Psühhopaatia ja psühhopaadid (1)

Psühhopaatia ja psühhopaadid Siret Usar
Sissejuhatus
Psühhopaatia seostub meile kriminaalse tegevuse, isiksushäiretega ja külmavereliste mõrvaritega, keda peetakse ühiskonna“ koletisteks“. Rääkides psühhopaatidest tuleb meil sageli silme ette tuntud filmi „Voonakeste vaikimine “ peategelane Hannibal Lecter, kes kehastas südametuse ja julmuse tippu. Julmus ja südametus on psühhopaadi peamised tunnused, aga ainult neist ei piisa, et diagnoosida psühhopaatiat. Käesolev referaat tutvustab psühhopaatia tunnuseid ja erinevaid vorme. Referaadi peamiseks eesmärgiks on selgitada psühhopaatia mõistet, psühhopaadi aju erinevusi, psühhopaadi antisotsiaalset käitumist ja selle põhjuseid ning psühhopaadi ravivõimalusi.
Psühhopaatia mõiste
Psühhopaatia (psychopathy) mõiste käsitleb endas antisotsiaalset isiksushäiret ja selle tunnuseid. Antisotsiaalne isiksushäire defineeritakse järgmiselt „Antisotsiaalne isiksus on isik, kes on ebakriitilisel viisil opositsioonis ühiskonnaga või ignoreerib sotsiaalseid norme“.(Wettenberg, lk. 79, 2000). Üldiselt võib öelda, et antisotsiaalne isiksushäire on isiksushäire,mille tulemusel sooritatakse seadustevastaseid tegusid . Psühhopaatia mõiste on antisotsiaalse isiksushäire diagnoosist laiem,mille alla kuuluvad egotsentrism, impulsiivsus , vastutustundetus,vähene emotsionaalsus, empaatia -, süü- või kahetsustunde puudumine, patoloogiline valetamine , manipuleerimine ning püsiv sotsiaalsete normide ja ootuste rikkumine. (Cleckley, 1976; Hare , 1996).
Psühhopaat kui düssotsiaalne isiksus
Psühhopaatilist isikut nimetatakse ka düssotsiaalseks isikuks . Düssotsiaalne isiksus on isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik kalk hoolimatus teiste suhtes, sotsiaalsete normide , kohustuste ja reeglite eiramine ning kalduvus süüdistada teisi ja enda käitumist õigustada.( Vasar , 1999). Tavaliselt on aga psühhopaatia mõistet kasutatud kõikide isiksushäirete kirjeldamisel.
Psühhopaadi iseloomustus
Psühhopaati iseloomustab empaativõime puudumine, vähene kahetsus , valetamine ja manipuleerimine, vastutustundetus ning sageli vägivaldne ja agressiivne käitumine.( Traat , 2000). Nad ei suuda mõista teiste inimeste emotsionaalseid seisundeid, väljaarvatud intellektuaalseid tundeid. Kui tavaline inimene näeb kedagi valu kannatamas või kurvastuses, siis ta tunneb instinktiivselt kaastunnet ja kurbust . Psühhopaat aga ei tunne seda kunagi. Seega suudavad psühhopaadid toime panna julme ja halastamatuid akte , sest neid ei takista ükski ebameeldiv reaktsioon ohvri kannatamisel. Nad tahavad näidata enda mitteinimlikke tundeid enda ohritele.(Ramsland, 2005). Psühhopaadid ei tunne emotsioone nii sügavalt kui tavalised inimesed, aga nad ei ole täiesti emotsioonitud, lihtsalt nende emotsioonitunnetus on väga madal. Valu tunnetamine ega süütunne ei kutsu neis esile emotsioone. Psühhopaatidel puudub hirmutunnetus. See muudab neid veel eriti julmadeks ja riskivabadeks. Samuti ei tunne nad armastust ning seetõttu on nad võimetud püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi.(Vasar, 1999). Üheks oluliseks tunnuseks psühhopaatidel on ka sügavate emotsionaalsete traumade all mitte kannatamine, näiteks meelheide. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks karistusel on neile väike mõju, enamjaolt jätab see neid ükskõikseks. Kuritegude toimepanemisel järel tunnevad nad pigem põnevust kui süüd. Psühhopaatia on elukestev seisund, mida iseloomustab agresiivsus alates noorukieast, impulsiivsus, isekus ja ebaausus teistega suhetes ning kõrge promiskuiteedi ja impersonaalsuse tase seksuaalsuhetes ehk kõikelubavus seksuaalsuhetes. Robert Hare, kes on maailma tuntuim kriminaalse psühhopaatia uurijaid on nimetanud psühhopaatia põhitunnusteks lisaks veel libekeelsuse ja pealiskaudsuse, põnevusjanu ning viletsa käitumiskontrolli.(Traat, 2000).
Psühhopaatia kujunemise põhjused
Psühhopaatia kujunemise põhjuseid on mitmeid, üheks peamiseks põhjuseks loetakse lapsepõlve traumasid ja häireid. Psühhopaatia kujuneb välja juba noores eas ja avaldub enam-vähem ühetaoliste joontega kogu elu vältel.(Saarma, 1980). Ühe esimestest uuringutest psühhopaatide lapsepõlvest viisid läbi Marshall ja Cooke, kasutades psühhopaatia kindlaks tegemiseks Hare´i poolt välja töötatud psühhopaatia sümptomite kontrollnimekirja. Nad tegid kindlaks et psühhopaatide lapsepõlves esineb probleeme perekonnas, näiteks vanemate armastuse ja hoolitsuse puudumist, ükskõiksust nende suhtes, ebatavaliselt julma kohtlemist, karistamist ning üksindust.(Šlik, 2000) Nõukogude tuntud psühhiaater O.Kerbikovi järgi defineeritakse kaasasündinud psühhopaatiat ja omandatud psühhopaatiat.
Kaasasündinud psühhopaati puhul on tegemist, kas geneetiliselt edasiantud häiretega,looteeas või sünnituse käigus tekkinud häiretega peaaju tegevuses. Epidemioloogiliste -genealoogiliste uuringutega on leitud, et perekondades, kelle liikmete seas on vaimuhaigeid, on ka märgatavalt rohkem psühhopaate. Seega on psühhopaatia korral ilmselt tegemist geneetiliselt edasiantava üldise eeldusega peaaju haigestumiseks , selle konkreetne vorm aga sõltub peamiselt elu jooksul toimunud faktoritest. Esimeste eluaastate jooksul saadud kahjustused (aju- ja ajukestapõletikud, traumad , mürgistused ja toitumishäired) võivad samuti põhjustada funktsionaalseid hälbeid peaaju tegevuses ning aluseks olla psühhopaatilise isiksuse kujunemisele.(Saarma, 1980). Üldjuhul on laps rahutu, kärsitu, nutab sagedasti või ilmneb lapsel passiivsus, huvi puudumine ümbruse suhtes ja endassesulgumine.(Šlik, 2000). Lapse küpsemisel avalduvad kõrvalekaldumised üha sagedamini ja põhjustavad kohastumisraskusi ühiskonnas. Isiku lõplikul välja kujunemisel puberteedieas ilmnevad psühhopaatilised iseloomujooned juba täielikul kujul.
Omandatud psühhopaatia kahjustuste mõjul on mõningad erinevused. Tegemist võib olla kas bioloogiliste või psühholoogiliste-sotsiaalsete kahjustavate faktoritega. Bioloogilised kahjustused, näiteks nakkushaigused, peapõrutused, mürgistused ja raskemad toitumishäired häirivad peaaju funktsionaalsete süsteemide harmoonilist arenemist . Sellisel juhul areneb laps esimestel eluaastatel normaalselt, kõrvalekaldumised tema iseloomus ilmuvad alles kahjustuse järel. Omandatud psühhopaatia alla kuulub ka last ümbritsev ebasoodus kasvumiljöö:vanemate alkoholism, kodused konfliktid, jõhker ja julm kohtlemine, hoolimatus, helluse ja õrnuse puudumine. Kõik sellised asjaolud mõjutavad negatiivselt lapse iseloomujoonte kujunemist. Aga ka lapse liigne hellitamine ja ülihoolitsus koos lapse iseseisvuse ja aktiivsuse lämmatamisega moonutavad kujunevat iseloomu. Psühhopaatia kujunemise põhjuseks ei ole kunagi ainult üksainus faktor isoleerituna, vaid psühhopaatia on paljude faktorite integreeritud koosmõju tulemus. (Saarma, 1980).
Psühhopaadi aju erinevused
Teadlased on kindlaks teinud, et psühhopaatide ajus on bioloogilised erinevused.(Psühhopaate toodab pärilikkus, mitte keskkond, 2009) Psühhopaatide ajus on häiritud ühendus empaatia ja otsustamisega seotud ventromediaalse prefrontaalse ajukoore ja teiste ajupiirkondade vahel. Teadlaste läbiviidud uuringus selgus, et psühhopaatidel olid ühendused ventromediaalse prefrontaalse ajukoore ja ülejäänud ajupiirkondade, sealhulgas mandeltuuma vahel nõrgemad. Mandeltuum on oimusagaras asuv närvirakkude kogumik, mis vastutab emotsioonide, mälu ja hirmu eest. Mandeltuuma ja ventromediaalse prefrontaalse ajukoore vahelisest koostoimest sõltuvad teatud emotsioonide kontrollimise, agressiivsuse ja stiimulite mõjul tekkinud assotsiatsioonidega seotud aspektid.( Sutt , 2011). Psühhiaatriadoktor Michael Craig `i uuringus selgus, et psühhopaatide aju valgaine kanalis on suured anomaaliad. Kanali ja mandelkeha vahel peab olema side, mis tegeleb emotsioonidega ja nende ohjamisega,psühhopaatidel see sageli aga ei funktsioneeri.(Psühhopaate toodab...2009) Psühhopaatide ajukoor on kahjustunud , silmade kohalt, silma koobastes ja samuti oimusagara sisemises osas. Ajukahjustused on aga erinevad, see sõltub vägivallageenide mõjust, nagu MAO-A geen, mis on seotud sooga. MAO-A geeni sisaldub X-kromosoomis. Selle võib saada vaid emalt. See seletabki, miks on enamjaolt mehed psühhopaadid.(Fallon, 2009). Samuti ei mõjuta emotsionaalsed sõnad (surm,vähk) psühhopaatide limbilisi ajupiirkondi nii nagu tavalistel inimestel. (Ramsland, 2005).
Psühhopaatide keelekasutus
Teadlased on teinud kindlaks, et psühhopaatidest mõrtsukate keelepruuk on teistest eristatav . Jeff Hancocki sõnul langeb psühhopaadi sõnakasutus kokku tema loomuomadustega, milleks on isekus, emotsioonitus ning empaatiavõime puudumine. Tekstiuuringutest on välja tulnud, et psühhopaadid kasutavad rohkem selliseid sidesõnu nagu “sellepärast” (ingl. k “because”), “mistõttu” või “kuna” (“since”) või “selleks, et” (so that), need viitavad asjaolule, et kuritegu tuli toime panna eesmärgi saavutamiseks. Samuti kasutavad nad teiste mõrtsukatega võrreldes poole rohkem sõnu, mis viitavad füüsilistele vajadustele nagu toit, raha või seks kuritegude kirjeldamisel. Psühhopaadid kasutavad väga sageli rääkides minevikuvormi, ostekui rõhutades psühholoogiliselt enda ja kuriteo lahusust. Kõnes kasutavad nad aga rohkem sõnadevahelisi täitehäälikuid. Teadlased ei oska selle põhjuseid veel üheselt selgitada. Üks versioon on, et psühhopaat püüab teistest rohkem pingutada, et oma tegudest rääkides paremat muljet jätta.( Kanger , 2011).
Robert Hare ja PCL-R
Psühhopaatia juures ei saa jätta mainimata sellise mehe nime nagu Robert Hare, kellest eelnevalt oli juba õige natuke öeldud. Robert Hare on Kanada Briti Kolumbia ülikooli professor ja FBI Laste röövimise ja sarimõrvade uuringutekeskuse juhatuse liige ning psühhiaater. Dr. Robert Hare on pühendanud rohkem kui pool oma elust (ligi 30 aastat) psühhopaatia ja kriminaalse käitumise seoste uuringutele. Ta töötas välja psühhopaatia tunnuste kontrollnimekirja (PCL) ja selle kordusülevaade (PCL-R), mis on hinnatud kõige täpsemateks materjalideks, mis saadaval, hindamaks vägivaldsuse riski. (Ramsland, Hare, 2005). „Hare Psychopathy Checklist-Revised“( PCL-R) on kliiniline hindamisskaala kahekümne kirjega . Igal kirjel saadakse kolmepunktiline (0,1,2) skaala. Kirjed jagunevad kaheks rühmaks,neid nimetatakse Faktor 1 ja Faktor 2. (Hare, 1996). PCL-R faktor 2 alla kuuluvad antisotsiaalsus ja elustiil, mida iseloomustavad kuritegelikkus, vägivalla intensiivsus, käitumisprobleemid, impulsiivne ja vastutustundetu käitumine. PCL-R faktor 1 alla kuuluvad inimsuhted ja afektiivsus, mida iseloomustavad libekeelsus, valetamine, manipuleerimine, kahetsus ja süütunde puudumine, empaatia- ja kaastunde puudumine ning vastutustundetus.(Jüriloo, Traat, 2000).
Psühhopaatia ravi
„Psühhopaatia ravi ja rehabilitatsiooni sihiks on parandada inimese kohanemis- ja reageerimisvõimet, tugevdada oma komensatsioonimehhanisme ja vältida dekompensatsioone.“(Saarma, lk. 243, 1980). „Selle eesmärgi peamised vahendid on kasvatus, ravipedagoogika ja enesekasvatus.“(Saarma, lk. 243, 1980). Ravipedagoogika peab olema tihedalt seotud psühhoteraapiaga. Süstemaatiliselt tuleb rakendada sotsioteraapiat, kaasates patsiendi perekonnaliikmeid,töö- ja klassikaaslasi. Teravamate joonte ilmumisel psühhopaadi siseelus või käitumises on otstarbekas episoodiliselt kasutada ka psühhofarmakone ja kesnärvisüstreemi talitlust üldiselt reguleerivaid vahendeid.(Saarma, 1980). Kuna psühhopaatide ajus on serotoenergilised funktsioonid nõrgenenud, siis on teadlased oletanud, et selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ( SSRI preparaadid ) võiksid vähendada isiksushäiretega patsientide impulsiivset agressiivsust. On arvatud , et SSRI preparaatide võimalik ärritust ja agressiivsust alandav toime tuleneb nende ravimite depressiooni, ärevust või alkoholi tarvitamist vähendavast toimest. Selektiivsete serotiniini tagasihaarde inhibiitorite antiagressiivse toime kohta on kontrolluuringid tehtud vaid mõne preparaadiga. Edaspidi tehakse uuringuid enamikke preparaatidega.(Šlik, 2000). Puuduliku sisemise pidurdusega psühhopaatidele on näidustatud rahustavaid vahendeid Tõhusa toimega on broomi pikaaegne manustamine . Sobivad ka anksiolüütikumid (meprobomaat, trioksasiin, jne) ning sedatiivse toimega neuroleptikumid (melleriil, neuleptiil, teraleen jne) väikestes annustes. Psühhostimulaatoritega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad kergesti intensiivistada ülepiirilist pidurdust. Psühhopaatia rehabilitatsioonis on oluline roll perekondlikul miljööl ja tööl, neid tuleb kooskõlastada psühhopaadi iseärasustega.(Saarma, 1980).
Kokkuvõte
Referaadis selgus, et psühhopaatia on raskekujuline isiksushäire, millega kaasneb ühiskonnavastane käitumine, seega kuulub ta antisotsiaalsete isiksushäirete juurde. Raskekujuliseks teeb just see, et see algab juba lapsepõlves, haigusnähud on väga raskeloomulised ning lõplik paranemine on ilmselgelt võimatu. Psühhopaatia vorme on väga erinevaid, seega ei olegi kõik psühhopaadid vägivaldsed ja julmad mõrvarid. Osa neist käitub lihtsalt väga ebatavaliselt ega ei suuda kohaneda normaalse eluga. Psühhopaatia kujunemise põhjusi on palju ning üheks loetakse ajuerinevusi ja vigaseid ajuühendusi,kuid siin ei saa midagi kindlalt väita , sest seda alles uuritakse. Teadlased on erinevatel seisukohtadel, ning igaüks arvab midagi erinevat. Samuti on psühhopaatia kujunemisel väga suur osa lapsepõlvel ja seda on palju uuritud, ning on leitud, et just lapspõlvest saab psühhopaatia alguse. Ühesõnaga võib öelda, et see raskekujuline isiksushäire peidab endas veel palju teadmatut ja tundmatut, aga täna paljudele psühhiaatritele ja teadlastele on meil teada väga palju.
Kasutatud allikad
1. Cleckley, H. (1976). The mask of sanity . St Louis
2. Fallon, J. (2011). Jim Fallon: Pilguheit tapja meeltesse. Külastatud 23. jaanuaril 2012.a. aadressil http://www.ted.com/talks/lang/et/jim_fallon_exploring_the_mind_of_a_killer.html
3.Hare, R. (1996). Psychopathy: A clinical construct whose time has come . Criminal Justice and Behavior March.
4. Hare, R. (2005). What is a Psychopath? Küastatud 24. jaanuaril 2012.a. aadressil http://www.trutv.com/library/crime/criminal_mind/psychology/robert_hare/3.html
5. Hare, R. (1996). Psychopathy and Antisocial Personality Disorder : A Case of Diagnostic Confusion. Külastatud 26. jaanuaril 2012.a. aadressil
http://www.psychiatrictimes.com/dsm-iv/content/article/10168/54831
6. Jüriloo, A. Vägivaldse riski hindamine. Külastatud 26. jaanuaril, 2012.a. aadressil
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/attachments/031_001_VR_hindamine.pdf
7. Kanger, L. (2011). Psühhopaadi reedavad alateadlikud kõnemustrid. Külastatud 22. jaanuaril 2012.a. adressil http://teadus.err.ee/artikkel?id=5484&cat=1
8. Psühhopaate toodab pärilikkus, mitte keskkond. (2009) Külastatud 22. jaanuaris 2012.a. adressil http://forte.delfi.ee/news/teadus/psuhhopaate-toodab-parilikkus-mitte-keskkond.d?id=24973017
9. Psychopathy. Külastatud 15. jaanuaril 2012.a. aadressil
http://www.psychologytoday.com/basics/psychopathy
10. Ramsland, K. (2005). The Psychopath Defined. Külastatud 16. jaanuaril 2012.a.
aadressil http://www.trutv.com/library/crime/criminal_mind/psychology/robert_hare/3.html
11. Ramsland, K. (2005). Psychopathy and the Brain . Külastatud 23. jaanuaril 2012.a.
adressil http://www.trutv.com/library/crime/criminal_mind/psychology/robert_hare/6.html
12. Ramsland, K. (2005). Dr. Robert Hare: Expert on the Psychopath. Profile. Külastatud 26. jaanuaril, 2012.a. aadressil http://www.trutv.com/library/crime/criminal_mind/psychology/robert_hare/index.html
13. Saarma, J. (1980). Kliiniline psühhiaatria. Tallinn „Valgus“
14. Sutt, J.K. (2011). Psühhopaadi aju on eripärane. Külastatud 22. jaanuaril, 2012.a. aadressil
http://www.novaator.ee/ET/meditsiin/psuhhopaadi_aju_on_eriparane/
15. Šlik, J. (2000). Psühhiaatria. Medicina .
16. Traat, U. (2000) Kriminaalne psühhopaatia 26. jaanuaaril, 2012.a. aadressil http://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=uno%20traat%20kriminaalne%20ps%C3%BChhopaatia&source=web&cd=1&ved=0CCYQFjAA&url=http%3A%2F%2Fwww.e-ope.ee%2F_download%2Feuni_repository%2Ffile%2F965%2F%25C3%2595ppematerjalid.rar%2F%25C3%2595ppematerjalid%2FKV-4b.ppt&ei=YFwlT4XbCIm38gOl-8CyBw&usg=AFQjCNF6Ve8EGNw1oXJ_EcPatJ2PAMla_A&cad=rja
17. Vasar, V. (1999). Psüühika- ja käitimishäirete klassifikatsioon RHK-10. Tartu Ülikool.
16. Wettenberg, L. (2000). Psühhiaatria käsiraamat. Tartu.