Pätsi aeg, raamatu 'Eesti rahva lugu' põhjal (0)

PÄTSI AEG
Tõnissoni lahkumise järel moodustatud üleminekuvalitsuse etteotsa sai Konstantin Päts, kelle ülesandeks oli tüürida riik uue põhiseadusega ettenähtud valimisteni. Valitama pidi nii uus Riigikogu kui ka riigivanem , sisuliselt president , kes pidi ametisse nimetama ja ametist vabastama valitsuse (see süsteem meenutab mõnevõrra USA oma). Käivitus kärarikas valimisvõitlus. Rigivanema kandidaatidena seati üles Johan Laidoner ( Asunike Koondise poolt), Konstantib Päts (Põllumeestekogud), Andres Larka (Vabadussõjalaste liit) ja August Rei ( sotsialistid ). Peamine rebimine tõotas tulla kahe kindrali, Larka ja Laidoneri vahel.
Selles olukorras otsustas riigivanema kohuseid täitev K.Päts kasutada talle äsjajõustunud põhiseadusega süllle kukkunud laiu volitusi ja võim enda kätte haarata. Seljataguse kindlustamiseks sõlmis ta kokkuleppe Johan Laidoneriga, kes samuti kartis vapside võimuletulekut. 12.märtsil 1934 võtsid Sõjakooli kursandid ja Kaitseliit toompea ning Tallinna kesklinna oma kontrolli alla. Taas kehtestati kaitseseisukord , kõigi erakondade tegevus peatati ja vapside organisatsioonid suleti. Valimised lükati edasi kaitseseisukorra lõpuni.
Peagi läks Riigikogu suvepuhkusele ja riigivanem Päts asus valitsema ilma parlamendita, kehtestades seadusi dekreetidega.Septembris pikendati kaitseseisukorda aasta võrra, mis tähendas valimiste edasilükkamist. Olemasolev Riigikogu tuli sügisel küll kokku, kuid kuna rahvasaadikud söendasid riigivanema tegevust arvustada,, kuulutas uus siseminister Jaarel eenpalu Riigikogu intungjärgu lõppenuks. Riigikogu liikmed olid sunnitud laiali minema, parlament oli surutud „vaikivasse olekusse“.
Vaikivasse olekusse jäid ka erakonnad , kuni nad 1935. Aastal hoopiski ära keelati. Neid seati asendama ainupartei, rahvusühtsuse ideel põhinev Isamaaliit . Vaikivast olekust sai terve ajajärk, mida hiljem on hakatud nimetama vaikivaks ajastuks. Kehtestati tsensuur , võeti Tõnissoni käest ära „ Postimees “, moodustati riiklik propagandatalitus, algatati mitmeid rahvustundeid õhutavaid kampaaniaid (nimede eestistamine, kodukaunistamine jm.). Asuti looma üleriigilisi kutsealaseid korporatsioone, nn. Kutsekodasid, millel oli kaugeid ühisjooni keskaegsete gildidega, kuid samuti Itaalia vastavate organisatsioonidega.
Paljud Pätsi ja Eenpalu reformid olid kahtlemata demokraatiavastatsed ja autoritaarsed , kuid see ei tähenda, et neid peaks ilma mingite mööndusteta taunima . Sest nagu öeldud: tänaseid arusaamu demokraatiast ei saa peale suruda 1930ndatee aastatele. Tollal ei olnud veel kellelgi ajaloolist kogemust isegi sellest, kuhu viivad välja itaallaste fašism ja sakslaste natsionaalsotsialism, mille taustal autoritaarsed, kuid siiski tsiviliseeritud meetmed, nagu neid rakendati Eestis, olid ikkagi leebed. 1930ndate aastate läänemaailm taunis seadusetut vägivalda, mitte atoritaarsust, mille ilminguid võis näha kõikjal.
Tolleaegsed Euroopa ühiskonnad, eesti oma kaasa arvatud, olid märksa vähem individualistlikud kui tänased ja võtsid kõigi autoritaarsete režiimidega kaasas käinud rahvusühtsuse ideed tõsiselt. Rahvad olid veel enam-vähem üht usku, üht värvi ja kõnelesid sama keelt. Seetõttu ei naerdud ka Eestis näiteks kodukaunistamisliikumist välja, vaid hoopis löödi kaasa. Väga paljud vaimuinimesed nõustusid Pätsi seisukohaga, e rahvast tuleb „ravida“, ja võtsid sellest osa. Lõpuks Pätsil ka vedas – 1930ndate teine pool möödus majandusliku tõusu tähe all (selles oli suur osa Jaan Tõnissoni otsustel), mis tõi kaasa usalduse tõusu valitsuse vastu.
Lõpliku hoobi vabadussõjalastele andis valitsus 1935. Aastal. Vapside juhtkond arreteeriti öisel koosolekul, kus olevat arutatud sõjaväelise riigipöörde plaani. Selle süüdistuse põhjal mõisteti üle saja inimese vangi, avalikkusee edastati aga infot sellises valguses, et vapside populaarsus kadus .
Vapside lüüasaamine ei tähendanud siiski igasuguse optsioonimeele kadumist. Selle keskuses kujunes Tartu, kus leidus palju demokraatlikult meelestatud haritlasi, samuti mitteharitlastest Tõnissoni pooldajaid , kes ei varjanud oma pahameelt Pätsi meetodite üle. Eriti teravalt puudutas tartlasi 1937. Aastal vastu võetud õlikoooli seadus, millega ülikooli autonoomiat tunduvalt kärbiti. Opositsioonilise „Tartu vaimu“ üheks keskeks kandjaks oli tõusmas noor paljulubav Ilmar Tõnisson (Jaan Tõnissoni poeg), kes aga 1939. Aastal õnnetult surma sai.
1936.aastal algatas riigivanem Päts kolmanda põhiseaduse koostamise. Selleks korraldati kõigepealt rahvahääletus, mis andis Pätsi vastavale kavale ülekaaluka jah-sõna. Seejärel valiti põhiseaduse vastuvõtmiseks spetsiaalne Rahvuskogu, mis tuli kokku 1937. Aastal. Kuna opositsioon valimisi boikoteeris, osutus Rahvuskogu vägagi õksmeelseks ja võttis vastu põhiseaduse, mis vastas riigivanema soovidele. Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus jõustus 1938. aastal.
Uus põhiseadus nägi ete tugeva võimuga presidendi, kes pidi valitama otse rahva poolt kuueks aastaks. Nii nagu 1933. Aasta põhiseaduse järgi riigivanemal, nii oli ka presidendil täielik võim valitsuse üle. Riigikogu muudeti kahekojaliseks. 80-liikmelise alamkoja ehk Riigivolikogu pidi valima rahvas, ülemkod ehk Riigivolikogu aga moodustus kutsekodade esindajaist , teatavatest kõrgematest ametnikest ja presidendi poolt määratud isikutest. Seaduse vastuvõtmiseks pidid selle heaks kiitma mõlemad kojad (Riigikogu võis oma heakskiidu anda ka vaikimisi, ilma eelnõu menetlemata). Lisaks jäi presidendile teatatavtel juhtudel õigus anda presidendiseadusi-dekreete.
Riigivolikogu valimised toimusid 1938. Aasta veebruaris . Valitsuparteiedu kindlustamiseks moodustati spetsiaalne rahvarinne , ärakeelatud erakondadele tegevusvabaduse andmist pidas Päts seevastu enneaegseks. Nii polnud opositsioonil võimalik korralikult organiseeruda, oma seisukohti ühtlustada ega neid propageerida. Seda arvesse võttes saavutasid opositsioonilised kandidaadid märkimisväärset edu, kuid kokkuvõttes saavutas Päts Riigivolikogus siiski täiesti kindla enamuse.
Põhiseadus nähi ette ka juhu, kui presidendi kohale esitatakse vaid üks kandidaat. Nimelt pidi rahva hääletamine sel juhul ära jääma, ja just nõnda 1938. Aastal juhtuski.Kõik kolm institutsiooni, kellel üldse olipresidendikandidaadi ülesseadmiseõigus (Riigikogu, Riigivolikogu ja omavalitsuste esindus ), esitasid Konstantin Pätsi, kes 1938, aasta aprillis kinnitatigi Eesti esimeseks presidendiks.
Vastne president määras ametisse valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga, kes asus ellu viima nn. Juhitava demokraatia poliitikat. Poliitvangid, nii vapsid kui kommunistid , said amnestia , kuid parteide tegevust ei lubatud ikkagi. Kehtima jäid ka kaitseseisukord ja tsensuur.
1930ndate aastate teine pool osutus Eestile majanduslikult vägagi edukaks. Tööstuse ja põllumajanduse vastavusse viimine iseseisva riigi vajaduste ja võimalustega oli lõppenud, majanduskriisist olid eluga välja tulnud kõige elujõulisemad ettevõtted.
Majandusliku tõusu üheks komponendiks oli riigi senisest suurem sekkumine majandusellu. See avaldus mitmete , enamasti kõige moodsamate riiklike ettevõtete rajamises. Hoogsalt arenensid põlevkivi- ja keemiatööstus, samuti puidutööstus jt. Tööstusharud. Juba 1936. Aastaks oli tööstustoodang 1929. Aastaga võrreldes tõusnud 30% võrra.Tööliste arv kasvas, tööpuudus likvideeriti peaaegu täielikult.
Riik toetas jõuliselt põllumajanduse arengut. Laiendati põllupinda, rajati aina uusi asundustalusid, mis enamasti ka jalad alla said. Laialdaselt tegeldi ma- ja tõuparandusega ning arendati ühistegevust. Eriti olulised olid piimaühisused, kes rajasid meiereisid, kus toodeti muu hulgas kvaliteetset eksportvõid. Toodangu turustamisele aitas kaasa Euroopas kujunenud soodus konjuktuur , mis oli osalt tingitud sellest, et suurriigid valmistusid taas sõjaks. Eesti vedas välja toidukaupu- veeti peamiselt tööstustooteid. Oluline on, et Eesti väliskaubandusbilanss oli aktiivne- välja veeti rohkem kui sisse.
Välispoliitikas jätkas Eest 1930ndate aastatel põhimõtteliselt senist joont, otsides liitlasi ja püüdes mitmesuguste lepingute abil tagada oma julgeolekut. Kuna eestil ei olnud plaanis mitte kunagi mitte kedagi rünnata, siis oli iga leping teretulnud.1932, aastal sõlmiti mittekallaletungileping Nõukogude Liiduga, 1939. Aastal Saksamaaga. 1934. aastal moodustati mitmepoolse sõprus- ja koostöölepinguga lõpuks Balti Liit, mis paraku hõlmas vaid Eestit, Lätit ja Leedut, mitte aga Soomet ja Poolat.
Mis puutub maailma suurriikidesse, aiia 1920ndatel oli Eesti orienteeritud peamiselt Inglismaale , kes oli Vabadussõja ajal Eesti heaks- või Nõukoguse Venemaa vastu – ka tõepoolest muskleid näidanud. Paraku Inglismaa välispoliitiline huvi eesti vastu vähenes.Inglismaa asemel kerkis Euroopa suurjõuks saksamaa, kellega Eesti suhted, eriti majanduslikud, tihenema hakkasid. Kuid kokkuvõttes ei õnnestunud eestil leida endale kindlat kaitsjat ja usaldusväärset eestkostjat. Euroopa kaldus järjest selgemalt maailmasõja jätkamise poole ja ükski suurriik ei tahtnud ennast väikeriikidega liialt siduda. Suurvõimud tahtsid endale jätta vabad käed, et alles konflikti puhkedes otsustada, kellega, mis asjaoludel ja mille nimel lahingusse astuda. 1938. Aastal kuulutasid Balti riigid ennast neutraalseks, kuid kahjuks avaldus selles vaid tõsiasi, et Eesti (nii nagu Läti ja Leedugi) läks maailmasõja teisele vaatusele vastu isoleeritult ja mõjukate liitlasteta.
Oleks ebaõiglane ja anakronistlik panna seda Eesti poliitikute suureks süüks. Eesti peamine välispoliitiline probleem oli (ja on), et Eesti on väike. Selle eest ei ole mõtet vastutavaks teha ei Pätsi, Selterit ega kedagi kolmandat või neljandat . Õnneks, nagu meie ajalooline kogemus näitab, ei tähenda see veel, et liitlaste ja toetajate leidmine oleks päriselt välistatud. Kuid 1930ndate aastate lõpul kujunes maailmas välja eesti jaoks erakordselt ebasoodus tähtede seis.