Laste ja noortekirjandus (0)

Artikli refereering
“ Mis jääb viimase kümnendi eesti laste- ja noortekirjandusest meelde ja kestma? „
Lugesime läbi artiklit “ Mis jääb viimase kümnendi eesti laste- ja noortekirjandusest meelde ja kestma? „ Eesti Kultuurilehest „ Sirp “. See artikel annab meile mõistmine, miks on vaja meile noortekirjandus ja miks ta peab meelde jäätma. Noortekirjandus valmistab noori ette täiskasvanueluks, anda võimalikke juhiseid ja käitumismalle keeruliste olukordadega. Esimesed sõnad raamatutest jutustab Ilona Martson (kirjutas Olga Uvarova)
Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja ütles, et praegu mäletatakse Aino Perviku Paula - sarja , Wimbergi sõnu Buratino -lauludele, Andrus Kiviräha „Limpat ja mereröövleid”, „Leiutajateküla Lottet” ja „Kakat ja kevadet ” ning Kristiina  Kassi „ Petra lugusid ” ja „ Samueli võlupatja”. Ilona Martson jutustab, et koolist jäävad kindlasti meelde aabitsad ja muidugi ei saa unustada Leelo Tunglast „ Seltsimees laps” ning „ Samet ja saepuru”. Ilona soovitas meile lugeda Aino Pervikut, sest ta arvab, et ta on meie rahvuslik aare . Ta nimetas tema paremat raamatud, millised jäid meeles : „Presidendilugusid”, „Draakoneid võõrsil”, „Dixit ja Xixit”, värsket „Ühes väikeses veidras linnas” ja ka uut Tirilinna sarja, mis alles eelmisel aastal käima läks. Tema kirjandused on harva esinevaid juhtumeid, kus elatud aastad teksti intensiivsust mitte ei lahjenda, aga, teevad  selle kraadi võrra kangemaks .
Laste ja noortekirjanduse mõiste on aja jooksul muutuud, nende erinevus sõltub eelkõige kirjanikust ja teme kirjutatud teosest. Ilona arvab, et Katrin Reimuse „Haldjatantsul” ja Helga Nõu „Kuuendal sõrmel” võiks kestmiseks olla rohkem võimalusi  kui ülejäänuil.     
Mare Müürsepp : (kirjutas Inga Lambakahar)
Mare Müürsepa sõnul on viimase kümnendi laste- ja noortekirjandus rikas ja rõõmustav. Sellesama kümnendi sees on trükitud ja müüdud mühinal raamatuid, tehtud kordustükke. Lugejate peresid rõõmustavad sellised autorid nagu: Harri Jõgisalu, Heljo Mänd , Aino Pervik , Jaan Rannap jt. Aino Perviku Paula sarja raamatud annavad ülevaate kooliuusiku maailmapildist ja annavad edasi üldinimliku tundekogemuse. Põnevalt ja ajaga kaasas käies on kirjutanud Jaan Rannap.
Meie juurest lahkunud Ott Arder ja Henno Käo raamatutest on ilmunud nii kordustrükke kui ka uusi väljaandeid. Henno Käo elulähedasem raamat „Mina, emme ja teised“ on pere- ja koolielu kujutus.
Leelo Tungal kirjutab lustaka ja kelmika teema kõrval ka sõjaaegse ja -järgse elu mälestuste memuaare kui ka eluloomaterjale. Tema raamat „Seltsimees laps“ ja selle järg on tekitanud täiskasvanutes ebalust kuna pole päris kindel kas see on ikkagi lastele mõeldud.
Maailma lastekirjanduses on olemas sõja- ja kriisikirjanduse suund, milles kujutatakse lapsi hädaolukorras. Nendes kasutatakse intervjuusid lastega, reportaaže ja muid võtteid kus antakse edasi laste enda mõtteid ja tundeid.
Üldisema arusaama järgi ei jagune raamatud laste- ja mittelasteraamatuteks vaid muude tunnuste järgi.
Suurepäraste pildiraamatutena on välja antud erinevaid muinasjutte milles üks lugu on läbi terve raamatu väikestes tekstiannustes. Välja võib siinkohal tuua Ellen Niidu „ Imeline autobuss“ kui ka Leida Tigase „ Vares keedab hernesuppi“
Piret Raud ja Ülo Pikkov on jõulised pildiraamatukultuuri edasi arendajad.
Pildiraamat on see, kus pilt jutustab ja viib lugu edasi. Sõnu on sellises raamatus väga vähe või need hoopis puuduvad. Mare Müürsepa sõnul on meil palju häid illustraatoreid keda Eesti Lastekirjanduse Keskus nähtavamale toob.
Oma iseäraliku elukogemuse ja mõne valdkonna väga hea tundmisega rikastavad lapsi Juhan Pütsepp, Jaanus Vaiksoo ja Katri Smitt.
Tiia Selli ja Ingrid Gilts -Nittim on esile tulnud tänu lastekirjanduse võistlustele. Üheks mõistatuslikumaks ja olulisemaks raamatuks peab Mare Müürsepp „Kadunud lapsepõlve saladusi“, mille on kirjutanud Ülle Kütsen kelle kaasautoriks oli ka kunstnik Kaie Kal.
Lapse vaatepunktist vaadates on lapse kohale kaitseks tõustud Pulaja pilajutud, mida oskavad lapsed isegi pajatada.
Jaanika Palmi : (kirjutas Maarika Johannes)
arvates 21. sajandi eesti lastekirjandust iseloomustab kõige paremini mõiste „mitmekülgsus“, kuna lastekirjandus ei ole enam nii kitsas ja piirav võrreldes varasemate perioodidega. Alates 2000. aastast korraldavatest noorsooromaani-võistlustest ärkasid varjusurmast uuesti ellu noorteromaanid. Esimeseks pääsukeseks oli 2001. aastal ilmunud Aidi Valliku „Kuidas elad , Ann?”, millele järgnes „Mis teha, Ann?” (2002) ning „Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007), samuti Helga Nõu „Kuues sõrm” (2003) ning Diana Leesalu „Mängult on päriselt” (2006). Need noorteromaanid pakuvad suure tõenäosusega huvi ka tulevaste kümnendite noortele lugejatele. Uue hoo sai sisse ka mudilaskirjandus, tänu põlvepikuraamatu konkursile . Samuti uueks nähtuseks on lastekirjanduse tihe seos televisiooniga, kus lasteraamatute põhjal valmivad multifilmid. Nagu näiteks: Janno Põldma „Lepatriinude jõulud” (2002) ja Andrus Kiviräha Lotte -lood - „Lotte reis Lõunamaale” (2002), „Leiutajateküla Lotte” (2006) ning „Limpa ja mereröövlid ” (2004). Valliku Anni-lugudel põhineb film „Kuhu põgenevad hinged?”. Ka Wimbergi köitvast luuleloomingust on esmaettekande saanud televisioonis („Buratino laulud”, 2005; „Põngerjate laulud”, 2006). Noorteraamatute ja lastekirjanduse uueks jooneks on saanud sarjalisus, et teosed ilmuksid sarjades või sariteostes, nagu näiteks Aino Perviku Paula- sari (alates 2001) ja Tirilinna lood (alates 2009). Lastekirjanduses on esile kerkinud ka uued nimed: Jaanus Vaiksoo, Kerttu Soans , Kristiina Kass , Piret Raud, Milvi Panga ja Siiri Laidla. Keskmise põlvkonna esiautor on Andrus Kivirähk ja vanema põlvkonna autoritest on jätkuvalt heas vormis Pervik ja Tungal. Kui proosas on põlvkondade vahetus toimunud hoogsamalt ja jõulisemalt, siis lasteluules on uus tõus ilmselt veel ees.
Autor tõstab esile järgmiseid lasteluuletajaid: Heiki Vilep kes alates 2002 aastast peale avaldab peaaegu igal aastal uue luuleraamatu: „Tere!” 2002; „Minu laul” 2003; „Tahaksin olla” 2005; „Katus sõidab” 2007 ja Ilmar Trull , kes pakub meeldivaid luuleelamusi luuletustega: „ Iseloomuga loom”, 2005; „Musta kassi mumba”, 2006; „Järvevaht ja joogivesi ”, 2007.
Lastekirjanduse klassikute koondkogumikud on ilmunud kirjanikelt Leelo Tungal, Ott Arder, Ellen Niit , Hando Runnel või teemakesksed lugemikud „Ema, loe mulle!”, „Ruttu tuttu!”, „Unustatud mänguasjad”, jpt. Kindlasti väärivad selles kontekstis mainimist Reet Krusteni asjatundlikult koostatud „Eesti lasteluule kuldraamat” (2008) ja „Eesti muinasjuttude kuldraamat” (2009), samuti vastsündinutele jagatavad esimesed raamatud.
Autor peab kümnendi tippteoseks Aino Perviku diloogiat, mis koosneb raamatutest „Maailm Sulelise ja Karvasega ” ning „Suleline, Puhuja ja Must Munk”. Klassikut Andrus Kivirähka Lotte-teosed ning lühijutud („Kaka ja kevad”). Esile tõstab veel kaht noort debütanti: Kristiina Kassi („ Kasper ja viis tarka kassi”, „Samueli võlupadi”) ning Piret Raua („ Ernesto küülikud ”, „Sanna ja salakütid”), kellel igal aastal ilmub uusi teoseid. Autori arvates on eesti lastekirjandus elujõuline ja mitmekesine ning sisendab usku, et tulev kümnend ei jää möödunule millegi poolest alla.
Jaanus Vaiksoo : (kirjutas Jevgenia Levchenko)
arvab, et üheksakümnendate ja uue aastatuhande alguse lastekirjandus on täiesti erinev. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli eestimaise lastekirjanduse ilmumine väga napp . Autori sõnul kõige soliidsemad teosed tol ajal olid Andrus Kiviräha „ Sirli , Siim ja saladused ” ja Aidi Valliku kauaoodatud raamat „Kuidas elad, Ann?”.
Hiljem pilt eesti lastekirjanduses hakkas muutuma positiivses suunas. Oluline osa oli selles ka Eesti  Lastekirjanduse Keskusel, kes algatas konkursse, näituseid, tutvustas uudiskirjandust, korraldas lastekirjanike ja -kunstnike ühiseid kohtumisi. Tähtsaks asjaoluks peab Jaanus Vaiksoo seda, et keskus viis kokku vanema ja uue põlvkonna, mis omakorda on loonud eluterve ja kokkuhoidva meeleolu ka autorite hulgas. Järjepidevus on taastatud ja nullindatel alustanud uue põlvkonna kirjanikud on sama tegusad kui kuuekümnendate klassikud. 
2000. aastast saadik on esile tõusnud terve rida isikupäraseid ja tugevaid uusi lastekirjanikke: Aidi Vallik , Piret Raud, Kristiina Kass, Kerttu Soans, Kätlin Vainola jpt. Imetlusväärset elujõudu on näidanud vanem põlvkond: Jaan Rannap, Aino Pervik, Heljo Mänd, Olivia Saar, Harri Jõgisalu, Ira Lember …
Jaanus Vaiksoo mainib, et tõesti hea lasteraamat   on kogupereraamat: nii lapsed kui nende emad- isad naudivad selle lugemist. Rõhutatakse lasteraamatute kunstnikute (vanade tegijate kui ka uute nimede) tähtsat rolli, sest kirevad ja huvitavad illustratsioonid köidavad lugejate tähelepanu sama efektiivselt kui kirjaniku tekst. Autor aga hoiatab , et mõnikord kaasneb probleem ilusa välisilmega raamatuga : raamatu sisu jätab soovida , kuigi kujundus on oivaline .
Jaanus Vaiksoo arvates on kindlasti vaja meedias pöörata lastekirjandusele rohkem tähelepanu.  Kuid esiteks pole meil kunagi liiga palju asjatundlikke lastekirjandusest kirjutajaid (nagu Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Ilona Martson, Jaanika Palm ) ja teiseks ei tunta ka suure kirjanduse kõrval lastekirjanduse vastu endiselt erilist huvi. Lastekirjandust ei tohi unustada, sest tulevased suure kirjanduse lugejad kasvavad selleni huvitava lastekirjanduse kaudu.
Noorkirjanduses on aga selline olukord, et see on muutunud viimastel aastatel järjest enam siseringi teemaks, s.t nii lugejad, kirjutajad kui ka kriitikud on enamasti eakaaslased ja vanematel autoritel soovitatakse see territoorium rahule jätta. Autorit on pikka aega noorkirjanduse puhul häirinud see asi, et raamatutes on rohkelt probleeme ja masendust, aga head vaimukat, säravat, iroonilist ja musta huumoriga vürtsitatud noorteromaani pole ammu kohanud.