Tuulepealne maa (0)

  Kunst
Kontrolltöö
 kontrolltöö: kunstiliigid, ürgaaja, vana mesopotaamia , assüüria, uus-babüloonia, egiptuse kunst . õpik lk 7-41, konspekt, http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/index.ht m
«Tuulepealne maa» põhitegelased
Toomas Roo (Rasmus Kaljujärv)
Läänemaa kaluritalust pärit õpihimuline ja sihikindel, rahvuslikult meelestatud noormees . Läheb koolipingist õppursõdurina Vabadussõtta, pärast sõda võitleb piirivalvurina piiritusevedajatega. Tooma isiklik elu kulgeb otsingute, leidmiste ja pettumuste tähe all, nii nagu kogu Eesti areng esimesel iseseisvusajal. Kriitiline suhtumine valitsevatesse oludesse tõukab Tooma mõneks ajaks vabadussõjalaste leeri.
 Indrek Kallaste (Märt Avandi)
Jõuka ja eduka Tallinna advokaadi poeg, aus ja intelligentne , kuid mõnevõrra irooniline noormees. Teeb koos Toomas Rooga õppursõdurina läbi Vabadussõja, kuid eneseleidmine rahuajal ei kulge temalgi probleemideta. Paradoksaalselt on puhuti suurimaks probleemiks tõeliste eluraskuste vähesus. Pikapeale selgub siiski, et muredepuudus on näiline.
Adele Kallaste (Evelin Pang )
Indreku õde, heal järjel perest pärit kirjanduslike kalduvustega neiu . Adele jätab esmapilgul mulje kui eluvõõrast romantilise meelelaadiga kirjaneitsist, mida näib kinnitavat ka tema konarlik suhe Toomaga. Hiljem nähtub, et Adele võib olla ka tugev ja otsusekindel.
Maret Kallaste (Mirtel Pohla )
Indreku ja Adele õde, pärit sellestsamast turvalisest ja haritud keskkonnast kui nood. Maret on eluterve, tugev ja kompleksideta neiu, kes poseerimisse kaldumata julgeb vastu astuda valitsevatele eelarvamustele. Tema juuresolek annab tuge ja jõudu, ta on inimene, keda võib usaldada .
Leo Solba ( Kristjan Sarv )
Leo on Tooma ja Indreku koolivend, kuid hoopis teisest puust. Solba kalkuleerib, kavaldab ja petab , ajades taga isiklikku võimu ja rikkust. Põhimõttelage suli, kes on valmis iga võimu teenima . Võimeline ka tõeliseks kuritööks.
Artur Kallaste (Marko Matvere)
Edukas ja rahvuslikult meelestatud Tallinna advokaat , perekondlik patriarh , kellel on tuttavaid kõigis ühiskonna kihtides. Rahvuslasena aitab kõigiti kaasa Eesti Vabariigi väljakuulutamisele ning püüab hiljemgi hea nõuga toetada riigi juhte. Konstantin Pätsi koolivend ja usaldusalune.
Osvald Kallaste (Andrus Vaarik)
Artur Kallaste vend, kadakasakslusse kalduv idee-inimene, kelle mitmesugustest ettevõtmistest osutub edukaks piiritusevabriku rajamine. Osvaldis seguneb tõusiklus siira heasüdamlikkusega. Suhted vennaga ja venna perega jäävad heaks hoolimata sellest, et vaated maailma asjadele ning Eestile suurel määral erinevad.
Joosep Roo (Tõnu Oja)
Toomas Roo isa, sirgjooneline kalur- talumees Läänemaalt, kes soovib oma talu õitsvale järjele viia. Esimese maailmasõja soldatina teab ta maailmast ja rahvastest enam kui mõni paremat haridust saanud mees.
Herbert Sammal (Ago Anderson )
Rõõmsameelne Tallinna rätsepmeister, kelle tee ristub korduvalt Tooma omaga . Stabiilsetes oludes ehk rätsepmeistriks jäänudki, läheb Sammal muutlikel aegadel rikkaks, seda ise eriti soovimata. Sammal on oma joviaalsuse ja paljusõnalisuse juures natuke sisukam natuur, kui esialgu paistab.
Maria Kallaste (Ülle Lichtfeldt)
Artur Kallaste armastav ja truu naine, koduse emanda ürgtüüp, kuid mitte ainult.
Elfriede Kallaste (Liina- Riin Olmaru)
Osvald Kallase sakslannast naine, mõnevõrra tõusiklik, ent mitte pahatahtlik.
Inge Roo (Anne Reemann)
Roo talu töökas perenaine , Tooma ja Marju ema, kellele saab osaks ülekohtuselt traagiline saatus.
Asta Sammal ( Marika Vaarik)
Herbert Sambla abikaasa, majaomanik, hiljem mehe äride tegelik elluviija.
Konstantin Päts (Indrek Taalmaa)
Poliitik , jurist ja ärimees, oluline tegelane nii eesti iseseisvuse sünni kui hävingu juures, üks juhtivaid riigitegelasi. Energiline ja läbinägelik, ent mitte puudusteta. Artur Kallaste koolivend ja isiklik sõber.
Johan Laidoner ( Eero Spriit)
Eesti sõjaväe ülemjuhataja Vabadussõjas, hiljem Eesti riigi- ja avaliku elu tegelane. Loomult sirgjooneline sõjaväelane.
1. osa: Üheks päevaks iseseisvust
Mis puutub tegelaskujudesse, siis ajaloolised on neist vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kõik ülejäänud on kirjanduslikud. Kuid nende loomisel on kasutatud ajaloolist ainest, peamiselt mitmesuguseid mälestusi, nii et nad peaksid mahtuma ajaloolise tõepäras piiresse.
Stseeni, kus maapoiss esmakordselt linna sattudes suuril silmil ringi vahib, on eestlaste ajalugu näinud tuhandeid kordi . Selles mõttes ei olnud Toomas Roo elukäigu algus põrmugi ebatavaline . Ebatavaliseks tegi selle aeg - Roo saabus Tallinna 1917. aasta kevadel, mil nii Eestis kui kogu Vene impeeriumis valitses tavatult lootusrikas meeleolu. Isevalitsus oli veebruaris kukutatud, esimest korda ajaloos kehtisid Vene riigis kõik demokraatlikud vabadused ja näis leiduvat tahet, et nad kehtiks ka edaspidi.
Paraku ei olnud taevas päris pilvitu. Maailmasõda kestis. Vene armee püsis veel koos, kuid avaldas väsimuse märke, nii nagu ka tagala. Polnud sugugi võimatu, et hakkaja mees tuli lihtsalt rindelt tulema , nagu oli seda teinud Tooma isa Joosep.
Joosep soovis rahus kala püüda ja maad harida, kuid leidus juba selliseidki suguvendi, kes ihkasid mõisnikuks. Osvald Kallaste oli üks sellistest . Seadus seda juba ammu ei takistanud, ja kui raha jätkus, võis omandada kasvõi rüütlimõisa. Selliseid talutares sündinud „paruneid" oli tsaariaja lõpuks juba oma poolsada. Tõsi, saksa mõisnikuperesid oli üle kümne korra rohkem.
Ning olid ka linnaeestlased, kes 20. sajandi alguskümnendite jooksul olid saavutanud märkimisväärset edu nii jõukuse kui positsiooni mõttes. Tallinnas oli 1906. aastal noore advokaadi Konstantin Pätsi juhtimisel saavutatud koguni valimisvõit ja võetud linna juhtimine sakslastelt üle. Prominentseid eestlasi oli ka arstide, pedagoogide ja loomeinimeste seas; 1917. aasta sügisel astus esimest korda üles «Siuru» rühmitus. Kuid tulevastes sündmustes omandasid eriti suure tähtsuse just advokaadid, millise ameti pidajana astub meie ette ka Artur Kallaste. Erinevalt oma vennast on ta tõsine rahvuslane, kes on rahvusmeelseks kasvatanud ka oma lapsed.
Rahvuslik meelsus polnud isegi tollal veel enesestmõistetav, kuid eestlaskonnas siiski valdav, võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mistahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muuhulgas koolipoiste omavahelistes suhetes ja viis Indrek Kallaste konfliktini oma vastse klassivenna Toomaga.
Tõsi, punalipud ja sini-must-valged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse.
Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma. Tallinna Nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale, nii nagu Lenini tollane loosung ette nägi. 1. juulil tuli Maanõukogu ehk Maapäev kõigest hoolimata kokku ja hakkas Eestile esimest eestlaste valitsust koostama .
Enamlased selliste arengutega ei leppinud - ei Eestis ega kogu Venemaal. Oktoobris korraldasid nad Petrogradis riigipöörde ja Tallinnaski pidi rätsep Sammal maapoiss Roole kurvalt teatama, et vihane ja käratsev rahvamass on Maapäeva laiali ajanud.
Õnneks jõudis Maapäev enne laialiajamist kuulutada end kõrgeimaks võimuks Eestis ja moodustada organid tegutsemiseks põranda all.
Seda läks vaja varakevadel, veebruaris, mil oli ette näha, et enamlaste juhitud Venemaa, olles Saksamaa ees täiesti kaitsetu, ei suuda ära hoida Eesti sattumist Saksa okupatsiooni alla. Eesti rahvuslikud jõud võtsid kursi täielikule iseseisvusele. Oluline oli, et Saksa väed leiaksid saabudes eest iseseisva riigi, mitte Venemaa provintsi.
Iseseisvusmanifesti tekst valmis 21. veebruaril, see oli vaja avalikult ette lugeda ja üles kleepida. Ülesanne osutus keeruliseks, sest Tallinnas valitsesid alles punased, Läänemaale hakkasid jõudma sakslased , kes kumbki mingist Eesti riigist kuuldagi ei tahtnud. 23. veebruaril õnnestus manifest lõpuks ette lugeda Pärnus ja 24. veebruaril üles kleepida Tallinnas, kus astus kokku ka Vabariigi Valitsus.
Elektrijaama ja sadama ümber toimus hajus lahing taanduvate punamadruste ja omakaitse salkade vahel. Viimastega koos tegutsesid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid. Lahingus langes lätlasest omakaitselane staabikapten Janis Muižnieks (Johann Muischneek). Tooma ja Indreku klassivend Kalnieks, kellele kaasa tundsime, olgu viiteks sellele esimesena Eesti Vabariigi eest langenud mehele.
Kaunil päikesepaistelisel 25. veebruaril loeti iseseisvusmanifest ette kirikuis ja helistati kelli, koolides toimusid pidulikud aktused. Paraku sisenesid Saksa üksused juba samal päeval Tallinna ja Eesti Vabariigi asutuste tegevus peatati. Nagu Artur Kallaste koos teiste iseseisvusidee kandjatega nii ettenägelikult mõistis, pidi tuleviku otsustama maailmasõja tulemus.
2.osa: Koolipingist rindele
Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on paljudele tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: kas minna sõtta või mitte?
Nemad otsustasid minna, nii nagu tuhanded koolipoisid tõepoolest tegidki. Ning teised otsustasid minemata jätta - ka selliseid oli palju. Valitses ebakindlus , üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu - aga mine tea...
Saksa okupatsioon oli kestnud kuni 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris. Lahkuv Saksa administratsioon andis võimu üle EV Valitsusele - muud varianti polnud - ja aitas Narva all vastu võtta punaväe esimesed rünnakud.
Samas olid sakslased väga tõrksad oma relvastust eestlastele üle andma, muutes selle pigem kõlbmatuks. Näiteks loobiti Tallinna sadamas merre tuhandeid püssilukke. Samasugust paranoilist mõistmatust väikerahva püüdluste suhtes kogesid eestlased ka sakslaste teise evakueerumise ajal 1944. aastal.
1918. aasta lõpul näis olukord troostitu. Punavägi oli tunginud üle Narva jõe, alistades ühe asustatud punkti teise järel ning lähenedes Tallinnale, mis oli mere poolt pealegi täiesti kaitseta.
Õnneks saabus Tallinna õigeaegselt Inglise eskaader, tagades julgeoleku merelt. Tallinnas veel teatavat jõudu omavad enamlased üritasid olukorda sellegipoolest destabiliseerida, korraldades raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees, ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk, ning miks ei võinud nende koolipoiste hulgas olla keegi Indrek või keegi Toomas. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali.
Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid faktoreid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma karmi - isegi väga karmi - korra ja asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära.
Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut, mis peagi juhtuski. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad nagu siin loos Ploompuu . Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov .
Aastavahetuse paiku toimunud murdelahinguis punased peatati ja tõrjuti lühikese ajaga Eesti piiridest välja. Näib, et alles nüüd taipas punaväe juhtkond , et nad on endale vastase saanud ja alustas märtsis Lõuna-Eestis jõulist vastupealetungi, mille tõrjumiseks pidi Eesti rahvavägi välja panema viimsegi jõu.
Kusagil Võru kandis peavad veriseid võitlusi ka Indrek, Toomas ja nende koolivennad. Nad näevad enda vastas nii eesti enamlasi, venelasi kui koguni hiinlasi, mis vastab ajalootõele. Samal ajal saavad Indreku õed oma lahingukogemuse laatsaretis. Pole oluline, kus see asub, Tartus, Tallinnas või mujal. Sõda pole ei ilus ega ülev kusagil, kuid isegi raskelt haavatud ei kipu väitma, et oma vabaduse kaitsmine oleks mõttetu.
Sõjategevuse ägedus ei tähendanud, et nooruke Eesti riik olekski ainult sõjapidamisega tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis . Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus.
Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muuhulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega tõepoolest oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda „röövimist" talus . Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja tema maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu.
Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva . Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele, kuid selle asemel hoopis kukutas Läti seadusliku valitsuse, ilmse eesmärgiga elustada 1918. aastal luhta läinud unistus Balti hertsogiriigist Saksamaa tiiva all.
See oli Eesti huvidele täiesti vastuvõtmatu ja oli vaid aja küsimus, mil Eesti armee ja Landeswehri teed ristuvad. Eestlased olid peale Pihkva jõudnud juba ka sügavale Ida-Lätisse, sest sõjanduse aabitsatõde ütleb, et oma territooriumi ei saa kaitsta selle piiridel seistes.
Nagu ikka, kaasnes lahingutegevusega mitmesuguseid, ka koomilisi episoode, nagu neid elavad läbi ka selle loo peategelased. Enamik neist episoodidest toetuvad mõnele autentsele juhtumisele, nii nagu need on meieni kandunud Vabadussõja veteranide mälestustes.
3. osa: sõda ei ole mitte kunagi ilus
Kevadeks 1919. aastal oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna kõige olulisemaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, vene valged kui baltisaksa Landeswehr.
Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest , nagu jalanõud, tubakas ja toit. Nii nagu kõik maailma sõdurid enne ja pärast, nõnda jahivad ka Toomas ja Indrek koos kaaslastega vaenlase varusid, olgu nendeks siis mürsud või sigarid, pannes ennast selle juures mõnikord ka ohtu.
Ajaloolist tõepära on neis episoodides küllaga. Mis puutub näiteks Eesti rahvaväe relvadesse ja rõivastusse, siis sellest pärines märkimisväärne osa - puhuti ilmselt koguni enamus - vaenlaselt. Kuulsaks sai kapten Irve irooniline repliik pärast üht õnnestunud operatsiooni: «Pole hea nii väheste meestega venelaste peale minna, pärast ei jõua saaki ära vedada.» Kuid enese varustamine vaenlase kulul on omane tegelikult kõigile sõdadele.
Episood moositünnidega, kaasa arvatud ühe moositünni «sõbralik» ülelöömine naaberrongi poistelt, on enam-vähem täpselt võetud Ilmar Raamoti suurepärastest ja haaravatest mälestustest, milles kirjeldatakse just õppursõdurite käekäiku soomusronglastena Vabadussõjas.
Kuid seda, kui tähtis oli sõdurile soe supp või isegi kuum tee, ja kuidas viha katkilastud välikatla pärast mehed rünnakule viis, võib lugeda mis tahes autentsetest mälestustest, kaasa arvatud ühest stsenaristide käsutuses olnud trükis avaldamata sõduripäevikust.
Nagu tegelased korduvalt märgivad ja ise kogevad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni koomiline , kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapu lugu tugineb tõsiloole, mis polnud pealegi ainukordne. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi haruldus (kui palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine , kalkuleeritud otsus, mitte meeleheitehoo vili.
Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti sõduri, nagu ka soome oma, suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui vene või saksa sõduri oma. Üks pole halvem teisest, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.
Episood, kuidas kõige kriitilisemal silmapilgul jõuab vaenlase läbimurdekohta Eesti soomusrong kuperjanovlastega, on kummatigi tõepoolest toimunud. See juhtus 21. juunil 1919 Põhja-Lätis Lode jaama juures, tuues kaasa otsustava pöörde Landeswehri sõjas, ja seda võib pidada ka kogu eestlaste ajaloo üheks ülevamaks hetkeks.
Kättemaks vihatud «paruneile» oli eriti magus, võrreldamatult magusam kui võit vene punaste üle, sest venelastega oldi alles äsja, maailmasõjas, sõditud õlg-õla kõrval.
Lugu sellest, kuidas Osvald Kallaste veel vanas eas sõjaväkke astub, on kirjanduslik , ent tõepärane. 1919. aasta suve hakul võis kainelt kalkuleeriv inimene mõista, et edasi tuleb elada Eesti Vabariigis ja see kulgeb palju sujuvamalt, kui võib end esitleda sõjasangarina.
Mis puutub Osvald Kallastesse, siis temavanune mees võis pealegi kindel olla, et teda ei saadeta otse lahingusse.
Teiseks meenutagu mõisaomanik Osvaldi põgus sõjaväekogemus ka neid mõisnikke, kes tõepoolest sõdisid Eesti poolel ja kellest paljud ka langesid .
Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus ridamisi kuulsaid baltisaksa nimesid . Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest kui punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus Vabadussõja võitu on sellegipoolest reaalne.
Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja mõnevõrra kibestununa. Selle põhjuseks on ajalooline tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud .
Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus.
Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Ajalooline Konstantin Päts tegeles tõepoolest mitmel alal ja pangandus oli üks neist. 1919. aastal osales ta Harju Panga asutamises ja oli mõni aeg ka selle esimees.
Harju Panga nõukogu liige oli ka kindral Laidoner, kes koos sellesama Jaaksoniga, kes siin loos Artur Kallastes halbu eelaimusi tekitab, ehitas Tallinna Õllepruuli tänavale ruumika kahekordse maja, mida praeguseni tuntakse Laidoneri villana.
4. osa: Algab iseseisev elu iseseisvas Eestis
Leiame oma kangelased 1919. aasta juulis Viru väerinnalt, mis on kandunud üle Narva jõe. Jamburg, hilisem Kingissepp , on tähtsaim sõlmpunkt Narva ja Petrogradi vahel. See maa-ala kujunes omaette sõjatandriks, mille peaosalisteks ei olnud enam punaarmee ja Eesti rahvavägi, vaid punaarmee ja vene valgete Loodearmee .
Eestlased sõdisid siiski kaasa nii Loodearmee esimese rünnaku ajal suvel kui teise ja viimase rünnaku käigus sügisel.
Pole palju sõjaromaane ega -filme, kus ei kirjeldataks neid vastuolulisi tundeid, mis tabavad enda teada kaitsesõda pidavat sõdurit hetkel, kui ta peab astuma üle kodumaa piiri ja asuma oma maad kaitsma võõrsil.
Eriti mõjusalt on seda kujutanud Väinö Linna oma «Tundmatus sõduris». Mõtteainet oli ka Eesti sõdureil nagu Indrek või Toomas, eriti kui tuli tegelda tsiviilisikutega, näiteks sõjalise vajaduse tõttu süüdata mõni küla. Selliseid episoode tuli ette, ehkki mitte meie loos. Kuid võib kujutleda, et reaalkooli poisid on Jamburgi jõudmise ajaks ka midagi sellist läbi elanud.
Väljaspool lahinguolukorda tsiviilisikuid kahjustada ei tohtinud ja selles reeglist pidas Eesti armee põhiliselt kinni. Sama ei saa öelda Loodearmee kohta, kelle käivitatud repressioonid enamlaste või enamluses kahtlustatavate isikute suhtes kiiresti hajutasid vene ja ingeri elanikkonna esialgse poolehoiu.
Eestlased ei olnud Narva taga päris võõrad, seal leidus suuri ja rahvarohkeid eesti asundusi. Kuid võõrad siiski, kelle suhted kohalike elanikega jäid sõjaaja suheteks.
Sõjaaja armastus ei küsinud, kas sõdurpoiss või, vastupidi, külaplika on oma või vaenlane , see tabas inimesi poolest, rahvusest ja usust sõltumata. Nõnda ka Toomast ja Nastjat.
Leo Solba ja Osvald Kallaste sõjakogemus jäi hoopis teistsuguseks. Kui näeme neid Tartus rahuläbirääkimiste majast kümme korda päevas mööda marssimas, siis on sellelgi ajalooline tõepõhi. Nimelt kästi Tartus paiknevatel viimastel reservi jäänud üksustel tõesti korduvalt mööda Aia tänavat üles ja alla marssida, et Nõukogude delegatsioon võiks aknast näha, kui palju eestlastel veel mehi varuks on.
See pooleldi koomiline episood omandab sügavama sisu, kui meenutada, et just samal ajal, 1919. aasta detsembris, tegi punaarmee Narva jõel oma viimase ponnistuse ja vähe puudus, et Eesti rinne oleks murdunud.
Viimased jõud olid mängus, kuid õnneks ka punastel. 1919. aasta viimastel päevadel suri punaste pealetung välja ja see veenis Nõukogude delegatsiooni lõplikult lepingut sõlmima. Lepingut, millest me nüüd teame, et seda ei kavatsenud Nõukogude pool iial tõsiselt täita.
3. jaanuaril 1920 hakkas kehtima vaherahu , kuid tegelik lahingutegevus oli seisnud juba mitu päeva ja sellist kanonaadi, nagu siinses loos - kes teeb sõja viimase paugu? - ei ole teada.
Leo Solba ettepanek Osvald Kallastele hakata piiritust ajama omab niipalju ajaloolist tausta , et meie alkoholitööstuse kauaaegne lipulaev Liviko loeb oma algust baltisaksa paruni Alfred von Roseni piiritusetehasest. Tõsi, see tehas oli asutatud juba tsaariajal, kuid meenutamist väärib ühe Roseni repliik maailmasõja lõpu järel: «Üks maailm on hukkunud, tuleb alustada uue rajamist !» See on omamoodi kokkuvõte tarmukate (endiste) suurmaaomanike meeleoludest.
Kui Indrek võitjana koju jõuab ja ütleb, et kõige hirmsam oli rindel pidev pesematus, siis on selles ühtaegu nii tõde kui liialdust. Soomusrongil nr. 2, kus teenis Indreku osatine prototüüp Ilmar Raamot, oli näiteks võimalus sooja dušši võtta (!), mis muidugi ei olnud tüüpiline. Pidev võitlus pesematuse ja täidega kuulus ka Eesti rahvaväe igapäeva.
Mis puutub ekspeaminister Pätsi suurtesse äridesse Nõukogude Venemaaga, siis valitses selles osas mõne aasta jooksul tõesti tõeline buum ja selles lõid kaasa paljud nimekad isikud, mitte ainult tema. Esialgu saadi tohutuid kasumeid ja näis, et ainus probleem on lahtise raha puudus. Laene võeti ja anti erakordselt kergekäeliselt. Oma osa selle meeleolu kujunemisel oli ka Eesti Panga kogenematusel.
Loo peategelasi suurärimeeste mured eriti ei puuduta. Nemad saavad kätte oma Vabadusristid, mis on igati tõepärane. Vabadusrist oli asutatud küll 24. veebruaril 1919, kuid nende kättejagamine toimus peamiselt sõja järel. Statistika näitab, et kui Eesti sõjaväes tervikuna sai Vabadusristi iga viiekümnes sõdur, siis õppursõdureist iga kaheksas.
Mõnegi kooli ajalugu näitab, et äsjaste õppursõduritega tekkis ka probleeme. Sõjas käinud ja surma näinud poisid ei suutnud enam olla «lapsed» ega alluda toonasele küllalt rangele koolikorrale. Selle loo kangelased lõpetavad oma koolitee siiski igati kombekalt ja esimene naps klassiruumis , mis võetakse pealegi koos õpetajaga, on ühtlasi ka viimane. Algab iseseisev elu iseseisvas Eestis.
5. osa: Südameasjad, džäss ja salapiiritus
1925. aastaks oli Vabadussõda mitme aasta taha vajunud ja majanduses esimene buumiaeg koos sellele vältimatult järgnenud kriisiga üle elatud. Eesti riik ehitas ennast järk-järgult üles.
Tooma valik – sõjavägi – oli sõja läbi teinud vaesest perest poisi jaoks igati loogiline. Samuti on mõeldav temasuguse noore ohvitseri liikumine sõjaväest piirivalvesse, eriti juhul, kui ta selleks ise soovi avaldas.
NSVLis kui militaarses riigis peeti enesestmõistetavaks, et piire valvab sõjavägi. Eestis täitis sõjavägi seda ülesannet vaid Vabadussõja ajal ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Juba 1922 asuti looma armees lahus seisvat piirivalve valitsust, mis allus siseministeeriumile, st tsiviilvõimule.
Koosseisud komplekteeriti sõjaväelastest, kes asusid tööle lepinguga.
Indreku-suguse noormehe puhul oli loogiline astuda ülikooli. Tollal oli tavaline, et tudeng õppis mõne aasta üht ala, näiteks majandust, siirdus siis hoopis juurasse ja lõpetas ülikooli võib-olla geograafina. Indreku ülikooliteest me midagi lähemat teada ei saa, kuid pole üllatav, et ta valib lõpuks isa eriala ja kavatseb hakata advokaadiks.
Siinses loos näeme teda esialgu äsja ülikooli lõpetanud mehena , kes alles taotleb advokaadiabi kohta. See oli konkreetne amet.
Vandeadvokaadi abi ei olnud midagi sekretäri- või assistendi- laadset , vaid advokaatide korporatsiooni liige, kes võis oma patrooni järelevalve all tegutseda peaaegu samade õigustega kui pärisadvokaat. Patrooniks on Indrek valinud omaenda isa, milles võiks näha mõningast mugavust.
Vandeadvokaadi abina oli töötanud ka Konstantin Päts, kuid tsaariajal (tema patroon oli Jaan Poska ) ja iseseisvas Eestis ta enam advokatuuri liikmeks ei astunud . Selle asemel täitis ta elu poliitika ja ka äri.
Paraku läks tema osalusel 1919. aastal rajatud Harju Pank 1925. aastal pankrotti, mis tõi mõnele panga nõukogu liikmele ka vanglakaristuse.
Neist suurim, üle kolme aasta, määrati Madis Jaaksonile, kes oli panga peamine asutaja . Pangalugu määris Pätsi mainet kaua, ehkki otsest süüd tal selles ilmselt polnud.
Siinses loos korduvalt mainitud Pätsi Toompea -korter oli tegelikult suurejooneline valdus , mille katusel praegu lehvib Soome riigilipp . Päts paigutas sellesse hoonetekompleksi hulga raha – ja ehitas sinna tõepoolest ka sauna –, kuid ei suutnud seda enda käes pidada. Ta oli juba 1923. aastal leidnud oma 2000 ruutmeetrile üürilised ehk Soome ja Ungari saatkonna ning pakkus 1925. aastal kogu kompleksi soomlastele.
Soomlased ostsidki selle 1926. aastal 25 miljoni Eesti marga eest ära, mis oli küllaltki suuremeelne hind. On oletatud, et sellega osutati raskustesse sattunud riigimehele teadlikult teene . Pole siiski teada, et mõni Kallaste moodi advokaat oleks seda tehingut tagant tõukamas käinud, ammugi veel omaniku teadmata.
Teisalt saadi enda kätte unikaalne kinnistu, mis rõhutas Soome erilist positsiooni Eesti «vanema vennana». Pätsile võimaldati suulise lepingu alusel jääda sealsamas üüriliseks – seda võimalust ta 1940. aastani kasutaski, ehkki rajas Kloostrimetsa endale eeskujuliku talu.  
Kui selle loo peategelased kohvergrammofonilt džässi kuulavad ja selle saatel jalga keerutavad, on see igati ajastupärane. Džäss levis juba enne Esimest maailmasõda, kuid just 1920ndaid nimetatakse «kergemeelseteks» ja džässil on selles oma osa. Kohvergrammofon – võrrelgem seda papa Kiire suure ja raske imemasinaga («Mingem üles mägedelle…») – laiendas muusika tarbimist ja levikut; tulemas oli raadio.
Eesti põhjarannikul jäid 1920ndad ajalukku ja rahva mällu salapiirituse ajastuna. Eestis oli kehtinud kuiv seadus aastail 1914–1920 (olemata seejuures päris kuiv); soomlased kehtestasid oma kuiva seaduse 1919 ja see oli jõus 1932. aastani.
Selle ajaga veeti Eestit Soome lugematu arv kanistreid piiritust ja teeniti raha, mille täpne suurus pole teada, kuid mille suurest hulgast annavad tunnistust «piiritusekuningate» uhked häärberid päris paljudes rannakülades.
Eestile ei teinud see keelatud äri mingit kahju, kuid korra ja seaduse nimel ning lugupidamisest sõbraliku naaberriigi vastu püüdsid politsei ja piirivalve seda igati takistada. Ses võitluses ei puudunud öised haarangud, vinguvad kuulid,  konfiskeeritud sõidukid ega  muidugi ka ohvrid.
On veider , et rahvasuu kuldab peaaegu et kangelasteks nii panga-, mere- kui maanteeröövleid; piiritusevedajatega on sama lugu. Olles õiglased, tuleks hea sõnaga meenutada ka nende püüdjaid, nagu Toomas Roo.
6. osa: armastusest ja sõprusest
Jätkub 1925. aasta suvi, mis eduka piiritusevabrikandi külaliseks olles kulgeb nii Toomale, Indrekule, Maretile kui Adelele esialgu üsnagi idülliliselt. On aega jalutada pargiteil, harrastada suplemist – sportlikkus oli moes – ja vestelda kirjandusest.
Tõepoolest, selsamal aastal 5. veebruaril oli riigikogu võtnud vastu kultuurkapitali seaduse, millega hakati riigi otsese sekkumiseta toetama loovisikuid. Kultuurkapital jagunes kirjanduse, ajakirjanduse, helikunsti, näitekunsti, kujutava kunsti ja kehakultuuri sihtkapitaliks.
Nii nagu praegugi, kutsus rahajagamine esile nurinat, kuid nii nagu tänagi, toimis süsteem tervikuna ikkagi tõhusalt.
Päts ikka pildil
August Gailiti «Purpurne surm» oli ilmunud 1924. aastal, nii et Toomas võis seda tõesti lugenud olla. Kuid Gailiti peateosed olid alles kirjutamata.
Konstantin Pätsi ebamäärane ja samas väga tegevusrohke eluperiood jätkub, seda nii teleloos kui ajalootõe raamistikus. Harju Panga krahh oli ebameeldiv ja kompromiteeriv, kuid selle tähtsust ei maksa ülehinnata. Pankrot oli tollal igapäevane sõna, samuti kui žiiro, veksliprotest või maksujõuetus.
Kujuka pildi tolleaegsetest «elu peremeestest» maalib A. H. Tammsaare oma «Tõe ja õiguse» IV osas ning sama valgustav on Oskar Lutsu «Vähkmann ja Ko». Sellel taustal ei asetu Pätsi äri- ja finantstegevus teab kui enneolematult halba valgusse.
1925. aastal asus Päts Börsikomitee esimeheks (seda ametit oli ta pidanud varemgi), oli tegev Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene kaubanduskojas jm. 1924. aastast kuni 1931 . aastani Päts riigivanema toolile ei pääsenud, kuid olles jätkuvalt üks Põllumeeste Kogude liidreid, ei olnud ta kadunud ka poliitikast .
See viib meid tema taluni. Pätsi maavaldus Kloostrimetsas oli renditud Väo mõisalt juba enne I maailmasõda – Päts niisiis ei saanud seda riigilt oma teenete eest kingiks nagu Laidoner – ja osteti järk-järgult välja.
Iseseisvusaja lõpuks oli talu suurus 57 hektarit, mis tähendas, et valdus oli küll võrdlemisi suur, kuid ikkagi talu ja mitte mõis.
Pätsi eriline kirg olid õunapuud, neid oli tal lõpuks ligi tuhat ja väidetavasti tundis ta neid kõiki n-ö isiklikult. Talu oli tõepoolest Pätsi lemmikkoht. 1925. aastal võis uue maja projekteerimine käia. Maja, mis praegugi alles, on valminud 1929. aastal.
Nii lauda kui elumaja joonised (nagu siis öeldi) tegi tõepoolest nimekas arhitekt Eugen Haberman , kes oli koos Herbert Johansoniga loonud ka riigikogu hoone ja projekteeris hiljem Eesti Panga maja, kui nimetada vaid mõnd.  
Rohkem kui Pätsi talu ja õunapuuaed puudutab teleloo peategelasi siiski tulivee-teema ehk salapiirituse vedu Soome. Näeme, kuidas paat koos piiritusekanistritega jõuab napilt enne piirivalvurite randajõudmist merele lipsata, ja kuna viimastel oma kaatrit käepärast pole, tuleb sel minna lasta.
Mõnevõrra hiljem kuuleme kapten Ploompuu pahast märkust, et isegi paadi kättesaamine ei pruugi salakaubanduse vastu aidata – mehed teevad «torpeedot». See tähendas, et piirituselasti veeti köiega järel, ja kui ähvardas vahelejäämine, lasti köie otsast lihtsalt lahti. See päästis vangistusest, kuid kallis piiritus läks kaotsi.
Seepärast oskasid eriti osavad salakaubavedajad oma kanistrid uputada nõnda, et nende külge kinnitati poi, mis jäi napilt vee alla. Rannikut ja merepõhja hästi tundev mees sai oma «kadunud lasti» sel viisil hiljem üles leida ning sobival hetkel ikkagi üle lahe põhjanaabrite juurde toimetada.
Artur Kallaste ja teiste vestlustest lipsavad läbi tollased päevateemad. 1920. aastal kolm päeva riigivanema ametit pidanud Ado Birki afäär aastail 1926-1927 on jäänud segaseks tänini.
Birk oli Eesti saadik Moskvas, kelle asjaajamisele oli etteheiteid, kuid Birk keeldus korduvale käsule vaatamata Eestisse naasmast. Järgnesid seiklused Venemaal, kimbutamine GPU poolt, põgenemine Eestisse ja kohtuprotsess , mille käigus tema veidra käitumise põhjuseid päris selgeks ei saanudki, vähemalt mitte avalikkusele.
«Riigivaras Pärtel» markeerib üht juhuslikku ja ilma erilise järelkajata meediast läbi käinud episoodi ; seevastu talu väljapetmist blankoveksli abil marginaalseks pidada ei saa, sest selliseid juhtumeid esines korduvalt. Kasutades ära mõne inimese usaldust, lasti alla kirjutada vekslipaberile ehk võlakohustusele, kuhu võlasumma oli jäetud märkimata.
Näiteks võis advokaat oma kliendile väita, et tal on vaja kliendi nimel õiendada mõned maksed, kuid et summa on teadmata, on tark anda tema käsutusse blankovolitus, kuhu saaks vajadusel kiirelt kanda vajaliku summa. On lihtne näha, kui julmalt võis sellist paberit kasutada südametunnistuseta pettur.  
Plahvatus laskemoonalaos
Tooma venna Tõnise surm laskemoonalao plahvatuses on konkreetsel kujul küll autorite meelevald, kuid see viitab 15. juunil 1936. aastal tõepoolest toimunud plahvatusele Tallinna lähedal Männiku laskemoonaladudes. Selles kogu Eestit vapustanud õnnetuses hukkus 60 inimest, nii sõjaväelasi kui tsiviilisikuid, viimaste hulgas ka naisi ja isegi lapsi.
1925. aastaga sarja esimene pool lõpebki. Nii Eesti riigi kui selle loo tegelaste eluhommik on suubunud keskpäeva. Kuid teine päevapool on alles ees.
7. osa: tähendusrikkad muutused
«Tuulepealse maa» tegelaste elukäik toonud nad 1933. aasta suvesse. Seda lahutab eelmise jao lõpust kaheksa aastat. Vahepeal on muutunud nii tegelased kui ka riik, kus nad elavad. Muutused pole veel dramaatilised, kuid siiski tähendusrikkad, eriti kui teada, mis sai hiljem.
1920ndate teine pool oli Eestile olnud edukas. Eesti majandus sai jalad alla, riik suutis välja arendada terve hulga vajalikke institutsioone alates piirivalvest kuni notariaadini. Jõudsalt edenesid seltsitegevus ja sport , kultuurielu oli elav ja tugev. 1926. aastal ilmus «Tõe ja õiguse» I köide, kui tuua vaid üks näide.
Põlastusväärsed poliitikud
Paraku haaras 1929. aastal alanud ülemaailmne kriis 1930. aastate alguses ka Eesti. Tööpuudus ning talude ja äride pankrotid tekitasid rahulolematust , mille teravik suundus Eesti poliitikute vastu. Viimaste põlastamine oli sama moes kui praegu. Liiga palju nääklemist, liiga sagedased valitsuskriisid , leidis suur osa rahvast.
Oli ilmne, et Eesti valitsemine tuleb muuta stabiilsemaks, selleks aga oli vaja luua mingi jõud, mis distsiplineeriks riigikogu. See omakorda tähendas, et muuta tuleb põhiseadust. Põhiseadusest sai mitmeks aastaks päevateema number üks.
Kõigist neist asjust mõeldi ja räägiti ka Roo talus, Tooma ja Adele juures ning Kallastete elutoas. Lisaks muustki, mis päevakorral: Saksamaal põletatakse raamatuid, Venemaal on näljahäda jm. Tõepoolest, hädasid ei nähtud mitte ainult Eestis. Saksamaal oli võimule tulnud Hitler ja alustanud seal natsionaalsotsialistlikke puhastusi. Nõukogude Liidus surid inimesed miljonite kaupa nälga, mille peapõhjuseks oli jõhker kollektiviseerimine.
Sündmused Eestis ei olnud kindlasti mitte nii mastaapsed, kuid Eesti ja ka seriaalikangelaste jaoks mitte vähem dramaatilised. Pidevast võimuvõitlusest vaevatud valitsusasutused ei saanud enam rahulikult tööd teha, lihtinimesi hirmutasid jutud krooni peatsest devalveerimisest.
1933. aasta kevadel võimule tulnud Jaan Tõnissoni surus oma tahtmise läbi ja kroon devalveeritigi 27. juunil. See päästis Eesti lämbuva majanduse – eriti põllumajanduse –, kuid tõmbas Tõnissonile kaela rahva viha, mida «Koodi-Jaani» poliitilised vastased, kaasa arvatud Päts, tagant õhutasid. Viha üleskütmine oli nii edukas, et «krooni kukutamise» peale raevutsesid isegi põllumehed, kellele see ometigi kõige kasulikum oli.
Võinuks arvata, et Päts lasi Tõnissoni meelega võimule, et see oma mainet hävitades kastanid tulest välja tooks.
Tõnissoni maine hävitamisele aitas kaasa pahameel, mis tekkis seoses kahe Eesti sõjalaeva müügiga Peruule. Tegemist oli samade kunagiste Vene laevadega, mis Vabadussõja ajal inglaste kätte sattusid ja mille nood noorele vabariigile kinkisid. Eestlased ristisid need Lennukiks ja Vambolaks.
Müük kui selline oli iseenesest õigustatud, kuid see puhuti sellegipoolest skandaaliks, mis sai erilise hoo sisse pärast seda, kui sai teatavaks vahendustasude suurus.
Nii Eesti ajaloo kui seriaali seisukohalt on oluline, et kriisiaastad tõid Eesti poliitikasse uue jõu – vabadussõjalased ehk vabsid ehk vapsid . Esimene üle-eestiline Vabadussõja veteranide kongress toimus 1930. aastal, mil arutluse all olid veel peamiselt veteranide eluolu küsimused. Kuid järk-järgult organisatsioon politiseerus, juba 1931. aastal hakati arutama põhiseaduse muutmist , 1932. aastal aga otsustati hakata liikmeks võtma juba ka Vabadussõjas mitteosalenud isikuid.
Vapsidega liitusid paljud, keda ühendas rahulolematus valitsevate oludega. Nende hulgas oli suur hulk teenekaid sõjamehi, kes tundsid, et neil kui Eesti eest võidelnud ja kannatanud meestel on ka suurem õigus öelda, kuidas asjad riigis peaksid olema. Paljudel juhtudel liitus sellega ka isiklik kibestumus kehva elujärje või takerdunud karjääri pärast.
Kes tagab stabiilsuse?
Tooma huvi vapside tegevuse vastu on seepärast täiesti loogiline, samuti kui energilise tegudemehe Ploompuu kaasaminek liikumisega. On oluline mõista, et tollal aimasid vaid vähesed, kuhu fašistlikud-natslikud ja nendega sarnased liikumised välja viivad. «Kõva kätt», st korda ja seaduslikkust ei nõudnud rahvamassid mitte ainult Itaalias, Saksamaal või Eestis, vaid peaaegu kogu Euroopas ja Ameerikas. Ei ole õige suhtuda vapslusega kaasaläinutesse kui mingitesse ebarditesse. 
Selles segases olukorras ei olnud kaugeltki selge, kes suudab võimule tulla ja nõutava stabiilsuse tagada.
Tõnissoni valitsus ägas pahameelekoorma all, vapside võimed polnud veel selged, ülejäänud tuntud poliitikud – Päts, Teemant , Einbund ( Eenpalu ), Rei, Uluots jt – olid aga rahva silmis enam-vähem samaväärsed, keegi ei tõusnud otsustavalt esile ega pakkunud ka mingit uudsusevõlu.
Pigem võis oletada, et edu võiks saata kindral Laidoneri, juhul kui ta seda ise sooviks ja selle nimel vaeva näeks. Vabadussõja võitja oreool oli selle juures peatrump, aga selle kõrval ka Laidoneri vaieldamatult «kõva käsi», mida ta oli tõestanud nii Vabadussõja ajal kui ka 1924. aastal ja mida väga paljud talle siis pahaks panid.
8. osa: vapside populaarsuse tõus
Äsjases jaos nägime Toomas Rood vabadussõjalaste kihutuskoosolekul, kus agiteeriti uue põhiseadusprojekti poolt. Tooma-taoline mees võis 1933. aasta suvel tõesti sellisel koosolekul viibida, sest koosolekuid peeti palju ja osavõtt oli elav.
1932. aastal oli rahvahääletusel napilt läbi kukkunud üsna mõistlik eelnõu, peamiseks põhjuseks see, et rahvas ei usaldanud eelnõu esitanud «vanu» poliitilisi jõude. 1933. aasta juunis toimunud uuel hääletusel sai järgmine eelnõu juba hävitavalt lüüa, mis oli otsene umbusaldus kogu senise poliitilise juhtkonna vastu.
Nüüdseks selgelt poliitiliseks jõuks kujunenud vabadussõjalased esitasid seepeale oma eelnõu, mis nägi ette veelgi autoritaarsema riigimudeli, ja alustasid aktiivset kampaaniat. Mõnedki nende nõudmised on tuttavad ka tänasele eestlasele : riigikogu peaks olema väiksem, valimisringkonnad peaksid olema ühemandaadilised (st igast ringkonnast üks esindaja), riigipea senine sõltuvus riigikogust peaks kaduma.
Neid nõudmisi esitasid vabadussõjalased veendumuses, et nii õnnestuks võim, mille erakonnad enda kätte haaranud, taas rahva kätte anda. Loomulikult kaasnesid selliste loosungitega aina ägedamad ja lärmakamad väljaastumised.
1. juunil korraldasid rahva võimu nõudjad Jaan Tõnissonile Vanemuises sellise mürgli, et riigivanem kuulutas Tartumaal välja kaitseseisukorra ja sulges maakonna vabadussõjalaste organisatsioonid . See poolik abinõu valas vaid õli tulle ja vapside populaarsus aina kasvas. Sama mõju oli Tõnissoni järgmisel sammul , mille ta astus 11. augustil, keelustades vabadussõjalaste ja mõne teise organisatsiooni tegevuse juba ülemaaliselt.
Kui Artur Kallaste meie seriaalis Konstantin Pätsile ette heidab, et tema tagasiastumine aprillis ja võimu loovutamine Tõnissonile tähendab üksnes vapside võimuleaitamist, on tal omajagu õigus. Tõnissoni sammud, eriti krooni devalveerimine , sõjalaevade Lennuk ja Vambola müük ning vapside keelustamine tähendasid traditsioonilise poliitika lõplikku tülliminekut avaliku arvamusega.
Ning just see oligi meeleolu, mis pidi võimule viima vabadussõjalased. 1933. aasta oktoobris saavutaski nende põhiseaduse eelnõu rahvahääletusel ülekaaluka võidu ja nüüd jäi üle veel vaid uus, laiade volitustega riigivanem valida, et vapside riigikorraldus teoks teha.
Vabadussõjalaste ja rivaalitsevate erakondade poolt purustatud Tõnisson oli aumees ja astus pärast põhiseadushääletust riigijuhi kohalt tagasi, lugedes hääletuse tulemust – täiesti õigustatult – umbusaldusavalduseks iseendale . Tühistati ka kaitseseisukord ja vabadussõjalaste tegevus taastati .
Taas võisid nad pidada uhkeid koosolekuid loitvate tõrvikute saatel. Muuseas , tõrvikuid kasutasid tollal enam-vähem kõik erakonnad ja liikumised, mitte ainult vabadussõjalased.
Avalikkus pani tähele, et kui vapside ametlik liider kindral Larka jätab võrdlemisi kahvatu mulje (ja kahvatu oli olnud ka tema etteaste Vabadussõjas), siis vabadussõjalaste tõeliseks hingeks on noor advokaat Artur Sirk . Sirgus oli energiat, visiooni ja karismat, ta oli õppursõdurina Vabadussõtta läinud, peagi lipnikuks kvalifitseerunud ja isiklikku vaprust üles näidanud. Ta võinuks olla Toomas Roo ja Indrek Kallaste klassivend.
Tõnissoni lahkudes asus taas võimule Konstantin Päts, kes teatas esialgu, et tema ülesandeks on riik vaid tüürida uue põhiseaduse tiiva alla (see pidi jõustuma 24. jaanuaril 1934) ja viia läbi presidendivalimised. Mis tegelikult sai, selgub järgmises jaos.
Sellest jaost libisevad läbi veel mitmed teemad ja isikud, kes on otseselt või enam-vähem ajaloolised. Lendur Lindberg, kes pidi Eestisse tulema, oli seesama Charles Lindbergh , kes 1927. aastal esimesena üle Atlandi lendas ja kellelt 1932. aastal tema 2-aastane poeg rööviti. Sellest roimast arendas Agatha Christie hiljem välja oma ühe kuulsama kriminaalromaani «Mõrv Idaekspressis ».
Tekstist vilksatab läbi keegi Johannes Viires-Rusticus, kes armastab ülevaid poose ja golfiülikonda. Temas pole raske ära tunda luuletajat ja arsti Johannes Vares -Barbarust, kelle kohta tänini pole päriselt selge, kas tema üleminek kommunistide poolele toimus lõplikult alles 1940. aastal või oli ta «uinuva agendina» enamlaste hingekirjas juba 1920. aastatest peale, kui mitte varemgi.
Kunstnik Salusool otsest prototüüpi pole, kuid kaugemaid paralleele võib tõmmata geniaalse karikaturisti Goriga ( Vello Agori), kes oli Eesti olude ja eriti juhtivate poliitikute suhtes äärmiselt kriitiline. Hiljem viis see ta otseselt kommunistide kiiluvette.
Mõnevõrra problemaatilisem on suurärimees Martin Liiveti kuju. Venemaaga suurt äri ajanud ja suurt kasu lõiganud ärimehi oli muidugi palju, kuid nii otsest Nõukogude salateenistuse lõa otsas olekut kui Liiveti puhul pole siiski teada. Samas on selge, et Nõukogude luurel tõesti oli Eestis võrgustik, mis pidi rakenduma Eesti Vabariigi kukutamise käigus. Et selle punumiseks kasutati mõnd punaste teenistusse läinud emigranti nagu Vorontsov, on samuti täiesti usutav.
k