Sotsiloogia kordamisküsimused (0)

Sissejuhatus sotsioloogiast kordamisküsimused loengumaterjali kohta
1.      Sotsiaalse side tekkimise etapid
1.RUUMILINE KONTAKT - inimeste vahetu või kaudne kokkupuude , mis võimaldab teada saada üksteise omadustest
2. PSÜÜHILINE KONTAKT - huvi tekkimine teise inimese mingite omaduste vastu, vastastikuse huvi tekkimine
3. SOTSIAALNE KONTAKT - ühepoolse või vastastikuse huvi alusel asuvad inimesed vahetama esemeid ja tähendusi
4. SOTSIAALNE TOIMING - teadlik tegevusakt, mille eesmärgiks on muuta teis(t)e inimes(t)e käitumist, suhtumist või püüdlusi oma huvides;
5. SOTSIAALNE TEGEVUS - toimingute süsteem, millega püütakse teiste inimeste toimimist mõjutada või mis on ise teiste inimeste poolt mõjutatud
6. SOTSIAALNE INTERAKTSIOON - inimeste teineteisele suunatud sotsiaalne tegevus, mida suunab vastastikuste toimingute mõju
7. SOTSIAALSED SUHTED - püsivate vastastikuse käitumise vormide kujunemine interaktsiooni tulemusena; tuginevad vastastikusele KOKKULEPPELE, tugevama poole SUNNILE või seavad edasisele interaktsioonile teatud MÄNGUREEGLID
8. SOTSIAALNE SÕLTUVUS - kui üks interaktsiooni osapool saab kehtestada teisega endale kasulikke sotsiaalseid suhteid seetõttu, et ta valdab teist osapoolt oluliselt huvitavaid hüvesid
2.      Sotsiaalse toimimise tüübid Weberi järgi
EESMÄRGIRATSIONAALNE   toimimine - esemete või teiste inimeste oodatava toimimise ratsionaalne kasutamine ratsionaalsete eesmärkide saavutamiseks ;
väärtusratsionaalne  toimimine - teadlik usk toimimise iseväärtusse, olenemata selle tagajärgedest;
AFEKTIIVNE toimimine - juhindub emotsioonidest;
TRADITSIONAALNE toimimine - juhindub harjumustest.
Tegeliku sotsiaalse toimimise uurimisel tuleb seda võrrelda puhaste tüüpidega, igas toimimises võib sisalduda mitmete tüüpide jooni.
3.      Kultuuri erinevaid määratlusi (kõrgkultuur vs massikultuur , väärtuste süsteem, tähenduste süsteem ja sümboliline interaktsionism , ideoloogia mõiste, selle sotsiaalsed funktsioonid, inimtegevuse kõik tulemid kui kultuur)
1. Kõrgkultuur ( teadused ja kunstid). Elitaarne kultuur avaneb vaid asjasse pühendatuile, on sotsiaalse eristumise ja eristamise vahend. Massikultuur ja mood.
2. Kultuur kui väärtuste süsteem (järjestus).
Väärtus = sotsiaalse päritoluga  ideaalne mõiste millestki soovitavast ( heast , õigest), mis mõjutab inimese antud hinnanguid ja tegevuse eesmärkide, vahendite ning mooduste valikut. Väärtuste ja väärtusorientatsioonide uurimine , M. Rokeach’i väärtuste skaala.
3. Tähenduste süsteem, antud inimkooslusele omaste sümbolite (märkide ja keelte) kogum.
Esmased ja teisesed keeled. Semiootika  
Sotsioloogiline teooria: sümboliline interaktsionism. Osalusvaatlus. Etnometodoloogia.
4. Ideoloogia - väidete süsteem, mis deklareerib mingeid fakte, väärtusi, käitumismalle või ideid (näit. võrdsed võimalused, natsionalism , usulahud).

Ideoloogia sotsiaalsed funktsioonid:
sotsiaalse pinge vähendamine
grupihuvide väljendamine
sotsiaalse tegevuse mõtestamine ja põhjendamine’
5. Kõiki inimeste ühistegevuse tulemusi hõlmav mõiste.
Kultuur = antud ühiskonnas ( grupis ) omaks võetud kujutluste, väärtuste, materiaalse ja vaimse tegevuse mooduste ning käitumismallide kogum, mis on objektiveeritud esemeliste tegevusvahendite või märgisüsteemide kujul, ja mida edastatakse järeltulevale põlvkonnale ning teistele ühiskondadele (gruppidele).
4.      Hälbiv toimimine, hälbivuse sotsiaalne määratletus, sotsioloogilised seletused
HÄLBIV TOIMIMINE - ühiskonna (grupi) kultuurile iseloomulikele tegevusmoodustele ja käitumismallidele mittevastav toimimine, millega inimene kahjustab selle ühiskonna (grupi) liikmete huve. Konformsus .
/A: 201-205/ , /AU: 176-180/, /HMS: 86-91/   Hälbelised karjäärid /HMS: 98-101/

HÄLBIVA TOIMIMISE PÕHJUSED

BIOLOOGILISED SELETUSED - kuritegelik näotüüp, kehaehitus , pärilikkus.
PSÜHHOLOOGILISED SELETUSED - isiksuse arenguhäired, S. Freud.
KULTUROLOOGILISED SELETUSED ( funktsionalism ) - ühiskonna suhtes hälbiv käitumine on vastavuses mõne grupi alamkultuurile omaste väärtuste ja normidega. Sellises grupis on hälbivus sotsiaalselt ÕPITAV, eriti noorte poolt.
NEGATIIVSE MÄRGISTAMISE (STIGMATISEERIMISE) TEOORIA - korduvalt hälbivalt toiminult hakatakse ootama hälbivust, mis omakorda soodustab hälbiva (kuritegeliku, huligaanse, asotsiaalse, puuetega) isiksuse väljakujunemist. Mõjukad grupid püüavad kehtestada ühiskonnas uusi norme, mis ei vasta teiste gruppide tavapärasele toimimisele, viimasest saab nüüd märgistatud hälbivus. Hälbivus ei ole sageli inimese teo omadus, vaid teiste inimeste poolt rakendatud normide ja sanktsioonide tagajärg.
RADIKAALNE KRIMINOLOOGIA ( konfliktiteooria ) - normid ja sanktsioonid (seadused ja õiguskaitseorganid) on vahendid, millega valitsevad klassid püüavad oma huve teostada ja allutatuid vaos hoida. Hälvikud (kurjategijad) on sageli mässajad olemasoleva ebaõiglase ühiskonnakorra vastu. Nende karistamise ja ümberkasvatamise asemel tuleks hoopis muuta ühiskonda.
Hälbivuse sotsiaalne määratletus  (erinevad grupid käsitlevad erinevalt, seotud normiloomega,
sotsiaalselt konstrueeritud).
5.   x   Sotsiaalsed normid, normide liigid, seos hälbivusega
SOTSIAALSED NORMID - ajalooliselt kujunenud, kokkuleppeliselt või sunni kaudu kehtestatud nõuded, mis allutavad inimeste toimimise (tegevuse, käitumise) ühiskonna (grupi) kui terviku huvidele ja millede järgimine on sellesse kooslusse kuulumise vältimatuks tingimuseks .
Normide tulenevus väärtustest. Ametlikud ja mitteametlikud normid. Teadvustatud ja teadvustamata normid. Normide omandamine.     
NORMIDE LIIGID:
KÄSKIV (KOHUSTAV) NORM - nõuab karistuse ähvardusel normikohast toimimist.
KEELAV NORM - määratleb sellised toimingud , mis on ühiskonnas tunnistatud kahjulikeks ja mille sooritamisele järgneb karistus .
LUBAV NORM - määratleb need erijuhud, millal muidu keelatud toimimine on lubatud.
LEPINGULINE NORM - määratleb toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt.
SOOVITAV NORM - vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul.
HARJUMUS -  ühiskonna (grupi) liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise) viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge.
TAVA (KOMME) - ühiskonnas (grupis) üldtunnustatud toimimisviis olukorras, mis on seotud moraali ja väärtustega, ning mille rikkumine kutsub esile teiste negatiivset suhtumist ja mõju.
RITUAAL - tava liik - regulaarselt sooritatavate tähenduslike toimingute süsteem, mis väljendab teatavaid ühiskondlikke suhteid ja koondab inimeste tunded ja meeleolud ühtseks grupipsüühika avalduseks.
Siirderituaalid :
Hälbivuse vajalikkus normide kinnistamiseks. Normidest hälbivus kui innovatsioon .
6.       Anoomia , selle seos normide ja hälbivusega,  käsitlused ( Durkheim , Mertoni anoomiaga kohanemise tüübid)
Norm kui sotsiaalne tugi ja teabekandja. Anoomia hälbiva toimimise põhjusena.
1.  E. DURKHEIM : “NORMITUSE” SEISUND ÜHISKONNAS - VÄHENEB TOIMIMISEGA  SEOTUD NORMIDE JÄRGIMINE, KAOVAD ÜLDTUNNUSTATUD NORMID. ANOOMIA JA ENESETAPUD .
/HMS: 54-55/ A: 219/, /AU: 182-183/
2.  R. MERTON : NORMIDE KONFLIKT - OLUKORD, KUS ÜHISKONNA POOLT VÄÄRTUSTATUD EESMÄRGID POLE SAAVUTATAVAD ÜLDTUNNUSTATUD VAHENDITEGA . /HMS: 94-95/
HÄLBIVA KÄITUMISE TÜÜBID KOHANEMISEL ANOOMIAGA  (R. MERTON)
                                     VÄÄRTUSTATUD                       TUNNUSTATUD
                                     EESMÄRGID                                            VAHENDID
KONFORMISM                      +                                                      +
INNOVATSIOON                              +                                                      -
RITUALISM                                       -                                                       +
RETRITISM                                        -                                                       -
MÄSS                                                   - +                                                   - +   
Funktsionalismi seisukohalt viib INNOVATSIOONIDE KUHJUMINE uute normide kehtestamisele (näit. abielulahutused), konfliktiteooria näeb normide muutumist MÄSSU kaudu.
7.      Sotsiaalne kontroll, sanktsioonide liigid, nende mõju käitumisele
SOTSIAALNE KONTROLL - ühiskondlikud meetmed inimeste normipärase toimimise tagamiseks, vahendiks SANKTSIOONID e. normide täitmisele sundimise normid.
SANKTSIOONIDE  LIIGID:
                         FORMAALSED                    MITTEFORMAALSED                                                                                              
POSITIIVSED autasustamine                                 tunnustus heakskiit
                     premeerimine                                  toetus   austus
                         edutamine                                       autoriteet                                                                                                             kiitvad   kuulujutud
                                                
NEGATIIVSED   trahv   hoiatus                                 imestus
                         arest    vangistus                              rahulolematus
                         õiguste äravõtmine                          tõrjumine
                         väljasaatmine                                  väljanaermine
                         väljaheitmine                                   hukkamõist
                         surmanuhtlus                                   laitvad kuulujutud
Enamik sanktsioone mõjub ootusena. Tugevamat mõju toimimisele omavad mitteformaalsed sanktsioonid.
8.   Sotsiaalse kontrolli ajalooline areng
TÖÖSTUSEELSES ÜHISKONNAS - oli hälbivusega võitlemise põhivormiks HÄLBIJA ERISTAMINE ühiskonnast ( tapmine , väljasaatmine, sandistamine, märgistamine, ränk vanglakaristus jms.)
TÖÖSTUSLIKUS ÜHISKONNAS - omandas sotsiaalne kontroll üha enam institutsionaalse iseloomu (kohtusüsteem, haiglatesüsteem jne.), eristamiselt ja karistamiselt mindi üle HOOLDUSELE. Eesmärgiks muutus hälvikute normaliseerimine , nende normaalse toimimise taastamine. Sellega seoses määratleti üha täpsemalt ka norme ( seadusandlus , haiguste sümptomaatika). Tehnokraatlik lähenemine lõi suured kombinaat -haiglad ja vanglad , mida iseloomustas personali kitsas spetsialiseerumine ja tööjaotus. Organiseerus ka kuritegelik maailm - maffia , uimastikaubandus.
TÖÖSTUSJÄRGSES ÜHISKONNAS sotsiaalne kontroll -
muutub ENNETAVAKS e. preventiivseks, pööratakse tähelepanu keskkonna seisundile ja riskirühmadele.  Samas jälgib nüüd sotsiaalne kontroll mitte ainult hälbinuid, vaid kõiki inimesi.
INDIVIDUALISEERUB. Kõiki ei mõõdeta enam sama normiga, arvestatakse indiv. erinevusi ja vajadusi. Ravimisel , ümberkasvatamisel lähtutakse hälbinu subjektiivsetest kogemustest.
Muutub TOLERANTSEMAKS, kaob selge piir normaalse ja ebanormaalse vahel. Igal inimesel on nii normaalseid kui ebanormaalseid jooni. Püütakse vältida sotsiaalset "märgistamist".
Tähendab KASVATUST JA VALGUSTAMIST.  Inimeste teadlikkust ja oskusi püütakse tõsta nii, et nad ISE oskaksid ennetada võimalikku hälbimist. Areneb nõuandlate võrk, ümber- ja täiendõpe. Püütakse tõsta inimeste kohanemis- ja toimetulekuvõimet, vältida "õpitud abitust".
9.      Sotsiaalne roll, selle kolm aspekti, rollide liigid
SOTSIAALNE ROLL = omavahel seotud toimingute suhteliselt p ü s i v  ja
o o t u s p ä r a n e  süsteem, millega üks indiviid vastab teiste indiviidide teatavale käitumisele.  Roll sisaldab nii eesmärgipärase tegevuse kui tähendusliku käitumise jooni. Rolli täitmine vallandub reaktsioonina teisele rollile - rollid moodustavad samuti süsteemi.
ROLLI  kolm a s p e k t i :
1) ROLLIOOTUSED - millist tegevust või käitumist oodatakse rolli täitjalt t e i s t e  sotsiaalses suhtlemises osalejate poolt. Roll esineb siin kui sotsiaalsete tegevus- ja kätumismallide süsteem.
2) OMANDATUD (internaliseeritud, sisestatud ) ROLL - rolli täitja subjektiivne ettekujutus rolliootustest ja nende sisemise omaksvõetuse aste.
3) ROLLIKÄITUMINE - rolli täitmise individuaalne eripära, mis tuleneb täitja isiksuse omadustest ja rolliootuste subjektiivsest mõistmisest.
ROLLIDE LIIGID :
1) SEISUNDIROLLID - seotud sünni, vanuse, soo, kuuluvuse jm. tunnustega, mida inimene ise ei saa muuta.
2) SAAVUTATAVAD ROLLID - seotud edasijõudmisega tööalases, seltskondlikus või isiklikus elus.
3) OLUROLLID - jalakäija, teatrikülastaja, ostja, rongireisija jne.
A) FORMALISEERITUD ROLLID - millele suunatud ootused on täpselt fikseeritud (n. sõjaväelane, ametnik jm.)
B) VABALT KUJUNEVAD ROLLID - tekivad inimeste käitumise vastastikuse kooskõlastamise käigus, sõltuvad konkreetsetest isiksustest ja keskkonna tingimustest.
ROLLI  PIIRITLEMINE - oma rolli muutmine isiklikest huvidest ja eelistustest lähtuvalt.
PIIRITLEMINE ÜLESPOOLE - rollile liidetakse teise, enam väärtustatud rolli elemente,
PIIRITLEMINE ALLAPOOLE - rollist jäetakse välja vähemväärtustatud elemente - viib süvenevale rollijaotusele grupis.
TEGEVUSVAHENDITEGA LIIALDAMINE - rolli tähtsuse tõstmine esinduslike ruumide, tegevusvahendite jm. abil.
10.  Rollikonfliktid, näiteid
ROLLIKONFLIKT - kokkupuude omavahel sobimatute rolliootustega.
a) ROLLIDEVAHELINE KONFLIKT - selliste rollide üheaegne täitmine, millega seotud ootused on omavahel kokkusobimatud.
b) ROLLISISENE KONFLIKT - samale rollile on erinevates gruppides, eri olukordades või erineval ajal suunatud kokkusobimatud rolliootused.
c) OMANDATUD ROLLI JA ROLLIOOTUSTE VAHELINE KONFLIKT - rollisüsteemis osalejad mõistavad üksteise ja iseenda rolle erinevalt.
d) ISIKSUSE JA ROLLI VAHELINE KONFLIKT - rolliootused on vastuolus rolli täitja isiksuse omadustega.
e) ROLLI ÄHMASUS - olukord, kus puuduvad selgepiirilised rolliootused või nende täitmise hindamise kriteeriumid.
11.  Iinstitutsionaalne roll, sotsiaalne institutsioon , selle kolm aspekti, funktsioon ühiskonnas, perekond kui institutsioon
SOTSIAALNE INSTITUTSIOON – (millegi korraldatus, kehtestatus ühiskonnas).
Kitsamalt :  ühiskonna (grupi) sotsiaalsete vajaduste rahuldamist tagav sotsiaalne mehhanism, mille komponendid on:
1. ühiskonna vajadustest lähtuvad väärtused, normid, mudelid, mis reguleerivad  inimeste toimimist antud valdkonnas,
2. nende (väärtuste, normide, mudelite) järgimist kindlustav organisatsiooniline vorm,
3. antud organisatsioonilisele vormile vastav rollide süsteem.
Institutsioon ei ole organisatsioon .
INSTITUTSIOONI inimsuhteid korrastav funktsioon seisneb üldtunnustatud NORMIDE sisseviimises ROLLIDE TÄITMISSE - rollide institutsionaliseerumises.  N.: perekond on sotsiaalne institutsioon, kuna perekonnaliikmete rollid kujunevad vastavalt ühiskonna poolt antud väärtustele, normidele ja toimimismudelitele.
Institutsioonide kaudu toimub ressursside ümberjagamine ühiskonnas. Funktsionalism näeb ideaalset ühiskonda täielikult institutsionaliseerituna, kriitiline teooria aga rõhutab institutsioonide ahistavat toimet inimeste vabale ühistegevusele.

Sotsiaalseid vajadused ja neid rahuldavad institutsioonid
1. kommunikatsiooni tagamine ühiskonna liikmete vahel.
2. ühiskonna liikmetele vajalike kaupade ja teenuste tootmine.
3. kaupade ja teenuste jaotamine ühiskonna liikmete vahel.
4. ühiskonna liikmete kaitsmine füüsiliste ja bioloogiliste ohtude ning teiste inimeste (ühiskondade) eest.
5. väljalangenud ühiskonnaliikmete asendamine (soo jätkamine, sotsialisatsioon).
6. ühiskonna kindlustamine tema liikmete ühtekuuluvuse, solidaarsuse kaudu.
7. kontroll ühiskonna liikmete toimimise üle ( eelmiste ülesannete täitmiseks, konfliktide vältimiseks, hälbivuse vähendamiseks).

Võimu määratlus, tüübid Weberi järgi, legitiimsus, autoriteet, erinevad võimud ühiskonnas
võim - võimalus mõjutada (vastuseisust hoolimata) teiste inimeste toimimist, muuta sotsiaalseid suhteid ja sündmuste kulgu oma huvidest lähtuvalt
võimu tüübid (m. weber ):
1. karismaatiline võim - võim, mille grupp usaldab inimesele tänu tema isiklikule veetlusele ja erilistele omadustele.
2. traditsionaalne võim - võimu usaldamine isikute grupi kätte, kes annab seda vajaduse korral edasi oma ühelt liikmelt teisele.
3. ratsionaalne võim - võimu seaduslik usaldamine pädevatele ja võimekatele inimestele.
Legitiimsus -tähendab juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja valitsetakse kehtivate seaduste põhjal. Max Weber võttis sõna "legitiimsus" kasutusele, et iseloomustada võimu populaarsust ning usaldusväärsust.
3 autoriteedi tüüpi:
 seaduslik-ratsionaalne – formaalsed reeglid või eriline kompetents õigustab juhi positsiooni. võrdsus seaduse ees. ratsionaalne, õiglane, erapooletu . poliitilised intitutsioonid toetuvad seaduspäraselt ased leidnud dokumentide töötlemisprotsessile.
 traditsiooniline – iidne praktika või harjumus. nii on varem tehtud, seepärast teeme ka praegu nii. tihti saadakse pärimise või traditsiooni teel. suguvõsa, klass. isiku ja positsiooni vahel ei ole mingit ratsionaalset seost. käib näiteks isiklike teenete-vastuteenete kaudu.
 karismaatiline – juhile allumine ja temasse uskumine tänu tema erilistele omadustele, usk tema võimesse saata korda imetegusid. kaks põhjust järgmiseks: usk võimetesse, usk kohustustesse. eelis: ainus võimalus murda vana praktikat.

Sotsiaalsed organisatsioonid , bürokraatia tunnusjooned

- institutsionaliseeritud, bürokraatliku struktuuriga; seotud majanduse erasektori või avalike teenuste osutamisega
- vabatahtlikud ühendused oma liikmete huvide kaitseks või väljendamiseks, ei ole seotud valitsemisorganitega (VVO, "kolmas sektor"), on vähe või ei ole üldse institutsionaliseeritud (puudub jäik struktuur ja sundiv võim).
Modernne bürokraatia kui ratsionaalse võimu puhtaim vorm.
BÜROKRAATIA TUNNUSJOONED
1. Tööjaotuse süvenemine
2. Töötamine täistööajaga, selge piir töö ja töövälise elu vahel.
3. Töötajad ei ole nende töövahendite omanikud , millega nad tööd teevad.
4. Püramiidi kujuline alluvuse hierarhia . Igal töötajal on kindel ülemus ja kindlad alluvad .
5. Töö toimub lähtuvalt fikseeritud (kirjalikest) reeglitest ja korraldustest.
6. Kõik toimuv salvestatakse standardiseeritud vormis - kirjalikult toimikutes, registrites , või arvutisüsteemi abil.
7. Tööalased rollid on ametlikud, isikupäratud; kliente koheldakse järjekordse "juhtumina", avatakse uus toimik .
8. Kasvab administratiivpersonali arvukus - juhid, mänedzerid, operaatorid, sekretärid, kelle ülesandeks on organisatsiooni sujuva toimimise tagamine. Haldustöö nõuab spetsiaalset erialast ettevalmistust.
9. Karjääri struktuur tugineb väljatöötatud aastatele või teenetele organisatsiooni ees (mitte aga favoriitsusele või sugulussidemetele). Tuleb olla lojaalne eelkõige organisatsioonile, mitte ülemusele.

Bürokraatliku võimu alused
1. Bürokraatlik organiseerimine võimaldab tõsta koostöö produktiivsust. Selle tõttu saab juhtimissüsteem omale suurema võimu.
2. Bürokraatia on võimeline talle antud võimu määratlema, jagama, piirama ja kontrollima. See ei ole ühe (mõnede) inimese võim teise (teiste) üle, vaid organisatsiooni võim organiseeritute üle.
3. Bürokraatliku võimu aluseks on piiratud pääs informatsiooni juurde.
Töötaja saab teavet toimuva kohta ainult niipalju, kui on vajalik tema otsese töö tegemiseks. Võimalus otsustada koondub seetõttu ülemuste ja nende allüksuste kätte, kellel on oma tööga seoses rohkem teavet ettevõtte kui terviku seisundi kohta - finants-majandusosakond, turustusosakond, tehnilise teenindamise osakond jt.
4. Võimukandjad ei rakenda bürokraatlikus organisatsioonis sanktsioone isiklikult enda nimel, vaid viidates eeskirjade, normide, reeglite rikkumisele. Lubades vahel erandkorras normidest üle astuda (hilineda, puududa jm.), soodustab ülemus hea psühholoogilise kliima tekkimist, pingete vähenemist kollektiivis.

Bürokraatia negatiivsed jooned
1. VÕIMETUS TOIMIDA TAVATUTEL JUHTUDEL.
Bürokraatia toimib hästi stabiilse keskkonna tüüpsituatsioonides.
2. EESMÄRGI NIHE .
2a) toimimise tõeline eesmärk kaob organisatsiooniliste eesmärkide taha ära.
2b) kui eesmärk on juba saavutatud, hakkab bür. org-n otsima uusi eesmärke, et edasi toimida.
3. BÜROKRAATLIK LAIENEMINE. PARKINSONI SEADUS.
3a) Töö võtab alati nii palju aega, kui on selle sooritamiseks antud. ( Töö sooritamiseks ette nähtud raha kulutatakse alati ära.)
3b) kasvav juhtimispüramiid - iga ametnik püüab oma olemasolu õigustamiseks omada alluvaid.
3c) liialdamine aruannete ja dokumentidega kui illusoorne töö.
4. PETERI PRINTSIIP. Töötajaid edutatakse lähtuvalt nende kompetentsusest antud ametikohal seni, kuni nad jõuavad ametikohale, kus nad enam kompetentseks ei osutu. Sellele kohale jääb töötaja püsima. MISTAHES HIERARHIAS ON IGAL TÖÖTAJAL TENDENTS TÕUSTA OMA EBAKOMPETENTSUSE TASANDILE.
5. INFORMATSIOONI MOONUTAMINE HIERARHIA KESKMISTEL ASTMETEL. Alluvad püüavad end näidata ülemuste ees võimalikult kompetentsetena ja varjavad möödalaskmisi.
6. KAFKA SÜNDROOM. F. Kafka romaani “Protsess” peategelane langeb bürokraatliku vägivalla ohvriks, mida iseloomustab ametnike pime allumine kättesaamatus kõrguses paiknevale võimule, ettekirjutatud toimingute tingimatu ja ebaisikuline täitmine.
7. KOMITEEDE (komisjonide) PALJUNEMINE, MIS SATUVAD LIIDRI VÕI GRUPIARU MÕJU ALLA.
8. KORRUPTSIOON - kõrvalekaldumine bürokraatia reeglitest isikliku kasu saamise eesmärgil.
9. HIERARHILINE EBAVÕRDSUS - ülemuste võimalus luua endale alluvatest paremad töötingimused, saada soodustusi jm.
10. BÜROKRAATLIKU ISIKSUSE KUJUNEMINE - kelle käitumist iseloomustab ritualism, õpitud abitus, väline kontrollikese.

Durkheim-Allardti solidaarsuse käsitlus
E. DURKHEIM nimetas sarnastumistungil põhinevat solidaarsust MEHAANILISEKS ja tööjaotusel tuginevat solidaarsust ORGAANILISEKS. Ajaloos toimub areng mehhaaniliselt solidaarsuselt orgaanilisele.
E. DURKHEIMI JA E. ALLARDTI SOLIDAARSUSE KÄSITLUS
TÖÖJAOTUSE ASTE
MADAL
KÕRGE
SARNAS -
TUMIS-
TUNG
KÕRGE
Mehaaniline solidaarsus (jäigad normid, kriminaalõigus)
Madal solidaarsus (diskrimineerimine, konfliktid, ülekorrastumine)
MADAL
Madal solidaarsus (anoomia, lagunemine )
Orgaaniline solidaarsus ( lepingud , sallivus, tsiviilõigus)
Näide: rahvussuhted Eestis peale taasiseseisvumist

Sotsiaalne grupp, gruppide liigid, grupisuhtes esinevad struktuurid
TINGLIK E. STATISTILINE GRUPP - formaalse tunnuse alusel eristatud inimkogum
(n. 30 - 40 aastased inimesed, keskharidusega inimesed jne.).
SOTSIAALNE GRUPP - teatud viisil organiseeritud suhteliselt püsiv inimühendus, kellel on teatavad ühised huvid, väärtused, käitumisnormid .
SUUR GRUPP - inimühendus kogu ühiskonna tasemel: klass, kiht, rahvas, rahvus,
suur organisatsioon jm.
LOKAALNE GRUPP - inimühendus piirkonna tasemel: ühe ettevõtte töötajad, linnaosa või küla elanikud. Kõigi grupi liikmete vahel ei ole siin vahetuid kontakte.
VÄIKE GRUPP - (kuni mõnikümmend inimest), mille kõik liikmed on omavahel pidevas vahetus kontaktis.
Väikeste gruppide liigid :
FORMAALNE G. - ametlik rollistruktuur, kindlad õigused-kohustused.
MITTEFORMAALNE G. - tugineb isiksuslikele omadustele ja vabale interaktsioonile.
PRIMAARNE G. - liikmete tugev emotsionaalne side ja samastumine grupiga
(n. perekond).
SEKUNDAARNE G. - ebaisikulised funktsionaalsed suhted, sageli SIHIGRUPP -
organiseeritud teatavate ühiste eesmärkide saavutamiseks.
Primaarne ja ühtlasi sihigrupp on KOLLEKTIIV (n. perefirma).
ETALONGRUPP (REFERENTGRUPP) - reaalne või kujutletav grupp, kellega inimene tunneb end kõige tihedamalt seotud olevat, ning kelle väärtusi ja norme kasutab oma käitumisviisi valikul ja hindamisel.

Sotsiaalne staatus, selle kaks tähendust, seos rolliga, olulisemad staatust määravad tunnused
SOTSIAALNE STAATUS - teatava sotsiaalse rolli täitja asend sotsiaalsete suhete süsteemis, mis on määratud selle süsteemi jaoks oluliste tunnuste kaudu (majanduslikud, professionaalsed kultuurilised jm. tunnused).
Staatuse mõiste väljendab:
a) Rolli täitva inimese sotsiaalse seisundi kindlaksmääramist sotsiaalsete suhete süsteemis (kindel töösuhe, sugulussuhe, naabrussuhe jne.). Kindla seisundi omamine suhetes teistega on inimese jaoks väga oluline.
b) Rollide erinevat tähtsust grupi (ühiskonna) jaoks, millest lähtuvalt rollide täitjaile antakse erineval määral võimu, tunnustust ja hüvitust. Rollid järjestuvad kaasneva staatuse alusel hierarhiasse.
Tegelikkuse realiseerub staatus rolli kaudu. Sotsiaalse staatusega kaasnevad õigused ja kohustused, vabadused ja piirangud kajastuvad ka vastavates rolliootustes. Iga sotsiaalse staatusega kaasneb vastav roll, iga rolliga aga staatust ei kaasne (olurollid).
Rollis on nähtud staatuse muutlikku poolt: kui staatus väljendab sama tähtsusega rollide sarnaseid jooni erinevates gruppides, siis roll väljendab sama staatusega rollide sotsiokultuurilist eripära grupis (näit. kohtuniku, ema, valitseja staatused ja rollid).
Rolli muutumine (näit. piiritlemise kaudu) võib esile kutsuda staatuse muutumise (tõusu või languse). Ajalooliselt algab staatuse muutumine rolli teisenemisest.
Inimesel võib korraga olla mitu staatust (seoses erinevate rollidega). Tekkida võib staatuseline konflikt (inimene täidab korraga väga erineva staatusega rolle).
Inimese põhilist staatust määravateks tunnusteks on tema elukutse , amet, haridus , sissetulek, etniline kuuluvus ja sugu.

Ebavõrduse, kihistumise ja klassi määratlused, klassiteadvus, ekspansioon
EBAVÕRDSUS - sotsiaalsed tingimused, kus inimestel on ebavõrdne juurdepääs sellistele hüvedele nagu RIKKUS, PRESTIIZ , INFORMATSIOON ja VÕIM.
KIHISTUMINE - sotsiaalsed tingimused püsivate inimkogumite tekkimiseks, kellel on ebavõrdne juurdepääs hüvedele (n. ebavõrdsuse edasikandumine põlvest põlve).
Samasse sotsiaalsesse kihti kuuluvate inimeste seas kujunevad välja ühesugused väärtused, toimimise, mõtlemise ja suhtumise mallid, elulaad - oma SUBKULTUUR , mis soodustab kihi püsivust (n. vaimulikkond, haritlaskond , käsitöölised).
Suur osa kihi taastootmisel on perekonnal kui esmase sotsialisatsiooni üksusel.
Erinevaid ühiskonnatüüpe iseloomustab jagunemine erinevatesse kihtidesse.
KLASSID - kihid , millede ebavõrdne juurdepääs hüvedele on otseselt seotud nende erineva positsiooniga ühiskonna kesksetes MAJANDUSSUHETES (töölisklass, talupojad, kodanlus , feodaalid ). Nendes kihtides võib kujuneda KLASSITEADVUS (arusaam ühistest huvidest), SOLIDAARSUS (ühtekuuluvus), IDEOLOOGIA (väljendab klassihuve), KLASSIVAEN (teise klassi vastu), poliitiline ORGANISATSIOON (parteid, liikumised).
Klassile on iseloomulik EKSPANSIOON - allasurutud klassi (talupojad, töölisklass) huvid leiavad mõistmist teiste klasside ja kihtide ( feodaalid, kodanlus, intelligents) esindajate seas, kes sageli töötavad välja vastava ideoloogia ja aitavad luua organisatsiooni võitluseks nende huvide eest.

Ebavõrdsuse tekkimise funktsionalistlik teooria
1. FUNKTSIONALISM. E. DURKHEIM - PARIMATE AUTASUSTAMISE TEOORIA
a) Olenevalt väärtuste järjestusest kultuuris ning majanduse iseloomust on mõned tegevusalad ühiskonnas tähtsamad kui teised - seega neid ka hüvitatakse rohkem.
b) Inimesed on erineval määral andekad, õppimisega see erinevus võimendub. Ühiskond püüab vajalikumatele tegevusaladele valida kõige andekamaid, ja peab neile siis ka rohkem hüvitust maksma (sest õppimine on kallis ja vaevanõudev, andekas inimene valib tegevusala , kus rohkem hüvitatakse). Kõigis ühiskondades hüvitatakse enam religioosset tegevust ( vaimulikud ), juhtimistegevust, tehnoloogia loomist (alates tööstuslikust ühiskonnast).

Ebavõrdsuse avaldumine ja põhjused Marxi järgi ( tootmisviis , ekspluateerimine ja lisaväärtuse kujunemine, vaesumine, seos omandiga)

KONFLIKTITEOORIA. VÕIMU PRIVILEEGIDE KAITSMINE - need, kelle valduses on rikkused ja võim, saavad suurema osa ühiskonnas toodetud hüvedest, ja püüavad oma seisundit säilitada
K. MARX - ühiskonna majanduslik organisatsioon ehk tootmisviis määrab ära ka tema sotsiaalse organisatsiooni ehk hüvede jaotusviisi. Tootmisviis = tootlikud jõud ( tootmisvahendid ja tööjõud) + tootmissuhted (inimeste suhe tootmisvahendite omamisse).
Iga tootmisviisi puhul on võimul ja saab suurema osa toodetud hüvedest see kiht, kelle omanduses on põhilised tootmisvahendid (feodaalse tootmisviisi puhul feodaalid kui maaomanikud, kapitalistliku tootmisviisi puhul kodanlus kui vabrikute-masinate omanikud).
Üks tootmisviis asendub teisega siis, kui toimub hüpe tootmisvahendite arengus (näit. käsitööndus asendub manufaktuurse masintööstusega).
Enamiku tuntud tootmisviiside puhul toimub allutatud klassi ekspluateerimine valitseva klassi poolt. Kapitalismi puhul : toote (müügi)väärtus = tooraine väärtus + masinate kulu ( amortisatsioon ) + tööliste palk + LISAVÄÄRTUS (omaniku kasum). Lisaväärtuse loovad töölised oma tööga, selle saab aga omale tootmisvahendite omanik.
Tööliste ABSOLUUTNE VAESUMINE: töölised võetakse tööle vähempakkumise korras, nõutavad oskused piirduvad lihtsate operatsioonidega konveieri ääres - võib üha vähem palka maksta.
SUHTELINE VAESUMINE: omanike kasumid kasvavad kiiremini kui tööliste palk.

Miks Marxi ennustused ei täitunud, sh Weberi käsitlus kapitalismi vaimust

Väljapääs on K. Marxi arvates eraomanduse asendamises kollektiivse omandiga (kommunism, sotsialism ), mis leiab aset kõige arenenumal kapitalistlikul maal.
Seda pole juhtunud, sest:

Kapitalistliku majanduse kiire areng tuleneb kodanluse säästlikkusest, kes erinevalt palgatöölistest investeerivad suure osa tuludest tootmisse
2) Konkurents turul sunnib tootma mitte ainult odavamalt, vaid ka kvaliteetsemalt - kõrgenevad nõuded ka töölistele, mis tingib ka suurema töötasu .
3) Ametiühingute rahumeelne võitlus õiglase palga eest viib (kollektiiv-)lepinguteni tööandjaga, palgataseme korrigeerimiseni sõltuvalt elukallidusest.
4) Ühiskond kehtestab sotsiaaltagatised abiraha näol töötuse või invaliidistumise korral ning pensioni vanaduspäevadeks.

Tööliste osakaal töötajaskonnas väheneb, nn. “valgekraed” on suuremal määral huvitatud ettevõtte käekäigust.

Kõik inimesed ei soovi olla omanikud

Riiklik-sotsialistlike eksperimentide äpardumine

Sotsiaalne mobiilsus , horisontaalse ja vertikaalse mobiilsuse liigid
SOTSIAALNE MOBIILSUS ehk ühiskondlik liikuvus.
I. horisontaalne sotsiaalne mobiilsus
- liikumised, mille puhul inimeste sotsiaalne staatus ei muutu.
a) Inimeste või gruppide ümberpaiknemine geograafilises ruumis.
a-1)MIGRATSIOON: üleminek teise territoriaalsesse kooslusse (teise riiki, teise linna, maalt linna, linnast maale). Emigratsioon , immigratsiooon. Seotud põgenemisega (tagakiusamise, sõja, nälja, haiguste, eest), paremate töö- või elutingimuste otsimisega, religioossete põhjustega vms.
a-2)PENDELMIGRATSIOON: inimeste igapäevane liikumine elukohast töökohta,kaubandus- ja lõbustus- keskustesse. Seotud linna funktsionaalse tsoneerimisega (elurajoonid, tööstusrajoonid, keskus), tekitab transpordiprobleeme ja ajakadu.
a-3)TERRITORIAALNE KIHISTUMINE: teatud sotsiaalsesse kihti või gruppi kuuluvate inimeste elamaasumine kindlale territooriumile (tööliskvartalid, rikaste linnaosad , värviliste ja valgete linnaosad, ühest rahvusest või sama usuga inimeste linnaosad, regioonid). Probleemid:
gruppi taastootev sotsialisatsioon, probleemide politiseerumise oht, separatsiooni oht.
b) inimeste üleminek ühest grupist teise sotsiaalset staatust muutmata (tööline läheb tööle teise tehasesse, direktorist saab teise ettevõtte direktor ).
II. vertikaalne sotsiaalne mobiilsus.
a) inimeste sotsiaalse seisundi muutumine, millega kaasneb staatuse tõus (edutamine) või langus (degradeerimine).
a-1) mobiilsus antud sotsiaalse grupi (kihi, klassi) sees (tööline tõuseb oskustööliseks, eestööliseks, brigadiriks),
a-2) kihtidevaheline mobiilsus - üleminek ühest kihist teise (töölisest - omanikuks, haritlasest - tööliseks ). Kui kihtidevaheline mobiilsus on võimalik, on tegemist avatud, kui ei ole, siis - suletud ühiskonnaga.
b) sotsiaalsete gruppide (kihid, klassid) positsiooni muutumine teiste gruppide suhtes (n. kodanlik revolutsioon tõstis kodanluse ja langetas feodaalide klassi positsiooni; maareform võib tõsta talupoegade sotsiaalset staatust).

Vertikaalset mobiilsust mõjutavad tegurid
1. Sotsiaalsete grupide (kihtide, klasside) suurus ning mobiilsuse potentsiaal. Siirde- ja lähtearvud esitatakse sageli ka osakaaluna sellest grupi liikmeskonna osast, kelle mobiilsus on võimalik (n. noored).
2. “Karjääriredelite” arv ja pikkus.
3. Koolisüsteem, tupikharude olemasolu.
4. Elukutse, ameti prestiizi ja materiaalse hüvitatuse vastuolu (n. õpetajate madal palk).
5. Perekonna valmisolek investeerida laste haridusse.
6. Edasipüüdlikkuse ja hariduse üldine väärtustatus sotsialisatsioonikeskkonnas.
7. Struktuursed takistused: perekonna vaesus, elukoha kaugus keskustest, haridusvõimaluste olemasolu jm.
8. Õige ja perspektiivika “karjääriredeli” valik (vajalik ka kutsesuunitlus).
9. Teenekate kontingendi (“ meritokraatia ”) vanus.
Kordamisküsimused HMS raamatu kohta
1.    Sotsiaalsete muutuste allikad, muutuste kiirendamine
Sotsiaalne muutus- protsess, mille kaudu aja jooksul muutuvad väärtused, normid, institutsioonid, sotsiaalsed suhted
Keskkonnasündmused- loodussündmused (maavärinad), inimese loodus situatsioonid( reostus , loodusressursside liigkasutamine)
Sissetung- sarnaselt sõjale üks suurimaid sotsiaalsete muutuste esilekutsujaid, mõlemaga kaasneb grupi vajadus kohaneda uute kommete ja arusaamadegavõi asuda ümber koos muutustega elatusviisis
Kultuurilised kontaktid- sagedane muutuste allikas,  kontakti tulemusena saab üks grupp teada, kuidas teine on säilimisülesannetega toime tulnud (nt võib igapäevaelu kägius kohata üks suguharu teist, samas võib see kontakt olla ka kauplemise või abielupartnerite vahetuse eesmärgil ettekavatsetud)
Innovatsioon- avastused, aga ka leiutised (omavahel tihti seotud), avastus tähendab looduse mõnest sellisest aspektist teadlikuks saamist, mis juba eksisteerib, ent polnud varem tuntud( nt relatiivsusseadus), leiutised tähendavad kultuuri eksisteerivate osade ühendamist uue viisil( nt personaalarvuti loomine)
Populatsiooninihked- muutused rahvastiku suuruses ja koosseisus
Difusioon -  ehk kultuurielementide levik on kõige tähtsam muutuste tekitaja , difusioon- protsess, millega uued ideed, teod, tehnoloogia , arusaamad ja teised kultuuriartiklid levivad isikult isikule, grupilt grupile ja ühiskonnalt ühiskonnale. Kaasaegse difusiooni tavaliseks on näiteks tarbekaubad, kokakoola ja hamburgerid on sageli Ameerika esimesed kultuuriartiklid, mis saavad tuttavaks mitteameeriklastele, nimetusedki võtakse üle otse inglise keelest, tehnoloogia on kõige kergemini leviv, palju vähem altid ollakse vastu võtma selliseid kultuuri mittemateriaalseid elemente nagu uskumised ja väärtused. Eriti vägivaldne kultuuri difusioon esineb siis,kui võimsam grupp vallutab teise ning traditsioonilised kultuurimustrid hävitatakse ja uuendused viiakse sisse jõuga.
Muutuste kiirendamine- kui uuendused levivad ja nad omaks võetakse, suurendab grupp oma kultuurilist baasi, need teadmised omakorda stimuleerivad  edasisi avastusi ja leiutisi. Muutuste tase on otseses seoses ühiskonna kultuurilise baasiga: mida laiem on baas, seda suurem on edasiste muutuste tõenäosus.  Leidlikkus ei ole seotud intelligentsusega erinevustega maailma rahvastiku hulgas, pigem akumuleerunud teadmistega, seetõttu ongi hakanud sotsiaalsed muutused ühiskonnas toimuma üha kiiremas tempos .
Kultuuriline lõtk- tendents, kus kultuuri eri osad kalduvad pärast uue tehnoloogia sisseviimist muutuma ja kohanduma erineva kiirusega.
Tehnoloogia difusiooni mudel- üks võimalikke mudeleid kirjeldamaks kultuurilise lõtku mõjusid , mis esinevad uuenduse kasutuselevõtust kuni sellest tuleneva uuenduste mõjudeni sotsiaalse elu erivaldkondadele. Selle mudeli kohaselt on tehnoloogilise uuenduse esimeseks tulemuseks uuenduse adaptsioon keskkonda,teiseks sammuks on keskkonna mudandumine uue tehnoloogiaga. Kolmanda sammuna arendavad sotsiaalse elu eri valdkonnad uuenduste tulemusena endale uued funktisoonid ja muutub organisatsiooni sisestruktuur . Neljandas faasis konkureerivad institutsioonid omavahel, algne institutsioon võib muutuda ülearuseks, ta võidakse välja vahetada või ümber kujundada.
2.    Muutuste omaksvõtmine ja muutuste tüübid
Uuendusi peab tunnetama kui vajaduste rahuldamist või kasu, mis kaalub üles oma käitumise muutmisega seotud ebamugavused. Mõned staatused on mõjukamad kui teised ja nende staatuste  omanikud on tõenäolisemalt muutuste agendid . Kui suguharu pealik või samaan võtab uuenduse omaks, teevad seda tõenäoliselt ka teised suguharu liikmed. Igas ühiskonnas on oma suunaloojad või väravavahid, kes mõjutavad muutuste suunda. Olenemata meedia suurest rollist, jäävad inimestevahelised suhted siiski väga tähtsaks info hankimise kohaks. Spetsiifiliste sotsiaalsete muutuste omaksvõtt sõltub paljudest teguritest, sh 1)määrast, kui palju uus on kooskõlas sellega, mis kultuuris juba eksisteerib 2)hinnast, kui palju läheb maksma uue omaksvõtt- või vanast loobumine 3) vastupanust, mida osutavad status quo säilitamise pooldajad 4) üldusest hirmust muutuste pikaajalise mõju ees 5) muutusi tekitavate sündmuste toimest
Muutuste tüübid: järk-järgulised ehk kasvavad muutused-võib jääda kaua märkamatuks, kuni toimub mõni suurem ümberkorraldus(vaikne revolutsioon käib ka tänapäeval, arvutid muutuvad üha keerukamaks ja mõjusamaks.) üldiselt on kaasaegsetes ühiskondades tendents suurema poliitilise osaluse, kodanikuvabaduste ja kodanikuõiguste poole, seksuaalse privaatsuse ja hariduslike saavutuste suunas. Need järk-järgulise muutuse tagajärjed ei ole möödapääsmatud.
Revolutsioonilised muutused- „ühiskonna poliitilise ja sotsiaalmajandusliku struktuuri( ka klassistruktuuri) järsk ja põhjalik ümberkorraldus“. Iga revolutsioon on teatud ühiskonna ajalooga põhjendatav ja sellepärast ei saa olla mingit üldist revolutsiooniteooriat. Nt K.Marx teooria: revolutsiooniline situatsioon lakkab siis kui sotsiaalsed klassid kaovad, Marxi poolt rõhutatud ebavõrdsus on tänaseni domineeriv kui vastuhakkude ja revolutsioonide tekitaja. Kaasaegsed tevolutsioonid on tekkinud aga mitte kapitalistlikes ühiskondades vaid agraarühiskondades väliste mõjutajate tulemusena. Sisemised mõjud on olnud pigen poliitilised, mitte majanduslikud. Lõpuks ei ole revolutsioonide tulemusena muutunud mitte ühiskonna klassistruktuur vaid poliitiline struktuur.
3.       E. Durkheim usust (sakraarne, profaanne ); Weber usust( prohvetid ja preestrid )
Uskumused, nagu keel ja kõik teised sümbolisüsteemid põhinevad mõistatuslikul kokkuleppel sümbolite tähenduse suhtes. Teiseks väljendab kõikide uskumuste süsteemide sisu- ideed, jumaldatavad objektid, kasutatavad tseremooniad ja pühaks peetavad väärtused-uskujate ühist saatust.
Uskumuste süsteemide kaudu tunnetavad inimesed abstraktsiooni nimega „ühiskond“ ja tugevdavad üksteisele pühendumist.
Durkheimi jaoks on kõikidel uskumuste süsteemidel, olenemata nende vormist ja sisust, „sama objektiivne tähtsus ja nad täidavad kõikjal sama funktsiooni…Ei ole olemas religioone, mis oleks väärad, kõik nad on omal moel õiged ja kõik nad vastavad, kuigi erinevalt, inimeksistentsi etteantud tingimustele“
Definitsioon: „ Religioon on eraldiseisvate ja keelatud pühadele asjadele suunatud uskumuste ja tavade ühendatud süsteem,  mis koondab ühteainsasse moraalikogukonda.. kõiki neid, kes neist ustavalt kinnni peavad“
Kaks väga erinevat käitumiste ja objektide kogumit ühiskonnas: sakraalne - sisaldab pühasid , jumalikke ning müstilisi või üleloomulikke jõude
Profaanne-maine, arusaadav ja mõistetav
Weber-huvitas seos ideede ja tegude vahel
Vaadelnud islami, budismi, hinduismi, konfutsiaalsuse, kristluse ja judaismi keskseid ideid, et näha, kuidas igaüks neist nnab psühholoogilise ja praktilise konteksti majandustegevusele. Weberi arvates hinduism ja budism pööravad ära sellest maailmast ning õhutavad meditatsiooni läbi kosmosega üheks saamist, lisaks pärsib ka Weberi arvates ka kapitalismi arengut konfutsiaanlus
Ususüsteemide topeltloomus-preesterlik- preestri funktsioonideks on tegelemine usu spetsiifiliste traditsioonidega, kusjuures preester on väljaõppinud ja ordineeritud juht. Religioosses mõttes on preester säilitaja, poliitilises mõttes aga sageli võimustruktuuri toetaja
Prohvetlik- prohvet on karismaatiline kuju, kes sageli pärineb ilmalikust keskkonnast, ja kutsub üles ilmutuslikule uuele korrale.
Preestrid kalduvad kaitsma traditsioonilisi väärtusi ja võivad olla tegelikult prohvetliku liikumise pärijad. Prohvetid lõhuvad sotsiaalset korda ja on rahurikkujatena ise haavatavad nii oma prohvetluse pooldajate kui vastaste kirgedest. Weber rääkis karisma rutiniseerimisest, millega prohveti usk ametlikustatakse ja tema vaimne missioon muudetakse ilmalikuks organisatsiooniks. Selle tagajärjeks on bürokraatia.
4.    Uskumuste süsteemide funktsioonid ja düsfunktsioonid, süsteemide struktuur
Avalikud ja varjatud funktsioonid- uskumustel ja rituaalidel on nii avalikke (väljendatud, kavatsuslikke) kui ka varjatud (tunnustamata, sageli ootamatuid) funktsioone. Varjatud funktsioonid, mis tugevdavad traditsioone ja annavad inimestele grupiühtsuse vahetu kogemuse. Nt vihmatants ei pruugi tuua äikest, ent vabastab pikaaajalisest põuast tingitud isiklikust sotsiaalsest stressist .
Uskumussüsteemide düsfunktsioonid- erinevate uskude vahel on alati olemas potentsiaalne konfliktivõimalus. Kuna siin on vähe lootusi kompromissi saavutada, on ususõjad maailmas olnud ühed kõige verisemad ja kauakestvamad. Kui ühiskonnas on rohkem kui üks usk, on see alati seotud konfliktidega. Üks sotsioloogia põhiprintsiipe: sama sotsiaalne süsteem võib, sõltuvalt kontekstist ja sellega seotud sotsiaalsetest gruppidest, olla nii omaksvõttev kui ka eemaletõukav. Siiski leidub kõigis inimühiskondades minimaalne uskumuste kogum, mis 1. Annab elule mõtte 2. Seletab tundmatut 3. Vähendab elu tähtsatest siiretest tulenevaid pingeid 4. Tekitab uskujate vahel solidaarsustunde
Uskumuste süsteemide strktuur
1.   Pärinemismüüt- lugu sellest, kuidas grupp sai alguse
2.   Käitumisreeglid – taaskehtesteavad sotsiaalset olukorda, keelud ja käsud, kuidas käituda (nt 10 käsku)
3.   Tulevikunägemus- „hea sõna“ levitamine, Kristuse teise tulemise ootamine , revolutsiooni läbiviimine, saatusetunne, mis ühendab usklikke
5.   Perekonna tekkimise funktsionalistlikud ja konfliktiteoreetilised seletused (150-151)
1)      Kellel võib kellega olla seksuaalvahekord
2)      Kes võib kellega abielluda
Verepilastus on keelatud enamikes ühiskondades. Seetõttu sunnitakse poegi ja tütreid sugulussidemeid looma eri perekondade vahel. Nii toovad kohustused potentsiaalsed vaenlased kokku, koostööd tegevate perekondade arv ühiskonnas kasvab ning kogukond tugevneb. Kuni möödunud sajandini ei teadnud teadlased, et abiellumine perekonnast välja vähendab ka vaimse või füüsilise sünnidefekti tõenäosust, tuues sugukonda uut geenitagavara.
Isa roll on vastutada naise kaitsmise eest ja aidata kaasa nende sotsiaalsele paigutamisele süsteemi. Isa staatus määrab ka üldjuhul laste sotsiaalse positsiooni. Iga ei pea olema lapse bioloogiline vanem, tähtis on sotsiaalne isa, kes vastutab abielu või mõne muu avaliku akti toimumise eest.
Konfliktiteoreetilised seletused:
Konfliktiteooria raames saavad ühiskondlikest nähtustest rohkem tulu sugulusgrupid, perekonnapead ja üldse mehed rohkem kui naised.
Üldiselt kirjeldab sugulussüsteemi viis muutujat 1) korraga lubatud kaasade arv 2) milliste sugulaste vahel on lubatud abielusuhted 3) põlvnemise ja varanduse ülemineku mehhanismid 4) abikaasade elukoht ja seotud kaasa vanematega 5) valitsevad võimusuhted perekonnas
Kordamisküsimused I. Aimre raamatu kohta (leheküljed on vanema väljaande järgi, uuema väljaande puhul leidke need ise loengumaterjalis antud võrdlevate leheküljenumbrite abil)

Sotsiaalsed protsessid (256-257)
Sotsiaalsed protsessid on nähtuste seeriad , mis mõjutavad üksteist vastastikku. Või ka nähtuste seeriad, mis toimuvad gruppide organisatsioonis ja struktuuris ning millel on inimestevahelised või koosluste elementide vahelised seosed.
Sotsiaalne protsess on ükskõik millise sotsiaalse objekti või tema koostisosade järjepidav muutumine.
Sotsiaalne protsess on isiksuse sotsialiseerimise või kasvvatamise protsess, mingi protsessi areng jne. Sotsialiseerumine koosneb lapse, nooruki, täiskasvanu vastastikustest tegevustest ümbritsevas keskkonnas.
Sotsiaalse protsessina mõistetakse mingi sotsiaalse objekti või sotsiaalse süsteemi oleku ning süsteemi elementide ja allsüsteemide jörjepidevat muutumist. Sellisel juhul on tegemist kas funtksionaalsete protsessidega või arenguprotsessidega.
Funktsionaalsed protsessid tagavad objekti kvalitatiivse taastootmise . Pidevalt korduvatest seeriatest koosneb ka inimese argitegevus (ärkamine, hommikused toimingud enne tööleminekut, sõit töökohta, tööalane tegevus, kojuminek jne).
Arengurotsessid ( arengud ) viivad sotsiaalse objektii kvalitatiivselt uuele tasandile, uude seisundisse. Inimese sotsialiseerumine on eri kristeeriumidest lähtuv arenguprotsess. Selline protsess on näiteks õppimine või enesetäiendamine. Arenguprotsessid võivad olla evolutsioonilised või revolutsioonilised. Evolutsioonilised protsessid on määratletud kui sotsiaalsete objektide pidevad , aeglased, plastilised ja kvatitatiivsed muutused. Revolutsioonilised protsessid on suhtelised kiired ja põhjalikud kvalitatiivsed muutused.

Sotsiaalsed muutused ja neid esile kutsuvad faktorid (262-264)
Sotsioloogia teket võib seostada sotsiaalsete muutuste selgitamise vajadusega .
Sotsiaalsed muutused toimuvad protsesside ja sündmuste kaudu pidevalt ja inimeste kooselu kõikides sfäärides. Kaasaegne ühiskond ei saa eksisteerida ilma muutusi selgitamata ja tulevikku vaatamata.
Sotsiaalsed muutused toimuvad kolmel tasandil:

• makrotasand – rahvusvahelised süsteemid, transnatsionaalsed korporatsioonid, rahvad , rahvused, riigid, globaaltasand;
  
• mesotasand - korporatsioonid, parteid, religioossed liikumised, suured assotsiatsioonid , institutsioonid;
  
• mikrotasand - perekond, grupp, tutvusringkond, klikk
  

Sotsiaalsete muutuste liigid:

• sotsiaalse moodustise struktuure hõlmavad;
  
• sotsiaalsetes protsessides toimuvad;
  
• sotsiaalsete süsteemide, institutsioonide, organisatsioonide funktsioonide muutumisega seotud;
  
• indiviidide ja kollektiivide tegevuse motivatsioonis toimuvad.
  

Muutusi võivad esile kutsuda:

• Sotsiaalse elu looduslikes alustes toimuvad muutused tulenevad tootmistehnoloogia ja- vahendite, kommunikatsiooni, transpordi jm uuenemisest ning need seisnevad tootmismeetodite muutumises. Tulemuseks on mitte ainult uus toode või tehnoloogia, vaid ka sotsiaalsed tagajärjed: inimeste tegevuse muutumine, uute koosluste teke, teadmiste rakendamise ning täiendus- ja ümberõppe vajadus.
  
• Sotsiaalse elu kultuuriliste aluste muutumine kultuurielementide ja –komplekside difusiooni kaudu.
  
• Ühiskonnas toimuvad organiseeritud sotsiaalsed liikumised.
  
• Uute seaduste kehtestamine mingite huvigruppide või jõudude survel .
  
• Indiviidide püüdlustest ja diferentseerumisest „kuhjuvad“ sotsiaalsed muutused: taotlused vahetada elukohta, töökohta, edasi õppida,muuta sotsiaalset kuuluvus jms.
  
• Ideoloogia ja massikommunikatsioon kui sotsiaalsete muutuste faktor: uute ideede võidukäik või mahavaikimine massikommunikatsiooni abil
  
• Sotsiaalteaduste roll sotsiaalsetes muutustes seisneb ühiskonnaprobleemide teadvustamises diskussioonide, ühiskonnateadusliku hariduse ja teadustöö kaudu.
  

Süsteemisisesed ja –välised muutusi põhjustavad tegurid: innovatsioon, uus kultuur ja kultuuriline lõtk, konfliktid, difusioon (272-276)
Süsteemisisestest teguritest tulenevad muutused:
Innovatsioon- uuenemine ehk innovatsioon, uuenemine algab ideest midagi muuta ning teisiti teha. Uuendus viiakse sisse millegi uue avastamise kaudu, sellel on 3 baasosa, mis toovad kaasa sotsiaalse muutuse:

Uus tehnoloogia- Uus tehnoloogia iseenesest ei muuda ühiskonda, seda teeb tehnoloogiate rakendamine. Kui tehnoloogia on loodud, on tähtis, kuidas ühiskond uue idee vastu võtab, kuidas leitakse vahendid selle väljatöötamiseks ja rakendamiseks.

Uus kultuur- Maailma ei muuda mitte ainult uus tehnoloogia, vaid ka uus kultuur. Sajandi algul lõi William F. Ogburn teaduslikku käsitlusse kultuurilise lõtku seaduse. Pärast uue tehnoloogia rakendamist kalvudvad kultuuri osad muutuma ja kohanduma eri kiirusega. Mittematerjaalne kultuur (kombed, tavad, traditsioonid) hakkavad kohanema materjaalse kultuuriga.

Süsteemisisesed konfliktid- Peale innovatsiooni on sotsiaalsete muutuste aluseks ühiskonnasisesed konfliktid. Konfliktid ei muuda ühiskonda otseselt, kuid need annavad märku ühiskonna muredest, muutuste vajadustest ja nende lahendustest võivad sündida muutuste allikad.
Süsteemivälistest teguritest tulenevad muutused:

Difusioon- ehk kultuurielementide levik. Seda nimetatakse ka levimiseks või sisseimbumiseks. Levikud võivad olla kas tehnoloogilise iseloomuga või kuuluda kultuuri valdkonda. Tänapäeval on sotsiaalse muutuse üks oluline allikas moodsa lääne kultuuri kiire levik kogu maailmas, mis algab sõnadega, terminitega ning läbib kõiki kultuuri- ja eluvaldkondi.

Religiooni põhielemendid (viis) ja funktsioonid (neli) (130)
Religiooni põhielemendid:

Religioon eeldab grupi sellesse uskujate olemasolu

Religioon assotsieerub(seostub) mõistetega, mida loetakse pühadeks

Religioon on mõtestatav teatud uskumuste kogumina

Religioon tähendab eriliste tegevuste või rituaalide kogumit

Religioonis sisalduvad ettekujutused õigest, pühast elust
Religiooni funtksioonid:

Regulatiivne- põhineb ühiskonna väärtustel ja normidel , motiveerib ja reguleerib inimeste sotsiaalset käitumist ning esitab teatud käitumisstandardid

Ingegratiivne- liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja stabiilsuse

Kommunikatiivne- kultuse tasand, usklikud saavad suhelda Jumalaga ja omavahel

Psühhoteraapiline- avaldab usklikele positiivset mõju, annab neile lohutust ja tröösti

Perekonna kui institutsiooni funktsioonid (viis) ja kui väikese grupi tunnused (viis) (136-137)
Perekonna kui institusiooni funktsioonid:

Ühiskonna bioloogilise järjepidevuse säilitamine

Ühiskonna kultuurilise järjepidevuse säilitamine

Perekond annab oma lastele sotsiaalse seisundi

Perekond kindlustab indiviidile emotsionaalsete vajaduste rahuldamine

Perekond on sotsiaalse kontrolli süsteem
Perekonnal kui väikesel grupil on järgmised tunnused:

Inimeste kollektiiv, väikesearvuline grupp, mille liikmed peaad end perekonda kuuluvaks

Perekonna moodustamise alus on: abielu, veresugulus või sugulussuhted, lapsendamine , mingi kokkulepe ühiseluks või tegelik kooselu

Perekonna ühised põhihuvid

Perekonnaliikmete seotus ühise majapidamisega, üks leibkond

Perekond täidab ühiskonnas kindlaid sotsiaalseid funktsioone