda ja ratsionaalseid otsuseid vastu võtta. Võime ei ole mitte täielikult kadunud, vaid on piiratud.
Afekt avaldub inimese välimuses ( veri näkku või valge, hingamine , hääletämbri ja valjuse muutus, vererõhu tõus, lihaste tremor, huulte värin ) ja lahkuminekus isiku tavapärase käitumisstereotüübiga. Inimene ise ei juhi enda käitumist, vaid mingi muu jõud, käitumine on jäik, mitteplastiline, sterotüüpne
Afekte võib jagada mitmeti: steeniline ja asteeniline, füsioloogiline ja patoloogiline (erinevused). Asteeniline afekt on jõuetuse, stuupori, tardumisega seotud (näit. vägistamisjuhtumites), steeniline aga aktiivsuse purskega seotud. Ekspertiisis räägitakse eelkõige steenilisest afektist, kuna asteenilise afekti seisundis tavaliselt kuritegusid toime ei panda.
Afekt võib tekkida nii psüühikas toimuvate haiguslike protsesside pinnalt kui ka normaalse psüühika korral. Patoloogiliste protsesside põhjal tekkinud afekti nimetatakse patoloogiliseks ja seda kvalifitseeritakse kui vaimutegevuse ajutist riket, mis toob kaasa tavaliselt süüdimatusseisundi. See kuulub kohtupsühhiaatria ekspertiisi kompetentsi. Füsioloogiline afekt ehk psühholoogiline afekt kuulub normaalses psüühikas toimuvate afektiivsete protsesside alla. Füsioloogline afekt kuulub kohtupsühholoogia ekspertiisi kompetentsi.
Füsioloogilise ja patoloogilise afekti erinevused
Füsioloogiline afekt
Patoloogiline afekt
Tugev intensiivsus
Tegevus vastab põhimõtteliselt seda provotseerinud põhjusele
Teadvuse ahenemine
Pidurdamatus
Assotsiatsiivsete mõtete seosetus
Mälu osaline säilimine
Reaktiivne nõrkus, jõuetus
Ülitugev intensiivsus
Tegevus ei vasta absoluutselt seda provotseerinud põhjusele
Teadvuse hämardumine, tugev muutus
Tegude kontrollimise võime täielik kadumine
Mõtete seosetu kuhjumine
Amneesia
Patoloogiline uni
Ekspertiisi küsimus oleks “Kas süüdistatav viibis talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis (afekti seisundis)., mille põhjustas kannatanu X käitumine?”
Afektiks (lad. afectus- meeleolu) nimetatakse tugevat ja suhteliselt lühiajalist emotsionaalset seisundit , millega kasnevad järsult väljenduvad liigutusreaktsioonid.
Afekt tekib tavaliselt reaktsioonina tugevale ärritajale, situatsioonile (afektogeenne situatsioon). Selline situatsioon on tavaliselt seotud eksistensiaalsete probleemidega:

olukord, kus ohustatakse inimese bioloogilist eksistentsi (elu,tervis, põhivajadused)

olukord, kus teiste inimeste tegude (sõnade) läbi solvatakse sügavalt inimese eneseteadvust ja-väärikust. Need mõlemad ründed võivad olla suunatud ka süüdlase lähedaste vastu.
Oht, vägivald ja solvamine peab olema reaalne, mitte ainult subjekti kujutluses. Tuleb aga märkida, et siin tuleb sisse väga selge väärtuseline aspekt, mis sõltub kultuurist ( Allahi solvamine, õe seksuaalne vabameelsus)
Ekspertiisi seisukohalt pakuvad huvi kolm erinevat afekti tüüpi:
1. Klassikaline füsioloogiline afekt koosneb kolmest üksteisele järgnevast faasist, mis tekivad tavaliselt reaktsioonina kannatanu tegevusele.
Esimese faasi tunnusteks on subjektil tekkinud konfliktsest situatsioonist väljapääsmatuse tunne. Selles põrkuvad teravalt subjekti huvid ja ootused ning situatsioooni poolt esitatavad nõuded. Tekib terav pingeseisund, inimene peab sellest kuidagi väljuma, mingil moel käituma, kuid olukord näib väljapääsmatu.
Olukord on tavaliselt ootamatu, mis suurendab afektogeensust. Kui subjekt teab varem afektogeense situatsiooni tekkimise võimalusi, on selleks ette valmistunud ja võimalikud käitumisviisid läbi mõelnud, siis afekti tekkimise tõenäosus väheneb.
Teine faas (plahvatusfaas)- toimub afektiivne purse, plahvatus , mida iseloomustavad kaks tunnust. Esiteks teadvuse ahenemine (taju fragmentsus, mingite oluliste üleelamiste domineerimine) ja teiseks tegevuse regulatsiooni häirumine (kontrollivõime alanemine, ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumise võime vähenenemine kuni liigutuslike stereotüüpide , automatismide tekkimiseni välja).
Peaaju koores tekib erutuse dominantne kolle, teistes piirkondades pidurdus. Kogu tähelepanu fikseerub ärritajale, ülejäänud situatsiooni tajutakse fragmentaarselt, ebatäpselt.
Väliselt kajastuvad need muutused käitumise jäikuses, ebajärjekindluses, mitteadekvaatsuses. Tugevaid psüühilisi protsesse saadavad märgatavad muutused organismi talitluses. Järsult muutub pulsi sagedus ja hingamise sagedus, tõuseb vererõhk, suureneb adrenaliini hulk veres, ilmneb tremor jne. välselt võib täheldada järsku kahvatumist või vere valgumist näkku, hääletämbri muutus, huulte värin, hääle ja hingamise katkendlikkus.
Ilmneb oluline lahknemine subjekti tavapärase käitumise motivatsiooni ja konfliktide lahendamise viisidest (näit. agressiivselt käitub inimene, kellel pole varasemalt selleks kalduvust ilmnenud).
Kolmas faas, mis järgneb plahvatusfaasile, on psüühilise ja füüsilise asteenia faas. Ilmneb suur väsimus, vabanemise ja tühjuse tunne, ükskõiksus, unisus . Võib avalduda näiteks ükskõiksus kuriteo jälgede peitmise suhtes. Isik ei ole võimeline füüsiliseks pingutuseks, peale esialgse väsimuse möödumist on iseloomulik juhtumist teatamine, kannatanule abi osutamine, kahetsemine.
Afekti saadab tavaliselt nn. afektiivne mälulünk, mis oma sügavuselt ei ulatu amneesiani. Mälu on lünklik, sageli muidugi viidatatakse mittemäletamisele sihilikult.
Afekti kestvus on keeruline küsimus üheselt vastamiseks, kuid tegemist on lühiajalise seisundiga, mis ei kesta tuned ega ka mittukümmend minutit. Afekt peab kindlasti jääma ühe situatsiooni raamidesse, olema vahetus seoses kannatanu käitumisega. On mõeldamatu, et afektis viibinu peale kannatanu käitumist ja enne afekti tegeleks mingite muude tegevustega.
2. Kumulatiivne afekt erineb eelmisest eelkõige sellepoolest, et esimene faas on ajaliselt väljavenitatud (päevi, kuid või koguni aastaid kestev). Selle kestel kujuneb välja psühhotraumeeriv situatsioon, mille käigus kogunev pinge ja solvumine akumuleerub (näiteks türannist abikaasa poolt pikemajaline, korduv, jõhker, mõnitav käitumine). Ajaliselt viimane kannatanu afektogeenne käitumine ei pruugi olla selles reas kõige hullem, jõhkram, on aga otsekui viimaseks piisaks karikas. Teine ja kolmas faas on samasugused nagu klassikalisegi afekti puhul.
3. Afekt alkoholijoobe pinnal. Käesoleval ajal ei diskuteerita enam võimaluse üle diagnoosida afekti kerge astme alkoholijoobe korral. Keskmine ja eriti raske alkoholi joove välistavad afekti kvalifitseeriise, kuna subjekti käitumist mõjutavad juba olulisemal määral psüühiliste protsesside toimumise häired, mis on tingitud alkoholi mõjust närvisüsteemile.
Mõned autorid küll väidavad, et tegemist on ka kerge joobe puhul ikkagi “anomaalse” afektiga, teised jällegi et füsioloogilise afektiga. Joove mõjutab tavaliselt esimest faasi, mil isiku poolt situatsiooni objektiivne hindamine on pärsitud ning seetõttu situatsioon näib ohtlikum, ähvardavam kui tegelikult. Samuti on pärsitud tegevuse regulatsioon , mis pole nii plastiline kui tavaliselt. Seega alkoholijoove kergendab afekti tekkimist.
Teine ja kolmas faas kulgevad nagu tavalise afekti korral.
Afekti tekkimist soodustavad teatavad isiksuse individuaalpsüholoogilised eripärad (nõrk närvitegevuse tüüp, kergesti erutuvus , kõrgenenud tundlikkus, introvertsus, kõrge kuid ebakindel enesehinnang , ealised iseärasused, kõrge neurotism, psühhopatisatsioon- afekti anomaalne vorm), samuti teatavd funktsionaalsed seisundid (väsimus, pikemaalaline pingest kurnatus , unetus, frustratsioon, haigus, somaatiliste haiguste põdemine).
Kokkuvõtlikult tunnused, mis viitavad afektile:

Spetsiifiline eellugu ja teo toimumise protsess. Tavaliselt kujuneb afekt välja spetsiiiflises kurjategija-ohver suhetekompleksi baasil. Sellist suhet iseloomustab ühelt poolt haiget tegemine, vaevamine, tagasilükkamine ja teiselt poolt seotus, lootused, toetumine. Mõlemad partnerid kannatavad suhtes, kuid on samas väga tihedalt seotud. Protsess ei leia aset järsku, vaid n.ö ettevalmistumine kestab aastaid või isegi aastakümneid.

Afektogeenne situatsioon koos tegutsemisvalmidusega annab n.ö viimase tilga, mis viib vaidluse, tüli eskaleerumiseni ja saatusliku teoni.

Diskuteeritakse teatavate patoloogiliste isiksuslike dispositsioonide üle, mis soodustavad afektide teket.

Tähendust võivad omada ka n.ö soodusfaktoritena alkoholi, narkootikumide, medikamentide mõju, väsimus. Saksa uuringus pigem harva- Kröber 1993.

Tüüpiline on afekti kulg ilma n.ö tagala kindlustamiseta, ilma enda kahjudest hoolimiseta.

Lühiajaline kestus, sageli üksnes sekundeid kestev.

Tüüpiline järelkäitumine on kurnatus, vaimne kokkukukkumine, kurjategija võib sihitult ringi tormata, autoga sõita jms.

Tähelepanu suunatus ainult ühte punkti (ollakse nn afektitunnelis- Undeutsch 1965).

Seose puudumine stiimuli ja reaktsiooni vahel, kuigi seda on raske tagantjärgi hinnata.

Afektile viitavad mäletamisraskused (amneesia).

Isiskusele võõras käitumine, agressiivsust pole varem esinenud .

Taju ja mäletamise pidevus on katkenud.
Tunnused, mis viitavad afekti puudumisele

Agressiivsed fantaasiad ohvri suhtes.

Varasem ähvardamine, hoiatamine suulises või kirjalikus vormis.

Agressiivse käitumise varasem esinemine.

Teo ettevalmistamine (relva kaasavõtmine).

Situatsiooni ettevalmistamine (koht, tunnistajate puudumine.

Pikk ajaperiood provokatsioonist teoni (minutites).

Eesmärgipärane tegutsemine sõltuvalt tingimuste muutustest.

Pikk kestus (minutid, tunnid ).

Kompleksne käitumise muutus (kirjeldatavad etapid- relva toomine, kasutamine).

Introspektsioonivõimekus afekti kestel (mida tundis). Ekspert peaks suutma eristada tundeid enne afekti ja afekti toimumise ajal.

Täpsed, detailsed mälestused juhtunust.

Juhtunu kommenteerimne vahetult enne afekti, selle ajal või hiljem räägib teadvusehäirituse vastu.

Tugevate vegetatiivsete, psühhomotoorsete ja psüühiliste kaasnähtude puudumine.