Eesti lähiajalugu (0)

Eesti riikliku iseseisvuse tekkimine. Iseseisvuse väljakuulutamine
Umbes kaks aastat peale Esimese Maailmasõja (1914-1918) puhkemist, sügisel 1916, oli Tsaari-Venemaa sõja sakslastele praktiliselt kaotanud. Tsaar Nikolai II kõrvaldati troonilt ja võim läks Riigiduuma (esinduskoja) edumeelsemate rühmituste kätte. Moodustati demokraatia suunas kalduv Ajutine Valitsus, mille peaministriteks olid esmalt vürst Lvov ja Kerenski, keda ongi tuntud tagantjärele “Kerenski aja” nime all. Kui selgus, et venelastega demokraatlikul alusel koos töötada ei saa, esitati Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks uus maavalitsuse eelnõu, milles polnud juttu ei omavalitsusest ega ka autonoomiast. Tegemist oli Eesti maavalitsusega, mille 30. märtsil kinnitas Vene Ajutine Valitsus.
1.juulil 1917 avas Eesti kubermangu komissar, endine Tallinna linnapea Jaan Poska Toompea lossis Eesti Maapäeva, esimese Eesti rahvaesinduse. Selle kompetentsi kuulus seisukohavõtt, mida tabavalt iseloomustas tööerakondlane Jüri Vilms. Täieliku iseseisvuse poole ei saa püüda ega leppida autonoomiaga, vaid tuleb taotleda õiguslikku osariiki föderatiivses Vene riigis.
Maapäeva poolt loodi uue korra kehtestamiseks, valitsemise ja reformide teostamiseks Maavalitsus , mis asus tegutsema K. Pätsi juhtimisel. Põhilisteks eesmärkideks kuulutati:

ühendada Eesti maa-ala tervikuks senise Eestimaa ja Liivimaa asemel;

läbi viia põhjalik eestipärane koolireform;

moodustada eestipärased kohtud;

koondada kõik Eesti sõdurid Eesti pinnale.
 Kättevõidetud saavutustest tuleb kõige tähtsamaks pidada Eesti sõdurite koondamist kodumaale , milles Pätsil oli suur osa. Ilma selle eelsammuta poleks ei Vabadussõda ega riiklik iseseisvus olnud võimalik. Pätsi on hilisematel aastatel mõnegi sammu eest teravalt kritiseeritud nii vasakpoolsete kui parempoolsete poolt. Aastatel 1917 ja 1918 tema poolt tehtud suured otsused kujunesid ometi iseseisva Eesti alussammasteks.
14.novembril 1917 kuulutas Maapäev enese Eestimaa ainukeseks kõrgema võimu kandjaks – kõrgeimaks võimuks Eestis. Nüüdsest peale otsustavad eestlased ise oma maa saatuse kui iseseisev rahvas. Kuigi otsus oli tehtud, ei saanud Maapäev kohe tegutsema hakata, sest tegelik võim oli bolśevike käes. Nende juht Viktor Kingissepp tahtis lavastada  “rahvakohtu”, mis saadaks “reaktsionäärid” laiali. Kontroll lossi ees läks aga Kingissepa enese käest ära, enamlased hakkasid rahvasaadikuid peksma ja mahalaskmisele vedama ning vatti sai ka Kingissepp ise, kui end vahele segas.
Nii Maapäev kui ka Maavalitsus suruti Vene sõdurite abiga põranda alla, aga selle lõkmed käisid ilma suurema vahelesegamisteta koos ja tegid plaane edaspidiseks tegevuseks. 
Eesti Vabariigi väljakuulutamine. 21. veebruaril 1918 maabusid Haapsalus Saksamaa väeosad, kelle kavas oli terve Eestimaa vallutada ja Venemaale edasi tungida. Maapäeva vanematekogu tegi otsuse enne sakslaste saabumist iseseisvaks vabariigiks kuulutada. Moodustati Päästekomitee koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Iseseisvuse väljakuulutamist enne sakslaste saabumist peeti oluliseks kolmel põhjusel:

sakslased vallutaksid iseseisva riigi, mitte Vene provintsi;

välisdelegatsiooni liikmed oleksid seadusliku Eesti Vabariigi esindajad;

rahvas teaks , et seaduslikuks valitsejaks on Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.
 Koostati kõlav ja uljas iseseisvuse manifest, mis suures osas toetus Kalevioja lugudele. See ei kuulutanud mitte ainult Eesti Vabariigi loomist, vaid ka aastasadu kestnud orjaaja lõppu!
Manifest:
“Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallatsemistest veel kord Eesti aeg tuleb, mil  “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et kord “Kalev koju jõuab oma lastel’ õnne looma”. Nüüd on see aeg käes!” 
Manifest loeti ette Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918. aastal, just enne sakslaste saabumist. 24. veebruari keskpaiku oli Tallinn pagevatest venelastest puhastatud ja kesklinn eestlaste käes. Sadamas oli veel Vene sõjalaevu, Pääskülas juba sakslaste eelüksused.
Niisugune oli olukord, kui Tallinnas 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik.
Järgmisel päeval ilmusid kõik Eesti ajalehed. Lehvisid sini-must-valged eesti riigilipud. Moodustati Ajutine Valitsus K. Pätsi juhtimisel. Seda tulid tervitama Eesti sõdurid, kes laulsid Papa Jannseni poolt esimeseks üldlaulupeoks loodud laulu, millest on nüüdseks saanud Eesti Vabariigi rahvushümn: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!” 
Saksa okupatsioon . 25. veebruaril jõudsid pealinna saksa üksused. Eesti Vabariigi valitsus saadeti laiali. Vahistati peaminister Päts ja saadeti Poola vangilaagrisse. Jüri Vilms püüdis üle jää Soome pääseda, aga langes sakslaste kätte ja hukati. Kui aga sakslastel oli maalimasõda kaotatud ja kojuminek käes, heitsid nad oma relvad, mida kaasa võtta polnud võimalik, jõgedesse ja järvedesse, et need vaid eestlaste kätte ei jääks. Seega Balti Hertsogiriigi loomine ja kus seda ja teist.
Eesti taasvallutamiseks organiseerisid Eesti punased ettevõtte nimega Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga, kes venelased appi kutsus. Nii algas võitlus, mida eesti ajalugu tunneb Vabadussõja nime all. 
Vabadussõda. Tartu Rahu. Statistilisi andmeid vabadussõjast. Iseseisvumine
Tähtsamaks sündmuseks kodumaa ajaloos oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. aastal. Kuid juba 28. novembril 1918. aastal algas Vabadussõda. Sõja alguses valitses paanika ja rinne liikus kiirelt idast läände. Peaaegu ainsad, kes julgesid algul vastu minna, olid gümnaasiumi vanemate klasside poisid ja Tartu tudengid . Valitses segane aeg, kus suuremat vastupanu punaväele polnud. Alles siis, kui 23. detsembril 1918. aastal määrati sõjavägede ülemjuhatajaks kolonel (hiljem kindral ) Johan Laidoner, muutus olukord. Nüüd suurendati mobilisatsiooni teel sõjaväge, hangiti sõjavarustust, soetati välismaalt abi – vabatahtlikke mehi, sõjamoona, varustust jne. Jaanuari alguseks oli punavägi jõudnud vallutada suurema osa Eestist - pealinnast oldi vaid 30 kilomeetri kaugusel. Ka teised linnad olid hädaohus. Ülemjuhataja võimu loomisega pandi suurem vaenlase edasitung seisma ja Eesti väeosad alustasid üldist pealetungi. Mere poolt saadi Tallinnale kindlat kaitset inglastelt.
Kõige ägedamaks võitluseks Vabadussõja algperioodil kujunes Paju lahing. See heitlus toimus Valga vabastamiseks Paju mõisa all 29.-31. jaanuarini, kus langes raskelt haavatuna üks Eesti vahvamaid väejuhte – leitnant Kuperjanov. Ka Soome vabatahtlikud võtsid Paju lahingust osa ja kandsid väga raskeid kaotusi. Peale Paju lahingut oli vastase selgroog murtud . 1. veebruaril vabastati Valga, samal ajal juba Võru ja siis 4. veebruaril Petseri, kus langes A. Õunapuu.
Punavägi alustas veel tugevamat pealetungi, et kaotatud maad tagasi võita. Löödi palju ägedaid lahinguid kuni sõja lõpuni Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses. Narva liinil seisid Eesti väed aga kindlal joonel ja liikusid edasi Lätimaale, aidates ka seal puhastada maa punavägedest.
Vabadussõja järgmiseks oluliseks etapiks oli võitlus sakslaste üksusega Landeswehr (maakaitse), mis juunis 1919. aastal hakkas lõunast Eesti Vabariiki ähvardama. Kui räägime võitlusest Landeswehriga, olid jõud peaaegu tasavägised. 22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas.
Seega otsustav , dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid “marmortahvlile” kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis  Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217 , peaaegu täpselt 700 aastat varem. Ka Paala lahingus (milles langes Lembitu ) sõdis eestlaste poolel umbes 6000 meest nagu Võnnu allgi.
Kolmteist aastat hiljem kuulutas Eesti Vabariigi valitsus 23. juuni riiklikuks võidupühaks.
Ägedaid lahinguid löödi isegi Tartu rahuläbirääkimiste ajal Narva liinil, kuid kõik asjata.
Rahulepingule kirjutati alla Tartus 2. veebruaril 1920. aastal, milline osutus Eestile kõigiti sobivaks, sest venelased pidid leppima esitatud tingimustega.
Sõda kestis 28. novembrist 1918. aastal, mil Vene punavägi alustas pealetungi Narvale ja lõppes vaherahu maksmahakkamisega 3. jaanuaril 1920. aastal. Seega – 13 kuud ja 5 päeva. Rahu kirjutati alla kuu aega hiljem. 
 
Mis oli Vabadussõja tulemus? Eesti sai vabaduse ja iseseisvuse. Leidis tunnistamist iseseisva demokraatliku vabariigina teiste suurriikide poolt, ka Nõukogude Venemaa poolt. Määrati kindlaks riigi piirid.
Ohvritena nõudis Vabadussõda Eesti poolt 3450 inimelu, neist lahingus langes 1677 sõdurit, haavadesse suri 385 meest, haigustesse suri 1388 meest. Haavatuid oli 10 105 meest.
Rahaliselt maksis sõda 110 miljonit kuldfranki. See oli tolleaegse rahakursi järgi üle 80 miljoni krooni.
Eestit aitasid Vabadussõja ajal eriti Inglise laevastik ja Soome, Rootsi ning Taani vabatahtlikud. Sõjavarustusega toetasid ka Inglismaa, Ameerika Ühendriigid ja see oli väga hinnatav .
Venemaa maksis Eestile 15 miljonit kuldrubla ja loovutas kõik Vene riigi varandused, mis olid Eesti pinnal. 
Omariiklus
Kohe iseseisvumise algpäevil leidis Eestis aset maareform, mida viidi läbi uute asuniketalude pärisomandiks kuulutamise. Endistele mõisnikele maksti võõrandatud maade eest tasu ja meil võimaldati osa oma maast säilitada. Asundustalude suuruseks kujunes umbes 30 hektarit. Asunikud said uue elu alustamiseks ka riiklikku toetust. Vabadussõjast osavõtnuile tehti erilisi soodustusi ning vabadusristi kandjad said  maad autasu korras.  
Teiseks erakordseks saavutuseks oli kultuurautonoomia kehtestamine vähemusrahvustele. Seadus kehtestati juba 1925. aastal , mis võimaldas luua oma kultuuromavalitsused ja omakeelsed koolid, samuti saadi riiklikku toetust. Eestis kehtinud kultuurautonoomia on väljastpoolt Eestit palju kiita saanud.  
1. detsembril 1924 püüdsid kommunistid Eestis taas võimu haarata vägivaldse riigipöörde abil. Üheks peamiseks mässujuhiks olevat kunagine Eesti Töörahva kommuuni juht Jaan Anvelt, kes oli mõnda aega Eestis nn “põranda all” tegutsenud. Peale asja ebaõnnestumist pääses ta terve nahaga Venemaale tagasi. Pisut hiljem leidis aga oma surma: ta hukati Stalini poolt puhastusaktsiooni korras. 1. detsembri oluliseks tagajärjeks  oli valvsuse suurendamine. Taastati Kaitseliit, mille tegevus oli peale vabadussõja lõppu suikunud. 
Kultuurielu, hariduselu ja kunstielu areng peale iseseisvuse kehtestamist oli uudne ja mitmepalgeline.
Kuigi Tartu Ülikool oli üks vanemaid terves Ida-Euroopas, oli Eestis asuva ülikooli õppekeeleks saksa keel ja venestusajal vene keel, aga teadlasteks valdavas enamuses sakslased. Nüüd püüti kõik muuta eestipäraseks. Eesti Vabariigi lõpupäeviks oli loodud igati kõrge tasemega eestikeelne ülikool Tartus ja Tehnikaülikool Tallinnas.  
Iseseisvuse ajal ilmus paarikümne aastaga rohkem algupärast ja omapärast ilukirjandust kui kunagi varem. Eesti kõige nimekam ja produktiivseim kirjanik oli tol ajal Anton Hansen Tammsaare. Tema suurimaks tööks on viieköiteline “Tõde ja õigus”. Tammsaare omapäraseima loomingu hulka kuulub ka tema viimane romaan “Põrgupõhja uus vanapagan ”. Tammsaare kõrval oli üheks omalaadseimaks kirjameheks August Gailit . Gailiti kõige küpsemaks tööks võiks pidada saareromaani “ Karge meri”, aga ka romaane “Isade maa” ja “ Nipernaadi ”. Kolmas suurkuju oli Karl Ristikivi, kes kirjutas vaid kuus eestikeelset romaani ja neistki osa paguluses . Tallinna triloogia : “Tuli ja raud”, “Rohtaed” ja “Õige mehe koda”. Teine romaanisari - “Kõik, mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”. Viimane romaan oli “Hingede öö”.
Iseseisvusaja populaarseim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp (“ Vedelvorst ”, “Põrunud aju õnnistus”, “Roosad prillid ”. Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälk rannaromaanidega “Õitsev meri”, “Taeva palge all” ja “Hea sadam”. Novellisti ja kriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose “Väike Illimar ”. Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud “Kevadele” rea kaalukaid lugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos “Nimed marmortahvlil ”.  
Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus. Kuueklassilise algkooli lõpetanud Eesti Vabariigi kodanik oli õige haritud inimene. Keskkool oli viieaastane, kokku üldharidust üksteist aastat. Iseseisvuse lõpuaastail muudeti süsteemi: neli aastat algkooli + viis aastat progümnaasiumi + kolm aastat gümnaasiumi.
Suurimaks mureks polnud mitte hariduse puudus, vaid üleküllus, eriti ülikooli lõpetanute osas. Nii tekkisid ülikooliharidusega taksojuhid ja sõjakooli haridusega reisirongide konduktorid. Haritlaseks olla oli Eesti Vabariigis auasi. Võib kinnitada, et iseseisva Eesti hariduslik tase oli üks kõrgemaid Euroopas ja seega terves maailmas. Haridusest peeti paljude poolt lugu kui kõrgemast väärtusest, kui kõige õigemas teest edu, tunnustamise ja jõukuse suunas.  
1923-1924. aastate majanduskriis näitas, et tööstuse eelisarendamine ei vasta maa majanduslikele võimalustele. Edaspidi asetaski valitsus rõhu põllumajanduse edendamisele. Asutati uusi meiereisid, arenes talude varustamise (Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus) ja põllumajandussaaduste väljaveo koopereerimine (Põllumajanduskeskühisus “Estonia”). Kasvas või ja peekoni väljavedu Suurbritanniasse ja Saksamaale.  
Aastal 1929 luuakse poliitiliste taotlustega Vabadussõjalaste Keskliit . Võeti vastu otsus, et Eesti põhiseadust peab muutma . Rõhutati, et nn “lehmakauplemine” polevat õige viis riiki valitseda . Kui Lääne-Euroopa äärmuslastel oli tavaks kanda kas musti või pruune särke, siis vapsid piirdusid mustade barettidega. Liikumise eesotsas oli põdur erukindral Andres Larka , aga tegelikuks juhiks noor advokaat Artur Sink. 1932. aastal liitusid Tööerakond ja Jaan Tõnissoni Rahvaerakond ühiseks Rahvuslikuks Keskerakonnaks. 
24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima uus põhiseadus. Kuigi K. Päts oli riigivanema kohusetäitjana edasi, rõhutasid vabadussõdalased, et vaja on täiesti uut ühiskondlikku korda. Nii rääkisid ka rahvussotsialistid Saksamaal. Enne veel, kui riigivanema valimistele saadi asuda , astus K. Päts kindral Laidoneri kaasabil 12. märtsil 1934 väga drastilise sammu. Paljude hinnangul oli see väga sarnane riigipöördele e. corp d’etat’ le. Konstantin Päts kui riigivanema kohusetäitja kuulutas kaitseseisukorra, nimetas kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks, sulges vabadussõdalaste organisatsioonid ning arreteeris nelisada vabadussõdalaste juhti. Laidoneri aktiivse abita poleks Päts olnud võimeline mingit pöördelist sammu läbi viima. Laidoner nägi suurimat ohtu vapside poolt tehtavas õõnestustöös sõjaväelaste hulgas. See tegi temast antud oludes Pätsi liitlase. Laidoner pooldas nn “inglise orientatsiooni”, seevastu vapsid sakslase “juhiprintsiipi”.
Detsembris 1935 püüdsid vapsid läbi viia vägivaldse riigipöörde, mis neil aga ei õnnestunud. Mässuliste üle mõisteti kohut ja paljud said rängad vanglakaristused. Juba aastal 1938 anti aga kõikidele amnestia.  
Riigikogu laialisaatmisega ja vapside vaigistamisega algas “vaikiv olek”. Seda on ka Pätsi diktatuuriks nimetatud, sest tegelikult valitses riigivanem mitu aastat ilma rahvaesinduseta.
Opositsioon vaikiva oleku vastu tuli kahest suunast . Esiteks vapside poolt, teiseks opositsiooniks olid libraaldemokraadid, kelle keskuseks oli Tartu ja liikumist tuntakse “Tartu vaimu” nime all. Tartu vaimu hingedeks olid Jaan Tõnisson ja ajalooprofessor Hans Kruus.  
Veebruaris 1936, peale vapside ebaõnnestunud riigipöördekatset, leidis riigivanema otsusel aset rahvahääletus põhiseaduse järjekordseks muutmiseks. Riigivanema ettepanek võeti rahva poolt vastu suure häälteenamusega. Aasta hiljem tuli kokku kahekojaline Rahvuskogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks. 1938. aasta jaanuaris kehtestati uus põhiseadus, sama aasta aprillis valiti K. Päts presidendiks. Tegevusse asus “Teine vabariik”.
1938. aastal kehtestatud põhiseadus on Eesti riigis praegugi kehtiv põhiline alus. Eestis valitses iseseisvuse ajal seaduslik kord. Vastavalt aja nõuetele võib põhiseadust järkjärgult täiendada. 
1939. a. 23. augustil Molotov -Ribbentropi pakt. 1939. a. 28. septembril “Vastastikuse abistamise leping” Eesti ja Venemaa vahel
1939. aasta 23. augustil sõlmitakse Molotov-Ribbentropi pakt, mis jagab Ida-Euroopa “huvipiirkondadeks” Saksamaa ja Venemaa vahel.  28. septembril 1939 kirjutati alla “Vastastikuse abistamise lepingule” Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel venelaste ultimatiivsel nõudmisel. Jüri Uluots moodustas koalitsioonivalitsuse.  
01.septembril 1939 puhkeb II maailmasõda. Saksamaa ja Venemaa vallutavad ja jagavad omavahel ära Poola. Eesti annab Nõukogude Liidule õiguse omada sõjalisi baase saartel ja Paldiski linnas rendiõiguse alusel. Edasi nõudsid venelased väeosade paigutamist üle terve maa: Paidesse, Valka, Haapsallu ja mujale. Kui vene tankid üle piiri Eestisse veeresid, oli palju neid kes tundsid, et käes on meie hävitamine. Eesti kaitsevõime oli surmavalt halvatud (rahvaarv võrreldes N. Liiduga väiksem kui 1:100). Peale pakti sõlmimist astus Eenpalu valitsus tagasi. Uue valitsuse moodustas presidendi ettepanekul Jüri Uluots. Hilissügisel puhkes Talvesõda Venemaa ja Soome vahel. Eestile oli esitatud selge ultimaatum : N. Liit vajab väljapääsu Balti merele .  
Okupatsioon. Vene väed tungivad Eestisse
21. juunil 1940 esitab Johannes Vares - Barbarus presidendile venelaste poolt koostatud uue valitsuse nimekirja. Samal päeval luuakse Eesti NSV, 6. augustil liidetakse ENSV N. Liiduga. Algas Eesti riigimeeste ja teiste tuntud inimeste vahistamine ning Venemaale saatmine. Juulis arreteeriti K. Päts, J. Laidoner, endised riigivanemad (peaministrid) Teemant ja Kukk. Neile järgnesid Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpalu ja Ants Piip. Üha suuremaks muutunud hirm ei piirdunud arreteerimisega. Isegi koolinoori veeti öistele ülekuulamistele NKVD julgeolekusse. 
Esimene suur massiküüditamine leidis aset ööl vastu 14. juunit 1941. Nimekirjades oli 11 000 inimest, aga kuna osa neist polnud kodus, saadi kätte umbes 10 000 ohvrit.  
21. juunil puhkes sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Peale sõja puhkemist viidi eesti väeosad Venemaale. Osa mehi, kes olid saanud mobilisatsioonist kõrvale hiilida, osa reservohvitsere, osa küüditamisest pääsenuid, kes juhuslikult kodus ei olnud (ka allakirjutanu kuulub nende hulka), pages metsadesse varjule. Nii tekkisid metsadesse suured kogumid põgenikke – metsavennad.  
Esimese nõukoguse aasta inimkaotused olid umbkaudu järgmised:
* mobiliseeritud  33 000
* küüditatud (14.06) 10 000
* arreteeritud     9000
* äraviidud sõdurid    6000
* äraviidud ametnikud    2000  
Kui venelased läinud olid, kirjutas Marie Under 1941. aasta jõuludeks luuletuse:
“Nüüd mälestades seiskem püstipäi:
mis võeti meilt meenutagem, ja mis meile jäi.
Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanu kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski kodu pole leinata”.