Eesti Vabariik (0)

Nõo Reaalgümnaasium
EESTI VABARIIK
Referaat


Nõo,2011
Sisukord
Sisepoliitika 3
Riiklik korraldus 3
Poliitilised parteid 3
Põhiseaduslik kriis 3
Vaikiv ajastu ja autoritaarne Eesti 3
Välispoliitika 4
Liidud 4
Riigikaitse 4
Majandus 5
Majandus 1920. aastatel 5
Suur Kriis 5
Majandus 1930. aastate II pooles 5
Kultuur 6
Haridus 6
Kultuurkapital 6
Kirjandus 6
Muusika 6
Teater ja kino 7
Ajakirjandus ja raadio 7
Sport 7
Vabadussõjalased 8
Eesti Vabadussõjalaste Keskliit 8
EVK edu 8
Konstantin Päts 9
Kasutatud kirjandus 10

Sisepoliitika

Riiklik korraldus

Riiklikus korralduses ja sisepoliitilises elus oli kaks põhiperioodi- demokraatia periood (Asutavast Kogust 1919 alates kuni 1934. aasta 12. märtsi riigipöördeni) ning vaikiv ajastu ja autoritaarse võimu periood aastail 1934-1940. 1920-1933 reguleeris sisepoliitilist elu Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920. aastal vastu võetud põhiseadus. See oli üks demokraatlikumaid Euroopas, fikseerides kõik kodanike põhiõigused ja vabadused. Vastavalt põhiseadusele oli Eesti parlamentaarne vabariik. Kõrgemaks seadusandlikuks võimuks sai kolmeks aastaks valitav ühekojaline parlament - Riigi-kogu, kuhu kuulus 100 liiget. Täidesaatev võim kuulus Riigikogu poolt moodustatud valitsusele, mis koosnes riigivanemast ja ministritest.

Poliitilised parteid

Parempoolsed parteid: Põllumeestekogu, Kristlik Rahvaerakond , Üleriigiline Majaomanike Seltside Liit. Keskparteid: Eesti Rahvaerakond, Eesti Tööerakond, Asunike , Riigirentnike ja Väikepõllu-meeste Koondis , Rahvuslik-Vabameelne Partei. Vasakparteid: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Eesti Kommunistlik Partei.

Põhiseaduslik kriis

Põhiseadust kritiseeriti juba 1920. aastatest alates, kuna selle järgi on Riigikogul liialt suur võim. 1932. aasta augustis toimus esimene rahvahääletus põhiseaduse eelnõule, mis kukkus napilt läbi. Vabadussõjalased leidsid , et see oli liiga demokraatlik ja lubasid välja töötada eelnõu, mis annaks tulevasele riigipeale piisavalt suured õigused. Mõni kuu hiljem esitaski Eesti Vabadussõjalaste Keskliit parlamendile oma põhiseaduse projekti, kuid vahepeal kokku astunud riigikogu viies koosseis eelistas jätta põhiseaduse koostamise enda kätte. Parandati esimest eelnõu ja see läks 1933 aastal taas hääletusele, mis kukkus suure osakaaluga läbi. 1933. moodustati J. Tõnissoni valitsus, mis oli sunnitud augustis kehtestama üleriigilise kaitseseisukorra, kuna levisid kuuldused kavandatavast vägivaldsest riigipöördest Valitsuse autoriteet langes ning taolises olukorras toimus 1933. aastal kolmas rahvahääletus, kus vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas ülisuure võidu.

Vaikiv ajastu ja autoritaarne Eesti

1934. aastal oktoobris lõppes poliitiline kriis Eestis. Valitsus, kus jäme ots oli kolme mehe- Pätsi, Laidoneri ja Einbundi- käes, kontrollisid kindlalt olukorda riigielu kõigis sfäärides. 1934. aasta 18. detsembrist keelati ajalehtedel ja ajakirjadel kritiseerida valitsust ja riigijuhte ning rikkuda poleemikaga kodurahu. Kehtestati järeltsensuur. 1935. aastal algatas Päts nimede eestistamise aktsiooni. Hinnangute järgi oli eestlastel umbes 340 000 võõrapärast perekonnanime. 1935. aasta jooksul eestistati umbes 35 000 nime. Samuti alustati eesti rahvuslipu levitamise kampaaniat. Nimede Eestistamise Liidu kõrvale loodi Eesti Lipu Toimkond . Alustati eesti keele ausse tõstmist. Nõuti äride raamatupidamised ja kirjavahetused oleksid eestikeelsed, sildid ja vaateaknad samuti. 1934. aastal asusid Päts ja Laidoner seisukohale, et nn. Vapside põhiseadus ei võimalda tasakaalukat riigivalitsemist, et riigivanemale antud võim on liiga suur, et parlamendil pole seda osa, mis rahvavalitsuslikus riigid olema peab. Koostati uus põhiseaduse eelnõu, mis 1936. aasta veebruaris läks rahvahääletusele ja mida saatis ka edu. See põhiseadus kehtestas samuti Eestis autoritaarse korra. 1938. aastal toimusid presidendivalimised, kus 9. mail nimetati K. Päts presidendiks.

Välispoliitika

Eesti vabariigi välispoliitika põhisuunad ja meetodid olenesid objektiivsusest: Eesti geopoliitilisest seisundist, Eesti ajaloost, reaalsest rahvusvahelisest olukorrast jne. Eesti, Läti ja Leedu olid Euroopa uusriikideks. Kuid nad olid vaid keskmise arengutasemega väikeriigid, kes algusest peale pidid muretsema oma tuleviku, oma püsimajäämise pärast. Kogu oma 20 aastase eksistentsi vältel pidid nad muret tundma, kuidas diplomaatiliste vahenditega vastu seista idast lähtuvale taasühendamiskatsetele ja Saksamaa agressiivsusele. Kõige esimeseks välispoliitiliseks mureks, millega Balti riikidel tuli pärast rahuperioodi kättejõudmist kokku puutuda, oli diplomaatilise tunnustuse saamine teistelt riikidelt. Esimese tunnustuse de jure sai Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Venemaalt 1920. aastal seoses rahu sõlmimisega. 1920. aasta lõpuks oli selge, et enamlaste võim jääb Venemaal püsima ja nüüd andis ka Antandi Kõrgem Nõukogu eestile ja Lätile oma de jure tunnustuse. See tähendas kollektiivset tunnustamist Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapani ja Belgia poolt. USA tunnustus saadi aastal 1922.

Liidud

1920. aasta augustis- septembris osalesid viie riigi ( Baltimaad , Soome, Poola) delegatsioonid Riia lähedal Bulduris, et sõlmida sõjalis-poliitiline liit. Kuid Poola ja Leedu vaheliste tülide pärast ei viidud seda plaani ellu. 1920. aasta lõpul soovis Eesti Soomega sõjalist liitu, kuid Soomes polnud sellel liidul küllalt toetajaid. Et kiiremas korras mingi liiduni jõuda, sõlmisid Eesti ja Läti 7. juulil 1921 omavahelise kaitselepingu, kuid seda ei ratifitseeritud. 1921. aastal õnnestus Eestil astuda Rahvasteliidu liikmeks. 1925. aastal sõlmiti Locarnos kokkulepe, kus Saksamaa tunnistas oma läänepiiride muutmatust ja lääneriigid andsid neile omapoolse garantii . Niisugune kokkulepe innustas püüdlusi nn. „Baltimaade Locarno “ sõlmimiseks, kuid tulemusi ei saavutatud. Aastail 1928-1929 tekkis idee- luua Põhjariikide blokk . Nõnda jäigi Eesti- Läti leping 1923. aastal iseseisvuse esimese aastakümne ainukeseks reaalseks tulemuseks. 1932. aastal kirjutas NSV Liit alla mittekallaletungilepingule nii Eesti kui Lätiga. Uus välispoliitiline situatsioon tekkis seoses Hitleri võimule tulekuga, kui ta kavandas vallutusplaane peaaegu kõigi oma naabitega, sealhulgas Baltimaade vastu. Eesti jaoks halb uudis oli see, et Inglismaa ja Saksamaa sõlmisid mereväekokkuleppe, mille järgi võis Saksamaa oma sõjalaevastiku suurendada neljakordseks (35%-ni Inglismaa sõjalaevastiku tasemest). 30. aastate teisel poolel ei taotlenud Eesti enam kollektiivset julgeolekut, vaid rõhutas 1938. aastast alates oma neutraliteedipoliitikat.

Riigikaitse

Vabadussõja lõppedes vastas Eesti armee võitlusvõime ja varustus kõigiti maailmatasemele. 1921. aasta sügisel oli olemas 370 suurtükki, 350 pommi- ja miinipildujat, enam kui 2700 kuulipildujat. Olid soomusrongid, soomusautod ja tankid . Loodud oli mere- ja lennuvägi. Mehi teenis relvajõududes 20.- 30. aastail 11 000- 12 000. Ajateenijad pidid enamikes väeosades teenima 12 kuud, mereväes ja tehnikaüksustes 18 kuud. Kuna 20. aastail suurriigid oma relvajõude oluliselt ei moderniseerinud, säilis ka Eesti kaitseväe löögijõud vajalikul tasemel. Halvemaks läks lugu 30. aastate teisel poolel, mil Eestil ei jätkunud jõudu, et suurriikide võidurelvastumisega kaasa minna. 1. septembril 1939. aastal teenis Eesti relvajõududes kokku 16 500 meest, neist 1500 ohvitseri ja 2300 kaadriallohvitseri. Üldmobilisatsiooniga oleks võinud kokku saada 105 000 meest, kusjuures 3 päevaga võinuks nad paisata piirile. Lisaks sõjaväele oli Eestil oma Kaitseliit , kuhu kuulus 42 000 meest, kellel olid relvad kodus. Kõigil oli korralik sõjaline väljaõpe. Püsse oli sõjaväel ja Kaitseliidul kokku 130 000 ringis , lisaks 460 püstolikuulipildujat ning 3500 kerge. Ja raskekuulipildujat. Eestil oli 2 moodsat allveelaeva „Kalev“ ja „Lembit“, lisaks veel torpeedopaat „Sulev“ ja miiniveeskaja „Piilur“. Vananenud lennukeid oli 38, tanke 16, soomusautosid 21.

Majandus

Majandus 1920. aastatel

Oma rahapoliitikat korraldasid Riigikogu ja valitsus 1920. aastate I poolel põhiliselt Eesti Panga kaudu. Venemaalt 1920. aasta kevadel rahulepingu põhjal saabunud kuld läks Eesti Panka hoiule. Venemaa kasutas Eestit vahendaja - maana, et oma kullaga läänes kaubelda . Tänu liigsele rahaga emiteerimisele toimus marga odavnemine.1920. aasta algul võrdus 1 naesterling 385 margaga, aasta lõpul aga 1350 margaga. Pank jagas kergekäeliselt laene , mis tõi kaasa range kokkuhoiu, krediitide piiramise, laenuprotsendi suurenemise, tollide tõstmise, luksuskaupade sesseveo keelustamise ja teisi meetmeid. 1924. aasta esimesel poolel kriis süvenes, kuid sügisel olukord juba paranes . Kriisi ajal hakati kaaluma rahareformi. Uueks rahaühikuks määrati kroon, mis oli võrdne 0,40322 gr kullaga. 1920. aastate algul arvati, et Nõukogude Venemaaga kujunevad laialdased kaubandus-suhted. Paraku osutus tööstuslik orientatsioon vääraks, sest turulootused Venemaal ei täitunud. Vallandus uute ettevõtete asutamise buum. Suurtööstusettevõtete arv kasvas 122-lt 279-ni ehk 2,3 korda. Tööliste arv kasvas ligi kolm korda. Eesti ei huvitanud enam Venemaad, või püüdsid nad Eesti majandust õõnestada. Lääne turgudel ei suutnud enamik Eesti tööstussaadustest läbi lüüa. Eestis arenes jõudsalt põlevkivitööstus ja turbatööstus. Eesti agraarpoliitika põhiteljeks Vabadussõja ajal ja 20. aastail oli ülipõhjalik maareform. Kokku oli Eestis 811 suurt aadlimõisat ja neile lisaks 713 abi- ja karjamõisat ning sadu maatükke. Reformi käigus riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad, jne. Enamik maadest jagati välja Vabadussõjas silmapaistnud sõjameestele, seejärel ülejäänud soovijatele. Kokku loodi üle 35 000 asendustalu .

Suur Kriis

1929 aasta novembris Ameerika Ühendriike vapustanud börsikrahhist alguse saanud majanduskriis levis kiiresti üle kogu maailma, ning 1930. aasta teisel poolel sisenes ka Eesti majandus kriisifaasi. Kriis tabas esmajoones põllumajandust. Toiduainete hinnad langesid maailmaturul väga kiiresti. Paljud ettevõtted läksid pankrotti või sulgesid ajutiselt uksed. Raskeks löögiks kujunes Inglise naelsterlingi devalveerimine novembris 1931 . Plahvatuslikult tõusis töötute arv- 1932. aastaks 32 000-ni. Töötutele korraldati hädaabitöid- suuremahulisi mehhaniseerimata töid raudteede, maanteede, lennuväljade jms. Rajamiseks. Kuigi keskmiseks päevapalgaks kujunes töötutel vaid 1 kroon, nõudis tööde korraldamine 1932. aastal 3 miljonit krooni. Rakendati ranget kokkuhoiupo-liitikat. Kärbiti töötajate palku, kõrgendati tollimakse . 1933. aastal devalveeriti Eesti kroon. 1935. aastateks olid kriisi raskused ületatud ning Eesti majanduses algas hoogne tõus.

Majandus 1930. aastate II pooles

1934. aastal alanud kiire majanduskasvu eelduseks olid soodne konjunktuur maailmamajanduses ja krooni devalveerimisele järgnenud majanduselu elavnemine. Autoritaarse riigikorra rajamisega kaasnes senise suhteliselt liberaalse majanduspoliitika asendumine uut tüüpi majandusmudeliga- majandusliku rahvuslusega. Püüd vähendada majanduslikku sõltuvust välisriikidest. Kodumaiste tootjate abistamine , riigi juhtiva rolli suurendamine , kapitali natsionaliseerimine, industrialiseeri-mine. Tööstustoodand suurenes ligi 1,5 korda jõudsalt kasvas ettevõtete arv, paranes nende tehniline varustus, tööstustööliste arv ületas 50 000 piiri. Ilmnesid mõned plaanimajandusele iseloomulikud elemendid: loodi mitmesuguseid nõukogusid, komiteesid, instituute, koostati perspektiivplaane teatud majandusharude edendamiseks. Oluliselt suurenes ekspordimaht, riigi maksebilanss kujunes positiivseks , likvideerus tööpuudus. Edul oli ka negatiivne pool- jätkus inflatsioon ja kasvasid välisvõlad, rahva pahameelt tekitas aeglane palkade tõus, maksud jäid aga maksimumtasemeni.

Kultuur

Haridus

Esmakordselt avanes võimalus asuda sihipäraselt üles ehitama tervet eestikeelset ja -meelset kultuurielu , ja mitte riigipoolse ükskõiksusega või vastuseisu tingimustes, vaid riigi kaasabil. Majandusraskuste, eeskätt koolimajade puuduse tõttu piirdus koolikohustus 1920. aastail siiski vaid neljaklassilise algkooliga, ning üleminek kuueklassilisele algharidusele teostus alles 1931. aastal. 1934. aastal alustati koolireformi, mille kohaselt sai haridustee esimeseks astmeks kohustuslik ja tasuta neljaklassiline algkool , millele soovi korral järgnes viieklassiline keskkool ja kolmeklassiline gümnaasium. 1919. aasta 1. detsembril avati Tartu Ülikool eestikeelsena. Õppejõududeks olid Soome ja Rootsi teadlased, 1932. aastaks, kooli 300. juubeliks, olid õppejõududeks juba valdavalt noored eesti teadlased. Iseseisvusaja jooksul lisandusid senistele teaduskondadele (usu-, arsti-, õiguse-, filosoofia- ja matemaatika -loodusteaduskond) veel põllumajandus- ja loomaarstiteadus- kond . Eraldusid veel kehakasvatuse instituut ja majandusteaduskond. Õppejõudude ja üliõpilaste arv kasvas: 1919. aastal oli üliõpilasi 347 ja õppejõude 74, siis 1938. aastal olid vastavad arvud 3227 ja 385.

Kultuurkapital

1925. aastal loodi kunsti ja kultuuriüritusi toetav fond, kuhu laekus seaduse järgi kindel protsent viinamüügi tulust, tubakaaktsiisist, lõbustusmaksust ja välispasside väljastamise tasust. Kapitali eesmärk oli luua, olal pidada ja toetada asutusi , mis edendavad ja tutvustavad teadust, kunste ja kehakultuuri . Kokku jagat aastatel 1925-1940 Kultuurkapital kaudu välja üle 6 miljoni krooni.

Kirjandus

1922. aastal loodi kutseühing Eesti Kirjanikkude Liit, mille esimeheks valiti Friedebert Tuglas . Liidu esimeseks ülesandeks oli oma ajakirja asutamine, milleks õnnestus kaasata riigi raha nii, et see ei toonud kaasa ajakirja allutamist riigi kontrollile . 1923. aastal alustanud ajakirjast „Looming“ kujunes paljude kirjanike autoriteetne ühisareen. 1926. aastal ilmus A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ esimene köide. Romaani viimane viies köide ilmus 1933. aastal. 1930. aastate alguse poliitilise kriisi ja vabadussõjalaste esiletõus põhjustas kirjanike seisukohavõttedemokraatia kaitseks. Veidi hiljem suhtusid aga paljud kirjanikud toetavalt K. Pätsi riigipöördesse ja demokraatia piirangutesse, ning mitmed neist asusid tööle riigiameteisse. 1934. aastal esmakordselt välja antud kirjandusauhind (1500 krooni) läks „Tõe ja õiguse“ eest Tammsaarele.1937. Aastal pärjati sama auhinnaga kauaoodatud Vabadussõjaromaan, milleks oli Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil “.

Muusika

Muusikaelu peamisteks keskusteks olid Tallinn ja Tartu. 1919. aastal asutati Tallinnasse Konserva- toorium ja Tartusse Kõrgem Muusikakool. 1920.aastatel muutus muusikaliteratuur mitme-kesisemaks. Loodi oopereid, sümfooniaid, oratooriume, orelimuusikat, kammermuusikat, operette, jm. Endiselt toimusid Tallinnas üldlaulupeod (1923, 1928, 1933, 1938), korraldajaks Eesti Lauljate Liit.

Teater ja kino

Teatrielu vaieldamatuks keskmeks kujunes Tallinn, kus lisaks „Estoniale“ tegutsesid ka kutselised Draamateater ja Tallinna Töölisteater. Pealinna teatrite kõrval hoidis oma positsiooni Tartu „ Vanemuine “. Tegutses filmistuudio „Estonia- Film “ (1919-32). 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses vändati mitmeid mängufilme.

Ajakirjandus ja raadio

Peamiseks infoedastajaks oli trükiajakirjandus, ehkki raadio hakkas sellele üha enam konkurentsi pakkuma. Oma häälekandja oli igal tähtsamal parteil . Edukaim oli „Eesti Päevaleht“ ja kollane nädalaleht „Esmaspäev“. 1934. aasta riigipöörde järel likvideeriti erakonnad ning nende häälekandjad läksid kirjastusühisuste kätte. Kohe pärast pööret suleti vabadussõjalaste ajalehed, keelustati asunike „ Maaleht “, „Vaba Maa“ ning „Rahva Sõna“. „ Postimees “ võeti sundhooldusele. Lisaks trükiajakirjandusele oli suur mõju avaliku arvamuse ja inimeste maailmavaadete kujundamisel ka raadiol. Esialgu oli raadio, mille regulaarsed saatet algasid 1926. aastal, eraaktsiaseltsi „Raadio-Ringhääling“ ettevõtmine, mis muutus üha populaarsemaks pärast raadio riigistamist (1934) ning võimsa raadiojaama ehitamist Türile.

Sport

1920. aastal võitis tõstja Alfred Neuland Antverpenis Eesti esimese olümpiakulla, tõstja Alfred Schmidt ja maratonijooksja Jüri Lossimann naasid hõbemedalitega. Tuntuimaks kergejõustiklaseks oli Aleksander Klumberg(Kolmpere) kelle nimele kuulus 1922-24 kümnevõistluse maailmarekord, ja kes võitis 1924. aastal Pariisi olümpiamängudel pronksmedali. Kristjan Palusalu võitis 1936. aastal Berliinis kaks olümpiavõitu. 1938. aastal saavutas noor Paul Keres võidu raadiokontserdi AVRO poolt korraldatud maleturniiril Hollandis ning tunnistati seepeale ametlikult tiitlipretendendiks maailmameister Aleksandr Alehhini vastu.

Vabadussõjalased

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

1920. aastal asutati Eesti Demobiliseeritud Sõjaväleaste Liit, mis kujunes üsna liikmeterohkeks. Tegevuse eesmärgiks oli oma liikmete huvide kaitsmine (asundustalude saamine, soodsad teenistuskohad, maksuta kooliharidus jm.). 1923. aastal osales liit ka Riigikogu valimistel, kuid vähese eduga. Poliitikasse üldreeglina ei kiputud. 1925. aastal liit lagunes , kuid osa tema liikmeid asutas 1926. aastal Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu. Taolisi liite loodi ka teistel linnades. 1929. aastal asutasid Tallinna, Haapsalu ja Tapa liidud Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu, mille I kongress peeti Tallinnas 26. jaanuaril 1930. Kokku tuli60 delegaati. Kuigi majandusküsimused olid peamised, kalduti ka juba poliitikasse. 9-liikmelisse juhatusse valiti kindralid E. Põdder, J. Roska, A. Larka , advokaat A. Sirk jt. EVK II kongressile( 22.märts 1931) tuli113 delegaati. Nüüd EVK politiseerus. Esitati oma nõuded põhiseaduse nõudmiseks (laiade volitustega riigipea , isikuvalimised, 50- liikmeline Riigikogu, jne.). Kongressi otsusel esitati valitsusele märgukiri põhiseaduse ja valimisseaduse muutmisest. EVK III kongress toimus 20. märtsil 1932. aastal. Osales 219 saadikut. Otsustati, et EVK-sse võib toetajaliikmetena võtta ka neid, kes pole osalenud Vabadussõjas. Nüüd oli EVK muutunud poliitiliseks rahvaliikumiseks. Liidust astus välja J. Pitka , kes polnud rahul politiseerumisega ja toetajaliikmete lülitumisega liikumisse. EVK III kongressil korrati teravat kriitikat erakondliku killustatuse ja korruptsiooni aadressil. Uudsena rõhutati rahvusliku terviklikkuse ideed- kõik klassid ja kihid tundku end ennekõike eestlastena. Rahvuslikkus seisku kõrgemal klassihuvidest.

EVK edu

Vabadussõjalased korraldasid edukaid ning meeldejäävaid massiüritusi, mis tõstsid 1932. aastal Vabadussõjalaste populaarsus järsult. 1933. aasta algul valmistas vabadussõjalastele suurt rõõmu Hitleri võimuletulek Saksamaal. Nende ajaleht „Võitlus“ avaldas veebruaris- märtsis regulaarselt Hitlerit ja tema tegevust heakskiitvaid artikleid. Eelmisel aastal oli ajaleht kiitnud Mussoliinit ja fašistlikku korda Itaalias. Enamik teisi lehti olid Hitleri suhtes kriitilised . Mitmed lehed imestasid, kuidas vabadussõjalased saavad pooldada Hitlerit, kes kavatseb Baltimaid vallutada ja Saksamaaga liita. Sellele vaidles „võitlus“ algul vastu: „Rahvussotsialistide programmis ei seisa kusagil punkti Baltimaade koliniseerimisest“. Kuid siis selgus, et see punkt on kirjas „ Mein Kamfis“ ja pärast seda vabadussõjalased oma Hitleri- sümpaatiat ei reklaaminud. Pärast Riigikogu põhiseaduseelnõu teistkordset läbikukkumist jõudis järjekord vabadussõjalaste eelnõu kätte. See eelnõu andis riigivanemale väga suured õigused, millega oleks kehtestatud autoritaarne režiim. Enamik erakondadest olid selle eelnõu vastu, kuid kõigest hoolimata said vabadussõjalased 14.- 16. oktoobri rahvahääletusel suure võidu (72,7%). Põhiseadus jõustus 1934. aasta 24. jaanuaril, kuid selle täielikuks rakendamiseks oli vaja viia läbi riigivanema ja Riigikogu VI koosseisu valimised. Äge valimisvõitlus puhkes pärast riigivanema kandidaatide ülesseadmist. Vabadussõjalased pidased esialgu läbirääkimisi J. Laidoneriga, esitasid riigivanema kandidaadiks hoopiski liidu keskjuhatuse esimehe A. Larka. Kogumiskampaania jooksul sai Larka enim hääli.

Konstantin Päts

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 . aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Noor Konstantin õppis kohalikus Nikolai koolis, hiljem Riia vaimulikus seminaris . Sealt lahkus aasta enne lõpetamist ning astus Pärnu gümnaasiumisse. 1894. aastal astus Konstantin Päts Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. 1898 . aastal lõpetas Päts Tartu Ülikooli õigusteaduste kandidaadi teadusliku kraadiga. Järgnes aastane sõjaväeteenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga. 1900. aasta augustis asus noor jurist Tallinna ning hakkas elatist teenima advokaadina Jaan Poska abilisena. 1901. aastal hakkas Pätsi toimetamisel Tallinnas ilmuma uus ajaleht „ Teataja “. 1905. aasta sügisel sai Päts linnapea kohusetäitja koha. Sündmuste ägenedes asus Päts mõõdukamale positsioonile. Õhus rippunud autonoomiataotlused aga ei realiseerunud , sest detsembris asus keskvõim vasturünnakule. „Teataja“ suleti, kindralkuberneri käsu alusel tuli arreteerida juhtivad eesti tegelased. Tänu õnnelikule juhusele sai Päts teada teda ähvardavast ohust ning põgenes koos Jaan Teemandiga reaktsiooni meelevalda sattunud Tallinnast. K. Päts ja teised revolutsioonipõgenikud peatusid mõnda aega Šveitsis Berni lähedal. Ühest vene lehest saadi juhuslikult teada, et Raplas oli sõjakohus K. Pätsi tema mässulise tegevuse pärast surma mõistnud. 1918. aasta 24. veebruaril kleebiti pealinnas üles iseseisvusmanifestid ja rahvahulga juubeldamise saatel asus Päästekomitee riigipanga hoonesse. Seal nimetati ametisse Eesti Ajutine Valitsus- esimene Eesti valitsus- ning anti esimesed päevakäsud. Mälestuste järgi kirjutanud K. Päts ühe päevakäsu koguni ühe ohvitseri seljal , momendil polnud valitsuse peaministril kasutada ühtegi lauda ega tooli. Samal ajal lähenesid Tallinnale juba Saksa väed. K. Päts saatis Saksa väejuhatusele kirja, milles teatas Eesti muutumisest iseseisvaks riigiks, mis jääb Saksa- Vene sõjas erapooletuks. Saadud vastusest võis lugeda, et võitja ei tea midagi Eesti riigi tekkest ega tunnista mingit Eesti valitsust. Kokkulepet uute võimumeestega ei saavutatud, kohalik aadel lootis, et nüüdsest läheb Eesti Saksamaa valitsemise alla. Näis, et K. Pätsi elutööle on kriips peale tõmmatud. 1918. aasta suvel arreteerisid K. Pätsi Saksa võimud. Põhjuseks oli tema kiri, milles leiti kihutustööd sakslaste vastu. Otsus: poliitiliselt mitteusaldatav isik, saata tsiviilkoonduslaagrisse. Enne lahkumist julgustas K. Päts kirjas oma võitluskaaslasi: „Ja front tuleb endiselt ühine ja kindel hoida.“ Päts oli korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem ning 1931. aastal asus ta taas valitsuse etteotsa . Keeruline aeg nõudis jälle kogenud ja osavat poliitikut, kes pidi leevendama ülemaailmse majanduskriisi raskusi ning sisepoliitikas toime tulema tõusuteel olevate vabadussõjalastega. Pärast mitut valitsusevahetust asus ta 1933. aasta oktoobris uuesti riigivanema kohale ning siitpeale tuli riiki juhtida kuni Eesti Vabariigi loojanguni. Seda valitsust peeti üleminekuvalitsuseks, mis pidi ette valmistama üleminekut uuele põhiseadusele, kus nähti ette tugeva riigipea institutsiooni sisseseadmine. 1934. aasta alguse tormiline valimisvõitus näitas, et kõige suuremad šansid selle koha täimiseks olid just vabadussõjalastel. K. Pätsi kui riigimehe elu kõige kurvem aeg algas 1940. aasta juunist, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Ei ole teada, miks jäi Päts presidendi ametikohale veel pärast 21. juuni riigipööret. President kirjutas alla sadadele dokumentidele, mis olid valmistatud ette võõra võimu kandjate poolt. Sellega aitas K. Päts kaasa kõige lammutamisele, mida aastakümneid tema ja sajad tuhanded rahvuskaaslased olid ehitanud. Väline lojaalsus uuele võimule ei päästnud teda: 1940. aasta juuli lõpul küüditati K. Päts koos perekonnaga Venemaale, kus ta lõputute vintsutuste järel 18. jaanuaril 1956. aastal Kalinini lähedases psühhoneuroloogiahaiglas suri.

Kasutatud kirjandus

• Ago Pajur, Tõnu Tannberg. EESTI AJALUGU II. Tallinn,2006.
  
• Ago Pajur, Tõnu Tammberg, Lauri Vahtre, Jüri Ant, Mart Laar, Kaido Jaanson, Mart Nutt, Raimo Raag, Sulev Vahtre, Andres Kasekamp. EESTI AJALUGU VI. Tartu, 2005.
  
• Õie Elango , Ants Ruusmann, Karl Siilivask. EESTI MAAST JA RAHVAST: MAAILMASÕJAST MAAILMASÕJANI. Tallinn, 1998.
  
• Hannes Walter. AUSALT JA AVAMEELSELT. Tallinn, 1990.