Naljandid ja anekdoodid (0)

NALJANDID  JA ANEKDOODID 
 
Naljandid  ja  anekdoodid  on  koomilised   rahvajutud .  Sõna   koomiline   on  siin  kasutatud  tähistamaks 
ligikaudu kõike seda, mis teeb  nalja , paneb  naerma , kuulub mõiste “huumor” alla. 
Huumor  ja  nali  on  lahutamatult  seotud  naeruga.  Kuid  nende  piirid  pole  kattuvad.  Naer  on  ühest 
küljest  laiem:  on  olemas  nt.  “närvinaerud”  —  hüsteeriline  naer,  kõdinaer,  naerugaasi-naer,  naer, 
mida kutsutakse esile teatud  ajupiirkondade  elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt 
rõõmust  või  elujõudude  küllusest.  Naer  kui  viisakusnaer  või  “kaameranaer”  kuuluvad  lihtsalt 
etiketti.  Teisalt  on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu  vaimukus ,  iroonia ,  sarkasm , mis ei tarvitse esile 
kutsuda välist naerureaktsiooni.   
 
Nalja  suhteid kirjanduse ja muu folklooriga 
 
Folkloorne   rahvajutt   eristub  siis  kõigepealt  mittefolkloorsest  jutust,  nt.  Mark  Twaini  või   Eduard  
Vilde humoreskidest, kuigi  folkloori  ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaanis kaugeltki alati 
selge.  Nagu  üldiselt,  nii  ka  huumori  plaanis,  on  see  väga   tinglik   nt.  Ida  kirjanduste  ja  folkloori 
vahel. Ka Giovanni  Boccaccio  “Decameron” (1351), suur osa Saksa 15.–16. saj. nn. linnakirjanduse 
ainetest, nt. Hans Sachsi ( 1494 -1576) loomingust, Rudolf  Erich  Raspe ( 1786 )  ja Gottfried August 
Bürgeri  (1786–88)  Münchhauseni-raamatud,  G.  O.  Marbachi   rahvaraamat   kilplastest  (1838)  ja 
sellele  toetuv  Fr. R. Kreutzwaldi teos “Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata 
ja  tänini  veel  üleskirjutamata  jutud  ja  teod”  (1857),  Charles  de  Costeri  “Legend  Ulenspiegelist” 
(1868)  jpt.  —  kõik  kasutavad  folkloorseid  naljamotiive  ja  on  teisalt   omalt   poolt  võimendanud 
vastavat folkloorset traditsiooni. Mitme viimase sajandi jooksul on ka paljude rahvaste ajalehed ja 
-kirjad ning kalendrid avaldanud oma  sabades  tohutu hulga mitmesuguseid lühinalju, mille autorsus 
/ folkloorsus on tänini välja selgitamata. 
Naljand   eristub  samuti folkloorsest naljast, mis pole jutu-, vaid laulu-, ütluse- või keerdküsimuse-
vormiline.  Vist  iga rahva  folkloor  on tootnud hulgaliselt nn. lorilaule või mitmesuguseid paroodiaid 
(nt. selle, mis lõpeb värssidega: .../Põleb  kuusk  ja põleb tuba, / lapsed rõõmsalt leekides. / Kuulge, 
kuulge,  tuleb  juba  /  laste  sõber  pritsumees!).  Naljategemine  kuulub  ka  retooriliste 
põhifunktsioonide  hulka  ja  naljamõõde  osaleb  regulaarselt  kõnekäändudes,  fraasides,  slängi-
väljendites,  vahel  väga  esileküündivalt  ja  jõuliselt  (nt.  Edeneb  nagu   koeral   sibulasöömine;  Hädas 
nagu  koer  keskmise  julga  peal  või  Tule  peale,  imik!,  st.   Come   on,  baby!  parodeeriv  otsetõlge). 
Paradoks ,  oksüümoron,  kalambuur,   absurd   —  need  nähtused  asuvad  eriti  tunnuslikult   retoorika  
(troopide) ja nalja puutealal. 
Naljad   tavatsevad  kududa  ainetest,  milles  pole  sisuliselt  mingit  korrapära,  ka  mitmesuguseid 
üldistav-aforistlikke  mustreid , mis samuti ei kuulu tegelikult enam jutustavasse ≡anri. Nagu paljud 
muudki   folkloorsed  kompositsioonid,  on   needki   tihti  üles  ehitatud  kolmarvule.  Paar  näidet 
sotsialismiaegsest repertuaarist: 
•  Enne  revolutsiooni  oli  tšuktšidel  kaks   tunnet   —  näljatunne  ja  külmatunne.  Nüüd  on  neil  kolm 
tunnet — näljatunne, külmatunne ja sügav tänutunne Kommunistliku Partei vastu 
•  Nõukogude korra kolm ajaloolist võitu: vähevõitu, kallivõitu ja sitavõitu 
•  Jumal  lõi  kolm  omadust:  aususe,  mõistuse  ja  parteilisuse,  ent  kellelegi  ei  andnud  ta  enam  kui 
kaks omadust. Nii et kui inimene on tark ja aus, pole ta parteilane. Kui ta on aus ja parteilane, 
siis pole ta tark. Kui ta aga on tark ja parteilane, siis pole ta aus. 
Keerdküsimused,  mida  geneetiliselt  võib  pidada  mõistatus≡anri perifeerseks, hilistekkeliseks osaks, on 
naljakad  nii  tunnuslikult,  et  neid  liigitataksegi  pigem  naljade  kui  mõistatuste  hulka.  Keerdküsimused 
sarnanevad  tõepoolest  juttudega  ja  erinevad  tavamõistatustest  selle  poolest,  et  nad  on  omalaadsed 
“pausiga monoloogid”, kus küsija on ise ka vastajaks, mitte ei jaga neid rolle eri osaliste vahel. 
Jutuvormi  piir  ütlus-  ja  küsimus-vastus- vormiga   on  kohati  üldse  üsna  tinglik.  Vellerismid,  mis 
samuti on tunnuslikult orienteeritud naljale ja ka tekstitüübi poolest on saatelausega monoloogid, st. 
tegelikult  lühinarratiivid  (Mida  kõike  inimesed  raha  eest  valmis ei tee, ütles vanamutt, kui  neegrit  
 
1 
nägi), loetakse kummatigi enamasti ütluste eriliigiks. 
Üldistav-aforistlik  vinjett  võib olla pealistatud näiteks küsimusega ja seeläbi muudetud formaalselt 
keerdküsimuseks: 
•  Mis vahe on diplomaadil ja naisel? — Kui  diplomaat  ütleb "jah", siis tähendab see 'võib-olla';     
kui diplomaat ütleb "võib-olla", siis tähendab see 'ei'; kui diplomaat ütleb "ei", siis pole ta mingi 
diplomaat.  Kui  naine  ütleb  "ei",  siis  tähendab  see  'võib-olla';  kui  naine  ütleb  "võib-olla",  siis 
tähendab see 'jah'; kui naine ütleb "jah", siis pole ta mingi naine. 
Kolmarvuline  jada  vm.  sümmeetrilis-loogiline   ornament   võib  olla  peidetud  minimaalsesse 
monoloogilisse, dialoogilisse vm. faabulakoorde: 
•  Jänki  räägib:  “Ma  olen  oma  pojale  kolm  korda  500  dollarit  kinkinud:  esimene  kord,  et  ta  ei 
hakkaks   suitsetama,  teine  kord,  et  ta  jätaks  suitsetamise  maha,  ja  kolmas  kord,  et  ta  loobuks 
ajamast seda möga, et jätab suitsetamise maha.” 
•   Rabi ,  kes  tegutses  ka  kohtunikuna,  lahendas  külameeste  tüliasja.  Ta  kuulas  ühe  poole  seletuse 
ära  ja  ütles:  “Jah,  sul  on  õigus.”  Siis  esitas  oma  versiooni  teine  pool.  “Jah,”  ütles  rabi,  “ka 
sinul on õigus.” Rabi naine, kes  juttu  pealt  kuulis , imestas: “Kuidas saab olla nii, et mõlemal on 
korraga õigus!” — “Jah, tõepoolest, ka sinul on õigus,” ütles rabi. 
•  Hod≡a  Nasreddin  ei  viitsinud  mošees  jumalateenistust  pidada  ja  küsis   rahvalt :  “Kas  te  teate, 
mis ma teile täna tahan rääkida?” Inimesed ütlesid, et ei tea. “Kui te nii  rumalad  olete, siis ma 
ei  räägigi  teile!”  ütles  mulla.  Järgmisel  pühapäeval  esitas  mulla  sama  küsimuse.  Rahvas  oli 
seekord  kokku leppinud vastata, et teavad küll. Seepeale  kostis  mulla: “Kui te  nagunii  teate, siis 
polegi mul vaja enam üle  korrata .” Kolmandal korral leppisid inimesed kokku, et ühed ütlevad, 
et on, teised aga, et ei ole. “Las siis need, kes teavad, räägivad neile, kes ei tea,” ütles mulla ja 
jättis jälle jutluse pidamata. 
Samal  viisil  võib  dialoogiliseks  lühijutuks  vormida  ka  keerdküsimuse.  Nõukogudeaegses   pilas   oli 
näiteks  rahvusvaheliselt  levinud  nn.   Armeenia   raadio  mall,  ühtaegu  motiivisari  ja  vormivõte.  Kui 
näiteks  Nikita  Hruštšov  käivitas  1960-ndate  alul  odavate  ebakvaliteetsete  väikekorterite  massilise 
ehitamise,  reageeris  rahvasuu  sellele  naljaga:  Armeenia  raadiolt  küsitakse:  mis  erinevus  on 
tavalistel ja väikekortereis kasutatavail ööpottidel? Armeenia raadio vastab: ainus vahe on selles, 
et väikekorterites kasutatavail pottidel on  sang  sissepoole. See üksus võib aga suurepäraselt toime 
tulla  Armeenia  raadiotagi,  st.  käibida  tavalise  keerdküsimusena.   Enamgi   veel,  kui  vastus  on  juba 
omaette  naljana igati konditsioonis, võib ka liigne küsimuskomponent ära jääda. Võidakse alustada 
küsimusega: Kas tead, kuidas on  kass  leedu keeles? Võidakse aga ka öelda lihtsalt: Kass on leedu 
keeles “kurnäuskas” — ja nali on tehtud, kuigi selle vormitüüpi on raske määrata. 
Kuidas  iseloomustada  naljandi  suhet  teiste  rahvajutuliikidega?  Kui  jätta  mängust  välja  maailma 
asjade  teket  ja  päritolu  seletava  erifunktsiooniga  liigid  nagu  müüt  või   muistend ,  siis  võib   laias  
laastus öelda, et juttu, ta konflikti ja lõpplahendust kannab ikka mingi väärtus. Tegelane, kes seda 
väärtust omab, pärib jutu lõpul see- või teistsuguse võidu, saab preemia, kes ei oma, saab kaotuse ja 
karistuse osaliseks. Selle kandva väärtuse plaanis jagunevad rahvajutud kaheks: imemuinasjuttudes 
ja  legendilaadilistes  muinasjuttudes  on  selleks  selekteerivaks  põhiväärtuseks  voorus  (vahe 
moraalse  hea/kurja  vahel),  loomamuinasjuttudes,   juttudes   rumalast  kuradist  ja  naljandites  on 
selekteerivaks  väärtuseks  intellekt  (vahe   tarkuse /lolluse  vahel),  novellilaadilistes  juttudes  võivad 
töötada mõlemad. Lisaks on juttudes olemas "mootor", määrav jõud, mis sündmusi põhjustab ja 
konfliktidele lahendusi annab. Rahvajutte on tavatsetud liigitada ka selle järgi, kas neis toimub või 
ei  toimu  midagi  üleloomulikku.   Selgub ,  et  kandva  väärtuse  plaanis  ja  üleloomulikkuse  plaanis 
tekkivad põhijaotused langevad kokku. Mitte-üleloomulikes juttudes on võitja / kaotaja ja väärtuse 
omaja  /  mitteomaja  üldreeglina  sama  ja  intellekt  on  niihästi  väärtuse  kui  ka  mootori  funktsioonis. 
Imejuttudes  ja  legendilaadilistes  juttudes  on  voorusliku  võitja  (/ebavoorusliku  kaotaja)  roll  ja 
mootori ( abistaja ,  otsustaja , hindaja/kahjuri, karistaja) roll eri  tegelaskujude  kanda. 
Niisiis  koonduvad imejutud ja legendilaadilised jutud mitme tunnuse poolest omaette rühma ja kõik 
ülejäänud  omaette.  Vanem  jutustavat   laadi   naljand  on  üldiselt  paljuski  lähedasem  loomajuttudele, 
novellidele või rumala  kuradi  juttudele kui mõnele kaasaegsele anekdoodile. 
 
2 
Liigitusi, termineid ja  teooriaid  
 
Uurijad   on  tänini  hädas  nalja  vormide  tuvastamise  ja  termineerimise  ning  naljanähtuste 
liigendamisega.  Eesti  keeles  on  nali  viimasel  ajal  taas  tõusnud  termini  ausse,  sest  eesti  keel  elab 
praegu  inglise  keele  tugeva  mõju  all  ja  inglise  üldtermin  nalja  (eriti  sõnalise  lühinalja)  kohta  on 
joke.   Viimasega   suuresti  sünonüümne  on  praktikas  huumor  (humour),  mis  siiski  tähistab  pigem 
nalja  kui  nähtust,  mitte  niivõrd  nalja  kui  “pala”.  Nõukogude   esteetikas   vastas  sellele  üldtermin 
koomiline (êîìè÷åñêîå). 
Eriti  esteetikutest  uurijad  on  nalja  püüdnud  jagada  ka  ta  esteetilise  taseme  järgi  peeneks  või 
“kõrgeks”  ja  jämedaks  või  “madalaks”;  folkloorsed  naljavormid  on  sel  juhul  tavaliselt  surutud 
jämekoomika rubriiki. Teises lõikes on nalja püütud jagada ta teravuse / leebuse järgi: nõukogude 
teoorias  nt. tähendas huumor üheselt leebet, “mittevõitlevat”  naeru , talle vastandus  satiir  kui  terav  
ja  “võitlev”  naer.  See  jaotus  oli  ühtlasi  väärtusjaotus:   satiiri ,  eriti  nn.  sotsiaalset  satiiri  hinnati 
märksa  kõrgemaks  kui   huumorit ,  sest  marksistliku  teooria  jaoks  olid  paljud  vaimse  kultuuri 
nähtused eelkõige klassivõitluse relvad. See määrang polegi folkloorse nalja kohta iseendast üldsegi 
mitte vale, sest see nali on tõesti sihtinud ja sihib meeleldi oma  pila  kõigi härrade, ülemuste, juhtide, 
poliitikute  jts.  vastu  ning  L.  Lombardi-Satriani  on  nimetanud  folkloori   tervikuna   “vastuvaidlemis-
kultuuriks ”  (the  culture  of  contestation),  mis  vastandas  end  kõrgkihtide  ametlikule   kultuurile . 
Muidugi  transponeeris  nõukogude  teooria  selle  kõik  puhtalt  minevikku  ja/või  teistele 
formatsioonidele ja keeldus kategooriliselt tunnistamast seda, et nõukogude re≡iim ise oli poliitiliste 
anekdootide ammendamatu allikas ja inspiraator. 
Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi: 
1)  vanem,  keskeltläbi  ka  pikem  jutustav  puändita  nali,  mida  eesti  keeles  tavatsetakse  kutsuda 
naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank); 
2)  uuem , reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev 
nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der  Witz ; saksa die 
Anekdote on eesti anekdoodist sootuks erineva tähendusega, märkides eelkõige naljalugusid tuntud 
isikute kohta). 
Inglis - ja venekeelses  terminoloogias  neid kihte kuigi selgelt ei eristata. 
Puänt  (ingl.  punch-line)  on  “naerukoht”  anekdoodi  lõpul.  Anekdoodi  headust  hinnataksegi  õieti 
naeruplahvatuse  tugevuse  järgi,  mille  ta  suudab  esile  kutsuda.  Naljandil  ja  anekdoodil  on  seega 
põhimõtteline vahe: naljand põhineb sündmustiku kaasanautimisel ja sama juttu kestab kuulata ka 
korduvalt.  Anekdoot  põhineb  uudsusel  ja  üllatusel  ning  teda  saab  tõeliselt  nautida  vaid 
esmakuulmisel.  Kui  selgub,  et  enamik  kuulajaid  anekdooti  juba  teavad,  siis  selle  rääkimisest 
tavaliselt loobutakse, kuna see kutsuks neis esile pettumustunde. 
 
Aristotelesest  tänini  on  filosoofia,  poeetika,  psühholoogia,  antropoloogia,   folkloristika   jt.  alade 
raames  püütud  välja  töötada  mitmesuguseid  üldteooriaid  huumori,  nalja  ja  naeru  kohta.  Kuid  üha 
enam  uurijaid  näib  jõudvat  veendumusele,  et  need  nähtused  on  nii  mitmepalgelised  ja 
paljuvormilised, et neid pole võimalik mahutada ühteainsasse koondteooriasse. Tuleb välja, et kõik 
senised  teooriad  ongi  osa-  ja/või  segateooriad,  mis  tegelikult  peavad  silmas  naljaaine  teatud 
konkreetseid  külgi:  nt.  osapooli  (rääkijat  ja  kuulajaid);  teksti  ennast,  selle  sisu ja struktuuri; teksti 
ümbitsevat  konkreetsemat  konteksti  või  laiemat  sotsiaal-majanduslikku,  kultuurilist,  ökoloogilist 
vm.  elutegelikkust.  St.  senised  huumoriteooriad  pole  ei  ammendavad  ega  ka  üksteist  välistavad ja 
eitavad,  vaid  rõhutavad  pigem  huumori  eri   aspekte ,  mis  igas  konkreetses  ilmingus  üksteisest  läbi 
jooksevad. 
Kõige sagedamini tavatsetakse huumoriteooriaid või -kontseptsioone jagada laias plaanis kolmeks: 
1) nn. vastuolu- e. kokkusobimatus- e. inkongruentsiteooriad, kus rõhk on pandud naerdava objekti 
enda  objektiivseile  kongnitiivsetele  omadustele,  mitte  aga  osalejaile,  nalja  emotsionaalseile  vm. 
psüühilistele efektidele vmt.; 
2) nn. kriitika- e. halvustamis- e. üleolekuteooriad, mille järgi huumor on nimetatud hinnanguliste 
ja/või emotsionaalsete suhtumuste  kandjaks ; 
 
3 
2) leevendus- e. lõõgastus- e. kergendusteooriad, mis oma kaasaegseis  vormides  toetuvad suuresti 
Sigmund Freudi psühhoanalüütilisele õpetusele. 
Iseloomustame nüüd nalja ja huumorit neis  kolmes  plaanis veidi lähemalt. 
 
Vastuolu ja kokkusobimatus 
 
Vastuolu,  vasturääkivuse,  kokkusobimatuse  taju  (anekdoodi  puhul  terava  üllatuse,  ootamatuse 
efektid ) on naljale läbivalt loomuomased. 
Puändi   tekitamise    tehnoloogia   põhineb  sellel,  et  anekdoodi  mõistmises  osaleb  kaks  kognitiivset 
plaani (nn. skeemi v. skripti), mis on teravalt erinevad, kuid mille vahel on ka teatav ühisosa. Teabe 
liikumine kulgebki alul mööda seda ühisosa,  kusjuures   kuulaja  ootusi juhitakse kas petlikus suunas 
või hoitakse teda mingi hetke jooksul totras arusaamatuse ja teadmatuse seisundis — kuni jutu lõpul 
plahvatab  puänt,  st.  arusaamine  sellest,  et  tegelikult  toimus  või  mõeldi  hoopis  midagi  muud,  või 
sellest,  kuidas   asjast   ka  oli  võimalik  aru  saada  või  kuidas  see  tegelikult  välja  kukkus  vm.  See 
arusaamine  on  välkkiire  ja  vallandab  mälus   keeruka   assotsiatsioonide  laine.  Kujutlegam  näiteks 
lause  algust:  Külalistele  valmistas  alati  nii  suurt  lusti  hüpata  puu  otsast  pea  ees  basseini,  et  me 
otsustasime lõpuks... Kui kuulaja ei tea, et talle räägitakse nalja, siis on ta siinkohal valmis ootama, 
et lause lõpeb umbes: ...ehitada basseini äärde hüppetorni vmt. Kui kuulaja teab, et talle räägitakse 
nalja,  kuid  pole  seda  ega  selletaolisi  (nt.  hullude  ja   hullumaja   kohta)  enne  kuulnud,  siis  on  ta 
segaduses ja püüab palavikuliselt välja arvutada, kuhu asi  suubub . Jätk on aga: ...lasta basseini veidi 
vett.  Et  anekdoodi  “päris-“ skript   võib  pärineda  ka  äraspidisest  hulluderiigist,  seda  teab  vähegi 
kompetentne kuulaja juba ette ja peab loomulikuks. 
Või vaatame veel üht näidet. 
•  Onu tuleb külla ja imestab: Oi,  Juku , sa  jood  kalamaksaõli. Kas vastik ei ole? — On küll, aga isa 
annab  mulle  iga  korra  eest  20  senti.  —  Ja  mis  sa  selle   rahaga   teed?  —  Mul  on  selline  piluga 
siga,  korjan  sinna  sisse.  —  Ja  kui  siga  täis  on,  mis  siis saab? — Siis isa lööb sea katki, võtab 
raha välja ja läheb ostab uue kalamaksaõli. 
Siin on kuulaja, kes lõppu ei tea, arvatavasti üsna nõutu. Laval näib olevat täiskasvanu, kes küsitleb 
tavakohasel  veidi  ükskõiksel  ja  üleval  viisil  reibast  eneseteostuslikult  meelestatud  last,  kes  oskab 
rahast  lugu  pidada,  seda  koguda  ja  on  nõus  selle  nimel  väikesi  ohvreid   tooma .  Näib  toimuvat 
perekondades  tavaline   pedagoogiline   “diil”  lapse  ja  vanema  vahel.  Loole  viirastub  juba 
mittemidagiütlev   liiane   happy  end  —  Juku  lubab  osta  endale  oma  investeeringute  eest  mõne 
suurema ihaldatud asja. Siis aga saabub “päris”-skripti määratlev krahh: ei ole usinat investeerijat, 
vaid  vaene  kujuteldamatult  rumal  petetu,  kes  jutustab  oma  rumalusest  pealegi  veel  siiraima 
rahuloluga,  arvates  vist,  et  raha  korjamisel  kui  toimingul  on  juba  iseendast  mingi  mõte;  ei  ole  ka 
mõlemapoolselt   kasulikku   perekondlikku  tehingut,  vaid  toimub  küüniline  pettus,  millega  petetav 
asetatakse  lõpmatusse  oravarattasse;  “tegelike  sündmuste”  skript  tervenisti  selgub  jälle  pärinevat 
hulludemaalt, kus rumalusel pole  piire  ja vanemliku  eetika  elementaarreeglid ei kehti. 
Kokkusobimatustaju  kui  “päästik”  ja   ootamatu   mõistmine  kui  “ lask ”  on  tegelikult  ühe  ja  sama 
protsessi  komponendid.  Kahe  skripti  olemasolu  naljas  on  üsna  kerge  tuvastada,  kuid  üllatuse  ja 
naeruplahvatuse  intensiivsust  ennustada  ja  mõõta  väga  raske.   Olemuselt   samalaadsed 
kaheplaanistumise  efektid  leiavad  aset  ka  (värskemat  sorti)  metafooride,  võrdluste  vm. 
kõnekäändude vastuvõtul, mille toimet on harjutud iseloomustama tautoloogiliste epiteetidega, nagu 
“piltlikud”,  “kujukad”,  “ilmekad”  jts.,  Meenutame  kas  või   eespool   toodud  absurdseid  võrdlusi 
koeraga:  kes  on  iial  näinud  koerale  sibulat  söödetavat?  mis  väline  või   seesmine   sund  peaks  tal 
olema  seda  üldse  ette  võtta?  kes  on  iial  vaevunud   jagama    koera   julki  äärmisteks  ja  keskmiseks? 
miks neid peaks olema kokku just kolm? miks on just keskmise julga tekitamine eriti vaevarikas? 
Isegi  kui  on  tegu  lõputu  arv   kordi   kuuldud  idioomiga,  nt.  Tal  läks   kops   üle  maksa,  pole  see  ikka 
üldsegi  sama,  mis  öelda  lihtsalt  vihastas  või  kaotas  kannatuse:  siit  pole  ikkagi  täiesti  välja 
tuuldunud kujutelmad pobinal ja naginal kohti vahetavaist siseorganitest. 
Koomilise kokkusobimatuse ja vastuolu tajumiseks ei pea meile tingimata anekdoote või naljandeid 
 
4 
räägitama. Neid  muljeid  tekib ka tavaelus igal  sammul : keegi on sooja ilmaga liiga paksult  riides ; 
kellelgi   on  suur  ja  lilla  nina,  punnis  silmad  või  paks  kõht;  inimene  meenutab  prillidega  hiirt  või 
bokser  meenutab  Maksim  Gorki portreed; korvpallur kõrgub laanekuusena tavapikkade võsastikus. 
Prototüüpseks elementaarnalja allikaks on kellegi tegelikud äpardused, mille valvenäidetena tuuakse 
tihti  libisemist  banaanikoorel  ja  juhtumit,  kus  tuul  haarab  kellegi   peast   kübara  ja  veeretab  seda 
mööda  tänavat.  Mitmed  uurijad  on  rõhutanud,  et  kui  taolised  äpardused  või  puudused  on  liiga 
tõsised  ja  põhjustavad   kurbust ,  vastikust  vm.  negatiivseid  tundeid,  siis  lakkavad  nad  olemast 
naljakad. 
 
Hukkamõistu ja üleoleku objektid 
 
Nali on hea ja halva segu: rõõmu, enesejaatuse, lõõgastuse segu  vaenu , põlguse ja parastamisega. 
Nimetasime just äparduste valvenäiteid. Mitte liiga tõsiste äparduste tahtlikuks esilekutsumiseks on 
kujunenud terve hulk traditsioonilisi vorme, folkloorseid mänge e. nn. vempe (ingl.  practical  jokes): 
fotodele tehakse sarvi; kaaslaste rõivaselgadele kinnitatakse  sabasid  või silte totrate kirjadega, nagu 
Olen   loll   ja  otsin  naist  vms.;  poikvel  uste  ülaservale  asetatakse  veetopsikuid;  alleedele  kootakse 
niidist  ämblikuvõrke;  toolipõhjadele  pannakse  knopkasid  või  nõelu;  aknalaual  istujate  kuklale 
fokuseeritakse õuest suurendusklaase; magavate kaaslaste kõrva ääres valatakse vett solinal klaasist 
klaasi, süüdatakse nende varvaste vahele pistetud paberirirbasid, nende nägudele asetatakse saapaid, 
mis piisavalt pika  paela  teist otsa pidi on seotud ümber  magaja  suure  varba . Jne. 
Mitte ainult praktilistel, vaid ka sõnalistel naljadel on enamasti objekt. Nali on sihitud kellegi pihta, 
toimub kellegi arvel. Nali on tõesti kriitika, paljastus,  pilge , hukkamõistu ja üleoleku väljendus. 
Tihti ja õigusega on rõhutatud  sedagi , et naer on kollektiivne, püüab olla  adresseeritud  mingile ühest 
inimesest  suuremalt  auditooriumile.  Sotsiaal-  ja  kultuuripsühholoogiast  on  rida  nn.  rühma 
identiteediga seotud stereotüüpe. Rühm moodustub ja identifitseerib end mitte lihtsalt niisama, vaid 
vastandades end mõnele teisel rühmale, sellest distantseerudes, n-ö. vaenlase otsimise kaudu. Omal 
kultuuril näib puuduvat spetsiifika, võõrastel kultuuridel seevastu näivad olevat mingid iseärasused. 
Oma  kultuuri  tajutaks  normaalsena,  “õigena”,  “heana”,  võõrast  kultuuri  veidrana,  “väärana”, 
“pahana”. 
Rühmaidentiteedi  moodustumise  aluseid  on  kõikekokku  päris  palju.  Põhilõikeid,  mille  alusel 
rahvanali oma “meie”/”nemad” -suhted korraldab, on siiski kaks: sotsiaalne ja  etniline . Rahvanalja 
pilkeobjekti-valik on omapäraselt “tsentrifugaalne”. Väga teravasti töötab sotsiaalne “meie”-teadvus 
alt  üles:   sulane   pärib  naljandis  võidu  peremehe,   talumees    vaimuliku   või  aadliku,   kellamees   või 
köster pastori,  toapoiss  või kutsar härra üle; uuemas poliitilises naljas on tegelaskujud kaasaegsed, 
kuid   pilke   põhisuund  ikka  alt  üles.  Samal  ajal  pilkab  naljand  ka  “marginaale”  —  käsitöölisi  (eriti 
rätsepaid ja kingseppi) ja kaupmehi, asotsiaale ja kerjuseid. 
Etniline  lõige  on  pilgete  adresseerimise  teine  põhilõige.  Naaberrahvaste  ja  -hõimude  vaheline 
vastastikune  või  ühesuunaline  pila  (nn.  blason  populaire)  on  kõigi  ajastute  folklooridele  omane 
universaal.  Uurijad  (nt.  Christie   Davies )  on   koostanud   detailseid  nimistuid  ja   skeeme   selle  kohta, 
millised   rahvad   milliseid  traditsiooniliselt  pilavad.  Suuremate  rahvaste  jaoks  on  kujunenud 
rahvusvaheliselt  tuntud  etnostereotüüpsed  “portreed”:   juudid   on  kavalad,  ahned  ja  kitsid; 
prantslased  on  kombelõdvad  elunautijad;  inglased  on  vaoshoitud  ja  kaledad  mõistuseinimesed; 
šotlased on kitsiduse võrdkujud;  itaallased  jpm. lõunamaa rahvad on keevaverelised ja räpasevõitu; 
mustlased   vahetavad  hobuseid,  rändavad,  kerjavad  ja  varastavad.  Nendele  stereotüüpidele 
orienteeritakse sisumotiive ka hästituntud nn. kolme rahva  lugudes , kus viimane kolmest motiivist 
eristub teistest ja kätkeb ühtlasi puänti. 
Need  jõujooned  ja   karakteristikud   võivad  sotsiaal-ajalooliste   muutustega   käsikäes  muutuda. 
Sotsiaalne  ja  etniline  vektor  võivad  ka  kokku  langeda.  Rootslased  on  ajalooliselt  olnud   soomlasi  
ahistanud ja valitsenud rahvas ning on jäänud soomlaste etnilise pila põhiobjektiks tänini. Eestlaste 
varasemad ajaloolised rõhujad olid peamiselt saksa rahvusest, aga saksad on ammu juba sotsiaalset 
seisundit ,  mitte  aga  rahvust  märkiv  sõna.  Eesti  vanema  etnilise  nalja  põhiobjektid  polnud   sugugi  
 
5 
mitte  naaberrahvad  —   venelased ,  lätlased,   soomlased ,  vaid  ennekõike  juudid  ja  mustlased,  kes 
elasid  mitte  eestlaste  kõrval,  vaid  keskel,  ning  eristusid  talupoegadest  ka  sotsiaalselt:  juudid 
eelkõige kaupmeeste ja käsitöölistena, mustlased ringirändava, maaruva ja varastava kontingendina. 
Teise, “sise-etnilise” põhiobjekti moodustasid äärealade  asukad , eriti hiidlased, kellele seos naljaga 
on   kaasajal   kujunenud  omamoodi  etniliseks  “brändiks”,  samuti  saarlased,  (põhjapoolsed) 
rannamehed ja  setud . Venelased sattusid Eestis (jpm. endise Nõukogude Liidu aladel) anekdootide 
peategelaste  hulka  põhiliselt  alles  pärast  II  maailmasõda  ning  nagu  sakslanegi  eesti  vanemais 
naljandeis,  esindas  ka   venelane   eesti  uuemas  anekdoodis  mitte  eelkõige  rahvuspsühholoogilist 
figuuri,  vaid  rahvusliku  anastuse  ja  sotsiaalse  rõhumise  instrumenti,  nõukogude  võimu  kui  sellise 
kehastust. Soomlasi on eestlased oma anekdootides tõsisemalt märkama hakanud alles 1990-ndail, 
st.  meie  riikliku  iseseisvuse  ja  vabade  kontaktide  perioodil,  mil   soomlane   on  eesti  pilas  hakanud 
omandama  “põdra”,  laiapüksilise  paksu  dressiinimese,  õllejoodiku,  ülbe  ülalt  alla  vaataja  jts. 
stereotüüpe.  Selleni,  et  soomlane  eestlast  märkaks  piisavalt  selleks,  et  teda  oma  naljade   objektiks  
ülendada, pole seni vist veel välja jõutudki. 
Nende  põhitelgede  vahel  ristlevad  muidugi  ka  teised  marginaalsuslõiked:  naisel  on  suurem  oht 
sattuda nalja objektiks kui mehel, lapsel või vanuril suurem kui täiskasvanul, vallalisel suurem kui 
abielulisel,  homoseksuaalil  suurem  kui  heteroseksuaalil  jne.,  ja  nagu  näitab   hiljuti   Ameerikast 
laenatud moemall — blondil  juhtumisi  suurem kui brünetil. 
 
Nali kui  leevendaja  ja tabumurdja 
 
Huumori  leevendus-  e.  lõõgastusteooriate  kaaasaegsed  variandid,  nagu  eespool  juba  öeldud, 
toetuvad  suuresti  Sigmund  Freudi  psühhoanalüütilisele  üldteooriale.  Freudi  järgi  on  huumoril 
oluline koht psühholoogiliste asendus- e. substitutsioonimehhanismide hulgas, mille kaudu inimene 
teisendab  oma  sotsiaalselt  vastuvõetamatud  agressiivsed   impulsid   vastuvõetavateks  ja  saab  need 
niimoodi   välja  elada.  Nali  on  omamoodi  otsetee,  mis  võimaldab  säästa  närvienergiat,  mis  muidu 
oleks kulunud nende keelatud impulsside mahasurumiseks. 
Seega  on  naljal  tihti   mingite   “ametlike”  väärtuste  pahupidi  pööraja  funktsioon,  keelu-  või 
tabumurdja  funktsioon.  Tabud,  mille  murdmisega  nali  tegeleb,  on  põhiliselt  kaht  liiki:  poliitilised 
tabud ja sündsustabud (eelkõige seksuaalsed tabud). 
Autoritaarsed   survere≡iimid  (nt.  meilgi  alles  hiljuti  lõppenud  nõukogude  kord)  on  üldiselt  nn. 
poliitiliste naljade suurepärane toitepinnas. Muidugi on taolised re≡iimid taolistes naljades iseenda 
jaoks ka ohtu tajunud ning töötanud välja meetmete süsteeme nende mahasurumiseks või vähemalt 
-salgamiseks. Kuna aga folkloor on põhimõtteliselt tsenseerimatu looming, siis pole neil meetmetel 
olnud kuigi suurt edu. Tõsi küll, on täheldatud, et eriti julmade repressiivsete re≡iimide korral, kui 
ühiskonnas liikvel oleva hirmu määr ületab kriitilise piiri (nt. stalinliku terrori perioodil Nõukogude 
Liidus), võib poliitiline nali tõesti mõnevõrra pidurduda ja taanduda. 
Sündsustabusid  rikkuvad  naljad  võib  omakorda  liigitada  samuti  kaheks:  nn.  skatoloogilisteks  e. 
ilgusnaljadeks, kus tegu on väljaheidete jm. mustuse, halbade haisude, solkide asjade söömise vms-
ga,  ja  seksuaaltabusid  eiravateks  naljadeks,  milles  on  nähtud  erootiliste  pingete  legaliseeritud 
väljaelamise vahendit, meeste seksuaalse agressiooni ja enesepaljastuse mahevormi jms. Seksnaljad 
tõusevad  nähtavasti  eriti  esile  just  demokraatlike  kultuuride  naljabilansis,  kuna  sotsiaalse  viha 
maandamisele kulub siin vähem vahendeid. 
Obstsöönsete ja kahemõtteliste elementide menetlemiseks nii naljandites, mõistatustes kui ka muus 
folklooris on kaks vastassuunalist põhitehnikat: 
1) tegelikult mitteobstsöönset probleemi lastakse näida obstsöönsena (Mis on Aadamal ees ja Eeval 
taga? — A-täht); 
2) tegelikult obstsöönset probleemi lastakse näida süütuna (Miks pole kukel käsi? — Sest kanal pole 
pükse). 
On  avaldatud  diametraalselt  vastakaid   arvamusi   selle  kohta,  kas  nalja  ajaloolises  arengus  võib 
täheldada  tendentsi  tooremailt ja primitiivsemailt vormidelt leebemate ja rafineeritumate poole või 
 
6 
ei. Ameerika uurija  Albert   Rapp , samuti üks psühhoanalüütilise suuna teoreetikuid, püüab näidata, 
et  sellesuunaline  trend  on  vaieldamatu.  Teisalt  on  nenditud  agressiivsuse,  nn.  musta  huumori 
osakaalu   suurenemist  just  kaasaegses  naljakihis. Ja tõesti, kui mõelda nt. mitmetele Orbiti-tsüklisse, 
neegri -tsüklisse  või   Puhhi -tsüklisse  kuuluvaile  naljadele,  siis  näib  see  väide  suuresti  ka  paika 
pidavat. 
 
Kavalus ,  rumalus , juhus ja absurd 
 
Vanemad  “jutustavd”  naljandid  (nt.  enamik  neist,  mis   Aarne -Thompsoni  registris  kuuluvad 
tüübivahemikku  1200–2000)  ei  lõpe  puändiga.  Need  naljandid  on   selges   etümoloogilises  seoses 
elementaaarkoomiliste  “praktiliste  naljade”  ja  äpardustega,  mida  juhib  kavalus,  rumalus  ja  juhus. 
Teistes selgelt erineva alaliigi vanemas naljandikihis moodustavad valetamis- ja absurdijutud. 
 
Kavalusnaljandid.  Kompositsioonimall,  kus  on  vastandatud  kaval  ja  rumal  tegelane  ning  kaval 
petab   rumalat,  on  vanemas  folkloorses   jutus   üks  läbivamaid  stereotüüpe,  mille  “ rakendusala ”  ei 
piirdu  kaugeltki  naljanditega.  Selline  tegelaspaar  võib  olla  ka  zoomorfne,  nagu  loomajuttudes  ja 
valmides (AT 1–299), kus kavala tegelase tuntuimaks võrdkujuks Euroopas ja laiemaltki on  rebane . 
Rumal  tegelane  võib  olla  samuti  demonomorfne,  nagu  nn.  juttudes  rumalast  kuradist  (AT  1000–
1199), kus  vastamisi  on Kaval-Ants ja Vanapagan. Ka  naljandite  ja novellilaadiliste  juttude  vahele 
on  raske  selget  piiri  tõmmata,  sest  viimasteski  on  tegelasi  vastandavaks  tunnusjooneks  mõistus  ja 
vaimukus,  targemad  on  harilikult  ka  sotsiaalselt  madalamad  ja  vastupidi  ning  targemad  annavad 
rumalamaile mitmesuguseid eetilisi õppetunde. Kuid puhtmoraalse väljundiga võivad lõppeda ka nt. 
naljandite hulka paigutatud jutud, nt. AT 1408, kus mees kurdab, et naisel on kergem elu, mispeale 
nada  vahetavad  rollid  ja  mees  jääb  koduseid  töid  tehes  hätta,  saab  oma  veast  aru  ja   lepib   endise 
rollijaotusega. 
Rumala  ja  kavala/vaimuka  tegelase  matš  lõpeb  naljandis  selge  sü≡eelise  väljundiga  —  kaval 
“võidab” ja rumal “kaotab”. Selle kaotuse  diapasoon  võib olla väga lai: ühel piirjuhul on rumalale 
karistuseks  see,  et  tal  lihtsalt  n-ö.  pannakse  suu  kinni,  teisel  piirjuhul  lõpeb  jutt  rumala  tegelase 
surmaga. Kõige tavalisemalt saab rumal mingit varanduslikku kahju. 
Ka  sü≡ee  käivitumise   motiiv   ja  “käikude”  arv  võib  olla  erinev.  Tavaliselt  lähtub  motiiv  rumalalt 
tegelaselt,  kes  hoiab  mingit  kurssi  või  teeb  mingi  teo,  mis  kutsub  esile  kavala  tegelase 
vastureaktsiooni:  härra  on  alamate  vastu  ülekohtune;   peremees   on  söögi  või  palgaga  liiga   kitsi ; 
vanatüdruk  jahib  noort  poissi;  keegi  rikub  abielu;  naine  on  väga   laisk ,  sööb  liiga  palju  või  tikub 
kõike  välja   lobisema ;  ema  püüab  kosilase  eest  varjata  oma  tütarde  puudeid  jne.  Vastavalt  on  ka 
enamik  tegelaspaare  eesti  jt.  rahvaste  kavalusnaljandites  “ elulised ”  ning  sotsiaalselt  märgistatud: 
peremees ja sulane, rikas ja vaene mees, härra ja talumees, pastor ja talumees, härra ja kutsar, härra 
ja toapoiss, pastor ja köster, pastor ja kellamees. Tegelased võivad ka ühe ja sama jutu variantides 
nimelipikuid vahetada (eriti nt. härra pastori või papiga), kuid sotsiaalselt alam on ikka võidumees. 
Mees ja naine on kavalusnaljandites samuti tavaline paar, mees võidab küll sagedamini, kuid tuleb 
ette ka vastupidist. 
Petmine   võib  aga  toimuda  ka   kihlveo   või  tellimuse  peale.  Rahvusvahelises  naljandivaras  on   Till  
Ulenspiegeli  tsüklist  lähtuvate  jt.  motiivide  najal  välja   kristalliseerunud   eriline  professionaalse 
kelmi  või  meistervarga  kuju  (eriti  AT  1525  jj.).  Eestis  on  mitmeid  siinseid   motiive   koondunud 
Rummu Jüri nime ümber, ka võib see mees kanda Ulenspiegelist  tuletatud  nime (nt. Uulipilli Ants), 
ta on tihti pere kolmas poeg või noorim vend, kes ei ole viitsinud endale korralikku ametit hankida 
nagu vanemad vennad, vaid elukutseliseks vargaks hakanud; seega on naljandite kaval noorim vend 
imemuinasjuttude lolli (kuid heasüdamliku) noorima venna  omalaadne  kõverpeegelpilt.  
 
Rumalusnaljandid. Kavala tegelase vastasmängija ei olegi õieti silmapaistvalt rumal, vaid lihtsalt 
ebapiisavalt tark. Teda karistatakse petmise, varguse vm. kavalusakti läbi selle eest, et ta on mingis 
muus  mõttes  paha  (kuri,   ihne ,  laisk  vm.),  tihti  lihtsalt  selle  eest,  et  ta  kuulub  vihatavasse 
sotsiaalsesse ülakihti, mille suhtes naturaalsed eetikareeglid ei kehti. Naljandite seas on aga ka rühm 
 
7 
selliseid,  kus  rumalus  avaldab  end  tõesti  äärmuslikul,  kondenseeritud  kujul  ega  vaja  selleks 
kõrvalist  abi.  Suur  osa  sedalaadi  motiive  on  koondatud  nn.  kilplasnaljandite  rühma  (AT  1200–
1349). Kilplane, mis tähendab eesti tavakeeles lollpead, eriti tühja tööd tegevat lolli, pärineb algselt 
Kreutzwaldi  kilplaste-raamatust,  kus  ta  on  omakorda  mugandus  saksa  terminist  Schildbürger. 
Miskipärast on kilplase vasted ka mitmes muus keeles kohanimetuletised, nt. soome hölmöläinen ja 
vene  ïîøåõîíåö,  seega  näivad  simuleerivat  etnilisi  nalju.  Eesti  naljandites  ongi  kilplasnaljade 
tegelased  kõige  sagedamini  tõesti  etnilised  —  mitmesuguste  Eesti  paikkondade  asukad  (hiidlane, 
saarlane,  setu,  tartlane,  rannamees)  või   muulased   ( juut ,   mustlane ,  venelane,  lätlane),  harvem  ka 
sotsiaalsed “marginaalid” (rätsep,  sant ,  kerjus ); kilplane ise pole meil algupärane tegelasnimi. 
Kilplased  ei  tunne  kõige  elementaarsemaid  looduseadusi,  esemeid,  inimtegevuse  eesmärke, 
töövõtteid  ega  suhtlemisreegleid.  Nad  külvavad  soola,  koristavad  vilja  püssiga,  lüpsavad   kanu , 
viivad lehmi katusele  rohtu  sööma, püüavad munadest poegi välja haududa, raiuvad oksi, millel ise 
istuvad, üritavad palke pikemaks venitada, valgust  kotiga   tuppa  kanda, jääaugus  tangu   keeta ,  kuival  
maal  ujuda , ei tunne kella, sitikat, kuud, vorsti jne. On täheldatud, et kilplaste  lollus  on kollektiivne: 
mingile probleemile põrkudes peavad nad tihti nõu ja võtavad siis vastu konsensusliku otsuse. 
Eredalt  rumalaid tegelasi ja  toiminguid  leidub naljandeis mujalgi: rumal naine väetab lehmalihaga 
kapsaid ja kuivatab jahudega põrandat, eite-taati otsustavad oma lemmikhärjale kooliharidust anda, 
mustlane püüab õpetada hobust söömata elama. Äpardusi ja õnnetusi põhjustab samuti liiga põhjalik 
sisseelamine õhulossidesse, mida tehakse tulevase kasusaamise ja/või tulevase abielu  teemadel : nt. 
vanatüdruk  laskub  oma  munakorvi  juures  unistustesse,  kuidas  ta  müüb  munad,  ostab  või   vahetab  
üksteise  vastu  järjest   suuremaid   koduloomi,  siis  abiellub  jne.,  ning  teeb  lõpuks  kujuteldavate 
teenijate või lastega tõreldes järsu käeliigutuse, mis paiskab munakorvi ümber ja munad purunevad 
(AT 1430). Globaalse leviku ja toreda ahelstruktuuriga on jutt AT 1896, kus rumal poeg või tütar 
teeb  mingi  käitumisvea,  saab  vanematelt  korrigeeriva  õpetuse,  rakendab  seda  mehaaniliselt   vales  
olukorras,  saab  uue  korrektiivi,  rakendab  sedagi  vääralt  ja  langeb  “doominotsüklisse”:  nt. 
saadetakse   rukkeid  laenama  ja   kordab   rukkilõikajaist  möödudes  endamisi  “pool   vakka   rukkeid”, 
seda peetakse pilkeks; saab korrektiivi: tulnuks öelda “Jumal õnnistagu teid sajavõrra!”; ütleb seda 
vastutulevale  matuserongile  ja  saab  korrektiivi:  tulnuks  öelda  “Jumal  ülendagu  hingekest!”;  ütleb 
seda  mehele,  kes  metsa  koera  pooma  läheb,  saab  korrektiivi:  tulnuks  öelda  “Kuhu  seda  litat 
viiakse?”; ütleb niimoodi vastutulevale pulmarongile jne. 
 
Naljandid õnnelikest juhustest. Kavalus- ja rumalusnaljad on, võiks öelda, jutud kellegi pälvitud 
ebaõnnest.  Nende  kõrval  leidub  rahvusvahelises  (ja  ka  eesti)  naljavaras  suhteliselt  väike,  kuid 
kindlapiiriline  rühm  nalju  pälvimatust,  juhuslikust  õnnest  (AT  1640–1674).  Selle  rühma  naljade 
hulgas  on  aga  mitmeid  ülilaia   levikuga    jutte ,  mis  on  nähtavasti  ka  ülipopulaarsed  olnud  kõigil 
rahvastel , kes neid  tundnud  on. Siin tuleb juhtumisi ette ka kavalus- ja kilplasnaljanditele  omaseid  
motiive,  kuid  lõpplahenduse  annab  ikka  mingite  asjaolude  õnnelik  kokkusattumine.  Jutus  “ Vahva  
rätsep” (AT 1640) püüab hobuse  selga  köidetud rätsep hobust peatada, haarates mädast teetulbast, 
mis  jääb  talle  kaenlasse,  või  sööstab, tõrvik käes, püüdma koera, kes oli varastanud ta lihatüki —  
vaenlased ehmuvad neid vägitükke nähes ja põgenevad. Jutus “Kõiketeadja arst” (AT  1641 ) loetleb 
ebaarst  talle  lossis  pakutavaid  roogi,  kuid  roogi  serveerivad   teenrid ,  kes  on  toime   pannud   mingi 
varguse,   arvavad ,  et  selgeltnägija  tuvastab   vargaid .  Peamiselt  slaavilise  levikuga  jutus  AT  1643 
vihastab loll  kase  peale, hakkab seda kirvega  peksma  ja leiab puuõõnde peidetud rahapoti. Jutus AT 
1660 on mehel põues kivi, millega kavatseb lüüa või visata ebaõiglast kohtunikku; too  arvab , et see 
on  pistis , ja mõistab mehe õigeks. Mitmes jutus ehmatatakse millegagi (vahel ka meelega) puu alla 
või kabelisse raha lugema tulnud röövleid ning saadakse nende raha endale.  
 
Valetamine  ja absurd. Vale ja absurd on naljandis enam-vähem üks ja seesama asi. Ka kilplaslike 
toimingute  äärmusvormid  on  samahästi  kui  absurd.  Folkloorid  on  välja  töötanud  suure  hulga 
absurdseid püsikujundeid — olematuid asju, võimatuid tegevusi, piirituid liialdusi, mis võivad ette 
ka  omaette  ütlustena:  vee  oks,  kivi  juur,   linnupiim ,  sea   sarved ,  vähi  vill,  sokulüpsmine,   kirbu  
rautamine,  konnakohitsemine,  liivast  köis,  kirvesupp,  sõelaga  veekandmine,  soolakülvamine, 
 
8 
pudrumäed  ja  piimajõed,  kuristiku  ületamine  kahe  hüppega  jne.  jne.  Ühes  naljandis  kelgib 
vanatüdruk,  et  ta   kuuleb ,  kui   kirp   õlgedesse  kuseb,  ja  näeb,  kuidas  sääsk  kirikutornis  haigutab. 
Eestlastel on regilaulutüüp “ Imed ”, kus kerilauad keedid leenta, siga sõtkus taigenida, lammas läks 
laudile munele. Lapsed oskavad absurdi nautida ja eesti  lastelaul  on seda samuti kuhjaga täis. 
Absurdile  rajatud  naljand  on  sageli   kahekihiline :  pealiskihis   sooritatakse   pettus  vm.  kavalusakt, 
selle  vahendiks  on valetamine: nt. toimub valetamisvõistlus; või veetakse kihla mitte öelda teisele 
“Sa valetad!” ning  kavalpea  võidab kihlveo mitmesuguseid solvavaid valesid rääkides; või seisneb 
valetamine  selles,  et  öeldakse,  et  pole  aega  valetada, kuna rutatakse nt. soola külvama, tuha vastu 
kalu  ostma  vmt.  Absurdisü≡eedel  endil  tavapärast  (proloogi,  sõlmitust,  konflikti  arengut  ja 
lõpplahendust  sisaldavat)  kompositsiooni  pole,  siin  toimub  “Browni  liikumine”  juhuslikke 
assotsiatsiooni  pidi. 
Tüüpilised valetamisnaljad on Münchhauseni-jutud jt. jahimehejutud: sabapidi puu külge naelutatud 
hunti   pekstakse  ja  ta   jookseb   enda   nahast   välja;  kirssidega  tulistatud  ulukil  kasvab   kirsipuu  
sarvedeks  pähe;  poolekslõigatud  koer  või  hobune  pannakse  valepidi  kokku;  jahimees  tirib  end 
juukseidpidi  soost  välja;  hunt  sööb  rakmeis  oleva  hobuse,  satub  süües  ise  aegamisi  rakmeisse  ja 
jääbki sõiduloomaks. 
Vale-  ja  absurdinalja  vist   kauneim   esindaja  on  juturegistreis  numbri  AT  1960  alla  koondatud 
“suurte  asjade”  tsükkel.  Siin  toimub  ohjeldamatu  fantaasiamäng  maailma  mõõtmetega,  asjade 
suurusvahekordade jm. omadustega. On nt. suur härg, sellel istuvad kolm venda — üks sarvel, teine 
seljas ,  kolmas  sabarootsul;  hakkavad  härga   jootma   —  härg  joob  tohutuis  kogustes;  tuleb  suur 
haugas , rebib härjalt kintsu; vennad kukuvad härja seljast kolm päeva; ühele neist läheb puru silma, 
selgub, et see on härja ärarebitud kints; rebane hakkab kintsu sööma; rebane  tapetakse , selgub olevat 
nii suur, et ei jõuta nülgida; keegi eit lõikab nahast poole ära, paneb veel sada nahka juurde ja  laseb  
lapsele mütsi teha jne. jne. Või pikk puu kasvab pilvini; keegi ronib seda mööda  taevasse  ja näeb 
seal mitmesuguseid absurdseid asju; laskub köiega taevast alla; köis lõpeb, jätkab seda aganatega; 
kukub  alla,  kolm  sülda  maasse;  kurg  teeb  talle  pesa  pähe;  lõpuks  toob  labida  ja   kaevab   end  ise 
maast välja. 
 
Kaasaegsete puändiga naljade, nende kompositsiooni, tegelaste, vormivõtete, mentaliteedi jm. kohta 
on  asjade  praeguse  seisu  juures  võimatu  öelda  midagi  kokkuvõtlikku  ja  ühtlasi  paikapidavat.  Siin 
näib olevat võimalik kõik. Tekst võib olla vormilt ühelauseline “kurnäuskas”, keerdküsimus, kellegi 
repliik , kolmarvuline vm. ahelstruktuur või ka üsnagi pikk  narratiiv , kasvõi nt. järgmine: 
•  Mees vaatab aknast välja ja näeb õudusega: tema koer väntsutab õues midagi, mis on  karvane  ja 
tolmune  ja  pulstis  ja  näeb  välja  täpselt  nagu  naabrimehe  küülik,  ja  see  küülik  näib  olevat  täiesti 
surnud.  Mees  jookseb  õue,  rabab  koera  käest  küüliku,  paneb   kuhugi   peitu  ja  õhtul,  kui  on  pime, 
hiilib naabrimehe hoovi küülikupuuride juurde ja pistab surnud küüliku ühte tühja  puuri . 
Järgmisel   hommikul   mees  kiikab  üle  plangu  naabrimehe  hoovi,  et  mis  värk on. Ja mis ta näeb — 
naabrimees  kükitab  just  SELLE  küülikupuuri  juures  ja  hoiab  pead  kahe  käega  kinni.  Mees  läheb 
areldi naabrimehe juurde, teretab ja küsib: “Mis sa siin teed?” Naabrimees ütleb: “Ma mõtlen.” — 
“Ja  mille  üle  sa  mõtled?”  —  “Ma  mõtlen  selle  üle,  et  üleeile  see  küülik  suri  mul  maha  ja  eile 
hommikul ma matsin ta maha — ja nüüd on ta surnust üles tõusnud, oma puuri tagasi tulnud ja siin 
uuesti maha surnud... kuidas on see võimalik!?” 
Tegelasteks  võivad  olla  soo,  ea,  rahvuse,  ameti,  seisundi  ja  rikkuse  vm.  tunnuse  järgi määratletud 
inimtüübid,  tuntud  ajaloolised  tegelased,  liiginimetustega  määratletud  loomad,  kirjandusest  ja 
folkloorist pärinevad inim- või loomtüpaa≡id,  elutud  asjad. Siin võivad toimuda täiesti igapäevased 
kui  ka  täiesti  äraspidised  ja  võimatud  asjad,  mis  ei  tõlgendu  üleloomulikena  ega  ka  mitte  tavalise 
allegooriana.  
 
 
 
9 
Lisan  siia  ka  mingi  valimiku  tekstinäiteid  pikemaist- vanemaist   naljajuttudest,  mis  võiksid  minna 
sinna lugemikku, kui mahuvad. 
 
Kavalusnaljandi näide 
AT  1525A  + 1525D +  1740  + 1737 
 
Ükskord eland üks  pahur  poiss. Ta teind inimestele alati kurja ja pahandust. Kiskund külanaiste 
kaalid ülesse, aga ise põle neid jälle ää sööndki, loopind aga laiali. Ta oli mitu korda isa kääst 
peksta soand, aga see põle aidand ühtigi; ta teind jälle pahandust.  Poisi  isa süda soand täis ja ta 
hakand poissi kiruma: " Kura  sind võtaks kõige oma  hullu  tükkidega!" 
Varsti tuldki kohe üks must tõld hooste ja kutsariga nende juure ja viidudki poiss ära seitsme oasta 
peale.  Esti  ei ole isa taht poega anda, aga vanakurat üteld, et kui sa lubasid, siis pead aga andma. 
Kui  seitse  oastat mööda läind,  tuld  poiss kodu. Isa hakand kohe pärima, et mis töö peale sa nüüd 
kua kuradi juures õppisid. 
"Õppisin vargaks,"  vastand  poeg. 
Isa põle sest esti  arugi  soand, muudkui ehmatand ära. Pärast üteld pojale: "Mul põle sulle kua 
kedagi tööd anda, lähen õige mõisa ja reagin härrale, eks siis soa näha, mis tema ütleb." 
Kui härra sest kuulda soand, ööld ta: "No hea küll, kui ta väljaõppind  varas  on, las ta siis tuleb ja 
varastab  minu kõige paremad hobused tallist ära, siis annan ma talle selle eest sada  rubla  raha, 
vaat  viina  ja varastud asjad saab omale veel pealekauba." 
Mõisahärra käskind tallipoisil kohe hobused kõvast latrisse kinni siduda, sadula selga panna ja 
ennast veel selga istuda. 
"Noh, nüüd võid siis pojale käsku viia," üteld härra, "aga kui ta ära ei  varasta  ja lõksu langeb, 
vastab ta oma peaga." 
Vanamees läind kurva meelega kodu poole ja üteld pojale, et ega sul nüüd küll peasemist põle. Kui 
poeg lugu tublisti oli järele pärind, naerd ta selle peale laia lõuaga ja üteld, et see alles veike asi 
on. Poeg pand enesele kahte seltsi viina pudelitesse, võtt leivakoti selga ja läind õhtu eeli mõisa 
poole.  Videvikus  jõund ta sinna, põle aga muusse kohta öökorterit soand kui tallipoisi juure. See 
põle midagi paha aimand ja käskind teda sealsamas heinte peal  magada . Teekäija tahtis, muidugi 
teada, õhtust süüa. Võtt siis kua õige tublisti kärakat söögi alla. Tallipoisil hakand suu kangesti vett 
jooksma  ja ta imestand, et küll on aga külapapal  pailu  viinapoolist ühes. 
"Jah, on  ikke  teist kanisti (= kaunikesti)," öeld varas, "ehk  soovite  kua natuke?" 
"Kui vanapapa oleks nii hea olema, ega ta mööda külge maha jookseks." 
"Noh, teie olete nagu mõisa inimene, tea, kas tahategi sellest pudelist võtta, kust mina võtan." 
Võtt siis teise  pudeli  ja and tallipoisile rüübata, seal old aga unerohi sees ja tallipoiss jäänd peale 
selle varsti magama. Varas tõst tallipoisi hobuse seljast maha, võtt hobuse lahti, istund ise selga ja 
kihutand minema. 
Hommiku   saat  ta käsu isaga mõisa, et saatku härra sada rubla raha ja vaat viina ära. Ei old parata 
kedagi, pahase meelega saat härra lubatud tasu isaga ära. 
Varsti  saadetud   poisile  mõisast uus käsk, et mingu ja varastagu nüüd härg kahe mehe vahelt ära, 
kui need laadale lähvad. Palka lubatud niisama pailu kui ennegi. Poisi isa old selle üle üsna kurb ja 
mõteld, et ega ta nüüd seda ometi soa ära varastada, liiategi veel kahe mehe vahelt. Aga poeg 
naerd selle peale jällegi ja öeld, et see alles tühi asi on. 
Kui mehed härjaga  metsast  läbi läind,  joost  varas tüki moad ette ja  visand  soapa tee peale maha. 
Härja-aajad jõund soapa juure ja pidand seal aru, et kas maksab moast ära võtta või ei, et põle 
kohta, kuhu panna, ja jätnud soapa maha. Varas joost jälle ette ja visand teise soapa maha ja võtt 
esimese ära. Kui härja-aajad teise soapa juure jõund, kahetsend nad küll, et esimest moast ära ei 
võtt. 
"Kui jätsime esimese, jätame teise kua," sõnand üks ja nad läind edasi. 
Varas näind, et see nõu põle aidand, ja katsund teist. Läind siis jälle tükk moad ette ja poond ennast 
puu otsa ülesse. Kui härja-aajad mööda läind, pidand nad jälle aru, et kas minna hädalisele appi 
 
10 
või ei. 
"Ei meil põle aega," ööld üks ja nad läind jälle edasi. 
Varas ronind puu otst maha ja läind uuesti meestest ette ja poond ennast jälle ülesse. Mehed üteld, 
et kui meie esimesest mööda läksime, siis lähme teisest kua. Nii sündind kua  kolmat  ja nellat korda. 
Nellanda korra aal hakand mehed selle üle vaidlema, et kas oli kolm või neli ülespoodud inimest. 
Vaidlus läind ikke suuremaks ja viimaks, et näha, kumbal õigus on, läind mehed tagasi, et ära 
lugeda, pailu neid oli. Nad sidund härja niikauaks puu külge kinni. Nii kui varas seda näind, võtt ta 
härja puu küllest lahti ja läind kus seda ja teist. 
Varsti läind väljaõppind  varga  isa mõisa ja reakind, et härg juba poja käes. Soand teine jälle palga 
kätte ja viind koju poja kätte. 
Nüüd and härra käsu poisile, et ta peab tema proua sõrmuse ära varastama. Isa old jällegi mures, 
et ega ta seda ometi soa teha. Poiss aga naerd selle peale. 
Õhtu videvikus kobind ta ennast mõisa. Ööse, kui juba kõik magand, läind poiss proua juure, teind 
oma häält hästi härra moodi järele ja küsind, et: "Anna see sõrmus parem minu kätte hoida, varas 
varastab ta sinu käesti ikke ära, aga minu käes on ta ometi alles." 
Hommiku läind proua härra käest sõrmust kätte küsima. Härra teind suured silmad, et: "Mis juttu 
sa aad, ma põle tervel ööl sängist välja saanud!" 
Varsti tuld isa poja palga järele. Küll vandund härra kavalat varast, aga palga makst ära, nagu 
kaup oli. 
Viimaks and härra vargale käsu kirikhärrat ära varastada ja tema kätte tuua. Isa old jälle häda 
täis, et ega ta nüüd enam terve nahaga ei pease. 
Ühel ilusal vaiksel õhtal, kui kõik ju magand, pand varas hulk vahaküündlaid haudade peale 
põlema. Õpetaja ärgand ülesse ja läind seda  imet  voatama. Varas ise seisnud nellahobusetõllaga 
kirikumõisa treppis ja teatand, et tema tuld kirikhärra järele ja tahab teda taeva viia. 
"Teie üksi olete see äravalitsetud, kes võib taeva saada; nüüd minge mõisa ja korjake endi  kuld - ja 
hõbeasjad kokku ja võtke ühes. Aga teisi ei tohi ülesse ajada, sest selle õndsuse vääriline põle keegi 
muu kui teie ise." Õpetaja täit peagi seda käsku ja soand varstigi valmis. 
Istund siis tõlda ja taevasõit hakand peale. Vahepeal kästud õpetajat  kotti  pugeda, sest peale selle 
pidi taevasse tõmbamine  tulema . Nüüd vedand varas teda läbi porilombi ja seletanud, et siinkohas 
on nüüd see  vihm , mis vahest maa peale sajab. Siis jälle ühe kivihunniku piale — seal pidi 
müristamine olema. Viimaks veel mööda mõisa treppi, et need pidid siis taevaredeli  pulgad  või 
astmed  olema, kust mööda teda  Peetruse  juure viiakse. Nüüd visand varas koti mõisahärra jalgade 
ette maha ja üteld: "Säh nüüd oma kirikhärra!" 
No küll old õpetaja häbi suur, kui ennast mõisast leind, ja härra jalgade ees veel. Ja kodu veel 
suurem häbi. Nüüd and härra vargale veel nellandat korda sada rubla raha ja vaadi viina ja last 
varga oma alt priiks. Mingu varastagu nüüd, kust ta ise tahab! 
Nõnna teenis poiss nelisada rubla raha, neli vaati viina ja sai veel pealegi priiks. 
 
EÜS VII 632/6 (2)