Laanemetsad (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas aga sarapuud ära tunda kui tal pähkleid küljes pole?
Kuidas see käib?

Lõik failist

LAANEMETSAD
Iseseisev töö bioloogias

Tartu 2010

1. KLASS: ARUMETS 3
3
LAANEMETSAD 3
1.1 Taimekooslused 3
1.2 Loomakooslused 15
2.TOIDUVÕRGUSTIK 20
Kasutatud kirjandus 21

1. KLASS:ARUMETS

LAANEMETSAD

1.1 Taimekooslused

Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad .
Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks – liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis.
Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas , pohl , leseleht , laanelill , harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg.
Liigirikkad kuuse- ja kuuse- segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk , võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn.
Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske (lisa 1), kuid kasvab ka harilikku mändi (lisa 3), arukaske (lisa 2), harilikku haaba, harilikku tamme.
Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust (lisa 4), harilikust pihlakast, pajudest.
Puhmarinne on lausaline . Peamised liigid on pohl (lisa 6), harilik mustikas, lillakas, kanarbik (lisa 7), kattekold.
Rohurinne on liigirikas . Seal kasvavad ussilakk (lisa 8), võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill (lisa 9), harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk, metsülane, harilik mailane, mets-kurereha, madarad, nääred, metskastik , palu-härghein, lakkleht.
Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut (lisa 10), harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt.

Harilik kuusk
(Picea abies )
kuus, kuusepuu , nõglapuu

Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde.
Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm . Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.
Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid , kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud , kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa.
Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim . Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla.

Arukask
(Betula pendula )
arukõiv, maarjakask , raudkask, õmmik

Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.
Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.
Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse . Puidust tehakse vineeri, samuti sobib see hästi kütteks. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest. Karjala kask on üks arukase vorm, mille puit on kirju punastest, lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest. Kes ei tahaks sellest midagi meisterdada! Sellised kaunid puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota ka sütt, äädikat, atsetooni , tõrva, millest igaühest saab omakorda palju kasulikke asju toota. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid , kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad . Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.
Kuid ka kasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö.

Harilik mänd
(Pinus sylvestris )
hong, pedajas , pettai

Mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele.
Kuna kuivades männimetsades suudavad kasvada väga vähesed taimed, siis peab mänd ise olema paljudele loomadele toiduobjektiks. Nii võime kohata männiokastel rohelisi putukavastseid, koore alt leida aga üraskite keerulisi käike. Kõrgel võras võib kuulda vaikselt sädistamas käbilindu ja oma sepikojas käbidest seemneid välja toksimas musträhni. Metsisele on männiokkad üheks põhitoiduks. Isegi kalad saavad mändidest palju head: neile on maiuspalaks suvine veepinnale langev õietolm. Männiga koos elavad metsas mitmed seened. Osa neist on männile kasulikud, aidates tema juurtel vett imeda, teised jälle kahjulikud, põhjustades puu mädanemist. Kasulikest seentest võib sügisel kohata männiriisikat või puravikke . Noored männikud on talvel meelistoidulauaks põtradele. See aga ei meeldi metsakasvatajatele, kuna põtrade näritud puud jäävad kiratsema või koguni hukkuvad.
Männi puit on laialt kasutatav. Sellest saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti või vineeri. Huvitavad on rabamännid, mis on tihti vaevalt käsivarrejämedused, kuid samas mitusada aastat vanad. Osa neist on huvitavalt paindunud tüvega ja neid saab kasutada iluesemete valmistamiseks. Mänd on tuntud ka ravimtaimena. Noored kasvud tõmmisena aitavad köha ja bronhiidi puhul, vannis aga peletavad väsimuse ja tagavad rahuliku une. Männimetsas on õhk väga puhas, sest okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets väga hea puhkamise ja tervisetugevdamise paik.
Sedagi võiks teada, et merevaik, millest tehakse kauneid ehteid, on tegelikult eelkõige männipuudest pärit: nimelt on ta ammu elanud puude kivistunud vaik . Huvitav on seegi, et männi käbid valmivad umbes kaks aastat. Algul on need rohelised ja vaigused ning alles hiljem muutuvad pruunikaks. Seemned on varustatud tiivaga, mistõttu tuul saab neid edasi kanda.
Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m ja jämedaima läbimõõt – 140 cm.

Harilik sarapuu
(Corylus avellana)
pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas

Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu.
Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme , mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi , pähklisaia ja palju muudki , eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.
Oma väärtus on ka sarapuu puidul. Temastki võib sarasid meisterdada. Siiski saab temast rohkemat. Kui sarapuu puit ära poleerida, jääb ta väga kaunis. Seetõttu kasutatakse teda mööbli tootmiseks, väikeste iluesemete valmistamiseks ja ka kaunist materjali nõudvate viimistlustööde tegemiseks. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel.
Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte.
Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane . Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi . Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega.
Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi .

Harilik pihlakas
( Sorbus aucuparia)
pihelgas, pihlak, pihl , pihlapuu

Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.
Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.
Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.
Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest . Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine , pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine , likööre.

Pohl
(Vaccinum vitis -idaea)
paluk, poolamari, poolgad, kuradimari

Pohl on hõredate männimetsade taim. Tema marjade hea maitse üle ei vaidle ilmselt keegi. Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks. Seda olete kindlasti isegi märganud. Kui mustikad riknevad soojas seistes mõne päevaga, siis pohlad võivad sageli mitu kuud värsketena seista. Sama lugu on ka mustika ja pohla keedisega.
Pohla puhul ei ole muret, et ta meid või meie riideid liiga ära määriks. Pohl on punase, kuid mitte eriti mahlase ja üldsegi mitte määriva viljalihaga. Samas on pohlamarjadel meie erituselundkonna tööd parandav toime. Viimase toime poolest on aga eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse kas teed või keedist. Ravimiks tuleks pohla lehti koguda kevadel pärast lume sulamist. Kuna pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat, siis ei ole selles midagi imelikku . Kevadel kogutakse neid lihtsalt seepärast, et siis on neis kasulikke toimeaineid kõige rohkem. Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti.
Pohlamarju söövad paljud metsalinnud, kes levitavad nii marjade sees peituvaid seemneid. Kuid seemnetega paljunemine pole pohla jaoks enamasti üldse tähtis. Rohkem levib ta hoopis maad mööda. Kuidas see käib? Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi , mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju.
Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas , pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev.

Kanarbik
(Calluna vulgaris )
kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, eerikad, nõmmelill

Kanarbikku tuntakse kui lagedate nõmmede ja valgusküllaste nõmmemetsade asukat ja nende kasvukohtade peamist iseloomustajat. Ilma kanarbikuta ei kujuta ühte nõmme ettegi. Teistel seostub jälle kanarbiku nimega kanarbikumesi. Kanarbik on meie taimedest üks suurema nektarihulgaga. Tähtis on ka see, et õitsvad kanarbikud kasvavad massiliselt koos, igal puhmal sajad õied. Nii tuuaksegi juuli lõpul, kui kanarbik õitsema hakkab, mesitarud kanarbikule lähemale. Kellel võimalik, see asetab oma mesilindude kodud otse kanarbikuväljale. Nii võib kanarbiku õitsemise ajal kuulda hõredates metsades alati ühte kõrvulukustavat suminat, kui just väga kõvasti vihma ei pladista. Mesilased ja ka paljud teised putkad külastavas ilusa ilmaga lugematul arvul õisi, et hiljem oleks, millest toituda. Valminud kanarbikumesi on väga tume ja muutub kõvaks alles pika aja möödudes. Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett.
Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik . Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks . Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades.
Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast.
Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena. Korjatakse peamiselt kanarbikuõisi koos ürdiga (õitsevat latva). Rahvaravimina kasutati kanarbikku liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, uriinierituse soodustamiseks ja neeru- ning sapikividest vabanemiseks.

Ussilakk
( Paris quadrifolia)
ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari

Ussilakk on niiskete varjukate metsade taim, kes on vanarahvalt palju nimesid saanud. Seda taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad. Põhjuseks on pahandused, mida see taim võib tekitada neile, kes teda ei tunne. Ussilakal on kaunis neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik . Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Lehtede keskele ilmub kevadel vaid üks õis, sügiseks aga mari. Nii moodustub täiesti omapärase välimusega taim, keda pole raske meelde jätta. Mari nelja lehe ristumispunktis on sinakasmust, läikiv või sinaka vahakirmega kaetud. Kas pole mitte ahvatlevalt sööma kutsumas? See on küll taime eesmärk, sest nii saaks ta levitada oma seemneid, kuid mis saab tema sööjast!
Siin ei ole vaja palju oletada, piisab vaid mõnede rahvapäraste nimede ettelugemisest: ussimari, hundimari, kaarnahain, hullukoeramari, karumari, karumustikas, kullimari, seakihvt. Kohe on selge, et kõik ei ole päris õige. Kui marju pannakse suhu nii paljudele loomadele, siis ilmselt need inimestele ei kõlba. Nii see on, otsest ohtu näitavad aga nimed kihvtimari, surmamari ja surnumari. Kogu ussilakk on mürgine ja äärmiselt ohtlikud on viljad ning risoom. Need põhjustavad kõhuvalu, soolte ja põie kramplikke kokkutõmbeid, oksendamist, iiveldust, peavalu ja -pööritust. Surm võib saabuda aga krampide ja südame- või hingamislihaste halvatuse tõttu. Seega peab iga laps teadma, et seda nelja laia rohelise lehe vahel kasvavat marja ei tohi mingil juhul suhu pista. Kui te mingit taime metsas ei tunne, siis ei tohi teda ka sööma hakata: mets on rumala inimese jaoks ohtusid täis. Tark inimene on aga metsas nagu kodus ja oskab enda kasuks panna tööle ka kõige mürgisemad, okkalisemad ning muidu hirmuäratavamad taimed. Nii on lugu ka ussilakaga. Nagu pea kõigi mürgiste taimede puhul, on ka tema mürgid kaasatud rahvameditsiini heaks. Nii kasutatakse ussilakka tema enda poolt põhjustatavate hädade vastu. Näiteks aitavad ussilakast tehtud ravimid pea- ja närvivalude korral, samuti hingetorude haiguste ja kõripõletiku puhul. Mürgisuse tõttu on aga taime kasutamine ravimisel siiski ebasoovitav.

Laanelill
(Trientalis europaea )
metstäht, taevatäht, tähelill, külmalill

Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes . Tõepoolest, teda võime kohata pea igas veidigi niiskemas metsas. Laanelille ära tunda pole kuigi raske. Iseloomulikule välimusele viitavad tema väga laialt levinud rahvapärased nimed: metstäht, taevatäht, tähelill, nõmmetäht, oravamarjaõis. Omapärane nimi on ka “pärnanupud”. Need kõik näitavad, et laanelille õis on väga sarnane tähele. Laanelille õied on tähekujulised, nii nagu ka pärnapuu õied. Suve hakul jäävad rohked lumivalged õied metsalusel kindlasti kõigile silma ja jätavad oma jälje inimese mälusoppidesse.
Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada ka näiteks suuremates parkides muru sees. Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Samas peab tõdema, et laanelille ei kohta haljastuses veel õieti kuskil. Seda viga võiks aga parandada. Sobib ta eelkõige niiskematesse kohtadesse. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Iluaianduses kasutamisel peab arvestama, et juulikuus peale õitsemist hakkavad laanelille lehed järk-järgult kuivama ning septembriks pole sellest taimest maa peal enam suurt midagi alles.
See-eest jätkub aga laanelille maa-alune elu, mille sarnaselt maikellukesega veedab ta suurema osa aastast mulla sees. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud – risoomid . Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured . Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned.

Harilik laanik
(Hylocomium splendens)

Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal , kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi.
Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed.
Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Igal aastal kasvab juurde vaid üks korrus, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust . Vaadake, kui vana laaniku te metsast leiate. Sageli võib neil leida kuni kümme korrust, väga harva ka rohkem. Seejuures võib sambla kõrguseks olla juba 15 cm. Kõik sõltub sellest, kas oleme metsas, kus surnud taimed lagundatakse kiiresti või aeglaselt. Taime viimase aasta juurdekasv ei ole aga peenekoelise laiuva lehviku välimusega.
Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud ), aga ta pakub varju ka hiirtele. Samuti kasutavad paljud linnud seda sammalt pesaehitusel.

1.2 Loomakooslused

Orav

Orav on kõigile hästi tuntud. Seda seepärast, et nad elavad meelsasti inimese lähikonnas ja ei pelga teda eriti.
Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Värvus on suvel punakaspruun , talvel hallikaspruun, kõht valge. Talvekarvastiku juurde kuuluvad ka kõrvapintslid. Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata ka oravaid , kelle suvekarv on pealtpoolt must. Orava kehapikkuseks on 20…25 cm, saba pikkus on 19…21 cm ja nende kaal on vahemikus 170…400 g.
Eestis on orav laialt levinud, eelkõige aga kuuse-segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda . Selles aitab teda suur kohev saba, mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada .
Oravad on päevase eluviisiga . Nad on segatoidulised, kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid. Nad söövad meelsasti ka linnupoegi, nende mune ja tigusid. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse.
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud , kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama . Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale.
Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega . Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2…3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat.
Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull . Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene, kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta.

Pruunkaru

Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae , mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini.
Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.
Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.
Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.
Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.

Põder

Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.
Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape , lubi, parkaine ), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed , et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav . Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal , et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.
Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6...15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised . Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.

Metsnugis

Metsnugis on meie metsade tavaline kiskja . Ta on pruuni värvi karvastikuga, millel kurgu all ja kaelal on kollakas kuni oranzikas laik, mis ulatub ka esikäppadeni. Keha alaosa on neil heledam kui ülapool Jalad on tumedamad. Talvel on neil tallad karvased. Metsnugis on poole meetri pikkune ja kuni pooleteise kilo raskune.
Metsnugis on levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania . Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma.
Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad . Päeva veedavad nad peamiselt kuskil puuõõnes või muus varjatud kohas magades. Ta on tihedalt metsadega seotud loom, keda lagedal võib kohata ainult saagijahil. Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet.
Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8…10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne, haruharva kuni 17 aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves.
Metsnugis on Eestis tavaline jahiloom.

Valgejänes

Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem.
Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja- Euraasias . Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas.
Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel.
Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis ), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.

Hunt

Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume - ja jääga kaetud aladel.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad , hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või

2.TOIDUVÕRGUSTIK

VALGEJÄNES
PUUOKSAD
PÕDER
ROHTTAIMED
KARU
MARJAD
(pohl, mustikas jm.) HUNT
METSNUGIS
PUTUKAD
ORAV
SARAPUU PÄHKLID

Kasutatud kirjandus

http://bio.edu.ee/taimed

http://bio.edu.ee/loomad

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-05-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

52 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ziil91 Õppematerjali autor

Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad.
Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks – liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis.
Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg.
Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn.
Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske (lisa 1), kuid kasvab ka harilikku mändi (lisa 3), arukaske (lisa 2), harilikku haaba, harilikku tamme.
Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust (lisa 4), harilikust pihlakast, pajudest.
Puhmarinne on lausaline. Peamised liigid on pohl (lisa 6), harilik mustikas, lillakas, kanarbik (lisa 7), kattekold.
Rohurinne on liigirikas. Seal kasvavad ussilakk (lisa 8), võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill (lisa 9), harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk, metsülane, harilik mailane, mets-kurereha, madarad, nääred, metskastik, palu-härghein, lakkleht.
Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut (lisa 10), harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt.

laanemets taimekooslus loomakooslus toiduvõrgustik pruunkaru metsnugis hunt kanarbik ussilakk harilik pihlakas harilik kuusk harilik mänd

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Laanemets

Evelin Kaur Tep08 28.09.2010 Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme.

Bioloogia

docx

Laanemets

Laanemets Referaat KUUSK Kuusel on väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Kuused on sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Mõnikord võib pinnapealse juurestiku tõttu leida metsas sageli tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde. Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. See on seente töö. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei kõlba ehitusmater

Geograafia

odt

Laanemetsa biosfäär

LAANEMETS Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks: liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Pinnas on viljakas ja niiske. Taimestik on lopsakas. Alustaimestu on vaheldusrikas. Puud paiknevad tihedalt, seega on temperatuurierinevused päeval ja öösel väikesed. PÕHILISED LIIGID: LAANEMETSA TAIMED Kuusk -Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust.

Bioloogia

doc

Laanemets

Vananenud kuuseriisikas sarnaneb ka kahkja riisikaga, mille kübar on väga rohekas ja limane. Ükski sarnasus pole õnneks ohtlik, sest mõlemad sarnased seened on head söögiseened, porgandriisikat peetakse isegi maitsvamaks. 4 3. Loomad laanemetsas 3.1 Orav Orav ehk harilik orav ehk punaorav on oravlaste sugukonda kuuluv näriline. Orava põliskoduks on laanemetsad ja aktiivsed on nad päeval. Tänu oma teravatele küünistele, millega saab puukoorest kinni hoida, ja pikale kohevale sabale, mis aitab tasakaalu hoida, on orav hästi kohastunud puu otsas elamiseks. Oravad on suurepärased akrobaadid, kes on võimelised raskusteta puudel ringi hüppama. See loom ronib parema meelega puude otsas, kui liigub maapinnal. Siit leiab ta toitu ja varju. Puu otsa ehitab ta ka pesa. Orava eelistatuim talvine toit on kuuse- ja männiseemned.

Loodusõpetus

ppt

Laanemetsad

LAANEMETS Olemus Eestis jagatakse laanemetsad 2-ks liigivaeseteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Levinud enamasti Lõuna-Eestis. Laanemetsad moodustavad 23% Eesti metsadest. Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, jääjärve tasandikel, moreentasandikel, moreenkattega mõhnastikel. Puistud kõrge tootlikkusega. Liigivaesed laanemetsad Jäänukid varasematest taigametsadest Kasvavad iseloomulikud taigametsade liigid:harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtne sõnajalg. Ohtne s Ohtne sõnajalg Kattekold Liigirikkad kuuse- ja kuusesegametsad Kujunenud kunagistest tamme-segametsadest Salumetsadele iseloomulikud vähenõudlikud liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn.

Ökoloogia ja keskkonnakaitse1

docx

Nõmmemetsad ja salumetsad

Tartu Kivilinna Gümnaasium 6.d klass Merili Kann NÕMMEMETSAD JA SALUMETSAD Referaat Juhendaja:Gerle Konsap Tartu 2014 SISUKORD 1. SISSEJUHATUS.......................................................................................................... 3 2. NÕMMEMETSAD...................................................................................................... 4 2.1 Elutingimused nõmmemetsas................................................................................ 4 2.2 Taimestik nõmmemetsas ......

Geograafia

docx

Eesti metsa ökosüsteemid - eksamiküsimused

(s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel: muld, veereziim ja alustaimestik. Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks. Loometsad, Nõmmemetsad, Palumetsad, Laanemetsad, Salumetsad, Soovikumetsad, Rabastuvad metsad, Samblasoometsad, kõdusoometsad. 57. Mis on metsatüüp? Tooge näiteid. Metsatüüp on metsatüpoloogias peamiselt kasvukohatingimuste järgi eristatav metsa osa, ühtlasi vastava liigitamise põhiüksusi. Metsade tüpidiseerumisel puudub üksmeel ja eri teadlased on välja toonud sõltuvalt eristamiskriteeriumist arvukalt eri tüpoloogiad. Et metsatüüpide liigitamisel on üldjuhul määrava tähtsusega kasvukohatingimused, siis

Eestii metsa ökosüsteemid

docx

Laanemetsa taimed

Laanemetsa taimed Laanemetsa pinnas on palju viljakam kui nõmme- ja palumetsa ning sisaldab ka piisavalt niiskust. Selline muld kasvatab võrdlemisi mitmekesist ja lopsakat taimestikku. Ütlus, et mets on vaese mehe kasuks, sobib kõige paremini just laanemetsa kohta. Tihedalt paiknevad puud loovad eriti selgeid temperatuuri, niiskuse ja valguse erinevusi, võrreldes hõreda mets või metsata aladega. Puurindes on tüüpiline puu kuusk. Looduslik laanekuusik on alati segamets. Kuuse kõrval on näha mändi, kaske ja teisigi puuliike. Tihti võivad ka teised puuliigid olla enamuspuuliigiks. Siis on tegemist näiteks laanemänniku või laanekaasikuga. Võrdlemisi sageli on laanemetsas olemas põõsarinne. Alustaimestu on vaheldusrikas, mille tihedus ja liigiline koosseis sõltub kõigepealt puu- ja põõsarinde tihedusest. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda vähem valgust pääseb maapinnani. Seda hõredam ja liigivaesem on siis ka alustaimestu. Hämara kuusiku all kasvavatel ta

Bioloogia

Rohkem sarnaseid