Eesti keelest sai ajakohane ameti- ja teaduskeel. Eesti õigusteadlased olid aktiivsed ka poliitikas, eeskätt õigusajaloolane Jüri Uluots ja rahvusvahelise õiguse spetsialist Ants Piip. Arstiteadlastest olid tuntumad neuroloog Ludvig Puusepp, rahvusvaheliselt tunnustati ka Aleksander Paldrocki uurimistöid leepra alal. Tuntuim eesti (majandus)geograaf oli Edgar Kant, loodusteadlastest olid tuntuimad botaanik Teodor Lippmaa ja taimefüsioloog Hugo Kaho. Silmapaistvad olid Paul Kogermani uurimistööd põlevkivikeemias. Rahvusvaheliselt tuntumaid eesti teadlasi oli astronoom Ernst Öpik. Sõja järel laia maailma jõudnud eesti teadlastest võõras keskkonnas suutsid oma erialal edasi tegutseda lisaks Kantile veel: 1)Raadil töötanud botaanik, taimehaiguste uurija, Elmar Leppik (18981978), 2)Metsandusteadlane Andres Mathiesen (18901955), 3) Arstidest sõjaeelse Teaduste Akadeemia juhataja, bakterioloog Karl Schlossmann (19851969),
1874-1895 oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Temaga koos töötas ülemaednik C.Bartelsen.Peale Bartelseni tuli N. Kuznetsovi 1895-1915 uueks direktoriks, kelle käe all toimus mitmeid uuendusi, ja taime taksonite arv küünids kümne tuhandeni.Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918- 1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 19231924. Aia uus ülestöötamine algas E. Spohri käe all 1924-1930 ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri koostöös. Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa ja õpetatud aedniku J. Pordi ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi, inventeeriti ja kontrolliti kogusid 1943.a Sõja ajal hävisid pommitamise pärast peahoone, kasvuhooned ja samuti leidis ka oma lõpu Lippmaa
imetajatel lõpusepilud. 22. Nimetage 20. sajandi Eesti loodusteadlasi (5 näidet) Teodor Lippmaa. Uuris Eesti taimekoosluste ökoloogiat ja struktuuri ning geobotaanikat. Juhan Aul. Antropoloogilise uurimissuuna rajaja Eestis ja mongoloidsuse teooria ümberlükkaja. Harald Habermann. Rajas Eestis entomoloogiakoolkonna ning putukate sünökoloogilisfaunistilise uurimise. Heinrich Riikoja. Koostas Eesti järvede nimestiku ja ülevaate kaladest, eestikeelse zooloogia sõnavara looja. Hugo Kaho. Taimefüüsika laboratooriumi rajaja, uuris raku elusosa protoplasma kolloidstruktuuri.
pdf (30.05.09) 4. Alternatiivne endovenoosne laserravi ELVT http://www.smartlipo.ee/index_ee.html (30.05.09) 5. Eilsen, S., 2007, Veenilaiendid on ravitavad ka lõikuseta, Postimees, 28. november http://www.tarbija24.ee/281107/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/298245.php (29.05.09) 6. Helemäe, P.-M., 2008, Tüütud jalaprobleemid nõuavad tähelepanu, Naised, 9. oktoober http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=10542 (29.05.09) 7. Kaho, E., 2007, Veenilaiendite ravi skleroteraapia, 13. august http://raamatupidaja.ee/197279art/ (28.05.09) 8. Lugeja küsib: Veenidega jändamine on lõputu tegevus http://www.terviseleht.ee/200226/26_veenid.php (30.05.09) 9. Ojasaar, M., 2009, Mida teha, kui sul on veenilaiendid?, 28. aprill http://buduaar.ee/Article/article/7456 (29.05.09) 10. Rõõm, G., 2005, Veenilaiendid teevad elu kibedaks, detsember http://www.eestinaine.ee/artikkel.php
Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aias silmnähtav areng: ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede ja stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küünis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seatakse ümber Engleri süsteemi järgi. Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918-1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 1923–1924. Aia uus ülestöötamine algas direktor E. Spohri (1924-1930) ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri (1923-1930) koostöös. Edenemine jätkus direktor T. 3 Lippmaa (1930-1943) ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi. Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa
olla seega nt hulgakesi kokku maha pandud kartulid peaksid olema mitte omavahel konkurendid, vaid pigem saama teineteiselt tuge, et võidelda umbrohtude jm-ga. 21. Nimetage ja iseloomustage 19. sajandi Eesti (Tartu) loodusteadlasi (5 näidet) 22. Nimetage 20. sajandi Eesti loodusteadlasi (5 näidet) Edmund Spohr - kirjutas ülevaateid Eesti taimkattest, veetaimedest ja tegeles geobotaanikaga. Hugo Kaho - uuris raku elusosa protoplasma kolloidstruktuuri. Johannes Piiper - uuris selgroo arengu morfoloogiat. Mihkel Härms - Eesti lindude süstemaatilise nimestiku " Eesti linnustik" koostaja. Liidia Poska-Teiss - uuris Eesti limuseid ja kahepaikseid.
Esimeseks Eesti ülikooli botaanikaprofessoriks oli Moskva ülikooli haridusega Riia mükoloog Fedor Bucholtz. Tema peamiseks ülesandeks sai botaanika õpetamine ja botaanikaaia taastamine. Bucholtzi eestvedamisel organiseeriti TÜ botaanikaaias 1920. aastal Eesti osakond, ning asutati LUSi looduskaitse sektsioon, mille esimeseks sammuks sai taimestiku kaitse vajaduse tõestamine. 1921. aastal asutati TÜ taimeanatoomia ja füsioloogia õppetool, mille juhatajaks valiti Richard Hugo Kaho. Aastatel 1923-1925 juhatas ta botaanikaaeda ja botaanikainstituuti. H. Kaho oli LUSi botaanikasektsiooni esimees aastatel 1928-1939. Gustav Vilbaste, aastani 1935 Vilberg, andis omal kulul välja ajakirja "Loodusvaatleja" (aastatel 1930-1938). Oma erinevate ametite kõrvalt on ta toimetanud ajakirju "Loodus", Eesti Looduskaitse", "Loodushoid ja Turism" ning mitmeid kogumikke, näiteks "Looduskaitse" I ja II. Vilbaste on trükis avaldanud vähemalt 1200 kirjutist
ehitust, J. Priestley leidis, et taim on hapniku allikas, J. Ingenhousz pani aluse taimede hingamisele. 19. saj – J.von Liebig ja taimede mineraalne toitumine, R. Virchow ’’iga rakk tekib rakust’’. 20. saj – R. Willstätter määras klorofülli esmase keemilise struktuuri, Watson ja Crick avastasid DNA struktuuri mudeli, M. Calvini teooria CO2 redutseerimise kohta fotosünteesi reaktsioonitsüklis. Eesti – 1863 hakati õpetama Tartu Ülikoolis taimefüsioloogiat, E. Russow, H. Kaho, L. Sarapuu, H. Miidla jt. RAKK – KEEMILINE KOOSTIS Vesi osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides (lähteainena fotosünteesil, lõpp-produktina hingamisel). On hea lahusti – vees lahustub rohkem aineid, kui üheski teises lahustis. Moodustab vesiniksidemeid. Mineraalained: a) N, S – toitained, mis on orgaanilises segus b) P, Si, B – vajalikud energia säilitamisel ja ehituse terviklikkusel c) K, Ca, Mg, Gl, Mn, Na – jäävad ioonilise kujuna
Muna, Arvo (kb) Ipspere, Johannes (s) Muna, Eero (kb) Murss, Raido (kl) Jaanson, Ilmar “Jansa” (kl, v) Must, Nikolai (kb) Jaanvere, Alfred (as) Müller, Edvard “Eti” (kl) Juštšuk(k), Eugen (kl) Müürsepp, Olgert (v, as) Juštšuk(k), Joann (kl, kb) Mällo (ak) Jõelaid, Oskar (s) Nemvalts, Kaarel (tr) Kaho, Elmar (ts, v) Niinas, Elmar (dr) Kangro, Richard (ak) Kelder, Eugen “Eo” (kl) Offard, Alfred “Vutt” (v) Klaus, Kalju (trb, v) Ojamaa (tr) Klaus, Õie (kl) Olm, Herbert (v) Pakasaar, Raimund (tr) Trummal, Hugo (as, ak) Pedrautse, Gunnar (kl) Truus (tr) 202 Pert, Elmar (cl, s) Tuberik, (Laatspere) Kaarel (tr) Plotnik, Harry (dr) Türna (s)
annaabi.ee 
