Umbrohud (0)

Referaat
Umbrohud
Umbrohud
Umbrohud on tavaliselt väga vastupidavad, hästi kohastunud ja tõhusate paljunemisviisidega. Ühed paljunevad seemnetega, teistel on pikk ja võimas juurestik . Umbrohud kasvavad kultuur taimede vahel ja neist on raske vabaneda . Seemned levivad kas tuule, vee, loomade või inimese kantuna. Umbrohi ei ole alati kahjulik. Umbrohud meelitavad õitele paljusid kultuurtaimedel tegutsevaid kahjur putukaid. Õitsvad umbrohud annavad varju ka nendele putukatele, kes toituvad aiakahjuritest. Väetatud mullas umbrohi ei kasva. Tüütu umbrohi võib olla ka inimesele kasulik.
Võilill (piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi)
Võilill on nii tavaline taim, et lähemat tutvustamist ta ei vaja. Võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla, selleks on harilik võilill.
Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kõikidel õitel ei ole õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet . Kuna võililled on putuktolmlejad taimed ja neid kasvab kõikjal väga palju, siis on nad ka head meetaimed. Võilill on oma õite järgi saanud ka nime – on ju tema õied võikarva kollased. Samuti on tuntud laste hulgas arvamus, et võilille õisiku abil saab vaadata, kui palju keegi võid on söönud. Võilille noori keelõisi võib tarvitada ka salatina. Salatina enamlevinud on siiski võilillelehed. Kevadel esimeste roheliste lehtedena on nad inimestele heaks vitamiiniallikaks. Neis on nii vitamiini C kui ka vitamiini B. Võilillesalat on ka hea “verepuhastusvahend”.
Võilille juuri kasutatakse ravimina . Juured on mõrud ning praetult on neid tarvitatud kohvi asemel või kohviga segatult. Kasulikud on ka noored õisikuvarred. Need hoiavad meist eemal vereringeelundite haigused. Võililleõitest saab valmistada heamaitselist mett , mis on näiteks neeruhaigetele parem kui tavaline mesi. Ka võilille piimmahl on ravim . Sellest valmistatakse ka kautsukit. See on kummi tooraine.
Võilill on meelistoiduks paljudele loomadele, näiteks küülikutele.
Võilill on umbrohi, mis võib paljuneda nii seemnete kui ka juurestiku abil. Võilillest on väga raske lahti saada.

Harilik hiirekõrv (kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi )

Hiirekõrva pole looduses raske ära tunda. Juba päris suve algul võime tema kobarataolise õisiku alumises osas näha kolmnurkseid viljakesi. Kuna nende kolmnurkade terav tipp on suunatud allapoole ja ülemisest küljest on väike tükike ära lõigatud, siis meenutavadki need hiire kõrvu. Sellest ongi taim endale eestikeelse nime saanud. Teda on nimetatud ka rotikõrvaks. Eriti palju nimesid on ta endale saanud aga seoses oma ravivõimetega.
Hiirekõrv on hea sisemiste verejooksude peataja. Abi on hiirekõrvast ka lahtiste haavade ravitsemisel. Mitmete hädade korral aitab ka hiirekõrva peale määrimine. Temast tehtud keedist on määritud valutavatele lihastele või liigestele, sellega on ravitud tuulerõugetest tekkinud punnikesi nahal ja ka mõningaid silmahaigusi. Hiirekõrvateed võib juua vaid arsti ettekirjutuste järgi, sest taim on mõnevõrra mürgine. Mõnel juhul on näiteks isegi lambad hiirekõrva liigsöömise tõttu ära surnud, küülikutele on aga hiirekõrv jällegi üheks meelistoiduks.
Hiirekõrva kevadised värsked lehed sobivad supi sisse või salatikaussi. Supi maitsestamiseks on soovitatud ka õlirikkaid seemneid.
Ka hiirekõrv on tegelikult üks tüütu umbrohi. Ühel tema taimel võib valmida mitukümmend tuhat seemet ja need säilivad mullas idanemisvõimelistena kuni kuus aastat.
Valge iminõges (emanõges, imenõges, piimanõges, miiksmaasikas, mesilill)
Valget iminõgest tunneb ilmselt igaüks. Tema õied eritavad magusat ainet- nektarit, millest paljud putukad meelsasti toituvad. Nektarist teevad mesilased mett. Valge iminõgese õied võivad oma nektarirohkuselt võistelda selle ala tugevamatega. Kuna iminõgese õis on aga väga omapärase ehitusega, siis ei pääse mitte iga putkas tema kallale maiustama. See maiuspala asub õiekrooni pika putkeosa põhjas. Nii on valge iminõges kasulik vaid sellistele putukatele, kes omavad pikka imemisvahendit: nad istuvad õie alahuulele ja imevad nektarit otse sealtsamast.
Valge iminõges ei kõrveta, seepärast kutsub rahvasuu teda emanõgeseks. Valge iminõges on iminõgestest ainuke, millel on valged õied. Peale selle, et tema õitest saab suu magusaks , on õiekroone tarvitatud ka ravimina. Selleks tuleb need ettevaatlikult ja õrnalt ära korjata ja vilus kuivatada. Haiguseid, mille vastu iminõgesest on abi saadud, on väga palju. Hingamisteede ja kõhuhädad, naistehaiguseid, kroonlehetee aitab unetuse korral ja soodustab uriinieritust.

Vesihein ( virn , limarohi, rägahein, siavirn, nädselm)

Vesihein kasvab tavaliselt köögivilja põldudel. Harvem kohtab teda metsa- ja teeservades või mererannas ja veekogude kallastel. Igal juhul massiliselt kasvab ta niiskemal viljaka mullaga haritud maal.
Vesiheina varred kasvavad hulganisti koos, sest siis suudavad varred püsti seista. Varred on kergesti murduvad ja pehmed .
Vesihein on hea toidutaim kõigile koduloomadele.
Taime juures on hea see, et teda saab süüa kohe pärast lume minekut ja seda kuni uue lume tulekuni. Nii kaua ei ela siiski üks taim, ehkki vesiheina loetakse kuni kahe aastaseks. Taimed talvituvad, jäävad lume alla ja kui kevadel soojaks läheb, siis hakkavad uuesti kasvama. Nii et tegelikult on võimalik vesiheinasalatit ka talvel süüa. Seda umbrohtu peetakse ka meetaimeks. Tavaliselt tema õisi ei märgata, sest need on üpris tillukesed, kuid nad on siiski olemas ja veel päris ilusad. Õied meenutavad väikest valgest tähekest. Õite juures on aga üks omapära see, et neil võivad mõnikord kroonlehed hoopistükkis puududa .

Põdrakanep (lillpaju, metskanep, põdrahein, tulipiits)

Põdrakanepi suuri lillakasroosasid välju võib näha nii vaarikal käies, metsas seeni otsides , mahajäetud taludes ja varemetes kolistades või lihtsalt rongiaknast välja vaadates. Põdrakanepi taimede tihedas juurterägastikus suudavad vastu pidada vaid nõgeste juured. Nii on põdrakanepiga koos kasvamas vaid kõrvetavad nõgesed. Kanepiga on selle taime nimi ilmselt seetõttu seotud, et ta kasvab sageli nii tihedalt koos nagu kanep ja on ka nii kõrge nagu kanep. Põdrakanepid ulatuvad tavaliselt täiskasvanud mehele rinnuni.
Taim paljuneb seemnetega. Paikselt laieneb vegetatiivselt rohkete juurevõsudega. Põdrakanep kasvab kuivades metsades (sagedamini laane - ja palumetsas), metsaservadel, lagendikel ja kuivadel rabadel. Ta on üks esimesi taimi raiesmikel ja põlendikel, kus moodustab läbipääsmatuid tihnikuid. Mesilased saavad sellelt taimelt rikkalikult nektarit, seda armastavad ka põdrad. 
Kuid ka inimesed on põdrakanepist nii mõndagi kasu saanud. Tema noored mahlakad lehed on sisaldavad rikkalikult vitamiini C ja sobivad salatite valmistamiseks, kuid kuivatatult ka india tee asemel. Omapärase magusa maitsega on tema suured ja küllaltki jämedad juured. Neid on jahvatatult segatud leivajahu hulka ja valmistatud ka maitsvat vägijooki.

Paiseleht (ämmakuleht, kõhmarohi, rüüs, vaeselapseleht)

Paiseleht on üks esimesi lilli looduses, kes rõõmustab meid kevadel oma päikesekarva kuldkollaste õitega. Paiseleht kasvab päiksele võimalikult lähedal. Nii näeme teda liiva- ja kruusavallidel, mäenõlvadel, alati sellistes kohtades, kus on kevadel kõige soojem maapind. Paiselehe esimesed õied ilmuvad juba esimeste päikeseküllaste ilmadega, kui lumi on veel mitmel pool maas , aga paiselehe kasvukohalt sulanud.
Esimesed paiselehe õied on vaid lühikeste varte otsas, kuid ajapikku varred järjest venivad. Huvitav on see, et paiselehe varred jätkavad venimist veel pärast õitsemistki. Kui õitsvad varred on kuni paarikümne sentimeetri pikkused, siis viljuvad varred on isegi kuni kaks korda pikemad . Paiselehe vartel on teisigi huvitavaid tunnuseid. Enne ja pärast õitsemist on tema õisikututt longus , aga puhkenud õis on täiesti püsti. Paiselehe vars on ka lehistunud. See teeb ta kergesti eristatavaks võilillest, kelle vars on täiesti paljas. Paiselehe varrelehed pole siiski päris tavalised . Need on soomusjad, peaaegu kilejad ja punakaspruunikad.
Paiselehe pärislehed ilmuvad alles pärast õitsemist. Need on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Paiselehe lehed on tähtsaks ravimiks. Kõige lihtsam on teda kasutada paistetuse vastu. Selleks tuleks lihtsalt äralöödud kohale veidi katkimuljutud paiselehe leht peale panna. Kuid teest on veel rohkem kasu. Kuivatamisel olge ettevaatlikud lehtede liigutamisega, need kipuvad kergesti mustaks minema, mustad lehed on aga ravimiks kõlbmatud. Paiseleheteed võib samuti kui värskeid lehti paistetuse ja ka haudunud kohtade raviks kasutada, kuid eelkõige on ta siiski tuntud kui tee kõigi hingamisteede haiguste vastu. Paiseleht on tugeva rögalahtistava toimega ja on seega hea nii köha, astma kui ka kopsutuberkuloosi ja veel teistegi haiguste korral. Ta parandab ka seedeteede põletikke. Harvem tehakse teed paiselehe õitest.
Paiseleht võib muutuda tülikaks umbrohuks, levib väga kiiresti. Lehed sisaldavad rikkalikult mitmesuguseid happeid, limaaineid ja eeterlikku õli, ka vitamiini C. Kevadised lehed on toiduks kitsedele ja lammastele. Taime lehtedega on pead pestud kõõmast vabanemiseks.
Roomav madar (kare virn, virnarohi, kiskjarohi, kassitapp)
See taim haakub alati kõigi mööduvate loomade ja inimeste külge, isegi tema kõrval kasvavad taimed ei pääse tema haardest. Seepärast ka nimi- kiskjarohi. Tegelikult on olemas veel üks sarnane liik: põldmadar. Vanarahvas on neid ilmselt üheks pidanud. Roomava madara varred võivad olla kuni kaks korda pikemad põldmadara omadest (kuni 1,2 meetrit). Seega takerduvad inimesed kergemini just roomavasse madarasse. Teiseks ründab roomav madar inimest sageli salaja , paksu rohu sees mõnel aiateel, kui põldmadar kasvab enamasti lagedamal põllul nähtaval kohal, nii et inimene saab teda vältida. Võib-olla need kaks fakti ongi põhjuseks, et salakaval nimi “virn” on saanud just roomavale madarale.
Roomava madara karedus on tingitud teda katvatest haakjatest harjastest. Eriti palju on neid neljakandiliste varte teravatel kantidel ja lehtede servades ning alumisel pinnal. Kõige haakuvamateks on siiski tema viljad . Need haakuvad eriti meelsasti inimese püksiriide ja saapapaelte külge, lootuses, et leiavad peagi uue koha, mida vallutada. Viljades on ka üks roomava ja põldmadara erinevus: roomava madara omad on umbes viie millimeetrise läbimõõduga, põldmadara viljad aga üle kahe korra väiksemad.
Roomav madar ei ole vaid nuhtlus ja tülikas umbrohi. Ta on ka mitmeti kasutatav ravimtaim . Näiteks aitab ta närvihaiguste, eriti just mitmete tõmblemist põhjustavate haiguste korral. Kuid samas kuulub virn paljude teesegude koostisesse, osadega neist võideldakse isegi vähi vastu. Roomava madara pikkadest peentest juurtest on saadud punast värvainet.
Harilik malts (haraline malts, päris malts)
Harilik malts on meil väga tavaline umbrohi. Harilikult peetakse maltsaks ühte veelgi sagedamat umbrohtu – valget hanemaltsa. Kuid hanemalts on hoopis teise perekonna taim. Väliselt on hanemalts pehmem kui harilik malts. Lehed on harilikul maltsal hanemaltsa omadest mõnevõrra kitsamad. See-eest on harilikul maltsal väikesed lehekesed ka õite alusel, hanemaltsal pole. Hariliku maltsa emasõitel polegi õiekatet, on vaid väikesed lehekesed teiste õieosade kaitseks. Muidu on õisikud ja ka üldine välimus maltsal ja hanemeltsal väga sarnased.
Taimel on nii emas- kui isasõied. Seemned arenevad vaid emasõitest.
Harilik malts on meil umbrohi. Kõige sagedamini kasvab ta mahajäetud viljaka mullaga lapikestel. Üksikul maltsataimel võib valmida kümneid tuhandeid seemneid. Harilikust maltsast vabanemiseks ei tohi kuskile jätta rohimata aia- ja põllumaad, kohti, kus taim saaks kosuda. Välja rohida pole teda kuigi raske, kuid kui malts massiliseks muutub, siis on see väga tülikas.
Kokkuvõte
Referaadis on juttu sellest, kuidas umbrohi tekib ja paljuneb. Kõigile on teada, et umbrohuga peab võitlema ja et sellest on raske lahti saada. Minu referaadis on aga palju juttu sellest, et alati ei olegi umbrohi meie vaenlane . Paljud tülikad taimed võivad olla kasulikud nii inimestele kui ka loomadele. Umbrohi on paljudele loomadele ja putukatele toiduks ja inimestele ravimtaimedeks.
Selle referaadi abil sain teda, millised taimed maal minu jalgade ümber takerduvad ja ka seda, et võilillest saab teha nii maitsvat salatit kui ka kummi. Lõpetuseks võiks öelda, et umbrohi on kasulik.
Sisukord

Umbrohi

Võilill

Harilik hiirekõrv

Valge iminõges

Vesihein

Põdrakanep

Paiseleht

Roomav madar

Harilik malts

Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus:
“Looduseraamat”,
Internett.