Mets ja asukad (0)

Mets on taimekooslus , kus peamise rinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad . Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kus turbakiht puudub või on õhuke. Soometsade pinnaseks on märg ja paks (üle 30 cm) turvas . Eestis on metsadega kaetud umbes 2 miljonit hektarit.
Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu . Tammede all toimusid suured rahvakogunemised. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad , et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi.
Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu , tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti.
harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Kui see õis aga katki lõigata, siis näeme, et tal pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule. Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed.
Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades. Teine naaber on tal palusammal , kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud , putukad (näiteks lutikad, jooksikud ), aga ta pakub varju ka hiirtele.
Eesti alale on metssiga viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa . Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Turjal on neil tugevad harjased . Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse jne. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Metssiga on Eestis tavaline jahiloom.
Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool . Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud . Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel.
Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk , mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas. Peamiseks kuuse-käbilinnu toiduks on kuuseseemned. Nende hankimiseks kangutatakse käbi oksalt noka abil lahti ja hoitakse seda oksal jalaga kinni, et seemneid käbisoomuste vahelt välja urgitseda. Kuuse-käbilinnu laul on ilus ja õrn. Eestis leidub kuuse-käbilindu eelkõige kuusikutes ja kuuse-segametsades. Pesa ehitab emaslind , keda isaslind pidevalt saadab või läheduses silmas peab. Ta annab emaslinnule toitu juba mängu ja ka pesaehituse ajal. Pesas olevad munad on valkjad või rohekad, kaetud roostja, hallika ja tumepruuni kirjaga .
Parmlased on sugukond kärbselisi, kus on peaaegu 3000 eri liiki üle kogu maailma. Parmud on keskmise suurusega või suured ( kehapikkus 7–26 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Mõnel pool on vahustajalaste järglasi varjavat nn käosülge rohukõrtel peetud noorte parmude kasvukohaks. Heinaajal tekib rohu külge nagu sülg. Tegelikult olema need parmu pojad. Neid jälgides, kui nemad asuvad rohutüükas, seisab ilm kuiv, kerkivad nemad rohuladvasse, siis tuleb vihma.
Mets
Referaat
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus_______________________________________________3
Tamm____________________________________________________4
Toomingas_________________________________________________4
Jänesekapsas_______________________________________________5
Harilik laanik_______________________________________________6
Metssiga__________________________________________________7
Kanakull___________________________________________________8
Kuuse- Käbilind_____________________________________________9
Paumud__________________________________________________10
Kokkuvõte________________________________________________11
Kasutatud kirjandus________________________________________12
Sissejuhatus
Mets on taimekooslus, kus peamise rinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad. Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kus turbakiht puudub või on õhuke (looduslikult alla 30 cm). Soometsade pinnaseks on märg ja paks (üle 30 cm) turvas. Eestis on metsadega kaetud umbes 2 miljonit hektarit. Kõige enam on männikuid, eriti Eesti põhja-, lääne- ja kaguosas. Vahe-Eestis kasvavad peamiselt kuusemetsad. Metsataimed on väga erineva vormi ja nõudlusega. Igale metsatüübile on iseloomulikud kindlad taimeliigid, mis sõltuvad  vastava maa-ala mullastikust. Kõrgemate rinnete taimed (puud) vajavad rohkem valgust. Väiksemad valguslembesed rohttaimed saavad kasvada vaid hõredates päikeseküllastes metsades ja metsaservas. Tihedates kooslustes, kus päikesekiired ei suuda läbi puuvõrade tungida , kasvavad varjutaimed või puuduvad rohttaimed hoopis. Metsad on elupaigaks paljudele taime- ja loomaliikidele. Metsast saab inimene küttepuid, ehitusmaterjali ning toorainet mööbli- ja paberitööstusele. Metsadest korjatakse marju ning seeni ja käiakse jahil. Metsi peetakse keskkonna tasakaalustajateks. Inimesed armastavad metsas marjul, seenel ja lihtsalt puhkamas käia. Kuid selle tulemusena halveneb vähehaaval metsa seisund: metsa alla koguneb praht , algupärane taimkate kaob, metsa järelkasv tallatakse maha. Metsad muutuvad ka tänu raietele ja kuivendamistele.
Harilik tamm
Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii sõjaplaane kui pidusid. Tammed pakkusid kaitset ja andsid muudki kasulikku. Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks? Ilmselt seepärast, et tundus, nagu seisaks ta muutumatuna põlvest põlve. Arvati, et tammed on surematud, kes on näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid . Osalt oli neil õigus, sest need puud elavad tõesti väga vanaks. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Teine põhjus on tamme austamiseks ilmselt see, et ta võib saavutada hiiglaslikud mõõtmed. Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi.
Toomingas
Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas , läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu põhjaveega segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu - ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti.
Jänesekapsas
Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik, kuid paljusid teisi kasvatatakse dekoratiivsete lehtede ja vahel ka õite pärast nii koduaedades lillepeenardel kui isegi toas potitaimena. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Teistel liikidel võivad õied olla nii kollased kui punased ja veel teisteski toonides. Aga ega meie kuusemetsade põlisasuka õied alati nii lihtsalt lumekarva ole. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis. Siiski teeb jänesekapsas veel ühe huvitava vingerpussi. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Kui see õis aga katki lõigata, siis näeme, et tal pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule. Kuid siin juhib jänesekapsas meid eksiteele. Need õied tolmeldavad end ise ja keeruliste mehhanismide abil arenevad neis lõpuks täiesti idanemisvõimelised normaalse välimusega seemned. Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud risoom, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart harilikul jänesekapsal polegi. Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed.
Harilik laanik
Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed. Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Igal aastal kasvab juurde vaid üks korrus, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust . Vaadake, kui vana laaniku te metsast leiate. Sageli võib neil leida kuni kümme korrust, väga harva ka rohkem. Seejuures võib sambla kõrguseks olla juba 15 cm. Kõik sõltub sellest, kas oleme metsas, kus surnud taimed lagundatakse kiiresti või aeglaselt. Taime viimase aasta juurdekasv ei ole aga peenekoelise laiuva lehviku välimusega. Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele. Samuti kasutavad paljud linnud seda sammalt pesaehitusel.
Metssiga
Eesti alale on metssiga viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda . Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahiloom.
Kanakull
Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Piisab suvalise "tiirleja" ilmumisest taevalaotusse, kui juba haaravad närvilised käed kaheraudse ning tulemuseks on tihtipeale mõne haruldase linnu haavamine või tapmine . Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii" või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Võimalust mööda hõrendab kanakull ka varese ridu, eriti maitseb talle hallvares . Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad on lennuvõimelised juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei rända ning see on veel üheks tõendiks selle kohta, et kana on tema menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta. Kanakull on looduskaitse all.
Kuuse- Käbilind
Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas, nii et vahel on isegi tulnud nende rõngastamisest loobuda . Harva tegutsevad linnud üksikult, enamasti näeme neid paaridena, pesakonniti või salkadena. Isegi pesitsuse ajal liituvad naabruses pesitsevad isalinnud toitumisel väikesteks salkadeks. Peamiseks kuuse-käbilinnu toiduks on kuuseseemned. Nende hankimiseks kangutatakse käbi oksalt noka abil lahti ja hoitakse seda oksal jalaga kinni, et seemneid käbisoomuste vahelt välja urgitseda. Sageli pääsevad käbid lindude jala alt lahti ja kukuvad alla. Sellega aitab kuuse-käbilind kaasa kuuseseemnete levikule. Ilmselt on kuuse-käbilinnul ühekülgse toitumise tõttu sageli ainevahetushäired, sest asulate juures tuleb ta ka lumele maha ja sööb uriinisegust lund. Kuuse-käbilinnu laul on ilus ja õrn. Eestis leidub kuuse-käbilindu eelkõige kuusikutes ja kuuse-segametsades. Pesa ehitab emaslind, keda isaslind pidevalt saadab või läheduses silmas peab. Ta annab emaslinnule toitu juba mängu ja ka pesaehituse ajal. Pesamaterjali kogub emaslind üksi üsna pesapuu juurest, eemaldudes sellest vaid kümmekond meetrit. Emaslind võib ehitada ka mitu pesa, enne kui ühesse neist muneb . Pesas olevad munad on valkjad või rohekad, kaetud roostja, hallika ja tumepruuni kirjaga. Vaenlase lähenemisel pesale hakkab emaslind erutatult häälitsema, mille peale naabruses pesitsevad kuuse-käbilinnud kokku lendavad ja vaenlast kimbutada või tõrjuda püüavad
Parmud
Parmlased on sugukond kärbselisi, kus on peaaegu 3000 eri liiki üle kogu maailma. Eestist on leitud rohkem kui 30 liiki parme. Parmud on keskmise suurusega või suured (kehapikkus 7–26 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Parmud tegutsevad ainult päeval. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel. Parmude sigarisarnase kujuga vastsed elavad vees, enamasti põhjamutta kaevunult. Mõne liigi vastsed võivad ka veepinnal ujuda. Suurema osa liikide vastsed toituvad väiksematest organismidest, vaid kibunate vastsed on täiesti taimtoidulised. Nukkumiseks ronivad täiskasvanud vastsed kuivale, mõnikord lähevad nad veekogust üsna kaugele. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm, inimesi ei ründa. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Parmude sülg on küllalt mürgine, massilise esinemise korral võivad nad ohvrit tugevasti kurnata. Kuna parmud võivad verd imeda ka mõne päeva vanustelt korjustelt, võib juhtuda, et nad kannavad edasi igasuguseid haigusi. Mõnel pool on vahustajalaste järglasi varjavat nn käosülge rohukõrtel peetud noorte parmude kasvukohaks. Heinaajal tekib rohu külge nagu sülg. Tegelikult olema need parmu pojad. Neid jälgides, kui nemad asuvad rohutüükas, seisab ilm kuiv, kerkivad nemad rohuladvasse, siis tuleb vihma. Kui parmud väga aktiivselt ründasid, arvati peatselt vihma tulevat. Rahvapedagoogikas pandi pahaks karjapoiste kommet parmudele kõrsi tagakeha pista: Parmudele ei tohi pindusid taha panna, siis minna kaalid pindu täis.
Kokkuvõte
Sain teada et, kõige enam on männikuid, eriti Eesti põhja-, lääne- ja kaguosas. Puude all on palju alustaimestikku ja nende see elab erinevaid putukaid. Metsas elab ka palju loomi , näiteks karu, rebane ja metssiga. Metssiga on tavaline metsaloom ja metssigu võib leiduda igal pool metsas. Metsas elab ka palju linde näiteks kanakull ja kuuse-käbilind. Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Piisab suvalise "tiirleja" ilmumisest taevalaotusse, kui juba haaravad närvilised käed kaheraudse ning tulemuseks on tihtipeale mõne haruldase linnu haavamine või tapmine. Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Peale loomade ja lindude elab ka metsas putukaid, näiteks parmud. Parmud on keskmise suurusega või suured (kehapikkus 7–26 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht
http://bio.edu.ee/loomad/
http://www.slideshare.net/
Raamat: Eesti elusloodus , lehekülg 199
http://www.studioviridis.ee/muraste/veeb/index.php?option=com_content&task=view&id=75&Itemid=1