sobitatud (nt Vana-Otepää, Elva küla). Uuringud 2011 Mati Martin, 2011. Päevaliblikad Otepää looduspargis Oniscus OÜ. 2009 Nele Nutt. 2009. Otepää looduspargi maastikuline tsoneering. Artes Terrae OÜ. 2008 Toomas Kalda & Aivar Arike, 2008. Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis. 2007 Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Otepää looduspargi taimekatte kaardistamise aruanne. Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Käpaliste kaardistus Hendrik Relve, 2007. Põlispuude inventuur Valga- ja Võrumaal. 2006 Mare Leis. 2006. Otepää looduspargi lõunaosa brüoloogiline inventuur. Aruanne. EMÜ Põllumajanduse ja keskkonna instituut. Tartu. Toomas Kalda & Aivar Arik. 2006. Otepää looduspargi maa-asustuse muutused. Lõpparuanne. Monika Suskevics. 2006. Teadlikkus ja kaasamine Natura 2000 avalikustamisel Otepää looduspargis
voor. Üldiselt suurimaks on Koimula hiidvoor, mille mõõtmed kogunisti 13 km pikkust, 3,5 km laiust ja kõrgust 26 meetrit. Kogu reljeefi ühiseks tunnuseks on voorte voolujooneliseks voolitud kuju. Selline nähtus sai tekkida kohtades, kus jääl kõige vähem takistust oli. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3.3 Voored Voored on liustikusetetest koosnevad leivapätsikujulised kõrgendikud, mida on lõhelisel liustiku servaalal voolinud aktiivne jää (pikitelg liustikujää liikumise sihis). Voortevahelised nõod on kulutusvagumused – jääkündenõod. Voorestiku moodustavad u. 100 voort ning nende vahel asuvad jääkündenõod. Enamik voorestikust asub 45 – 85 m kõrgusvahemikus. Kõige madalam – 34 m
Kumeralaelised künnised moodustavad vahelduva kuju ja koostisega pinnavormide parageneetilise rea vaevumärgatavatest lainetest ja mikrokünnistest kuni järsunõlvaliste suurte seljakuteni. Voorte ühiseks tunnuseks on voolujooneliseks voolitud kuju, mis kõige vähem takistas liustikujää liikumist. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3 Maastiku viiruline muster, piklike künniste rööbitine paigutus, korrapärane kuju ja suurus on Vooremaa peamised tunnusjooned. See on omakorda ajendanud rahva fantaasiat otsima Vooremaa kujunemisele seletust, seostades voori ja nendevahelisi piklikke nõgusid Kalevipoja künnivagudega (Estonica 2001a). 3.2. Aluspõhi ja pinnamood
Muuta parasiidi populatsiooni kandevõimet 2x väiksemaks? D. Muuta parasiidi populatsiooni kandevõimet 2x suuremaks? 65. Ektomükoriisa esineb peamiselt: A. Samblikel? B. Rohttaimedel? C. Puittaimedel? D. Korallidel ja limustel? 66. Milline toodud ainetest laguneb ökosüsteemis kõige kiiremini? A. Vees lahustuvad sahhariidid B. Pektiin C. Ligniin D. Tselluloos E. Taimsed plastmassid 67. Taimekoosluste diskreetsus (vastanduna pidevusele) eeldatakse: A. Taimekatte ordineerimise korral? B. Taimkatte klassifitseerimise korral? C. Taimkatte häirimise korral? D. Taimkatte vertikaalse struktuuri uurimise korral? 68. Kas kliimaksi teooria väidab, et: A. Ühe ja sama kliimaksi piires võivad liigid aja jooksul vahelduda? B. Sarnases kliimas kasvavate taimekoosluste suktsessiooni lõppfaas on sama? C. Üks liik muudab koosluses keskkonda keskmiselt sellisel määral, et valmistada ette uue liigi
Oluliselt suureneb jälle kserofiilsete taimede ja tundrataimede hulk. Järsult kahaneb puude ja rohttaimede ohtrus. See jagunes allerödiks ja hilisdrüüaseks. Setetes on näha puju õietolmu ja vaevakase arvukuse tõusu. Lõuna Eestis domineeris kask, Põhja Eestis mänd, hakkas ilmuma ka kadakat ja haaba, kuuske aga siis ei olnud, see oli kliimastaadiumi alguses ja lõpus. 9 Hilisjääaja lõpul on taimekatte arengule olulise mõjuga olnud igikeltsa ja jääpankade sulamine, sellest tuleneb vee ja temperatuuri olude muutumine. Jäätekkeliste kõrgendike lamendumine ja reljeefi üldine tasandumine. Oluline mõju oli suurte veepaisjärvede kahanemine, nende vabanenud põhjal tekkisid suured tasandikud, neid iseloomustab peeneteralisest settest pinnakate. Pind oli halvasti vett läbilaskev, tekkis kergesti liigniiskus. Jääserva taandumisel jääseljandike paljandumine, said tekkida lood ehk alvarid
annaabi.ee 
