Haug (2)

haug Esox lucius . Lõheliste seltsi kuuluv haug ehk havi , Kesk-Eestis jm ka purikas on hästi tuntud röövkala ning hinnatud püügikala, kes elutseb nii Mandri-Eesti kui Läänemere idaosa vetes. Värvuse järgi tehakse vahet ojahaugil (tume), järvehaugil (hele, laiguline) ja jõehaugil (triibuline). Madalaveelistesse kudemispaikadesse ilmuvad haugid vastavalt vee temperatuuri tõusule ja suurvee seisule. Optimaalne aeg on aprilli esimene pool - mai algus. Nagu särje ja ahvena puhul, täpsustavad paljud haugi rahvapärased nimetused selle kalaliigi kudemisaega, kusjuures orientiiriks on mingi fenoloogilise nähtuse samaaegsus. Sellised nimetused on jäähaug, jääpurikas, jääalusehaug, hangehaug, keltsahaug, keltsanolk, kirrehaug, külmahaug, kevadhaug, konnahaug, rohuhaug, lillehaug, toomingahaug ehk toomehaug, tammehaug, soojaveehaug. Nimetus luhahaug kehtib samuti ka väljaspool kudemisaega madalas üleujutatud luhtade vees asuvate haugide kohta. Rahvasuust kogutud andmeid vahendab käsiraamat Eesti kaladest: «Kalurid eraldavad haugidel 2-4 kudemisjärku. Peipsi kalurid on teinud vahet 4 kudemisjärgu vahel, neist kolme esimest eraldatakse ka Võrtsjärvel: 1) «jäähaug» ehk «küünla(päeva)haug» (Pedaspeal), Võrtsjärvel ja mõnel väikejärvel - «hangehaug» (e «hangehavi») koeb sageli juba jää all veebruaris -märtsis (veebruaris arvatavasti vana kalendri järgi); olla kõige suuremad, sihvaka peaga, heledad; 2) «päris haug» e «tavaline haug» - koeb aprillis , kollakas, kõige arvukam ; 3) «lillehaug», «lillehaug» - koeb mais varsakabja õitsemise ajal, on õige kollane, kollaste tihedate täppidega, lühike, kõige väiksem; 4) «jürihaug» - koeb juuni keskel, ilus, tihedate pruunide täppidega, lühike ja paks. Väiksematel järvedel tehakse sageli vahet ainult «jäähaugi» ja «toomingahaugi» vahel. Iisaku teates on toomingahaugi kohta öeldud suured kollasekirjud, mis tulevad sügavamast Peipsi järvest, seevastu keltsanolgid olevat keskmised avid ning arvatavalt hallid jõekalad. Kahesuguseid haugisid teati ka Lõuna-Eestis: Haug koeb igal ajal, kui järv kinni ja veere lahti. Haugi on kaks liiki. Üks on jäähaug, teine konnahaug. Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam . Teaduse andmed nende nn ökoloogiliste vormide olemasolu Eesti vetes siiski ei kinnita.
Kudemisaja amplituudi märgib teade Räpinast: Haug nakas kudema küünlapäeval ja kudes jaanipäevani. Märgitud on veel ambrusepäeva ~ andrusõpäeva (4. aprill): Andrusõpääväl haug ujumõ ( Karula ). Selle vähetuntud tähtpäeva kohta muid teateid polegi. Nimetus ristipäevahaug on fikseeritud Torist, ehkki ristipäev ehk taevaminemispüha pole liikuva pühana kudemisaja dateerimiseks kuigi sobiv. Kalandusealastesse trükistesse on rahvapärase kalendaariumi interpreteerimisel sattunud eksitavat. Ülaltoodud teates, et jürihaug koeb juuni keskel, on vastuolu - jüripäev on 23. aprillil . Ka pole õige öelda «maarjahaug ehk küünlapäevahaug». Küünla(maarja)päev on 2. veebruar; ilmselt märgib nimetus maarjahaug ikka paastumaarjapäeva (25. märts) aegu kudevat haugi. Selle päevaga dateeritakse rahvakalendris kevade algust, keskmise õhutemperatuuri jõudmisega 0 °C piirile jõuab kätte sulavete aeg, omakorda sõltub sellest haugi kudemisränne. Üksikuid teateid on kalapüügiõnne taotlemisest imitatsioonimaagilise puuhalgude tuppatoomisega: Maarjapääva hommiku enne päävatõusu tuuvasse puualga väljast tuppa, see saab palju avisid see aasta. K. Salve on kalastusmaagilist puude tuppakandmise kommet pidanud liivlaste erijooneks. Uue kalastushooaja avamise puhul võeti ette toiming, mida on nimetatud ka kuiva havi söömiseks (Iisaku). Koos soomustega kuivatatud ning tervena alles hoitud suur haug leotati pehmeks ning valmistati toiduks. Nii võidi küpsetada ka esimesena püütud haug nimelt paastumaarjapäeval. Sellekohaseid teateid on Eestimaa idapoolsest osast, sh Setust. Piirissaarel küpsetati sel päeval haugimarjast pirukas . Analoogne on jõululeiva küpsetamise komme aastavahetusel, selleks et leib püsiks laual ka järgmisel aastal. Samuti loodeti kalaõnne püsimist.
Kui haugid juba enne jäälagunemist kudema tulid, arvati, et tuleb varane kevad (Tartu-Maarja); keskmisest varasema kudemisrände puhul peeti otstarbekaks külvitöödegagi varem alustada (Saarde); kui haug eelistas kudeda madalas vees, oli oodata kehva vilja-aastat (Põlva). Esimesest kevadisest püügist loodeti esimesena saada haug (Türi, Pärnu, Tarvastu), igatahes on haug ahvenast, särjest või latikast eelistatavam. Olgu unna või noodaga, arvati neid parem püüda olevat noorelkuul ja vanakuu põhjas (Iisaku). Rahvapärimust seoses haugi ja haugipüügiga on tutvustanud ka A. Luts.
Rahvapärimuslikud kujutlused hiidhaugist on ette puutunud ka kalanduse asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. «Teated enam kui 100-aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud,» märgib N. Mikelsaa. Eesti vete suurimaid eksemplare on arvatud jäävat 20 kg piiresse. Rahvasuus lisab teadmine, et veekogus elutseb hiidkala, mainet samuti ka tema asupaigale.
Hiidhaugi suurust, vanust ja ebatavalist välimust iseloomustatakse sõnadega, nagu suur, väga suur, ilus (st kogukas), ei ole jaksanud kanda, vana, sammeldanud, tölbi sabaga , sabata. Muistendis kutsub üleloomulik olend - veteriigi haldaja - niisugust kala kui oma karilooma, nt tölphännaga orikas, vana tölphännaga pull , Jakob Kõrvi ümbersõnastatud rahvajututekstis tõlksaba sikk . Olend ise jääb enamasti inimsilmale nägematuks ja tema välimus jääb kirjeldamata. Inimesele ohtlik pole neis muistendeis mitte kala, vaid kalakarjasest vaimolend:
Muistendid mitmesuguste eritunnustega hiidkalast (sabata, ühe silmaga, punase silmaga, sammaldunud pea või seljaga ) on tuntud mitmete rahvaste folklooris . Kalandusealasest kirjandusest võib saada kinnitust, et nn tölpsaba-kalu on tegelikkuses olemas. Teada on juhtumid, kus püüti haruldane sabata haug, kelle keha lõppes selja- ja pärakuuimega, samuti saadi kalapüügil lest , kellel puudus keha tagumine kolmandik. Rahvausundis on eeldusi tähenduslikuks saada samuti püsihaavanditega (nn reiaga) kaladel. Ka on väga suurte haugide ülapool tõesti tumerohelise värvusega, nii et tundub, nagu vees lebaks sammaldunud puuront.
Muistendirühm järvede rändamisest vahendab konflikti, milles ühel pool on inimene, teisel pool järv ise või vetevalla asukad , kellele inimese teguviis on vastuvõetamatu. Konflikti põhjustab lapselappide pesemine järves, lapse tagumiku pühkimine kalaga, liiga paljude kalade hoolimatu väljapüük vms. Kalaliiki tavaliselt nimetatud pole; ainult mõnel juhul on mainitud purikat (haugi). Tartu-Maarja jututeisendis pudeneb järvest tema rännuteel havikalu maha, Vändra teisendis pühib lapseema suure purikaga lapse tagumiku puhtaks.
Haug on järvede rännu muistendites muistse kalastajakultuuri esindaja nagu tölpsaba-haugki. I. Paulson märgib: «Kalastusest elatuvad algsed loodusrahvad on aga mõnda suurt kala või kalaliiki kõigi selle üksikute esindajatega pidanud jõevaimu või kalajumaluse konkreetseks kehastuseks, näit havi mitmel pool Põhja-Euraasias. Ka Eestis on kalurid omistanud havile eriti tugeva väe». Seda, et soomlastel ja Volga -äärsete soome-ugri rahvaste usundis on haug kalahaldja kehastus ehk koguni kosmoloogilise müüdi maailmakandja, märgib Matti Kuusi. Eesti usundis on haug ennem kaitsealune kui kaitsev vaimolend, vähemasti võib seda väita olemasoleva arhiivimaterjali põhjal. Ka on O. Loorits märganud niisugust erinevust ja pidanud seda germaanimõjuliseks. Meil on haugi või hiidkala patroneerivat vaimolendit nimetatud mitmeti: vetevaim , jõehaldjas, järvehoidja, kalaisa, kalakuningas jne. Nappidest kirjeldustest või kontekstist ilmneb, et neid kujutatakse üldjuhul antropomorfseina, harva zoomorfseina. I. Paulson peab vetevaimude ja haldjate demoniseerumist maaviljeluskultuurile omaseks nähtuseks ning rõhutab, et sellesse kultuuri kuulub samuti näkikujutelm. Hiidhaug seevastu on pärit kalastajakultuurist ning rahvausundis on nende kahe mõiste ühtesulamine välistatud: «Eriti huvitav ja tähendusrikas on aga laialt levinenud uskumus , et näkk ei ilmu iialgi havina, ehkki tal muidu võis olla selline pooleldi antropo -, pooleldi teriomorfne kuju, milles leidus ka sugemeid kaladest. - Havi oli teatavasti palju vanemast kultuurikihist, kalur -küti-usundist pärit vetevaim-kalahoidja konkreetne kehastus. See vetevalla ürgne valitseja vorm oli vist küll rahvale liiga püha, et sellega siduda võõrapärase näki mitmesuguseid metamorfoose ja muutlikke manifestatsioone.». Haugi kuju ei saavat võtta ka kurat.
Eesti näkimuistenditega on küll nõnda, et niisama nagu Põhja-Eesti muistendivariantides võidakse demoniseerunud ja oma kuju muutvat vete-elukat algjaks ehk näkiks nimetada, võib juhtuda seda, et küti-kalastaja-kultuuri esindajat tölpsaba orikat näkiga võrdsustatakse.
Haugi pealuus leiduva ristiga on siiski nii, nagu Paulson kirjutab: haugiks ei saa näkk end muuta just selle risti pärast. Muistend Valgejõe algjast ehk näkist lõpeb sõnadega, et see olend on mitmel näul, kas kala ehk hobuseraua näul, kuidas olnud, aga havikala näul põle taal võimalik olnud ennast näidata, sest haug olla ennevanast, kui kalad sõda pidanud, suur võidumees olnud ja taale on rist , labidas ja kerves aupalgaks antud, selepärast ei pea ka algjas tahtma ega pea taal ka olema võimalik haviks ennast muuta, sest niisugused elukad ei pea ristiga kokku passima.
Seos näkiga võib avalduda kaude: Kui augikalale kaks korda saab ahingiga sisse löödud, siis peab näkk kaks korda seda inimest tahtma ää neelda.
Pühalepa teisendi järgi ei saavat näkk end muuta haugi lõualuuks. Huvipakkuv on ühe Simuna päritoluga katkumuistendi lõpukommentaar: Kõigiks on ka katk ennast muutnud, aga mitte augi-kalaks, sest et temal rist pea peal on.
Võnnu tekst seletab Iisraeli rahva suhtumist haugi söömisesse. Juudamaa vetes haugi ei esine. Kuigi haugil soomused ei puudu, aitavad nähtavasti keeldumist põhjendada, nagu angerjagi puhul, Piibli käsusõnad, mille järgi soomusteta (siin: näivalt soomusteta) kalu tuleb pidada roojaseks.
Havi pealuu sees on rist. Vaata, juut ei söö sellepärast haviliha, et rist on sees. See teadmine oli meil, et juut ei söö haviliha.
Havi peas olevat ka veel vasar, naelu, nuga , mõõk, oda. Kristuse ristisurma juurde kuuluvad rist, vasar ja naelad (Tartu). Haug olevat kolmel korral noad valmis seadnud, et võrke katki lõikuda, ent Jumal lõiganud iga kord noad katki ja nii väidsed on praegu avi pää sisse jäänu (Tartu-Maarja). Ühe teisendi järgi on ristegi kolm: Havve kala pää seen omma väidse, mõõga ja oda, mida Kristuse ristisurma vainlaste tähis sinnä jo olevat algusest loodu. Ka olevat kolm luust ristikest löüdä, kats ilotut ja kolmas illus rist, nimelt keskmäne, havvekala lõpuste ligi.
Pisikest risti või kaldristi, kirvetera, mõõka või oda meenutavaid luid on nii haugi kui teiste kalade peas, kuid haugi loperguse, pardinokataoliselt eenduva ninaga pea ülaosas leidub tõepoolest üsna suur ristikujuline luu. Rahvausundi seisukohalt pakub huvi, kas seda looduse poolt antud moodustist on ka enne kristlust maagiliseks esemeks peetud. Mitmete ümberkaudsete rahvaste folklooris omistatakse risti, naela , oda, haamri , pihtide, imeomadustega kivi vms olemasolu samuti tursale, pikÜale, angerjale jt kaladele. Haugi peas olevat risti (või: riste ) on kasutatud maagilise vahendina võrkude suitsutamisel hea kalaõnne saamiseks, samal otstarbel on kasutatud haugi pead. Haugi lõualuud on soovitatud hoida seinaprao vahel, et püsiks hea kalaõnn (Türi); hambaid on kasutatud hambavalu puhul valutava koha torkimiseks; täidest lahtisaamiseks soovitati täi haugi hammaste vahele panna ja haug vette lasta; kariloomade puhutiste raviks kraabiti nende hammastega loomal ristluude päält, see pidi aitama (Rakvere); kevadel püütud esimesele haugile tuli västravarrega kolm korda pähe lüüa, siss saavad hää õnn kõik kevväi hauge püüdä ( Setu ); esimesena püütud havi peast imbuva verega määriti kalavõrku, öeldes: «Siin oled sa ja su vendade veri , mis teid kõiki kokku toob» (Järva-Madise). Soovitati esimesena püütud kevadise haugi silma kogu suve taskus hoida, et siis kala pime ja püünisesse satub.
Regilauludes on poeetilisi sünonüüme kasutatud enam haugi kui teiste kalaliikide kohta. Need kirjeldavad kala välimust mingi tunnuse kaudu, tähelepanukeskmes on enamasti pea: suured aavid hallid seljad; suured avid - arvad hambad; hõbõ hando havvõkõisi; avi alli, laiku otsa; avid suured laugud otsad ; hõbepäida hauge-siida; augid paksud pead jämedad; pikkad aavid pead jämedad; tuli augi alta vetta, mudapea muda seesta; musta pea tõusis mudasta, sini pea savi sehesta; purikad pugalad külled. Kuigi haugi nimetatakse parallelismirühmas enamasti kõrvu teiste kalaliikidega, on ta ikkagi kõige sagedamini mainitud kalaliik . Orjuslauludes võrreldakse mõisast pääsemist haugi hammaste vahelt pääsemisega. Võrdlus on tabav - mõlemad on pea võimatud. Haugi nõelteravatest hammastest saab kandlele pulki, naelu, kandlelaudu, -külgi vm, nii nagu lõhe lõualuust kandlele kaared või karp (laulutüüp « Kannel »). Tegemist on poeetilise võrdluspildiga, selgitab Kaarle Krohn: «Kandle osasid ei ole reaalselt nii mõeldudki, et need kala luust ja inimese juustest oleksid tehtud. Mõte on nii sündinud, et kandle karpi (kaant) on võrreldud lõhe lõualuuga, selle naelu haugi hammastega ja keeli neiu (laulja oma?) juustega.».
Mari-Ann Remmel on hiiepärimuse analüüsimisel tähelepanu juhtinud huvitavale teabele haugi seosest hiiega. Kõne all on üks pühä paik, palvepaik, hiiede kerik Kodavere kihelkonnast pärit muistendis, kus näil õllud siis vedejumal, palusid sedä, kes vihmä annab .Teisendites on muuhulgas juttu nii puujumalate kui kivist raiutud kuju kummardamisest, paari jutustaja sõnutsi aga ka suurest venest koos haugi ja ilmselt peitvarandust valvava ussiga.
Teises variandis osutub uss olevat egan venne õtsan ja haug vene sees (kivide piäl suur vene, havi siden). Tõenäoliselt vahendavad need süzheed mälestust Assikvere hiiekohale rajatud või selle vahetus läheduses asunud ristiusu-aegsest sakraalehitisest. Kirjeldus mitmeti ebatavalisest venest, haugiga vene sees või selle «igas otsas» näib sisaldavat sõnumit ristiusueelse kalahaldja-kujutelma edasielamisest nn kalakabelite atribuutikas.
Haugil on hästi välja kujunenud jahitaktika, tugev haaramisrefleks, saagi haaramiseks ning kinnihoidmiseks kohastunud suur suu ja teravad hambad. Need omadused on andnud põhjust tema võrdlemiseks hundi või mõrtsukaga. Seda väljendavad mõned eufemismide lahtiseletused: Aug on mereunt. Seda, mis unt metsas, on aug meres (Reigi); Aug on mere mõrtsukas. See sai [püüdis] suure meremõrtsuka (Pöide). Sama kordub seletusmuistendis, mille järgi haug on pälvinud Kristuse enda soosingu: Vanarahvas teadsid jutustada. Siis kui Taeva Poeg maad mööda ümber on rändanud, siis on tema seda vägitööd pealt vaadanud, mis taevaalused linnud ja maapealised loomad ja maa-alused loomad ja vete sees kalad ja mõned teised loomad on neid pisemaid oma alla rõhunud, on neid ära neelanud ja on neid oma korterist välja kihutanud. Kui Taeva Poeg oma Isa juure taeva läinud ja Isa kõik meelevalla oma poja kätte andnud, siis on Taeva Poeg kõik need loomad, mis siin eespool nimetasin, oma juure [kutsunud], egast sordist üks. On kõik loomad kokku tulnud, siis läheb Taeva Poeg neid vaatama, kas on kõik koos. Taeva poeg annab kõigile loomadele aru kätte, kudas nemad peavad elama. On kõigile ära seletetu, siis Taeva Poeg ütleb: «Nüüd võite ära minna.» Aavikala tõstab oma healt : « Minule ei ole mingit aru tehtud.» Taeva Poeg ütleb: «Mis aru sina nõuad, sina oled üks kalade mõrtsukas, kui kätte saad, siis söö, kui ei, siis ole ilma, seniks kui jälle mõned juhtud saama.»
Ühes variandis on haug küll hundist saadud, ent jutustajale pole teadmata, et hundi loob kurat ja nii osutubki vajalikuks rõhutada haugi ning kuradi lahusust.
Haug ei ole olnud enne kala. Ta on olnud metsas hunt. Aga kui kurat teinud hundi, siis haug on vihastand ja läind vette.
Ei puudu näide haugi otseseosest kuradiga . Avi on vanapagana sorti, on öeldud Tarvastus. Väärika veteolendi demoniseerumisest annab tunnistust kirjapanek Hanilast: Iga ebaloomulik loom on tont. Kord löödud suure 10-jalasele aavile ahingas sisse. Pärast leitud ahingas vanalinna (maalinn) pealt. Siis arvati, et aug vanalinna sisse läin ja ahinga välja jättis. Seda augi arvati vanalinna tondiks.
Vanemas usundikihistuses on haugil kõige enam ühist tursaga, kuid võrreldes tursaga on haugi pühaduseoreool siiski suhteliselt hästi läbi aegade püsinud. Siinkohal väärib märkimist, et Sampo-sõna semantika lahtimõtestamisel on sampi ehk sampokala kui müütilise hiidkala ning kalaema vasteks peetud ennekõike haugi, kuid ka turska ja säga. Tursk esindab merekalu, haug ja säga esindavad magevete hiidkalu.