Katlatehnika eksami vastused (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Ehitus - Katlatehnika

1 Hindamata

KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS

KATLATEHNIKA

BOILER ENGINEERING
Sügis 2007

Tahkete kütuste põletamise tehnoloogiad
Tahkekütuse latentse energia elektrienergiaks muundamise kohta kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis gaasja vedelkütuste korralgi. Määravaks on ringprotsessi parameetrid .
Tahkete kütuste põletustehnoloogiad võib jagada nelja rühma:

kihtpõletus ( restkolded ),
tolmpõletus (tolmküttekolded ehk kamberkolded),
keevkihtpõletus (keevkihtkolded) ja
keeris - ja tsüklonpõletus (keeris- ja tsüklonkolded).

Omaette rühma moodustavad tahkekütuse gaasistusega jõuseadmed. Selliseks soojusjõuseadme näiteks on integreeritud gaasistusseadmega kombitsükkel.

Põlevkivi põletustehnoloogiad
Praegu on põlevkivielektrijaamades kasutusel tolmpõletustehnoloogia. Esimesteks tolmpõlevkivi põletavateks elektrijaamadeks olid Kohtla-Järve (1949) ja Ahtme (1951) auru keskparameetritega koostootmisjaamad. Nendes elektrijaamades kasutati kivi- ja pruunsöe põletamise kogemustele tuginevaid katla konstruktsioone. Katlad olid suutelised töötama ainult osalisel koormusel . Katelde ekspluatatsioon kujunes tsükliliseks küttepindade sagedase tuhasadestustest puhastamise vajaduse tõttu. Sai selgeks, et kivi- ja pruunsöe põletamiseks ettenähtud seadmed ei ole suutelised rahuldavalt töötama põlevkivil. Käivitusid intensiivsed teadus- ja rakendusuuringud, mille tulemusel töötati välja uue põlvkonna tolmpõletustehnoloogiat kasutavad põlevkivikatlad järgnevatele elektrijaamadele.
Põlevkivienergeetika uueks arenguetapiks oli aasta 1959, millal käivitati kõrgrõhuseadmed Balti elektrijaamas . Jaam valmis lõplikult 1965.a. Eesti elektrijaam anti käiku aastatel 1969-1973.
Põlevkivi tolmküttekatelde konstruktsiooni omapära ja ekspluatatsioonilised raskused on seotud eelkõige põlevkivi koostise ja struktuursete omadustega. Põhiprobleemideks on katla soojusvahetuspindade tugev tuhasadestustega saastumine ja intensiivne kõrgtemperatuurne korrosioon ning erivõtete kasutamine pindade tuhasadestustest puhastamisel. Sellest johtuvalt jäävad põhi- ja vaheltauru temperatuurid madalaks, mis kajastub eelkõige elektrijaama madalas kasuteguris. Viimane on auru topeltülekuumendusega energiaplokkidel vahemikus 28,5–30%.
Keskkonnakaitselisest seisukohast on põlevkivi tolmpõletuse korral põhiprobleemiks vääveldioksiidi emissioon . Vaatamata suurele Ca/S moolsuhtele lähtepõlevkivis on SO2 kontsentratsioon põlemisgaasis kõrge, asetsedes 1,5–2,0 g/nm3 vahemikus 6%-lise hapnikusisalduse korral. Põhjuseks on tolmpõlevkivi kõrgest põlemistemperatuurist (>14500C) tingitud vääveldioksiidi suhtes väheaktiivsete kaltsiumisisaldavate klinkermineraalide teke. Vääveldioksiidi kontsentratsiooni viimine normi piiridesse 0,4 g/nm3 on võimalik väävlipüüdeseadmete kasutamisel . Põlevkivi korral väävelpuhastusseade mõningal määral lihtsustub, kuna on võimalik kasutada külluses olevat aluselist põlevkivituhaärastuse süsteemi selginenud vett. Sellise väävelpuhastusseadme maksumus on suurusjärgus 110–140 EUR/kWe. Küsitavusi võib tekkida uute suure tööeaga väävelpuhastusseadme otstarbekusest tugevalt amortiseerunud olemasolevatele kateldele. Teatud probleemiks võib kujuneda ka väävelpuhastusseadmetele vajaliku katelde ja korstnate vahelise pinna puudumine.
Lämmastikoksiidide kontsentratsioon põlevkivi tolmpõletamisel on vahemikus 0,20–0,25 g/nm3 ning jääb normiga määratud piiridesse (0,4 g/nm3). Madala NOx kontsentratsiooni põhjuseks on väike orgaanilise lämmastiku sisaldus põlevkivis.
Põlevkivi põletamisel, erinevana paljudest kivisütest, orgaanilisest süsinikust moodustuvale süsihappegaasile lisandub ka karbonaatide lagunemisest tekkiv CO2. Põlevkivi CO2 emissiooni potentsiaal, sõltuvana kütteväärtusest, karbonaatide täieliku lagunemise korral energeetilisele põlevkivile on 100 gCO2/MJ. Sama arvväärtus kivisöele on ligikaudu 90 gCO2/MJ. Karbonaatsete mineraalide lagunemisaste põlevkivi tolmpõletamisel on lähedane ühele. Süsihappegaasi emissioon on vahemikus 1,35–1,45 kg/(kWe·h).

Katla mõiste ja põhitüübid
Katelseade ehk katel on kompleksne seadmestik auru (harilikult veeauru) või kuuma vedeliku tootmiseks ja tarbijale edastamiseks.
Katlas toimub mingi energialiigi muundamine soojuseks ning vee (või ka termoõli) kuumutamine ja vee aurustamine selle soojuse arvel.
Soojuse saamiseks võib kasutada kütuse keemilist energiat, elektrienergiat, otsest päikese energiat jne.
Tänapäeval kasutatakse siiski kõige rohkem orgaanilise kütuse energiat. Seepärast vaadeldakse käesolevas konspektis katlaid, kus soojus saadakse orgaanilise kütuse põlemisel.
Katel koosneb koldest ja erinevat liiki küttepindadest, mis võivad olla paigutatud ühte või mitmesse korpusesse.
Kolle on ettenähtud kütuse põletamiseks ja küttepinnad vabanenud soojuse ülekandmiseks põlemisproduktidelt vedelikule , aurule või põlemisõhule.
Aurutootva katla ehk aurukatla küttepinnad ja nende otstarve on järgmised:

toitevee eelsoojendis ehk ökonomaiseris tõstetakse katlasse antud vee temperatuuri ning samaaegselt alandatakse lahkuvate gaaside temperatuuri;
aurustusküttepinnas tõstetakse vee temperatuuri keemistemperatuurini ja vesi aurustatakse ;
auruülekuumendis kuumutatakse auru keemistemperatuurist (kuiva küllastunud auru temperatuurist) kõrgema temperatuurini;
õhueelsoojendis kuumutatakse kütuse põletamiseks kasutatavat õhku.

Väiksema tootlikkusega aurukateldes võivad osad küttepinnad puududa .
Aurukatelde iseloomustamisel kasutatakse termineid aurutootlikkus, auru ja toitevee parameetrid:

nimitootlikkus on suurim ajaühikus toodetud auru mass, mida katel tagab pikaajalisel tööl auru ja toitevee nimiparameetrite juures,
nimirõhk on maksimaalselt lubatav rõhk auruülekuumendi järel või ülekuumendi puudumisel, vahetult aurumagistraali ees,
nimitemperatuur on auru temperatuur ülekuumendi järel või aurumagistraali ees nimiaurutootlikkusel auru nimirõhul
toitevee nimitemperatuur on toitevee nimitemperatuur ökonomaiseri ees, ökonomaiseri puudumisel trumlisse sisenemisel, mis on võetud katla projekteerimise aluseks.

Tinglikult võib katlaid liigitada aurutootlikkuse järgi:

väikese võimsuse - kuni 6,95 kg/s,
keskmise 9,7 – 21 kg/s,
suure võimsusega üle 25 kg/s,

töörõhu järgi aga:

madalrõhu kuni 1,4 MPa,
keskrõhu 2,4 - 3,9 MPa
kõrgrõhu 9,8 – 25MPa

Töökeskkonna liikumisskeemi järgi küttepindades on:

vabaringlusega ehk tsirkulatsiooniga
mitmekordse sundringlusega
otsevoolu katlad

Aurukatelde tüübid

Kahe trumliga püstveetorukatlad
DKVR- universaalsed katlad kõikidele kütustele ( 1970ndad )
Puudused:

Kolde ekraanid on hõredad ( puiduhakke puhul hea, sest tuhk ei ummista)

Raske müüritis – sissekütmise aeg väga pikk, ca 8 tundi (kiiresti küttes müüritis praguneb)

Nõuab vundamenti

qv – on madalad
DE – gaas -masuutkatlad ( 1980ndad ) – hea, ka tänapäeval kasutatav, aga tööstuslik valmidus madal (üles pannes tuleb kohapeal isoleerida ), raudteegabariitides, kõik torud diameetriga 51mm, seinapaksusega 2,54mm, ülemisest trumlist tehakse pidevat läbipuhet ehk veevahetus
KE – tahkekütusekatlad (1980ndad) – kasutatakse kõikjal maailmas, head, loomuliku ringlusega katel (nagu ka eelmine ja järgmine)
E-1/9 tahke, vedel ja gaaskütus (toodud raamatus Katelseadmed ) – kasutati farmides ja masuudi ettesoojendamiseks, loomatoidu tootmiseks, andis 1t auru tunnis, 9bar rõhk, transporditav, 2-trumliline, iga toru peal on kork , tänu millele seda saab seestpoolt puhastada (vaja, kui veepuhastussüsteem puudub), kasutati kivisöe, õli ja gaasiga . Väga madal kasutegur, sest järelküttepind (ökonomaiser) puudub.
Püstkatlad (toodud raamatus Katelseadmed) – vana tüüp, enam ei kasutata
MZK-tüüpi katlad (toodud raamatus Katelseadmed) – vana tüüp, enam ei kasutata
Spiraalse torusüsteemiga katlad – otsevoolukatlad, saab kiiresti auru (poole tunniga), 100kW-5MW, kasutegur 0,85-0,95, kasutatav gaasi, kerg- ja raskekütteõli peal
PPK tüüpi katlad
Claytoni katlad – ka Clayton toodab MZK-tüüpi
Leek -suitsutorukatlad
Kiviõli (toodud raamatus Katelseadmed) – 1960ndad , täidetud üleni veega, vee nivoo ei tohi langeda alla kriitilise piiri ( torusid ei ole), muidu plahvatab, lendab minema või sulab ära, ohtlik tüüp, võimsuse kohta 3 korda suurem võrreldes tänapäevastega, soojusülekandetegurid väiksed, sest suitsu imejad puuduvad (töötab loomuliku tõmbe peal).
KT- 500, KB-300
Witermo
Noviter
Foster Weeler – keskel leegitoru, ümber suitsutoru, olemas nii auru- kui kuumavee katlad.

Kuumaveekatelde tüübid

Kuumavee katelde puhul võib rääkida järgmistest tüüpidest:

KB tüüpi katlad
Spiraalse torusüsteemiga katlad
Leek-suitsutoru katlad (näiteks Kiviõli, KB-1-M, Witermo 3V, KACB-1,86, Foster Wheeler jne)
Malm sektsioonkatlad (näiteks Minsk 1,Bratsk,Universal, KBm jne) – võib kasutada ka aurukateldena, kui auru rõhk ei ületa 0,17MPa=1,7bar
Väikekatlad (nii malm kui ka teras)

Kuuma vee tootmiseks saab kohaldada praktiliselt kõiki aurukatlaid. Kuna kuumavee katlad töötavad otsevoolu režiimis jäävad mõned loomuliku ringlusega aurukatla ringluskontuuri elemendid nagu trummel ja laskuvtorud sooja vee tootmisel ülearuseks. Seetõttu on loodud spetsiaalsed kuumaveekatlad, mille metallimahukus tuleb oluliselt väiksem kui ümberkohandatud aurukatlal. Kuumaveekatelde areng sai alguse malmist sektsioonkatlast ja jätkus sektsioonkatelde täiustamise kaudu. Ka esimesed teraskatlad koosnesid sektsioonidest. Paralleelset terasest sektsioonkatelde arenguga toimus horisontaalsete leek-suitsutorukatelde kasutuselevõtt.
Spetsiaalsete soojavee katelde võimsus ulatub 200 MW ja üle selle. Uue põlvkonna leek-suitsutorukatelde võimsus ulatub 10 MW.
Soojaveekatlad töötavad otsevooluseadmetena. Vaatamata sellele on soojavee katelde põhiprobleemiks soojuskandja ühtlane jaotamine torupaneelides. Torude otsad on kollektorite külge keevitatud, ühe kollektori küljes on terve hulk torusid. Ühe kollektori külge ühendatud torude arv valitakse nii, et need torud laseksid läbi kogu tootlikkuse ja seejuures kujuneks neis välja sobiv keskmine kiirus. Torude paralleelse lülitamise korral tuleb hoolitseda selle eest, et soojuskandja kulu võimalikult ühtlaselt torude vahel ära jaguneks. Vastasel juhul võib esineda väga väikese soojuskandja kuluga torude ülekuumenemine. Ebaühtlase kulu kujunemise mehhanism paralleelsetes torudes ja selle tagajärjed on eriti otsevooluseadmete juures erisugused. Soojaveekateldes võib ülalt alla liikumisega torupaneelides väikese keskmise kiiruse ja kollektorite suure takistuse ja ebaühtlase soojuskoormuse korral paneeli laiuses vesi mõnes totus seiskuda või liikumine vastupidiseks muutuda. Kuigi keskmine vee temperatuur hoitakse keemistemperatuurist 30- 40 ºC madalamal, võib vesi niisuguses torus siiski keema minna ning sellega kaasneb soolade väljasadenemine veest, torude kohalik ülekuumenemine ja hüdraulilised löögid. Vee stabiilse liikumise tagamiseks paralleelsetes torudes on vaja tagada minimaalsed keskmised kiirused torudes., mis sõltuvad pinnaühiku poolt vastuvõetavast soojushulgast q.
Joonis 15‑1. Veesoojenduskatel PTVM-30
Suhteliselt peenikeste kollektorite korral, kus töökeskkonna kiirus kollektoris on kiirusest torus palju suurem, mõjutab staatilise rõhu muutus piki kollektoreid töökeskkonna kulu läbi paralleelsete torude. Vee ja auru juurde ja ärajuhtimiseks kasutatakse erinevaid skeeme. /2/

Kollete tööd iseloomustavad näitajad
Kolle on see katla (katelseadme) osa kus toimub kütuse põlemine. Kütuse põlemisel vabanev soojus kandub põlemisproduktidelt läbi metallist küttepindade veele . Küttepinnad valmistatakse harilikult terasest või malmist. Soojusvahetus väljas ja seespool küttepinda paiknevate keskkondade vahel toimub kiirguse, konvektsiooni ja soojusjuhtivuse teel. Põlemisproduktidelt kandub soojus küttepinna välispinnale kiirguse ja konvektsiooni teel Koldes on kiirguse osa üle 90%. Läbi küttepinna materjali, aga ka küttepindu katva välise ja sisemise sadestuste kihi kulgeb soojus soojusjuhtivuse teel.
Kollete töö iseloomustamiseks kasutatakse mitmesuguseid näitajaid :
Kolde soojuskoormus (soojusvõimsus)- kütuse põlemisel ajaühikus eralduv soojushulk kW,
6-1
kus, B - kütuse kulu kg/s, Qta- tarbimisaine alumine kütteväärtus kJ/kg,
Kolde forsseeritus –kolde ristlõikepinna ühiku kohta ajaühikus eralduv soojushulk kW/m2
6-2
kus A on kolde ristlõikepind m2.
Kolde mahuline erikoormus –kolde mahuühiku kohta ajaühikus eralduv soojushulk kW/m3
6-3
kus V on kolde maht m3.
Kolde restipinna soojuslik erikoormus- resti pinnalt ajaühikus eralduv soojushulk
6-4
kus R on kolderesti pind
V – koldekambri maht m3.
Katla kasutegur otsese bilansi järgi on leitav ajaühikus kasulikult kasutatava soojushulga Qkas
ja kütusega koldesse antud soojushulga suhe
6-5
6-6
kus D - veekulu läbi katla kg/s; h1 - katlasse siseneva vee entalpia kJ/kg; h2 - katlast väljuva vee entalpia
Katla kasutegur (brutokasutegur – ei arvesta energiakulu omatarbeks) kaudse bilansi järgi aga:
6-7

q2 - soojuskadu katlast lahkuva põlemisgaasiga; %,
q3 - soojuskadu keemiliselt mittetäielikust põlemisest; %,
q4 - soojuskadu mehhaaniliselt mittetäielikust põlemisest, %,
q5 - soojuskadu katla välisjahtumisest; %,
q6 - soojuskadu räbu füüsikalise soojusega ; %.

Katla netokasuteguri leidmiseks tuleb brutokasutegurist maha võtta katla soojusliku qots ja elektrilise qote omatarbe osad.
6-8
Harilikult ei ületa omatarbe (õhu ventilaatori, pumpade jne) osa gaasi ja õlikatelde puhul 0,3-1%, mida suurem katel seda väiksem protsent.
Katla kasutegur osalisel koormusel erineb tema kasutegurist nominaal koormusel. Katla koormuse vähenemisel alla nominaalkoormuse väheneb teataval määral kadu katlast lahkuvate suitsugaasidega ja mittetäielikust põlemisest. Kaod katla välisjahtumisest jäävad aga oma suuruselt muutumatuks ja nende protsentuaalne osatähtsus tõuseb tunduvalt. See on põhjuseks miks koormuse vähenedes väheneb ka kasutegur.
Katla koormuse suurenemisel üle nominaalse- nn katla forsseerimisel - halveneb samuti kasutegur. Põhjuseks on forsseerimisel järsult suurenevad kaod katlast väljuva suitsugaasiga ja kütuse keemiliselt mittetäielikust põlemisest.
Omaette küsimuseks on aga soojuskaod katla perioodilisel töötamisel (katseliselt määratavad), mis üldjuhul on põhjustatud:

soojuskaost katla välisjahtumisel,
soojuskadudest sisemise jahtumise tõttu, mis on tingitud ebatihedatest siibritest
soojuskaod katla sissekütmisel, kuna sissekütmine toimub kolde normaalsetest töötingimustest soojustehniliselt märksa halvemates tingimustes.
soojuskaod katla seiskamisel, mis on seotud tule summutamisega koldes.

Selliste kadude arvutamine on praktiliselt teostamatu. Seisakukadude määramist perioodilisel töötavatel kateldel saab teostada ainult katseliselt.

Katla soojusbilanss

Soojusbilansi võrrand

Katelseadmete soojusbilanss näitab, kuidas jaguneb katelseadmesse sisenev soojus. Soojusbilansi alusel määratakse katelseadme kasutegur. Katelseadme ekspluatatsioonil koostatakse soojusbilanss katsetulemuste põhjal, projekteerimisel aga lähtutakse vastavast arvutusmeetodist.
Soojusbilanss koostatakse harilikult 1kg põletatava tahke ja vedelkütuse või 1m3 küttegaasi kohta. Kütuse mahu või massiühikuga koldesse antavat soojushulka nimetatakse kasutatavaks soojuseks ja tähistatakse Qtk. Tahke ja vedelkütuste põletamisel:
7-1
ja küttegaaside põletamisel
7-2
Kus Qta - kütuse tarbimisaine alumine kütteväärtus;
Qv.õ. – õhuga katelseadmesse sisenev soojus, mis on kuumutatud väljaspool katelseadet;
Qk.f. – kütuse füüsikaline soojus (kui kütust on vaja eelnevalt soojendada );
Qp – vedelkütuse pihustamiseks kasutatav või resti alla antav auru soojus;
Qak – gaaskütuse kütteväärtus.
Põlevkivi puhul arvutatakse kütuse kasutatav soojus valemiga
7-3
Valemis 7 –3 ΔQka tähistab karbonaatide mittetäielikust lagunemisest põhjustatud endotermilise efekti soojust
7-4
Karbonaatide täielikul lagunemisel kco2 = 1 ja ΔQka = 0
Karbonaatide täielikul lagunemisel tekib CO, seetõttu on mittetäielik lagunemine hea.
Katelseadmesse antav soojus jaguneb kasulikult kasutatavaks soojuseks (Q1) ja soojuskadudeks:
Q2 - soojuskadu katlast lahkuva põlemisgaasiga,
Q3 - soojuskadu keemiliselt mittetäielikust põlemisest,
Q4 - soojuskadu mehhaaniliselt mittetäielikust põlemisest,
Q5 - soojuskadu katla välisjahtumisest,
Q6 - soojuskadu räbu füüsikalise soojusega.
Võrdsustades omavahel kütuse kasutatava soojuse kuludega , saame:
7-5
Viimast võrrandit nimetatakse katelseadme soojusbilansi võrrandiks
Sama võrrand protsentides oleks selline
7-6
Kus q1=100Q1/Qkt, q2=100Q2/ Qkt,q3=100Q3/ Qkt jne

Soojuskadu katlast väljuvate gaasidega

Soojuskadu katlast väljuva põlemisgaasiga

8-1
Kus Hv.g ja αv.g on katlast väljuva põlemisgaasi entalpia kJ/kg või kJ/m3 (põletatava kütuse 1 kg või 1 m3) ja liigõhutegur,
H0k.õ 1 kg või 1 m3 kütuse põletamiseks teoreetiliselt vajaliku õhukoguse entalpia kJ/kg või kJ/m3 (enne õhueelsoojendit)
8-2
Kus Vi on põlemisgaasi komponentide mahud (VRO2, VN2 , VO2, VH2O kütuse 1 massi või mahuühiku kohta m3/kg, m3/m3,
ci’ vastava gaasikomponendi erisoojus (isobaarne mahterisoojus ) kJ/(m3·K)
ΰv.g katlast väljuva põlemisgaasi temperatuur
Soojuskadu mõjutab eriti tugevalt katlast lahkuva põlemisgaasi temperatuur ΰv.g aga ka liigõhutegur αv.g. Katlast lahkuvate põlemisgaaside temperatuur suureneb küttepindade saastumise tagajärjel, liigõhutegur aga hõrenduse all töötava katla ebatiheduste suurenemisel. Soojuskadu q2 mis on normaalselt 3-10% võib sellisel juhul suureneda veelgi.
Soojuskao q2 praktiliseks määramiseks katla soojustehnilistel katsetustel tuleb määrata katlast lahkuvate põlemisgaaside temperatuur ja teha kindlaks liigõhutegur lahkuvas põlemisgaasis. Liigõhu teguri määramiseks tuleb mõõta RO2, O2 ja CO protsent katlast lahkuvas põlemisgaasis. Gaasikomponentide sisaldus määratakse kuivas põlemisgaasis.
8-3

Soojuskadu keemiliselt mittetäielikust põlemisest
Soojuskadu keemiliselt mittetäielikust põlemisest on tingitud sellest et osa kütuse põlevainest jääb koldes kasutamata ja väljub katlast gaasiliste komponentidena (CO, H2, CH4, CmHn….). Nende põlevgaaside täielik põlemine on praktiliselt võimatu tingituna madalast temperatuurist väljaspool kollet. Keemiliselt mittetäielikust põlemise peamisteks põhjusteks on:

koldesse antava õhu vähene kogus,
õhu halb segunemine kütusega,
kolde väikene maht, mis määrab ära kütuse koldes viibimise aja millest ei piisa kütuse täielikuks põlemiseks,
madal temperatuur koldes, mis viib alla põlemiskiiruse,
liialt kõrge temperatuur koldes mis võib kaasa tuua põlemisproduktide dissotsiatsiooni

Õige õhukoguse ja hea segunemise korral q3 sõltub kolde mahulisest erikoormusest. Optimaalne kolde mahuline erikoormus, kus q3 on minimaalne sõltub kasutatavast kütusest, põletustehnoloogiast ja kolde konstruktsioonist. Soojuskadu keemiliselt mittetäielikust põlemisest moodustab 0-2% mahulisel erikoormusel qv = 0,1 - 0,3 MW/m3. Kolletes, kus leiab aset intensiivne kütuse põlemine qv = 3 – 10 MW/m3 ja soojuskadu keemiliselt mittetäielikust põlemisest puudub.
8-4

Soojuskadu mehaaniliselt mittetäielikust põlemisest
Mehaaniline põlemiskadu q4 on tingitud põlevaine sisaldusest koldest väljuvas tahkes põlemisjäägis. Osa tahkest põlevainest, mis sisaldab süsinikku, vesinikku ja väävlit, väljub koos põlemisgaasidega kolde ülaosast (lendtuhana), osa tahkset põlemisjäägist eemaldatakse resti pealt või koos räbu (šlakiga) kolde alt. Kihispõletamisel võib esineda kütuse osaline varisemine läbi resti.
Soojuskadu q4 vedel -ja gaaskütuste põletamisel puudub, väljaarvatud juhtudel, kui tekib tahm, mis põlemisgaasidega koldest välja kantakse.
Soojuskadu

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla