Filosoofia spikker 1. (0)

Karl Marxi materialism . Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest- kummalgi juhul i ole filosoofia omaette eesmärk, vaid tee kuhugi edasi. Mõlemad omandavad mingi filosoofilise positsiooni ja mõistelise sõnavara. Marx on omapärane materialist ja kuigi ta annab materialismile uue ühiskondlikmajanduslikult põhjendatud sisu, ei saavuta ta siiski mitte kunagi tõelist filosoofilist sisuliselt selget materialismi käsitlust. Marxi materialism ei kristalliseeru filosoofiliseks tervikuks. Karl Marxi materialistlik ajalookäsitlus. Ta ei arenda materialistlikku ajalookäsitlust süstemaatiliselt. Selle tuum on ühiskondliku evolutsiooni idee. Ta tahab individualiseerida seaduspärasused, mis määravad inimühiskonna arengut. Seletus peab olema naturaalne ja realiteetidele tuginev, peab käsitlema inimest looduliku olendina. Seletus peab olema materialistlik. Ajaloo ülim määrav jõud on majanduslikud tegurid. Karl Marxi teooria ühiskondlik-majanduslikest formatsioonidest. Ühiskonna valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristatakse viis formatsiooni: 1.ürgkogukondlik – eraomandit pole 2.orjanduslik – Vana-Kreeka, Vana– Rooma 3. feodaalne – keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. sajandini 4.kapitalistlik – industriaalrevolutsiooni produkt 5.kommunistlik – selle esimene aste on sotsialism
Aristoteles – ideeõpetuse kriitika. Platoni ideed andsid teadmisele igavesed ja muutumatud objektid: teadmine hõlmas üldist ja abstraktset, mitte meelelise maailma üksikjuhtumeid. Ta mõistis ideid ka standarditena, ideaalmudelitena, millele toetudes hinnatakse meelelist maailma. Ideaalmudelitena on Platoni ülemeelelised ideed iseseisvad, teatavad superobjektid. Aristoteles oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Aristoteles tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab ida peegeldus ka selle allikat. Sellepärast, et ideed on olemas eraldi ei saa nad isegi seletada meelelise maailma objektide olemasolu, muutumisest ja liikumisest rääkimata. Aristoteles arvab , et Platoni enda lähtekohad, kui neid võtta sõna-sõnalt paisutavad ideede maailma meeletuseni. Kui ideid üldse on, on neid liialt palju. Ideede seos meelelise maailmaga katkeb. Eristades tajutavat meelelist maailma ja ülemeelelist ideede maailma eraldab Platon need kaks teineteisest. Aristoteles – põhjuste analüüs. Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Aga mis on PÕHJUS? Põhjus on vastus küsimusele miks. Sellise vastuse võib anda mitmel erineval viisil. Aineline põhjus sletab, mis vesi toidab inimest, miks pronksikamakas on raske ja kõva. See piiritleb võimaluste välja, kus muutus saab toimuda. Võimalikkusel on Aristotelese maailmaseletuses keskne koht. Toimiv põhjus- väline tegur, mis käivitab muutuse. Vihm on toimiv põhjus. Toimiva põhjuse mõiste läheneb Aristotelese kausaalsele põhjusele kaasaegses mõtlemises. Lõpp-põhjus- eesmärk, millele muutus on suunatud. Miks Sokrates ei põhene vanglast, vaid jääb ootama mürgikarikat? Kuna nii on vooruslik ja Sokrates tahab elada vooruslikult. Lõpp-põhjus viitab sellele, mille pärast midagi tehakse või millise eesmärgi jaoks miski on see, mis ta on. Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis ja oma sisemine olemus. Miski käivitab muutuse;miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib. Aristoteles – kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike. Inimene ja taevakeha on mõlemad substantsid sekundaarses mõttes. Substantsid on individualiseeritavad. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi, kuid sellest lähtekohast veel ei piisa. Kvantiteet on predikaadikategooria. Relatiivid on määratlused, mis sisaldavad suhet. Aristoteles – õpetus keskteest. Aristoteles ei arva , et keskpaiga peab leidam äärmuste mingi aritmeetilise keskmisena. Ta ei arva, et äärmuslikke lahendusi peab alati välrima. Tähtis on üldine tasakaal, mitte üksikud teod. Mõnikord sobib jõuline emotsionaalne käitumine, teinekord jälle rõhutatud vaoshoitus. Kesktee on elu üldmääratlus, mis ei puuduta üksikuid tegusid .
René Descartes kui ratsionalist – cogito ergo sum. Descartes on küps sõnastama läänemaise filosoofia kuulsaimat üksikut ideed. Ükskõik kui kaval jumalike võimetega varustatud paha vaim ka poleks, ta saab mind eksitada vaid siis, kui mina olen olemas. Ekslikud kujutlused saab sünnitada ainult siis, kui ma olen olemas mõtleva olendina. Cogito ergo sum- mõtlen, järelikult olen olemas. René Descartes oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.Ta oli 17. sajandi ratsionalismi isa. Descartesilt pärineb kuulus ütlus "Mõtlen, järelikult olen (olemas)". Ladinakeelne originaal kõlab "Cogito ergo sum", sellega püüdis Descartes väita, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda. See on kõige ilmselgem ja kõigele alustpanev tõde. Teine ilmselge tõde seostub ülimalt targa, võimsa ja täiusliku Jumala ideega, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla ainult Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. Nii et teine ilmselge tõde kõlab: on olemas Jumal. Kolmas ilmselge tõde käib materiaalse maailma kohta. Aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, sest me ei saa omal soovil aistinguid tekitada. Miski mõjutab meie meeli. Kuid võib-olla on see Jumal, kes kutsub meie mõistuses esile ettekujutusi ruumilist ulatust omavatest kehadest, st võib-olla Jumal petab meid? Kuid see oleks vastuolus Jumala tegeliku loomusega. Seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm - puud, majad, inimese keha jms.
Spinoza – vaimu ja mateeria vahekord . Spinoza arvab, et hingeline ja kehaline pool on olemas, kuid ainult kui sama asja kaks erinevat mõõdet. Ta mõtleb üsna modernselt. On olemas kaks teineteisele taandamtut keelt, millest üks kõneleb tegelikkusest materiaalsete mõistetega ja teine jälle vaimsetega. Olen armunud -seda saab kujutada nii vaimse kui ka materiaalse sõnavara abil
Leibniz’i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegeikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest . Inimene on ilmselt monaad . On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda.
John Locke – mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa, millele kogemus joonistab oma märgid. Mõistus on sündimisel tühi ja alles kogemus varustab selle sisuga- see ei ole jumaliku ehitusmeistri poolt eelnevalt täidetud kapp, millisena inimese mõistust nägid Lockei õpetajad. Locke ei pane rõhku kogemusele moitte ainult teadmiste psühholoogilise allikana, vaid ka teadmiste proovikivina. Kogemus on kriteerium , mis määrab ära meie uskumuste tõesuse või mittetõesuse.
David Hume ’i skeptitsism David Hume oli Šoti filosoof , ajaloolane ja esseist. Ka peetakse teda kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest briti empiirikust. Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks, kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat – inimest, kellele on omane skepsis . Skeptitsism on positsioon, mille kohaselt otsustuse tõesus ei ole tunnetatav. Skeptitsism tuleneb positiivse teadmise ebaõnnestumise kogemustest, erinedes sellega kahtlusest, millega kriitiline mõtlemine peab algama. Ühe argumendi selle kasuks, et taju ei ole usaldatav, esitas David Hume. Selle kohaselt meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, sest selleks me peaksime teadma, et meie meelteandmete ja välismaailma (mida meie meelteandmed peavad esitama) vahel on seos. Ent meil ei ole kokkupuudet millegi muuga kui oma meelteandmetega; meil pole võimalik välismaailma asjade kohta midagi teada, kui me eelnevalt ei tea oma meelteandmeid. Sellisel juhul pole meil aga mingit võimalust tõestada, et meie meelteandmed ja välismaailm on omavahel seotud.Nii et me ei saa kuidagi tõestada, et meie meelteandmed esitavad välismaailma. Ja see tähendabki, et me ei saa tõestada, et meie taju on usaldatav. Kausaalsuse kriitika: Kogemus sünnib teatud hetkel, tähelepanek teatud asjade seisust on seotud teatud ajahetkega ja tekitab meis just sellele vastavad muljed. Meil pole mingisusgust alust väita, et see, mis toimus minevikus, toimub tingimata ka tulevikus. Näiteks päikesetõusu puhul ei saa me kuidagi kindlaks teha, et ta ka tulevikus igal hommikul tõuseks, see seaduspärasus on pigem meie uskumus . Seega kausaalsuse on inimene ise loonud ning lõppkokkuvõttes põhineb see usul . Kausaalne tagajärjesuhe on mõistuse looming, mis põhineb harjumusel ja taval. Tegelikult kõik reeglipärasused ja seaduspärasused on Hume’i arvates inimese mõistuse looming. Maailm sellisena nagu meie teda kogeme ja maailm sellisena nagu ta on, seisavad teineteisest eraldi. Induktsiooniprintsiibi kriitika: Kui A ja B on esinenud koos piisav arv kordi , siis juhtub A alati siis, kui juhtub B.Induktsiooniga siirdame juba aset leidnud sündmusi puudutavad teadmised tulevikus aset leidvaele sündmustele ja avardame nii oma teadmiste välja. Sündmustes on teineteisest eraldiseisvad.
Immanuel Kanti kriitiline filosoofia. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel „üks” vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise , spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet. Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne. Piiritu moraalne progress madalamatelt astmetelt kõrgematele on võimalik vaid siis, kui postuleerida mõistusliku olendi piiritult kestvat eksistentsi - ehk hinge surematust. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kanti peateoseks on “Puhta mõistuse kriitika” ( 1781 , teine olulisel määral ümbertöötatud väljaanne 1787). “Puhas” mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama , mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes Kanti kriitilist filosoofiat , nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Immanuel Kanti eetika – kategooriline imperatiiv . Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant ( 1724 -1804). Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.Moraali imperatiivid -Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta nimetas need hüpoteetiliseks ning kategooriliseks imperatiiviks. Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: „Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti“. Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada,milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse. Immanuel Kanti transtsendentaalne filosoofia. Sellega viidatakse analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. See põrgib paljastama kogemuse kehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik. Kuidas kogemus on võimalik?Kant tahab olemasolevat teadusest aru saada, mitte selle üle kohut mõista. Teadmine põhineb koostööl, teadva subjekti ja maailma vahelisel vastasmõjul.
Hegeli ajaloofilosoofia . Hegel on süsteemiegitaja, kes loob kõikekatva koondsüsteemi, ühe filosoofia kõige kuulsamatest. Tema süsteemile on kõige loomulikul läheneda tema ajaloofilosoofia kaudu. Ajalugu käsitledes suudab ta oma fantaasiat ohjeldada. Ta suhtub ajaloosse tõsisemalt kui teised filosoofid . Hegel on ratsionalist, kellele reaalsus on olemuselt mõistusepärane, ajaluhu on selle mõistuse väljendus- mõistus väljendab ennast maailmaajaloos. Tema kavatsuseks on näidata, kuidas inimkond edeneb ja areneb ja mis on maailmaajaloo kõige põhilisemad arengujooned . Hegeli dialektika põhiseadused. Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol
Søren Kierkegaard – õpetus olemise tasanditest. Ta tahab, et inimene muutuks. Ta ei taha luua oma õpetust, koolkonnast rääkimata. Täähtis ei ole esitada võimalikult tõepärast teooriat vaid tähtis on tuua, muuta ja sundida iga inimese eksistents tema enda ette. Esteetiline olemine-inimest suunavad tema aistingud , impulsid, tunded, tema meeleolud. See toimub alati olevikus ilma mingi jätkuvuse või pidevuseta. Esteetilise olemuse võtmeks on tasakaal, eetilise olemise põhiraskus on jätkuvuses, üldisuses, oühimõttes. Religioossne- usk varemkäsitletud järsult radikaalsubjektivistlikus tähenduses; usk ilma objektiivse aluseta , usk ilma mõistlike põhjusteta. See tõukab inimese üksindusse, paljastab tema sügava sisemise subjektiivsuse.Moraal on olemas valmis kujul, kohustused, rollid, sotsiaalsed perspektiivid; inimene valib enda suhtes selle kogumiga, kuid ka see tõugatakse eemale. Religioossel inimesel ei ole mingit kaitsvat kilpi, mitte ühtegi kaaslast.
Friedrich Nietzsche õpetus võimutahtest. Võimutahe kosmilise põhiprintiibin on üks ja ainus. Sellel põhineb reaalsus, selle üksikul ja monistlikul põhijõul, kuid samas on võimutahe muutust ja mitmepalhelisust sisaldav mõiste- ta juba iseenesest loob erilaadusi, tema olemusse kuulub lugematul eri viisidel ilmnemine. N võimutahe on Hegeli metafüüsilisi põhimotiive järgiv. Võimutahe avab filosoofia, mida N oma kõrgperioodil arendab. See alateadvuste, kirgede, tundide ja tunnete keeristorm , mille pöörisesse N inimese heidab, pulbitseb vaid ja ainult võimutahtest. Elu on võimutahe- inimsus- ja ilma selleta elu ei ole. Võimutahe on kosmiline printsiip, mis toimib kogu reaalsuses . N eesmärk o kirjeldada ideaalset, iseseisvat , sõltumatut, uut loovat inimst. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ilma väljastpoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita.