Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Kuidas me teame mis toimus sada ja enam aastat tagasi?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Mille poolest on ta eriline ja silmapaistev?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Milliseks kujunes Teie lapsepõlv?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Milliseid raamatuid lugesite?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Millised olid Teie lemmikained koolis?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Millised on Teie eredamad mälestused oma koolipoisi põlvest?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Millised olid Teie hobid?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Millised olid Teie eeskujud lapsepõlvest?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Millal tekkis soov õpetajaks saada?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Q: Kuidas hindate ennast kui õpetajat?

Vastus leiad õppematerjalist: Uurimustöö: Harri Jõgisalu

Lehtsaar, Rego

Uurimustöö: Harri Jõgisalu (3)

Keskkool - Kategooriata - Uurimistöö

4 HEA

Esitatud küsimused

Kuidas me teame mis toimus sada ja enam aastat tagasi?
Mille poolest on ta eriline ja silmapaistev?
Milliseks kujunes Teie lapsepõlv?
Milliseid raamatuid lugesite?
Millised olid Teie lemmikained koolis?
Millised on Teie eredamad mälestused oma koolipoisi põlvest?
Millised olid Teie hobid?
Millised olid Teie eeskujud lapsepõlvest?
Millal tekkis soov õpetajaks saada?
Kuidas hindate ennast kui õpetajat?
Millised muutused on toimunud kooliõpetus?
Millal tekkis huvi kirjutamise vastu?
Mis ajast sai kirjutamine Teile omaseks?
Kuidas toimus üleminek kooliõpetajast kirjanikuks?
Millest on teie raamatud alguse saanud?
Millist raamatut peate oma loomingus kõige olulisemaks?
Kuidas toimub koduloolise materjali kogumine?
Mida peate kirjutamise juures oluliseks?
Millised on Teie arvates tänapäeva plussid ja miinused?
Millised on Teie tulevikuplaanid?

Rapla Täiskasvanute Gümnaasium
Ajarongiga Paadremaalt
Märjamaale
HARRI JÕGISALU
Uurimistöö
Autor: ..... ........
Juhendaja : ..... ....
Rapla 2010
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. ELULUGU 5
1.1. Lapsepõlvekodu 5
1.2. Lapsepõlv 6
1.2.1 Kooliaeg 6
1.3 Sõja-aastad 8
1.3.1 Sõjavangilaagris 9
1.4. Õpetaja-aastad 9
1.5 Kirjanik 10
11
2. LOOMING 12
2.1 Loomingutee algus 12
2.2 Loomingu lühitutvustus 13
2.2.1 Lasteraamatud loodusest. 13
2.2.2 Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkani kahasse kirjutatud raamatud: 15
2.2.3 Raamatud Kihnu loodusest ja kultuurist: 16
2.2.4 Koduloolised raamatud 17
2.2.5 Mälestusteraamatud 18
3. ARVUSTUSED 20
3.1 Metsade ja merelaidude mees 20
3.2 ,,Käopoja tänu'' 20
3.3 Tasa ja targu kuuekümneseks 21
3.4 Ja parandab vead… 22
3.5 Minu arvamus Harri Jõgisalu loomingust 22
4. TUNNUSTUSED 23
KOKKUVÕTE 24
ALLIKAD 25
Avaldamata allikad 25
Avaldatud allikad 25
Elektroonilised allikad 26
LISAD 28
Lisa 1. 28
Elulugu kronoloogiliselt 28
Lisa 2 30
Looming kronoloogiliselt 30
Lisa 3 31
Intervjuu Harri Jõgisaluga 23. 11. 2009 Märjamaal 31

SISSEJUHATUS

Maailmas on väga palju häid ja tegusaid inimesi, kellest me midagi ei tea. Teadlased, õpetlased, arstid, muusikud , ... seda loetelu võiks jätkata väga pikalt. Kõik elukutsed ja ametid on tähtsad, vaatamata sellele, millega tegeletakse või kuhu suund on võetud. Läbi aegade on kõik nende teadmised aga jõudnud kuidagi meieni . Ei ole tarkused kadunud koos inimestega ega avastused ununenud inimkonna vananedes, vaid on edasi antud põlvest põlve, isalt pojale jutustades. Inimesed unustavad ilusaid aegu tahtmatult, mõned sündmused blokeerib mälu ja mõned visatakse teadlikult peast välja.
Kuidas me teame, mis toimus sada ja enam aastat tagasi? Kõige aluseks on ehk ennemuistne papüürus või Eestis eelmise sajandi algul kasutatud krihvel ja stilus, tänapäeval tuntud kui pliiats ning paber.
Veel olulisemad on aga inimesed, kes vanaisade teadmised ja tarkused üles kirjutavad. Just tänu neile säilib ajalugu ja teadmised, pole jäänud unarusse meie kaugete esivanemate elulaad ja avastused.
Mure rahva püsimise ja saatuse pärast tõi juba venestamisajal lastekirjandusse selliseid teoseid, mis püüdsid põlistada rahvuslikku edulaadi, kombeid ja traditsioone, folkloori ja etnograafiat, aga ka lihtsalt säilitada rahva ajaloolist mälu. Väga oluliseks kirjanikuks selles valdkonnas on osutunud Harri Jõgisalu. Ta on tuntud Eesti lastekirjanik, koduloolane ja pedagoog, kes on omanäoline loodusekujutaja, asjatundlik ja meisterlik jutustaja.
Uurimistöö teemaks valisin Harri Jõgisalu elu ja loomingu. Valiku põhjuseid oli mitmeid. Kõigepealt sellepärast, et olin lapsepõlves tema raamatuid lugenud ning ka oma lastele neid unejutuks ette lugenud. Valikut mõjutas kindlasti ka see, et elame kirjanikuga samas alevis ja ta on olnud aastaid sama kooli õpetaja, kus minagi olen oma põhihariduse omandanud .
Selle uurimistöö põhieesmärgiks on tutvustada põgusalt Harri Jõgisalu elu ja loomingut. Mille poolest on ta eriline ja silmapaistev ? Harri Jõgisalu ei ole ju üksnes hea kirjanik, vaid ka armastatud õpetaja oma endistele õpilastele ja suurepärane loodusetundja, kes armastab ja kaitseb loodust. Harri Jõgisalul on asjatundlikku silma looduse nägemiseks ning sulge kirjutamiseks. Süvitsi minek loodustunnetuses väljendub pea igas tema raamatus.
Uurimistöös kasutatud allikad pärinevad Internetist, loetud raamatutest, artiklitest ja vestlusest Harri Jõgisaluga, mis toimus 23. 11. 2009. Kuna kirjaniku elu ja loomingu kohta on väga palju materjali ning ta on avaldanud ka oma mälestusteraamatuid (,, Grand Marinast Kadriorgu'' ja ,,Valel poolel''), siis suureks väljakutseks osutus materjali sorteerimine (kõik tundus väga oluline olevat ja väga raske oli midagi välja jätta). Seepärast püüangi uurimuses tutvustada Harri Jõgisalu loomingut ja selle seost lapsepõlvega. Kes aga soovib Harri Jõgisalust rohkem teada saada, sellele soovitan lugeda tema raamatuid, sest olles tutvunud lähemalt Harri Jõgisalu kirjutatud teoste ja mälestusraamatutega, tajusin neid ühendavat lapsepõlve- ja noorusaja mõjutust. Tundub, et Harri Jõgisalu heitlikku lapsepõlve on leevendanud suhe Läänemaa looduse ja teda ümbritsenud heade inimestega.

Rüüsmaa uus maja (1926)
Foto raamatust ,,Mu kodune Eestimaa''
1. ELULUGU

1.1. Lapsepõlvekodu

Kirjanik Harri Jõgisalu elu ja loomingut on mõjutanud tema lapsepõlvekodu - vana Rüüsmaa talu -, mis asus Läänemaal Paadrema vallas Korju külas. Rüüsmaal sai noormees selgeks mitmesugused maatööd. Seal õppis Harri talumehe hoolsust põlluharimisel, maa ja metsa hoidmist, ranget kokkuhoidu ja leiva kalliks pidamist.
Lapsepõlvekodu nägi välja nagu 20ndate aastate talukompleksidele omane: elumaja oli ehitatud ümmargustest jämedatest palkidest, katus oli aga tehtud õlgedest, millel rohetas sammal . Elumajas asus üks suur kamber , kus söödi, kaks väikest kambrit, kus magati, köök, sahver ja rehetuba . Rehetoas paiknes suur kerisega ahi ja ahju kõrval leivalõime, milles sõtkuti leiva tainast. Ahjus küpsetati leiba ja kerisel kala. Rehetoa seina taga oli aga rehala, kus elasid talvel loomad, õue keskel puuraketega kaev. Talu juurde kuulus ka ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi - ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Väravast väljas oli veel sepapada ja koppel hobuste, lehmade ja lammaste jaoks. Toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel aga püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire oja, mis tegi põliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lutsud ja haugid - jäid kuivale. Kõrge põliste mändide aluselt karjamaalt korjati marju ning seeni. Talule kuulus ka kümme tiinu sood , kus käidi heinal. Kõik see kokku oligi Rüüsmaa, kus kirjanik Harri Jõgisalu sündis ja kasvas.

1.2. Lapsepõlv

Harri Jõgisalu on sündinud 24. augustil 1922. aastal. Sünnijärgne perekonnanimi oli Konstabel , mis aga muudeti 1936. aastal eestistamisega Jõgisaluks. Uue väär- ehk perekonnanime sai noormees algkooli, see tähendab kuuenda klassi lõpetamisega ühel ajal.
Harri Jõgisalul oli ka vend Anton, kes sündis Harrist kaks ja pool aastat hiljem, 1925. aasta algul. Noorema venna sündimise järel jäi aga ema haigeks ja aastaid hiljem suri. Ema haigestumine on ka põhjuseks, miks vennad kasvasid vanaema Miina hoole all. 1927. aasta sügisel hakati Rüüsmaa maadele tädi Tasjale ja tema perele uut maja ehitama. Ehituse käigus aga vanaisa Kaarel külmetas end ja pikaajalise kopsuhaiguse tagajärjel suri. Seejärel tekkisid perel rahalised raskused, töökätest tuli puudus ja võlad ähvardasid talu. Rüüsmaa maad anti Harri isa õe Anastasia ja tema mehe Jaak Saali pidada. Harri koos vanaema, venna ja isaga asusid Tallinna elama.
1929. aasta oli linna ümberasumiseks ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse aeg. Siitpeale lõppes Harri Jõgisalu muretu väikelapsepõli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsa linnakorteriga, tundis puudust Rüüsmaa õuest, jõest ja loomadest. Muule lisaks oli ta esimesel linna-aastal järjest haige. Tekkis mingi umbusk linna suhtes, millest ta polegi päriselt vabanenud.

1.2.1 Kooliaeg

1930. aasta sügisel läks Harri vanaema saatel Tallinna Veerenni tänava (V) algkooli esimesse klassi. Kuna tähed olid maal gooti tähestikuga aabitsast selgeks tehtud, tuli need koolis uue õpiku järgi ümber õppida. Kevadeks oli lugemine omandatud. Kooliaastate jooksul tuli Harril palju kolida: Rüüsmaalt Tallinna Veerenni tänavale, sealt Herne tänavale ning edasi Tondile. Teisest klassist saadeti ta koos vennaga Rüüsmaale tädi juurde elama ning Harri jätkas kooliteed Paadrema algkoolis.
Neljandasse klassi läks Harri Taebla kooli. Vanaema sai Taebla mõisa karjatalitajaks ja tuli sinna kolida.
Lapsepõlve kolimised
Taebla aeg lõppes aga järsku, sest vanaemal käis töö üle jõu, ta jäi raskesti haigeks ning koliti Keilasse tädi juurde.
Keilas jätkas Harri õpinguid sealses koolis. Viiendas klassis jätkas tulevane kirjanik kooliteed jälle Paadremal, sest oldi Rüüsmaal tagasi. Kuuenda klassi lõpetas Harri Paadremal ning sellega sai läbi ka algkool . Lõputunnistusel oli kõigis õppeainetes ,, väga hea’’.
Paadrema algkoolis astus Harri skaudiks Pärnu maleva Musta Luige lipkonda. Kuuendas klassis valiti ta kirjandusringi presidendiks. Poistel oli koolis oma Sala Seltsi ajaleht, mille toimetajaks oli Harri. Paadrema kooli kolmanda klassi õpilasena tekkis soov õpetajaks saada. Ajendiks oli koolijuhataja Paul Ajango eeskuju. Aja jooksul soov süvenes ning veeres nagu lumepall üha suuremaks.
Pärast algkooli lõpetamist tuli kodus juttu sellest, mis noormehest pidi edasi saama - kas jääb maale sulaseks või läheb linna mõnd ametit õppima. Kindel soov oli edasi kooli pääseda. Seminari peeti siiski liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädi soovitusel sooritas Harri Jõgisalu sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste Kaubandus- ja Ärinduskeskkooli Sakala tänaval. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja progümnaasium; direktor ning õpetajad olid ühised.
Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksid kiiresti, sest õpetati elavalt ja huvitavalt. Suved veetis Jõgisalu Paadremal sünnikodus. Tundides vesteldi poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse. Fašismi olemusest Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja. Õpetajad olid nõudlikud, tundides valitses hea distsipliin , klassikursuse kordamise võimalust õpilastele ei antud. Rõhku pandi iseseisva töö harjumuste kujunemisele. Õpilased said palju praktilisi oskusi: kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri, tugev alus saksa keeles. Nad toimetasid ja trükkisid oma ajalehte "Poiste Hääl". Kooli mainet tõstis õpilaste silmis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise kasutuses olevate õpikute autorid.
1940. aasta sügisel oli Jõgisalu taas oma Sakala tänava koolis, aga seekord Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi ehk " Komme " õpilane, mille noormees lõpetas kolme aasta asemel ühe aastaga.
Kui lõpuklassidele loeti ette Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi ringkirja, milles kutsuti noori tööle rahvakooli õpetajatena ja osa võtma vastavatest kursustest, viis Jõgisalu sedamaid avalduse direktori lauale. Katsed sooritatud ja kool lõpetatud, sõitis Harri Rüüsmaale. Kursused aga ei toimunudki, sest algas Nõukogude Liidu Suur Isamaasõda. Harri Jõgisalu jäi mõneks ajaks Paadremaale.

1.3 Sõja-aastad

1941. aasta 22. juunil alanud sõda tõi endaga kaasa suuri muutusi, kannatusi ja kaotusi kogu Eestile. Ebameeldivustest ei pääsenud ka Harri Jõgisalu.
Vapustatud talurahva küüditamisest ja Punaarmee poolt toime pandud mõrvadest, otsustas Harri Jõgisalu 1941. aasta juulikuus Pärnus astuda Saksa sõjaväkke. Sõjaretk, mille käigus sunniti Punaarmee Eestist taganema, kestis Pärnust Narvani. Sõjakäigust elu ja tervisega naasnuna sai Jõgisalu Martna algkoolis õpetajaametisse. 1942. aasta märtsis astus ta Saksa Riigi Tööteenistusse, mis kestis kolmveerand aastat. Tööteenistusse läks Jõgisalu soovist pääseda edasi õppima Tartu Ülikooli.
Saksa Tööteenistuses said noormehed tugeva kehalise väljaõppe, alates rivistumisest kuni iseendaga toime tulemiseni, kaasa arvatud enesehügieen ja ümbruse korrashoid.
Tagasi Eestis, keeldus Harri Jõgisalu ametist Eesti Leegionis. Küll aga võeti ta vastu Tartu Ülikooli.
1944. aastal tühistati Harri Jõgisalu sõjaväevabastus ning ta saadeti Klooga Waffen-SS väljaõppe laagrisse sidekompaniisse. Rindele siiski ei läinud, sest venelaste pealetungi tõttu Klooga väeosad lahkusid Paldiskist laevadele. Jõgisalu otsustas koos paari sõbraga koju minna. Harri vangistati Haapsalus Saksa sandarmeeria poolt ja viidi Luguse vangilaagrisse Hiiumaale.

1.3.1 Sõjavangilaagris

1944. aasta septembris hoidsid sakslased Hiiumaal vangistuses ligikaudu sada meest, nende hulgas ka Harri Jõgisalu. Oktoobris okupeeris Punaarmee Hiiumaa , Jõgisalu koos kaaslastega toodi Haapsallu. Pandi rongile ning saadeti Venemaale vangilaagritesse, esialgu Volosovasse, kus tingimused olid väga halvad. Edasi, 12.11.1944. aastal, viidi Parahhino vangilaagrisse, kus tingimused olid paremad. Taastati tselluloosi- ja paberivabrikut. Enese alalhoidmine muutus vangilaagris väga oluliseks.
Jõgisalu on öelnud, et vangilaagris hoidis elus see, kui ei suitsetanud. Kõige rohkem läkski mehi suitsetamise nahka. Õiget tubakat suitsetada polnud, vahetati oma leivaports ja natukene suhkrut, mis anti, pahna vastu, mida kõrvetati. Üks surma põhjusi oli ka väga levinud tuberkuloos.
22.02.1946 lõppes Parahhino laagri aeg ning Eestisse sõit võis alata . Kodumaale jõudmine ei toonud siiski veel vabadust, represseeritud viidi Paldiskissse, kust Jõgisalu vabanes 1946.aasta novembri viimasel nädalal ja sai paberi repatrieerimise kohta.

1.4. Õpetaja-aastad

Õpetajaametit sai Jõgisalu proovida juba 1941. aastal 19-aastase noormehena. Paadrema algkooli juhataja Anton Ulpuse soovitusel suunas Läänemaa koolivalitsus ta Martna algkooli õpetajaks.
1943. aasta alguses, pärast Saksamaalt naasmist, pandi Jõgisalu Rõude algkooli juhatajaks.
1943. aasta suvel osales Jõgisalu õpetajatele ette nähtud kursustel Haapsalus, kust sai algkooliõpetaja ametitunnistuse ja ettepaneku asuda sügisest tööle Lihula Gümnaasiumi, mille ta ka vastu võttis.
Pärast vangilaagrist vabanemist, repatrieerimist 1946. aasta novembris, sai Jõgisalu uuesti õpetajaks, seekord Saulepi Mittetäielikku Keskkooli. Saulepis õpetas ta matemaatikat, keemiat, eesti keelt ja teisi aineid.
1947. aasta l. septembrist pakuti Jõgisalule Märjamaa Keskkooli õpetaja kohta, kuhu ta jäi tööle oma õpetaja-aastate lõpuni. Märjamaa Keskkoolis töötas Jõgisalu kolmkümmend üks aastat, nendest kakskümmend kuus õppealajuhatajana. Töö kõrval lõpetas 1950. aastal Tallinna Õpetajate Instituudi ja 1955. aastal Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis, omandades keskkooli bioloogia - ja keemiaõpetaja kutse.
Nõukogude ajal ei olnud õpetaja töö kerge. Ühiskonnas valitses kahekeelsus - üks asi, mida koolis õpetati, ja teine, mida kodus räägiti. Eestlased ei olnud ise oma peremehed ja see mõjutas ka õpetajatööd. Koolidel tuli välja sõeluda see, mida tuli õpetada, ja see, kuidasmoodi ,,oma asja'' edasi viia.
Märjamaa keskkoolis õpetas Jõgisalu looduslugu, keemiat, saksa keelt, vajaduse korral ka eesti keelt ning korraldas õpilastele looduseteemalisi matku. 1954. aasta suvisel matkal kohtus ta Puhtu laiul professor Erik Kumariga, kes kutsus Jõgisalu Looduskaitse Komisjoni juurde.
1957. aastal abiellus Harri Jõgisalu Elsa Milliga. Jõgisalude perre sündis tütar Miina 1958. aastal, kes lõpetas Märjamaa Keskkooli 1976. aastal. Miina sai kõrgema hariduse Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogika erialal ning tänaseks töötab Türi Muusikakoolis , kus annab klaveritunde ja muusikaajalugu.

1.5 Kirjanik

Ühel päeval, Harri Jõgisalu mäletas seda hästi, tuli Märjamaa keskkooli õpetajatetuppa tuttav, muheda olekuga noormees, üks nendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma koolide "Poiste Häält" trükkinud – Holger Pukk . Holger töötas siis "Sädeme" toimetuses. Siitpeale algas Harri koostöö "Sädeme", "Tähekese" ja hiljem " Pioneeri " toimetusega, sest teine kooli- ja klassivend "Kommest" - Manivald Kesamaa - oli seal ametis. Kujunes tutvus ning koostöö kirjastuse ,,Eesti Raamat'' toimetaja Helle Michelsoniga, kirjanike Jaan Rummo, Heljo Männi ja teistega . Nendelt sai Jõgisalu õhutust ka oma esimeste raamatute kokkupanemiseks.
Kuna koolitöö kõrvalt oli raske leida aega kirjutamiseks, tuli valida, kumma juurde jääda. Harri Jõgisalu otsustas kirjutamise kasuks ja 1978. aastal loobus õpetajatööst ning lahkus koolist.

Kihnumua Harri
(www. sirp .ee/?issue=3170)

2. LOOMING

Harri Jõgisalu on jäänud kogu oma loomingu vältel truuks suhteliselt kitsale ainevallale, milleks on kodulugu, loodus ja koolielu. Ta on kirjutanud filosoofilise põhjaga lühijutte loomadest, lindudest ja lastest, etnograafilisi lühipalu ning kolm mälestusteraamatut: "Valel poolel. Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist", "Grand Marinas Kadriorgu" ja äsja trükivalgust näinud ,,Mu kodune Eestimaa: Läänemaa radadel ''. Viimast võib pidada ka ajalooteemaliseks raamatuks.
Jõgisalu raamatud on kirjutatud enda kogemustest lähtudes. Kirjutamise ainevalda on mõjutanud lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töö koolis, samuti Lääne-Eesti eluolu, ranniku, laidude ja saarte loodus.
Harri Jõgisalu lugusid esineb õpikuis, sest need on lihtsad, arusaadavad, harivad ning õpetlikud, tema fantaasia ei ole kunagi vastuolus tegelikkusega. Jõgisalu püüdleb sinnapoole, et loodushoid oleks inimese sisemine vajadus. “Aga loodusega ongi nii, et süda peab tema pärast ikka natuke valutama,” ütleb kirjanik ühes kogumikus välja meile nii olulise mõttetera. Seda tema enda südamevalu kohtab kõigis tema raamatuis, olgu see “Käopoja tänu”, “Nõiutud allikas”, “Suutäis soolast”, “Sass ja Jass ” või 1981. aastal ilmunud üks tema silmapaistvamaid teoseid, Smuuli preemia saanud “Kärp”.

2.1 Loomingutee algus

Huvi kirjutamise vastu tekkis juba algkoolis Paadremal, kui poisid hakkasid poliitilist ajalehte välja andma ning selle toimetajaks valiti Harri Jõgisalu. Kuuendas klassis valiti ta juba kirjandusringi presidendiks. Keskkooliajal toimetasid ja trükkisid õpilased oma ajalehte "Poiste Hääl" ning sellestki võttis Harri aktiivselt osa. Ka õpetajana töötades oli vaja kirjatööga edasi tegeleda. Esialgu kirjutas Jõgisalu Lihulas paar artiklit ajalehele. Seejärel Märjamaal esimesed näidendid õpilaste isetegevuse olümpiaadide tarvis. 1948. aasta olümpiaadi jaoks kirjutatud näidend "Täismehed" jõudis ka "Estonia" lavale. Kriitika nimetas küll näidendit sisult trafaretseks, kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks, nii et saal elas kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas Jõgisalu näidendeid veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, sest neid peeti ülesehituselt liiga lõdvaks ja igavaks. Seejärel hakati Jõgisalult tellima juba looduseteemalisi lugusid ning niimoodi juhtuski, et 1967. aastaks ilmus tema esimene raamat ,,Käopoja tänu’’.
Jõgisalu esimene lugu oli ,, Sipelgas ja tigu’’, mis läks kohe ka aabitsasse. Siis hakkasid tulema kirjaniku sulest juba jutupauniku ning seejärel matkalood. Pärast koolmeistri kohast loobumist kirjutas Harri Jõgisalu raamatu ,,Kärp’’.

2.2 Loomingu lühitutvustus

2.2.1 Lasteraamatud loodusest.

*,,Käopoja tänu'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1967, toimetaja Helle Michelson .
Raamat on mõeldud nooremale koolieale. Ühtekokku on "Käopoja tänus" kolmkümmend kolm lugu. Viit -kuut neist söandaks muinasjutuks lugeda, ülejäänuid - proosavalmideks; viimast siiski mõningati kõhklemisi - on nende hulgas ka palasid, mis vormipuhtad valmid nagu ei oleks. Jõgisalu on loodusest nähtu lihtsalt valmivallatult ja mõtte jaoks laia tagamaad jättes kirja pannud . Autor ei tõtta naeru ise ära naerma ja hoidub lohisevast moraalist, millest klassikalinegi valm alati vaba ei ole. Jõgisalu suhtleb oma "Käopoja tänus" loodusega pisut riukalikult ja muigelsui. Tabavalt nähtud vahekordadele looduses oskab ta enamasti lisada nükke, mis ei patusta loodusloolise tõe vastu aga annab sellele värvingu, mida lugejal maksab inimvahekordade mõistmiseks endale kõrva taha kirjutada. (H. Väli 1975 )
*,,Sass ja Jass'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1968, toimetaja Helle Michelson.
Nooremale koolieale, milles on lõbusaid lugusid ja juhtumisi kahest I klassi poisist Sassist ja Jassist.
Raamatu lugudes pakub lisarõõmu autori tugev kodanikupositsioon, oskus väikesele lugejale näidata pisikese ning kodulähedase kaudu elu ja elamise laia tagamaad. "Kuresaapad", " Kogemata ", "Las piriseb", "Kukega võidu laulmas" - needki palad on omaette proosavalmid. Raamatu juhtmotiiv näib aga peituvat jutukeses "Liivamäe kolhoos", milles kirjanik näitab väikesele lugejale veenvalt erinevate inimpõlvede püüdluste ühtsust, meie unistuste ning tegude järjekestvust. (H. Väli 1975 )
*,,Nõiutud allikas'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1968, toimetaja Helle Michelson.
Miniatuurikogu, mis võiks kuuluda ka täiskasvanute lugemisvarasse. Selle mõtteline teravik on suunatud looduse valitsejat, vallutajat ja ümberkorraldajat mängiva inimese vastu, kes isegi saadud kogemustest midagi õppida ei taha. Jutustus on keskkonna tasakaalu rikkumise tagajärgedest, maastike omapära ja ilu hävitamisest majanduslikel kaalutlustel , loomade hukkumisest inimese hoolimatuse või rumaluse tõttu.
*,,Suutäis soolast'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1974, toimetaja Helle Michelson.
Raamat keskmisele koolieale, mis sisaldab kooli-, matka - ning laagrilugusid ning on seotud loodushoiu küsimustega. Kirjutamisel olid kirjanikul abiks ülestähendused Märjamaa keskkooli matkapäevikutest.
*,,Kärp'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' 1981, toimetaja Helle Michelson.
Tegu on tõsiuurimusliku looga ühe kärbiperekonna elust ja saatusest, kes on oma pesa sisse seadnud inimestega ühe katuse alla, nimelt kirjaniku maamajja Paatsalus 1976.-1978. aastal. Loomakestel on sellega seoses nii vedanud kui ka mitte. Algul on pererahva suhtumine neisse vaenulik, kuid tasapisi see muutub, aga et kõrvalise inimese käsi võib näiteks püünisepanekuga korvamatut kahju teha, seda kogevad kärbid ka: seitsmeliikmelisest perekonnast jääb järele kolm. Autor selgitab: “Kärpidele ei tähenda püünisesse sattumine lihtsalt looma surma. Õnnetus on palju suurem – iga kaotsiminek vähendab võimalust paarilise jälgedele jõuda, paari minna ja uus pere luua.”
*,,Metsapaharet'' - Tallinn ,, Alvar '' 1993
Lasteraamatus , mida kirjanik ise peab ka mälestusteraamatuks, on juttu inimese suhetest loodusega. Lugusid koolielust, loodusnurgast ja selle asukatest. Raamat on lähteimpulsse saanud kirjaniku tööperioodist kooli bioloogiaõpetajana. Mitmed loomad: lagrits, valge-toonekurg, nastik , hiina tammekedrik ja teised on võetud elust enesest, nad on sattunud kooli elavnurka, nagu neid 50. aastate koolides omal ajal organiseeriti.
*,,Linnavarblane maal'' - Tea kirjastus 2007, toimetaja Eve Leete .
Kirjanik Harri Jõgisalu parimate palade kogumik eelnevalt ilmunud raamatutest: ,,Metsapaharetid'', ,,Käopoja tänu'', ,,Nõiutud allikas'' ja teised.
,, Vennike ja tema sõprade lood''- Kirjastus Ilo 2007, toimetaja Kristi Siirman.
Vennikese lood pajatavad meile mitmesugustest toredatest juhtumistest nii koolis kui ka kodus. Hästi palju on neis õpetlikku. Nii võime saada hulgaliselt kasulikke teadmisi looduse kohta: kuidas metsloomadele süüa viia, kasemahla koguda, vesiratast teha, linaskit akvaariumis hoida, vasikaid ajada ja mis juhtub, kui metsas ära eksida. Hulk jutte on lilledest ja nende kinkimisest: sinililled, kannikesed, ülased. Tähtsal kohal on ka kodu: suhted vanemate ja vanavanematega, kuidas sobib käituda ja mis õnne toob. Veel käivad tegelased tihti matkamas ja looduslaagrites, kus samuti ei puudu õpetlikud juhtumid .

2.2.2 Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkani kahasse kirjutatud raamatud:

*,,Lugusid vanalt Läänemaalt'' - Tallinn ,,Eesti Raamat'' 1989, toimetaja Helle Michelson.
Raamat sisaldab autorite kodukandist pärit vanemate inimeste mälestusi, ütlemisi, rahvatarkusi ja uskumusi. Lugejale on püütud anda teavet eluolust Läänemaal umbes sada aastat tagasi.
Ajakirjas ,,Keel ja Kirjandus'' on Ülo Tedre kirjutanud pika arutluse raamatust ,,Lugusid vanalt Läänemaalt'', kus ta on muuhulgas öelnud: ,,Tunnistan ausalt, see raamat äratab nostalgiat nende aegade järele, kus väga palju olenes su enda töökusest ja nupukusest, kus erimeelsused ilmnesid ja lahenesid kõrtsitoa arutlustes või kiriku- ja laadasõitudel, kus peavastaseks oli parun , kellest saadi jagu kavaluse või paindumatu õigusega, kus varandust kasvatas kratt (ja mitte jultunud spekulatsioon). Igatahes on H. Jõgisalu ja L. Tihkan teinud tõsist kodu-uurimuslikku tööd, millest teistelgi on põhjust õppida ja eeskuju võtta.'' (Ü. Tedre 1991)
*,,Tulihända püüdmas'' - Tallinn ,,Eesti Raamat'' 2001, toimetaja Maarja Ojamaa.
Nii nagu ,,Lugusid vanalt Läänemaalt'', nii ka see raamat sisaldab aastaid kogunenud lugusid, ütlemisi ja pajatusi Läänemaalt. Raamatus on juttu minevikku vajunud küladest ja taludest, seal elanud inimeste elust ja nende saatustest. Kirjutatud on ka neid lugusid, mis poliitiliselt varem ei sobinud.
,, Kohtumised ...'' - Kirjastus Ilo 2004
Jõgisalu ja Tihkani - kahe loodushuvilise, bioloogi ja metsamehe lugusid kodusest loodusest. Kohtumisi taimede ja loomadega , silmast silma seismise hetki , mis jäänudki ainsaks nägemiseks ning saanud kirjutamise ajendiks.

2.2.3 Raamatud Kihnu loodusest ja kultuurist:

*,, Maaleib '' - Tallinn ,,Eesti Raamat'' 1984, toimetaja Helle Michelson.
Tegevus toimub Kihnu saarel, kuhu on kaks linnalast suveks vanaema-vanaisa juurde saadetud . Selles raamatus väljenduvad eestlaste põlised eetilised hoiakud, pere- ja külasuhted, töökus, hool ja loodushoid. Nii on "Maaleival" täita oluline ülesanne rahva ajaloo ja traditsioonide teadvustamisel noorele põlvkonnale, mis oli eriti oluline 80-ndate aastate sihikindla venestamispoliitika perioodil. Võib koguni uskuda , et rahvuslik ohutunne ajendaski "Maaleiva" kirjutamist. Kihnu keelest jutustades on Jõgisalu teinud otseseid vihjeid ka eesti keele üldisele olukorrale ja rõhutanud, et võõrad peavad ära õppima selle maa keele, kuhu nad on elama asunud .
Smuuli preemiaga 1985. aastal ära märgitud “Maaleib” ei ole üksnes üks tähtteoseid eesti lastekirjanduses, vaid oluline märk kogu meie kultuuriloos : nii põhjalikult, sealjuures andeka , lapselähedase vaatenurga alt ei ole keegi uurinud ning raamatusse talletanud tänaseks UNESCO kaitse alla võetud Kihnu kultuuri. Jõgisalu oli algselt plaaninud pealkirjaks “Kaapekakk”, mis tundus kirjastusele liiga kergekaaluline, kuigi sõna kõlab ilusti. Tegu oli ju tõsise leivateoga, mis saarel senini au sees, ja nii see uus pealkiri tuligi. 1987. aastal Üleliidulisel lastekirjanduse võistlusel tunnistati ,,Maaleib'' Nõukogude Liidu parimaks lasteraamatuks.
,,Kihnu ning Manõja'' - Tallinn Maalehe raamat 2001, toimetaja Rein Ülevaino.
Raamatus kirjeldab kirjanik Kihnu eluolu ja loodust.
,,Meri põlõm'te paljas vesi: Kihnu arhipelaag'' - Kirjastus Ilo 2006
Harri Jõgisalu on käinud Kihnus , Manõjal ja Sanges kümneid kordi , teinud ohtrasti fotosid ja pannud kirja oma muljed. Väikesest saarestikust on saanud tema suur kiindumus . Raamatute peategelasteks ongi saarte-laidude elanikud: inimeste kõrval ka kosklad, viired, tuttpütid, ristpardid, juttselg-kärnkonnad, viigrid ja teised – igaüks oma äravahetamatu näo ja iseloomuga.

2.2.4 Koduloolised raamatud

*,, Vesiratta Madis'' - Kirjastus Ilo 2004, toimetaja Ene Vald.
Raamat on mõeldud esmajoones lastele. Kirjutatud on jutustusena ja tegevus toimub enamasti lapsesilmadega nähtu ning kogetu põhjal.
Kirjanik loob raamatus täiuslikkusele läheneva tervikpildi, kõneleb veskitalu ümbritsevast maastikust, faunast ja floorast, ja sellest, millised olid taluhooned, kuidas tehti tarbeasju, käidi veskil ja sepapajas, mida kasvatati põllul ja aias, kuidas tehti leiba ja rõivaid, kuidas hoolitseti loomade eest ja palju muud.
Põgusamalt on kirjeldatud seda, milline oli vana kool, mida loeti ja lauldi, kuidas peeti pühi ja täideti kombeid. Raamatust leiab ka vanu laule, kõnekäände, mõistatusi ja vanasõnu. Kirjaniku ettevõtmine on suur ja tulemuseks lausa uurimistöö.
*,,Vesiratta Talumuuseum''
Kirjutatud on ühe veskitalu minevikust ja tänasest päevast, pererahva saatusest ning talumuuseumi rajamisest.
Raamat jutustab peamistest talutöödest, rahvakommetest ja uskumustest, omaaegsest kultuurielust külas, Eestimaa kaunist loodusest. Samuti peatutakse Eesti ajaloo tähtsamatel sündmustel.
Eesti talule pühendatud muuseumiraamatu kirjutamisel on autorit innustanud mälestused lapse- ja noorpõlvekodust – oma vanavanemateaegsest talust ja kodukülast, ülespaisutatud jõel asuvast vesiveskist, seda ümbritsevast maalilisest loodusest.

2.2.5 Mälestusteraamatud

*,,Grand Marinast'' Kadriorgu: lisatud Pätsi, Saksa ja Stalini aeg'' - Faatum 2007, toimetaja Juhan Saar.
Tuntud lastekirjaniku ja lugupeetud pedagoogi Harri Jõgisalu mahukas ja sisutihe mälestusteraamat hõlmab esimest Eesti aega, venelaste anneksiooni, Saksa okupatsiooni ja nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis peale II maailmasõda. Lapsepõlv Läänemaal, kooliaeg sõja-eelses Tallinnas, sõjatee "valel poolel", vangilaager Venemaal. Pedagoogika õpingud Eestis ja Leningradis vaheldumisi õpetajatööga Läänemaa koolides. Palju huvitavaid juhtumisi ja kohtumisi tuntud inimestega.
*,,Valel poolel: mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist'' - Faatum 1998, toimetaja Juhan Saar.
Raamat annab ülevaate autori ja tema saatusekaaslaste elust-olust ajavahemikus oktoober 1944 - detsember 1946. Tegevuskohtadeks vangimajad, -tapid ja - laagrid .
,,Mu kodune Eestimaa: Läänemaa radadel'' - Kirjastus Ilo 2009
Raamatu põhiautoriks ja materjalide ühtlustajaks on Harri Jõgisalu. Kaasautoriteks Lembit Tihkan, Jüri Kusmin ja Uno Kiisma.
Raamat on ainulaadne, sest ta sisaldab paljude inimeste kogemusi ja teadmisi, mälestusi ja perekonnalugusid, kuid ka üldisemaid, kogu Eesti seisukohalt ajalooliselt olulisi fakte.
Tegemist on äärmiselt mitmekülgse ja kapitaalse teosega , mis kirjeldatud sündmustelt ning kultuuri-, loodus-, kodu- ja ajalooliselt tähenduselt ületab kaugelt praeguste valdade, endiste kihelkondade ning praeguste maakondade piirid.
Raamatu esitlus toimus Märjamaa kultuurimajas Eesti Vabariigi 92. aastapäeval, 24. veebruaril 2010. ,,Mu kodune Eestimaa ...'' sai väga hea vastuvõtu osaliseks ning osutus nõutud raamatuks (suurt nõudlust näitas see, et kirjastusel oli esitlusele kaasa võetud 70 eksemplari, kuid seda oli vähe ning oli neid, kes raamatust ilma jäid.)

_____________________________________________________________________
* - raamatud, mida olen lugenud.

Metsade ja merelaidude mees
(Pioneer 1966, nr 9)
3. ARVUSTUSED

3.1 Metsade ja merelaidude mees

Ei juhtu just sageli, et kellegi käsikirja lugedes oled valmis vaimustusest või lakke kargama. Seesuguse tuhina elasin üle, kui koostasin "Jutupauniku" teist raamatut - Harri Jõgisalu saatis siis oma "Meri pole mitte ainult paljas vesi" käsikirja.
Küllap Eestimaal on vähe kohti, kus Jõgisalu poleks nähtud-kohatud. Hea pungil matkamehe seljakott kukil, tublid matkasaapad või kummikud jalas, tuulest -päikesest vaskpunaseks pargitud näol teinekord paras habemetüügaski mõnusat muiet peitmas - niisugusena on kõige rohkem olnud juhust kohata Harri Jõgisalu selles või teises üksildases maanurgas.
Võta sa kinni, kuidas kellestki lastekirjanik saab. Aga et see Harri Jõgisaluga sedaviisi juhtus, on nagu endastmõistetav. Oma põhitöö järgi on ta ju aastatepikkuste kogemustega koolimees, Märjamaa Keskkooli õppealajuhataja. Ma ei tea, kui paljudele on antud Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus, neid olevat üsna kasinalt, aga Harri Jõgisalu on üks selliste teenekate inimeste hulgast.
( Heino Väli Pioneer 1966, nr 9)

3.2 ,,Käopoja tänu''

Kahtlemata on "Käopoja tänu" viimase aja üks tugevamaid debüüte. Ei ole soliidne ega pedagoogiline autori esimesest raamatust vasikavaimustusse sattuda. Aga kui muie, mis meie lasteraamatut lugedes teinekord (ja aina sagedamini) ikka suunurka sugeneb, Jõgisalu puhul vägisi naeruturtsatuse suhu kisub , kui lugedes äkki püsti kargad ja raamat näpus jooksed inimest otsima , kellega rõõmu jagada, mis ja kuidas on selles või teises jutus öeldud, siis peab küll viimane variser olema, et raamatut lugedes kipras kulmi ning poole suuga pomiseda: nuu-jah, eks ta ole ka, aga... Ärgem siis olgem variserid ja tunnustagem: Harri Jõgisalu isikus on eesti lastekirjandus saanud endale meistrimehe, kes oskab muinasjuttu vesta, oskab valmilugu veeretada, oskab loodust näha ning sellest pajatada, aga mis veel olulisem: oskab ning suudab vajadust mööda kõik need kolm üksikultki head omadust veel paremaks ühte liita, võetagu siis heaks või pandagu pahaks. Ei ole julgust pahaks panna!
(H. Väli Mallega ja Kallega 1975)

3.3 Tasa ja targu kuuekümneseks

Esimene kogemus, mis Jõgisaluga seoses üle elasin, oli kadedus , mis tuli koolidevahelistest matkavõistlustest. Mitmeid aastaid järjest võitis Märjamaa keskkool "Sädeme" rändkarika, see oli üks ihaldatumaid tollases pioneerielus. Matka köitvus olenes paljuski juhist ja laste eesotsas käis matkaradu Harri Jõgisalu. Tema suhe loodusega on väga ergastav, ta õpetab last nägema ning hoidma väikest ja väetitki. Ta viib lapse kärarikkast tehnikaajastust ainult mõne sammu eemale ja näitab, kui palju ilusat ning imetlusväärset võib seal näha. Kõige tähtsam on bioloogia tõde, isegi muinasjuttudes.
Imetlen Jõgisalu vaikset loomust ja omadust teiste hulgas märkamatuks jääda, kannatlikkust ja oskust oodata. Küllap oli see nii Jõgisalu ainetundideski, kus pikameelselt ja huumoriga pooleks tegi õpetaja poistele-tüdrukutele selgeks maailmaehituse saladusi ning maldas oodata, millal nad selle omaks võtavad. Harri Jõgisalu võrreldakse väga tabavalt "Kevade" tuntud tegelase, õpetaja Lauriga.
Jõgisalul on pisipala "Naeratus", lugu ühest kärekülmast talvehommikust ja leevikesi täis puust. Leevikeste puu alt saadud naeratus on Harri Jõgisalu näol alati olnud. Seepärast võime loota , et ta ei väsi loodusega suhtlemisest saadud rõõmu jagamast tulevikuski. Ikka tasa ja targu, mõnikord märkamatultki.
(A. Jaaksoo Looming 1982)

3.4 Ja parandab vead…

Meie keemiaõpetaja oli koolis range mees, kes aga koolivaheaja ekskursioonidel muutus muhedaks reisikaaslaseks. Seda nooti olen hiljem kohanud ta mälestusteraamatutes. Ka rasketest aegadest on võimalik kirjutada kibeduseta.
(Viio Aitsam http://paber.maaleht.ee/pil )

3.5 Minu arvamus Harri Jõgisalu loomingust

Huvitavad on kõik Harri Jõgisalu raamatud, mida lugenud olen ning soovitan teistelgi lugeda. Kõige enam läksid hinge mälestusteraamatud ,,Grand Marinast Kadriorgu'' ja ,,Valel poolel''. Meeldisid ka Lembit Tihkaniga kahasse kirjutatud raamatud ,,Lugusid vanalt Läänemaalt'' ja ,,Tulihända püüdmas''. Laste lemmikuks osutus ,,Maaleib'' eelkõige sellepärast, et raamat on osaliselt kihnu murrakus. Eriti põnevaks tegi lugemise kihnukeelsete sõnade tähenduse mõistatamine ning seejärel sõnaseletusest kontrollimine, kas lausest on õigesti aru saadud.
(..... ........ 2010)
ELKS - i Harri Jõgisalu 50. sünnipäeva pühendus
autor Lembit Lepp (Nukits - 2001)

4. TUNNUSTUSED

Oma esimese tunnustuse sai Harri Jõgisalu juba 1962. aastal, kui teda autasustati Eesti NSV teenelise õpetaja tiitliga.
1982. aastal sai Smuuli preemia üks Harri Jõgisalu silmapaistvamaid teoseid “Kärp”.
„Maaleib“ pälvis 1986. aastal Juhan Smuuli nimelise preemia ja 1987. aastal Nõukogude Liidu lasteraamatute konkursi esimese järgu diplomi .
Rapla maakond on Harri Jõgisalu tunnustanud 1998. aastal oma kõrgeima autasu , Rapla Redeliga - elutöö eest lastekirjaniku, pedagoogi ja koduloolasena.
1999. aastal sai Harri Jõgisalu Lihulas ELKSi erakorralisel konverentsil Johannes Piiperi binokli (Looduskaitse seltsi rändauhinna) omanikuks.
Harri Jõgisalule on omistatud ka Valgetähe V klassi teenetemärk 2001. aastal.
2007. aastal sai Harri Jõgisalu aga Märjamaa ja Kihnu aukodaniku tiitli omanikuks.
Märjamaa aukodanik Harri Jõgisalu (2007.a)

KOKKUVÕTE

Uurimistöös püstitatud eesmärgiks oli lastekirjanik Harri Jõgisalu elu ja loomingu tutvustamine. Sain teada, et Harri Jõgisalu on inimene, kes vaatamata oma kirjule lapsepõlvele ja keerulisele noorukieale ei ole kaotanud positiivset eluhoiakut ja huumorimeelt, mida on tunda ka tema loomingus. Seejuures on kirjanik äärmiselt põhjalik ja tagasihoidlik ning leiab, et teda on liigagi palju tunnustatud. Ta on üks väheseid kirjanikke, kelle loomingut ei ole kritiseeritud, vaid on ainult positiivset vastukaja leidnud. Usun, et see on sellepärast nii, et ta on raamatutesse pannud oma hinge ja südame.
Selgus üldine arvamus Harri Jõgisalu kohta: tema isiksuse näol on eesti lastekirjandus saanud endale meistrimehe, kes oskab loodust näha ning sellest kirjutada nii muinasjuttudes kui ka valmilugudes. Tähelepanuta ei ole jäänud ka Harri Jõgisalu koduloolised ja mälestusteraamatud.
Harri Jõgisalu on viljakas autor, kes alates 1967. aastast on kirjutanud ligi 20 raamatut ning lisaks varasemate teoste tänapäevaselt värvikaks muudetud kordustrükkidele on ilmunud ka uusi. Jõgisalu on kirjutanud artikleid erinevatele ajakirjadele ja ajalehtedele ning teinud ettekandeid.
Lisaülesandena panin kirja intervjuu, milles sai vastuse nii mõnigi kripeldav küsimus otse kirjaniku suust , mitte läbi teiste inimeste silmade. Sain teada, et tulevikuplaanides on kirjutada veel üks raamat ühe mehe mälestustest - tema Siberis käigust, sealsest elust ja kodumaale tagasitulekust.
Olen väga tänulik kirjanik Harri Jõgisalule, et ta leidis novembris aega minuga vestlemiseks uurimistöö tarvis ja maikuus juhtis tähelepanu stiilivigadele, mis vajasid kohendamist.
Jääb soovida vaid libisevat sulge kirjanikule, et uued mõtted teoks saaks ja uued raamatud trükivalgust näeks.

ALLIKAD

Avaldamata allikad

Intervjuu Harri Jõgisaluga 23. 11. 2009

Avaldatud allikad

J. Eilart - Nukits - 2001
A. Jaaksoo - Tasa ja targu kuuekümneseks - Looming, 1982, nr 8. Lk 1151
H. Jõgisalu - ,,Grand Marinast'' Kadriorgu: lisatud Pätsi, Saksa ja Stalini aeg'' 2007
H. Jõgisalu - ,,Valel poolel: mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist'' '' 1998
Kes on kes ja mis on mis eesti kirjanduses
O. Kruus, H. Puhver - Eesti kirjanike leksikon 1995, 2000
R. Krusten - Eesti lastekirjandus - 1995, lk 171, 182, 184, 206-207, 236
,,Loomingu'' ankeet - Harri Jõgisalu - Looming 1984 nr 11
Ü. Tedre - Mõnus raamat vanadest aegadest - Keel ja kirjandus 1991, nr 1. Lk 55 - 56
H. Väli - Jutupaunik 1969
H. Väli - Mallega ja Kallega 1975, Lk 61 - 62, 75, 96 - 97, 165 - 167
H. Väli - Metsade ja merelaidude mees - Pioneer 1966, nr 9

Elektroonilised allikad

epl. ekspress .ee/artikkel/371317
Märjamaa vald http://www.marjamaa.ee/?id=11277
Raamatukoi raamatupood http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?3806
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9931
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/4/8558/harri_j%C3%B5gisalu
http://raamatukogu.onepagefree.com/?id=2169&onepagefree=ia1jme11a4kcq9p9oidce4hus3
http://et.wikipedia.org/wiki/Harri_J%C3%B5gisalu
www.elks.ee/index.php?id=822
www. apollo .ee/advsearch.php? author =Harri+J%C3%B5gisalu&search=Otsi
www.epl.ee/artikkel/89744
www.eestikirjastused.com/uudisteleht19052005.html
www. luts .ee/noorteleht/index.php? option =com_content&view=article&id=85:harri-jogisalu-qvennike-ja-tema-soprade-loodq&catid=66:lugemissoovitus&Itemid=91
www. marjamaa .ee/index.php?op= print &id=11391
www.marjamaa.ee/?id=26580
www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=6...
www. ohtuleht .ee/index. aspx ?id=10705
www. ristiku .tln.edu.ee/artiklid/vahva-lugemine/kohalik-koopia/?searchterm= None
www.sirp.ee/?issue=3170
www.tln.lib.ee/index.php?id=19189
www. varbla .ee/ul/aug05.pdf
www. virtsu .ee/artiklid/2008_05_24_pm.html -
www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=7025

LISAD

Lisa 1.

Elulugu kronoloogiliselt

24. 08. 1922 - sündis Paadremal
1930-36 - Tallinna V Algkoolis, Taebla, Keila ja Paadrema algkoolides
1936-40 - Tallinna Poeglaste Kaubandus- ja Ärinduskeskkoolis
1940-41 - Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumis
1941-44 - Töö õpetajana Martna Algkoolis ja Rõude Algkoolis ning Lihula
Gümnaasiumis
9.03.1944 - Estonia teatris viibis Jõgisalu hetkel, mil hoone sai pommitabamuse
1941 ja 1944 - Teenistus lühemat aega Saksa sõjaväes
1942 - Saksa riigiteenistuses
1944-46 - Vang Venemaal Novgorodi oblastis Parahhino sõjavangilaagris
1946-47 - Õpetaja Saulepi Mittetäielikus Keskkoolis
1947-52 - Õpetaja Märjamaa Keskkoolis
1952-78 - Õppealajuhataja Märjamaa Keskkoolis
1947-50 - Kaugõppes õpetaja kutse omandamine Tallinna Õpetajate Instituudis bioloogia-geograafia erialal
1951-55 - Keskkooliõpetaja kutse omandamine Leningradi Herzeni nimelises Pedagoogilises Instituudis bioloogia-keemia teaduskonnas
1960-91 - NLKP liige
1962 - Eesti NSV teeneline õpetaja
1963-66 - Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liige
1966 - Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige
1977-.... - Kirjanike Liidu liige
1978-84 - Kutseline kirjanik
1984-90 - Kirjanike Liidu välissuhete konsultant
1990-92 - Kirjanike Liidu juhatuse sekretär
1992 -... - Kutseline kirjanik

Lisa 2

Looming kronoloogiliselt

,,Käopoja tänu'' 1967

,,Sass ja Jass'' 1968

,,Nõiutud allikas'' 1974

,,Suutäis soolast'' 1974

,,Kärp'' 1981

,,Maaleib'' 1984

,,Lugusid vanalt Läänemaalt'' 1989

,,Metsapaharet'' 1993

,,Valel poolel: mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist'' 1998

,,Kihnu ning Manõja'' 2001

,,Tulihända püüdmas'' 2001

,,Kohtumised....'' 2004

,,Vesiratta Madis'' 2005

,,Vesiratta Talumuuseum'' 2006

,,Meri põlõm'te paljas vesi: Kihnu arhipelaag'' 2006

,,,,Grand Marinast'' Kadriorgu: lisatud Pätsi, Saksa ja Stalini aeg'' 2007

,,Linnavarblane maal'' 2007

,,Vennike ja tema sõprade lood'' 2007

,,Mu kodune Eestimaa: Läänemaa radadel'' 2009

Lisa 3

Intervjuu Harri Jõgisaluga 23. 11. 2009 Märjamaal

Milliseks kujunes Teie lapsepõlv?
Lapsepõlv läks mul väga kirjuks. Mitmel pool oldud ja mitmes peres: vanatädi, vanaema ja tädi juures suvi ja algkooli lõpetamine.
Mulle linn algusest peale kuidagi ei istunud, ma ei kodunenud seal mitte kunagi õieti ja niimoodi ma jäin rohkem vanaema ja tädi juurde ning algkooli lõpetasin Paadremal.

Milliseid raamatuid lugesite?
Neid raamatuid mäletan ma vähe. Paadrema algkooli raamatukogu sai kõik läbi loetud. Ma ei mäleta enam autoreid, aga need olid suured paksud köited, Ameerika- teemalised : ajalehepoisist miljonäriks, Chicago suured tapamajad või Lõuna-Ameerika kullakaevandused, ameerikalik elulaad, kuidas ennast Ameerikas maksma panna. Need raamatud pole enam kätte sattunud.
Muidugi ka meie oma looduslikud kuldraamatud, mis siis kättesaadavad olid ja ka Lutsu raamatuid - ta oli siis populaarne.
Lugemist oli kahtemoodi. Õhtuti tulevalgel tädi ette loetud raamatud ja need, mis raamatukogust toodud ning ise lugesin .

Millised olid Teie lemmikained koolis?
Ajalugu ja loodusõpetus.

Millised on Teie eredamad mälestused oma koolipoisi põlvest?
Mul on meeles, et viie aasta jooksul kaubanduskoolis olen kolm korda kiita saanud, klassi ees. Tol ajal kiitust nii väga ei jagatud, tubli töö oli normaalne asi.
Esimest korda sain kiita riigikaitses õpetaja-leitnandi käest. Meile räägiti Petseri, Pihkva lahingutest, võtsime need kõik läbi ja ma käisin Vabadussõja kohta raamatukogus juurde lugemas. Järgmisel tunnil kutsuti mind kaardi juurde vastama ning rääkisin raamatukogus loetust, vastase väejuhatuse plaanist. Leitnant tegi järsku suured silmad ja ütles: ,,Vaat just, seda peab teadma, mis vaenlane kavatseb.’’
Teine kord sain kiita saali kogunemisel. Õpilastele anti kätte teemasid , mis tuli neil endil koostada, olid ka vaimuliku sisuga hommikud, kus praost Aunver andis poistele piiblisalme seletada, salmi järgi pidi jutu kirjutama ning saalis ette kandma. Mul on see salm veel praegugi meeles ja olen oma juttudes ka kasutanud: ,,Kes oma vitsa ei pruugi, see vihkab oma poega ’’. Mõned poisid lugesid paberi pealt, aga ma ajasin kaela püsti, ja rääkisin oma jutu pikkamööda peast ära. Seekord direktor Kiisel kiitis . Ma polnud üldse mingi ladus vestleja, aga seekord kukkus hästi välja.
Kolmas kord on mul meeles. Gümnaasiumi ajal oli meil niisugune aine nagu statistika, mida andis inspektor Meresmaa . Tuli lahendada statistika ülesandeid. Oli päris keeruline kontrolltöö. Õpetaja oli ülesande koostanud nii, et tuli lahendada tüüpülesande järgi. Ma ei tea kuidas, järsku märkasin, et ei ole vaja pikka joru läbi arvutada, vastus tuleb lihtsamini välja. Tegin selle lühidalt ära ja andsin selle niimoodi ära. Teisel päeval, kui ülesanded tagasi andis, märkis minu töö ära. Tema ise polnud sellele lahendusele tulnud. Poisid kuulasid ja arvasid, et ,,viis'' kukub , aga ei saanud ,,viite'', ,,neli'' oli ikkagi.
Igal kevadel olid riigikaitse õppused. Kümme päeva olime Tondil, Tondi kasarmus. Ühel korral käis Laidoner koguni külas. Nendel päevadel oli riviõppus ja laskmine . Laskmine oli nõutud riigikaitses ja vajalik distsipliin, mida me pidime palju harjutama, mitte aga kuulidega, vaid nõelseadeldisega, täpselt sihtides. Selle järgi sai hinde.

Millised olid Teie hobid ?
Hobiks kujunes sport. Tuntud olid Eesti maadlejad. Ma harrastasin maadlust ja keskmaajooksu.
Mul oli suur maadluseeskuju: minu vanaema vend Mihkel Müller, kes elas Helsingis. Kui tema käis Eestis, siis õhutas ta poisse maadlema ja õpetas neile võtteid. Tallinnas, keskkooli ajal, käisin maadluskursustel, kus olid tuntud treenerid Kullissaar ja Kursmann. Kursmann oli Eesti maadluskoondise peatreener tol ajal, kui Berliini olümpiale mindi . Käisin siis ka koolinoorte võistlustel, kus mõned matšid ka võitsin - ükskord olin teine.

Millised olid Teie eeskujud lapsepõlvest?
Pärast algkooli Tallinna Poeglaste Kaubanduskeskkoolis olid väga head õpetajad. Andsid meile tunde ja olid ise õpikute autorid: eesti keele õpetaja Karl Mihkla, kellel oli ,,Eesti õigekeelsussõnaraamat'', klassijuhataja kunstnik Kana ,,Ehte ja plakatkiri'' - kaubanduskoolis oluline reklaami kirjutamiseks, raamatupidamise õpik õpetaja Tammolt, keemia õpik direktor Kaselalt. Me vaatasime neid ka suure respektiga.
Kaubanduskoolis õppisime ka vene keelt, mida teistes koolides peaaegu polnudki .
Leopold Kivimägi oli väga nõudlik saksa keele õpetaja, hiljem töötas ta Tartu Ülikoolis. Õpetajad olid paljus eeskujuks siis, kui ise õpetajaks sain. Kui Märjamaale tulin, õpetasin algul saksa keelt ja tegin seda Leopold Kivimäelt omandatud metoodika järgi.

Millal tekkis soov õpetajaks saada?
Õpetajaks saamise mõte oli mul poisikesest peale, maale sulaseks jääda ei tahtnud. Seminari mineku võimalust polnud ja õppisin kaubandus- ja kommertskoolis. Soovisin edasi minna ülikooli ja siis tööle asuda gümnaasiumiõpetajana. Kommertskooli lõpuklassis tuli hariduse rahvakomissar iaadist ringkiri, kus kutsuti keskkoolilõpetajaid rahvakooli õpetajaks. Mina andsin avalduse ja olin terve kooli peale ainuke, kes seda tegi. Mind võeti vastu kursustele. Ja kui sakslased sisse tulid, oli õpetajaid puudu ja nii ma sattusin Martna kooli.

Kuidas hindate ennast kui õpetajat?
Hinde peaksid andma õpilased. Koolis olin rohkem administraator kui õpetaja. Kui olin kõrghariduse omandanud, õpetasin bioloogiat ja keemiat.
Ega ma kiitusi ei jaganud, rohkem norisin. Pidasin nõudlikkust oluliseks. Praegu teeks võib-olla midagi teistmoodi - võib-olla mõistaksin õpilasi paremini.

Te olite ka aktiivne matkaja ?
Matkad tulid hiljem õppetöö kõrval. Pärast Stalini surma 1954. aastal tegime esimese matka. ,,Säde’’ kuulutas välja matkavõistluse, millest me ka osa võtsime. Kuna olin skaut olnud, võtsime poisid tüdrukud kokku ja skauditarkusi rakendades matkasime. Võistlesime peamiselt Võru pioneeride majaga.
Esimese matka me võitsime. Teise matka korraldasime Lõuna- Eestisse ja suure matkapäeviku koostasime ka - ja võitsime jälle. Järgmine matk oli oma rajoonis , kus me tegime jälle korraliku päeviku. Me võitsime kolmandat korda ja karikas jäigi seetõttu meie kätte ning on praegugi alles.
Matkal pidasin juba siis silmas seda, millest praegu räägitakse - pärimuskultuurist. Nägime ära viimased suitsutared, kus inimesed veel sees elasid: Sõtkülas, Leegi kolhoosis Salutaguse külas Lepikul, Vainu suitsutare Teenuse tee ääres.
Juba siis olime aru saamisel, mida vaja kaitsta. Tähelepanu pöörasime loodushoiule. Leningradi instituudist sain ma eelnevale kinnitust. Herzeni- nimeline instituut on vanade traditsioonidega ja seal omandatu oli looduselähedastel matkadel toeks.

Millised muutused on toimunud kooliõpetus?
Kooliõpetust ei saa omavahel võrrelda - aeg on väga palju edasi läinud, maailm on muutunud, sellega ka õpetuse sisu, meetodid, tase ja võimalused.
Midagi on selle kõige juures ka kaduma läinud. Minu meelest on kaduma saanud iga ühe individuaalsus . Praegu õpivad juba kolme-nelja aastased arvutis kirjutama, käekiri on ära unustatud. Käekiri peaks igal inimesel lapsest peale oma jääma.

Kas lapsepõlv on seotud Teie loominguga?
Võib-olla maalähedus.

Millal tekkis huvi kirjutamise vastu?
Algkoolis sain kirjandite eest kiita. See võis sellest tulla, et ma olin külapoistest, kes polnud veel linnagi saanud, rohkem näinud, silmaring laiem, oli millest kirjutada. Ega mingisugust erilist andekust polnud. Paadrema algkoolis andsime ka oma ajalehte välja, kus kajastasime poliitilisi päevasündmusi. See oli põnev.
Õigekirja õppisin ka varsti enam vähem niimoodi ära, et keskkoolis ikka düsgraafik ei olnud.
Paadrema algkoolis oli klassiseinal koondfoto Eesti kirjanikest. Vaatasime seda. Seal olid Luts, Sütiste, Tammsaare , Tuglas , vist oli ka Särgava. Selle peale, et keegi ise kirjanikuks saab, seda mõtet küll kellelgi ei olnud.

Mis ajast sai kirjutamine Teile omaseks ?
Lihula koolis õpetajaametis kirjutasin paar artiklit Läänemaa ajalehele, ega rohkem mitte. Märjamaal koolide olümpiaadid tarvis kirjutasin esimesed näidendid. Hiljem ,,Sädemele'' ja ,,Pioneerile'' loodusteemalisi lugusid. Mul loodusest kirjutamine laabus - teadmiste pagas kirjutamiseks oli kõige suurem. Niimoodi saingi 67ndaks aastaks esimese raamatu ,,Käopoja tänu’’ valmis - peamiselt valmid. Raamat võeti hästi vastu. Valmid olid üles ehitatud sellel põhjal, et looduses tuleb ette sarnast, mida näeb inimeste keskel ja inimühiskonnas.
Minu esimene lugu, mille järgi hakkasid teised kõik tulema, oli ,,Sipelgas ja tigu’’ see lugu võeti ka aabitsasse. Edasi tulid jutupauniku lood ja seejärel matka lood. Kui juba koolist ära olin, kirjutasin raamatu ,,Kärp’’.

Kuidas toimus üleminek kooliõpetajast kirjanikuks?
Mul ei olnud murdehetke, teine töö rõhus juba nii palju peale, et tuli valida. Ei kahetse seda otsust üldse.

Millest on teie raamatud alguse saanud?
Teemad tulevad ikka elust. Kõigepealt koguneb materjal ja siis tuleb selle järgi raamat. Matkal käidust ja seal nähtust ja niimoodi need mõtted tulevad.
,,Kärp’’ tuli sellest, et ma nägin seda oma suvemajas. Oli seal esialgu tüliks ja maja nende haisu täis. Kahetsen, et siis ei märganud neid tähelepanelikumalt vaadelda.

Millist raamatut peate oma loomingus kõige olulisemaks?
Kõige tähtsam raamat on ,,Maaleib’’. Tegelikult oli plaanis midagi muud kirjutada. Mind kutsuti ühe töö juurde, mis jäi aga tegelikult ära. Koos olid Jaan Eilart, asja organiseerija, Aadu Hint , Theodor Saar Kihnust ja Piho Võrtsjärve äärest. Mind kutsuti ka, sest mul oli kirjutatud kihnlastest ja Kihnu laidudest. Raamatu pealkirjaks pidi saama ,,Kihnu ja tema arhipelaag’’. Me istusime ühe korra ka koos Aadu Hindi pool Mustamäel, aga millegipärast see raamat jäi kirjutamata, seda toimetust enam kokku ei saanud. Mina jäin oma ülesannet täitma - merelindudest kirjutama. Manijal käies nägin elu, mis oli väga minu lapsepõlve taluelu lähedane. Kuidas lapsed tööd tegid ja kuidas nendel olid oma ülesanded, kuidas poisid merel käisid, kuidas kodus leiba küpsetati, rahval oma keel oli. Materjali oli kirjutamiseks palju. Leivategu oli kõige rohkem hinge peal. Andsin käsikirja, mille nimeks oli mul pandud ,,Kaapekakk’’, vanasti tehti ju lastele kaapekakku. Aga kirjastusest leiti, et raamat on liiga suur ja kaapekakk ei kõlba. Siis paningi pealkirjaks ,,Maaleib’’. Maaleib oli see aeg tuntud ka põrandaleivana.

Kuidas toimub koduloolise materjali kogumine?
Koduloolise materjali aluseks on olnud väga palju isiklik kogemus juba lapsepõlvest peale. Taluelu ja Eesti maaelu nägemine. Hiljem on seda kinnitanud muuseumid.
Pean väga oluliseks Eesti identiteedi ja pärimuskultuuri säilitamist. Kahjuks on sellest kirjutajaid meil väheks jäänud.

Kas Te olete mõelnud kirjutada raamatut õpetajatööst?
Ma ei tunne õpetajatööd. Eks õpetajatööst oleks kirjutada küllaltki. Kirjutamisel tuleb olla ainega seotud. Oleksin pidanud olema hoolsam, päevikut pidanud, olulist kirja pannud, siis oleks kirjutamine lihtsam.

Mida peate kirjutamise juures oluliseks?
Pean väga oluliseks, et see, kes kirjutada tahab, peab palju lugema.
Loodusest kirjutades peab olema mitmekordselt asjas veendunud, ei saa usaldada ainult üks kord nähtut. Alati näeb järgmisel korral midagi uut, mida polnud varem tähele pannud.
Kirjutan sellest, mida noorem põlvkond ei tea.

Millised on Teie arvates tänapäeva plussid ja miinused?
Tänapäeval, võrreldes varasemaga on kirjutamisel plussiks see, et puudub võõrast lähtuv pealesuruv tsensuur . Eestis on sõnavabadus, võidakse kirjutada kõigest. Iseasi on see, kuidas seda võimalust ära kasutatakse. Mõnikord kirjutatakse sellist labasust kokku, mida on häbi lugeda. Kirjutajal peab olema enesetsensuur.

Millised on Teie tulevikuplaanid?
Praegu neid on väga raske öelda, aga üks niisugune tahtmine on, et kirjutada ühe mehe mälestustest, tema Siberis käigust ja tagasitulekust.
Harri Jõgisalu ürituste sarjas "Eesti väikesaared''

.DOC Laadi alla originaalfail 37 lk · .doc · 30 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-10-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Rego Lehtsaar Õppematerjali autor

See on uurimustöö nagu uurimustöö ikka.
Sellest saab teada väga palju Harri Jõgisalu kohta
või näiteks teada kuidas uurimustööd vormistada, mida intervjuus küsida jne.

uurimustöö harri jõgisalu

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Laste ja noortekirjandus

kirjanikust ja teme kirjutatud teosest. Ilona arvab, et Katrin Reimuse „Haldjatantsul” ja Helga Nõu „Kuuendal sõrmel” võiks kestmiseks olla rohkem võimalusi kui ülejäänuil. Mare Müürsepp: (kirjutas Inga Lambakahar) Mare Müürsepa sõnul on viimase kümnendi laste- ja noortekirjandus rikas ja rõõmustav. Sellesama kümnendi sees on trükitud ja müüdud mühinal raamatuid, tehtud kordustükke. Lugejate peresid rõõmustavad sellised autorid nagu: Harri Jõgisalu, Heljo Mänd, Aino Pervik, Jaan Rannap jt. Aino Perviku Paula sarja raamatud annavad ülevaate kooliuusiku maailmapildist ja annavad edasi üldinimliku tundekogemuse. Põnevalt ja ajaga kaasas käies on kirjutanud Jaan Rannap. Meie juurest lahkunud Ott Arder ja Henno Käo raamatutest on ilmunud nii kordustrükke kui ka uusi väljaandeid. Henno Käo elulähedasem raamat „Mina, emme ja teised“ on pere- ja koolielu kujutus.

Kirjalik eneseväljendus

pdf

Leivanädala abimaterjal

muuta tööjuhendit vms. Kogu materjal on soovituslikku laadi! Kindlasti tutvuge töövihiku lõpus oleva kirjanduse loeteluga, kust võite leida täiendavat materjali rukkileiva tervislikkuse kohta ja rukkileiva kohast eestlaste kultuuris. Enne iga töölehe täitmist on vaja õpilastega arutleda vastaval teemal ja anda selgitusi nii uurimustööde teostamiseks kui ka töölehtede täitmiseks. Näiteks töölehele "Leivalugu" tuleb paljundada rühmatöö jaoks samas olev Harri Jõgisalu tekst "Leivalugu". Teema "Jätku leiba!" koosneb samuti kahest lehest: õpetaja loeb oma lehelt teksti ja õpilased täidavad paljundatud lehtedel olevaid ülesandeid. Õpetajal on võimalik õpilaste töid kontrollida nn. vastuste-lehelt. Õpetaja jaoks on olemas veel vastuste-lehed teemadel: "Leivalõhnaline" ja "Mõistata!". Mõned tekstid sobivad klassi või kooli stendile: (näiteks) "Vanasõnad", "Rukkileiba on eestlased alati sügavalt austanud", "Rahvapärased väljendid"

Pedagoogika

docx

OUNASEEMNE LUGU

1911, 1920, 1995. Jutustuses annab üks kolmest kosilasest surevale neiule imeõuna maitsta ja neiu saabki terveks. Loos on ka imeseemnete motiiv. Kaasaegsest lastekirjandusest õunalood: Lüürika: Esopi, Erika. Edev jänku. Tallinn: TEA Kirjastus 2007 ,,Laps ja õunapuu." Kaplinski, Jaan. Õhtu on õunapuu. Tallinn: TEA Kirjastus 2007. ,,Õhtu on õunapuu." Lembre, Ira. Pikk isa. Tallinn: TEA Kirjastus 2007. ,,Minu väike õunapuu." Proosa: Jõgisalu, Harri. Linnavarblane maal. Tallinn: TEA Kirjastus 2007. ,,Ema õunapuu." vormista teised kah bibliograafiana Niit, Ellen. Triinu ja Taavi lood. Tallinn: TEA Kirjastus. ,,Kui õunapuud õitsevad." Padu, Ebe. Väike õunaröövel. Eesti Raamat: Tallinn 2007. ,,Väike õunaröövel." Saaber, Kalju. Meister tegi, hästi tegi. TEA Kirjastus: Tallinn 2007. ,,Vana õunapuu uus kevad." Õunapuude istutamise aktsioonid on ka tänapäeval, kuid rohkem täiskasvanute tegevus

Eesti kirjandus

docx

Nimetu

Ene-Maris ja Tarmo Tali „Tähtraamat. Aastaring Maarjmaal“ Nimetage raamatuid (+autorid), milles lastele tutvustatakse minevikku, tervisekäitumist, kombeid Minevik: Tiia Toomet „Kaltsutitt ja puuhobune“, „Nukuraamat“, „Suur karuraamat“, „Vana aja koolilood“,Leelo Tungal „Juku, Kalle ja kottermann Tallinnas“, Kadri-Rutt Hahn „Tallinna vanalinn ehk kõnelused kummitusega“ Tervis: Mall Johanson „Kuidas ma maailma tulin“, Harri Jänes „Hambaharja lugu“„Seebi seiklused“„Katrini taskurätikud“, Urmas Lennuk„Sööärasöö!“ Kuulo Kutsar,,Mõmmikute pere lood”. Kombed: I. Muhel.,,Meie lapse käitumisraamat”, ,,Mina teiste seas” R. Kasser ,,Lahediku käitumiskool”. Nimetage raamatuid (+autorid), milles lastele tutvustatakse loodust, inimese ja looduse suhet. Loodus(loomad): Rein Saluri „Koduloomad“ „Konnad ja maod“„Linnud”„Metsloomad“ Miriami ja kalad, Miriam ja lilled(Teet Kamarik)

maailma loodusgeograafia ja geograafiliste...

pdf

EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU

ümbruse loodust tutvustavaid tekste koondasid hiljem Eesti Vabariigi perioodil levinud nn loodusloo saateaine-kogud, mis pakkusid emotsionaalse- mat lisalugemist loodusõpe- tuse tundides läbi võetava materjali kõrvale (nt Kirss jt 1934). Hilisemal ajal sellest didaktilisest traditsioonist läh- tunud autoritest on silma- Joonis 2. Fragment Kustas Põldmaa paistvamad Kustas Põldmaa raamatu "Minu kodutiik" (1933) kaane- (1973; 1975; 1976; Põldmann kujundusest. 1933, joonis 2) ja Harri Jõgi- salu (1981; Jõgisalu, Tihkan 2004) – kauaaegsed loodusteaduste õpetajad, kelle isik ja kirjutised on aidanud loodusele lähemale tuua mitmeid koolilaste põlvkondi. Aastatel 1877.–1885. ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi toimetiste sarjas kokku neli "Looduse õpetuse" raamatut Juhan Kunderi sulest. "Weikene Looduse õpetus" (1879) oli mõeldud alama astme koolidele ning piirdus peaasjalikult õpilastele igapäevaelust tuttavate loomade, lindude ja loo-

Loodus

doc

Lastekirjanduse eksamiküsimuste vastused

1975 ,,Jass" 1975 ,,Pikk päev" 1977"Aga palju kasse" 1978"Tuline jäätis" 1980 ,,Piki ja Tohotiise" Kaljo Kangur 1966 ,,Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid" 1979 ,,Unenäod kristallkohvris" Silvia Truu 1967 ,,Silja, päikesekiir ja maailm" 1968 ,,Kuu aega täiskasvanu" 1971 ,,Tere!Sind ma otsin" 1977 ,,peidus pool" Kõiki teosied läbi Silja ja Indreku teema Ei kujuta elu ette ainult roosadestoonides. 1985 ,,Oma suguvõsa Aadam" noorsooromaan Harri Jõgisalu Loodust ja koolielu kirjeldab plaju oma teostes 1967 ,,Käopoja tänu" maaeleule toetuv loodusMJ 8 1974 ,,Nõiutud allikas" miniatuurkogu 1974 ,,Suutäis soolast" 1968 ,,Sass ja Jass" 1981 ,,Kärp" 1985 ,,Maaleib" linnalapse suvi Kihnus vanavanemate juures 1989 ,, Lugusid vanalt Läänemaalt" Holger Pukk 1953 ,,Kaks punast kaelarätti" 1955 ,,Salga au" 1956"Lugu ühest meeskonnast" Kolm esimest silmas pidades nõukogulikku ideloogiat

Kirjandus

docx

Uurimistöö: Curling

gümnaasiumi osal. Kokku vastati mu küsimustikule põhikooli osas 59-le küsimustikule, kuid kuna 9 neist olid vigaselt täidetud ja puudulikud siis kokku arvestasin täpselt 50 vormi. Küsitluse koostamise eesmärk oli saada võimalikult palju informatsiooni ja teadmisi gümnaaisumi ja põhikooli noortelt curlingu üldiste teadmiste kohta. Sihtgrupiks olid 32. Keskkooli gümnaasiumi ja põhikooli õpilased. Intervjuu viidi läbi Eesti Curlingu Liidu peasekretäri, Harri Lill-ega Jeti Jäähallis, Eesti Curlingu Liidu ruumides 14. jaanuaril 2013. Kokku vastas Harri Lill üheteistkümnele küsimusele. Esitasin küsimused suuliselt ning panin kirja paberi peale vastused. Intervjuu eesmärt oli saada adekvaatseid vastuseid praegusest Eesti curlingu olukorrast ja tasemest. Vastuseid saab võrrelda teooria ja ka õpilaste teadmistega. 4 UURIMUSE TULEMUSED 4.1 Gümnaasiumi küsitluse tulemused

Atleetvõimlemine

doc

Andra Teede

tänavad ja inimesed. Andra Teede on ise oma luulekogu kohta öelnud järgmist: "Saage üle" räägib vabavärsis hulkuvatest koertest ja inimestest. Ja linnast või äratahtmisest, sellest, millest mulle ikka meeldib rääkida. Võrreldes eelmise raamatuga on pildid ja mõtted läinud laiemaks, sõnad aga konkreetsemaks, nii et kokku tuli päris kena asjake. (Karel Kressa 2007) harri on mu lemmikparm haiseb joob ja ropendab elab vabaduse väljakul istub galerii ees prügikastil ütleb viisakalt tere ja naeratab kui tast mööduda vahel annan talle raha suitsu või süüa kui ei anna mina siis

Kirjandus

Rohkem sarnaseid