Eesti Vabariik aastatel 1918-1940 (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Eesti Vabariik aastatel 1918-1940
Referaat
Koostaja : Triin Kaaver
Juhendaja : Ege Lepa
Nõo, 2011
Sisukord
Sisepoliitika .............................................................................................................................. 3
Välispoliitika ............................................................................................................................. 4
Majandus .................................................................................................................................. 5
Kultuur ..................................................................................................................................... 6
Vabadussõjalased ...................................................................................................................... 7
Konstantin Päts ........................................................................................................................ 8
Kasutatud kirjandus ................................................................................................................. 9
Sisepoliitika
Vabariiklikule, demokraatlikule riigikorrale alustala panemiseks oli vaja esmalt noore Eesti riigil panna kokku põhiseadus. Selleks kutsuti 23.04.1919 kokku Asutav Kogu. Esimene põhiseadus võeti nende poolt vastu 15.06.1920. Selle alusel kehtestati riigis parlamentaarne demokraatia. Eesti sai endale seadusandliku võimu, Riigikogu, ning täidesaatva võimu, Valitsuse, mille peaks sai riigivanem .
Põhiseadus avas tee riigi demokraatlikuks arenguks, kusjuures Eesti põhiseadus oli üks demokraatlikumaid sel ajal. Iseseisvuse algusaegadel alustati maareformiga, mille eesmärgiks sai jagada ümber baltisaksa aadlikele kuulunud mõisad jagati ümber asundustaludeks. Sisepoliitikat tabas kriis, kui 1.detsembril 1924 toimus riigipöördekatse. Nimelt NSV polnud leppinud Eestist loobumisega ning 1.detsembri varahommikul hõivati Toompea loss,sõjaväelennuväli,raudtejaamad,postkontorid.Mõne tunniga suruti mässukatse maha, kuid sellega seonduvalt algas parlamentarismi allakäik. Johan Laidoner
Mässukatse tõttu hakati viitama põhiseaduslikele puudustele. Rahvas oli tüdinud korruptsioonist ning võimumängust ja seetõttu pani Jaan Tõnissoni Eesti Rahvaerakond ette, muuta põhiseadust nii,et tugevneks valitsuse võim. Ka 1929. aastal Eesti Vabadussõjalaste Liit oli Tõnissoniga üksmeelel. Nende surve tõttu asuti kavandama põhiseaduse muutmist . Sisepoliitika Eesti muutus aina keerulisemaks. Uue põhiseaduse kaks eelnõud olid rahva poolt tagasi lükatud ning riiki tabas pikaajaline valitsuskriis . Majanduskriisi tõttu sõneleti ka krooni devalveerimise üle, mis siiski 1933 sai teoks. Sama aasta oktoobris korraldati uue põhiseaduse vastu võtmiseks kolmas referendum , mis seekord , vapside meeleheaks, läks läbi. Uus põhiseadus lõi ka riigivanema ametikoha, kelle valmine pidi toimuma 1934 aasta aprillis . Kandideerima uuele ametikohale hakkasid 4 meest - Andres Larka (Eesti Vabadussõjalaste Liit), Johan Laidoner (Asunike Koondis ), August Rei (Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei) ja Konstantin Päts (Põllumeestekogud). Andres Larka
Paraku kahe mehe võimujanu pärast valimisi kunagi ei tulnudki. Päts ja Laidoner teostasid 12.03.1934 riigipöörde ja valitsus kuulutas välja kaitseseisukorra. Laidoner keelustas poliitilised melleavaldused, sulges vabadussõjalaste ühingud ja lasi politseil vahistada vabadussõjalasi. Parlamendi saadikutel ei lubatud enam kogueda. Aasta lõpus algas sõnavabaduse piiramine ning kehtestati ka kontroll teistele elu elualadele. Peagi keelustati kõik erakonnad peale Isamaaliidu, mis kujunes valitsuse tahet elluviivaks tsentraliseeritud parteiks. Päts asus juhtima demokraatlikust autoritaarseks saanud Eestit. Vabadussõjalased ei plaaninudki asja niiviisi jätta ning planeerisid 1935 aasta lõpus riigipööret, kuid vahetult enne seda vahistati peamised organiseerijad. August Rei
Selleks, et võimuhaaramine kahe mehe poolt näeks seaduslik välja, siis kutsusid uued riigijuhid 1937. aastal kokku Rahvuskogu. Kogu seadustas Pätsi juhtimisel riigis autoritaarse režiimi. Konstantin Päts
Välispoliitika
Eestis sai diplomaatia alguse juba enne iseseisvumise väljakuulutamist. Euroopast otsiti toetust riigi iseseisvuspüüetele. Edu saavutati juba 1918. aasta mais, kui Inglismaa,Prantsusmaa ja Itaalia tunnustasid Eestit de facto. Riikide eesmärgiks oli nõrgendada Saksamaa mõju Baltikumis. Diplomaatilisest tunnutamisest ei saanud veel niipea rääkida, sest Eesti riigi iseseisvust peeti ajutiseks. Pärast Vabadussõda oli Eesti end riigina tõestanud, siis tunnustasid meie iseseisvust Soome, Poola, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ning eeskätt NSV.
Eesti välispoliitika peamiseks ülesandeks oli riigi julgeoleku kindlustamine. Noore rahvusriigi positsiooni kindlustas ka Rahvasteliidu koosseisu arvamine 1921. aastal. Nüüd tekkis kõnealuseks Balti Liidu küsimus. 1923. aastaks selgus, et riikide erimeelsused on liialt suured, et sellist liitu luua. Ehkki Lätiga saadi siiski sõlmiti Eesti-Läti kaitseliiduleping. Esimene suur julgeolekukriis tabas noort Eestit 1.detsembril 1924, kui Tallinnas toimus Moskva juhitud mässukatse. Eesti mõistis idast tulevat ohtu ning vajasid tugevamaid liitlasi kui seda oli Läti. 1920. Aastate lõpul paranesid Eesti suhted Rootsiga. Küllalt püsivad suhted kujunesid Eestil ka Poolaga, sest Poola oli sõjaliselt tugevam kui kõik Balti riigid kokku.
1930. aastate alguses hakkas Saksamaa Hitleri võimaletulekuga kiirelt esile tõusma. Seetõttu rahvusline olukord kogu Euroopas pingestus. Seetõttu tegid Balti riigid pingutusi, et muutuvates poliitilistes olukordades parandada omavahelist koostööd. Samal ajal üritas NSVL jätta muljet, et tahab läänenaabritega suhteid parandada. 1933. Aastal allkirjastati Konventsioon , kuhu kuulusid Soome,Poola,NSV Liit, Eesti,Läti Leedu jt. Leping keelas kallaletungi mistahes majanduslikest, sõjalistest kaalutlustest. Taas tõusis pävakorda Baltimaade Liidu loomine. Initsiatiivi näitas üles Leedi ning 1934 kirjutati alla ka sellele lepingule.
Baltimaades vaadati siiski hirmuga, kuidas suurriigid valmisuvad sõjaks. Lääneriigid ei olnud enam huvitatud Baltimaade probleemide lahendamisest ning nad mõistsid hukka autoritaarse valitsemisvormi. Eesti haaras kinni viimasest õlekõrrest, kindlustamaks end NSV Liidu vastu, Saksamaast. Tihenesid suhted mõlema maa sõjaväelaste vahel. Vahetati luureandmeid, toimusid vastastikused külaskäigud ehkki Eesti riik kuulutas end 1938. aastal erapooletuks. 1939.a. juunis sõlmis Eesti ka Saksamaaga mittekallaletungilepingu. Riigimeeste arvates oli nüüd tehtud kõik, et omariiklust säilitada, sest sarnane leping oli ju loodud ka NSV Liiduga.
Kui 1.09.1939 puhkes II maailmasõda, siis kuulutas Eesti valitusus välja erapooletuse. Rikkudes seda, lasid Eesti võimud vettesse Poola allveelaeva. Loetud päevad hiljem kuulis sellest NSV Liit ning süüdistas eestlasi poolte valimises. Kui Eesti väliminister läks Moskvasse kaubanduslepingule alla kirjutama, siis läbirääkimistel öeldi talle, et Eesti valitsus ei suuda omal maal korda hoida ning seetõttu tuleb sõlmida Vastastikuse Abistamise pakt, et NSV Liidu mere- ja õhujõud Eestisse sisse tuua. Vältides sõda allkirjastati pakt 28.09.1939. See jäi aga Eesti kui vabariigi viimaseks tegevuseks järgneva 52 aasta jooksul.
Majandus
Pärast Eesti riikliku iseseisvuse taastamist tuli majanduse ümberkorraldamisel ületada suuri takistusi. Suured Vabadussõja võlad USAle ning ka Prantsusmaale ei aidanud kuidagi olukorda kergemaks teha. Eesti kõige tähtsam majandusharu oli juba veneajal olnud põllumajandus. Noore riigi majanduse ülesehitamiseks keskenduti just sellele. Juba 1919. aastal alustati maareformiga, mille eesmärgiks oli riigistada baltisakslaste mõisate maa ning jagada see asundustaludeks. Reformiga kujundati Eesti põllumajandus lõplikult ümber väikemajapidamis-süsteemiks. Teine oluline majandusharu oli tööstus, mis arenes väga kiiresti. Vaid paari aastaga rajati sadu uusi tehaseid ja tööliste arv kolmekordistus. Tööstuse ümberkorraldamine oli suunatud uute välisturgude leidmisele Euroopas.
Paraku ostutus majanduskasv liialt kiireks ning see tõi endaga kaasa 1923. aastal alanud kriisi. Alguse sai see kergelt jagatud laenudest, mida hiljem polnud võimalik tagasi saada ning Eesti Pank hakkas peatselt raha juurde trükkima, mis omakorda viis inflatsioonini. Tee allakäigule rajas ka tollide tõstmine välisriikide poolt ja majandussidemete järsk katkemine Venemaaga. Tolleaegne rahandusminister Otto Strandman rajas kiirelt uue majanduspoliitika , kus valitsus sekkus majandusse rohkem ja orienteeruti rohkem Euroopa turule. Pärast markade vahetamist kroonideks, mille jaoks võttis riik laenu 27 miljonit krooni, hakkas majandus vaikselt kuid kindlalt taas tõusma. Nii põllumajandus kui ka majanduse tööstuslik pool puhkesid õide ja avanesid uued võimalused investeeringuteks. Tõusu aastatel sai tähtsamaks saavutuseks põlevkivitööstuse rajamine. 1929. aastaks kujunes välja viis põhilist ettevõtete valdkonda: tekstiili-, toiduaine-,paberi-,metalli- ja puidutööstus. Otto Strandman
Just siis, kui majandus oli uuesti jalad alla saanud tabas ka Eestit Ühendriikidest alguse saanud ülemaailme majanduskriis . Eriti halb oli seis kolmekümnendate algusaastatel. Kuna Eesti peamiseks majandusharuks oli põllumajandus, siis kriis puudutas neid kõige ennem. Toiduainete hinnad langesid järsult, samal ajal kui tollimaksud aina tõusid. Ekspot kuivas kokku ning toiduainete hinnad ka riigi sees langesid. Järk-järgult mõjutas majandus ka teisi elualasid, seepärast hakkas valitsus korraldama hädaabitöid. Töötute arv oli juba enne kriisi olnud suur, kui nüüd tõusis see 34 000-ni. Ka Inglise naela kursi langus riivas rängalt Eesti panka ja rahandust. Pärast krooni devalveerimist 1933. aasta teisel poolel toimus murrang kriisisituatsioonis.
Kriis mõjus üldkokkuvõttes riigile majanduse poole pealt puhastavana. Valitsus sekkus majandusellu ja toetas kodumaise toorainete tootmist. Kui iseseisvuse algusaastatel riigipoolne tööstuse arendamise kava puudus, siis pärast majanduskriisi edentati majandust riikliku kava kohaselt. Töötute arv vähenes kiiresti ja tööstus tootis nüüd rohkem sise- kui välisturu jaoks. Eesti eksportis peamiselt toidukaupu – liha,peekonit ja muna aga ka tekstiili,lina ja semmene väljavedu oli suur. Noorel riigil oli õnnestunud 20 aastaga üles ehitatada täiesti arvestatav majandus, lahendada teravad probleemid.
Kultuur
Eesti Vabariigi kultuurielu oli erakordselt intensiivne. Iseseisvuse saavutamine mõjutas positiivselt kõiki eluvaldkondi. Keskne osa rahvskultuuri hoogsas arengus oli riiklikul kultuurpoliitikal. Kui esimestel vabadusaastatel oetati kultuuri arengust vaid riigi eelarvest ,siis 1925. aastal töötati välja Eesti Kultuurkapital, mis kujutas endast riiklikku rahalist toetust kunstide,teaduse ja hariduselu edendamiseks. Kultuurkapital sai oma sissetulekud maksudest, mis võeti alkohoolsetelt jookidelt, tubakatoodetelt ja lõbustusasutustelt. Kultuurkapitalist võeti raha ka auhindade ja preemiate jagamiseks.
Riigi iseseisvumine mõjus soodsalt eesti hariduselu taastamisele ja arengule. Koolis õppimine oli kohustuslik ja koolisüsteem kujunes 2-astmeliseks: 6-klassiline algkool ja 5-klassiline keskkool. Üldhariduskoolide kõrval töötasid ka erikutsekoolid: merekoolid,politseikoolid,põllumajanduskoolid. 1934. ja 1937. aasta koolireformiga viidi sisse muudatused haridussüsteemis, mille tulemusena suurenes kutesekoolide avamine . Kõrharidusasutustes - Tallinna Tehnikakõrgkoolis, Tartu Ülikoolis – muudeti õppetöö eestikeelseks. Ülikoolide juures tegeleti lisaks õppetööle ka eesti rahva ajaloo kirja panemisega ja panustati ravusteadvusesse. Juba Vabariigi algusaastatel oli haridus põhimõtteliselt kättesaadav kõikidest rahvakihtidest pärit noortele. Hariduselus olid tähtsal kohal ka vabahariduslikud seltsid ja organisatsioonid .
1917. aastal asutati Tallinnas uus kirjanike koondis nimega „Siuru“, kuhu kuulusid viljakad ja hästituntud kirjanikud nagu Arthur Adson, August Gailit , Marie Under, Henrik Visnapuu. Kirjanikud asutatsid ka oma liidu aastal 1922, mille nimeks saigi Eesti Kirjanike Liit ning see hakkas välja andma ajakirja „Looming“. Rahvustunnet kasvatavaks said ajaloolised romaanid ja novellid nagu Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ ja Mait Metsanurga „Ümera jõel“.
Eestis kujunes ka täiesti uus kunstnikkond. Moodsad kunstivoolud kajastusid ka eesti maalikunstinke loomingus. Kunsti õpiti aga 1919. aastal Tartus avatud kunstikooli nimega „Pallas“, mille asutajaks oli maalikunstnik Konrad Mägi ja Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis. Tuntumateks kunstnikeks said Nikolai Triin, Ado Vabbe , Kristjan Raud ja Kondrad Mägi.
Ka teatrielu edevnes Eesti Vabariigi ajal. Eestis oli 7 kutselist ja kolm poolkutselist teatrit. Kuulsamad teatritükid on sellest ajast Eesti Draamateatri Hugo Raudsepa „Mikumärdit“ ja Oskar Lutsu - Andres Särevi „Kevade“. Kuigi Tallinn oli teatrielu keskuseks, siis kutselised teatrid tegutsesid ka Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas.
Sportki kujunes Eestis populaarsemaks kui varem. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul teeniti olümpimängudelt 8 kuld -, 5 hõbe- ja 11 pronksmedalit. Eesti sai kuulsaks suurepäraste maadlejate , maletajate ja laskesportlaste poolest. Kultuur aitas tolleaegsatel eestalstel lähedasemaks saada ning üle elada ka hilisemad katsumused ja rahvusena püsima jääda.
Vabadussõjalased
Algselt olid vabadussõjalased vaid sõjaveterane koondav liikumine. Pärast majanduse,sisepoliitika allakäiku tundsid nad, et ei suuda säilitada erapooletut hoiakut. Endised sõjamehed hakkasid pürgima mõjukatele positsioonidele kasutades rahva seas levinud meeleolusid, süüdistades vanu poliitikuid ja erakondi korruptsioonis ning nõudes uuendusi riigi valitsemise alal. Vabadussõjalased väitsid,et pärast kümmet aastat vabadust on riigi majandus kehv ja sõjavetaranid,kes võitlesid kätte iseseisvuse, elavad lubamatult viletsalt. Rahva seas leidsid vabadussõjalased suurt toetust. Nende korrektseks nimeks sai Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ja ühingut hakkas juhtima erukindral Andres Larka. Vabadussõjalaste survel hakkasid võimul olnud parteid üle vaatama põhiseadust. Riigikogu töötas üsna kiirelt välja põhiseaduse muutmise ning pani selle rahvahääletusele. Sõjaveteranide õnneks kukkus esimene hääletus napilt läbi. Nimelt oli eelnõu nende arust liialt tagasihoidlik ja nad kutsusid üles enda toetajaid hääletama seaduse vastu. Vabadussõjalased soovisid , et luuaks riiki peale riigivanema ka riigipea koht, kelle kätte koguneks suuresti võimu. Sõjalased töötasid välja oma põhiseaduse projekti, mis nägi ette parlamendi volituste kärpimist ja suurte võimupiiridega riigipea ametikoha loomist, kuid Riigikogu otsustas põhiseaduse parandamise jätte enda kätesse. Keskliidu populaarsus üha kasvas ja aina süveneva kriisi tulemusena kukkus ka parandatud eelnõu läbi. Riigikogul ei jäänudki muud üle, kui panna hääletusele vabadussõjalaste poolt esitatud eelnõu. Enne referendumit vähenes veelgi riigiaustuste autoriteet ja valitsus oli sunnitud kehtestama üleriigilise kaiseseisukorra. Riigis hakkas valitsema tsensuur ja poliitilised ühingud suleti, seal hulgas Keskliit. 1933. aasta oktoobris toimunud kolmas referendum, mis seekord saavutas võidu. Uus põhiseadus avas ukse üleminekuks demokraatlikust riigikorrast autoritaarsele. Pärast vabadussõjalaste koostatud seadusandluse võitu astus Jaan Tõnissoni valitsus tagasi ja ühtalsi tühistati ka riigis valitsev kaitseseisukord, mille pärast vabadussõjalaste tegevus taastus. Liit saavutas suure edu kohalikel valimistel aastal 1934 ja selline edu innustas neid viima oma esindajaid ka Riigikokku ja valitsusse. Samuti oli sihiks saada vabadussõjalaste juht Andres Larka istuma riigipea ametitoolile. Valimised pidid toimuma 1934. aasta aprillis. Nii rahvas kui ka riigimehed lootsid, et pärast valimisi olukord riigis rahuneb ja kriis möödub. Vabadussõjalased
Ennetamaks vabadussõjalaste võidukäiku korraldasid kaks võimumeest, Päts ja Laidoner, riigipöörde. Laidnoner keelustas poliitilised meeleavaldused, sulges vabadussõjalaste ühingud ning politsei asus neid arreteerima . Nii kergelt siiski vabadussõjalased alla anda ei tahtnud. Nende seas levis mõte riigijuhtidelt tuleb vägivaldselt võim tagasi haarata. 8. detsembril 1935 pidi toimuma relvastatud riigipööre sõjaveteranide poolt, kuid veidi enne seda arreteeriti kõik juhtivad vabadussõjalased. 133 vabadussõjalast mõisteti vangi ja juhtunut seletati rahval nii, et nad kaotasid igasusguse populaarsuse.
Tagantjärele on sõjalasi süüdistatud fašismilembuses, mis pole ehk päris õiglane, kuigi nad tõepoolest nii Saksamaast kui Itaaliast eeskuju võtsid.
President Konstantin Päts
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 . aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Konstantini isa soovis lastele paremat haridust pakkuda ning seepärast koliti Pärnu lähedal asuvasse Raeküla alevisse. Noore Pätsi haridustee jätkus seal asuvas Nikolai koolis. Järgmine kooliaste viis Konstantini eesti eemale, Riia vaimulikku seminari . 1894. aastal astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning pärast selle lõpetamist järgnes aastane sõjateenistus Pihkvas. Konstantin Päts
Noor jurist abiellus gümnaasiumipäevalit tuttava naise Helma Peediga ning asus 1900. aastal elama Tallinnasse ning hakkas elatist teenima advokaat Jaan Poska abilisena. Poliitikasse pürgiv Päts taipas peagi, et ühendamaks eesti edumeelsemat seltskonda tuleb rajada ka pealinna oma ajaleht. Aastal 1901 hakkaski Pätsi toimetamisel ilmuma uus ajaleht „ Teataja “. Siit sai alguse Tallinna ja Tartu lehtede aastatepikkune vaidlus, kas Eesti ühiskonnale on tähtsam majandus või ideed.
Lehe kõrvalt pööras mees ka tähelepanu omavalitsusorganitele. Koos Poskaga kujundas ta välja eesti-vene valimisliidu, et teha baltisakslaste ülemvõimule lõpp. 1905. aasta aprillis valiti Poska linnapeaks ja Päts linnapea abiks. Keskvõim polnud omavalitsuste reformimise plaaniga sugugi rahul ning seetõttu suleti „Teataja“ ja kindralkuberner andis käsu arreteerida kõik juhtivad eesti poliitikategelased. Raplas toimunud sõjakohus mõistis Pätsi mässulise tegevuse pärast surma.
Päts põgenes 1906. aastal kolmeks aastaks Soome, kus ta sõlmis tihedad sidemed Peterburis asuva eestlaskonnaga. 1908. aastal nägi Päts üle aastate oma perekonda ning kuuldes segadusest tema surmaotsuse ümber pöördus perekond vabatahlikult Tallinna. Pätsile määrati 9-kuuline vanglakaristus. Ajal, mil Päts vanglas oli, suri ta naine Helma tiisikusse. Pärast vanglast naasmist jätkab ta raskustega poliitikategevust. Tema suureks teeneks Eesti rahvale oli kindlasti Eesti rahvusväeosade loomine. Ta valiti ka Ajutise Valituse juurde moodustatud Maanõukokku. Pätsi arreteeriti enne iseseisvust mitmeid kordi Vene võimude poolt ning järjekorde vanigsuse tõi kaasa Saksa okupatsioon. Pärast Saksamaa kokkuvarisemist asus Päts Eesti Vabariigi Valitsuse eesotsa. Ta sai seal olla veel viis korda enne 1934. aastat.
Riigipöördega 1934. aasta aprillis tahtis mees ennetada vabadussõjalaste võimuletulekut nind ohje enda kätte haarata. Valitsus- ja majanduskriisi käes kannatavat Eestit suutis Päts kiirelt stabiliseerida. 1938. aastal sai 64-aastane Päts esimeseks Eesti presidendiks. Kolmekümnendate teisel poolel arenes riik kiirelt edasi, kuid 1939-1940 oli tõkkeid täis. Lubades allakirjutada baaside lepingule ning NSV Liidu väed Eestisse sisse, andis ta Eesti ilma ainsagi püssipauguta ära. 1940. aasta juulil küüditati Päts perekonnaga Venemaale, kus ta psühhoneouroloogia haiglas Kalinirti lähedal 18. Jaanuaril 1956. aastal suri. 1990. aastal maeti Päts ümber Metakalmistule.
Kasutatud kirjandus
Õispuu, Silvia . Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani. Tallinn,1992.
Adamson, Andres. Eesti ajalugu. Tallinn, 1999.
Pajur, Agu. Eesti ajalugu II. Tallinn, 2006.
Pildiallikad:
http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://uuseesti.ee/wp-content/uploads/2010/07/KonstantinPats.jpg&imgrefurl=http://uuseesti.ee/32523&h=600&w=399&sz=72&tbnid=lJirHzyVSQJLEM:&tbnh=135&tbnw=90&prev=/search%3Fq%3DKonstantin%2Bp%25C3%25A4ts%26tbm%3Disch%26tbo%3Du&zoom=1&q=Konstantin+p%C3%A4ts&hl=et&usg=__N04cAq7DPfifOOIGVGKv41lm7rM=&sa=X&ei=bGfGTcuoOYel-gbJ7dyaAg&ved=0CDwQ9QEwBA
http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event_popup&event_id=2528&width=670&height=430&TB_iframe=true&modal=true&lang=est
http://www.estonica.org/et/pildid/Otto_Strandman/
http://www.hot.ee/lvpfoorum/vang-2.html
http://www.hot.ee/vabadussoda/ajalugu_4.ht m
http://vp2001-2006.vpk.ee/et/vabariik/riigipead.php?gid=10714
http://www.hot.ee/lvpfoorum/vang-1.html