Haug (2)

haug Esox lucius . Lõheliste seltsi kuuluv haug ehk havi , Kesk-Eestis jm ka purikas on hästi tuntud röövkala ning hinnatud püügikala, kes elutseb nii Mandri-Eesti kui Läänemere idaosa vetes. Värvuse järgi tehakse vahet ojahaugil (tume), järvehaugil (hele, laiguline) ja jõehaugil (triibuline). Madalaveelistesse kudemispaikadesse ilmuvad haugid vastavalt vee temperatuuri tõusule ja suurvee seisule. Optimaalne aeg on aprilli esimene pool - mai algus. Nagu särje ja ahvena puhul, täpsustavad paljud haugi rahvapärased nimetused selle kalaliigi kudemisaega, kusjuures orientiiriks on mingi fenoloogilise nähtuse samaaegsus. Sellised nimetused on jäähaug, jääpurikas, jääalusehaug, hangehaug, keltsahaug, keltsanolk, kirrehaug, külmahaug, kevadhaug, konnahaug, rohuhaug, lillehaug, toomingahaug ehk toomehaug, tammehaug, soojaveehaug. Nimetus luhahaug kehtib samuti ka väljaspool kudemisaega madalas üleujutatud luhtade vees asuvate haugide kohta. Rahvasuust kogutud andmeid vahendab käsiraamat Eesti kaladest: «Kalurid eraldavad haugidel 2-4 kudemisjärku. Peipsi kalurid on teinud vahet 4 kudemisjärgu vahel, neist kolme esimest eraldatakse ka Võrtsjärvel: 1) «jäähaug» ehk «küünla(päeva)haug» (Pedaspeal), Võrtsjärvel ja mõnel väikejärvel - «hangehaug» (e «hangehavi») koeb sageli juba jää all veebruaris -märtsis (veebruaris arvatavasti vana kalendri järgi); olla kõige suuremad, sihvaka peaga, heledad; 2) «päris haug» e «tavaline haug» - koeb aprillis , kollakas, kõige arvukam ; 3) «lillehaug», «lillehaug» - koeb mais varsakabja õitsemise ajal, on õige kollane, kollaste tihedate täppidega, lühike, kõige väiksem; 4) «jürihaug» - koeb juuni keskel, ilus, tihedate pruunide täppidega, lühike ja paks. Väiksematel järvedel tehakse sageli vahet ainult «jäähaugi» ja «toomingahaugi» vahel. Iisaku teates on toomingahaugi kohta öeldud suured kollasekirjud, mis tulevad sügavamast Peipsi järvest, seevastu keltsanolgid olevat keskmised avid ning arvatavalt hallid jõekalad. Kahesuguseid haugisid teati ka Lõuna-Eestis: Haug koeb igal ajal, kui järv kinni ja veere lahti. Haugi on kaks liiki. Üks on jäähaug, teine konnahaug. Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam . Teaduse andmed nende nn ökoloogiliste vormide olemasolu Eesti vetes siiski ei kinnita.
Kudemisaja amplituudi märgib teade Räpinast: Haug nakas kudema küünlapäeval ja kudes jaanipäevani. Märgitud on veel ambrusepäeva ~ andrusõpäeva (4. aprill): Andrusõpääväl haug ujumõ ( Karula ). Selle vähetuntud tähtpäeva kohta muid teateid polegi. Nimetus ristipäevahaug on fikseeritud Torist, ehkki ristipäev ehk taevaminemispüha pole liikuva pühana kudemisaja dateerimiseks kuigi sobiv. Kalandusealastesse trükistesse on rahvapärase kalendaariumi interpreteerimisel sattunud eksitavat. Ülaltoodud teates, et jürihaug koeb juuni keskel, on vastuolu - jüripäev on 23. aprillil . Ka pole õige öelda «maarjahaug ehk küünlapäevahaug». Küünla(maarja)päev on 2. veebruar; ilmselt märgib nimetus maarjahaug ikka paastumaarjapäeva (25. märts) aegu kudevat haugi. Selle päevaga dateeritakse rahvakalendris kevade algust, keskmise õhutemperatuuri jõudmisega 0 °C piirile jõuab kätte sulavete aeg, omakorda sõltub sellest haugi kudemisränne. Üksikuid teateid on kalapüügiõnne taotlemisest imitatsioonimaagilise puuhalgude tuppatoomisega: Maarjapääva hommiku enne päävatõusu tuuvasse puualga väljast tuppa, see saab palju avisid see aasta. K. Salve on kalastusmaagilist puude tuppakandmise kommet pidanud liivlaste erijooneks. Uue kalastushooaja avamise puhul võeti ette toiming, mida on nimetatud ka kuiva havi söömiseks (Iisaku). Koos soomustega kuivatatud ning tervena