Jazz muusika (3)

JAZZMUUSIKA AJALUGU
MUUSIKAÕPETUSE KONSPEKT 8 KLASSILE ÕISMÄE HUMANITAARGÜMNAASIUM
KOIDU ILMJÄRV
SISUKORD
1. Sisukord lk. 2
2. Sissejuhatus jazzmuusikasse lk. 3
3. Jazzmuusika arengulugu lk. 4
4. Töölaulud lk. 6
5. Spirituaalid lk. 8
6. Blues lk. 9
7. Minstrelite etendused lk. 10
8. Ragtime (u. 1890) lk. 11
9. New Orleansi jazz ( sajandivahetus ) lk. 12
10. Dixieland (20 sajandi esikümme) lk. 14
11. Chicago jazz (kahekümnendad) lk. 15
12. Swing (kolmekümnendad) lk. 16
13. Bebop (neljakümnendad) lk. 17
14. Cool, hard bop (viiekümnendad) lk. 18
15. Free jazz (kuuekümnendad) lk. 19
16. Jazzrock , fusion jazz (seitsmekümnendad) lk. 20
17. Kaheksakümnendatest üheksakümnendateni lk. 21
18. Jazz 20 sajandi lõpul lk. 21
19. Jazz Eestis lk. 22
20. Kasutatud kirjandus lk. 23
1. SISSEJUHATUS JAZZMUUSIKASSE
Tänapäeva popmuusika lähtub jazzist. Kõik see, mida me kuuleme teleseriaalides ja edetabelitest , hotellide vestibüülides, kinos , pleieriklappidest, muusika , mille järgi me tantsime-charlestonist rocki, funcki ja hip-hopini, helid mis meid iga päev enda alla matavad­kõik see muusika pärineb jazzist.
Jazz on esitajate kunst . Ta sõltub rohkem improvisatsioonist kui kompositsioonist. Seega on tegelik looja mängija. Jazzi esitamine nõuab suurt musikaalsust ja head pillimänguoskust. Jazzi ei saa täpselt noodistada. Oleme harjunud , et tavaliselt esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud. Vastupidiselt sellele kõlab jazzis iga heli nii, nagu mängija seda sel hetkel tajub -kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes. Nii, nagu iga inimene on omanäoline, nii ka jazz– muusiku helikõne on erinev. Iga ettekanne on ainukordne, ta sünnib antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks jazzi. Jazz– pala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik , mida teine kavatseb. Kuid mängijaid ühendab harmoonia -ja rütmi taust ning sellele loovad nad erinevad meloodiaid (improvisatsioone), justkui omavahel vesteldes. Jazz-muusika toetub bluesi heliastmikule, milleks on tavalise duuri teisend, kus kasutatakse ainult III ja VII astme madaldusi. Madaldatud astmeid nimetatakse blue notes , mida võib tõlkida kui “kurvad noodid”. Püütakse tabada ka veerandtooni, m is asub m adaldam ata ja madaldatud astme vahel. Selliseid helisid saab mängida puhk-ja keelpillidel ning laulda .
A afrika rahvam uusikas on see tavaline nähtus,kuid m eie kõrvale tundub see võõras,“m ustalt”
mängimisena.
Jazz-muusika armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpille sordiiniga,
tekitades omanäolisi tämbreid, sahinaid ja urinaid. Iga mängija isikupära juurde kuulub ka
isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad just tooni järgi selle, kes mängib.
2. JAZZMUUSIKA ARENGULUGU
Laia maailma teadvusse jõudis uus muusikaliik jazz 20. sajandi algul, pärast I maailmasõda. Teati, et jazz on pärit Ameerikast . Tõdeti, et jazz ei tekkinud tühjale kohale, vaid kinnitus juurtega varasematesse afroameerika muusika vormidesse . Ameerika avastaja au kuulub hispaania lipu all purjetanud CHRISTOPH KOLUMBUSELE (1451- 1506 ), kes 1492. aasta oktoobris maabus Bahama saarestikus, 600 km kaugusel Põhja-Ameerika mandrist, Florida poolsaarest. Hispaanlaste ja portugallaste osaks langesid Kesk-ja Lõuna-Ameerika. Lõviosa Põhja-Ameerikast läks aga järk-järgult inglaste valdusse. Jazzmuusika ajaloo seisukohalt pakuvad eeskätt huvi Mississippi keskjooksust lõuna, kagu ja edela poole jäävad maa-alad. Seal kõlasid ühelt poolt Aafrika päritoluga meloodiad ja rütmid, teisest küljest aga valgete asunikega Euroopast kaasa rännanud ilmalikud ja vaimulikud laulud. Inglise asunike esiisadena mainitakse tavaliselt siiski neid neljakümmend üht puritaani ( isad ­palverändurid), kes 1620 . aastal koos perekondadega purjekal “M ayflow er” saabusid Massachusettsi rannikule ja rajasid seal Uus-Inglismaa. Tulnukad olid emamaal valitseva anglikaani kirikuga vastuollu läinud. Oma rangeid usupõhimõtteid ja kombestikku järgisid nad ka Ameerikas, surudes neid peale teistelegi. Puritaanide muusikaelust olid välja lülitatud kõik ilmalikud vormid, kaasa arvatud rahvalaul . Seda pidid asendama vaimulikud laulud- koraalid . Need omandasid ajapikku olustikulise iseloomu, kõlades ka lahus kiriklikest talitlustest ja levides koos rahvalauludeta suust suhu, põlvest põlve. Sel moel muutus koraalide muusikaline külg tunduvalt rahvalikumaks. Kui Uus-Inglismaal arenesid laevaehitus , terasetööstus, maakide kaevandamine, siis lõunas säilus feodaalne maaharimine, mis tugines orjade tööle. Puritaanide töökusele vastandus lõuna­aristokraatide jõude-elu ja pillamine. Kuigi nende perekonnad harrastasid muusikat, jäeti ajaviitemuusika eest hoolitsemine sageli orjadest moodustatud ansamblite hooleks või kutsuti pidustuste puhul laulma ja tantsima ümbruskonna valgeid kehvikuid. Lõunariikide elanike olustik aitas kaasa vana talurahvafolkloori säilumisele. Lõunapoolsetes kolooniates valmis pind selleks, et kodumaisest kultuurist lahtirebitud aafrika neegrid võisid pöörduda muusika, kui neile kõige kättesaadavama kunstilise väljenduse poole. Uus-Inglismaa ja lõunaosariikide olustikus kõlav euroopalik muusika oli valdavalt inglise, ehk täpsemini anglokeldi (iiri,šoti,w alesi) päritoluga. Muidugi segunes sellesse ka teiste rahvaste folkloori. Seda selle määral, kuidas muutus immigratsioon euroopa maadest . Loomulikult muutusid aja jooksul kaasa rännanud rahvalaulud , imedes uusi jooni keskkonnast. Esimesed 20 Aafrikast toodud musta orja müüdi 1619 aastal Virginias. Tagasihoidliku hinnangu alusel veeti 200 aasta jooksul Aafrikast Põhja-Ameerikasse 10-15 miljonit orja. Sama palju võis hukkuda teel. Mitmesuguseid aafrika keeli kõnelevad orjad said omavahel suhelda vaid inglise keeles. Omaks tuli võtta ka ristiusk ja peremeeste kombed. Ometi säilis palju aafrika folkloori elemente. Pidevalt juurde saabunud orjad tõid kaasa rikkumatut folkloori. Oli ka organisatsioone, kes ostsid üles orje, sihiga õpetada neile erialasid, et hiljem taolisi spetsialiste suurte kasudega edasi müüa. Sealsed õpilased said kindla euroopaliku kasvatuse, millest igasugused aafrika mõjud välja peksti. Orjadele õpetati peamiselt keelpillidel mängimist. Teatav osa taolisi muusikuid ja nende järeltulijaid võis aja jooksul kujuneda selleks tuumikuks, millest aja jooksul ammendasid muusikalisi teadmisi teised neegrid. See võis aset leida küll alles peale orjuse kaotamist, kui neegrite igapäevaelus hakkasid levima mitmesugused muusikariistad ja tekkisid esimesed muusikalised kollektiivid-väikesed puhkpilliorkestrid. Enne seda möödus üle kahe sajandi ränka orjust , mille surve all aafrika muusika eksisteeris valdavalt vokaalsete vormidena. Nii nagu orjade inglise keel kujunes häälduselt ja grammatikalt omapäraseks, said ka valgete laulud nende suus hoopis erisuguse kõla. Neil polnud enam puhtaid Euroopa , aga ka mitte Aafrika tunnusjooni. Oli tekkinud uus nähtus-afroameerika muusika.
3.TÖÖLAULUD
Ameerika pinnal sündinud afro-ameerika muusika vormidest on töölaulud kõige lähemal neegrite kunagise kodumaa folkloorile ja tavadele. Sajandite jooksul on need laulud saatnud inimeste kollektiivseid pingutusi istanduste väljadel, raudtee ehitamisel, laevade laadimisel, puuvilla pakkimisel. Aafrikas on säilinud töid saatva rahvamuusika esialgne ergutav mõte. Euroopa rahvaste folklooris pole töölaulud kunagi mänginud säärast organiseerivat ja kaasakiskuvat osa, nagu seda võib tähele panna Aafrikas. Tavaliselt laulavad töötajad ise, vahel aga on nende juures isegi spetsiaalne koor, kes saadab tööd laulu, käte plaksutamise ja jalgade trampimise või ka trummidega. Seda neegrite põlist harjumust märkasid ka nende ameerika peremehed ja leidsid sellele tööjõudlust ning kasumeid tõstva rakenduse oma istandustes ja mujalgi. Nii tekkisid aja jooksul erinevates olukordades aafrika töölaulu paljud ameerika teisendid:

• plantation songs – istandustelaulud
  
• chain gang songs-aheldatud vangide töölaulud
  
• shanties (chanteys)-meremeeste laulud
  
• hollers-helletused
  
• sounding calls-lootside hüüded
  
• street cries-tänavakaubitsejate hüüded Töölaulude ülesandeks oli tõsta energiat, kergendada kehaliigutusi, muutes neid rütmiliseks ja pakkuda vaimset vaheldust, seejuures tööd katkestamata. (Räägitakse, et orje lausa sunniti töö juures laulma, et nad ei saaks omavahel rääkida ja kahtlasi plaane välja haududa.) Kiire, suurt jõukulu nõudva töö juures lauldi lühikestest, korduvatest fraasidest koosnevaid viise, kusjuures oli valitsevaks Aafrikas levinud eeslaulja ja koori vaheldumise printsiip. Tekstiline ja meloodiline varieerimine oli eeslaulja ülesandeks, koor kordas muutumatut fraasi. Erilise pingutuse momentidel esines töölauludes tihti rõhutatud hüüatusi (huh, ah, hm). Eeslauljat oskas hinnata tööjuhataja ja temast pidasid lugu ka teised töölised. Eriti suure tähtsuse omandas eeslaulja kokkuaheldatud vangide töö juures, kus ühtlase rütmi segiminek põhjustas seisakuid ja võis vangidele isegi vigastusi tekitada. Kuigi niisuguste gruppide koosseisus võis olla segamini valgeid ja musti töölisi, oli eeslauljaks ikka mõni neeger . Head eeslauljat tunti ka sellest, et ta alati uusi salme improviseeris ning töökaaslasi pidevalt ergutas, maalides neile pilte helgemast elust. Armastatud olid töölauludes ka kangelaste-tugevate ja osavate töömeeste motiivid.
  

Juba pealkirjad kõnelevad sellest, m illest lauldi: “Üheksajalane labidas”, “Pressi seda
puuvilja”,“ Issand ,seepuitpeab veerem a”,“Töölõpu laul”.
Oli ka laule, mida lauldi üksi. Nende hulka kuuluvad hollerid , mida võib võrrelda eesti rahvamuusikas tuntud helletuste ja huigetena. Holleritega hõigati põllul üksteist, aeti ja rahustati loomi. Holleritel oli oma eriline tämber ja laulmismaneer: kasutati karedaid kurguhääli või teravalt-kiledat falsetti; mindi tihti noodilt noodile venivate glissandodega; viidi vahel sõnade lõppe nagu ära visates alla või üles. Sel oli praktiline tähendus-hääl pidi kostma kaugele igasuguse ilmaga. Samasugune vajadus dikteeris ka tänavakaubitsejate hõigete omapära: vaja oli igal juhul tähelepanu äratada, tõmmata ostjate pilke kaubale. Lisaks sellele veel lootside hõiked vee sügavuse mõõtmisel. Vanemad töölaulud on oma muusikaliselt olemuselt üsna lähedal aafrika folkloorile. Aja
jooksulon nad m õndagivõtnud ülekaspirituaalidest(kasvõikorduvad hüüded “ Lord !,Lord!”)
Oma helikeelelt on töölaulud mõndagi laenanud ka jazzmuusikasse, eeskätt tämbrilises osas. Ka on töölauludes tuntud koori hõigetest välja kasvanud nn. riff-lühike fraas , mida on võimalik peaaegu muutumatult korrata harmoonia muutusest hoolimata.
4. SPIRITUAALID
Aafrika suguharude vahelistes võitlustes oli loomulikuks nähtuseks, et alistatud suguharu võttis üle võitja jumalad. Selles peitus loogika, sest kaotus näitas, et vastase jumalad olid tugevamad ja vanu, häbistatud jumalaid polnud vaja austada. Sellepärast oli ka ristiusus levitamine orjastatud neegrite seas võrdlemisi lihtne. Ristiusk lubas paremat tulevikku, küll alles taevas. 19 sajandil hakkas neegrite eraldumine nn. segakirikutest (need hõlmasid nii valgeid, kui mustanahalisi). Kuna kirik oli ainuke neegritelel lubatud organiseerumisvorm, siis aitas see tõsta musta elanikkonna ühtsust. Neegrite vaimulikud laulud jätkasid aafrika traditsioone. Nimetust spirituaal kasutati juba Uus-Inglismaa asunike vaimulike laulude kohta. Varasemates vormides kujutas ameerika neegrite vaimulik muusika endast aafrika