Jazz (1)

Tallinna Humanitaargümnaasium
9a klass
Referaat
Jazz
Tsõpov Vladislav
Tallinn 2009
SISUKORD:
Sissejuhatus …………………………………………………………………………….1
Jazzvokalism……………………………………………………………………………1
Jazzsaksofonism ………………………………………………………………………...1
Jazzpianism algusaastatel……………………………………………………………….2
Orjade töölaulud………………………………………………………………………...2
Misjonimuusika…………………………………………………………………………2
Traditsionaalne jazz …………………………………………………………………….3
Ragtime ………………………………………………………………………………….4
Blues …………………………………………………………………………………….4
Swing ……………………………………………………………………………………4
Dixieland ………………………………………………………………………………...5
Menestrelid ……………………………………………………………………………....5
Kasutatud kirjandus …………………………………………………………..………....7
Sissejuhatus
Jazz ehk Jazzmuusika (inglise keeles jazz) on muusikastiil , mis tekkis 19. sajandi lõpus USA lõunaosariikides Aafrika ja Euroopa rahvamuusika ristumise tagajärjel. Jazz kasvas välja USA neegrite töölauludest, bluusist ja spirituaalidest. Varasemaks väljendusvormiks on peetud ragtime‘i.
Euroopasse levis jazz 1920. aastail. Sestpeale sai ta kogu maailmas kerge muusika põhiliigiks ning tähtsaimaks tantsumuusika ja lööklaulude ilme kujundajaks.
Jazzi arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist jazzi, svingi ja nüüdisaegset jazzi.
Jazzi ei saa täpselt noodistada, ta toetub bluusi heliredelile (madaldatakse III ja VII astet) ning armastab erilisi kõlavärve.
Jazzmuusikas on väga suur osa improvisatsioonil.
Jazzmuusika põhijooned:
1) Kindel põhirütm
2) Polürütmika
3) Improvisatsioon
Omadused, mis on omased ainult jazzmuusikale:
1) Swingifenomen
2) Ekstaatilisus
3) Individuaalne kood (2/3 loost moodustab improvisatsioon)
Algosad:
1) Orjade töölaulud
2) Misjonimuusika
3) Blues
4) Puhkpillimuusika
5) Valgete olustikumuusika
6) Neegrite olustikumuusika

Jazzvokalism
Sellel pole midagi tegemist klassikalise laulukooliga. Toetub afrolikule vokaalmuusikale ning kaasaegsele (soulile) mustade popmuusikale. Puuduvad sellised hääled nagu sopran ja bass . Lauljad kasutavad erinevaid tämbreid, mis jätavad mulje tohutust hääleulatusest. Bebop pidurdas vokaalmuusika arengut. Bossanova tulek muutis vokaalmuusika kergemaks. Algaastate vokalistid olid mehed (laulsid pillimängu kõrvalt). Vokaalmuusika oli see, mis tõi naised jazzmuusikasse. Parimad vokalistid on pärit Ameerika mandrilt. Kasutati silpidel improviseeritud laulu – scat. Kõige rohkem on seda scat-laulmist bebop-stiilis. Teksti osatähtsus on minimaalne. Meeleolu luuakse erinevate tämbrite, karjumiste, sosinatega.

Jazzsaksofonism
Sahcks leiutas oma pilli, et see sulataks puupillide ja vaskpillide tämbrid kokku. Õnnetus oli selles, et saksofon tegi liiga kõva häält, kõvemat kui metsasarv ning pill vajus unustusse 50 aastaks.
-1-
Korneti, klarneti ja trombooni selge ning jõulise tooni kõrval jäid esimeste saksofonistide arglikud hääled mannetuks piiksumiseks, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Alles Coleman Hawkinsi (1914-) ilmumine tõi olukorda pöörde. Tema suur, tüse ja käskiv toon lausa nõudis tähelepanu, ootamatud meloodilised ja rütmilised avastused tegid tenorsaksofoni üheks populaarsemaks pilliks jazzmuusikas.
Jazzpianism algusaastatel
Klaver oli igas kultuurimajas. Klaveriga oli hea puhkpille järgi teha. Kuna klaveril ei saa pikki noote mängida, hakati kasutama tremolot. Klaver oli gea rütmipill. seda muusikat oli hea paljundada (perforullid). Püütakse vasaku käe partiid lihtsamaks teha (ragtime'is olid vasaku käe hüpped). Vasakus käes on bass sekunda (oktavihüpped) – stride .
Üks värvikamaid kujusid kolmekümnendate aastate jazzmuusikas oli Thomas Fats Waller (1904-1943), kes oma jõulise ja elurõõmsa klaverimänguga esindas haarlemi muusikute omapärast stiili, milles olid segunenud ragtime'i, barre -house'i, boogie -woogie ja muude varase jazzpianismi avaldusvormide elemendid.
Orjade töölaulud
Hõlbustas töötegemist. Ja andis ka informatsiooni edasi (kui laul oli aeglane, siis naised jooksid kalakastidega randa ; kui laul oli kiire, siis olid paadid järelikult kerged ja kala polnud ning naised ei jooksnud).
Töölaulud on kõige lähemal neegrite kunagise kodumaa folkloorile ja tavadele. Aja jooksul tekkisid erinevates olukordades aafrika töölaulu ameerika teisendid: plantation songs (istandustelaulud), chain gang songs (aheldatud vangide töölaulud), shanties (madrustelaulud), hollers (helletused), sounding calls (lootside hüüded), street cries (tänavakaubitsejate hõiked) jt. Ameerikas sunniti orje töö juures laulma, sest laulmise juures ei saanud orjad rääkida ega ka mitte omavahel kahtlasi plaane välja haududa. Nii oletab Duke Ellington: "Kartes orjade vaikimist, käskisid isandad neid laulda , et kõrvaldada iga võimalust rahulolematuiks mõtisklusteks või kättemaksu- ja pääsmisplaanide haudumiseks." Teisest küljest aga kasutasid orjad hiljem just ise töölaule mitmesuguste piltlikus luulekeeles vahele improviseeritud salateadete edasiandmiseks: ei tarvitsenud ju taolisi teateid suust suhu sosistada, vaid vastupidi – neid lauldi täiest kõrist!
Kiire, suurt jõukulu nõudva töö juures lauldi lühikestest, korduvatest fraasidest koosnevaid viise, kusjuures jällegi oli valitsevaks Aafrikas nii levinud eeslaulja ja koori vaheldumise printsiip. Tekstiline ja meloodiline varieerimine oli eeslaulja ülesandeks, koor kordas muutumatut fraasi.
Andekat ja fantaasiarikast eeslauljat oskas hinnata tööjuhataja ja temast pidasid lugu ka teised töölised. Eriti suure tähtsuse omandas eeslaulja kokkuaheldatud vangide töö juures, kus ühtlase rütmi segiminek põhjustas seisakuid ja võis vangidele isegi vigastusi tekitada.


Misjonimuusika
Pealiskaudsel vaatlusel näib uskumatuna, et jazzmuusika võiks omada mingit seost vaimulike lauludega. Ometi olid Uue Maailma pinnal tekkinud afro-ameerika spirituaalid omapäraseks jätkuks neile tavandilistele ja usulistele traditsioonidele, mida neegrid olid pärinud oma aafrika esivanemailt ja kust võrsus jazzmuusika.
Aafrika suguharude vahelises võitluses oli loomulikuks nähtuseks, et alistatud suguharu võttis üle võitja jumalad. Selles peitus sügav loogika , sest kaotus ise näitas ju selgesti, et vastase
-2-
jumalad olid tugevamad ja polnud enam mõtetki oma vanu häbistatud jumalaid austada. Sellepärast siis oli
ka ristiusu levitamine orjastatud neegrite seas võrdlemisi lihtne. Ristiusk oma magusate lubadustega kujuneski selleks õlekõrreks, millest vaevu veepinnal püsivad orjad kinni haarasid.
Käsikäes sellega, kuidas orjade teadvusse tungisid euroopaliku harmoonia , meloodika, rütmika ja lihtsa muusikalise vormi elemendid (fraas, periood), kujunesid spirituaalide kaasajal tuntud tüübid. Spirituaalide põhilise omapära määrajaks on jäänud eeskätt just ettekande sügavalt hingestatud väljenduslaad, mille rikkalikust improvisatsioonilisest melismaatikast kajastub selgesti selle muusikaliigi aafrika tagapõhi. Üldse on spirituaalide ehtsalt neegerlikku ettekannet sama võimatu noodikirjas väljendada kui töölaulude, bluesi või jazzi omapära paberile panna.
Euroopa kirikulauludest erinevad afro-ameerika spirituaalid peale kõige muu veel selle poolest, et neis on ilmselt esiplaanil muusika ja alles teises järjekorras tuleb sõna, samas toetuvad spirituaalid kindlalt kahe jalaga maale. Otsides laulust lohutust ja kergendust maapealsetele piinadele, ei põgene neegrid siiski reaalse tegelikkuse eest. Vastupidi – nad kujutavad oma kaugeid teostamatuid unistusi juba täna täituvatena, täiesti reaalsetena, seovad neid tihedalt oma igapäevase elu ja olustikuga.
Liigutav on lapselik rõõm, mis hoovab hästi tuntud spirituaalist sel puhul, et taevas antakse kõigile peale tiibade ja kandle ka riided ja kingad .
Kuna spirituaalid olid pikka aega paljudele neegritele ainukeseks viljeldavaks muusikavormiks, siis on loomulik, et protest sotsiaalse ebaõigluse vastu leidis tee ka vaimulikesse lauludesse.

Traditsionaalne jazz (new orleans )
Arengulugu võib jaotada kolmeks suuremaks lõiguks:
1) traditsionaalne jazz
2) svingmuusika
3) kaasaegne jazz
Kõige ühtsem ja lõhem on svingmuusikaperiood.
Kodusõja tulemusena fikseeritud orjuse kaotamine tõi neegritele kaasatunduvamalt avaramad võimalusedmuusikaga tegelemiseks .
Lagunesid sõjaväeorkestrid, mustad said endale puhkpille mängimiseks ja nad võlusid sealt välja inimhääle laulva kõla ja panid meloodia esituse juures rõhku samadele momnentidele, mis esinesid rahvalikus laulmismaneeris.
1920-ndatel oli jazzi pealinnaks Chicago . Sõda lõppes ja Chicagos oli tööd. Musitseerimisel oli kollektiivne improvisatsioon.
Jazzmuusika sündis 20. saj. esimestel aastatel New Orleansis . Esimesed jazzmuusikud sündisid seal. New Orleans oli vaheldumisi prantslaste ja hispaanlaste käes. Need olid orjade suhtes mõnevõrra sallivamad kui inglased ja ameeriklased . Kuna seal kehtis seadus, mille järgi igaüks, kes suutis tõestada oma põlvnemist prantsuse vüi hispaania esivanemast, oli hoolimata naha värvusest valge kodaniku õigustega. Nii kujunes New Orleansis välja jõukamate segavereliste elanike kiht nn. kreoolid .
Omapäraseks traditsiooniks kujunesid New Orleansi jazzmuusikute juures orkestrite võistlused. Esialgu püüdsid läheduses asuvatel tantsuplatsidel asuvad orkestrid üksteist lihtsalt " surnuks mängida", hiljem viidi aga rongkäikude ja karnevalipidustuste ajal konkureerivaid orkestreid sihilikult kokku ja lasti neil võistelda.

-3-
Ragtime
Vaidlusi on esile kutsunud ragtime'i umbkaudsed sünniaastad: arvamused kõiguvad 1870-ndate ja
1890-ndate aastate vahel; samuti ei olda päris üksmeelsed selles, kas siin on tegemist vaid jazzmuusika varasema väljendusvormiga või iseseisva nähtusega. Ragtime oli seotud minstrelit kunstiga, ühendades endas cakewalk'i tantsurütme ja istandustes levinud banjomängutehnikat. Ka siin on bassi- ja meloodiarütmi vahel kõikumine, kuid see pole nii sujuv ja elastne kui blues'ipianistide juures, vaid jämedalt lihtsustatud, stiliseeritudtavalisteks sünkoopideks. Ka ragtimes'is on esikohal euroopa muusikale omased jooned alates meloodikast, rütmikast ja harmooniast ning lõpetades palade struktuurigaRagtime pöördus minstrelite etenduste kaudu juba laia kuulajaskonna poole, arenedes seoses sellega aja jooksul üsnagi keeruliseks ja tehniliselt nõudlikuks kunstmuusikaks. Valdav osa sellest inspiratsioonist, mida mitmed euroopa heliloojad ammutasid jazzmuusikast 20. sajandi algupoolel, kuulub tegelikult just ragtime'i kontiosse. Ragtime oli saadaval nootidena. Võib pidada loomulikuks, et just ragtime oma põhiliselt euroopaliku olemusega ja kerge neegerliku värvinguga levis valgete kuulajate hulgas tohutumenuga ja leidis ka akadeemilise haridusega muusikainimeste juures rohkem arusaamist kui tema järel avalikkuse ette astunud autentne jazzmuusika. Seoses asjaoluga, et ragtime oli esimeseks muusikavormiks Ameerika Ühendriikides, mille arengus algusest peale olid kõrvuti tegevad valge ja musta nahavärvusega kunstnikud , oli ka mõlemapoolsete elementide segunemine siin sügavam kui mujal.
Kahekümnendateks aastateks sulas ragtime jazzi sisse.
Neegerpianist Scott Joplin (1868-1917) oli üks silmapaistvam varase ragtime'i esindaja. On kirjutanud ka 2 ooperit.

Blues
Kõigist ameerika olustikus levinud afro-ameerika muusikalistest vormidest on blues jazziga kõige otsesemates ja tihedamates sidemetes . Töölaulud, spirituaalid ja blues on oksad ühest puust. Blues'is on valdavaks isiklike murede ja elamuste kitsas ring. Mis võis olla blues'i tekke tõukejõuks? Endiste orjade ellu tungis ootamatult senitundmatu probleem – isikliku omandi puudumine või nappus – sellest aga sõltus kõik muu, ka bluesilauludes nii valdavat kohta omavad inimeste omavahelised suhted ja tunded, nende intiimelu. Muidugi pole materiaalne küllus veel isikliku õnne tagatiseks, kuid kindel on ka see, et õnnelik armastus ja äärmine vaesus harmoniseeruvad magusaks idülliks vaid romantilistes muinasjuttudes.
Blues on soololaul, kollektiivi asemele oli astunud üksikisik, kes oma suure ja inimliku murega väljendas tahtmatult ka kõigi oma saatusekaaslaste muresid. See rahulolematus ja protest, mis tahes-tahtmata on blues'i koostisosaks, kehastub kõige sagedamini lõikavas sarkasmis, kibedas eneseiroonias või irvitavas võllahuumoris. Blues on eeskätt kaebelaul, milles kurdetakse igapäevase elu raskusi, ebaõnne armastuses ja paljusid muid muresid, millest vaese inimese elus kunagi puudust pole. Tavaliselt on blues'i tekst napisõnaline, rahvalikult lihtne ja otsekohene . Intiimsemate teemade puhul on see otsekohesus paljusid šokeerinud ja andnud põhjust pidada blues'i patuseks lauluks . Oma esialgsel kujul eksisteeris blues saateta, hiljem lisandus laulule primitiivne saateinstrument, mille puhul kerkis päevakorda küsimus harmoonilisest taustast .

Swing
Tarbemuusikas väljendusid kõik ühiskonna muutused. Chicago sai pärast 1918. a. uueks jazzikeskuseks. Stiil seguneb ja muutub. Inimeste mänguoskused olid teinud suure arenguhüppe.
-4-
Järjest rohkem tuli solisti -improvisatsioone. Lugudesse ilmus harmoniseeritud lõike. Teemadena
kasutati lööklaule, mis olid kirjutatud valgete heliloojate poolt. Kasutati II astme akorde ja kaldumisi. Majanduskriis 20-ndate lõpus mõjutas muusikaelu – paljud mustad jazzmuusikud jäid tööta või leidsid uue ameti (ka Euroopas). Valgetele mustade muusika ei sobinud. Tekkis swing. Esimesed swingibändid olid siiski mustad.

Dixieland
New Orleansist alguse saanud valgete muusika. Baseerub puhkpilliorkestri imiteerimisel. Mustad püüdsid valgeid imiteerida ja valged omakorda mängida nii, nagu mustad seda tegid. On teada, et valgete jazzorkestrites oli esialgu tublisti minstrellikku karikeerimist ja tühiseid reklaamitrikke suurema menu lõkkele puhumiseks. Pealiskaudse kuulaja jaoks ei ole New Orleansi ja dixieland'i stiilide vahel mingit olulist vahet. Siiski erineb valgete orkestrite viljeldud varane jazzmuusika neegrite stiilist, peamiselt just selle poolest, et valged võtsid üle eeskätt ragtime'i muusikalisi jooni, mis olid neile tuttavamad ja rohkem harjumuspäraseks saanud.
Dixielandi erinevused traditsioonilisest:
1) Meloodiat kaunistatakse igasuguste melismidega (teemat ei arendata). Mustadel on meloodia arendatud (parafraas – muudetud teema).
2) Dixieland'is pole blues'i intonatsioone.
3) Valged ei osanud mängida mustade sünkoope (fraseerimine).
4) Valged ei osanud pillidega teha vokaliseeritud tooni.
Tänu valgete muusikute eelistatud olukorrale neegrite ees sai just dixieland'i stiil selleks muusikaliseks vormiks, mida maailm õppis tundma jazzi nime all. Ka jõudis valgete muusika esimesena plaadile (Nick La Rocca ). Ka Bix Beiderbecke (saksa emigrant ) mängis Orleansi mõjutustega jazzi.

Menestrelid
Need peegeldasid neegrite jõulise ja omapärase folkloori mõju euroopalikule muusikale. Ameerika rahvalike rändmuusikaute, nn. minstrelite tegevus sai alguse 18. saj. lõpul ning kujunes 19. saj. keskpaiku välja kindlate traditsioonidega olustikuliseks teatrikunstiks. Menestrelid olid valged artistid, kuid nende kunsti peamiseks jooneks kujunes neegrite imiteerimine ja parodeerimine , mis ulatus tahmaga määritud näost kuni iseloomulike detailideni liikumises, tantsus , kõnes, laulus jne. Nii polnud minstrelite levitatud muusika mitte ehtne afro-ameerika folkloor , vaid viimase mõjutuste kaudu tekkinud imitatsioon ; mitte euroopa mõjudele allunud neegrite muusika, vaid ümberpöördult – neegrite rahvakunsti mõjudele allunud euroopaliku päritoluga muusika. Aja jooksul kujunesid välja minstrelite trupid, mis esinesid sõnalis-muusikalise segaeeskavaga (show).
Etendus koosnes kahest osast: esimeses olid laulud, tantsud, naljad , kupleed; teises – varieteenumbrid, sketšid, burleskid ja suurem laululis-tantsuline finaal. Analoogolöiselt klassikalisele klounidepaarile kuulus eeskavva kaks koomilist neegritüüpi, kes rääkisid karikeeritud dialektis ja kandsid naeruväärselt kirevaid rõivaid.
Kui kõnelda minstrelite teatri muusikalisest küljest, siis oli siin kõige tähelepanuväärsemaks jooneks neegritelt laenatud muusikalise väljenduse ja konkreetsete viiside kasutamine.
Muusikainstrumentidest väärivad erilist märkimist viiul ja banjo. Viiulil kasutati omapärast
-5-
mängutehnikat, mis on sarnane sellega, mida kasutavad ka inglise rahvamuusikud: pilli ei hoitud õlal, vaid rinnal või puusal, mängiti vaid poogna otsaga ja piirduti esimese positsiooniga. Banjol
arenesid välja tugevad virtuoosid, kelle sünkoopidest kirendav, rappuv rütmika oli eelkäijaks ragtime-pianistide mängulaadile.
Menestrelite etendused muutusid kiiresti hea äri allikaks. Trupid kasvasid kuni sajaliikmeliseks. Mississipi jõel tegutsesid ujuvad minstrelite teatrid (showboats), mis gastroleerisid jõe ääres asuvates linnades.
Menestrelite vahendusel levis stepptants, shuffle ja tänapäevaste moetantsude esiema – cakewalk. Arvestades minstrelite teatri suurt populaarsust, on loomulik, et varased jazzmuusikaud sealt mõndagi üle võtsid.

-6-
KASUTATUD KIRJANDUS:
1. [ http://jazz.ee/?page_id=3 ] 10.03.09 (18:11)
2. [ http://www.jazzkaar.ee/artist.php?l=est&id=164 ] 10.03.09 (17:59)
3. [ http://kultuur.edu.ee/~rancu/Infoallikate%20valiknimestik1.ht m] 10.03.09 (18:26)
-7-