Laululinnud (0)

Musträstas
Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni.
Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis.
Sügisene ränne algab neil septembris ja
kestab novembrini.
Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja
PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka
Austraaliasse ja UusMeremaale.
Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa
maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja
Aafrikas.
Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must
ilma läiketa.
Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik
on seljalt tumepruun ja kõhualune on
laiguline.
Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti
joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti.
Tegutseb põõsastes ja maas.
Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral
lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge.
Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride
moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid
käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes
ümber emaslinnu kuni jäävad mõlemad vastastikku
seisma püstiaetud sabaga ja avatud nokaga. Kui
emaslind kükitab, järgneb paaritumine.
Pereelu. Musträstas on monogaamne lind.
Paaride moodustumise järel hakkab emaslind
pesa ehitama. Pesa asub maapinnast 1,6 m
kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda
suve jooksul. Pesas on 3­6 muna, mida haub
emaslind. Haudevältus on 11­14 päeva. Pojad
kooruvad 3­5 päeva jooksul.
Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned.
Harvem ka putukad ja ussid.
Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari,
Euroopas 4082 miljonit paari.
Kuldnokk
Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis,
harvemini veebruaris.
Äraminek algab juuli lõpust ja kestab
oktoobrini.
Üksikud linnud võivad ka talvituda.
Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi
metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike
Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk
Aasias (v.a. kõrbealad).
Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt
Hollandis ja Belgias.
Kuldnokal on must metalse läikega sulestik, mis seljal ja
rinnal üle külvatud väikeste valgete tähnidega.
Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid
on rohkem, kattes kogu keha ja pea.
Isas ja emaslinnul teeb vahet ainult nokatüve värvuse
järgi. Isaslinnul on see sinakas, emaslinnul roosa või
kollane.
Noored kuldnokad on heleda sulestikuga hallikaspruunid.
Kuldnokk on osav jäljendaja võib ülitäpselt matkida teiste
lindude laulu ja muid loodus ja tehishääli.
Igal isaslinnul on oma 2070 laulukatkest koosnev
repertuaar.
On üks kiiremaid lendajaidkuni 75 km/h.
Peamine kuldnoka eluala on seotud
kultuurmaastikega, vähem hõredate looduslike
puistudega.
Kuldnokk ei lähe kunagi elama tihedasse
suuremasse metsa.
Hiljem sügisepoole peale pesitsusperioodi lõppu
kogunevad nii noor. kui ka vanalinnud ühistesse
parvedesse. Sel ajal meelitavad sobivad
ööbimispaigad linde kokku isegi 50 km kauguselt
ning seal moodustuvad sageli kuldnokkadest
hiigelparved. KeskEuroopas on niimoodi parve
kogunenud isegi üle miljoni linnu. Hommikul
lahkuvad kuldnokad ööbimiskohast mitte ühekorraga,
aga nagu kokkulepitud järjekorra alusel kindla
intervalliga.
Pereelu. Suur osa kuldnokki pesitseb inimese
poolt paigaldatud pesakastides, ülejäänud
puutüvedes asuvates õõnsustes.Momendist, kui
emaslind nõustub paarituma, algab ühine
pesaehitus. Munetud 47 muna hauvad
mõlemad vanalinnud.
Toidulaud. Kuldnokk toidab poegi praktiliselt
ainult loomse toiduga. Kuldnokk tarbib toiduks
kõiki kättesaadavaid selgrootuid. Väljapool
pesitsushooaega tarvitab ka taimset toitu
seemeneid, pungi, marju ja puuvilju.
Arvukus. Euroopas 2146 miljonit paari. Eesti
arvukus 100150 tuhat paari. Talvituma jääb
meile hinnanguliselt 1002000 lindu.
Metsvint
Saabuvad märtsi viimasel nädalal või aprilli
algul.
Isaslinnud tulevad varem kui emaslinnud.
Lahkuma hakkavad augustis ­ septembris.
Noored lahkuvad enne vanemaid.
Euroopas väga levinud lind. Levinud ka
LääneAasias ja LoodeAafrikas. Ränne
toimub päeval suurte parvedena. Talvituvad
Lõuna ­ Euroopas, atlantilises Euroopas.
Samuti Loode Aafrikas ja Kesk ­ Euroopas.
Osad soojemas kliimas elavad linnud on
paiksed.
Emaslind on rohekaspruun, alapool
rohekashall.
Isaslinnu eesselg on kastanpruun, pea
sinihall, põsed ja alapool punakad.
Mõlemal on tiibadel kaks laia vööti. Nokk on
lühike ja kooniline.
Maapinnal hüppab kiirelt ja kergelt või
kõnnib.
Seltsiv lind, kes tegutseb peamiselt puu otsas.
Laul on tal kiiretempoline ja lühike. Eristatakse
mängulaulu, territooriumilaulu ja võitluslaulu.
Laulmise lõpetavad juuni lõpul.
Inimestega kohaneb kergesti.
Teda võib kohata ka lindude toidulaudade
juures, kuid tavaliselt nende all, mitte nende
peal.
Pereelu. Isaslinnud hõivavad pesitsuspaiga peale
lume sulamist. Nad on väga territoriaalsed ja ajavad
sissetungijad sealt minema. Emas ja isaslind on
koos ca 6 nädalt enne pesitsemist. Selle ajal
tehakse paaritumisrituaale, mis teinekord muutuvad
omavaheliseks võitluseks. Mai algusest kuni juuli
alguseni võib leida pesast 3 ­ 6 muna. Haub
emaslind.
Toidulaud. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal
on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi,
marju.
Arvukus. Eestis pesitseb 1,5 2,5 miljonit paari,
Euroopas elab 130 240 miljonit paari.
Põldlõoke
Põldlõoke saabub esimeste sulailmadega
märtsis.
Linnud lahkuvad augusti lõpus või septembri
algul.
Pesitseb enamuses Euroopas, Aasias ja
PõhjaAafrikas.
Läänepoolsemad linnud on rohkem paiksed,
idapoolsemad rändavad talveks lõuna poole.
Talvituvad LääneEuroopas, Aasia
lõunaosas ja PõhjaAafrikas.
Sulestik on tal pruunikas, heledama alapoolega,
ähmaste tumedate triipudega pugualal, seljal ja
lagipeal.
Pealael on põldlõokesel väike tutike.
Kõhualune on kergelt kollakas.
Isas ja emaslind on väga sarnased, neid on
looduses võimatu eristada.
Maapinnal kõnnib, harvem ka hüppab. Enamasti
laulab õhus.
Laulev põldlõoke võib tõusta kuni 400 meetri
kõrgusele .
Välja arvatud pesitsusaeg, on põldlõoke seltsiv ja
moodustab rändel suuri parvi.
Põldlõoke on päevase eluviisiga.
Laul on lõõritamine, mida lind alustab lendu
tõustes ja jätkab kõrgel õhus lenneldes. Laul
katkeb veidi enne maandumist või ka
maapinnale jõudes. Laulu alustab põldlõoke
varavalges, mõnikord lausa pimedas. Juuli
keskpaigas laul vaibub, kuid mõnda isendit võib
kuulda laulmas veel septembriski. Vahel imiteerib
põldlõoke ka teiste lindude häälitsusi ja
laulukatkeid.
Pereelu. Pesa ehitatakse valmis varakult.
Pesaks on kuivadest rohukõrtest ehitatud
korratu, kohev ja lame maapinnal asuv
poolkera. Pesa ehitab ja haub ainult emaslind.
Aprilli lõpus või mai alguses muneb 35 muna.
Haudeperioodi lõpul istub lind pesal väga
kindlalt ja lahkub alles siis, kui talle võidakse
peale astuda. Suve jooksul võib olla veel teine
ja kolmaski pesakond.
Toidulaud. Toitu otsib maapinnalt. Kevadel on
toiduks putukad, sügise poole sööb lind
seemneid, rohelisi taimeosi, viljateri.
Arvukus. Eestis pesitseb 150 ­ 350 tuhat paari,
Euroopas 40 80 miljonit paari.
Suitsupääsuke
III kategooria kaitse all arvukust ohustab elupaikade
ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille
arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite
toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide
hulka
Esimesed Eestis pesitsevad suitsupääsukesed
saabuvad aprilli keskpaigas.
Sügisene lahkumine talvituskohta algab augusti
keskel ja kestab septembri keskpaigani.
Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral,
väljaarvatud LõunaAasia ja Arktika.
Sügisrände alguseks koondutakse suurteks
parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal.
Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti
kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on
Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse
öösel, et vältida ülekuumenemist.
Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba
järgi. Isastel on natukene pikemad sabasuled ja
need on heaks indikaatoriks emaslindudele. Nimelt
mida pikemad sabasuled on, seda ,,kvaliteetsem"
on isaslind, sest pikk saba on üks immuunsüsteemi
tugevuse näitaja.
Sulestik on ülapool läikivsinkjasmust ja alapool
peamiselt kreemikasvalge.
Sinkjasmust on ka puguvööt.
Laup ja kurgualune on roostepunased.
Noorlinnud on vähem harkis sabaga.
Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub
inimestesse paraja distantsiga.
Tegemist on väga pesapaigatruu linnuga, tulles ikka
oma vana pesapaiga juurde tagasi.
Suitsupääsuke on väga kiire ja osav lendaja, kuna
lõviosa toidust püüab ta õhust lennu pealt. Suudab
lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim
laululindude seas.
Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal
istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis
lõpeb särinaga.
Pereelu. Pesitsemiseks eelistatakse võimaluse korral
siseruume. Pooliku kausi kujuline pesa tehakse märjast
mudast ja savist ning ehitatakse loomalautadesse või
kõrvalhoonetesse, aga ka sildade alla. Mai teisel poolel
või juuni alguses munetakse täis esimene kurn (ca 37
punakaspruuni täpilist muna). Teist korda saab kurn
tavaliselt täis juuli lõpus või augusti alguses. Haub
emaslind ning ca 14 päeva pärast kooruvad pojad, keda
tuleb pidevalt toita (kuni 600 korda päevas).
Toidulaud. Toidulaua moodustavad lendavad putukad.
Nagu näiteks kärbsed, mardikad, sääsed, parmud, aga ka
kiilid ja liblikad. Poegi toidetakse sama toiduga, mida
söövad vanalinnud isegi.
Arvukus. Eestis on suitsupääsukesi 150 000 220 000
paari. Kahjuks on arvukus langeva trendiga. Euroopas on
suitsupääsukesi 14 kuni 29 miljonit paari.
Peoleo
Peoleo saabub meile alles mai keskpaiku,
kui puud juba lehtes.
Talvituma lahkub augusti teisel poolel.
Pesitseb Euroopas ja LääneAasias, talvitub
Lõuna ja IdaAafrikas. Levinud, vastavalt
sobivate pesitsuskohtade olemasolule, üle
kogu Eesti.
Suure individualistina rändab ta lõuna poole
kas ainult üksi või maksimaalselt koos
paarilise ja poegadega.
Peoleo kuulub välimuselt troopiliste kireva
sulestikuga lindude maailma, kus tema sugulased
kõik elutsevadki.
Isalinnu keha on säravkollane, saba ja tiivad
mustad.
Emaslind on vähema kontrastsusega: seljaosa
rohekaskollane, tiivad tumehallid, saba pruun ja
alapoole sulestik valkjas ning kaetud peente
pikitriipudega.
Mõlemast soost peoleodel on ereroosa nokk.
Peoleo lend sarnaneb oma sügavate kaartega
rähnide omale.
Peoleo elupaigaks on lehtmetsad,
puisniidud, lehtpuudega salukuusikud,
suured pargid ning kuivad valgusrikkad
männikud.
Kuigi tegutseb peamiselt puude võrades,
vajab oma tegevuspiirkonnas avarust ja
valgusküllust.
Maapinnale laskub ainult pesamaterjali või
toidu järele.
Lennates on osav ja püüab putukaid ka
õhust.
Pereelu. Tavaliselt jõuavad isalinnud kohale enne
emalinde. Kuna peoleodel on isaslinde reeglina arvuliselt
rohkem, siis emalindude saabudes hakatakse neid kuni
paaride lõpliku moodustumiseni kiivalt jälitatama. Isalinnud
peavad emaslindude poolehoiu saavutamiseks kohati ka
väga ägedaid võitlusi. Kui paar on moodustunud, siis
alustatakse pesa ehitusega. Suve ainukeses kurnas on 3
5 muna, keda hautakse keskmiselt kaks nädalat.
Toidulaud. Peoleo põhitoiduks on putukad ja nende
vastsed, vähemal määral ämblikud ja teised selgrootud.
Suve teisel poolel marjade valmides sööb ka neid.
Eelistades küpseid kirsse ja mureleid võib aedu rüüstata.
Arvukus. Eestis pesitseb 1020 tuhat paari, Euroopas 2,4
4,1 miljonit paari.
Rasvatihane
Rasvatihast võib meil kohata aastaringi.
Levinud peaaegu kogu Euraasias (va
tundras) ja LoodeAafrikas.
Eestis on levinud üle kogu territooriumi.
Enamasti paigalind, kuid just noorlinnud
võtavad ette rändeid, siirdudes sügisel Kesk
Euroopasse.
Mida inimasustusele lähemal on rasvatihase
elupaik, seda paiksem ta on.
Tagasiränne veebruarismärtsis.
Must pealagi, valged põsed, kollane
kõhualune, mida läbib must pikkivööt ja
hallikasroheline selg.
Isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes
laiem ja ühtlasem.
Eelistab piisava valguse ja avatusega segapuistuid. Elupaigaks
ei sobi lausokaspuumetsad.
Kevadel pesitsusajal elavad paaridena, pesitsusperioodi
lõppedes võivad moodustada ka kolooniaid.
Toitub enamasti maapinna ligiduses või otse maapinnal. Harva
tõuseb toituma kõrgemale kui 7 meetrit.
Talvel toitub iseloomulikult segasalkades, kus on koos erinevat
liiki tihased, puukoristajad, porrid ja pöialpoisid. Kõik need liigid
saavad salgas tegutsemisest kasu, kuna suudavad nii kergemini
vältida vaenlaste rünnakuid. Kuid rasvatihastel on taoline
rühmas toitumine eriti kasulik. Seal käitub ta pesuehtsa
tänavakaagina, varastades või vahel isegi röövides teistelt
liikidelt toidupalu.
Pereelu. Alates jaanuarist hakkavad rasvatihased laulu abil
territooriume hõivama. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind,
kuid pesa ehitavad kaasad koos. Pesa ehitatakse sobivatesse
puuõõnsusesse või pesakasti.
Rasvatihane on monogaamne, kuid üleaisaloomine on neil
loomuses. Selletõttu üritab isaslind teatud perioodil päevasel
ajal võimalikult pidevalt emaslindu saata. Ja kui hästi läheb, siis
on aprillis munetud kurnas olevad 713, maksimaalselt 18 muna
ja neist kooruvad pojad tema järeltulijad.
Toidulaud. Rasvatihane on kõigesööja lind. Suvel on siiski
põhitoiduks selgrootud: mähkurid, lutikad ja lehetäid. Normaalne
on kuni 400 putukat või tõuku päevas. Võib rüüstata ka teiste
väiksemate lindude pesi. Talveperioodil on peamiseks toiduks
mitmesugused seemned ja marjad. Kevadperioodil pungade
puhkemise alguses ka lehtpuude pungad.
Arvukus. Eestis pesitseb 200300 tuhat paari, talvine arvukus
500900 tuhat lindu. Euroopas 3676 miljonit paari.
Pöialpoiss
Eestis võib pöialpoissi kohata aastaringselt.
Osa rändab talveks edelasse, osa tuleb
põhjapoolt siia, suurem osa linde on
paigalllinnud.
Pöialpoiss pesitseb enamuses parasvöötme
Euraasias.
Ta on osaliselt paigallind, osaliselt rändlind,
peamiselt liiguvad põhjapoolsete alade
linnud talveks lõuna poole.
Pöialpoiss on väga väike lind.
Tal on rohekas keha pealpool, kreemikas ja
valge keha alaosa, kaks valget tiivatriipu ja
valge nägu koos mustade silmadega.
Pealael on kaks musta triipu, mille vahel isastel
on oranzh ja emastel kollane triip.
Nokk on must ja jalad pruunid.
Pöialpoiss on väga vilgas lind. Ta suudab
koha peal lennata, nokkides samal ajal oksalt
mõne putuka. Seepärast kutsutakse teda ka
Euroopa koolibriks.
Talvel ühineb tihaste ja teiste metsalindude
parvedega.
Väga külmadel talvedel võivad külastada ka
lindude toidulauda, et saada sealt veidi
leivapuru.
Pereelu. Pesa on kerakujuline ehitis ripub kõrge kuuseoksa
küljes. Emaslind muneb pessa 713 muna, kuna pesa on väike,
munetakse munad mitme kihina. Peale koorumist toidavad
poegi mõlemad vanalinnud. Kui poeg süüa saab, läheb ta pesa
põhja ja teeb järgmisele ruumi. See on ka kaitse külma vastu.
Pöialpoisil on 2 kurna aastas.
Toidulaud. Menüüs on putukad ja ämblikud.
Arvukus. Eestis pesitseb 100300 tuhat paari, Euroopas 1935
miljonit paari.
NB!
Kurnas olevate munade kaal võib ületada pöialpoisi enda kaalu
kuni poolteist korda.
Oma suuruse tõttu peavad pöialpoisid pidevalt sööma, et
energiat taastada. Nad söövad isegi pesaehituse ajal.
Pöialpoiss, kelle söömist takistada, kaotab 20 minuti jooksul 1/3
kehakaalust ja sureb nälga ca 1 tunni jooksul.
Puukoristaja
Puukoristajat võib kohata aastaringselt.
Puukoristaja on levinud parasvöötme
Euraasias.
Soomes teda peaaegu ei esine.
Puukoristaja on üldiselt paigallind, kui
rändab, siis lühikesi vahemaid.
Puukoristaja on suure pea, lühikese saba ja
võimsa nokaga väike lind.
Ta on sinakashalli keha pealmise poolega ja
musta silmatriibuga.
Keha alakülg on Aasia ja PõhjaEuroopa
alamliikidel valge välja arvatud pähklikarva
sabaalune, Lääneeuroopa alamliigil on punakas
keha alumine pool.
Silmad on puukoristajal mustad, jalad
heleoranzhid.
Puukoristajal on oskus ronida, pea alaspidi,
mööda puutüve alla. Erinevalt rähnidest ei
kasuta ta tasakaalu hoidmiseks saba, vaid
ainult jalgu.
Toitub teinekord ka maapinnal.
Puukoristajad on väga aktiivsed ja vilkad.
Lindude toidulaudu külastades on nad
agressiivsed ning ajavad teised linnud sealt
minema.
Talviti liigub tihti tihaseparvedes puult puule
lendamas ja toitu otsimas.
Pereelu. Puukoristajate paaritumismängud
algavad märtsis. Isane valib territooriumi,
kaitseb seda teiste isaste eest ning emase
meelitamiseks ajab end kohevile, saba
lehvikusse ning näitab oma külgi ja tiivaaluseid.
Pesa ehitab puukoristaja puuõõnsusesse.
Emane muneb pessa 68 muna, haudumine
kestab 1318 päeva. aastaselt. Puukoristajatel
on aastas 1 kurn, harva, kui esimene kurn
hävib, ka 2 kurna.
Toidulaud. Puukoristaja toitub putukatest,
seemnetest ja pähklitest.
Arvukus. Eestis pesitseb 2050 tuhat paari,
Euroopas 7,519 miljonit paari.
Varblane
Eestis võib kohata aasta läbi põldvarblane
on Eestis paigalind.
Eesti mandriosa kultuurmaastikul ja asulates
tavaline ,LääneEesti rannikualadel on
põldvarblasi harvem näha, läänesaartel väga
haruldane.
Osa varblasi võtab sügisel ette ulatuslikke
asukohavahetusi ja rändeid, jõudes sadade
kilomeetrite kaugusele.
Põldvarblane on heitliku levikuga, ilmudes
äkitsi ja kadudes mõne aasta pärast sellest
kohast täielikult.
Levik on tihedalt seotud maaviljelusega.
Põldvarblane on koduvarblasest pisut väiksem.
Isas ja emaslinnud on välimuselt sarnased.
Linnu selg on mustapruunitriibuline, tiival kaks
valkjat vööti, kollakas päranipuala, pealagi
sokolaadipruun, pisut nurgelise musta laiguga
valged põsed, noka all must kurgulaik, pruuni
pealae ja pruunitriibulise seljasulestiku vahel on
peenike valge kaelus. Alapool pisut kollakashall,
ilma triipudeta.
Põldvarblane ei põlga ära inimasustust.
Suurlinnadesse põldvarblane väga ei tiku,
eelistatum elukoht on väikesed asulad ja
aedlinnad.
Põldvarblased elavad salkadena koos.
Salgad ja paarilised on püsivad.
Pereelu. Pesitsuseelne aktiivsus suureneb juba veebruaris ja
märtsis. Algavad tülid pesade pärast ja isaslinnud hakkavad
emaslinde jälitama. Pesa ehitatakse hoonete õõnsustesse,
puuõõnsustesse ja pesakastidesse, harvemini hekkidesse,
ilupõõsastesse ja kuuskedesse. Põldvarblasel on esimene
pesakurn mai esimesel poolel, teine pesakurn juunis ning harva
veel kolmas kurn juuli alguses. Pesas on 5 ­ 8 valkjat, pruunide
ja tumehallide tähnidega muna. Peaaegu igas kurnas on üks või
kaks muna teistest heledamad ja hõredama tähnistusega.
Toidulaud. Seemned, putukad, väikesed selgrootud, taime
pungad. Külastab lindude söögimajakesi. Põldvarblane toitub
maapinnal, saba tihti tõstetud asendis. Poegi toidetakse
peamiselt putukatega ja teiste väikeste selgrootutega. Alates
neljandast elupäevast hakatakse poegadele ka seemneid
tooma.
Arvukus. Maailmas üks arvukamatest linnuliikidest. Euroopas
15.000.000, Eestis 50.000 ­ 100.000 haudepaari