OUNASEEMNE LUGU (0)

18. sajandil algas Baltimaades valgustusajastu- ja ratsionalismiperiood (Aufklärung, Rationalismus), mis saabus Saksamaal siinse baltisaksa haritlaskonna ja vaimulike kaudu. Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa olid erilises koloniaalstaatuses, koloniaalmudel polnud selline nagu mujal maailmas. Baltikum oli pärast Põhjasõda Vene tsaaririigi provints , kus baltisaksa aadelkond säilitas eriõiguste läbi oma privileegid . Baltlased ( baltisakslased ) ammutasid ideid hariduse ja vaimuelu osas Saksamaalt, kuid Saksamaa oli nad juba unustanud. Baltlased otsisid oma identiteedile uut pidepunkti, mis polnud enam mitte saksamaa vaid kohalik rahvas, luues Baltikumis uue koloniaalse uue kultuurilise baltisaksa areaali , kus arenes koloniaalkultuur. Valgustuslikest ideedest innustatuna hakati uurima põlisrahvaste kombeid nii nagu mujalgi Euroopas hakkasid koloniseerivad nn. emamaad uurima oma koloniaalvaldustes põlisasunikke. Kui saksamaal toimus rahvavalgustus vabade kodanike hulgas, siis Baltikumis olid talupojad ja mitte-eestlastest (undeutsche) linnakodanikud pärisorjuslikus seisuses. Lõpuks saadi aru, et põõlisrahva elujärjest sõltub ka valitseva ülemklassi heaolu ning mõned rahvavalgustajad tõstsid päevakorrale ka pärisorjuse kaotamise ideed. Üks maarahva eluolu parandamise eelduseks oli haridus , kirjasõna isiklik tundmine , mida taotles luterlus ja mis oli Eesti- ja Liivimaal riigikirikuks. Kuramaa on peamiselt katoliiklik ala ja seal polnud kirikul valgustusideede realiseerimisel tähtsust. Baltikumi valgustus oli rahvavalgustus, ratsionalism ehk filosoofiline valgustatus oli ülikoolides ja vaimulikkonnas. Aadelkond ja haritlaskond arutlesid, kas pärisorja üldse saabki tsiviliseerida ja kuivõrd on maarahvas võimeline õppima. Mingigi haridus peab siiski olema, sest inimese harimise kaudu saab kõrvaldada tema pahed nagu: joomine, vargused, liiderlikkus, kasimatus jpt. nagu kujutasid baltisakslased maarahvast. Talupojale tuli anda nii palju haridust kui hädaks vajalik mitte aga teda täielikult harima , veelgi vähem iseseisvalt mõtlevaks-analüütiliseks isikuks kujundama. Seepärast sisaldasidki esimesed õpetlikud ilmalikud käsiraamatud peamiselt sotsiaalse toimetuleku õpetusi ja eetilisi juhiseid kristlikuks eluks.
18. sajandil oli kasutusel ka eestikeelne aianduse käsiraamat: „ Aija -Kalender kummast kik Kärnerit woiwa öppida mis tö egga kuu ajal sünnip tehha“ Tarrtu, 1796. Raamatu on läti keelest tõlkinud ja eesti keeles välja andnud Friedrich David Lenz (1745-1809), Tartu pastor ja estofiil . Raamatu algupärane autor on Samuel von Holstr (1740-1809). teos algab kohe õunapuude kasvatamisest „Mis puu- ehk ubbina aijan tullep teggema.“
Olgu käesolevas artikliks näitena toodud õunapuude kasvatamise kasulikkusest, mida balti haritlaskond maarahvale soovitas. Esmalt leiame õunaseemnest võrsuva õunapuu loo Gustav Arveliuse lugemikust. Enne aga lühike ülevaade autori eluloost.
Friedrich Gustav Arvelius , 1753-1806. Kirjamees ja kooliõpetaja. Õppis Tallinna toomkoolis ja Leipzigi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat . Tallinna gümnaasiumis teoloogiaprofessor (kuigi teoloogiline haridus, polnud kordagi kirikuõpetaja) (EKL 1995 : 47).
Esmalt leidub õunaseemnest juttu G. F. Arveliuse raamatus „Üks Kaunis Jutto- ja Öpetusse- Ramat “ ilmus 1782 , 1787 ja 1791. Teose kirjutamise eeskujuks oli saksa autori Friedrich Eberhard von Rochowi (1734-1805) maakoolidele kirjutatud raamat „Kinderfreund“ („Laste sõber“) 1776, kuid Arvelius kirjutas omalt poolt lugusid juurde. Arveliuse teos kuulub esimeste eestikeelsete ilmalike teoste hulka (Webermann 1978 : 57- 59).
6. Õuna Seemned.
Weike Marri olli ühhe Ouna sönud, ja tahtis ka need kuus seemne üwwad mis seäl sees ollid, nahka panna. Siis tulli temma wannem wend Jaak kolist, ja ütles temmale: „Kui sinna teaksid, öeke, mis minna tean, ei sa söeks mitte need ouna seemned.“
Marri. Mis sa siis kül tead?
Jaak. Meie kolmeister ütleb,: „Kui keweadel ouna seemned mahha; siis woib igga ühhest seemne üwwast, aegamöda üks puu kaswada, kes maggusad ounad kannab.“
Siis läksid nemmad kahhekeste kapsta aeda , ja külwasid need seemneüwwad ühte nurka mahha. Ei läinud monda asta möda, siis ollid neist illosad puud kaswanud Jaak olli sel wahheajal moisa aednikkult öppinud, et ouna puud igga kolme asta tagant peawad ümberistutatud sama, kui neist aegsaste ouna tahhetakse, sedda teggi temma, ja aegamöda hakkasid temma puud illosad ouno kandma: said nemmad ommast kuest pudest, suurt hulka ouno.
Ühhel süggisel, kui nemmad ouno puist mahha wotsid, ütles Jaak: „waat nüüd, eks ep olnud hea, et sa need seemne üwwad ei pnnud nahka? – „Ja wist! (ütles Marri) Agga eks ep olnud ka hea, et sinna kolis käisid: kus sa nisuggosed head asjad öppisid?“-
Üks hea nou, on kullast üllem!
Ärra arwa halwaks, mis kaswo satab!
Arvelius soovitab maarahvale viletsuse leevendamiseks õunapuude kasvatamist , mis sel ajal olid veel haruldased. Et maarahvas paremini mõistaks õunapuudest kasu saamist, kirjutas ta loo jutustusena. Õunapuude kasulikkusest on luterlikule rahvale elujätke sõnumina märkinud ka Martin Luther: “Kui ka teaksin , et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“
Sel ajal, kui Arvelius kirjutas raamatuid eestlastele, oli käimas Lääne-Euroopast lähtunud rahvavalgustuslik aeg kolonialismi tingimustes. Sakslastest vaimulikud ja kooliõpetajad otsisid Baltikumis omale pidepunkti, nad olid oma meelelt emamaa Saksamaa meelsed, kuid Saksamaa oli nad juba unistanud. Niisiis , otsisid nad oma identiteedile tuge põlisrahva kultuurist. Moodustus omaette baltisaksa kultuuriline ja majandus-poliitilise eriõigusega areaal, kus ülemkiht hakkas mõistma, et nende heaolu sõltub ka alamate heaolust. Hariduse eest hoolitsemine oli juba 18. sajandi alguses alanud, nüüd jäi veel põlisrahva sotsiaalse eluolu parandamine läbi hariduse ehk eluks vajalikke arendavaid õpetusi jagati kooli ja kirjasõna kaudu.
18. – 19. sajandi vahetusel polnud ka mõisate õunapuuaiad kuigi suured, saaduseid olid nõutud peamiselt Peterburi turgudel . Rohkem hakati õunapuuaedu rajama 19. sajandi lõpus. 18. sajandist on pärit eesti sordid: klaarõunad, „Tallinna pirnõun“ ja „Suislepp.“ Mihkel Veske on märkinud, et 1876. aastal, et eesti taludes moodustasid viljapuuaiad 1/5 kuni 1/20 taludest. 1870 hakati rohekm õunapuuaedu rajama Lõuna-Eestis. Mõned talud rajasid koguni puukoolid. 20. sajandi alguseks oli õunapuuaedu juba üle kogu maa ja õunapuud aedades tavaliseks muutunud ( Kask 2012 : 11)
Nii nagu Arveliuski, kirjutab kahe taluinimese Mardi ja Liisa dialoogi vormis õunaseemne lugu ka Johann Wilhelm Ludwig Luce raamatus „Sarema Jutto Ramat, mis ma rahwale lustiks ja kassuks“ 1807 viiendas loos „Õuna pu.“ Luce loos avaldatakse tänu mõisahärrale, kelle heatahtlikust soovist ärgitatakse maarahvast õunapuid kasvatama. Selles teoses on juba vihje ka õunapuude pookimisele, Mart otsib metsast metsiku õunapuuvõrse ja loodab, et hea mõisahärra talle omast õunapuuaiast parema sordi vitsakese annab, siin kirjutatakse metsiku --ja kultuurõunapuu kokkusobitamisest. Mart ja Liisa kavatsevad õunasaagi sakstele maha müüa. Valgustusaja raamatutest, mille lugejaskond on maarahavas, on selgelt näha, et õunapuukultuur pärineb sakslastelt. Raamatu teine osa ilmus Pärnus 1812 ja teine trükk Tallinnas 1843.
Johann Wilhelm Ludwig von Luce, 1756-1842. Saksamaal sündinud literaat ja pastor. Õppis teoloogiat Göttingeni ja Helmstedti ülikoolis 1774 -1777. 1781 . aastast Saaremaal koduõpetaja, 1783 Püha koguduse pastor. 1789-1792 õppis Göttingenis ja Erfurdis arstiteadust (EKL 1995 : 304).
Et baltisaksa estofiilid hakkasid maarahvale just õunaseemneid soovitama, võib tuleneda Ameerika rahvuskangelase Johnny Appleseedi ehk „Õunaseemne- Juku “ lugudest, ehk on nad midagi temast lugenud ja saanud ideed. Igatahes retrospektiine eesti kirjanduse andmebaas sellest midagi ei näita, kuid tasub läbi lapata baltisaksa 18.-19. sajandi perioodika, ehk leidub seal artikleid „Õunaseemne-Jukust.“
Eestikeelne „Õunaseemne- Juku“ lugu on ilmunud tõlkekirjanduses tänapäeval Mark Binderi „Kõige armsamad unejutud,“ inglise keelest tõlkinud Marge Paal . Tallinn. Ersen 2007. Seal on jutustus pealkirjaga „Johnny õunaseeme.“
John Chapman, 1774-1845. Misjonär ja aednik , kes külvas või istutas maha õunaseemneid ja õunapuid, soovitas seda teha ka teistelgi. Uued asunikud külvasid maha miljoneid seemneid. Appelseedi lugusid on kirjutatud lastele (Kask 2012 : 11).
Veel leiame Karl Körberi (1802-1883) kooliraamatus „Uus ABD-Ramat ehk essimenne lapse ramat“ Tartu 1872. Peatüki „Laste juttud“ esimene lugu „Õun.“ Loos on tegelased Hans ja Mart, kes võidujooksuks panevad auhinnaks õuna välja. Jutustus on samast kogumikust ilmunud Reet Krusteni toimetatud „Vanad aabitsajutud“ (Tiritamm, 2007).
Õunapuude kasvatamise temaatika räägib meile ka põlvkondade kestvusest. Martin Lutheri (1483-1546) viimsepäeva õunapuu istutamise loosung ütleb, et tulevik on veel ees. Arveliuse Jaagu ja Mari õunaseemne lugu räägib laste kasvamisest õunapuuga ja Luce Mardi ja Liisa õunapuust saadava tulu jutustus ütleb, et puu kasvab edasi ka pärast vanarahva surma järgmistele põlvedele, jutustuse lõpus on kirjutatud nii:
„Mart maggab jubba ammo omma armsa Lisoga haudas, agga temma ouna puudöitswad ja kandwad igga aasta, et agga lust on nähha. Mardi poeg, kes nüüd perremehheks on, harib neid, ja kus üks neist ärrakuiwab, senna panneb ta warsti ühte noort, sest ta tunneb kül mis suur kasso temmal sest ouna pu aiast tulleb, ja tännolikko süddamega kidab temma omma issa , kes temmale ühte nisugust suurt rikkust murretsenud mis iggawesseks ajaks selle perrele kassuks on.“ (Luce 1807 : 24)
Õunapuude kasvatamisega pärandatakse edasi nendest tulev rikkus talus järglastele ja see on neile õnnistuseks. Kuni esimese Eesti vabariigi ajani olid õunapuuaiad jõukate talude märgiks. Oskar Lutsu teoses „Suvi“, pakub Raja Teele Ülesoo talule noori õunapuid, soovides, et talurahva elujärg paraneks.
Õunapuude kasvatamise lugu on ka Carl Robert Jakobsoni (1841-1882) lugemikus „Kooli Lugemise raamat“ teises osas, mis ilmus arvukates trükkides koos esimese osaga 1875-1907. Lugu on pealkirja all „Wiljapuu harimisest rikkaks saanud päiwiline.“ Lugu on päevalisest Laurist, kes ühe kauplemiselt tulnud ja eksinud aedniku öömajale võttis. Tänuks sai ta kaks õunapuud, mille istikud aednik ta aeda istutas. Viie aasta pärast sai ta juba saaki ja müüs linnas õunad maha. Tema naaber, Vanatalu Pärtel kasvatas oma maal vaid teravilja ja mõnel aastal ta saak ikaldus . Laur ostis õunte müügist saadud raha eest terve põllu osa maad ja istutas selle õunapuid täis. Lugu lõpeb sellega, et Laur ostis viimaks ka naabrimehe põllu ja talu ära.
Sama lugu on ka Jakobsoni koolilugemiku teises osas ka teistes trükkides, kuid 1907. aasta väljaandes on teksti veidi muudetud. Kui enne teenis Laur oma kahe õunapuu õunte müügist kümnendal aastal 5 rubla , siis 1907. aasta raamatus juba 10 rubla.
Õuntest saadavast rahalisest kasust on kirjutanud ka Carl Eduard Malm , 1837-1901, luuletõlkija ja koolikirjanik, kelle teoses „Laulud ja Loud. Üks kooli-lugemise raamat“ (Tallinn 1874 ) Jutustuses „Õunapuu“ Vana- Villem jutustab lastelastele oma nooruspõlvest, mil naabrimees kinkis talle õunapuu ja see puu juba 100 rubla sisse toonud . Lugu on hiljem ilmunud ka 2007 „Vanades aabitsajuttudes.“
Jakobsoni „Kooli lugemise raamat. Esimene jagu“ Tartu 1871 on jutustus „Ouna seemned.“ Lugu Marist ja tema vennast Widrikust, kes õpetas õele, et õunaseemneid ei tasu ära süüa vaid nendest saab õunapuu üles kasvatada nagu koolmeister oli rääkinud. Widrik õppis mõisa kärneri käest ka õunapuude pookimise ära. Jutustuse lõpp on õpetuslik: on hea, et Mari seemneid ära ei söönud ja Widrik koolis kasulikke teadmisi õppinud. Jutustusele järgneb kohe teine lugu "Õunapuu kool,“ kus õpetatakse piltlikult õunapuude pookimist. Jakobson nimetab selles loos mõisa kärnerit „õunapuu koolmeistriks .“ Sellest järmine lugu „Õunapuude waenlased“ on kooliraamatu kohta väga põhjalik, nimetades ära kahjurid koguni ladinakeelsete nimetustega.
Kirjastuselt „Eesti Raamat“ ilmus 1981 aastal „Lugemisraamat loodusest,“ mille koostas august Mikk ja lugemiku lood on kõik Jakobsoni lugemikest, kuid õunaseemne ja õunapuu kasvatamise jutud on välja jäetud, ilmunud on vaid „Õunapuu vaenlased.“
Õunaseemned eepikas.
Õunaseemne motiive kohtame mitmesugustes rahvajuttudes ja kunstmuinasjuttudes, mõned on tõlked ja mõned eesti päritolu. Neis muinasjuttudes on õunaseeme kui imeseeme, neist kasvavad imeõunapuud või kuldõunapuud või kuldsetest õuntest. Itaalia muinasjutus näiteks kasvab õuna sees seemnest tüdruk. Läti keelest tõlgitud „Muinasjutt kuldõunapuust“ on kirja pandud 1914 ja kirja pannud Karlis Skalbe (1879-1945), eesti keeles ilmunus 1981 läti muinasjuttude kogumikuna „Muinasjutte“ Lugu on õunaseemnest. Võõrasemast vaevatud tütar kasvas kord oavõrsega taevasse, kust pärisema hing andis talle Päikeseaia seemne, millest kasvas kuldne õunapuu.
Johann Matthias Eisen, 1857-1934, kirikuõpetaja ja vanavara koguja on kirjutanud tõlkest kohandatud eesti muinasjutu „Pärandus,“ oma teoses „Talupojad kuningate väimeesteks“ (1908, 1920). Jutt on imeseemnetest. Süžee esineb peamiselt iseseisvalt, üksikjuhtudel liitub juhutüüpidega „Läbitantsitud pastlad ,“ „Tüli imeseemnete pärast“ ja „Imeõunad.“ Süžee on rahvusvahelise levikuga (Eesti imemuinasjutud 1:2 : 2014 : 658-659).
Eisenilt on ka teine õunateemaline lugu „Kõige parem kingitus,“ mis ilmus eesti muinasjutukogumikus „Eesti ennemuistsed jutud,“ millest on ilmunud trükke: 1911, 1920, 1995. Jutustuses annab üks kolmest kosilasest surevale neiule imeõuna maitsta ja neiu saabki terveks. Loos on ka imeseemnete motiiv .
Kaasaegsest lastekirjandusest õunalood:
Lüürika:
Esopi, Erika . Edev jänku. Tallinn: TEA Kirjastus 2007 „Laps ja õunapuu.“
Kaplinski , Jaan. Õhtu on õunapuu. Tallinn: TEA Kirjastus 2007. „Õhtu on õunapuu.“
Lembre, Ira. Pikk isa. Tallinn: TEA Kirjastus 2007. „Minu väike õunapuu.“
Proosa:
Jõgisalu, Harri. Linnavarblane maal. Tallinn: TEA Kirjastus 2007. „Ema õunapuu.“ vormista teised kah bibliograafiana
Niit, Ellen . Triinu ja Taavi lood. Tallinn: TEA Kirjastus. „Kui õunapuud õitsevad.“
Padu, Ebe. Väike õunaröövel. Eesti Raamat: Tallinn 2007. „Väike õunaröövel.“
Saaber, Kalju. Meister tegi, hästi tegi. TEA Kirjastus: Tallinn 2007. „Vana õunapuu uus kevad.“
Õunapuude istutamise aktsioonid on ka tänapäeval, kuid rohkem täiskasvanute tegevus. Jõgevamaa Seenoriode ühing otsustas Eesti Vabariigi 100 aastapäeva auks maha istutada 100 õunapuud.1
18. sajandi õunapuude koduaedades kasvatamise algusperioodist on ka üks õunapuu veel kasvamas Viljandimaal Oti talus.2
2017 tegi EELK peapiiskop üleskutse, et reformatsiooni 500 aastapäevaks istutada üle kogu Eesti 500 õunapuud.
EKL 1995. Eesti Kirjarahva leksikon. Kruus Oskar. toim. Tallinn. Eesti Raamat
Eesti Imemuinasjutud 1:2 2014. Tartu. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus
Kask, Kalju 2012. „Meie igapäevane õunapuu.“ Eesti Loodus nr.2, 8-14
Webermann, Otto Alexander 1978. Studien zur volkstümlischen Aufklärung in Estland . Friedrich Gustav arvelius (1753-1806). Göttingen. Vandenhoeck & Ruprecht
Allikad:

Aija-Kalender kummast kik Kärnerit woiwa öppida mis tö egga kuu ajal sünnip tehha ... / Kige Maa Kärneride hääs Letti keelest maakeele sisse ümbre kirjotetu nink trükkimesses wälja antu Tarto-Lina saksa Kirriku Issandast F. D. Lenz. Tartu 1796

Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat : Söbbra polest , meie maa-laste heaks, ja nendele röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsaste öppiwad luggema. [1. jagu].
F. G. Arvelius. Tallinn 1782
Sarema Jutto ramat. [1. jagu], Erzählungen zur moralischen und öconomischen Bildung der Ehsten, nebst einigen Hausmitteln den schleunigen, gefährlichen und oft vorkommenden Krankheiten, / mis ma rahwa lustiks ja kassuks on ülles pannud Johann Willem Luddi Ludse, Kolide üllewataja. J.W.L. Luce. Miitav 1807
Kooli Lugemise raamat. Teine jagu. C. R. Jakobson. Tartu 1907
Kooli lugemise raamat. Esimene jagu. C. R. Jakobson. Tartu 1871
Kooli lugemise raamat. Teine jagu. C. R. Jakobson. Tartu 1890
Uus ABD- ramat ehk essimenne lapse ramat. Carl Körber. Tartu 1872
1 https://www.ev100.ee/et/100-ounapuud-jogevamaale
2 ( https://www.ev100.ee/et/uksi-oleme-puud-koos-oleme-mets