Rahvale lauldavate laulude kogumik (0)

SISUKORD

SISUKORD 1
Eesti muld ja eesti süda 3
Elu armastan sind 3
Ei meelest läe mul iial... 4
Et oleks rahu ja veidi päikest 4
Hulkuri valss 5
Hüvasti, Maria 6
Jaanipäev 6
Jamaika hällilaul 7
Kaugel, kaugel, kus on minu kodu 8
Kawe kelder 8
Kerjuse laul 9
Kolme pääsulinnu kohvik 10
Korraks vaid 10
Kui sadam ootab 11
Käime koos 11
Las jääda nii kuis oli 12
Leib jahtub 12
Lõke preerias 13
Lõppenud on päevad 13
Läänemere lained 14
Ma tahaksin kodus olla 14
Helene Koff / rahvalik laul Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad :,: ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui rukkipõld kollendab :,: ja kollakat-pruunikat vilja tuul tasa hällitab. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab maad :,: ja kuuskede härmatand oksad kuupaistel hiilgavad. :,: 14
Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga :,: ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. :,: 15
Ma ammu tean üht neidu 15
Majakene mere ääres 16
Mandoliinid öös 16
Marina 17
Merepidu 18
Metsalilled 18
Millest sa elad ja hingad? 19
Muinaslugu muusikas 20
Must kohv 20
Mustamäe valss 21
Mustlase elu 21
Mööda teed, mis on kividega kaetud 22
Oi aegu ammuseid 22
On silmi siniseid 23
Pistoda laul 24
Postipoiss 24
Raagus sõnad 25
Rikas ja vaene 26
Rohelised niidud 27
Saaremaa valss 27
Sahvris jooksid hiired, rotid 28
Seda paati pole tehtud linnuluust 29
See viis 30
Sinine vagun 31
Suur lilleaed 31
Suveöö 32
Tsirkus 33
Tule ääres istun mina 34
Tüdruk, armastan päikest ja tuuli 34
Vana vaksal 35
Viimane mohikaanlane 36
Viimne ratsu 36
Viljandi paadimees 37
Ämmamoori maja 37
Öö Chicagos 38
Ütle meri, mu meri 40
Vikerkaar 41
Karikakar 42
Suveöö 42
Lugu Kui kuningas nutab 45

Eesti muld ja eesti süda

Lydia Koidula / Rein Rannap
Ruja
Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti – isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta !
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin.
Sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa –
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta .

Elu armastan sind

Georg Ots
Elu armastan sind,
sulle kuulub mu kiindumus ammu.
Elu armastan sind,
ikka uuesti sinusse armun!
Tuhat tuld süütas linn
töölt ma väsinult koju nüüd suundun.
Elu armastan sind
Ning ma soovin, et kaunimaks muutud.
Palju mull antud head:
õitsev sünnimaa, merede hingus...
Ning ma ammugi tean,
mis on väärt siira sõpruse kindlus .
Hea, et tunda ma saan,
kuidas päevade keeris mind haarab!
Elu armastan ma -
süda lööb talle innukalt kaasa.
Kuulad ööbiku häält,
suudled lemmikut tähtede valgel.
Annab arm sulle käe
ning täis õnne sul uus elu algab.
Oma lastega koos
jälle vallatled nii nagu enne.
Oled kaua veel noor,
tunned lastegi lastest kord õnne.
Aastad lendavad reas,
muutud nukraks, kui juustes näed halli.
Elu meeles neid peab,
kes ta eest oma verd andnud kallist.
Elu, vaimustad mind,
sulle tehased laulavad hümni.
Elu armastan sind
ning ma loodan, et armastad mindki.

Ei meelest läe mul iial...

Ei meelest läe mul iial
Le Havre’i kuumad ööd.
Ei meelest läe see piiga ,
kel silmad justkui söed.
Seal rüübatud sai viskit
ja muret polnud miskit,
sest noor ma olin siis ja veri kuum.
Ahhoi, ahhoi, sest noor ma olin siis!
Ahhoi, ahhoi ja veri oli kuum!

Et oleks rahu ja veidi päikest

Mati Nuude
Leheke viimne on külmunud puul
kui tuli, mil leegi kord kustutab tuul.
Laste poolt hüljatud nukk olen ma,
ei lahti neist tundeist saa.
Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd
kui hoiatus tuulde neis lindude hüüd.
Kuid läbi öö lendab siiski mu laul
ning inimlik soov ei kao.
Et oleks rahu ja veidi päikest,
mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest.
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas,
mis paneks naerma ka nukrad silmad.
Et oleks rahu ja veidi headust,
et iga kevad meis lootust tooks.
Mu laulud ehk midagi muuta ei saa,
kuid ometi südant neis valutan ma.
Ei ole ma siiski kui haavatud lind,
mu igatsus toetab mind.
Laulgem koos ja kõikjal siis
saatku meid see väike viis.

Hulkuri valss

(Johan) Alfred Tanner, tõlkinud Richard Janno / rootsi rahvaviis
Lossides krahvidel pulmad on hoos ,
kus mõrsjal on kroonitud pea.
Seal voolamas šampanja, viin ja šartröös,
kuid südamed külmad kui jää.
Refr . Siis meeleldi maanteel ma tantsin ,
kus metsade, tormide laul,
seda marulist hulkuri valssi,
tule minuga, neiu , ahhoi!
Tähis on taevas ja kumamas kuu,
kui kristallid säravad nad,
kuid hulgust ei sugugi segamas muu,
kui mõrsjaga teed astuvad.
Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …
Ei hulguse armastus tooruseks lä’e,
tal süda on puhas ja prii.
Ka tema võib armsamat kallistada
ja õnne tal näidatagi.
Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …
Nüüd rändan siin ilmas kui põlat’ pajats ,
mul südames kurbusejoon.
Ma mõrsjaga olen kui ööbikupaar
hüüab elu meil: õnne teil toon!
Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Hüvasti, Maria

Vello Orumets
Vaata, Maria, jääb seltsiks sul päikene
ja selgem taevas, kui see, mis ootab mind.
Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel
Ja sellepärast, ma palun, hoia end.
Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad .
Kiri, Maria, võib kaua olla teel.
Kui ootad kirja , võib tulla see ka mulla alt,
kuid ära usu, et saatmata jäi see.
Refr. Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria!
Meid lahku viia võib igavene öö.
Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria,
All sinu südant me poja süda lööb.
Maailmas niigi palju on nutetud.
Näib, et on pisar tulus väljamüük.
Ma tean, Maria, kui armastust on petetud,
siis meie hinged ei kanna seda süüd.
Refr. Kui me ei kohtu ...

Jaanipäev

Hando Runnel / Vello Toomemets
Fix
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ,
rinnust saadik kõrgub kastehein.
:,: Ütle, kust ma rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein! :,:
Jaanipäeval süüdatakse tuled,
tantsuplatsil tallatakse hein.
:,: Aastas kord see õhtu ette tuleb –
igal pool saab muserdatud hein. :,:
Jaaniööl on sõnajalad õites
metsa all, kus kõrge-kõrge hein.
:,: Lapsed, lapsed, sinna minna võite –
niikuinii seal niitmata jääb hein. :,:
Jaanipäeval rinnuni on rohi,
sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
:,: Ütle, kust küll rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein! :,:

Jamaika hällilaul

Heldur Karmo / Arne Oit
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Su isal on tilluke paat
ja valge puri selle peal –
kuid kahjuks merel on saaki
nii vähe ja paate
on rohkesti selliseid seal.
Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahan,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha,
ja üksi neist jagu ei saa…
Sa magad, chiquito, mu poeg.
Võib-olla unes õnne näed.
Ning kuigi muret toob hommik,
siis ometi kõikjal
ei koida ju päikseta päev.
Sa magad, chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.
Seal lainete taga on saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.
Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinised veed ...
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed…
Sa magad, chiquito, mu poeg.
Sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
chiquito, sa seda kord näed.

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu

H. Suurkask / rahvaviis Ameerika Ühendriikidest
Kaugel, kaugel, kus on minu kodu,
kaugelt tervisi saadan ma sul.
Üksi rändan ma võõramaa radu ,
pisar laugel, kui meelestud mul.
Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,
tasa sosistas õrn tuulehoog,
kurvalt kaeblesid kajakad rannal ,
kurvalt kohises vahune voog.
Vaikseks jäänud on tormine meri,
vaikseks jäänud on kallima rind,
üle lageda vete vaid kajab
kurb ja igatsev hulkuri laul.
Tulge tagasi, Eestimaa pojad.
Tulge tagasi, ootame teid.
Võtke kaasa kõik langenud sõbrad,
võtke kaasa ka haavatud kõik.

Kawe kelder

rahvalik laul
Ma Kawe keldris all, kus trellid akendel
ja raudsed uksed ees on riivitud.
:,: Aeg pikk ja pime on, ma kaugel kallimast
ja mitte iialgi ei näe vist sind. :,:
Oli õigus mustlasel, kes ette kuulutas,
et trellid tugevad mind ootavad .
:,: Ära võeti vabadus, jäi järel’ mälestus
ja hinges igatsus vaid kallimast. :,:
Ära nuta, neiuke, elus õnne soovin sul’!
Mind taband õnnetus on noorusteel.
:,: Kui leiad teise sa, mind ära unusta –
kord meie südames oli kevade. :,:
Kui möödus kevade, möödus õnn ja armastus
ja, süda, sinuga jäi mälestus.
:,: Sul linnu vabadus, ma Kawe keldris all,
kuid siiski ligidal ma sinule. :,:

Kerjuse laul

Ardi Liives / Boris Kõrver
Andero Ermel
Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.
Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa...
Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule !
Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …

Kolme pääsulinnu kohvik

On aegade rutt nagu lillede nutt ,
nagu unelm , mis ilmub ja kaob.
On minevik täis ainult päevi nii häid,
ainult lootusi hommikuaos.
Ei tea, mida teeks , kui saaks olla kord veel
nagu tookord sind oodates siin.
Oli kevadekuu, pargis õitsesid puud,
ainult näisid nad kaunimad siis.
Refr. :.: Seisan nüüd taas ukse ees,
mis selgelt meeles .
Kohvik on siin ,mis nii tuttav ja hea.
Alles on veel meie cafe "Kolm Pääsulindu",
ainult et see ,mis oli siis, ei kordu eal. :.:
Nüüd kaugel see kõik, ainult mõelda veel võib
sellest, kuidas kord olime siin.
Tornikell aega lööb, juba ligineb öö
jahe hämarus unelmad viib.
On tühjaks jäänd tee, magab vana allee ,
tuled kustunud akende reas.
Vaid tuluke veel paistab kohviku seest
või ehk näib see nii mulle, ei tea?!
Refr. :.: Seisan nüüd taas… :.:

Korraks vaid

Kustas Kikerpuu / R. Germani
Mati Nuude
Refr. Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga,
korraks vaid – küllap nii siis peabki olema.
Korraks vaid lootsin leida õnne ma,
korraks vaid – kuid siis jälle läksid sa.
Ütlesid, et lahkud minust – teise leidnud sa,
nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma.
Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind,
no ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind?
Refr. Korraks vaid …
Mine siis, kuid minneski sa seda meeles pea –
ma peagi leian teise, kes on sama hell ja hea.
Pole tarvis teada mul, et süüdi oled sa,
küll aeg see kiirelt mööda lä’eb, pea unustan sind ma.
Refr. Korraks vaid …

Kui sadam ootab

Heldur Karmo / Arne Oit
Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub,
eha värv mängib koduranna veel.
Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl,
sest mu laev on ikka alles teel.
Refr. Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva,
siis sada meest seal sada rõõmu leiab eest.
Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva,
siis ootad sina vaid ühte meremeest.
Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel
jaaniöö viimne tõrvatulekeel.
Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind,
sest mu laev on ikka alles teel.
Refr. Kui sadam ootab …
Ma ei näe sind veel laineladvast üle
ega saa sind hellitada veel.
Aga kord oled sooldund süles mul sa,
sest mu laev on juba koduteel.
Refr. Kui sadam ootab …

Käime koos

K. Terasmaa
Meenub mul, kuidas saime kokku puiesteel,
öelda kõike ei julgenud sulle tookord veel,
sinu kõrval end tundes ma veendusin taas –
leida õnne ei või üksinda.
Käime koos, on ju nii, et meid lahku teed ei vii.
Käime koos ja me teel aegu kauneid ootab ees.
Kuigi raskusi teel, kerge võita on neid,
sest meil soov alati käia koos.
Soovid täitusid pea, seisime taas kõrvuti,
Hoides sõrmuseid käes, tõotasime jääda nii,
Maailm kaunina näis, seda tundsime vaid,
nüüd on oodatud õnn leidnud meid.
Aastad mööduvad pea, leiad halba, leiad head,
kuid nad kuuluvad meile ja meile on nad head,
palju käidud on teid ja see meelest ei läe,
minna kergem, kui ulatad käe.

Las jääda nii kuis oli

Anna Haava / rahvalik viis
Oh ära karda , kallim, ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu ma taha kerjata.
Refr. :,: Las jääda nii, kui oli, las jääda nii, kui on.
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan. :,:
Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari sinust mööda minna ka.
Refr. Las jääda nii, kui oli …
Võin teistel suud ka anda ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski ma olen sinuga.
Refr. Las jääda nii, kui oli …
Võin vaikselt rannal sõuda ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas sind kanda lõpmata.
Refr. Las jääda nii, kui oli …

Leib jahtub

Tõnis Mägi
Tõnis Mägi
Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.
Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.
Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat ...
Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ...

Lõke preerias

Lõkkesuits, hõõgvel söed,
hobu hommikust õhtuni käis
nüüd on tulnud öö.
Kõrgel kuu, tuul on loid,
rohulõhna kõik preeria täis,
kuula mind kauboi .
Sul ees on kodutee ,
sa peagi poega näed,
üks päev vaid sadulas
on olla veel, öö ja päev.
Tean see kõik,
aga laulust, mu sõber kauboi,
ei kao nukker noot.
Läände jäi, piiga hell,
Võõrais rantshodes saatuseks ,
sai võõras karjakell.
Lootust tõi lasso lend,
aga õnnest jäi kirjades vaid
igatsev legend.
Ei sul ei lõpe tee
ja kuigi poega näed,
nii palju otsida ja leida veel siiski jääb.
Hõõgvel vaid hoia söed,
iga lõke teeb valgemaks öö
usu mind kauboi.

Lõppenud on päevad

Lorenzo Pilat, tõlkinud Kustas Kikerpuu / Daniele Pace , Mario Panzeri
Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa,
päevi rõõmurohkeid minu jaoks tõid kaasa endaga.
Liialt hilja taipasin, kui petlik oli siis kõik see:
ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need,
jäänud need …
Refr. Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin,
hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin.
Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel,
küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel.
Sa seda tea ja meeles pea, et ainus sa ei olla saa.
Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi,
kuid kas sel mõtet, parem on kui jääbki kõik nüüd nii.
Sõnu kauneid kord mul ütlesid, ma siiski üksi jäin.
Ilma sinuta nüüd jälle kurvalt kõikjal ringi käin,
ringi käin…
Refr. Lõppenud on päevad …
Ei-ei, ei saa, ei-ei, ei saa.

Läänemere lained

Martha Müller-Grählert / Simon Kranning
Seal, kus Läänemere lained laksuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,
:,: seal on valge majak , valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,:
Mäletan, kui olin alles väikene,
mõtlesin, et lähen ära kaugele.
:,: Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,:
Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna naal,
:,: õed ja vennad on läinud ilma laiali.
Ainult kask on jäänud truuks mul surmani. :,:
Rändamisest väsind, koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
:,: Vana kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu mulle meenutab. :,:

Ma tahaksin kodus olla

Helene Koff / rahvalik laul
Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
:,: ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad. :,:
Ma tahaksin kodus olla,
kui rukkipõld kollendab
:,: ja kollakat-pruunikat vilja
tuul tasa hällitab. :,:
Ma tahaksin kodus olla,
kui lumevaip katab maad
:,: ja kuuskede härmatand oksad
kuupaistel hiilgavad. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui kallim on minuga
:,: ja temaga üheskoos mina
võiks rõõmus viibida. :,:

Ma ammu tean üht neidu

tõlkinud Kustas Kikerpuu / Daniele Pace, Mario Panzeri
Ma ammu tean üht neidu,
teist sellist vist ei leidu.
On teda näha nüüd mu ainus soov.
Niipea kui mõtlen talle,
siis kohe tunnen jälle,
et südamega korras pole lood.
Oi-oo! See väike neiu.
Refr. Pilved taevast kaovad siis,
kui teda näen,
ümberringi kõikjal päikesest
sillerdav päev.
Oleks hea, kui kogu aeg
võiks olla nii
ning ei seda taipa ma,
miks küll on teisiti.
Toond külma sügistuuled
ja lehed langend puudelt.
Kõik siiski nii kui olnud ennegi.
Mis sest, et väljas hanged
ning sõrmed külmast kanged ,
ta akna alla tee mind jälle viib.
Oi-oo! See väike neiu.
Refr. :,: Pilved taevast kaovad siis … :,:

Majakene mere ääres

Enn Vetemaa / Ülo Vinter
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall.
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas on suur hall.
Nõnda hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
Refr. Nii hea, nii hea
on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav on.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav, värav on.
Akna taga õhtu eel,
vaatad mere poole veel.
Ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.
Refr. Nii hea, nii hea …

Mandoliinid öös

Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
taas kõnnin mööda rohtunud paiku,
mis meid kokku kord viis.
Siin on see tee, kus käisime ammu,
saatjaks tähed ja kuu,
siin tundsime siirast ning andunud
rõõmu, õnnest vaiksed suud.
Refr. Ei iial mandoliinid läe meelest,
mandoliinid läe meelest.
Õnne kord nad mul tõid
seepärast hinge mul jäänd
see mandoliinide hääl
kuuvalgel ööl.
Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun,
mis meid lahku kord viis.
Kuu hellalt paitab mändide latvu
ja tuhmilt valgustab teed.
Vaid kaugelt õrna muusikat kandub,
mandoliinid on need.
Refr. Ei iial mandoliinid ...

Marina

Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood .
Marina, Marina, Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.
Refr. Kui sind koju saadan
iga kord ma loodan,
ühtainsat sõna ootan ,
mis jäädavalt seoks meid.
Aga näib, et sulle
meeldib vaba olla.
Miks muidu vastad mulle
sa ikka: ei, ei, ei!
Kas tõesti te ei tunne veel Marinat,
ei teagi, kuidas ta mu südant piinab?
Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud -
Marinast ma mõtlema pean.
Refr. Kui sind koju saadan ...
Ta juuksed on nii säravad ja pruunid,
kui soe ja sume suveõhtu juunis
ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,
on selleks korraks tuju jälle hea.
Refr. Kui sind koju saadan ...
Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.

Merepidu

Virve Köster / Virve Köster
Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel.
Tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.
Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
:,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mürinal randuvad siis. :,:
Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen,
ja meri on sünge kui hauas,
ei tähti seal vilkumas näe.
Refr. Meri on, meri jääb …
Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu ümber sa armutult seod.
Refr. Meri on, meri jääb …

Metsalilled

Sügiskuu metsas on käes
Varakult hämardub päev
Männikul lookleval teel
Viimaseid lilli näen veel
Jalge ees sambla sees
Siin ja seal meelespead
Nende paar viimast õit
Sügis unustas viia meil
Metsas käin muret täis
On mu hing õite seas
Ja sulle nopin siis need
Kõik andeks saan
Ja nii ehk taas
Põimuvad veel me teed
Mööduvad kiiresti kuud
Saabuki suvi meil uus
Kohiseb mets nagu hiis
Pulmakell heliseb siis
Neiu noor valge loor
Nii see päev meelde jääb
Mõrsja peas pruudipärg
Metsalillede põim on see
Aga tea meeles pea
Millest kõik algas kord
Ja kuis kord ristusid teed
Kimp õisi peos nüüd õnne seob
On metsalilled need

Millest sa elad ja hingad?

Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su laulust saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus...
Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda,
tundlikuks muutund on meel...
Millest sa elad ja hingad?
Mida võid tunda,
kui suudad nii palju kanda
ja ennast teistele anda
laulu teel...
Su tunded võtan omaks,
kui pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästa end... Ja milleks?
Refr. Sellest, mis rõhub ...
Võib-olla tõrksalt
olen hoidnud tundeid paos...
Kuid sellest hetkest põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud lõõm on õige?
Ei tea... Kuid loobun kõigest...
Refr. Sellest, mis rõhub ...

Muinaslugu muusikas

Alice Feuillet, tõlkinud Raimond Valgre / Raimond Valgre
Heli Lääts
Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul,
kui muusika mu hinges kõlab see…
Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun,
meenud sina minule.
Üht muinaslugu muusikas ma kuulen
ja sina seisad unelmais mu ees.
Ning laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund.
Teeb muusika mind vahel kurvameelseks
ja süda on nii tulvil igatsust,
et laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse armund.
Olla nii ei või, kuigi seda räägivad kõik –
kas tõesti on siis mõttetu see,
kui igatsed kuud, mis särab läbi öö?
Muusika ent siiski trööstib mind
ja ütleb, et ma varsti kohtan sind.
Nüüd laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse armund.

Must kohv

R. Whittaker / H. Karmo
Kohvi joon nagu vett,
Hõljub suits, ees sigarett
Pärast sind mul baarid koduks said,
Neis istun vaid.
Refr:
Suur maailm ringi veel käib,
Aeg võõraid rõõme on täis.
Ma üksi seisma jään,
sind, ainult sind ma kõikjal näen.
Veereb jutt, olla hea,
Kuni jälle tühi pea
Ja kui siis ristub öös,
mõni tee see pole see.
Refr:
Suur maailm ...
Ei murtud süda parane
Ei mälestus unune,
Ei kuiva pisarad
Kuid armastus jääb elama.

Mustamäe valss

Heldur Karmo / Avo Tamme
Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga,
õnn tahtis pageda käest.
Päeval ja ööl, kodus ja tööl
mõtlesin Mustamäest.
Refr. Nüüd elan Mustamäel,
korter on aus ja hea
ning selle õnne eest
Fortunat kiitma pean.
Nüüd elan Mustamäel –
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab ees.
Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik,
olgu seal pidu või pulm –
igavust ma tunda ei saa
enne, kui kell on kolm.
Refr. Nüüd elan Mustamäel …
Kui nüüd veel Mustamäe Žiguli kandiga
sõpruse sidemed looks ,
võib-olla nii minagi siis
auto veel majja tooks.
Refr. Nüüd elan Mustamäel …

Mustlase elu

Vladimir Tolarsky (Tolus, Spilar, Mirovsky, Rohan), tõlkinud Sergius Lipp / Jara Beneš
Oo millal saaksin ma mustlasena
maailmas ringi veel rännata?
Nii vaba, rõõmus ei ole keegi,
kui loodusrüpes on mustlane .
Kus elu looduslik ja päiksepaistega,
ma olen õnnelik vaid sinuga.
Ma mustlaskombel maailmas rändan
ja otsin õnne, kus asub see.
Sageli metsades hulkudes meenub
mul mustlase muretu elu,
milles nii palju on võlu
ja nii palju romantikat.
Oo, millal saaksin...

Mööda teed, mis on kividega kaetud

Heldur Karmo / Tom Paxton
Mööda teed, mis on kividega kaetud,
tulen ma, süda soe.
Minu jaoks on kõik pahandused maetud,
aga see vist ei loe.
Refr. Minna võid oma teed,
hoida sind ma ei saa
ja kui soovid, siis jäägu see nii.
Pole tülitseda tahtnud
ega solvata sind ma,
kui seda sa ei tea, eks mine siis!
Nagu lill õitsen aianurga rägus
sinu jaoks iga päev.
Päike suudleb mu juust ja suudleb nägu –
kink on see sinu käest.
Refr. Minna võid oma teed …

Oi aegu ammuseid

Vene romanss / K. Kikerpuu
Meenub mul mu lapsepõlve maja -
Õnnelikult elasin seal ma.
Möödas on mul nüüd need kauged ajad.
Unelmais veel ainult sinna saan.
Refr:
Oi aegu ammuseid! Oi aegu ammuseid!
Kui saaksin korraks tagasi veel teid.
Oi aegu ammuseid! Oi aegu kaugeid neid!
Kui saaksin korraks tagasi veel neid!
La-la-la ...
Kuigi ilmas palju olen näinud,
Õnne kuskilt leidnud pole ma.
Aastad on vaid kiirelt mööda läinud
Ning ei enam tagasi neid saa.
Soovin küll ju ainult nõnda vähe,
Ainsaks korraks koju saada veel.
Kuid ma tean, mul soov ei korda lähe.
Liiga hiljaks jäänud on nüüd see.
Vahest harva siiski naerab päike.
Koduõue silma ette toob.
Tundub siis, kui oleksin veel väike
ning võiks täide minna iga soov!

On silmi siniseid

Kask tukkus metsa serval . Tema kõrval
on õitevaipa suikund vana saar.
Seal nende all sind nägin esmakordselt,
sest ajast jälgib mind su silmapaar.
Refr. On silmi siniseid, on merekarva,
on musti mandleid, pruune säravaid.
Kuid selliseid kui sinul haruharva,
ei terves ilmas rohkem pole neid.
Su silmis nägin pisut suverõõmu,
ja pisut sügisnukrat igatsust.
Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk
on õige pisut ülemeelikust.
Refr. On silmi siniseid ...
Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks,
vaid igatsuse mulle kinkind ta.
Sa, väike tüdruk, usu, looda ikka,
küll tuleb päev, mil õnnelikuks saad.
Refr. On silmi siniseid ...
Kui tulen üksi nende puude alla,
mul sosistades lausub vana saar:
Mis elus juhtuks, ära vannu alla,
tea, sinuga on armas silmapaar.
Refr. On silmi siniseid ...

Pistoda laul

Paul-Erik Rummo / Uno Naissoo
Ühel seikleval priiuserüütlil
olgu pistoda alati vööl
või peitku ennast hoopis ta põues,
sest nii on kindlamgi veel.
See relv on ka imelik talisman ,
mis hoiab sind päeval ja ööl
ja lõikab läbi kõik kütked,
kütked, millesse satud sa teel.
Ta jätab terveks, terveks vaid kütked,
mis hoidmas teda sinu vööl.
Neid kütkeid läbi tema ei lõika,
sest nii on kindlamgi veel.
Kust on ta sinu kätte jõudnud,
seda sa ise ei tea.
Mis lööke varjab ta ihutud tera ,
mis plaane varjab ta ehitud pea?
Mis on küll selle meistri mõttes,
kes selliseid riistu taob?
Mis on tema õige hind
ja kas ta jääb või kaob …
Ühel seikleval priiuserüütlil jne.

Postipoiss

Johannes Porisammul (John Pori ) / A. Marcs
Palju aastaid läinud mööda sellest a’ast,
kui veel olemas ei olnud meie maal
ronge, autosid, jalgrattaid
ega tehtud pikki matku,
nagu tänapäeval kõikjal näha saab.
Refr. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel,
külast külla, linnast linna viis ta tee.
Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt –
nüüd vaid möödund ajast mälestus :,: on see. :,:
Talvel lumi tuiskas, tormas maantee pääl,
juba kaugelt kostis aisakella hääl.
Soojas kasukas seal sõitis
mõni rikas linnakaupmees,
sõidust mõnusasti habe härmas tal.
Refr. Uhke postipoiss sõitis …
Kirja kallimalt ka postipoiss veel tõi,
vahel suudluse ta selle eest siis sai.
Mitu hõberaha taskus
selle vaeva ära tasus,
mida teekond pikk tall’ kaasa tuua võis.
Refr. Uhke postipoiss sõitis …
Postijaam ja külakõrts need üheskoos.
Soojas kambris oli tuju ikka hoos.
Siis kui jalgu puhkas hobu,
peeti külmarohust lugu.
Varsti sõit läks lahti jälle täies hoos.
Refr. Uhke postipoiss sõitis …

Raagus sõnad

Kuhugi on kadunud usk ja unustus
sinu kaunid hääled, raagus sõnad suus
sinu suu ja silmad üle sügise
kes nüüd lumemarjadele köidab aseme?
Kelles on su silmadele, tekiks härmatis
uneloog su ümber tuulekandle viis
kuhugi on kadunud usk ja unustus
Refr.: Unustuste usku aga kui sa mäletad
siis su juurde tulen läbi sügise kui lumemarjamaa
suhu võtan sinu raagus sõnad suust
asemele heidame siis lumemarjapuust
Kuhugi on kadunud...
Refr.: Unustuse usku aga ...
Kuhugi on kadunud...

Rikas ja vaene

Agu Lüüdik / Kaljola Pein
Kes on rikas, see vaid praadi süüa vehib,
kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib.
Kes on rikas, punab näost kui kirsimari,
kes on vaene, see on kuiv kui surmavari.
Refr. :,: Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! :,:
Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda,
kes on vaene, tohib sellest ainult mõelda.
Kes on rikas, pahvib sigaretti magust,
kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust.
Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu,
kes on vaene, see vaid lisab kondiauru.
Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas ,
kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas.
Refr. Aga mulle …
Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi,
kes on vaene, vantsib paljajalu ringi.
Kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla,
kes on vaene, lendab tihti trepist alla.
Kes on rikas, seda iga naine ihkab,
kes on vaene, see vaid igatsedes õhkab.
Kes on rikas, julgeb abikaasat petta,
kes on vaene, see jääb selles suhtes hätta.
Refr. Aga mulle …
Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid,
kes on vaene, tasub kongis kõik ekstsessid.
Kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti,
kes on vaene, talle puistama peab kotti .
Kes on rikas, see ju uhkelt lauas praalib,
kes on vaene, seda paha tuju klaarib.
Kes on rikas, läheb hauda kätel kantud ,
kes on vaene, läheb käru peale pantult.
Refr. Aga mulle …

Rohelised niidud

tõlkinud Heldur Karmo / Frank Miller, Terry Gilkyson, Richard Dehr
Noorkuu
Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis,
Peegeldus päike jõe suveselges vees …
Niitude vahel siis kulges meie tee,
niitude vahel, kus rõõm saatis meid.
Niitudelt päike kadunud nüüd –
nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe …
ning ega meidki seal keegi enam näe –
kus on siis suvi ja kus on me arm?
Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik me unistused lõid,
võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid.
Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja palju-palju muud.
Aiman ju nüüdki, et ühel päeval siis
lõplikult tuled, sest süda nõuab nii.
Niitude rüpes meid rõõm leiab taas.

Saaremaa valss

Debora Vaarandi / Raimond Valgre
Georg Ots
Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased ,
kui nendesse vajutad hõõguva näo,
ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.
Refr. Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
:,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :,:
Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis.
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuu õiele sarnane näib!
Refr. Oh, keeruta, lennuta …
Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm.
Refr. Oh, keeruta, lennuta …
Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde- ning rõõmudeküllane päev.
Refr. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
:,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,:

Sahvris jooksid hiired, rotid

Sahvris jooksid hiired, rotid,
kellel olid suured
kotid seisid nurgas püsti,
Mölder vaatas, hambad risti.
Vanamees võttis suure tünni,
pani sinna oma
mustal kuuel augud sees,
aukudel olid nööbid ees.
Refr. Trillal-la, trallal-la,
Mis meil viga elada.
Vanaeit võttis mantli varnast,
Tahtis kinni katta
karvased olid Antsu jalad,
seda nokkisid kõik kanad .
Külas oli naisi mitu,
ära sina ääre peale
sinised olid Tiiu sukad,
punased olid Manni mokad.
Refr. Trillal-la ...
Dzhunglis tekkis kisa , kära,
ahv sõi neegri
munadel olid kõrged hinnad,
turunaistel suured rinnad.
Tüdrukutel oli palju lilli,
poisil polnud õiget
tilgatumaks joodi pudel ,
maha murti lakaredel.
Refr. Trillal-la ...

Seda paati pole tehtud linnuluust

Debora Vaarandi / Valter Ojakäär
Jaak Joala
Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.
Kõige nooremal on üle valla ramm ,
vanem võrke laskma kõige osavam,
kolmas aga väga palju laule teab,
kalad teda kuuldes merest tõstvad pead.
Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.
Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis karjabrigadir.
Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb: „Sina merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud,
kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.“
„ Oota , oota! Tulgu kagutuuled vaid,
näha toon sull’ iludusi angerjaid –
sihvakad ja sirged sabakuubedes,
tulevad ja kummardavad sinu ees.
Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed, laiad laugud otsal säravad,
seljauimed vikerkaarest värvitud,
küljed hõberahadega kirjatud.“

See viis

Apelsin
Apelsin
See viis haaras mind,
see viis võlus mind,
see viis võitis mind
kui esmakordselt
kuulsin laulmas sind.
Sind nägin päiksena lavalt paistmas,
sind terve saalitäis mõttes mõistmas,
su laulu lõhna ja mõtet haistmas
ainult ma ei mõistnud sind.
Ka mina püüdsin sust aru saada,
ei tahtnud teistest ma maha jääda,
kuid laulu mõte läks minust mööda,
ainult viisi jagas pea.
See viis haaras mind…
Võib-olla laulsid sa armurõõmust,
võib-olla väikesest veinisõõmust,
võib-olla ühtegi mõttejäänust
selles laulus polnud sees.
Kui puuga oleks ma pähe saanud,
ei ühtki sõna mul meelde jäänud,
kuid sellest viisist ei küllalt saanud, -
sina ise olid viis!
See viis haaras mind…
Nüüd olen aastaid su kõrval käinud,
su häid ja halbugi külgi näinud,
ei ole siiski sust aru saanud,
kõrvus ainult mul see viis.
Su publikuks nüüd on toatäis lapsi,
kes kuulavad sind nii vastutahtmist,
ei ole roose, ei suurt aplausi,
jäänud ainult on see viis.
See viis haaras mind…

Sinine vagun

Vennaskond
Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel.
Refr.:
Teele, jah, teele nüüd!
Pikk on tee, pikk on tee -
algust ja lõppu sel
varjab silmapiir.
Tundmatust lubades
vagun suur, sinine,
veereb ja igaüht
kaugustesse viib.
Asjata ehk solvasime sõpru häid,
ajapikku seegi meelest läeb.
Seiklusteta elu peagi tüütaks meid -
rutta, vedur , ära seisma jää!
Refr.:
Teele, ...
Taevakarva vagun kärmelt mõõdab maad,
hoogu iga ratas lisab veel...
Ah, miks küll see päev nii ruttu otsa saab?
Miks ei kesta terve aasta see?
Refr.:
Teele, ...

Suur lilleaed

sõnad rahvasuust / Joseph Emmet (refrään), tõlkinud Heldur Karmo / rahvalik viis / Cy Coben, Charles Grean
Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud,
kui kanala taga kord anda vaid
selgitust sellest, mis kanad on väärt,
kuid piilus sealjuures ka tüdruku
nägu, kui näinuks seal mindagi uut
ja küsis, kas neiust ei saaks talle
abilist tallu , kes krips ja nii kraps –
peagi neil mõlemil oleks siis
Refr. Suur lilleaed
ümber väikse maja.
Särab ja lõhnab seal õitehurm –
elu on sinuga
suur lilleaed!
Kui tüdrukult isani jõudis see jutt,
siis papale peale näis tulevat
naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask
seal hüüdis: See mees on küll täielik
ohver, sest kosimist nõuda võid talt
ja katsugu ainult ta hüpata
jõkke... Jah, sina ta saada nüüd võid –
sest naisena oled sa lihtsalt üks
Refr. Suur lilleaed …
Siis talumees nägi, et saatus on julm
ja üle nüüd jääb ainult teha tal
ülikond uus. Olgu raha küll napp ,
kuid südames vahutab ülekeev
rõõm, et saab säästetud teenija palk
ja laiskuse kontidest piitsutab
elu, mis lõbus kui haldjate mäng –
tähtsaimaks paigaks seal ikka jääb
Refr. Suur lilleaed …

Suveöö

Heldur Karmo / Arne Oit
Jaak Joala
On palju luuletustes öid –
neis iga hetk on nagu surematu leid.
Need ööd on avasilmi unistatud ööd,
kus tuhas sädelevad kuldsed söed.
Need ööd on alati kui peod,
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod...
On palju luuletustes helisevaid öid –
miks elus harva kohtab neid?
Refr. Kuid suveöö,
mis meile igiomaks sai,
see suveöö
ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
me helgeim suveöö.
On palju luuletustes öid,
mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid –
me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes,
kuid ikka keelatud on sinna pääs.
Need ööd on eksideski head,
neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist pean.
On palju luuletustes igavesi öid –
miks elus harva kohtab neid?
Refr. Kuid suveöö,
mis meile igiomaks sai,
see suveöö
ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
valge suveöö, sõnadeta öö,
südamete suveöö.

Tsirkus

Fix
Ja minu najal vaid seisab
see terve tsirkus koos
Ma hoolsalt raamatuid täidan
areeni all büroos
Ref:
Kui tahan peatub lõvi tallena siin
kui tahan kõik kolm karu minema viin
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib
Ma oma andeid ei peida,
siin olen võimas ma
Ei enne sulepead heida,
kui plaanid täis kõik saan
Ref:
Kui tahan peatub lõvi tallena siin
kui tahan kõik kolm karu minema viin
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib

Tule ääres istun mina

Sergius Lipp / F. Sadovski
Tule ääres istun mina,
õhus lendvad sädemed.
:,: Öösel keegi mind ei sega,
kõik on vait ja vagune. :,:
Hommikul meid koidupuna
vara unest äratab.
:,: Rändama mind sunnid sina
mööda laia ilmamaad. :,:
Nüüd, mu kallim, lähen mina,
teadmata mu reisitee.
:,: Mälestuseks seo mull’ sina
rätik sõlme rinnale . :,:
Tahaks teada, kes küll homme
kuuleb minu lauluhäält?
:,: Ja kes päästab selle sõlme
lahti minu rinna päält? :,:

Tüdruk, armastan päikest ja tuuli

Albert Uustulnd / Albert Uustulnd
Öö saabund sadama üle,
laiutab lahtede suus.
Tähtede helkivas süles
naeratab kullane kuu.
Tean, et mu tüdruk sa magad,
tean, et sind suigutab tuul.
Sinust mu akende taga
jutustab kullane kuu.
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli.
Tüdruk, sinust ma unistan vaid.
:,: Oi neid kirsina punavaid huuli!
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said? :,:
Kauguste kutset kui kuulen,
see mind nii rahutuks teeb.
Selles on meri ja tuuled,
selles on sinavad veed.
Sinul ja tormil ja taeval ,
midagi ühist on teil.
Koos mulle meenute laeval
pikil ja pimedail öil.
Refr. Tüdruk …
Reelingul naaldun ja laintes
otse su pilku kui näeks.
Karide kohinas kuulen
kutset, su juurde et jääks.
Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina –
üks neist on liigne, ma tean.
Refr. Tüdruk …

Vana vaksal

R. Rannap / P. Ilus
Mind jälle äratab üks vana tantsuviis,
sest rattad laulavad, kui tookord minnes siit.
Ma tõusen rutates ja ennast valmis sean,
sest varsti peatub rong vanas vaksalis.
Refr: Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma
õnne tabama.
Tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit .
Ja võtan kohvri ma, on sama lihtne ta,
nii nagu lahkudes, mil rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb, mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.
Refr: Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma
õnne tabama.
Tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Perroon mu jalge all on rohtu kasvanud.
Näe, vana kell käib seal, kuid aeg on ikka uus.
Mis teada saanud ma, kas taband unelma
või kõik on jäänud nii vanas vaksalis?
Refr: Siin ta on, vana jaam …

Viimane mohikaanlane

Uinub taas kauge lääs,
ammu must taeva ääs,
lõkke ees, hambus piip,
rändurmees mõtleb siis.
Refr. Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast
uhket ja sirget, sõjakirves käes?
Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast,
enne kui õnne kaotas metsik lääs?
Oli aeg, millal siin
astus vaid mokassiin .
Laps ja squaw telki jäid,
kui komant? Jahil käis.
Refr. Kes nägi siin kord ...
Tuli siis valgemees,
rajas siin raudse tee.
Lõhkus kõik, mis tal ees.
Rahu lõpp oli see.
Refr. Kes nägi siin kord ...
Hambus piip, rändurmees
mõtteis on lõkke ees.
Ammu must taeva ääs,
Läänes öö juba käes.
Refr. Kes nägi siin kord ...

Viimne ratsu

Karoly Frenreisz, tõlkinud H. Soop / Lajos Illes
Loojangule vastu kappab üksik hobune,
kuhu viib küll tema tee,
kas tal pole peremeest?
Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk,
tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk.
Refr. Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd,
ja kas on kõiges selles kõiges sinul üldse süüd,
et meil kõik masinate abil tehtud saab,
aga sind inimene varsti unustab?
Koplist pääsnud, aina otsib oma kodu veel,
alles jäänud on küll tee, aga maja pole see.
Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane,
just kui sulle selgeks teeks, et sa oled viimane.
Refr. Miks nii on …
Loojangule vastu kappab üksik hobune.
Kuhu viib küll tema tee,
kas tal pole peremeest?

Viljandi paadimees

Sergius Lipp / Alfreds Vinters
Käe ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule,
:,: kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee. :,:
Refr. Ah silmad, need silmad, ei iial unune,
need ilusad sinised silmad mul võitnud südame.
Kui neiu paadis algab sõit, täis õnne kõik maailm,
:,: ja neiu palgeil punab koit , tal õnnes särab silm. :,:
Refr. Ah silmad …
Ta kaela neiu langeb siis ja kingib suudluse,
:,: silm särab rõõmupisarais, arm tungib südame. :,:
Refr. Ah silmad …
Hulk aastaid läind, kuid Viljandi järv ikka kohiseb,
:,: hall paadimees sääl ikka veel neid silmi igatseb. :,:
Refr. Ah silmad …

Ämmamoori maja

rahvalik laul
:,: Viina joo, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega sul karskust pidada. :,:
Refr. :,: Ah, milleks meile vaja seda ämmamoori maja,
selle pummeldame maha, lähme metsa elama! :,:
:,: Suitsu tee, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega on astmat ravida. :,:
Refr. Ah, milleks meile vaja …
:,: Tantsu löö, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega sul jalgu puhata. :,:
Refr. Ah, milleks meile vaja …
:,: Lapsi tee, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega neid kokku lugeda. :,:
Refr. Ah milleks meile vaja …

Öö Chicagos

Jaak Joala
Isa oli mul politseimees Chicagos
aeg oli raske siis
gangsterid, vaesus, kriis.
Oli öö nagu ikka siis
loeti dollareid USA-s
kuid sel hetkel Chicago sai
kurikuulsaks üle maa
Al Capone on nüüdsest boss
elu väärt vaid mõni kross
ning on lauldud selle laul,
kes veel seadust hoiab aus
Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel
Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
teki üle laste laotas ta
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl
Nurgalt ilmus üks tume Ford
automaat jälle sülgas tuld
teadku linn nüüd et Al Capone
pole mingi süütu kloun
Kõlas laske lausa reas
kõlas häälgi nende seas:
'Poisid, võmme juba on
saanud surma sadakond!'
Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel
Ja ema nutma jäi
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis
teki üle laste laotas ta
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl
Ja siis äkki kõik vaikseks jäi
oli kuulda kell veel käis
isa seisis ukse peal
haaras ema sülle sealt
kuigi ise näost nii hall
oli õnne olnud tal
Käis ringi surm sel ööl
Nananananananananaaaa
Käis ringi surm sel ööl
Isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel
Käis ringi surm sel ööl
Nananananananananaaaa
Käis ringi surm sel ööl
Isa polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel
Käis ringi surm sel ööl
Nananananananananaaaa
Käis ringi surm sel ööl
teki üle laste laotas ta
Jumalasse usu kaotas ta
sellel ööl

Ütle meri, mu meri

Albert Uustulnd / Albert Uustulnd
Merel puhumas on tuuled,
tuuled need on trotsi täis.
Kas mind suudlesid su huuled
või ehk tuul neist üle käis?
Refr. :,: Ütle, meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid,
Ütle, meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin? :,:
Mere kohal särab taevas,
taevas see on tähti täis.
Palju tähti alla langes,
palju rohkem alles jäi.
Refr. Ütle, meri …
Mere kaldal liivaluited,
luited need on jälgi täis.
Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis?
Refr. Ütle, meri …
Merevetel sõitvad laevad,
palju laevu merre jäi.
Mere kohal särab taevas,
taevas see on tähti täis.
Refr. Ütle, meri …

Vikerkaar

Ma pole tundetu, kuid pisaraid sa näed
mu silmis liiga harva.
Kui ärkvel olles ja ka öösel unes ma
ei mõtle meist ma aina.
Olen õnnelik ma siis, kui olla saan
vaid sinuga.
Käsikäes minna eluteel pikal .
Ja kui iga päev ei ütle sul,
et sind ma armastan.
Ja kui mõni hommik suudluse
sul anda unustan.
Minu südames sa siiski oled ainus,
seda tea.
Vikerkaar selge sinises taevas.
Su meelteradasid ja hingesõlmesid
veel pole õppind tundma.
Kuid ilma sinuta siin käia ma ei saa
ja seda kindlalt tean ma.
Olen õnnelik ma siis, kui olla saan
vaid sinuga.
Käsikäes minna eluteel pikal.
Ja kui iga päev ei ütle sul,
et sind ma armastan.
Ja kui mõni hommik suudluse
sul anda unustan.
Minu südames sa siiski oled ainus,
seda tea.
Vikerkaar selge sinises taevas.
Ja kui iga päev ei ütle sul,
et sind ma armastan.
Ja kui mõni hommik suudluse
sul anda unustan.
Minu südames sa siiski oled ainus,
seda tea.
Vikerkaar selge sinises taevas.
Artist
m > Marju Länik
Pealkiri

Karikakar

1.
Rooside joovastav hurm, liilia süütus ja sarm
ma ei tea milleks kingid neid mul
vaasis on längus mimoos tulbid on langenud koost
mõtlen sulle kuid süda on külm
mõtlen sulle kuid süda on külm
Ref:
Armastab ei armasta on karikakar selleks ju loodud
armastab ei armasta ta õie lehte saatus on kootud
mu lumevärvi õis su hoolde annan südame ma
oleks hea kui valged õied vastaksid jaa
2.
Ütle kuis kasvada võid liival mu saatuslik õis
on see saadik mu ulmade puult
praegu ei aimagi veel kellele loodab mu meel
ainult tunne on ärevalt suur
ainult tunne on ärevalt suur
Ref:

Suveöö

Heldur Karmo / Arne Oit
Jaak Joala
On palju luuletustes öid –
neis iga hetk on nagu surematu leid.
Need ööd on avasilmi unistatud ööd,
kus tuhas sädelevad kuldsed söed.
Need ööd on alati kui peod,
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod...
On palju luuletustes helisevaid öid –
miks elus harva kohtab neid?
Refr. Kuid suveöö,
mis meile igiomaks sai,
see suveöö
ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
me helgeim suveöö.
On palju luuletustes öid,
mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid –
me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes,
kuid ikka keelatud on sinna pääs.
Need ööd on eksideski head,
neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist pean.
On palju luuletustes igavesi öid –
miks elus harva kohtab neid?
Refr. Kuid suveöö,
mis meile igiomaks sai,
see suveöö
ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
valge suveöö, sõnadeta öö,
südamete suveöö.
Band Terminaator
Lugu See ei ole saladus
Bm G D A
Ref: Bm A D G D A
LANGES TÄHTI TOL ÖÖSEL, KUI ME ISTUSIME
VANA LAGUNENUD MAJA KIVITREPILE.
MINU LÕHKISED TEKSAD, SINU JÄÄKÜLMAD KÄED,
SEE ON MUINASJUTT -TÜDRUK KÜLL SA ÜKSKORD SEDA NÄED.
MA TAHTSIN ÖELDA NII PALJU, KUID MA VAIKISIN VAID
SÕNU POLNUDKI VAJA, MINUST ARU SA SAID
VANA LAGUNEND MAJA, TUULES KOLKSATAS UKS
SELLEST HETKEST MU SÜDA JÄIGI SULLE AVATUKS.
REF: SEE EI OLE SALADUS, ET OLIME SIIN,
TASKUNOAGA MEIE NIMED SEINA LÕIKASIN
VANA MAJA JUURDE VIIS MEID ROHTUNUD TEE
SEE OLI KOHT, KUS LÕPUKS ÜKSTEIST LEIDSIME .
SINU SILMIS TOL ÖÖSEL OLI KUTSE JA SOOV
SINU JAOKS SEE ÖÖ VIST OLI NAGU JULGUSEPROOV
JUUKSED LANGESID NÄOLE, SILMAD SULGESID SA
SEDA HETKE MA LUBAN , ET EI IIAL UNUSTA
REF:
Band Terminaator
Lugu Juulikuu lumi
(Jaagup Kreem )
Ivar Silla Priit Martinson
Am F
Kõik ei ole kõrb, mis paneb kurgu kuivama
Am F
Neetud külmus veel ei pruugi olla Antarktika
Am F
Kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld
E F G
Ma ei hüüa Sinu nime, sest ma kardan tuld
Am F
Hah ... Kõik ei ole teras, mis südamesse haava teeb
Am F
Kõik ei ole ajuvähk, mis mõistuse sult sööb
Am F
Kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld
E F G
Ma ei hüüa sinu nime, sest ma kardan tuld
Am F
Juulikuus lumi on maas ,(lumi on maas)
C G
minu jaoks see pole ime
Am F
Seisad paljajalu rannas
C G
sa oled kaunis, oled kummaline
Am F C G
tean, et aasta veel, ja sinust ilma jään ma niikuinii
Am F C G Am F C G
pimedusest kuulen häält, mis sosistab : hüvasti
Am F
Ainus pole joodud vein, mis hommikul sul valutama paneb pea
Am F
iga naise puudutus ei saagi olla ühtemoodi hea
Am F
Iga elatud päev on samm lähemale iseenda surmale
E F G
ainus, mida ma tean, sind kunagi ei saanud päris endale...
jee -jee
Am F
Juulikuus lumi on maas,(lumi on maas)
C G
minu jaoks see pole ime
Am F
Seisad paljajalu rannas
C G
sa oled kaunis, oled kummaline
Am F C G
tean, et aasta veel, ja sinust ilma jään ma niikuinii
Am F C G Am F C G
pimedusest kuulen häält, mis sosistab: hüvasti
Band Terminaator

Lugu Kui kuningas nutab

Bm
Ohkad kohvitassi
F# G Bm
Esmaspäeva hommik haiget teeb
Bm
Kogu elu on sassis
F# G Bm
Rong ei taha püsida rööbastel
Bm
See väike tüdruk oli sinu tütar
F# G Bm
Kes anti eile võõrale mehele
Bm
Ta viidi ära kaugele maale
F# G
Ja tema silmis vaid sina oled süüdlane
Bm G
Ja kuningas nutab
D A
Oma pisaraid ei peida ta
Bm G
Ja kuningas nutab
D A
Kerjusena tahab elada
Bm G
Ja kuningas nutab
D A
Vanu aegu tahab tagasi
G
Oma kuningriigis üksinda
D A Bm
Karistust peab kandma surmani
Bm
Sa küsid endalt kus on sinu poeg
F# G Bm
Poeg nii julge ja tugev kui raud
Bm
Ta lamab verisena lahinguväljal
F# G Bm
Ja lage taevas see ongi ta haud
Bm
Ja sa pead oma kurbuse peitma
F# G Bm
Kuningas peab tugev olema
Bm
Kuid vahel siiski oma troonisaalist
F# G
Kõik teenrid ajad sa minema
Bm G
Ja kuningas nutab
D A
Oma pisaraid ei peida ta
Bm G
Ja kuningas nutab
D A
Kerjusena tahab elada
Bm G
Ja kuningas nutab
D A
Vanu aegu tahab tagasi
G
Oma kuningriigis üksinda
D A Bm
Karistust peab kandma surmani
Band Terminaator
Lugu See ei ole saladus
Bm G D A
Ref: Bm A D G D A
LANGES TÄHTI TOL ÖÖSEL, KUI ME ISTUSIME
VANA LAGUNENUD MAJA KIVITREPILE.
MINU LÕHKISED TEKSAD, SINU JÄÄKÜLMAD KÄED,
SEE ON MUINASJUTT-TÜDRUK KÜLL SA ÜKSKORD SEDA NÄED.
MA TAHTSIN ÖELDA NII PALJU, KUID MA VAIKISIN VAID
SÕNU POLNUDKI VAJA, MINUST ARU SA SAID
VANA LAGUNEND MAJA, TUULES KOLKSATAS UKS
SELLEST HETKEST MU SÜDA JÄIGI SULLE AVATUKS.
REF: SEE EI OLE SALADUS, ET OLIME SIIN,
TASKUNOAGA MEIE NIMED SEINA LÕIKASIN
VANA MAJA JUURDE VIIS MEID ROHTUNUD TEE
SEE OLI KOHT, KUS LÕPUKS ÜKSTEIST LEIDSIME.
SINU SILMIS TOL ÖÖSEL OLI KUTSE JA SOOV
SINU JAOKS SEE ÖÖ VIST OLI NAGU JULGUSEPROOV
JUUKSED LANGESID NÄOLE, SILMAD SULGESID SA
SEDA HETKE MA LUBAN, ET EI IIAL UNUSTA
47