Maskideball (1)

Maskide Ball

Danielle – rikka mõisaomaniku tütar, naiivne ja edev
Adeele – Danielle rikas sõbratar, upsakas
Alexa – noor ja elurõõmus vaese taluniku tütar, väga helge
Marc – Alexa vanem vend, kütkestav ja rüütellik
Esme – vana naine, ennustaja
Eino – Alexa isa, igavene toriseja
! Remargid on tekstis alla joonitud !

Eelmäng

Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata.

Alexa: Hah! Näe – jälle minu võit!
Marc: Oota , oota, Alexa, veel pole lõpp!

Möödub mängides paar sekundit

Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit!
Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa...on küll sinu võit...jälle...
Alexa: Lööb vennale patsu õlale Aga ära meelt heida, venna! Tead ju küll seda vanasõna, et kellel kaartides ei vea, eks sellel veab siis armastuses...või oli see õnnes? Igatahes midagi taolist küll!
Marc: Sul jah hea öelda – ise samahästi kui Tiiduga kihlatud! Aga minul pole isegi...ma ei teagi! Mul pole naissõpragi!
Alexa: No kuule ! Vaata ennast! Kas sellise mossis näoga saabki üldse õnnelik olla?
Marc: Õnn? Mis on üldse õnn, Alexa? Ma ei usu, et see seisneb vaid täispugitud kõhust igal õhtul ja pingul rahakotist...Sa naerad ? Aga see on ju tõsi! Alexa!

Marc tõuseb püsti

Marc: Alexa...Kas sa tõesti ei mõista mind? Mu armas pisike õeke...Miks küll? Kuidas saab olla nii, et inimesed muutuvad? Milleks? Kas tõesti miski pole siin elus igavene?

Marc jalutab mõtlikult lavalt minema

Alexa: Vaatab üllatunud ilmega Marcile järele Huvitav, mis kärbes teda hammustas? Kas kaardimängu kaotus on tõesti nii raske? Ja mida ta selle elu kohta siin rääkis? Ah, mida iganes! See mõtlemine ajab mu pea valutama !

Alexa lavalt vastassuunas Marcile minema ja kardinad ette

I vaatus

Kardinad avanevad , lava keskel pink , taustaks park. Pargipingil istuvad Danielle ja Adeele, seljas kaunid maani kleidid . Mõlemad vestlevad elavalt .
Danielle: Uhkeldades Ah jaa – ma unustasin mainida. Kui mu papà eelmisel nädalal Pariisis käis, tõi ta mulle veel uue lehviku ka...vaata, kui kaunis see on! Näitab lehvikut
Adeele: Ah, kui kaunis! See tundub olevat täiuslik! Kuid...siinkohal võiks siiski mainida, et minu lehvik , mille ma isiklikult Pekingist ostsin, näeb välja tuhat korda ahvatlevam kui see...Vaata, ta isegi ei helenda päikese käes!
Danielle:Tõepoolest! Issand , kui maitsetu ! Nojah, pole siis ime, et see ainult paarsada marka maksis.
Adeele: Paarsada marka! See on ju suur raha, kallis Danielle!
Danielle: Edevalt naerdes Suur raha?! Aga kulla Adeele, kas sa tahad siis öelda, et see lehvik maksis vähem?
Adeele: Pöörab näo ebalevalt kõrvale No...mitte päris... vist ... Ah ma ei mäleta enam!
Kostab koputus , mis katkestab tüdrukute jutu. Nende juurde lonkab vana naine, Esme.
Esme: Noh, kulla neiud , kas lasete vanal Esmel enda tulevikku pilku heita.

Tüdrukud naeravad ja raputavad eitavalt pead

Esme: Ah ärge häbenege, olge julgemad! Ma võin teile vaevata jutustada teie lähemast tulevikust ja suurest õnnest, mis ühe teist – eelistan küll mitte mainida keda, peatselt ka tabab!

Sõbrannad vahetavad kavala pilgu

Danielle: Kas see on seotud rahaga ? See õnn, mis ühte meist tabab! Millal?
Esme: Kätt välja sirutades Ega need ennustused kõlisevata tulla ei taha!
Tüdrukud naeravad taas ja Adeele ulatab ennustajale oma käe rahaga.
Esme: Jah...no nii – see ju kohe teine jutt!

Esme haarab Danielle ja Adeele käe ja hakkab ennustama

Esme:
Olen käinud palju radu ,
Palju Saatust näinud ma.
Ainult ühest ei saa aru –
Kuidas taga mängida.
Tema mänge kõik ei tunne,
Reeglid seal ju puuduvad.
Enne vajub silmgi unne,
Vastused kui tulevad.
Ainult teadjad, elu tundjad
Saatust naerda tohivad.
See, mis tuleb, ütlevad –
Vaja, ära nõiduvad.
Minu suust te kuulda saate
Õnnest, mis teil tulekul!
Ainult ühte meeles peage:
Saatus peatub valikul .
Ei saa keegi otsustada,
Mis tal homme seisab ees.
Ei saa otsust langetada
See, kel ahnus põleb sees.
Sinu süda, kallis tüdruk,
Armastust ei tunne veel.
Magab see ka talunikus,
Keda kohtad metsateel.
Danielle naeratus kustub , ta tõuseb segaduses pingilt ja hüüab solvunult
Danielle: Mis asja! Kuidas sa vaid julged, va vanamoor selline! Mina ja...mingi...mingi karjus !
Esme: Rahulikult Ta pole mitte karjus, vaid talunik ! Ja ära ole endast nii kõrgel arvamusel, ninakas preili ! Kust sa teada võid, mida elu sulle valmis on seadnud! Äkki elad sinagi varsti talus ja kasvatad oma lapsed üles marjade ja põllul korjatud kartulitega.
Danielle: Mida!!!! Milline jultumus! Tule, Adeele! Me lahkume!
Adeele: Issand halasta selle patuse vana peletise peale, sest mina ei suuda seda eluaeg teha.
Esme: Muhedalt naeratades No eks me elame-näeme, noor preili! Ma ju ei maininud täpselt, keda see saatus tabab!
Danielle: Meid see teie ennustus ei kõiguta! Ja pealegi, Adeele on kihlatud ühe prantsuse aadlikuga, kuninga õukonna parima vahklejaga! Ja mina? Hah, parem lähen Saatanale kui mingile talumatsile! Tule nüüd, Adeele, meid need vanaeidejutud juba ei kõiguta!
Danielle võtab Adeelel käest kinni ja nad sammuvad upsakalt lavalt minema.
Kardinad.
II vaatus
Kardinad avanevad. Tagaplaanil mets, esiplaanil metsatee.
Marc kõnnib tusaselt mööda metsateed ühest lava otsast teise, taas kardinate varju. Sama teevad Danielle ja Adeele, viimane vahetevahel mõtlikult nagu seisatades.
Uuel möödakõndimise ringil sammuvad Marc ja leedid teineteisele vastu ja lava keskel kohtutakse.
Marc jääb ehmunult vahtima ja samamoodi jõllitavad ka tüdrukud.
Danielle: Issake, kes see veel on?!
Adeele sosistab sõbrannale midagi kõrva, mis peale too ehmunult hüüatab
Danielle: Ei saa olla! See oli ju lihtlabane ennustus! Ja pealegi oli see vanaeit täitsa peast põrunud.
Adeele: nüüd juba vajlul häälel
Sinu süda, kallis tüdruk,
Armastust ei tunne veel.
Magab see ka talunikus,
Keda kohtad metsateel.
Kas sa tõesti usud, kallis Danielle, et see on vaid lihtlabane salmike?
Danielle: Kuidas see sul üldse meelde sai jääda?
Adeele: Aga see on ju tõsi...Me oleme metsateel ja meie ees seisab kena noormees ...
Danielle:...kes on talumats!
Adeele: Talumats või mitte – asi pole praegu selles! Sa võid õnnelikuks saada, Danielle!
Vahest on ta südames just see, keda iga mademoiselle taga igatseb!
Danielle: Sa oled peast veidi põrunud, kulla sõbranna, kui sa tõesti nii arvad !
Adeele: Aga vaata, kui elegantselt ta meid põrnitseb! Isegi minu kihlatu ei vahtinud mind sellise kütkestava pilguga, nagu see noormees siin...
Danielle: Ta on maakas !
Adeele: Ja mis sellest? Vead ju ongi parandamiseks mõeldud! Oi, siin saab veel nalja !!!
Marc: Ee... vabandage , et ma teid segan, kuid mul oleks vaja nüüd kuidagi mööda minna, leedid!
Danielle ja Adeele vahivad talle otsa, teda pealaest jalataldadeni pilguga mõõtes.
Danielle: Aga kuule...äkki teeks tõesti ühe proovikatsetuse, et vaadata, kas armastus ikka päriselt me südames magab.
Adeele: Arvad? Mulle tundub see mõte üsna intrigeeriv!
Danielle ja Adeele kihistavad omaette naeru .
Marc: No ma lähen siis...head päeva...
Danielle: Oota! Tule parem meiega!
Adeele: Just! Mulle just meenus, et järgmisel nädalal on maskiball – meil on vaid seitse päeva sind korda seada ja tantsima õpetada.
Marc: Tants? Neid liigutusi ma oskan, Alexa õpetas...Aga teiega ma sellegipoolest ei tule.
Danielle: Ohoo – sa tunned etiketti? Aa, ja veel! See Alexa – on ta su armuke?
Marc: Misasja?! Ei! Ei! Jumala eest, ei!
Adeele: Siis ehk naine?
Marc: Eiiiiiii!!!!!!!!!!!! Alexa on mu õde, kui teid see nii väga huvitab ! Ja üldse, ma ei taha temast praegu rääkida! Ja kes te sihukesed olete? Kleidid puhevil kui faasanitel! Näod nõnda valged, et Surmgi kreepsu saaks! Ausõna, kui teil kedagi korda seada nii väga vaja on – eks kasutage juhust ja võtke endaga ometi midagi ette!
Vaikushetk. Danielle vaatab Adeelele naeratades otsa ja too vastab sama kavala ja apla pilguga.
Danielle: Särtsakas!
Adeele: Ahvatlev !
Danielle: Täiuslik kavaler! Võtan kõik oma senised sõnad tagasi, preili Sinisalu !
Adeele haarab Marci käevangu – too raputab neiu julmalt maha. Danielle naerab , haarab Marci käest kinni ja tirib ta lavalt minema. Adeele keksib õnnelikult järele.
Marc puikleb teel vastu.
Marc: Ei! Mida te teete? No kuulge...nii me ju kokku ei leppinud!...Kuulge...Teil pole õigust!...Jätke järele!...See on ju naeruväärne!...Halloooo? Kas keegi üldse kuuleb mind?.... Oodake nüüd ometi! Jne...
Kardinad.
III vaatus
Kardinad. Käes on balliõhtu, ent laval on tagaplaanil vaid ballisaali aknad välisprofiilis. Tegevus toimub mõisa ees, pargis , kus on seesama pink, kus sõbrannad ennist istusid .
Lavale kõnnib noor ja nägus härrasmees, Marc, ent taluriided on asendunud smokinguga. Ta näo ees on kuldne mask – suurepärane kontrast mustale rüüle! Marci taga kõnnivad kaks leedit – imeilusad ballikleidid seljas ja maskid ees. Need on Danielle ja Adeele.
Marc jääb lava keskel ootamatult seisma ja pöördub järsult ümber, sõbrannad hakkavad naerma ja kõnnivad mehe kõrvale: üks ühele, teine teisele poole.
Danielle: Noh, Marcus , kas meeldib see üllas eluviis?
Marc: Marcus? Hah! Haledamat nimekäntsakat pole minu kõrv veel kuulnud !
Adeele: Ent ometi ei ole nimi “Marc” mõisnike ja aadlike seas populaarne .
Marc: Ja ärge lootkegi siis, et ma ka vastavalt käituks! Ma pole aadlik – isegi rikkus mul puudub! Teie olite need, kes mind sellesse sundisid, Dani ja Ada! Marc on Marc – see oli, on ja ka jääb mu nimeks!
Danielle: Dani?
Adeele: Ada?
Tüdrukud hakkasid naerma, Marc pöördus juba solvunult minekule, ent neiud haarasid ta käte vahele.
Danielle: Kuhu minek, noorhärra? Ball pole veel läbi! Täna õhtul oled sa mu kavaler ja ära mõtlegi, et saad lihtsalt plehku pista!
Adeele: “Plehku pista”? On sul alles väljendid, kulla Danielle!
Danielle: Marcuselt üle võetud!
Marc: Ma panin selga need ahviriided, tulin teiega ballile ...isegi tiirlesin sinuga paar tantsu, Dani! Kas sellest siis veel küllalt pole? Laske mul minna, muidu hakkab mulle see teie rikkus varsti pähe!
Adelle: Aga me saame ju...
Danielle: Kuid me ei taha! Sa oled meie mänguasi, Marcus, ja ma ei kavatse oma kallist hiirest lahti ütelda! Vähemalt mitte praegu!
Danielle kihistas taas naerda ja läks niisama uisapäisa laval jalutama , Adeelest ja Marcist eemale. Adeele paneb oma käe nukra mehe õlale ja võtab teise käega nii enda kui Marci maski peast.
Adeele: Aitab neist valedest, Marc! See elu, mida Danielle sulle pakub, ei kuulu sinule!
Marc: Tõstab pea, vaatab Adeelele silma On sul must kahju, Ada? pilkavalt Kas tõesti suudab su rikutud hing tunda vähimatki kaastunnet mingi talupoisi vastu?
Adeele nuuksatab
Adeele: Palun, ma tean – seda on raske uskuda , kuid...see ei pidanud nii minema! Mina ja Danielle püüdsime vaid oma saatust muuta! Kuula nüüd! Alguses sa tõesti olid veidi naeruväärne, kuid nädal on pikk aeg...ja Saatuse vast...
Marc: Adeelet katkestades Saatus? Kas sa oled purjus , mu kaunis mademoiselle?
Adeele: Marc!
Danielle taandub hääletult kardinate taha.
Marc: Marcus teile, preili Adeele Sinisalu!
Adeele: Mida? Mis sinuga küll juhtunud on, Marc? Ma ei tunne sind enam äragi!
Marc: Ega ma ise ka ei tunne...vist su hõrgutav sõbratar võlus ära!
Adeele:Ei...asi pole Danielles...nüüd ma mõistan! See on rikkus ja raha, mis on sind ära rikkunud! Rikkus ja tiitel – nii kerge su haiguse valem ongi!
Marc: Lõpeta, Adeele! Milleks need sõnad, mis haavavad meid mõlemaid! Palun, jätame selle...
Adeele: Ei, Marc! Ma ei lase sel juhtuda! Mitte ealeski! Sa olid mulle ükskõik! Jah – tõsi ta on! Kuid...
Marc haarab Adeelel käest ja tirib ta tantsupoosi. Neiu rabeleb käest, ent Marci haare tugevneb.
Adeele: Mida sa endale lubad! Marc! Ei, palun, lõpeta! Kuula mind siis vähemasti lõpuni! Marc!
Marc: Tantsime parem, mu kallis Ada!
Adeele: Mitte ealeski! See oleks sama hea, kui sinu vabadusele kriips peale tõmmata!
Ma ei saa sinuga olla! Sinu mask seisab müürina meie vahel!
Marc: Mask? Ülbe naer Ainus, mis mind takistab, on sinu lapsik põikpäisus!
Adeele: Lapsik põikpäisus?
Taustaks vaikselt valss, noored keerlevad hoogsas tantsus sõnasõda pidades.
Marc: Jah, kallis Adeele! Minu silmis oled sa vaid laps! Ja pealegi veel nii ärahellitatud, et mine või hulluks sinuga!
Adeele: Ah soo! Ja nii siis tänataksegi oma päästjat! Ja Danielle? Kas ka tema on minuga...võrdväärne?
Marc: Danielle?
Adeele: Jah, meie kõigi armastatud Danielle de Velaux! Kas ka tema on...lapsik, ülbe ja edev?
Marc: Kas sa tahad ausat vastust?
Adeele: Nii ausat kui võimalik!
Marc: peatub järsult, muusika vaikib hetkega Kui tahad tõtt, siis tea, et ma pole sinu Daniellest üldsegi vaimustuses! Ei – ma nimetaks seda tunnet pigem põlguseks, mis meie vahel valitseb! Ta peab end kassiks, kellele on hiired vaid mänguks! Ainus põhjus, miks ma teda veel talun seisneb selles, et...et...
Adeele: Et?
Marc: Et...
Adeele: Marc?
Marc haarab Adeele embusse ja tahab teda suudelda, muusika taas, forte põhjas ja Adeele tõukab Marci vastikusega eemale.
Adeele: Reetur !
Adeele jookseb minema, Marc naerab kogu südamest, kuid lõpuks ta naer kurveneb ja vaibub, kuni muutub nuuksatusteni.
Marc: Jah, kallis lapsuke, jookse , jookse selle maailma eest, kus kohtad vaid minusuguseid maske...jookse...jookse, kallis Adeele...mu armas Ada...jookse!
Kardinad, muusika (vali, lausa rangelt dramaatiline) veel ei lange ära, vaid mängib paar minutit. Siis saabub fantastiline lõpuakord, mängu kulminatsioon ja kogu lava tuled kustuvad – on saabunud vaheaeg.
VAHEAEG
IV vaatus
Alexa on isa talus, oma kodus ja mängib iseendaga kaarte.
Kostab koputus uksele.
Alexa: Ah? Mida?
Koputatakse taas
Alexa: Heidab kaardid käest ja läheb ust avama Tulen, tulen, juba tulen!
Ukse avanedes kukub Marc sisse, kuid Alexa jõuab tast enne kinni haarata, et poiss põrandale ei vajuks.
Alexa: Issake, Marc! Isa! Issi! Tule kähku! Marc tuli koju! Ja tal on väga paha olla! Isa! Isaaaaaa!
Eino: Torisevalt No mis sa kisad, laps! Mis juhtus?
Alexa: Marc jõudis koju!
Eino: Aa, see hulkur ! No siis ma tagasi ahju pääle!
Alexa: Ei! Tal on väga halb olla! No vaata ometi! Isa!
Alexa variseb Marci raskuse all põrandale istuli
Alexa: Nuuksub ja silitab venna pead Oh issake, mis küll sinuga juhtus! Ja terve nädal aega olid sa metsas! Kuule, kui sa ikka veel selle kaardimängu pärast solvunud – siis ma palun vabandust ! Kogu hingest! Ma...
Marc: Käheda ja nõrga häälega, nagu sonides See pole sinu süü, Ada...
Alexa: Ada? Kes see on? Ah, pole vahet!
Marc: Ada...
Alexa: No jälle! Ta on vist sinu jaoks väga tähtis, kui sa temast sellisel hetkel mõtled...On, jah? See Ada...
Marc: Keegi pole süüdi, Ada...Maskid on need, mis loovad maailmast sellise väära pildi...
Alexa: Maskid...
Marc: Jah, ka minu mask põletas sind...ma ei vajagi su andestust! See oleks mulle paras – see igavene piinlemine maailmas, kus pole sind...jookse,,,jookse, Ada, jookse,,,
Eino: Tjah, poisil tõesti tõbi küljes!
Alexa: Ei, isa, see pole tõbi...Ma hakkan vist taipama!
Eino: Mida? Mis tal siis on?
Alexa: Sina seda ei mõistaks...Inimene, kes põlgab armastust, ei oska selle valu tunda...Ema aga mõistaks mind küll!
Eino: Ma ei saa nüüd sinust ka enam aru! Aga tont sellega! Tead, mis parem teeme: paneme ta õige pikkupidi – ehk tuleb teadvusele!
Alexa: Ta on nii külm...nagu Surm ise!
Eino: Ära sa seda nime küll maini, tüdruk, kas su emast vähe oli?
Alexa: Ema ei puutu asja! Ise sa ajasid ta minema oma igavese viinatõvega!
Eino: No-noh! Kus nüüd alles tuli mainima!
Alexa: Aita mind parem, jätame sõneluse hilisemaks...
Tõstavad Marci üles, Alexa kätest, isa jalgadest, ja hakkavad ära viima. Samal ajal kardinad.
V vaatus
Kardinad avanevad. Tagaplaanil park pingiga, millel istub Adeele ja loeb raamatut, ükskõikne ilme peas.
Ta ei pane tähelegi, kui Esme selja tagant ta juurde lonkab.
Esme: See ei aita, kas tead!
Adeele ignoreerib ta sõnavõttu.
Esme: Armastus valib kummalisi radu...nende eest pole mõtet raamatutesse pageda – varem või hiljem ta alistab su!
Adeele ei pööra peadki, mille peale vihastab.
Esme: Lõpeta! Kuuled ?! Jäta varjud ! Ta haarab Adeele käest ja rebib raamatu ära. Adeele laseb sel kõigel külma rahuga sündida. Ära jäta asja nii! Ära jookse enam! Ära riku oma õnne, nagu mina seda tegin mingi räpase rahahunniku nimel!
Adeele vaatab Esmele silma
Esma : Jah...ka mina olen noor olnud...ja rikas, uhke mõisapreili! Nagu sinagi...Tee ruumi! Adeele liigub pingil , jättes Esmele ruumi.
Esme: Sa võid ju arvata, et ma olen mingi torisev vana nõid, kuid tegelikult sain alles eelmine aasta 53...see pole ju palju!
Adeele: Te näete vanem välja...
Esme: Vanem? Rõõmutu naer Ei – hoopis elu tegi mu selliseks ...Need maskid, mis kõigil halastamatult ees virvendavad...Adeele tõstab ta poole pea – maskidest oli ka Marc rääkinud. Ma olin neist väsinud! Intriigid ja salatsused, kuulujutud ja afäärid – mul sai sellest lihtsalt...ma ei jaksanud enam! Kui olin 17, pani isa mu ühele rikkale talupojale mehele...Ja ma ei kannatanud seda! Oli ta ju “maakas”...lihtne tööline, kellel puudus isegi tiitel, mis oli tol ajal kohutavalt moes...nagu praegugi...Aga mitte sellest pole jutt! Esme haarab Adeele käest, too ei tõrgu, vaid vaatab julgelt vastu. Mis su nimi on, mu laps?
Adeele: Adee...ei, hoopis Ada!
Esme: Ada...kui kaunis! Mu pisipoja oleks nii väga rõõmustanud sinuga tutvudes!
Adeele: Teil on poeg? Kuid ma arvasin, et teie abielu ebaõnnestus!
Esme: Ja nii see ongi...Kuid lapsed ma talle kinkisin ja tänu jumalale, et poiss on täitsa minusse! Aga tüdruk läks isasse...Alexa – mu tütreke...
Adeele: Alexa? See nimi...ta tundub mulle kuidagi tuttav olevat!
Esme: Alexa? Jah, kaunis nimi...Kuid “Ada” kõlab ka ju ilusasti!
Adeele: Ei, ma ei mõelnud seda...Oodake! Kas te tahate öelda, et teie poja nimi on...
Esme : Adeelet katkestades Marc. Kuigi isiklikult mina oleks teda pigem Marcuseks hüüdnud! See ta isa...
Adeele: Katkestab Esme kõlava hüüatusega Marc!
Esme: Kas sa tunned teda, Ada? Ütle, kas sa oled teda näinud? Vasta, ma palun sind! Ada! Ah, ma pole pisikest 15 aastat näinud...Issand, mis juhtus? Sa oled kuidagi nii...kaame!
Adeele: See oli tema...teie salmis...
Sinu süda, kallis tüdruk.....
Armastust ei tunne veel.....
Magab see ka talunikus.....
Keda kohtad....metsateel....
Punktiirid tähistavad pikemaid pause
Esme: Ada! See....See on Saatus! Ma tahan teda näha! Ma olen valmis endale ette seadma kas või tuhat maski, kui vaid teda veel kord näha!
Adeele: Jah...Teil on ju õigus! Ka mina tahan teda! Ma tahan teda nii, kui mitte ealeski enne! Lähme ometi! Ta elab ühes vanas talus siin lähedal...
Esme: Ma tean, kallis Ada, olen seal isegi elanud...
Adeele: Teie? Aga kuidas, olete ju rikas!
Esme: Olin, kulla tüdruk, ma olin rikas...
Adeele: Mis juhtus?
Esme: Eino jäi viinatõppe...sellele ravi ei leidu! Ainus pääsetee oli põgeneda!
Adeele: Aga lapsed?
Esme: Need jäid vanaisale...vähemalt siis see oli nii! Aga ma tahan teada tõtt! Mis sai neist edasi? Ma ju armastan neid ikka veel ja...isegi...võibolla Einotki!
Adeele: Ja mina armastan...Marci! Jah! Ma armastan teda! Ma tean – ma armastan teda...Tulge, lähme! Palun – ei tasu enam viivitada! Tõuseb pingilt Esmega püsti ja võtab vanadaamil käe alt kinni.
Hakkavad minema, Esme hakkab ümisema mingit rahvalaulu, mis on kõigile teada-tuntud. Peagi ühineb temaga ka Adeele. Kardinad. Ümisemine lõppeb alles paar sekundit peale kardinaid.
VI vaatus
Kardinad avanevad. Taustaks on vana talumaja tuba. Keset seda seisab voodi, kus lamab Marc. Ta näeb õudusunenägusid ja sonib pidevalt Adast, ta nime korrates ja siia- sinna viseldes.
Alexa istub katkisel puidust toolil ta kõrval ja palvetab, et see Ada kord kohale ilmuks.
Alexa: Palun, ma ei tea küll, kes sa oled, ega kas sa üldse oled, kuid palun sind, Ada, ilmu taas mu venna ette, kasvõi korrakski! Ta hing ei leia rahu enne, kui ta on sult andestust saanud. Ma ei mõista siin elus paljut, kuid...Marc vajab sind! Mu palvedel ei ole mõtet – mu sõnad ei lähe talle korda...kuid sina, Ada! Sa saaksid teda aidata! Palun! Ada!
Marc:Ada! Jookse, palun, jookse...Kas tantsime, kallis preili? Ada, ära jää seisma! Mitte iialgi ära peatu!
Alexa: Oh. Marc...
Koputus uksele
Alexa: Issand – nii ebasobival ajal! Ah, las arvavad , et meid pole kodus!
Koputus taas
Alexa: Sulgeb kätega kõrvad. Minge ära! Kuulete! Minge ära!
Ukse tagant Adeele: Ma olen Adeele, tulin Marci külastama! Laske meid sisse, palun!
Esme: Jah, ka mina jõudsin taas siia! Eino! Kas oled kodus? Eino!
Alexa: See hääl...nii tuttav! Kuid ometi on see meelepete – ma tean!
Esme: Kas keegi on kodus? Laske meid palun sisse!
Alexa: Ikkagi...kõlab kui ema...Kuid teda pole siin! Nii et lahkuge, meelepetted! Kaduge ukse tagant!
Marc: Ada...
Alexa: Rahu, kõik on korras, Marc...Ma olen siin!
Marc tuleb teadvusele, sonimine lõpeb ja mees rahuneb.
Alexa: Marc? Oh, Marc! Sul hakkas parem!
Marc: See hääl, mis just kõlas...Ada?
Alexa: Ah lõpeta juba see sonimine! Pole siin kedagi peale minu!
Marc: Alexa? Kuid...
Alexa: Just! Mina siin! Ja mingit Adat siin pole!
Marc: Ja miks ta peakski? See nimi ei tähenda mulle midagi!
Alexa: Mida?! Kas mina oleksin puuhalult andestust palunud ilma, et ma temast hooliksin?
Marc: Mis puu siia puutub? Ja üldse, kus ma olen?
Alexa: Kodus oled, hulkur igavene! Kas sa üldse suudad endale ette kujutada minu muret? Saa veidi tervemaks ja ärka sellest Adast üles – no siis räägimegi!
Marc: Siis ei räägi me ealeski...Oli jah selline tüdruk...Adeele...
Alexa: Oota! Mida sa just ütlesid?
Marc: Ah? Mida? Adeele või?
Alexa: Oi! Issand, mis patu ma küll korda olen saatnud!
Marc: Alexa?
Alexa: Andesta mulle, kulla venna! Ma ju ei teadnud !
Marc: Mida ei teadnud?
Alexa: See Adeele oli ju siin...
Marc: Mida?! Ta oli siin? Meie kodus? Päriselt? Nii et ta on mulle andestanud! Kus ta siis on? Adeele? Ada!
Alexa: Selles asi ongi...Ma saatsin nad minema...mõlemad, nii ema kui Ada...
Marc: Mida?! Mida sa küll teinud oled?!
Marc tõuseb voodist ja tormab välisukse poole, ent Alexa katkestab ta tee.
Alexa: Ära ole rumal, Marc! Kas sa tõesti arvad, et saad ta veel kätte? Pealegi läheb jahedamaks – äikesetorm on tulekul! Sa külmetad, saad kopsepõletiku ja sured! Ära mine! Palun sind, jää siia, minu juurde! Mina ei reeda sind – ealeski! Mäletad. Kui õnnelikud me koos olime?
Marc: Vaiki parem, sest ma ei taha su sõnu kuulda kah mitte!
Alexa: Aga Marc!
Marc: Astu eest!
Alexa: Ei! Ema läks, kas nüüd tahad sinagi minna?
Marc: Isa on alati rääkinud, et ma olen pigem temasse, kui...
Alexa: See ei loe! Ma ei lase sul minna! Ada ei ole su jaoks ometi perest tähtsam!
Marc: Sinu maski ületab ta küll!
Alexa püüab ta küünarnukist haarata, ent Marc rebeleb välja ja jookseb minema. Alexa vajub nuttes põlvili ja katab kätega silmad. Mõne hetke pärast on kuulda välku.
Esme kõnnib Alexa juurde ja jääb tema nuttu vaatama. Lõpuks tõstab tütarlaps pea ja märkab naist.
Esme: Oled sa...Alexa?
Alexa: Jah...ja...ei! Ei saa olla!
Esme: Ma tulin koju...Alexa...
Alexa:Tõuseb maast ja langeb Esmele kaela. Ema!
Esme: Tütart vastu kallistades. Kallis Alexa! Mu pärlike!
Alexa: Ema!
Mõlemad naeravad ja nutavad samaaegselt.
Alexa: Aga Adeele? Kas ta on ka siin?
Esme: Ta läks metsa – sinna, kus ta Marcust kohtas.
Alexa: Marc...
Esme: Aga kus ta siis ise on?
Alexa: Arva ära!
Esme: Nii et nad siis ikka on loodud teineteisele...
Alexa: Paistab nii...isegi minu jättis ta siia üksinda!
Esme: Aga Eino?
Alexa: Läks linna tohtri järele!
Esme: Nii et temaga on siis kõik korras?
Alexa: Jah, emake!
Esme: Aga...see viinatõbi?
Alexa: Kohe peale sinu lahkumist jättis joomise teistele! Seda ütles meile vanaisa...
Esme: Või nii...nii et ta on siis jälle täitsa korralik...
Alexa: Aga miks sa siis nii õnnetu oled, ema?
Esme: Need pisarad pole kurbusest, tütreke, need on suurest õnnest – sest ma olen otsustanud põgenemise lõpatada! Maailm on ju niikuinii ümargune – kunagi jõuad ikka tagasi oma algteele!
Alexa: Ja maskid?
Esme: Maskid? Ah, aga elu ju ongi üks suur maskide ball!
Alexa: Paistab, et Marc on tõesti täitsa sinusse!
Esme: Marcus? Jah – seda kindlasti...Soovin neile ainult õnne...Nüüd on sinu aeg jooksmine lõpetada, Ada!
Kõrvulukustav välgupaugatus ja kardinad
VII vaatus
Kardinad avanevad, tagaplaanil mets – seesama, kus Marc Adeelet ja Daniellet kohtas. Helinaks vihmasadu .
Adeele seisab ühe puu all ja vaatab mõtlikult taevasse .
Adeele: Noh, mademoiselle Adeele Sinisalu – annad alla?
Hetk vaikust , vastuseks vaid kõle vihmaplagin.
Adeele: Paistab, et Saatus ikka eksis see kord...Minu südames on armastus ärganud – seda võin ma südametunnistuspiinadeta kinnitada! Kuid talunikus? Kes, tuleb välja, ei olegi peljalt talumats, vaid heast perekonnast härra...Issand, kuidas ma olen küll eksinud! Ja tollele headust täis inimesele haiget teinud! Mitte tema ei pea minult andestust paluma, vaid tema õilis hing peab mulle armu heitma!...Kas nii siis lõpebki meie lugu, Marc?
Vaikus , mida häirivad vaid üksikud vihmapiisad .
Marc jookseb lava äärde, ent märgates Adeelet peatub.
Vaikselt ja aeglaselt, kergendatud naeratus suul, hiilib mees Adale selja tagant ligi. Muusikaks sobib “Für Elise ” meloodia , mis on segunenud vihma tibutamisega.
Marc sulgeb kätega Adeele silmad, too põikleb eemale ja vaatab ehmunult tagasi.
Olles Marci märganud, viskub talle kaela.
Adeele: Marc!
Marc: Ada! Lõpuks ometi ma leidsin su!
Adeele: Otsisid sa kaua, mu vaene läbivettinud hulkur?
Marc: See, mis oli, enam ei loe, kallis Adeele! Mind ei huvita minevik – mis olnud, see olnud – sinna ei saa enam midagi parata!
Adeele: Oh, Marc! Ma...ma...
Marc: Tasa! Ma ei taha enam rääkida! Oleme lihtsalt nii...
Adeele: Aga su ema?
Marc: Mis temaga on?
Adeele: Ma unustasin sulle rääkida – ta ju tuli tagasi!
Marc: Mida? Ta tõmbub tüdrukust eemale, ent hoiab ta käsi ikka oma käes.
Adeele: Jah, Marc, su ema on tagasi! Nüüd saab su pere taas täiuslikuks...
Adeele tõmbab oma käed Marci omadest eemale ja pöörab talle selja pisarat pühkides.
Adeele: Mine ometi! Ta ju ootab sind!
Marc: Mitte sinuta, Ada!
Adeele: Miks? Neil on sind ju vaja!
Marc: Ära ole selline ego, mademoiselle Adeele!
Adeele: Teeseldud naeruga ümber pöördudes. Mida?! Mina ja ego? Oled sina siis parem või?
Marc: Kindlasti. Sina mõtled vaid sellest, kui kahju sul endal oleks, kui ma praegu lahkuks. Sa ei arutagi selle üle, mis tunnen mina!
Adeele: Ja mida sa siis tunned, Marcus de Vilait?
Marc: Uhkust.
Adeele: Uhkust?
Marc: Jah, ülimat uhkust enda üle!
Adeele: Ja...see siis pole ego?
Marc: Uhkus on vaid üks mu maskidest, Ada! Selle taga peituvat tead sa niigi!
Adeele: Ja see oleks?
Marc: Pean ma seda tõesti nii otse siis välja ütlema?
Adeele: Olgu see sinu karistuseks selle eest, et mu südame võitsid!
Marc: Sellisel juhul – ma armastan teid, kaunis mademoiselle! Ja palun teie...Ent Adeele katkestab tema sõnavõttu kilkava naeruga. Seejärel tirib tüdruk ta tantsupoosi ja nad alustavad sama tantsu, mis ballilgi.
Marc: Sa isegi ei kuulanud mind lõpuni, Ada!
Adeele: Ja kas see, mida sa tahtsid ütelda, on nii tähtis?
Marc: Aga loomulikult! Kas sa ei tahagi siis abielluda ?
Adeele: Kellega?
Marc: Kuule, sa ajad mu juba praegu hulluks! Vasta siis ometi! Oled mind juba niigi piinanud! Ada!
Adeele: Sa ju tead vastust, mu kallis Marc!
Muusika seisatab hetkeks, nagu ka paar.
Marc: Ada?
Adeele: Jah! Adeele vajub Marci kallistusse. Kardinad.
LÕPP