EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU (0)

EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU 
   
Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine  suhteliselt  uus  nähtus.  Mitmed  kirjandusuurijad  on  küll  eri  aegadel  ja  eri  metoodikaid  kasutades  tegelenud  loodusmotiivide  analüüsimisega  meie  kirjandusklassikasse  kuuluvates  teostes  (Rebane  1977;  Tüür  2001;  Kalda  2004),  märkimisväärselt  palju  on  pööratud  tähelepanu  loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse  kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast- liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus- tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür  2004) ning publitseerimata töödega (Relve 1989; Tüür 2003). Loodusest  kirjutavaid autoreid on Eestis aegade jooksul olnud kümneid ning nen- de  loomingu mõju kultuurile on  võrreldav  rahvusvaheliselt tuntud  ameerika ja norra loodusesseistikaga.   
Looduskirjanduse määratlus 
Vähesed olemasolevad sekundaarsed ülevaated, mis  analüüsivad ja  mõtestavad Eesti loodusest kirjutatud teoseid, pärinevad peaasjalikult loo- dusteaduste või pedagoogika vallas tegutsenud autorite sulest. Üks vara- semaid sääraseid käsitlusi, mis hõlmab ka looduskirjanduse osa, on 1940.  aastal Eesti Kirjanduse Seltsi poolt "Elava teaduse" sarjas välja antud üle- vaateteos  "Eesti  populaarteaduslik  kirjandus.  Kuidas  see  on  arenenud  ja  mida pakub see praegu" (Annist jt 1940). Selles ülevaates mõtiskleb kooli- mees Johannes Käis looduskirjanduse ülesannete üle kultuuris.  Loodusteadusliku populaarse, üldarusaadava raamatu ülesandeks on  pakkuda lugejate laiemaile ringidele lektüüri, mis täiendaks ja laiendaks 
lugeja teadmisi loodusest ja loodusjõudude rakendamisest inimese teenis- tusse,  andes  käsiteldavast  alast  vahest  üldjoonelise,  kuid  siiski  elava  ja 


  238  selge pildi. Niisugune raamat ergutab lugejas ka huvi looduse elu ja -näh-
tuste vastu ja kasvatab teda loodusesõbraks. (Annist jt 1940: 132–133) 
Nii  sellest  tsitaadist  kui  ka  teoses  käsiteldava  ainestiku  ajaloolisest  ülevaatest nähtub, et autorid hõlmavad populaarteaduse mõiste alla ka  esteetilisust taotlevad ja esseistlikumad looduskirjeldused.   Populaarteaduse, selle hulgas looduskirjanduse mõtestamisega on seni  kõige  väljapaistvamalt  tegelenud  professor  Viktor  Masing,  seda  nii  vas- tava valdkonna teoreetilise käsitlemise kui raamatute arvustamise kaudu  Eesti  Looduse  jt  ajakirjade  veergudel  (Masing  1970a;  1970b;  1982;  1987).  20. sajandi olulisemaid ülevaateallikaid looduskirjanduse kohta  on  looduskaitsetegelase  ja  kodu-uurija  Jaan  Eilarti  raamat  "Inimene,  öko- süsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis" (Eilart 1976). Raamatu  sissejuhatavas peatükis "Eesti looduskaitse kujunemisteelt" on suurt rõhku  pandud looduskaitseaadete levitamise ajaloole trükisõna vahendusel.  Eilarti  käsitlus  on  ajaloolist  perspektiivi  järgiv;  teoste  klassifitseerimist  esineb sedavõrd, et on eristatud puhtalt ilukirjanduslikud teosed ja need,  mis on edendanud looduskirjandust rahvavalgustuslikust seisukohast.  Eesti looduskirjanduse teoreetilise määratlemise katseid on  niisiis  varasematel  aegadel  tehtud  mitmeid,  kuid  tundub,  et  ühtse  liigendus- aluse  leidmist  on  raskendanud  ebaselgus  küsimuses,  kas  meil  on  loo- duskirjanduse  puhul  tegemist  pigem  ilukirjanduse,  teadus-  või  hoopis  aimekirjandusega.  Nii  ilu-,  teadus-  kui  aimekirjandus  on  aga  loodus- kirjandusest laiemad mõisted, mis kattuvad omavahel vaid osaliselt.  Ameerikast alguse saanud ökoloogilise kirjandusuurimise traditsioo- nide  kohaselt  võib  looduskirjandust  määratleda  kas  laiemalt,  kui  kõik- võimalikke loodust sõnalises vormis  kirjeldavaid tekste, sealhulgas  välimäärajaid,  käsiraamatuid,  memuaare,  ilukirjandust  jm  (Lyon  1996:  278), või kitsamalt, kui esseistlikke proosatekste, mis põhinevad kirjutaja  edasiantavail  loodusteaduslikel  teadmistel  ja  eeldatavasti  reaalselt  aset  leidnud looduskogemustel (Armbruster, Wallace 2001: 2). Materjali pii- ritlemise  ja  selguse  huvides  keskendub  siinne  vaatlus  eesti  looduskir- jandusele  kitsamas  mõttes.  Seda  konkreetset  materjali  iseloomustavad  tunnused on lühidalt järgmised.   1. Loodusteaduslik täpsus autori vahetute vaatluste edasiandmisel.  2. Loodusest saadud esteetilise elamuse kirjapanek kujundliku keele- kasutuse abil, ilukirjandusele omases stiilis. Eesti looduskirjandusele on 


Eesti looduskirjanduse lugu    239 olemuslik  ka  rahvapärimuse  rohke  kasutamine  kujutatavate  liikide  ja  nähtuste iseloomustamisel.   3. Taotlus äratada lugejas huvi vahetu kokkupuute vastu Eesti looduse  ja looduskaunite paikadega; lugeja juhtimine loodusesse teksti kaudu.   Iga  siin  loetletud  tunnus  iseloomustab  ühtlasi  ka  suuremaid  teksti- tüüpe,  vastavalt  teadus-,  ilu-  ja  tarbekirjandust.  Looduskirjandus  paik- neb nende lõikumisalas (joonis 1). Teksti määratlemine looduskirjandu- sena on seotud nihkega igale suuremale tekstitüübile iseloomuliku tun- nuse teljel.  Teaduskirjanduse ja looduskirjanduse peamine erinevus seisneb nih- kes  diskursiivsel  teljel:  teaduskirjanduse  keel  on  tunduvalt  reglemen- teeritum kui looduskirjandusel, see pürib objektiivsusele ja neutraalsu- sele. Autori subjektiivse hääle esiletulek teaduslikus tekstis on üldjuhul  kohatu. Looduskirjandus edastab, sarnaselt teaduskirjandusega, loodus- teaduslikke teadmisi, kuid  teeb seda varjamatult autori subjektiivse  prisma  läbi.  Samas  iseloomustab  mõlemat  esitatavate  andmete  loodus- teadusliku täpsuse ja adekvaatsuse taotlus.   Ilukirjandust  eristab  looduskirjandusest  nihe  teksti  poeetikas.  Kui  tegemist on  äratuntavalt ja  otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses  maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega,  Joonis 1. Teadus-, ilu- ja tarbekirjanduse koostoimel kujuneb looduskir- janduse tuumala. 


  240  siis  omandab  tekst  kunstikavatsuslikkuse  kõrval  ka  dokumenteeriva  mõõtme. Autor ei loo teksti ainult fabuleerimisrõõmust, vaid ka sooviga  osutada  väljapoole  teksti  reaalsust  jäävatele  asjadele,  mis  seal  tähele- panelikku suhtumist väärivad. Lugejale ei pakuta pelka fiktsiooni, vaid  vahendatakse  reaalset  maailma,  mille  suhtes  tal  tuleks  võtta  moraalne  seisukoht ning seda ka igapäevaelus järgida. Neid kaht valda ühendab  aga eeskätt kunstitaotluslik keelekasutus.   Tarbekirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti struktuuris.  Tarbetekst on üldiselt heterogeenne, seda nii temaatika kui stiili poolest,  samuti on tal sageli mitu autorit või koostajat. Seal esitatakse hulgaliselt  mitmesuguseid praktilisi andmeid – näiteks teavet mingi piirkonna loo- duse, ajaloo, vaatamisväärsuste, teenuste ja hinnataseme kohta; infot esi- tatakse  nii  jutustava  tekstina  kui  ka  tabelite,  jooniste  või  skeemidena.  Graafiliste osiste olemasolu lähendab tarbekirjandust vormiliselt teadus- kirjandusele,  kus  teksti  kujul  vormistatud  analüüsi  kõrval  on  andmete  ülevaatlikul esitamisel samuti oluline  tähtsus. Looduskirjanduse ja  tarbekirjanduse peamine sarnasus seisneb õpetavas-juhendavas suunit- luses;  samuti  igapäevaelus  praktiliselt  kasutatavaid  näpunäiteid  sisal- dava teabe edastamises.  Eesti looduskirjanduses on suhteliselt levinud teksti ja foto kombinat- sioon;  seesugustel  raamatutel  võivad  teksti  ja  piltide  autorid  kattuda  (Jüssi 1986; Ernits 2003) või olla ka eri inimesed (Kask 1978; Leito, Õnne- palu  1999).  Sageli  pole  siin  tegemist  lihtsalt  kirjutatu  illustreerimisega,  vaid fotod seostuvad tekstiga sisuliselt, omades emotsionaalselt ja tähen- duslikult viimasega võrdset rolli.  Looduskirjanduse  piirid  teadus-,  ilu-  ja  tarbekirjandusega  on  pigem  sujuvad üleminekud kui jäigad eraldusjooned. Nii leiab looduskirjandu- se  ja  teaduskirjanduse  piirimailt  hulgaliselt  teadust  populariseerivaid  tutvustusi, mis ei põhine autori vahetutel vaatlustel, kuid teenivad ome- tigi  lugeja  looduse  juurde  juhtimise  eesmärki.  Looduskirjanduse  ja  ilu- kirjanduse  vahealale  jäävad  jutustused,  kus  tegevuspaigaks  on  loodus- keskkond ja  tegelasteks tihti  ka  metsaasukad, kuid  mille  süžee ja  tegelastevahelised suhted järgivad pigem kirjanduslikule tekstile iseloo- mulikke  käike.  Loodus-  ja  tarbekirjanduse  piirialal  leidub  aga  käsiraa- matuid, matkajuhte ja määrajaid, milles praktilist informatsiooni mitme- kesistavad siin-seal esteetilist aspekti rõhutavad looduskirjeldused. 


Eesti looduskirjanduse lugu    241 Vaadeldes  loodusesseede  tähenduskihistusi,  võib  nii  teksti  loome- impulsist kui ülesehitusest lähtuvalt esmaseks pidada autori vahetu loo- duskogemuse edasiandmist. Neis kirjeldustes esinevad aeg ja ruum alati  konkreetsena  ning  enamikul  juhtudel  on  tegemist  ka  konkreetse  sünd- musega, milles autor osaleb. Tihti püüab autor oma läbielamist – näiteks  kohtumist mõne huvitava loomaga või haruldase taime leidmist – luge- jale edasi anda säärasena, nagu ta seda on ise kogenud, pöörates suurt  tähelepanu vahetutele aistingutele või kirjeldades, millised emotsioonid  teda sel hetkel valdasid. Autori vahetut kohalolukogemust markeerivad  sageli viited eri meeleelundite tajudele.  Vettinud  linik  lämmatab  värvid  ja  summutab  vähesed  helid  –  üksiku  pasknääri  krääksatuse  ja  tillukese  sabatihaste  salga  sertsumise.  Maastik 
on kössis. Pole õieti midagi, mis köidaks meeli. Astun mööda porist met- sateed ja märkan üllatusega: olen kogu oma tähelepanu keskendanud sel-
lele, et jalad mutta kinni ei jääks. (Jüssi 1986: 19) 
Vahetu  looduskirjeldus  annab  autorile  hea  lähtekoha  ja  ajendi  tuua  teksti juba uusi tähenduskihistusi, mis annavad edasi autori suhtumist  looduskeskkonda  või  mõtestavad  kogetut  autori  teadmistele  toetudes.  Esitatakse  ka  kultuuris  käibivaid  tõdesid  ja  iseenda  maailmavaatelisi  arusaamu, filosoofilisi seisukohti või looduskaitselisi põhimõtteid, mida  autor pooldab ning mille õigsuses püüab lugejat veenda.   Kirjutajate seisukohti, veendumusi ja  vaatenurka iseloomustavate  tähenduskihtide  puhul  saame  eesti  looduskirjanduses  välja  tuua  kaks  domineerivat tendentsi. Esiteks on siinse looduskirjanduse traditsioonis  rõhutatult suur teadusliku komponendi osatähtsus, mis väljendub detai- lideni  täpsetes  liigikirjeldustes  ja  -nimedes,  aga  ka  loodusteadusliku  taustinformatsiooni (kasvukohad, tunnused, toitumissuhted jms) rohku- ses. Teaduslikkuse taotlus on aidanud tasakaalustada ka ilukirjanduslike  väljendusvahendite  kasutamist  ja  vältinud  seeläbi  tunderõhuliste  moo- nutuste, antropomorfiseeringute või müstitsismi kalduvate loodusteoste  tooniandvat esilekerkimist eesti looduskirjanduse mis tahes arenguetap- pidel.   Teine oluline eesti looduskirjandust iseloomustav tegur on olnud kodu- maa-tundmise paatos, lokaalne, rahvapärimuslik ja  topofiilne aspekt.  Mitmete  eri  põlvkondade  autorite,  nagu  näiteks  Kustas  Põldmaa,  Jüri  Parijõe, Johannes Piiperi, Juhan Lepasaare ja Fred Jüssi teosed juhatavad  lugejaid  tähele  panema  oma  kodumaa  ilu  ning  seda  armastama.  Veelgi 


  242  enam  –  looduskirjandus  ärgitab  inimest  looma  ka  isiklikke  kohaseoseid,  seda  nii  oma  kodu  lähedal  kui  ka  Eestimaa  muudes  paikades.  Taimi,  loomi ja linde tutvustades kindlustatakse looduskirjanduse abil, et lugeja  leiab  midagi  tuttavat  ja  omast  igast  kodumaa  nurgast.  Erinevalt  näiteks  Ameerika  looduskirjandusest ei  iseloomusta eesti  looduskirjandust  niivõrd  globaalsete  keskkonnaprobleemide  kajastamine  või  inimese  ja  looduse vaheliste suhete üldistamine. Siinses traditsioonis on tähtsad  kohaliku looduspärimuse ja -teadmiste edasiandmine, oma kodu tunde ja  eestlasliku identiteedi kasvatamine kirjasõna kaudu.     Eestlased kui "loodusrahvas" 
Analüüsides  looduskirjandust  nagu  mis  tahes  teist  looduse  esitlusviisi  eesti kultuuris, ei pääse uurija identiteeti ja ideoloogiaid puudutavatest  küsimustest. Selleks on eestlasi liiga sageli peetud loodusrahvaks, kelle  lähedane  suhe  metsaga  neid  naaberrahvastest  ühtaegu  eristab  ja  esile  tõstab. Kui säärane arusaam ei sobinud kokku mõne ajaperioodi teistsu- guse reaalsusega, projitseeriti see mineviku kuldaega, mil  inimesed  elasid  kindlasti  palju  loomulikumalt,  heades  suhetes  metsavaimude  ja  teiste looduskeskkonna hingestatud esindajatega. Säärastel kultuuri- müütidel on oma kujunemislugu, eri kihistused ning ka omad sotsiaal- sed,  poliitilised  ja  kultuuriloolised  põhjused,  mistõttu  neid  ei  tohiks  kindlasti käsitleda kergekäeliselt või üheplaaniliselt.   Eestlaste "loodusläheduses" peitub aga omajagu paradoksaalsust. Kui  ühelt poolt vastandus eesti talupoeg erilise loodussuhte tõttu muulastest  aadelkonnale, siis teisalt oli eestlaste loodusläheduse kinnistamisel oluli- ne roll just baltisaksa haritlastel. Küllap tundis eesti soost talupoeg 18. ja  19.  sajandil  põhjalikult  kohaliku  looduskeskkonna  omadusi  ning  oskas  selle  võimalusi  ka  praktiliselt  hästi  kasutada.  Seda  kinnitab  väga  suur  hulk  Eesti  Kirjandusmuuseumi  arhiivides  säilitatavaid  pärimustekste,  milles  sisalduvad  tähelepanekud loodusolude, ilmastiku, loomade- lindude elurütmi, taimede omaduste jms kohta. Baltisaksa ja sealtkaudu  euroopa kultuuril oli aga vaieldamatult teeneid selles, et looduskirjeldu- sed jõudsid eestikeelsesse kirjasõnasse selle esimeses laines ning oman- dasid seal kindla koha.  Loodus,  selle  ülistamine  ja  ilustamine  oli  Euroopa  kultuuriruumis  oluliseks  teemaks  nii  valgustus-  kui  romantismiperioodi  kirjasõnas  (vt 


Eesti looduskirjanduse lugu    243 nt Goethe, Tobler 2004). Loodusehuvi kõrval pöördus toonase haritlas- konna tähelepanu lihtsa inimese ja tema maailma poole. Humanistlikust  ideaalist  lähtuv  mõttesuund  tõi  kaasa  pärimusliku  kultuuri  uurimise  mitmel pool Euroopas ning ootamatult sattusid vaatluse alla ka Euroopa  servaaladel elavad ning selle ajani vähemalt kultuurilises mõttes küllalt- ki  omaette  olnud  rahvakillud. 1   Eestlase  suhteid  looduskeskkonnaga on  oma maarahva-ainelistes kirjutistes puudutanud mitmed 18. sajandi  lõpu  ja  19.  sajandi  alguse  kirjamehed,  nagu  näiteks  Otto  Reinhold  von  Holtz, Otto Wilhelm Masing, Peter August Friedrich von Mannteuffel jt. 2   Ka Kristjan Jaak Petersoni pastoraalides on aimatud püüdu edasi anda  eestlaslikku loodustunnetust (Speek 2002).  Eestlaste esimest rahvuslikku ärkamisaega 1860.–1880. aastail iseloo- mustavad  baltisaksa  kõrgkultuurist  lähtuvate  ja  sellele  vastanduvate  eesti soost haritlaste identiteediotsingud. Olukorras, kus  talurahvas  määratles  end  peamiselt  maaomandi  kaudu,  sai  lähedus  paikse  küla- kultuuriga  üsna  enesestmõistetavalt  ka  tekkiva  rahvusliku  intelligentsi  enesemääratluse  lähtekohaks.  Toonane  huvi  talurahva  maailmapildi  ja  elukorralduse vastu ning selle kirjalikud väljundid on pakkunud rikka- likku ainest hilisemale looduskirjutiste traditsioonile. Jakob Hurda poolt  1870.–1880.  aastatel  algatatud  rahvaluulekogumise  aktsioonide  käigus  kirjutati üles rohkesti loodusega seotud suulist pärimust. Temaga sama- aegselt  üle-eestilist  rahvaluulekogumist  korraldanud  Matthias  Johann  Eisen, hiljem ka Eesti Rahvaluule Arhiivi esimene juhataja Oskar Loorits  tegelesid aktiivselt pärimuse mõtestamisega, kinnistades arusaama eest- laste erilisest suhtumisest loodusesse.  Loodussuhte  iseloomu  alusel  seostati  eestlasi  teiste  soome-ugri  rah- vastega  ning  vastandati  neid  nii  indo-euroopaliku  kultuuri  kandjatele  kui slaavisugu rahvastele. Oma aja kontekstis oli sellel tugev identiteedi-                                                  
1    Oluline  mõju  läti  ja  eesti  rahvakultuuri  uurimisele  oli  saksa  kõrgharitlase  Johann  Gottfried  von  Herderi  (1744–1803)  tegevusel,  kes  töötas  aastatel  1764–1769  Riias  pastorina.  Pärast  naasmist  Saksamaale  avaldas  Herder  kaheköitelise  antoloogia  "Volkslieder", mis muuhulgas sisaldas ka eesti rahvalaulude tõlkeid saksa keelde.  Herder oli kirjavahetuses August Wilhelm Hupeli jt kohalikke olusid hästi tundva- te baltisaksa haritlastega.   2    Looduskujundite kasutamist baltisaksa haritlaste teostes vaatleb Maie Kalda artik- kel "Holtzi, Mannteuffeli ja Jannseni loomad" (2004: 31–43). 


  244  poliitiline tähendus.3  Eestlaste loodussuhte manifesteerimise näiteks  võib tuua katke Oskar Looritsa teose "Eesti rahvausundi maailmavaade"  peatükist "Suhtumine looduselle".  Nõndaviisi  on  kujunend soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige  veetlevamaks jooneks just suur ja sügav l o o d u s t u n n e  kuni harda ja 
anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse  kui o m a vä ä r s e l e .  [---]    Kujutelles  loodust  omataoliseks  ja  austades  selle  samaväärsust,  ei  peeta  siis  muidugi  ka  inimest  looduse  üleolevaks  kuningaks,  kelle  jumal  alles  viimasena ja omaenda näo järgi loond, nagu käsitleb teda iisraeli jt. rah-
vaste  ilmavaade,  vaid  meie  esivanemate  ü r g d e m o k r a a t l i k u l l e   mõtteviisile inimene on samaväärne ja üheõiguslik kogu muu loodusega. 
(Loorits 1990: 45) 
Selle  teesi  toetuseks  esitab  Loorits  suhteliselt  vähe  veenvaid  näiteid  eesti rahvapärimusest; pikem sissevaade soome-ugrilikku "loodusdemo- kraatiasse"  antakse  hoopis  tšeremissi  (mari)  kombestiku  näitel.  Loorits  viitab,  et  võõrmõjude  survel  on  eestlaste  analoogne  looduskäsitlus  aja  jooksul tuhmunud.  Olemasolevate  allikate  põhjal  on  küllalt  raske  väita,  mil  määral  on  eestlaste  oletatav  looduslähedus  meile  ajalooliselt  omane,  mil  määral  aga mõnel selleks soodsal ajalooetapil asjahuviliste poolt konstrueeritud  nähtus.  Eesti  looduskirjanduse  analüüsi  seisukohalt  pole  see  tegelikult  ka kõige olulisem probleem. Loodusläheduse idee on eesti algupärases  looduskirjanduses implitsiitselt olemas tema sünnist saati, looduskirjan- duse  uurimine  kirjandusteaduslike  vahenditega  võib  aidata  vaid  kaar- distada selle eri vorme ja kihistusi.  Järgnev  põgus  ülevaade  eesti  looduskirjandusest  on  liigendatud  te- maatiliselt, kajastades samas mõnevõrra ka selle arengulugu. Alustades  lähemat  koduümbrust  tutvustavatest  ning  kodumaa  tundmaõppimise  eesmärki  teenivatest  loodusloolistest  kirjutistest  on  eesti  looduskirjan- duses aegamööda tooniandvaks saanud looduses tavainimesele märka- matuks jäävaid seiku ning  looduse filosoofilisi aspekte tutvustavad                                                   
3    Mõistetavalt  omandab  ideoloogiline  komponent  veelgi  olulisema  koha  Looritsa  paguluses ilmunud kirjutistes. 1951. aastal Stockholmis ilmunud "Eestluse elujõud"  on  juba  eeskätt  filosoofiline  ja  paiguti  ka  kujutluslik  mõtisklus  eesti  ja  laiemalt  soome-ugri rahvaste kujunemisloost ja identiteedist (Loorits 1951).  


Eesti looduskirjanduse lugu    245 kirjutised. Kõiki eesti looduskirjanduse etappe iseloomustab ka tugevalt  looduskaitseline suunitlus. Ehkki  loodust kirjeldavad teosed võivad  pealtnäha  tunduda  poliitikast  kaugemal  seisvat  kui  mis  tahes  muul  teemal  kirjutatu,  kajastuvad  neiski  eri  riigikordade  ja  valitsevate  ideo- loogiate tingimustes soositud või ebasoovitavad teemad, vaatenurgad ja  hoiakud.  Nii  ei  saa  me  looduskirjandust  käsitleda  päriselt  lahus  ühis- kondlikest protsessidest – nagu looduskeskkond isegi ei ole mingil moel  inimtegevusest eraldi seisev nähtus.     Lood lähemast loodusest 
Eesti  looduskirjanduse  lugu  algab  vanemate  kooliõpikute  ja  kalendri- kirjanduse ning muude perioodiliste väljaannetega. Piiri  tõmbamine  toonaste õpikute ja laiemalt rahvavalgustuslike lugemisraamatute vahe- le ei ole ilmselt üheselt võimalik ega isegi otstarbekas. Sama raamat võis  korraga  täita  mitut  funktsiooni,  olla  ühtaegu  nii  teatmeteoseks,  õppe- vahendiks  kui  lihtsalt  põnevaks  lugemiseks.  Siinkohal  peatugem  vaid  mõnedel  esinduslikumatel  varase  kooli-  ja  teatmekirjanduse  näidetel,  milles looduskirjeldustel on oluline osa.   Jakobsoni  1867.  aastal  ilmunud  "Kooli  Lugemise  raamatu"  esimesest  osast kujunes 19. sajandi teisel poolel üks populaarsemaid eestikeelseid  raamatuid; teosest ilmus kokku viisteist trükki (viimane neist 1906. aas- tal). Õpiku esituslaadi iseloomustades on tõdetud: "Mõned looduskirjel- dused  tõusevad  tõelise  ilukirjanduse  tasemele"  (Jansen,  Põldmäe  1968:  55).  Õpikutekstile,  mis  kujutab  endast  tarbeteksti  info  edastamiseks,  ei  saa keelelist ilmekust muidugi  esmaseks kriteeriumiks seada, kuid  Jakobsoni looma- ja looduskirjelduste vastupidavus ajale osutab, et elav  ja  emotsionaalselt mõjuv  esitus ei  ole  siinjuures sugugi vähetähtis  aspekt. Looduse tundmisele liitub Jakobsonil looduse kaitse ning seeläbi  üldisemalt kõlblusõpetuslik temaatika. Looduse, eriti loomade kaitsmise  peamiseks argumendiks tuuakse nende kasulikkus, kuid lugejat õpeta- takse tähele panema ja hindama ka ümbritseva looduse ilu. Ka lugemiku  ülesehitusest  nähtub  taotlus,  et  õpilane  hakkaks  märkama  esmalt  just  talle  tuntud  asjade  esteetilist  ja  teaduslikku  mõõdet  (koduloomi,  putu- kaid,  metsloomi  ja  linde  käsitlevad  lugemispalad),  edasi  vaadeldakse  eluta  loodust  ja  selle  ilminguid  (ilm,  aastaajad),  selle  kaudu  jõutakse 


  246  sujuvalt õpetusteni praktilise  looduskasutuse vallast (aian- dus,  mesindus,  põllundus),  sealt  edasi  juba  laia  maailma  nähtuste ning ajalooni.   Jakobsoni  vaimus  kodu- ümbruse loodust tutvustavaid  tekste  koondasid  hiljem  Eesti  Vabariigi perioodil levinud nn  loodusloo  saateaine-kogud,  mis  pakkusid emotsionaalse- mat  lisalugemist loodusõpe- tuse  tundides  läbi  võetava  materjali kõrvale (nt  Kirss  jt  1934). Hilisemal  ajal  sellest  didaktilisest traditsioonist läh- tunud  autoritest  on  silma- paistvamad Kustas  Põldmaa  (1973; 1975; 1976; Põldmann  1933,  joonis  2)  ja  Harri  Jõgi- salu (1981; Jõgisalu, Tihkan 2004) – kauaaegsed loodusteaduste õpetajad,  kelle  isik  ja  kirjutised  on  aidanud  loodusele  lähemale  tuua  mitmeid  koolilaste põlvkondi.  Aastatel  1877.–1885.  ilmus  Eesti  Kirjameeste  Seltsi  toimetiste  sarjas  kokku neli "Looduse õpetuse" raamatut Juhan Kunderi sulest. "Weikene  Looduse õpetus" (1879) oli mõeldud alama astme koolidele ning piirdus  peaasjalikult õpilastele igapäevaelust tuttavate loomade, lindude ja loo- dusnähtuste kirjeldamisega, püüdes neid asetada laiemasse teaduslikku  raamistusse. Nii selgitatakse nimetatud raamatu lõppu paigutatud lisas  ka selle sisu kokku võtvaid abstraktseid mõisteid.  See  sõna  l o o d u s   tähendab  kõiki  Jumalast  loodud  asju.  Üksikuid  asju  looduses kutsutakse l o o d u d   a s j a d e k s ,   l o o d u s e   k e h a d e k s , 
ehk l o o m a d e k s . Asju aga, mis inimene oma käega on teinud, kutsu- takse kunst-asjadeks. Juttu ja õpetust üksikuist looduse asjadest kutsutak-
se l o o d u s e   l o o k s  ja l o o d u s e   õ p e t u s e k s . (Kunder 1879: 104)  
Sama autor kirjutas ka kolm "koolmeistritele ja koolidele" adresseeri- tud raamatut, mis käsitlesid põhjalikumalt "elajate, taimede ja mineraa- Joonis  2.  Fragment  Kustas  Põldmaa raamatu "Minu kodutiik" (1933) kaane- kujundusest. 


Eesti looduskirjanduse lugu    247 lide riike", pakkudes teadmisi kivimite ja elusolendite ehituse kohta ning  taksonoomilisi  kirjeldusi,  selle  kõrval  aga  ka  rahvapäraseid  nimetusi  ning  andmeid  praktiliste  kasutamisvõimaluste  kohta.  Kunderi  õpikute  lähteprintsiipideks  olid  kodukoha  looduse  sügavam  tundmaõppimine,  ilumeele  ja  armastuse  äratamine  ning  seeläbi  looduskaitselise  hoiaku  kasvatamine  (Paatsi  2003:  94).  Ka  omaaegsed  arvustajad  võtsid  teosed  väga  kiitvalt  vastu,  iseäranis  rõhutati,  et  "kenad  pildid  õpetust  elava- maks teevad" (vt Laigna 1959: 36). "Uute loodusteaduse õpikute väärtu- seks oli ka asjaolu, et neis lähtuti kohalikest oludest ja tingimustest. Ei  unustata  tähtsamaid  võõramaisi  taimi  ja  loomi,  kuid  enamasti  kõnel- dakse nendest lühidalt. Rõhk on asetatud neile looma- ja taimeliikidele,  mida õpilased kohtasid oma koduümbruses," kirjutab Karl Laigna (1959:  37).  Lisaks  avaldas  Kunder  Eesti  Kirjameeste  Seltsi  aastaraamatus  ja  mujalgi arvukalt  looduskaitselisi ja  loodusteadust populariseerivaid  kirjutisi.  Uue põlvkonna õpikuautorite esindaja Mihkel Kampmaa (1905) seos- tas  loodusetundmise juba  otseselt kodukoha ja  laiemalt kodumaa  tundmaõppimise ning seega patriootilise kasvatusega. Eesti vanema  loodusteadusliku  õppekirjanduse  uurija  Vello  Paatsi  kirjutab:  "Rahva- koolis sisendavad looduse kaitsmise vajadust M.  Kampmanni luge- mikud, mis kõnelevad puude rikkumisest, lindude kaitsmisest, taunivad  loomade  piinamist,  räägivad  lindude  kasulikkusest,  loomakaitseseltsi- dest ja nende tegevusest, looduserikkujale seadustega ettenähtud karis- tustest"  (Paatsi  2003:  144).  Nagu  Jakobsoni  lugemik,  ei  toiminud  ka  Kampmaa õpik mitte ainult kooliraamatuna, vaid teosena, millest loetu  jäi  paljudele taluinimestele ainsaks kokkupuuteks nii  looduskirjan- dusega kui kirjandusega üldse. Mart Mäger (1994: 62) osutab, et näiteks  leevikese nimetus on  rahva  seas levinud  just tänu Kampmaa luge- mikule. Kampmaa koostas ka  ülevaateteose "Eesti  kodumaa", mille  esimene  osa  ilmus  1918.  aastal.  Siitpeale  algas  aga  juba  emakeelse  tea- duse kiire  arengu ajajärk, samuti iseseisvale vabariigile patriootlike  kodanike  kasvatamise  ja  harimise  periood,  milles  lõi  kaasa  kujunev  looduskirjandus.  Vahetu  koduümbruse  looduse  kirjeldamiselt  nihkus  rõhuasetus laiemaid alasid hõlmavate tutvustuste suunas.    


  248  Kodumaa tundmaõppimise kirjad 
Seoses Eesti Vabariigi loomisega 1918. aastal ning sellele järgnenud ema- keelse hariduse kohustuslikuks muutumisega kõigil koolitasemetel alg- koolist  ülikoolini  tõusis  ka  nõudmine  koduloolise  ja  looduskirjanduse  järele tunduvalt. Toonast looduskirjandust ajendas suuresti vajadus  kodumaad tundma õppida. Lisaks oma kodukoha ja selle looduse tund- misele  oli  vaja  omandada  teadmisi  kaugemate  Eestimaa  paikkondade  kohta, et saada ülevaadet riigi piiridesse jäävatest aladest. Selline kogu  Eesti  tundmaõppimise  taotlus  on  selgelt  identiteedipoliitilise  suunitlu- sega:  kui  varem  piirdus  inimese  enesemääratlus  koduküla,  kihelkonna  või  kubermanguga,  siis  nüüd  tuli  elanikes  kujundada  arusaama  endist  kui Eesti riigi kodanikest.   Kodumaa,  iseäranis  selle  looduse  tundmaõppimisele  orienteeritud  kirjutiste  eelloo  seisukohalt  on  oluline  märkida  "Maa-rahwa  Kalendrit  ehk Täht-raamatut", mida selle kõrgperioodil toimetas Friedrich Robert  Faehlmann.  Tänu  Jakob  Hurda  ja  teiste  eesti  soost  haritlaste  kaastööle  ilmus selles 1850. aastate teisel poolel omas ajas uudne rubriik – kodu- maad tutvustavad kirjutised. Peamiselt kirjeldatakse neis kubermangu- keskusi ja suuremaid linnu (Riia, Tallinn, Narva, Tartu, Võru, Pihkva),  kuid olemuselt on need lood üles ehitatud rännakukirjeldustena, milles  antakse  ühtlasi  teavet  sihtpunkti  jõudmise  eel  läbitavate  maakohtade  ning tähelepanuväärsemate loodusobjektide kohta.   Kui  Riia  linna  kirjelduses  (Ma-rahwa…  1856)  on  muuhulgas  antud  elav  pilt  Daugava  jõest,  selle  jääkattest  ja  jääminekust  ning  Tallinna  puhul on looduslikest vaatamisväärsustest kirjeldatud merd ning Kadri- oru  parki  (Ma-rahwa…  1857),  siis  hilisemates  tekstides  kohtame  juba  pikemaid looduskirjeldusi. Loos "Narva käük" (Maa-rahwa… 1858) esit- letakse  üksikasjaliselt eekonda  Tartust  Narva,  koos  kõigi  läbitavate  asulate lühida iseloomustamise ning maamärkide kirjeldamisega. Lisaks  viidatakse  ka  põllumajanduslikust  aspektist  olulistele  nähtustele,  nagu  näiteks  nurmede  kraavitamine  liigvee  vastu,  mida  seda  teed  rändav  talumees tähele võinuks panna. Looduskirjeldused kannavad utilitaarse  vaate pitserit.  Maakotus nakap siist maalt eembale iks waesembas nink igawambas saa- ma. Tee lät suurt sood mööda edesi, kun muud ei olle nätä, kui ärasam- melduid  näljatsid  pedajakeisi,  mes  waiwalt  ennege  siin  kaswawa.  Ede-


Eesti looduskirjanduse lugu    249 otsast,  N i n a s i   jaamast,  Lohusu  wanast  puukerikust  nink  R a n n a -
p u n g e r j a s t  möödaminnen, näet veel Peipsit hääl käel. Ent ka Peipse  järv om talwel ea nink lume al igaw nätä… (Maa-rahwa… 1858: 29) 
Soode kohta tõdeb jutustaja, et need ei kasvata midagi muud tarvilik- ku kui tetri ning muid metsalinde, kuid samas on teema sujuvalt seosta- tud kraavitamise-jutuga: kui need alad ükskord inimeste töö ja vaevaga  tahendatakse,  tuleb  neist  tunduvalt  väärtuslikumaid  põllu-  ja  metsa- maid. Huvitav ja emotsionaalne on samas jutus Narva joa kirjeldus.  Ent nüüd wea mina sinnu pool wägisi weel wersta wiis kõrwale Peipse  poole J o a l a  mõisa, Narowa jõe weeren, üte suurt Jumala imeteku kae-
ma. Narowa jõgi tulep Peipsist wälja nink lät Soomemere lahe sisse. Ent  enne kui jõgi Narwa liina manu jõwwap, Joala mõisa lähükesen, kukup  jõgi äkitselt kõrgelt kaldalt maha orgu, sääratse mürina nink praginaga, et 
jäle om nätä nink kuulda. (Maa-rahwa… 1858: 34–35) 
See  kirjeldus  tundub  olevat  esitatud  eesmärgiga  avada  talupoegade  silmi  looduse  imelistele  nähtustele.  Nagu  on  osutanud  mitmed  kesk- konnaesteetikud  (vt  Lehari  1997:  43;  Tuan  1993),  ei  pea  ülev  loodus- kogemus  alati  sugugi  "ilus"  olema.  Looduse  ülevuse  tajumise  kutsub  esile kokkupuude mistahes tohutu (loodus)jõuga, eeskätt väljaspool oma  koduümbruse turvalisi piire, mis lisaks ähvardavusele mõjub inimesele  ka  seletamatult  ligitõmbavalt  (Tuan  1993:  114).  Üleva  looduskogemuse  jumaliku algupära rõhutamine ainult suurendab selle mõju. Seda võime  tõdeda ka ülaltoodud katkendi puhul.   Kalendrilugude kodumaa-sarja lõpetab kaheosaline "Lustisõit pühiks"  (Maa-rahwa…  1860;  1861),  kus  üks  Tartu  kooliõpetaja  kirjeldab  oma  suvevaheaegset sõitu Tartust Võru kaudu Pihkvasse. Algse plaani sealt  edasi  raudteega  Peterburi  sõita  katkestab  jutustaja  kahetsusväärne  pal- jaksvarastamine Pihkvas – ilmselt on see episood loosse lisatud didakti- listel kaalutlustel, osutamaks, et lisaks ilusatele ja huvitavatele vaatamis- väärsustele  varitsevad  rändajat  teel  ka  mitmesugused  ohud.  Selle  loo  tähelepanuväärsemate  looduskirjelduste  hulka  kuulub  Tilleoru  tutvus- tus. Esmalt viidatakse, et tee Tartust lõuna poole on liivane ning hobuste  edasijõudmine  seetõttu  kaunis  vaevaline.  Kui  siis  Tilleorus  loomade  puhkamiseks peatus tehakse, ühendab vaataja oma oru-muljes esteetilise  ja rahvapärimusliku impulsi järgmisel moel. 


  250  Ma astusin wankrist wälja kenad orgu waatama, mis oma ilu läbi igaühte  imetselema  paneb.  Mõlembilpool  kõrged  äkilised  mäekaldad  litsuwad  endi wahele ojakese, kes kui hõbelint oru rüpes hiilgab. Kõik tuletas mul- le kange Kalewipoea naljakad, antsakad teud meelde. Ka siin oli ta wana 
wägew  käinud  ja  kehahäda  kergitamas  mälestuseks  järwe,  oja  ja  oru  ilmutanud. (Maa-rahwa… 1860: 38) 
Kas nüüd see kirjeldus mõne toonase kalendrilugeja Tilleorgu vaata- ma  sõitma  ahvatles,  ei  ole  kindel,  kuid  meeldejääva  lugemiselamuse  saab siit ometi – nii toona kui tänapäevalgi.   Otsesõnalisi üleskutseid ning juhtnööre kodumaal rändamiseks hak- kasid analoogsed kirjutised pakkuma aga alles 20. sajandi alguskümnen- deil,  mil  suvistest  põllutöödest  vabade  inimeste  hulk  tasapisi  suurenes  seoses eestlaste hariduslike ja ametialaste võimaluste mitmekesistumise- ga. Oma riigi piires rändamisele kutsusid trükisõnas üles eeskätt noored  haritlased:  Gustav  Vilbaste  (Wilberg  1923;  Vilberg  1923–1924),  Edgar  Kant  (1999a;  1999b),  Villem  Grünthal-Ridala  (Ridala  1921);  kodumaa  terviklikule tundmaõppimisele oli orienteeritud ka Eesti Kirjanduse Selt- si  kodu-uurimise  toimkonna  töö, 4   et  oma  silmaga  kodumaa  eri  paiku  nähes selle piirid  ja  ulatus meelde kinnistuksid. Siin  võib  eristada  põhimõtteliselt  kaht  eri  tüüpi  lähenemist:  omaenese  vahetutest  matka- kogemustest kirjutamist, mis sobitub hästi artikli algul esitatud loodus- kirjanduse  põhitingimustega,  ning  nn  turismigeograafiat  (kui  kasutada  geograaf Edgar Kanti pakutud terminit), mis kuulub pigem tarbekirjan- duse  hulka.  Siinses  artiklis  jäävad  vaatluse  alt  välja  traditsioonilised  reisikirjad,  mis  räägivad  teiste  maade  loodusest  ja  kultuurist.  Reisikir- jade kohta on ilmunud ka mitmeid eraldi käsitlusi. 5   Esimest tüüpi tekstide seas on üks olulisemaid A. H. Tammsaare Saa- remaa-reisikiri ajalehes Vaba Maa 1920. aasta oktoobris (1988b). 6  Tamm- saare "Saaremaa veste" andis muuhulgas ülevaate Vilsandi linnuparadii- sist,  ning  oli  tõenäoliselt  ajendiks  hilisematele  Vilsandist  kirjutajatele  (Jüri  Parijõgi  1929;  August  Mälk  1934).  Looduskirjanduse  seisukohalt                                                   
4    Selle kohta vt lähemalt artiklit "Organiseeritud kodu-uurimise esimene aastaküm- me" (Kant 1999b).   5    Vt Jänes 1934; Annist jt 1940; Põldmäe 1984: 46–73.  6    A.  H.  Tammsaare  sulest  ilmus  mitmeid  teisigi  matkakirju,  näiteks  juba  1915.  ja  1916. aastal ajaleheveergudel ilmunud ülevaateartiklid Koitjärvest ja teistest Kõrve- maa metsajärvedest (vt Tammsaare 1988a).  


Eesti looduskirjanduse lugu    251 huvitavaid  rännukirjeldusi  sisaldab  kirjaniku  ja  keeleteadlase  Villem  Ridala "Ringi mööda kodumaad" (1921), mis jutustab autori ja kahe neiu  suvisest retkest marsruudil Tallinn – Viru rand – Lõuna-Eesti – Petseri –  Viljandi  –  Haapsalu.  Kirjeldatakse  läbitud  maastikke  ja  linnu,  pöörates  aeg-ajalt tähelepanu ka  kohalikule kultuurile ja  oma reisiseltskonna  juhtumustele.   Analoogseid reisikirju avaldas 1920.–1930. aastatel Jüri Parijõgi. Tema  jaoks  on  oluline  inimese  ja  maastiku  kooslus,  kultuuriline  kompleks,  mille mõistmist ta püüab saavutada, suheldes selle paikkonna elanikega,  kus ta reisib. Ilmekaks näiteks on 1937. aastal ilmunud "Alutaguse met- sades. Matkamälestusi" sarjas "Looduse kuldraamat" (Parijõgi 1937).  Parijõgi viljeleb publitsistlikku stiili ja tema teostes leiame dialoogi roh- kem kui ühelgi teisel looduskirjanikul. Teadmisi looduse kohta annavad  tema teostes sageli edasi kohalikud, kes esinevad teejuhi rollis.  Metsavaht istub mättale, asetab püssi põlvedele ja ütleb: "Sellist tihnikut  tahtsite  näha  või?  Katsuge  siit  läbi  tungida  kas  või  järgmise  metsasihi-
nigi."  Edasi  seletab  ta,  et  see  tihnik  on  viisteist,  kakskümmend  aastat  vana,  paiguti  nooremgi,  lehtpuu  kasvab  alul  jõudsasti.  See  on  tekkinud 
maailmasõja ajal mahavõetud raielankide asemele. (Parijõgi 1937: 179) 
Kohaliku inimese teadmised muudavad aja ning ajalooga seotud pai- gaks koguni noore võsastiku. Ilma lisaselgitusteta oleks tihnikust ilmselt  raske huvitavalt kõneleda või seda sõnades edasi anda. Parijõele omane  inimeste  ja  maastiku  käsitlemine  ühtse  süsteemina  annab  tema  matka- kirjeldustele ökoloogilise mõõtme.  Üks tähelepanuväärsemaid varaseid turismigeograafilisi koguteoseid,  mis tutvustas kodumaal matkamise võimalusi ja tingimusi, oli peamiselt  Tartu  Ülikooli  üliõpilastest  koosneva  kolleegiumi  poolt  kokku  pandud  "Turist Kagu-Eestis" (Fischer jt 1923). See sisaldab nii matkamarsruutide  kirjeldusi  ning  teavet  vaatamisväärsuste  kohta  kui  ka  praktilisi  näpu- näiteid (mida matkale minnes selga panna, kuidas hoolitseda tervise ja  hügieeni eest jne). Raamatut läbib selge taotlus edendada eestlaste mat- kaharjumusi,  mida  talupojakultuuris  "tühja  ümberhulkumisena"  kind- lasti soositavaks tegevuseks ei peetud.   Identiteedipedagoogilise matkaraamatu esinduslik näide  on  Eesti  Spordiselts "Kalevi" kirjastuse väljaantud kogumik "Rändaja Eestis", mil- le eessõnas põhjendab Vasso Silla väga kaunilt loodusesse mineku oluli- sust.  


  252  Sest  alles  Otepää  romantilises  ümbruses  ja  Emajõe  vaiksetel  voogudel,  Aegviidu unelevate järvede kaldal ja Muhu väina arkipelaagis ning Põh- ja-Eesti pika  ranniku kõrgel paekaldal astub linnalane vahenditusse  vahekorda  sellega,  millest  ta  enne  seda  ainult  ebateadlikult  laulnud  oli 
"ilus oled, isamaa". (Silla 1924: 2)  
Isiklik kontakt kodumaaga on see, mis aitab tekitada õiget patriootlik- ku  tunnetust,  mis  pelga  luule  ja  vahendatud  teadmiste  asemel  vormib  kodaniku rahvuslikku identiteeti kõige tõhusamalt. Silla viitab ka otse- sõnu vajadusele orjarahvast ümber kasvada vabaks rahvaks vabal maal:  "Peaksime  olema  hulga  elavamad,  liikuma  ja  vabanema  tollest  raske- pärasusest,  mis  päritud  näib  olevat  möödunud  sajangute  feodaalkorra  tingimusist, kui meie eelmised rahvapõlved olid paigale sunnitud" (Silla  1924: 3).  Sama vaimu kannab geograaf Edgar Kanti 1925. aastal ajakirjas Keva- dik  avaldatud  kõne  "Matkamisest  ja  rändelust"  (Kant  1999a),  kus  ta  lüürilises ja samas vägagi didaktilises vormis selgitab matkamise tähen- dust  ja  tähtsust  isamaalises  kasvatuses  ning  vaimses  kasvamises.  Ta  rõhutab  ka,  et  looduse  sügavam  tundmaõppimine  peab  alguse  saama  eeskätt  vahetust  koduümbrusest,  mis  on  inimesele  noorpõlvest  saadik  omane, tuttav ja südamelähedane. Matkamine aga karastab noore inime- se vaimu ja kasvatab iseloomu: "Viimast vajate ise, vajab seda ka isamaa"  (Kant 1999a: 21).   Õpiku  ja  matkakirja  kombinatsiooni  pakub  hilisem  tuntud  mitme- külgne loodusteadlane Gustav Vilbaste 1921. aastal avaldatud raamatus  "Harjumaa.  Maateadusline  lugemik"  (Vilberg  1921).  Sellesse  on  (tarbe- kirjandusele  omaselt)  lülitatud  lugemispalu  ka  teistelt  autoritelt,  kuid  põhiteksti  autoriks  ja  koostajaks  on  Vilbaste  ise.  Heastiililistes  palades  keskendutakse peamiselt Harjumaa looduse kirjeldamisele; tekst on  illustreeritud rohkete fotodega. 7  Autor põhjendab eessõnas, et ta on õpi- ku  kirjutamisel  piirdunud  Harjumaaga,  kuna  see  on  tema  enda  kodu- kant ja botaanilise ning rahvapärimusliku ainese kogumise matkadel on  ta selle risti-põiki läbi käinud.  1930.  aastaiks  oli  matkakiri  kujunenud  laialt  levinud  ajakirjandusli- kuks  vormiks.  Viljaka  matkamärkmete  autorina  paistis  silma  Robert                                                   
7    Iga foto juurde on erandliku täpsusetaotlusega lisatud, mis ilmakaarest ülesvõte on  tehtud. 


Eesti looduskirjanduse lugu    253 Grauberg  (Roopi  Hallimäe);  isiklikke  emotsionaalseid  tähelepanekuid  ornitoloogilistel  teemadel  pani  kirja  Mihkel  Härms.  1930.  aastatel  olid  tooniandvateks matkamuljeid avaldavateks ajakirjadeks Loodusevaatle- ja  ning  Turismi  Teataja, kümnendi keskel lisandus Eesti  Loodus.  Loodusesseid  avaldasid  neis  näiteks  sellised  tuntud  loodusteadlased,  nagu Gustav Vilberg (Vilbaste), Eerik Sits (Kumari), Hans Kauri, Johan- nes V. Maide, aga ka kirjanik Juhan Jaik.   1934.  aastal  koolitegelase  ja  õpikute  autori  Harald  Jänese  koostatud  keskkoolilugemik  "Matkakirjeldusi  ja  mälestusi"  (1934)  sisaldab  eesti  algupärase  matkakirjanduse  näidete  valiku  kõrval  (neist  küll  vaid  üks,  Karl  Ast-Rumori  "Paadiga  Paalal",  käsitleb  retke  Eestimaa  piires)  ka  lüheldast matkakirjelduste teoreetilist käsitlust. Jänes jaotab matkakirjel- dusi kolme tüüpi nii sisu kui vormi alusel. Sisu alusel on need jaotatud  teaduslikeks,  vestelisteks  või  ilukirjanduslikeks  –  sobitudes  seega  hästi  käesoleva käsitluse alguses looduskirjanduse defineerimisel välja paku- tud  teadus-,  tarbe-  ja  ilukirjanduse  kolmikjaotusega.  Vormi  alusel  on  matkakirjeldused  jagatud  samuti  kolme  tüüpi:  kronoloogiliselt,  kirjana  või teemade kaupa üles  ehitatud lugudeks. Kõigi nende jaotuste kohta  toob Jänes ka näiteid, kuid Eesti-ainelisi teoseid leidub selles nimekirjas  vähe.   Teise maailmasõja järel soikus kodumaal rändamise ja sellest kirjuta- mise  traditsioon  poliitilistel  põhjustel  üsna  pikaks  ajaks.  Metsaradadel  rändlemine  ja  nähtu-kuuldu  ülestähendamine  polnud  mitte  ainult  oht- lik, vaid paljudes militariseeritud piirkondades ka keelatud. 8  Pärast Eesti  NSV looduskaitseseaduse vastuvõtmist 1957. aastal, mis käivitas kaitse- alade loomise, hakati looduskaitsetegevuse arendamise raames taas kir- jutama  ning  avaldama  matkamist  propageerivaid  ning  matkamuljeid  vahendavaid kirjutisi, peamiselt küll tarbetekste. 1958. aastal alustas taas  ilmumist  ajakiri  Eesti  Loodus.  Auto-  ja  mototurismi  arenedes  koostati  mitmeid  reisijuhte,  näiteks  automatkaja  vajadusi  arvestav  sari  "Siin-  ja  sealpool maanteed", mis kolhoosikeskuste ja sõjamälestiste tutvustamise  kõrval  juhtis  tähelepanu  vaatamisväärsustele  looduses.  1960.  aastatel  hoogustus taas vahepeal soikunud kodu-uurimise traditsioon, mille  raames hakati uurima ja kirjeldama ka ümbruskonna looduskeskkonda  (Müürsepp jt 1966). 
                                                 
8    Üpris  ilmekalt  kujutab  seda  olukorda  eesti  "kalakirjandusse"  olulise  panuse  and- nud Rudolf Sirge jutustuses "Rabamännid" (Sirge 1979: 274–304).  


  254  Tänapäeval  on  turismigeograafiline  ning  matkakirjanduslik  loodus- kirjandus tuntaval määral konteksti või sisu poolest kommertsialiseeru- nud  –  olgu  selle  näiteks  siis  esimesel  juhul  "Regio"  maanteede  atlase  sabas  avaldatavad  looduspildikesed  tuntud  eesti  loodusautorite  sulest  või  matkajuhtidena  töötavate  inimeste  kirjutised,  mis  tutvustavad  piir- kondi, kus nad ise tasu eest matkagruppe juhendavad (nt Kaldur 2004,  Itse 2005).    Kohakesksed loodusvaatlused  
Lisaks matkakirjadele elavnes Eesti Vabariigi teisel kümnendil oluliselt  ka ilukirjandusliku iseloomuga loodusteemaliste raamatute avaldamine,  mis enamasti keskendusid mõne autorile hästi tuntud paikkonna loodu- se  süvitsi  kirjeldamisele.  1932.  aastal  avaldas  Vilsandi  looduskaitseala  asutaja Artur Toomi abikaasa Alma Toom fotodega illustreeritud ja kaa- sahaaravalt  kirjutatud  raamatu  "Vilsandi  linnuriik",  mida  võib  pidada  esimeseks otseselt ilukirjandusliku taotlusega loodusraamatu näiteks  Eestis  (Thom  1932).  Tegu  on  autori  vahetul  vaatlusel  ning  igapäevase  elu kogemusel põhinevate muljete esitusega kirjanduslikus vormis. Teos  algab  ülevaatega  Vilsandi  asendist  ja  asustusloost;  selgituste  vahele  on  põimitud  rahvapärimust,  põhjalikult  on  selgitatud  mere  osa  saare  elu- stiili  määrajana,  seda  nii  kalameeste  kui  tuletornivahtide  seisukohast.  Raamatu  teise  poole  moodustavad  südamlikud  ja  elavalt  kirja  pandud  linnututvustused  liikide  kaupa:  meri-,  kala-,  tõmmu-  ja  naerukajakad,  tiirud,  hahk,  tõmmuvaeras, tuttvart, rohukoskel, ristlind  (ristpart),  meriski, kivirullija, tilder, rüüt ja tutkas.   Vilsandi, selle linnustik, kuid ilmselt mitte vähem ka sealne värvikas  tuletorniülem Artur Toom on köitnud ka kirjanik August Mälku. Vilsan- dilt on ta saanud olulise tõuke rannaainestiku kujutamiseks oma romaa- nides ja novellikogus "Rannajutud" (Vinkel 1997: 97). 1932. aastal ilmus  Mälgult Päevalehes olukirjeldus "Lindude riigis". Samal suvel veetis kir- janik  puhkuse  Vilsandi  linnuriigis  Alumisele  Vaikale  paigutatud  pul- danvarjendis  linde  vaadeldes;  neile  tähelepanekutele  tugineb  enamik  kogumikus "Jutte lindudest" (1934) avaldatud linnulugudest. Neis juttu- des leidub vahetu loodusvaatluse edasiandmise kõrval nii fiktsiooni kui  antropomorfiseerimist. Mälk  ise põhjendab seda saatesõnas tekstide  parema loetavuse taotlusega. Lindude elu, pesitsemist ja poegade kasva-


Eesti looduskirjanduse lugu    255 tamist, on kujutatud detailitäpselt, jäädes ühe pesitsushooaja ajalistesse  raamidesse. Linnuliigid,  kellest juttu  tehakse, on  Vaikadele iseloo- mulikud: hahk, kalakajakas, naerukajakas, ristpart, tõmmuvaeras.   Vilsandi  ning  teised  Eesti  laiud  ja  väikesaared  on  hiljemgi  inspireeri- nud suurt hulka meie kirjanikke, nii ilukirjanduse loojaid kui looduskir- janduse  viljelejaid.  Ehkki  nõukogude  perioodil  oli  ligipääs  Lääne-Eesti  saarestikule piiratud ja range kontrolli all, õnnestus laidude loodust kirjel- davaid  teoseid  avaldada  siiski  mitmetel  autoritel.  Esileküündivaim  neist  on Fred Jüssi 1966. aastal ilmunud "Kajakad kutsuvad. Saaremaa, Vilsandi  ja Vaika saarte linnuriigist ja loodusest" – üks varasemaid katsetusi meie  looduskirjanduses  lõimida  tekst  ja  must-valged  fotod  semiootiliselt  üht- seks tervikuks. Jüssi on sõna-ja-pildi-malli looduse kujutamisel edasi aren- danud  ka  oma  järgnevates  raamatutes,  nagu  "Merest  sündinud"  (1972),  Joonis 3. "Kahjuliku" merikajaka ja "kasuliku" haha vastandamine pildi- lise ja sõnalise info abil Fred Jüssi raamatus "Kajakad kutsuvad. Saare- maa, Vilsandi ja Vaika saarte linnuriigist ja loodusest" (1966).   


  256  "Jäälõhkuja" (1986) ning "Sügis" (1995). "Kajakad kutsuvad…" on üles ehi- tatud  retke  kirjeldusena  ornitoloogist  sõbra  juurde,  kes  töötas  Vilsandi  looduskaitseala juhatajana. Nii otsesõnu kui varjatult annab raamat sõnas  ja  pildis  edasi  toonaseid  looduskaitselisi  tõekspidamisi,  näiteks  liikide  jagamist kasulikeks ja kahjulikeks (joonis 3). Neid eesti sõjajärgse loodus- kaitse lapsekingades arusaamu on autor ise hiljem kommenteerinud (Jüssi  1999). Samas edastab tekst kirjutaja sisemise veendumuse kohast austust  kõigi saarestikus elavate olendite vastu, ühinedes sel moel eesti looduskir- janduse filosoofilisemas tiivas tihti rõhutatud mõttega looduse imelisusest.   Hiiumaa rannikust ja laidude kargest loodusest on Jüssi eeskujul sõna  ja pilti seostavaid fotoalbumeid avaldanud aastaid Hiiumaa laidude kait- sealal töötanud Tiit Leito. "Aastaring laidudel" (1984) ning "Vaikuse vär- vid"  (1994)  esitavad  laiuloodusest  inspireeritud  kirjeldusi  ja  mõtisklusi,  aeg-ajalt tõuseb esile ka "inimene silmitsi metsiku loodusega" ehk wilder- nessi-romantika. Hiiumaast ja Hiiumaa laidudest on kirjutanud botaanik  Haide-Ene Rebassoo (1972; 1975); tema tähelepanu all on taimkate, aga ka  linnud sedavõrd, kui nad ökosüsteemis toimivad taimeseemnete levitaja- tena. Et arvukate mainimist leidvate taimeliikide kooslusi, väljanägemist,  lõhna,  lopsakust  ja  teisi  omadusi  vaimusilma  ette  manada  ning  autori  emotsioonidest osa saada, peab lugejagi olema päris hea taimetundja.   Rannaäärsete  alade  kirjeldustest  on  esileküündivad  veel  Jüri  Piigi  "Matsalu roostikus" (1958) ning Eerik Kumari isiklikus ja emotsionaalses  toonis kirjutatud Matsalu-lugude kogumik "Lindude laht" (1966). Selles- se on võetud ka Kumari enne sõda ajakirjanduses ilmunud loodusjutte,  näiteks "Minu sõber veetallaja". Kumari oli pärit Matsalust ning tundis  seda piirkonda, kuid oli sealset loodust ning linnustikku uurinud ka nii  tudengi  kui  tunnustatud  teadlasena.  Selline  ühe  paikkonna  põhjalik  tundmine  kombinatsioonis  hea  loodusteadusliku  haridusega  on  eesti  looduskirjanduse  paremikku  läbi  aegade  iseloomustanud  tunnusjoon.  Teine  suhteliselt  tihedalt  "läbikirjutatud"  piirkond  Väinamere  ja  Eesti  läänepoolse saarestiku kõrval on Alutaguse suurte metsade ja rabamas- siivide  ala.  Siin  võib  märkida  juba  eelpool  nimetatud  reisikirju  ("Maa- rahwa  kalendris"  ilmunud  "Narva  käük"  ja  Parijõe  "Alutaguse  metsa- des"); kohaliku või vähemalt kohalikke olusid väga hästi tundva inimese  perspektiivist on seda piirkonda 20. sajandi viimasel veerandil kirjelda- nud peamiselt kaks looduskirjanikku, Edgar Kask ja Juhan Lepasaar.  


Eesti looduskirjanduse lugu    257 Edgar Kase kirjutisi ja fotosid ühendavad neli raamatut: "Tee vaiku- sesse. Muraka soostik" (1977), "Kuuvikerkaar" (1995), "See müstiline ar- mastus" (2002) ning "Õnnemudel" (2004). "Tee vaikusesse" kujutab auto- ri  erakuelu  vanas  rabaäärses  Varessaare  metsavahimajas  kevadtalvest  sügiseni. Peatähelepanu all on inimese–looduse suhe, samuti looduskait- se  küsimused,  soo  ökoloogia.  Autor  möönab,  et  looduskogemus  ei  ole  alati  mugav,  et  üksildases  soosaaretalus  tuleb  peale  romantilise  loodu- ses-olemise tunde tunda ka külma, hirmu, aga eeskätt aukartust elu ees.  Ka "Kuuvikerkaar" vahendab meeleolusid Kõrvemaalt ja Muraka rabast,  nende kõrval ka looduspilte Viidumäelt ja Vilsandist. "See müstiline ar- mastus"  on  järjeks  raamatule  "Tee  vaikusesse",  mille  populaarsus  oli  paradoksaalselt  nii  ulatuslik,  et  see  lõpuks  ohtra  huviliste  voolu  tõttu  metsavahimaja vaikuse hävitas. Teoses on isiklikke mälestusi ja loodus- pilte, loodusmälestiste tutvustusi, mõtisklusi inimese ja looduse teema- del,  ka  laiemalt  eetiliste  küsimuste  käsitlemist.  Kõigis  oma  raamatutes  tõstatab Kask küsimuse inimese eetilisest vastutusest looduse eest, vaja- dusest mõelda sellele igal sammul.  Samalaadseid mõtteid leiame ka teise peamiselt Muraka rabast kirju- tanud looduskirjaniku, Juhan Lepasaare teostest (joonis 4). "Laaneteedel"  Joonis 4. Juhan Lepasaar (foto: Tõnu Talpsep 1994). 


  258  (1989) räägib Alutaguse inimestest, loodusest, jahipidamisest, metsakü- lades ja metsades aset leidnud inimeste ja loomade kokkupuudetest, mis  vahetevahel kõlavad suisa anekdootlikult, kuid mis panevad lugeja mõt- lema loodusesse eetilise suhtumise küsimustele. Inimene ja metsloom on  võrdsed  partnerid,  üks  ei  ole  teisest  millegi  poolest  üle,  kui  satutakse  metsarajal  silm  silma  vastu.  "Laanetagused"  (1996)  keskendub  pigem  paikkonnas elavatele inimestele ja asustuse ajaloole, sisaldades ka autori  enda  meenutusi.  Mets  on  tegelasena  endiselt  olulisel  kohal,  mistõttu  seda raamatut saab vaadelda kui omalaadset Alutaguse kandi "rohelist  ajalugu". Soo-elustikku ja elamusi kirjeldab Lepasaare järgmine raamat  "Sooradadel"  (1997).  Lepasaare  liikumistrajektoorid  rabades  on  enam- vähem samad mis Edgar Kaselgi. 2003. aastal avaldas Lepasaar raamatu  "Kevadest  kevadesse",  milles  ta  jätkab  lugude  jutustamist  kodukandi  loodusest,  juhtumistest  ja  kohtumistest  metsades  ja  rabades,  aga  ka  kohalike inimeste ja ajaloo tutvustamist.   Võrumaa  loodust,  iseäranis  kalavesi  iseloomustab  hilisema  pagulas- kriitiku  ja  linnaluuletaja  Karl  Eerme  jutukogumik  "Õngelatiga  mööda  Võrumaad. Kalakirjad ja miniatüürid" (Ehrmann 1935). Kolm lugu kirjel- davad selles kalapüüki Vagula järvel eri aastaaegadel: "Suvisel Vagulal",  "Talvisel  Vagulal",  "Tuli  Vagula  järve  all".  Lisaks  leidub  kogus  otseselt  looduskaitselisi tekste, milles autor ei moraliseeri, vaid jätab järeldused  kaasaelamisega  esitatud  juhtumite  kohta  iga  lugeja  enese  teha.  Väga  emotsionaalne  on  lugu  "Viimased  mohikaanlased",  mille  peategelaseks  on hiigelsuur, vana ja kogenud iherus, keda ühelgi kalamehel ei õnnestu  võrgu  ega õngega kinni  püüda, kuna tema end ikka lahti rabeleb. Loo  lõpus  saame  teada,  et  kala  on  tapetud  –  püssilasuga.  Selgesti  antakse  mõista, et tegu oli mõrvaga, eriti küüniliseks muudab asja see, et kasu- tati kalapüügile võõrast meetodit.  Eerme tunnistab oma kogumiku järelsõnas, et ei oska oma teost mingis- se kirjanduslikku konteksti paigutada. Temaatilisel alusel võiks kala- püügikirjadest moodustada täiesti omaette tekstiderühma. Varasest popu- laarteaduslikust  kirjandusest  kuulub  sellesse  rühma  Jaan  Spuhl-Rotalia  "Kodumaa kalad" (1896). See suures osas saksa- ja venekeelsel materjalil  põhinev raamat on kohandatud eesti oludele. Eestimaal elavate kalaliikide  loodusteaduslike kirjelduste kõrval pakub raamat infot iga liigi kulinaar- sete  omaduste  kohta  ning  annab  ülevaate  kalatoidulistest  linnuliikidest.  Kalakirjandust  on  silmapaistvalt  viljelenud  Rudolf  Sirge  (selle  kohta  vt 


Eesti looduskirjanduse lugu    259 põgusat käsitlust Jõgi 1973), mõnevõrra ka Kustas Põldmaa, Juhan Smuul,  Jüri Tuulik ja Ülo Tuulik, Vladislav Koržets jt.  Analüüsides eesti looduskirjandust paikkondlikkuse alusel, selgub, et  meil on suhteliselt hästi läbikirjutatud piirkondi; eeskätt atraktiivse loo- dusega  Lääne-Eesti  saarestik  ning  Kirde-Eesti  metsa-  ja  rabamassiivid;  aga  ka  Kagu-Eesti  ja  Harjumaa.  Märksa  keerulisem  on  leida  näiteks  Pärnumaa  või  Kesk-Eesti  loodusest  kirjutatud  tekste.  Ehkki  säärasel  ebaühtlusel on  kindlasti üldiseid kultuuriloolisi põhjuseid, näib see  viitavat ka looduskirjanduse traditsiooni sisemisele seotusele. Hilisemad  autorid  on  kasvanud,  lugedes  oma  eelkäijate  teoseid  ning,  arvestades  eesti kultuuriruumi väiksust, on  nendega tihti  ka  isiklikult  kokku  puutunud.  Lisaks  seisukohtadele,  kuidas  on  õige  loodusest  kirjutada,  levivad sääraste kokkupuudete teel teatud määral ka eelistused matka- radade ja lemmikpaikade valikul.    Ökoloogilised etüüdid 
Eesti looduskirjanduse traditsiooni tuumala moodustavad teosed, milles  autorid esitavad kirjeldusi mitmetest eri paikadest ja liikidest, kuid tee- vad  seda loomadest, taimedest, maastikest, keskkonnarütmidest jms  moodustuvat tervikut silmas pidades. Säärane vaatenurk põhineb öko- loogilisel  arusaamal  looduse  toimimisest  ning  on  seetõttu  üsna  sageli  seotud loodusteadusliku haritusega.  Üheks varasemaks ja teedrajavaks näiteks on siin Tartu Ülikooli zoo- loogiaprofessori Johannes Piiperi (1935) looduslugude kogumik "Pilte ja  hääli  kodumaa  loodusest.  Loodusesõbra  muljeid  maalt  ja  merelt".  Juba  esmailmumisel leidis see raamat elavat vastukaja ja muutus peagi eesti  looduskirjanduse  etaloniks,  mida  lugedes  on  üles  kasvanud  mitmed  loodushuviliste põlvkonnad. 1948. aasta kordustrüki saatesõnas kirjutab  akadeemik  Harald  Haberman:  "Prof.  Piiperi  raamat  on  esimesi  eesti- keelseid  katseid  loodusteadlase  poolt  panna  loodus  ilukirjanduslikus  vormis  kõnelema  oma  eluküllusest,  kutsuda  looduspiltide  värvi,  lõhna  ja  helide  kaudu  lugejais  esile  armastust  ning huvi  teda  ümbritseva  looduse vastu" (Haberman 1948: 3).   Piiper ei jaga lugejaga mitte ainult vaatlusi, vaid ka elamusi läbi loo- dusteadlase vaateprisma, rõhutades looduse värvikülluse, lõhnavarjun- dite, häälitsuste, elutsüklite mitmekesisust. Looduskirjelduste vahele 


  260  põimub märkmeid vaatlustehnikast, rakenduslikke küsimusi, mõtisklusi  evolutsiooniõpetusest,  eeskätt  aga  taotleb  autor  lugeja  emotsionaalset  nakatamist.  Piiperi  looduspildid  on  alati  dateeritud  (tekstis  viidatakse  sageli  isegi  kellaaegadele),  samuti  kirjeldab  ta  detailselt  oma  retkede  marsruute, nii et nende järgi on veel tänapäevalgi võimalik Piiperi loo- dusretki  korrata  –  seda  muidugi  kohtades,  kus  maastiku  looduslikku  ilmet  viimase  70–80  aastaga  tundmatuseni  muuta  pole  jõutud.  Piiper  võtab  oma  looduspiltides  enamasti  vaatluse  alla  mingi  väikese  lõigu  maastikust ning  annab selle mikrokirjelduse: milliseid taimeliike ta  märkab seal kasvamas, mis värvi, mis lõhnaga ning millises vegetatsioo- nistaadiumis  need  parasjagu  on;  millised  putukaid  ja  selgrootuid  võib  nende ligidal tegevuses märgata; milliseid linde on kuulda; samuti an- nab ta lindude käitumise ja laulu kohta lühikesi tabavaid iseloomustusi.  Üldjuhul väldib ta looduskirjeldustes inetute või ebameeldivate nähtus- te kajastamist, eelistades vahendada ainult ökosüsteemide esteetilist pa- let.  See  tendents  on  omane  ka  paljudele  teistele  eesti  looduskirjanduse  autoritele.   Sarnase  käsitluslaadiga  on  ka  kunstnikuharidusega  Ants  Murakini  teos  "Paani  riik.  Põgusaid  matkavaatlusi  keset  sajapalgelist  kodumaa  loodust", mille käsikiri oli valmis hiljemalt 1940. aastaks, kuid mis sõja  tõttu  jõudis  trükki  alles  1947. aastal Rootsis. Tallinna  ja  Viljandi  linnalähedase looduse, peamiselt linnustiku kohta tehtud tähelepanekud  on  adresseeritud  noorele  loodushuvilisest  sõbrale;  ajaline  ja  ruumiline  distants  aga  muudavad  nende  mõtte  hoopis  mitmetahulisemaks  kui  algselt plaanitud. Saatesõnas kirjutab autor järgmiselt.   Ja  sirvides  käsikirja  nüüd  tagantjärele,  paeluvad  autorit  ennastki  need 
vähenõudlikud,  aga  kord  nii  siira  innuga  kirjutatud  leheküljed  praegu  hoopis uue ja isesuguse hella vaimustusega. Tundub, nagu kõnniks jalg  veel kord uuesti läbi nood intiimsed teed-rajad seal kunagisel kodumaal 
ja  kodunurgas.  [---]  Ja  äkki  haarab  hinge  suur  kirgas  ja  ühtlasi  leebe  tunne: need mälestused kõik  kokku  on  ju  –  tükike elavaks aineks 
muutunud Kodumaad. (Murakin 1947: 5–6) 
Teise maailmasõja järel oli looduskirjandusel ning ülevaadetel kodu- maa  geograafiast väliseesti kogukonnas oluline  identiteedipoliitiline  tähendus. Näiteks ilmus tervet Eestit hõlmav koguteos "Meie  maa"  (Kangro, Uibopuu 1955–1957), mis iga maakonna kohta andis ka iseloo- mustuse  rubriigis  "Pilk  kaardile".  Maateaduslike  ja  looduskirjelduste 


Eesti looduskirjanduse lugu    261 autoritena  esinesid  valdavalt  loodusteadusliku  haridusega  kirjutajad,  nagu Johannes Kaup (Järvamaa), Johannes Lepiksaar (Alutaguse, Peipsi,  Virumaa),  Hans  Kauri  (Hiiumaa,  Lõuna-Tartumaa),  Kuno  Thomasson  (Matsalu), Karl Ristikivi (Läänemaa) jt.   Murakini  "Paani  riiki"  on  oma  loomingu  olulise  mõjutajana  nimeta- nud  ka  Fred  Jüssi,  kelle  teostest  esindab  kõige  süsteemsemat  vaadet  loodusele enamikus algselt Eesti Looduses avaldatud looduslugusid  koondav kogumik "Jäälõhkuja" (1986). Jüssi eelistab küll ühes loos kes- kenduda ühe liigi kirjeldamisele, kuid teeb seda alati kontekstualiseeri- tult, lisades sageli puhtalt loodusteaduslikule informatsioonile ka täiesti  isiklikke  meenutusi,  muljeid,  assotsiatsioone.  See  vahetus  ja  siiras  sub- jektiivsus on ilmselt Jüssi populaarsuse ja loetavuse üks põhjuseid.   Samasugust isiklikku hoiakut kohtab lugeja ka Rein Kuresoo raama- tus  "Loodus  on  lähedal",  mis  on  metoodiliselt  üles  ehitatud  koosluste  kaupa:  mullaelustik,  niit,  haavapuuga  seotud  organismid,  elu  talvise  metsaoja  lähistel  jne.  Sissejuhatuses  kirjutab  Kuresoo:  "Raamat  on  alati  kirjutaja  nägu"  (Kuresoo  2001:  5),  ning  annab  järgnevas  oma  kodu- ümbruse looduskooslusi kirjeldades viiteid nii selle täpsetele topograa- filistele andmetele kui ka omaenese isikliku elu seikadele. Nagu osutab  kirjandusökoloogia teoreetik Scott Slovic (1996: 363), suurendab see lu- geja usaldust autori vastu: lugeja veendub, et loodus, millest autor kirju- tab, on talle igapäevaselt tuttav ning isiklikult lähedane. Võiksime veel  lisada,  et  see  näitab,  et  autor  tunneb  end  osana  sellest  ökosüsteemist,  mida ta enese ümber vaatleb ja kirjeldab.  Ökosüsteemne käsitlus on kesksel kohal ka Tartu Ülikooli botaanika- professori, looduskaitsja ja -populariseerija Viktor Masingu teostes, kelle  ladusas sõnastuses kirjutatud raamatud on žanriliselt raskesti määratle- tavad,  seondudes  nii  populaarteadusliku  kui  lastekirjandusega.  "Sina- sõprus tammega. Pilte ja teadmisi, lugemist ja tegemist terveks aastaks"  (1984)  vaatleb  ühe  puuliigi  aastast  eluringi  ja  temaga  seotud  looma-  ja  linnuliikide  tegemisi,  õpetades  samas  noorele  lugejale  loodusvaatluste  läbiviimist.  Samuti  ühele  puuliigile  keskendub  koostöös  metsateadlase  Harald Rebasega valminud "Kase aasta" (1996), milles teadusliku mater- jali osatähtsus kaseliikide määramisjuhendite, kase sümbiontide ja kah- jurite kirjelduste jms tõttu on märgatavalt suurem.  Mõnevõrra kuulub sellesse ritta ka zooloogi ja keskkonnaajakirjaniku  Peeter  Ernitsa  raamat  "Mõned  mu  naabrid"  (2003),  milles  kirjeldatakse 


  262  "portreelugudena"  lähiümbruse  loomaliike.  Aimata  on  seosed  eri  tege- laste  vahel  ning  neist  üksikute  kirjelduste  taustale  moodustuv  looduse  süsteem, samas kalduvad Ernitsa stiil  ja  metafooride valik  eluslooduse  kirjeldamisel tihti mängulisse antropomorfiseerimisse. Süsteemse käsit- luse  heaks  näiteks  on  ka  zooloog  Aleksei  Turovski  raamat  "Loomult  loom" (2004), ehkki selles ei käsitleta niivõrd Eesti elusloodust või konk- reetsete  paikadega  seotud  looduselamusi,  vaid  tutvustatakse  rohkete  näidete  abil  loomade  käitumist,  seda  nii  vabas  looduses  kui  loomaaia  tehistingimustes tehtud tähelepanekute varal, kuid siiski autori vahetule  kogemusele toetudes. Turovski on Fred Jüssi kõrval arvatavasti tänapäe- val  kõige  laiemalt  tuntud  ja  mõjukam  looduse  populariseerija  Eestis,  seda eeskätt tänu  raadioesinemistele, mille  põhjal on  kirjutatud ka  kõnesolev teos.9 Eri meediume ühendab oskuslikult Hendrik Relve, kes  alustas  80.  aastatel  puude  tutvustamisega  (1981)  ning  on  hiljem  esine- nud reisikirjadega.     Looduskaitse, loodusfilosoofia 
Eesti  looduskirjanduse  olemuse  paremaks  mõistmiseks  tuleks  loodus- kaitse  ja  keskkonnakaitse  eeskujul  eristada  ka  loodus-  ja  keskkonna- kirjandust. Niisugune  liigitus  on  mõistagi mõnevõrra tinglik  ning  sellega võib kaasneda oht üht osa tekstidest de- ja teist üle politiseerida,  kuid samas aitab selline jaotus välja tuua eesti looduskirjanduse olulisi  tunnusjooni. Lühidalt öeldes on looduskirjanduse dominandiks looduse  ilu  kujutamine  ja  selle  säästmise  vajadustele  osutamine.  Keskkonna- kirjanduse rõhuasetus on globaalse ulatusega probleemide esiletoomisel  ja  nende  käsitlemisel.  Eesti  traditsioonis  domineerivad  esimest  tüüpi  tekstid,  mis  väljendavad  pigem  kirjutajate  topofiilseid  kui  globaalseid  huvisid.   Säärase  suundumuse  juured  on  ühelt  poolt  kindlasti  looduskirjan- duse kujunemisaegsetes ühiskondlikes oludes, kus  "loodus" tähistas  esmajoones üht võimalikku viisi talupoegkonna huvi äratamiseks veelgi                                                   
9    Eesti  looduskirjanduse  arengus  on  kindlasti  oluline  roll  olnud  meedial,  mis  läbi  aegade on vajanud kergemaid lühivormis ajaviitelugusid. Paljude loodusesseistide  (Edgar  Kask,  Fred  Jüssi  jt)  kirjutised  on  esmalt  ilmunud  ajakirjanduse  veergudel,  mõnel  juhul  on  väljaande  formaat  avaldanud  loodustekstide  ülesehitusele  üsna  otsest mõju (nt Peeter Ernits). 


Eesti looduskirjanduse lugu    263 abstraktsemate  "isamaa"  ja  "kodumaa"  mõistete  vastu.  Hilisem  ajalugu  on ainult tugevdanud "looduse" ja "kodumaa" vahelist tihedat kontsep- tuaalset  seost.  Välis-eesti  looduskirjandusest  oli  põgusalt  juttu  eelpool.  Nõukogude  korra  tingimustes,  mil  rahvusliku  sümboolika  kasutamine  ja  eesti  identiteedi  väljendamine  otsesõnu  oli  mõeldamatu,  leidis  osa  siinsest intelligentsist väljapääsu, kirjutades loodusest ja loodustunnetu- sest, mille suhtes valitsev režiim oli leebem ja kohati soosivgi. Loodust  seostati  aga  ettevaatlikult  ja  oskuslikult  kodupaigatajuga  ning  esivane- mate pärandiga, samuti looduskaitselise temaatikaga.   Olukord, kus  kohalikku looduskeskkonda ning  eesti rahvuslikku  identiteeti ähvardas üks ja seesama oht, nimelt nõukogude suurtööstus  ning sellega kaasnev võõrtööjõu sisseränne, tõi kaasa looduskaitseliste ja  rahvuslike ideede tugeva põimumise. Selle kujukaimaks näiteks on  keskkonnateadlikkuse demonstratiivne kulmineerumine 1987. aasta fos- foriidisõja aegu; toonane retoorika rõhutas rohkem Pandivere piirkonna  hoidmist ja säilitamist kui näiteks fossiilsetele kütustele jm maavaradele  alternatiivide otsimist. Nii on üsna loogiline, et ka globaalsete problee- mide  käsitelu,  mida  meie  looduskirjanduses  kohtab  siiski  suhteliselt  harva, viib eesti autori tüüpiliselt tagasi tema kodupaiga probleemide ja  isiklike kogemuste valda.   Keskkonnaalase teadlikkuse tõusu võib eesti looduskirjanduses tähel- dada 1970. aastaist alates. Selle kandepind ühiskonnas oli  kindlasti  laiem:  samal  ajal  hakati  koostama  "Eesti  punast  raamatut",  kõnelema  ökoloogilisest kasvatusest jm. Kuuekümnendate aastate lõpul  tõlgiti  eesti keelde Rachel Carsoni teos "Hääletu kevad" (1968), mis andis tõuke  ka  siinsele  keskkonnakirjandusele.  Iseäranis  selgesti  avaldub  Carsoni  teose mõju looduskirjanik Osvald  Toominga kirjutistes. Kogumikus  "Puude taga on mets" (Tooming 1975) vahelduvad lühijutud metsamees- test ja metsaelanikest mõtisklustega inimese ja looduse suhete üle. Autor  küsib, mil määral on inimesel õigust loodust ümber kujundada; mis saab  loodusest,  kui  järjepanu  soodustada  teatud  loomaliikide  arengut  teiste  arvel, maalib visiooni biosfääri ähvardavatest ohtudest, uskudes samas  ometigi inimese  mõistusesse ja eetilisusesse nende kõrvaldamisel. Too- minga  mõtisklused annavad  hea  ettekujutuse seitsmekümnendate  aastate  alguse  sotsialistliku  Eesti  intellektuaalsest  kliimast  ning  valitse- nud suhtumistest loodusesse. 


  264  Keskkonnakaitselisi motiive kohtab ka  teiste eesti looduskirjanike  töödes,  näiteks  parafraseerib  Fred  Jüssi  Rachel  Carsoni  teost  "Hääletu  kevad",  andes  sellele  oma  samanimelises  essees  poeetilise  ja  isikliku  kogemusega seotud väljenduse.  Mitte ühtegi häält. Ei laulurästast, ei vinti. Võsaraat peaks vidistama – ei  vidista,  nõmmelõoke  peaks  luilutama  –  ei  luiluta.  Kuuleks  kirjurähni  põristamistki! [---] Nähtavasti on aset leidnud kataklüsm ja olen juhusli-
kult  sattunud  sellest  siin  metsades  säilinud  tillukesele  saarele.  Või  on  inimene vaatamata kõikidele hoiatustele hakkama saanud järjekordse  meeletusega? On see tõesti hääletu kevad? See oleks ju õudne!  
Äkitselt kostab rõõmsat siutsumist. Metsaservale ilmus salkkond tihaseid. 
Painajalik nägemus kaob. Oh ei, see pole katastroof, see on vaid looduse  eksitus. (Jüssi 1986: 21–22) 
Nagu  osutasime,  on  iseäranis  20.  sajandi  teisel  poolel  eesti  loodus- kirjutuses  hakanud  levima  looduskogemuse  edasiandmine  läbi  rõhu- tatult  isikliku  vaatenurga.  Selle  puhul  ei  apelleerita  enam  niivõrd  loo- duse  üldaktsepteeritud  esteetilisele  väärtusele  ega  rõhutata  selle  ühis- kondlik-majanduslikku  väärtust,  vaid  käsitletakse  loodust  pigem  kui  filosoofilist küsimust.   Säärase lähenemise kujukas näide on Uku Masingu "Mälestusi taime- dest" (1996), mis erineb "peavoolu" loodusteaduslikkuse-kesksemaist teos- test oma püüdes kirjeldada loodust nimelt omaenese isiklike tundmuste ja  kogemuste kaudu. Mitmekülgselt haritud inimesena kirjeldab Masing küll  looduskoosluste iseärasusi, viitab taimedele ladina keeles ja iseloomustab  nende kasvutingimusi, kuid  teksti lähtekohaks jäävad siiski isiklikud  seosed ja meenutused. On tähelepanuväärne, et Masingu jaoks on loodu- ses olulisimad just taimed, mille vaatlemine nõuab palju aega, püsivust ja  süvenemist;  mille  juurde  on  raske  konstrueerida  "sündmuse"  mõõdet.  Sellest aspektist on huvitav võrrelda Masingu ja Jüssi taime-lugusid:  mõlemad kirjeldavad neid isiklikke elamusi ja assotsiatsioone appi võttes,  kuid  Masingu  järeldused  pürivad  enamasti  filosoofilisematesse  sfääri- desse.  Näiteks  on  Masingu  loomingus  väga  tähendusrikkal  ja  kesksel  kohal  puu  kujund;  puu  võib  olla  tema  maailmas  samastatud  inimesega.  Oma  kujunemisea  loodusmälestustest  üheks  intensiivsemaks  on  Masing  pidanud osaduse tunnet koduõues kasvanud puudega. Ka hiljem elus ei 


Eesti looduskirjanduse lugu    265 osanud ta leppida inimestega, "kellele tähendus luges enam kui puu ise"  (Masing 1996: 53).  Masinguga  sarnasest,  põlisrahvaste  vahetut  looduskogemust  poeti- seerivast hoiakust lähtub oma lühiproosas, nagu "Jää ja kanarbik" (1989)  või "Läbi metsa" (2000) Jaan Kaplinski. Samas moodustavad need tunne- tuslikud-kogemuslikud  loodustekstid  Kaplinski  žanriliselt  ja  temaatili- selt  mitmekesisest  loomingust  vaid  väikse  killu.  Kaplinskilt  leiab  ka  väga ratsionaalse väljenduslaadiga loodusesseid, milles ta ei vaatle loo- dust  mitte  kogemuslikult  tasandilt,  vaid  eelkõige  kui  teaduse  või  kul- tuuri  objekti.  Tema  rikkalik  proosa-  ja  luulelooming  vajaks  kindlasti  eraldi analüüsi loodusseostele keskenduvalt.     Kokkuvõtteks 
Siinne pilguheit eesti looduskirjandusele ei kujuta endast kindlasti tolle  kirjandusvaldkonna  ammendavat  käsitlust.  Teoste  hulka  ja  mitmekesi- sust arvestades on eesti looduskirjanduse traditsioon küllalt tõsiseltvõe- tav ka rahvusvahelises mastaabis, 10  ehkki kohalikus kultuuris liigitakse  seda  sageli  kergemat  sorti  populaarteaduse  või  publitsistika  alla.  Aru- saam looduskirjandusest kui eesti kirjanduse ja kultuuri täieõiguslikust  osast vajab edasist kujundamist.   Eesti looduskirjanduse lugu võime jälgida ligikaudu 150 aasta pikku- se perioodi jooksul. Eri aegadel on looduskirjanduse temaatilised, polii- tilised  ja  filosoofilised  dominandid  mõnevõrra  vaheldunud,  kuid  läbi- vaks on jäänud looduse ja kodukoha- või kodumaatunde tihe seostatus,  looduse ilule osutamine, looduskaitselise paatose rõhutamine. Globaalse  keskkonnateadlikkuse väljendusi kohtame suhteliselt harva;  pigem  eelistavad  meie  looduskirjanikud  vahendada  isiklikke  looduselamusi  läbi subjektiivse prisma.   Filosoofiliste  ning  konkreetsemalt  eetikasse  puutuvate  küsimustega  tegelemine on eesti looduskirjanduses suhteliselt hiljutine nähtus, kuigi  ka paljudes varasemates kirjutistes on need probleemid aimatavalt ole- mas. Kindlasti ei ole enesestmõistetavaks hoiakuks mitšuurinlik "loodu- selt  võtmise"  ideoloogia,  kuid  looduskirjandusest  on  raske  leida  kinni-
                                                 
10   Näiteks  on  Fred  Jüssi  ja  Haide-Ene  Rebassoo  esseed  ilmunud  Krista  Mitsi  ja  Tiiu  Speegi tõlkes Ameerika Kirjandusökoloogia Assotsiatsiooni ajakirja Interdisciplinary  Studies in Literature and Environment 2002. aasta 2. numbris. 


  266  tust ka Looritsa teesile soome-ugrilikust aukartusest hingestatud loodu- se ees. Domineerib lähtumine  loodusteaduslikust teadmisest ning soov  seda konkreetsete näidete varal lugejale vahendada.    Kirjandus 
Annist, August; Roos, Jaan; Käis, Johannes 1940. Eesti populaarteaduslik kirjan- dus.  Kuidas  see  on  arenenud  ja  mida  pakub  see  praegu.  Elav  teadus  101/102.  Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.  Armbruster,  Karla;  Wallace,  Kathleen  (eds.)  2001.  Beyond  Nature  Writing.  Expanding  the  Boundaries  of  Ecocriticism.  Charlottesville:  University  Press  of Virginia.  Eilart, Jaan 1976. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis.  Tallinn: Perioodika.  Goethe,  Johann  Wolfgang  von;  Tobler,  Georg  Christoph  2004.  Loodus.  –  Akadeemia, nr 12, lk 2590–2595.  Haberman, Harald  1948. Eessõna. –  Johannes Piiper.  Pilte ja  hääli eesti  loodusest. Tallinn: Teaduslik Kirjastus, lk 3–6.  Jansen, Ea;  Põldmäe, Rudolf  1968. Carl Robert Jakobson. Lühimonograafia.  Tallinn: Eesti Raamat.  Jõgi,  Olev  1973.  Rudolf  Sirge  õngemehelood.  –  Virvendused  laugvees.  Valik  kriitikat I. Tallinn: Eesti Raamat, lk 224–228.  Jänes, Harald (koost.) 1934. Matkakirjeldusi ja mälestusi. Tartu: Loodus.  Kalda, Maie 2004. Mis loom see on? Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum.  Kant,  Edgar  1999a.  Matkamisest  ja  rändelust.  –  Linnad  ja  maastikud.  Koost.  Ott Kurs. Tartu: Ilmamaa, lk 15–23.  Kant,  Edgar  1999b.  Organiseeritud  kodu-uurimise  esimene  aastakümme.  –  Linnad ja maastikud. Koost. Ott Kurs. Tartu: Ilmamaa, lk 416–429.  Kepp,  Õnne  1999.  Mets  ja  metsamõte  klassikalises  eesti  lüürikas.  Allikad,  liigitus, isikupära. – Mis on see ise? Tekst, tagapõhi, isikupära. Collegium litte- rarum  11.  Toim.  Maie  Kalda,  Õnne  Kepp.  Tallinn:  Underi  ja  Tuglase  Kirjanduskeskus, lk 345–369.  Laigna, Karl 1959. Juhan Kunder, mitmekülgne kultuuritegelane. Lühimonograa- fia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.  Lehari,  Kaia  1997.  Ruum.  Keskkond.  Koht.  Eesti  Kunstiakadeemia  toimetised  5.  Toim. Vappu Vabar. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.  Loorits Oskar 1951. Eestluse elujõud. Iseseisvuslaste kirjavara 5. Stockholm: Tõr- vik.   Loorits, Oskar 1990 [1932]. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn: Perioodika. 


Eesti looduskirjanduse lugu    267 Lyon, Thomas J. 1996. A taxonomy of nature writing. – The Ecocriticism Rea- der: Landmarks in Literary Ecology. Eds. Cheryll Glotfelty, Harold Fromm.  Athens: The University of Georgia Press, pp. 276–281.  Maran,  Timo;  Tüür,  Kadri  2001a.  On  Estonian  nature  writing.  –  Estonian  Literary Magazine, Autumn, pp. 4–10.  Maran,  Timo;  Tüür,  Kadri  2001b.  Lühikene  eesti  looduskirjanduse  lugu.  –  Vikerkaar, nr 10, lk 60–66.  Masing,  Viktor  1970a.  Teaduste  tutvustamine  trükis  –  selle  astmed  ja  vor- mid. – Eesti Loodus, nr 11, lk 642–648.  Masing, Viktor 1970b. [Raamatuvaksik.] Viljakas aasta. – Eesti Loodus, nr 12,  lk 762–764.  Masing,  Viktor  1982.  [Raamatuvaksik.]  Lähendada  loodust!  Aga  kuidas?  –  Eesti Loodus, nr 3, lk 194–197.  Masing, Viktor 1987. Loodusehuvi kasvatamisest raamatu kaudu. –  Nõuko- gude Kool, nr 12, lk 40–42.  Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn: Koolibri.  Müürsepp, Karl jt (koost.) 1966. Kodu-uurija käsiraamat. Tallinn: Eesti Raamat.   Paatsi,  Vello  2003.  Eesti  talurahva  loodusteadusliku  maailmapildi  kujunemine  rahvakooli  kaudu  (1803–1918).  Tallinna  Pedagoogikaülikool.  Sotsiaalteaduste  dissertatsioonid 5. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.  Põldmäe, Rudolf 1984. Proosaeepika 1930-ndail aastail. –  Eesti kirjanduse  ajalugu. IV kd, 2. raamat. Toim. Endel Sõgel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 46–73.  Rebane, Hilve 1977. A. H. Tammsaare loodustunnetusest ja looduse kujuta- misest romaanis "Tõde ja õigus" I. – Sõna, mõte, inimene. A. H. Tammsaare  100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Koost. Heino Puhvel. Tallinn: Eesti  Raamat, lk 81–97.   Relve, Hendrik 1989. Raamat ökoloogilise teadvuse kujundajana. Diplomitöö. Tar- tu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, žurnalistika kateeder. Käsikiri.  Slovic, Scott 1996. Nature writing and environmental psychology: The inte- riority of outdoor experience. – The Ecocriticism Reader: Landmarks in Lite- rary Ecology. Eds. Cheryll Glotfelty, Harold Fromm. Athens: The Univer- sity of Georgia Press, pp. 351–370.  Soovik,  Ene-Reet  2002.  'To  be  a  landscape':  Some  aspects  of  landscape  representation  in  Paul-Eerik  Rummo's  poetry.  –  Koht  ja  paik  /  Place  and  Location II. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised 10. Toim. Virve Sarapik, Kadri  Tüür, Mari Laanemets. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 499–509.  Speek, Tiiu 2002. Seal on ilus olemine. Pastoraalist ja loodusest Kristjan Jaa- gu karjaselauludes kirjandusökoloogi pilguga. – Vikerkaar, nr 5/6, lk 139– 150.  Tuan, Yi-Fu 1993. Passing Strange and Wonderful: Aesthetics, Nature, and  Culture. New York: Kodansha International. 


  268  Tüür,  Kadri 2001.  Keskkonnaelementide  tähendusest  A. H. Tammsaare  ro- maanis "Kõrboja peremees". – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 745–755.  Tüür, Kadri 2003. Eesti looduskirjandus: määratlus ja klassifikatsioonid. Magist- ritöö. Tartu: Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond, semiootika osakond. Käsi- kiri.   Tüür,  Kadri  2004.  Nature  writing  and  intersemiosis.  –  Intertextuality  and  Intersemiosis.  Eds.  Marina  Grišakova,  Markku  Lehtimäki.  Tartu:  Tartu  University Press, pp. 151–167.  Vinkel, Aarne 1997. August Mälk. Tartu: Ilmamaa. 
 
Allikteosed 
Carson, Rachel 1968. Hääletu kevad. Tlk Ain Raitviir. Tallinn: Valgus.   Ehrmann,  Karl  1935.  Õngelatiga  mööda  Võrumaad.  Kalakirjad  ja  miniatüürid.  Võru: V. Pohlak.  Ernits, Peeter 2003. Mõned mu naabrid. Tallinn: Varrak.  Fischer, Elmar; Fluss [Teaste], Alfred; Kant, Edgar; Kask, J.; Maide, Johannes;  Parts, Anton; Tammekann, August; Vilberg [Vilbaste], Gustav 1923. Turist  Kagu-Eestis. Tartu: Tartu Turist-Ühing.  Itse, Birgit 2005. Jalutuskäik saladusliku Naissaare keskrajal. – Eesti Loodus,  nr 2, lk 38–41.  Jakobson, Carl Robert 1867. Kooli Lugemise raamat. Kirja pannud C. R. Jakobson,  gümnaasi koolmeister. Esimene jagu. 80 pildiga. Tartu: H. Laakmann  Jõgisalu, Harri 1981. Nõiutud allikas. Tallinn: Eesti Raamat.  Jõgisalu, Harri; Tihkan, Lembit 2004. Kohtumised... Tallinn: Ilo.  Jüssi, Fred 1966. Kajakad kutsuvad. Saaremaa, Vilsandi ja Vaika saarte linnuriigist  ja loodusest. Tallinn: Eesti Raamat.  Jüssi, Fred 1972. Merest sündinud. Tallinn: Eesti Raamat.  Jüssi, Fred 1986. Jäälõhkuja. Tallinn: Valgus.  Jüssi, Fred 1995. Sügis. Tallinn: Eesti Loodusfoto.  Jüssi, Fred 1999. Mälestuskilde Vilsandi radadelt. – Looduse Hääl / Postimees,  20. mai, lk 2–3.  Kaldur, Marko 2004. Rännates läbi Eestimaa. Tallinn: Äripäeva Kirjastus.   Kampmann, Mihkel 1905. Kooli Lugemiseraamat. Tallinn: A. Busch.   Kampmann,  Mihkel  1918.  Eesti  kodumaa.  1.  osa,  Põhja-Eesti.  Tallinnas:  G.  Pihlakas.  Kangro,  Bernard;  Uibopuu,  Valev  (toim.)  1955–1957.  Meie  Maa  1.–4.  Lund:  Eesti Kirjanike Kooperatiiv.  Kaplinski, Jaan 1989. Jää ja kanarbik. – Looming, nr 11, lk 1443–1457.  Kaplinski,  Jaan  2000.  Läbi  metsa.  –  Kirjutatud.  Valitud  luuletused.  Tallinn:  Varrak, lk 765–784. 


Eesti looduskirjanduse lugu    269 Kask, Edgar 1977. Tee vaikusesse. Muraka soostik. Tallinn: Eesti Raamat.  Kask, Edgar 1978. Värviliste liblikate lend. Tallinn: Eesti Raamat.  Kask, Edgar 1995. Kuuvikerkaar. Tallinn: Olion.  Kask, Edgar 2002. See müstiline armastus. Tallinn: Avita.  Kask, Edgar 2004. Õnnemudel. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.   Kirss, Kaarel; Lilberg, A.; Port, Jaan; Tasa, Edur 1934. Looduse suikumine tali- uinakusse. Loodusloolisi saateaineid algkoolile 1. Tartu: Loodus.  Kumari, Eerik 1966. Lindude laht. Tallinn: Valgus.   Kunder, Johann 1879. Weikene Looduse õpetus. Eesti alamatele koolidele kirja pan- nud Johann Kunder, Kooliõpetaja Rakveres, Wiru-maal. Eesti Kirjameeste Seltsi  Toimetused 22. Tartu: Schnakenburg.  Kuresoo, Rein 2001. Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat.  Leito, Tiit 1984. Aastaring laidudel. Tallinn: Valgus.  Leito, Tiit 1994. Vaikuse värvid. Tartu: Eesti Loodusfoto.  Leito, Tiit; Õnnepalu, Tõnu 1999. Vete sinisel piiril. Tartu: Eesti Loodusfoto.  Lepasaar, Juhan 1989. Laaneteedel. Tallinn: Valgus.  Lepasaar, Juhan 1996. Laanetagused. Kohtla-Järve.  Lepasaar, Juhan 1997. Sooradadel. Kohtla-Järve.  Lepasaar, Juhan 2003. Kevadest kevadesse. Tallinn: J. Lepasaar.  Ma-rahwa... 1856 = Ma-rahwa kalender ehk Täht-ramat 1856. Tartu: Laakmann.   Ma-rahwa... 1857 = Ma-rahwa kalender ehk Täht-ramat 1857. Tartu: Laakmann.  Maa-rahwa... 1858 = Narva käük. – Maa-rahwa kalender ehk Täht-raamat. Tartu:  Laakmann, lk 25–36.  Maa-rahwa... 1860 = Lustisõit pühiks. –  Maa-rahwa kalender ehk Täht-raamat.  Tartu: Laakmann, lk 36–41.  Maa-rahwa...  1861  =  Lustisõit  pühiks.  –  Maa-rahwa  kalender  ehk  Täht-raamat  1861. Tartu: Laakmann, lk 26–33.  Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.  Masing, Viktor 1984. Sinasõprus tammega: pilte ja teadmisi, lugemist ja tegemist  terveks aastaks. Tallinn: Valgus.  Masing, Viktor; Rebane, Harald 1996. Kase aasta: teaberikast lugemist ja tulusat  tegemist. Tallinn: Avita.  Murakin, Ants 1947. Paani riik. Põgusaid matkavaatlusi keset sajapalgelist kodu- maa loodust. Vadstena: Orto.  Mälk, August 1934. Jutte lindudest. E.Õ.L. Noorsooraamat 27. Tallinn: A. Mälk.  Parijõgi,  Jüri  1929.  Kevad  kutsub.  Reisimälestusi  Muhu-  ja  Saaremaalt.  Noorus- maa reisivestete kirjastik 2. Tallinn: Eesti Õpetajate Liit.   Parijõgi, Jüri 1937. Alutaguse metsades. Matkamälestusi. Tartu: Loodus.  Piik, Jüri 1958. Matsalu roostikus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.  Piiper,  Johannes  1935.  Pilte  ja  hääli  kodumaa  loodusest.  Loodusesõbra  muljeid  maalt ja merelt. Tartu: Noor-Eesti.  Põldmaa, Kustas 1973. Koduvetel. Veekogude elustikust. Tallinn: Valgus. 


  270  Põldmaa, Kustas 1975. Kodumets. Tallinn: Valgus.  Põldmaa, Kustas 1976. Nurmelt ja niidult. Tallinn: Valgus.  Põldmann, Gustav 1933. Minu kodutiik. Tallinn: Kooperatiiv.  Rebassoo, Haide-Ene 1972. Laidude raamat. Tallinn: Valgus.  Rebassoo, Haide-Ene 1975. Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest. Tallinn: Valgus.  Relve, Hendrik 1981. Vahtral on sünnipäev sügisel. Tallinn: Valgus.  Ridala, Villem 1921. Ringi mööda kodumaad. Tallinn: Maa.  Silla, Vasso 1924. Rändur Eestis. 50 marschruuti läbi Eesti. Tallinn: E.S.S. "Kale- vi" Turist-osakond.  Sirge, Rudolf 1979. Rabamännid. – Teosed, 5. kd. Lühiproosa II. Tallinn: Eesti  Raamat, lk 274–304.  Spuhl-Rotalia, Jaan 1896. Kodumaa kalad: Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaa wetes ning  Läänemeres  elutsevate  kalade  looduslugu,  nende  püüdmine  kunstliste  abinõuu- dega,  kaswatamine,  kunstlik  sugutamine  ja  kalatiikide  asutamine.  Viljandi:  A.  Peet.   Tammsaare,  A.  H.  1988a  [1915].  Koitjärvelt  I.  –  A.  H.  Tammsaare.  Kogutud  teosed, 16. kd. Publitsistika II. Tallinn: Eesti Raamat, lk 56–61.  Tammsaare, A. H. 1988b [1920]. Saaremaa veste. – A. H. Tammsaare. Kogu- tud teosed, 16. kd. Publitsistika II. Tallinn: Eesti Raamat, lk 683–693.  Thom, Alma 1932. Vilsandi linnuriik. Tartu: Loodus.  Tooming, Osvald 1975. Puude taga on mets. Tallinn: Eesti Raamat.  Turovski, Aleksei 2004. Loomult loom. Tallinn: Varrak.  Vilberg, Gustav 1921. Harjumaa. Maateadusline lugemik. Tartu: Loodus.   Wilberg, Gustav 1923. Kodumaal rännates I. Tallinn: Rahvaülikool.   Vilberg, Gustav 1923–1924. Kodumaal rännates II–III. Tallinn: Eesti Kirjastus- Ühisus.  

Document Outline

• Page 1
• Page 2
• Page 3
• Page 4
• Page 5
• Page 6
• Page 7
• Page 8
• Page 9
• Page 10
• Page 11
• Page 12
• Page 13
• Page 14
• Page 15
• Page 16
• Page 17
• Page 18
• Page 19
• Page 20
• Page 21
• Page 22
• Page 23
• Page 24
• Page 25
• Page 26
• Page 27
• Page 28
• Page 29
• Page 30
• Page 31
• Page 32
• Page 33
• Page 34