Tartu murre, Otepää murrak (1)

Keskkool - Varia - Kategoriseerimata

4 HEA

Tartu murre, Otepää murrak
Referaat
Tartu 2007
1. Sisukord

Sissejuhatus…………………………………………………………………....3

Tartu murre…………………………………………………………………….4

Tartu murde erijooned…………………………………………………………7

Otepää murrak……………………………………………………………..…..8

Näpunäiteid tekstide lugemiseks……………………………………………..10

Otepää murdetekst ………………………………………………………..11

Otepää murdeteksti tõlge…………………………………………………13

Kokkuvõte…………………………………………………………………....15

Kasutatud kirjandus…………………………………………………………..16

Lisad………………………………………………………………………….17

Kaart 1 (Eesti murdealad) ………………………………………………..17

Kaart 2 (Tartu murdealad)…….…………………….…………………....18
2. Sissejuhatus
Oma referaadi teemaks valisin Tartu murde ja Otepää murraku eelkõige elukoha tõttu, kuid ka sellepärast, et minu ema räägib kodus palju Otepää murrakut ja seega oskan ka seda ise veidike . Mulle pakkus suurt huvi sellest rohkem teada saada ja oma teadmisi sel alal täiendada ning selline teemakäsitlus õppeaines andis selleks suurepärase võimaluse. Mulle meeldib väga Jakob Hurda ütlemine: ,,Murretes on palju teaduse tuuma, ka vana aja tundmist, sest keel on ju terve inimese elu suur ilmutaja.” See annab minu arust väga hästi edasi seda teadmist, mida igaüks meist peaks endas kandma ja teistele edasi andma.
3. Tartu murre
Tartu murre on paiknevuselt keskne lõuna-eesti dialekt , mille levikupiirkond asetseb mulgi ja võru murde vahemail. Põhja-Eesti keskmurdest lahutab seda murdeala Suur-Emajõgi ja Amme jõgi, põhja-eesti idamurdest endise Vesneri ja Kavastu valla põhjapiir, mulgi alast Võrtsjärv, Väike-Emajõgi ja Pedeli jõgi. Kagus ja lõunas on vastas endine Võrumaa ja võrukeelne Karula . Kõik need piirid tunnukse olevat tinglikud. Vastastikused keelelised mõjustused, eriti kagus, lõunas ja kirdes , on tiheda suhtlemise tõttu olnud paratamatud.
Tartu murde kujunemisel on aluspõhjaks olnud muistsete ugalaste keelepruuk . Ajaloo andmeil oli Ugandi suur Lõuna-Eesti maakond. Ugalaste keeleline kujunemine näikse olevat toimunud muu Eestiga enam-vähem võrdseis tingimustes, kagupoolsete hõimlaste kohta seda väita ei söandaks. Praegune tartu murre on piki aegu kestnud keelelise arenemise tulemus, kusjuures tähtsat osa on etendanud mitmesugused majanduslikud, ühiskondlikud ja halduslikud tegurid, samuti murrakualade geograafiline asend. Feodaalaja sajandeid kestnud pärisorjus kammitses ka tartumaalaste materiaalset ja vaimset elu. Sunnismaine talupoeg elas ja liikus peamiselt mõisa ja valla piirides, kihelkonnast kaugemale pääsemata. Aga keel suhtlemisvahendina vähehaaval arenes ja muutus niisugusteski tingimustes. Tartu murde säilimist on soodustanud oma ainesest võrsunud lõuna-eesti kirjakeel (nn tartu keel), mis oli kiriku-, kooli- ja asjaajamiskeeleks veel möödunud sajandilgi. Kahtlemata on tartu murde kujunemise hilisemas faasis mõju avaldanud ühtse põhjaeestilise rahvuskeele tekkimine ja üldine tarvituselevõtt, samuti ülikoolilinna ning kultuurikeskuse Tartu lähedus. Ka ei tohi unustada tartumaalaste juba varaseimast sajandeist tuntud haridusejanu ja majanduslikku jõukust.
Käsitletav dialekt koosneb kümnest murrakust, mida keelelise arengu põhjal on võimalik jagada neljaks suuremaks rühmaks. Tartu murde põhjarühma kuuluvad rohkete põhjaeestiliste joontega Tartu- Maaja ja Kodavere -Kavastu murrak. Murde läänerühma moodustavad Rannu, Puhja , Nõo, idarühma Kambja , Võnnu ning lõuna rühma Rõngu, Otepää ja Sangaste murrak. Liigitus aluseks on võetud endisaegsed kirikukihelkonnad, murrakupiirid teadagi on kihelkonnapiiridega võrreldes suhtelised. Naaberkeeltest on Tartu murrakuid mõjutanud läti keel lõunas ja vene keel idas, kuid need mõjud piirduvad siiski vaid üksikute sõnalaenudega, näiteks läti tsäunma `nokkima`, `hakkima` müütnik ` vihane sõnakehv inimene` või vene mosna `mõnus` sudak `koha` või täta `isa, vanaisa`.
Tartu murde põhjarühm (KodKav, TMr) on keeleldasa võrdlemisi ühtlane, selle peamiseks tundemärgiks võib pidada põhjaeestiliste joonte rohkust. Erinevalt lõunapoolsest tartu murde alast on siin koolikeeleks olnud põhja-eesti kirjakeel. Emajõe lõunakaldale jäänud Vorbuse valla elanikud, kelle kontakt lõunatartumaalastega tihedam, on keeleliselt tublisti lõunaeestilisemad. Mida enam põhja poole, seda enam kohtame põhja-eesti keskmurde ja idamurde jooni. Häälduses torkab kõrva Peipsi ääres levinud järgsilpide kõrgete vokaalide madaldumine (kohò̀s `kohus` toh̀̀tno `tohtinud`). Levinud on ka nõrgaastmeline de- mitmus (sià̀dele).
Tartu murde läänerühm (Ran, Puh, Nõo) paistab silma oma keerukate kvantiteedi- ja kvaliteedisuhetega. Kvantiteedimuutustest on haaratud nii konsonantism kui vokalism. Pikenema kalduvad lühikesed geminaadid ja pikad vokaalid , nõrga astme konsonantühendite ja diftongide puhul aga esimene komponent. Paljud hääliku- ja vormijooned on sarnased Mulgiga. Näiteks võib tuua sõnad üits `üks` läits `läks` järven ,järves`
Tartu murde idarühm (Kam, Võn) on läänerühmaga võrreldes konservatiivsem, põhjaeestilise kirjakeele mõjudele alistumist on vähem. Sõnaalguline afrikaat ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine näikse kogu alal säilinud olevat. Idarühma eelpost Kambja sarnaneb nii majandusliku kui kultuurilise arengu poolest Nõoga, mõneti võib sarnaseks pidada ka keeletarvitust. Üleminek Nõo murrakult Kambja murrakule toimub märgatamatult. Kambja lääne- ja põhjaossa ulatuvad tartu murde läänerühmadele omased kvaliteedi- ja kvantiteedimuutused, laialdase levikuga paistab silma algupäraste diftongide järelkomponentide alanemine nõrgas astmes .
Põhiolemuselt üsna konservatiivne näikse olevat tartu murde lõunarühm (Rõn, Ote, San). Sõnaalguline afrikaat on säilinud, tuleb ette koguni ületaotlust (Ote tsuits `suits,` Rõn tsille `sile`). Nagu eespool mainitud , kuuluvad tartu lõunarühma Rõngu, Otepää ja Sangaste murrak. Rõngu on õigupoolest siirdemurrakuks lääne- ja lõunarühma vahel. Põhjapoolsesse Rõngu ulatuvad läänerühma keerukad kvantiteedi- ja kvaliteedisuhted, keelepruuk sarnaneb mitmeti Rannus, Puhjas ja Nõos kõneldavaga. Seevastu Rõngu lõunaosal on ühiseid jooni Otepää ja Sangastega, eriti morfoloogias. Otepääd on nimetatud küll keskseks, küll kõige tüüpilisemaks tartu murrakuks. Kumbki epiteet pole päris täpne. Minevikus, kui päevakorras olid lõunaeestilise kirjakeele probleemid, oli Otepää tõepoolest keskne lõuna-eesti murrak ja oleks hästi sobinud rahuldama ka tartumaalaste kui konservatiivsete võrukeste vajadusi. Ka ,,tüüpiline” pole paras sõna. Tüüpiline murrak peaks kajastama teatud murdeala olulisemaid erijooni. Otepää ei kajasta. Võibolla oleks õige iseloomustus: kõige alalhoidlikum tartu murrak. Tõepoolest selle kõrvalise tagamaa kõnepruugis on alles hoidunud väga vanu häälikulisi, morfoloogilisi ja leksikaalseid jooni. Oma konservatiivsusega tuletab otepäälaste kõnepruuk meelde võru murret.
Tartu murde erijoonte kujunemine on alanud vähemalt muinasmaakondade kujunemise aegadel . Asustuse jätkuvusele viitab Läti Henriku kroonikast tuntud 13. sajandi kohanimede, näiteks Otepää püsimine tänapäevani. Tartu murde erijoonte suurt vanust näitavad tartu kirjakeele vanimad teosed. Näiteks Wastses Testamendis (1686) esinevad vormid saijen ` saades ` om jättetu `on jäetud`, Johannes Gutslaffi Tartu grammatikas (1648) on aga üks tähelepandavaid Tartu murde uuendusi , de-sisseütlev kääne (Dartutte ` Tartusse `).
Tartu murre on häälduse põhijoonte poolest lähedane Mulgi murdele. Mitmeid uusi eriarenguid on grammatikas, mille poolest võib Tartu lõunapoolseid murrakuid pidada üldse kõige uuenduslikumateks Lõuna-Eestis. Sõnavara on suuresti lõunaeestiline. Tartu murdes on kokku 67682 litereeritud sõna, märgendatud sõnu 31206.
4. Tartu murde erijooned
Mõistmaks Tartu murdes olevaid erijooni, toon nad välja punktide kaupa.

sõnaalgulise afrikaadi ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine (tsiga ´siga´, tsilkma ´tilkuma´ tsedze ´isaõde´ sirguke ´linnuke´).

s- põhja-eesti t asemel sõnades (saivas ´ teivas ´ sib ´ tiib ´).

sõnaalguliste konsonantühendite kl-, kr-, pl-, pr- ja tr- püsi nii laensõnades kui ka kirjeldavate ja helimatkingulistes sõnades (kribimä ´kriimustama´ plum ´ ploom ´ pleijats ´ pliiats ´).

teise välte asemel hääldatakse paljudes vormides kolmandat väldet (ol`li `oli` vańnu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas.

ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tūlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule.

pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (ōle `huuled` mönü `müünud`)

lõunaeesti murretest ainsana on Tartus pikk ü diftongistunud, küll ainult 3. vältes (müimä `müüma`).

sisseütleva käände lõpuna on üldistunud de (ladude `lattu` puˆlde päˆde `poole peani`)

ne- ja us- sõnade sisseütlev on i lõpuline (minestuzi `minestusse`).

i- mitmus on säilinud üsna hästi, aga üldistunud tugevaastmeliste vormidena (lehtist `lehtedest` jalgul `jalgadel`)

tartu murdele on omane kahe demonstratiivasesõna sarja kasutus. Lähedal olevat märgib siˉ `see` niˉ- ne `need`, kaugel olevat ja abstraktse tū `too` nū- nu `nood`).
5. Otepää murrak

Otepää murrakul ei ole ühelgi sõnal h tähte ees (audma, obõnõ, õng, aug).

sõna lõpus on kuulda h tähte, eriti mitmuse nimetavas ja ainsuse osastavas (õhtah).

sõna lõppudes tulevad ümberhäälikud ette, s.o. ä, ö, ü, mis kirjakeeles olemas pole (ädä, ärä, lännü, vettünü, tulõl)

pikk üü selgesti kuulda, mitte üi (nüüd, süüdü, müüdü, müürü)

pikk oo on ühesilbiliste sõnade nimetavas enam u poole, aga teistes käänetes pikk selge o (soov enam u; soovio)

lühike õ, mis esineb nimetavas käändes olevates sõnades on hästi kuulda (õnn, õrn, õigõ)

pikk õõ ja ka kõigis teistes käänetes peale nimetava on vene keelse õ tähe moodi (õõrma, sõõrma)

iseloomulik on eeldatava 2. välte ebaootuspärane pikenemine ( suvve ~ `suvve, tsikule ~ tsikkule, jäänü ~ `jäänü).

Tartu murdele iseloomulik i-lõpuliste diftongide järelosise alanemine on Otepääl juhuslikum ja märksa nõrgem, mistõttu seda ei ole märgitud.

mitmetel sõnadel on alalütleval käände lõpus kaks l- tähte (-lle). (rahvallõ, kuningillõ, ilusillõ)

sõnade alguses esineb ts-. (tsiga, tsuskamma, tsirtsmä)

ainsuse sisseütlev lõpeb enamasti hõ, he peale, kusjuures sõna sisemine muutus enamasti kõvaks jääb. (ker`k kerkohõ, süä süämehe). Kus hõ, he sõna lõppu ei tule, seal on sisemine muutus ikka kõva (eluellu, kivikivvi).

mitmuse sisseütlevat palju üksinda ei kasutata, vaid öeldakse sõna sisse (põldõ sisse, maie sisse).

nimetava käände ainsus on ilma n-ta (läämitte lään, künnä mitte künnan, tee mitte teen).

nimetavas käändes pole kunagi kirjakeele b-t, vaid mitmed isesugused lõpud, kõige sagedamini s- täht. (tulõ, kirjutas, koolitas, eläs, sääd).

isikute, asjade lõpus mi, 3 ja enam silbilistel sõnadel mmi (meie lämmi, teemi, elämi, kirjutammi).

mitmuse osastava lõpp, mis kirjakeeles on d, on otepää murrakus t (eläjit, tohtrit, põrmandit).

küsimusele mida tehti vastatakse nii, et sõna lõpus oleks ti või 3 ja rohkem silbilistel sõnadel di (sööti, lääti, teeti, eläti, teretädi, kirjutadi, sarjadi).

nimetava käände mitmus lõpeb va, vä, se (sõ) või sse-ga (tampva, söövä, kirjutasõ, elässe´, in`gäse).

Tuleviku väljendamisel ei kasutata kunagi sõna saama abil, vaid kasutatakse just va, vä, se (sõ) või sse-d.
Otepäält on noteeritud sõnu üldse 4435 (57. koht), haruldasemaid 2380 (48. koht).
6. Näpunäiteid tekstide lugemiseks
Murdepalad avaldatakse võimalikult lihtsas kirjaviisis, et murdekõneleja jutuvestmist saaks ka tekstina hõlpsasti jälgida. Eesti kirjakeele ortograafiast tuntud vahenditele on tulnud lisada järgmised märgid:
` – graavis tähistab kolmandat väldet vastava sõna(osa) ees (`valge, `käised, `silku, `aeti, `ümber`ringi, üle`aidne), v.a ühesilbilised sõnad, mis jäävad märgita. Sulghäälikute välteid märgitakse nagu kirjakeeleski (nt vakk : vaka : vakka).
´ – akuut märgib kaashäälikute peenendust (palatalisatsiooni) tähe kohal või kõrval (nt
saƒl, tah• ‘tahtis’).
i – ülilühike i konsonandi ees märgib eespoolset peenendust (eespalatalisatsiooni) (nt
naikka ‘nakkisid, puupulki, varnu’).
† – ä ja e vahepealne häälik saarte murdes (nt p††l ‘peal’, `k†ima ‘käima’).
‡‡ – ng-ühendi nõrgaastmelisele vormile vastav häälik saarte murdes (nt lö‡‡ad
‘lõngad’, ki‡‡ad ‘ kingad ’).
æ – kõrisulghäälik Võru murdes sõna lõpul (mitmuse nimetavas pääæ ‘pead’, dainfinitiivis
seƒläteæ ‘seletada’, käskivas kõneviisis annaæ ‘anna’ vm).
¦ – ühenduskaar osutab hääldusseostele (nt ma¦i tia ‘ma ei tea’). Kõrisulghäälikust võib
johtuda kokkuhääldus (lausefoneetiline assimilatsioon ), kus järgneva sõna alguskonsonant
kandub eelneva sõna lõppu ja tekib kaksikkonsonant, nagu sääntses¦sarvõp¦pään;
äräk¦`kaonuæ.
· – punkt tähistab vajaduse korral pearõhku rõhulise silbi täishääliku järel (para`ai·gu
‘praegu’).
( ) – ümarsulgudes esitatakse:
a) sõnad, sõnaosad või üksikhäälikud, mis on plaadilt halvasti kuuldavad;
b) sõnavorme selgitavad märkused;
c) teksti mõistmiseks vajalikud sõnaseletused (võrdusmärgiga).
[ ] – nurksulgudes on koostajate poolt lisatud sõnad.
6.1. Otepää murdetekst
Lugu pärineb Otepää kihelkonnast, Kirikukülast. Selle on rääkinud Elfriide Treial, kes elas aastatel 1912-1992. Ta oli lopsaka keelepruugiga ja sõnaosav jutustaja .

Karjapõlv

Ommugune ülesstulek no tuu iks (= ikka) `olli küll üits kius ja rit. Aga no kos sa `pässit (= pääsid), mugup¦pidit tulema enne (= aga). Tõnekõrd ollit magama `jäänü küll kui õigati. `Tulti jälle uvveste et: «No kas ei saa joba `valmiss mis...» Kui `süümisega ruttu `valmiss es saa: «No missa mäletät (= mäletsed) sääl, kui sa joba ennembi `mõtsa ei saa.» Tuu olli sis ku elä(jä)karjan ollit. Tsiakarjan, tuu..., tuu võis
veidikese `ildamp (= hiljem) minnä, sinnä nii `varra väega es sunnita.
No aga toda kodutulõkit, toda `uutsõt `õkva nigu aina `aigu oodõtass `päivä pilve alt. Mitukõrd olli mõõdetu joba vari ärä, iks olli pikk. Mitukõrd ollil¦`loetut¦tsia ärä, käen omma kõik. Sii tsiga olli sellega, tuu tsiga olli tollega. Vanaemmiss olli `o¸kuga (= orikaga), pahrukene (= kuldikene) olli `põrsaga, töbisaba kiriväga (= kirjuga), vana¦Rutass Otassõga, käen olliva kõik. Noæ kui tsikuga kodu sait , sis tuu jala `valla`võtmine. Kui olliva sis nuu..., nuut ¦tsuvva kabla (= pastlapaelad) olliva sis vahel `kiirdu `lännüvä (= läinud) ja, ja `sassi `lännüvä ja. Ja sis noit tulli tõnekõrd nii`muudu et, tulli väits `väƒlä võtta ja kabel `katski tõmmata, et ennembi jalast ärä saava ja. Ja sis `jälle koheki mujale `juuskma, kohe sis omal olli lut minnä. Kas sis ` koeki (= kuhugi ) perve ala `marju `o•sma vai mõtsa`viirde vai. Vai `tüüliste manu aina manu ` kaema , mis nuu sääl teevä vai. Nii et ega sis tu karjalaits `lõunassvahel väga nii väga magada ¦ss läpeki (= ei läbenudki), es tahakine. `Lõunassvahel olli sis vabaduss `rohkemp prii . Ega ma `võõra man s¦ole, ma olli oma emä man karjan, ega sis nii väga lõunassvahe tüüd es sunnita.
Aga õdagusspoolen pidi jälle kell neli tsikuga `mõtsa (= kesapõllule) minemä. Ja kellä katõssani ja mõnikõrd pidi viil vahel ütessäni mõtsan olema. Kui es saa `pernane kotun tsikule `süüki ette `anda, mis olli valmistedu, olli `kossegi (= kuskil) aina¦man, sis es tohi `enne kodu ka tulla. `Enne pidit, niikavva pidit mõtsan olema ku `pernane kodu tulli ja tsikule söögi `moldi `pandse (= pani). S¦tuu karjamaa tuu olli jo paƒlass, egass sääl ei¦tä midä suurt võtta¦ss ole. Ja nut¦tsia nuu¦ss saisava (= nood ei seisnud) ka, kesä¦pääl käisivä. Sääl na `tsogseva ja, ja ja sis magasiva sääl sis `tsompe sisen (= lohkude sees), kos na olliva sis `tsognuva `endäle noid asemit magamise jaoss ja. Ja ni et kõtu (= kõhud) olliva tühä ku na kodu tulliva. Kotust `anti näile sis süvvä vil ette.
Peräst olli lehmäkarjan. Ma käisi säidse suvve karjan: üte tsiakarjan ja kuus suvve käisi lehmäkarjan, `endä emä puul. Lehmäkarjan olek olli minu arust viil parem(b). Mul olli ju väga ää peni. Mul olli kaits ääd penni , Tuk ja Krats. Ja sis nuu olliva nii ää et, kui ma nime `järgi `lehmä õigassi enne et: «Kirjäss kossa läät sääl», sis ta `tundse (= tundis) joba ärä. «Tuk võta Kirjäst, Krats võta Kirjäst» sis ta `käändse kohe `ümbre. Nii et ma `saie lehmäkarja man küländ `lulli lüvvä. Sis mul olli joba raamatit üten (= ühes) ja mul olli eegeldämise tüüd üten ja. Lugesi raamatit ja, vahel eegeldi, tei (= tegin ) käsitüüd ja, ja kudasi (= kudusin ) midägine ja. Sääl olli
jo paremb olek. No sis olli joba suuremb ka veidikese.
Aga kui kiiniaig `väƒlä tulli, parmu tulliva, no sis `joosiva kurjavaimu vahel `võssa küll käest ärä. Nii et mõnikõrd `võtseva `õkva iku vallale (= nutu lahti), kui kõik `mõtsa, `suurte `mõtsa `sisse `lätsivä laiali. Ei `julgu ämp tõisi `o•smagi minnä ja ei saa kätte sis. Ku vahel suure ikuga `tulli ainaliste manu, sis `tulli `jälle kas esä vai vai `keski, kes `tulli sis jälle appi näid mõtst `väƒlä ajama .
Säidse suvve käisi karjan ja ainult kaits kõrd olli tolle aa si(h)en nii veidike magama jäänü, et lehmä olliva `lännüvä. Nii et sis sai ka kohe, `õkva tõnõkõrd sai `jaole. Üte marja- vai seenenaise kes säält `müüdä lätsi(vä), peni nakas `aukma, nii
`virgu kohe üless ja `õkva lehmä parasjagu `lätsivä. Ja tõnõkõrd olliva lina veeren. `Säitsmä suve si(h)en kaits kõrd `olli mul veidikese `kurja. Aga niivõrd veidi, es saa
pahandada suguki.
6.2 Otepää murdeteksti tõlge

Karjapõlv

Hommikune ülestõusmine, no see ikka oli küll üks kius ja rist . Aga kus sa pääsesid, muudkui pidid aga tõusma. Mõnikord olid (uuesti) magama jäänud küll, kui hüüti. (Siis) tuldi jälle uuesti, et ,,No kas ei saa juba üles, mis!” Kui ruttu söönuks ei saanud (põrutati): ,,No mis sa mäletsed seal, et sa juba rutem metsa ei saa!” See oli siis, kui loomakarjas olid. Seakarjas, see ..., sinna võis natuke hiljem minna, sinna nii väga vara ei sunnitud.
No aga seda kojutulekut, seda ootasid küll nii nagu heinaaegu oodetakse päikest pilve tagant. Mitu korda oli vari juba ära mõõdetud, ikka oli (veel) pikk. Mitu korda olid sead üle loetud- käes olid kõik. See siga oli (koos) sellega, too siga oli tollega. Vana emis orikaga, väike kult oli põrsaga, nudisaba kirjuga, vana Rutas Otasega, käes olid kõik. No, kui sigadega koju said, siis see jalgade lahtivõtmine! Kui siis olid need ..., pastlapaelad olid siis vahel keerdu läinud ja, ja sassi läinud ja. Ja siis tuli neid teinekord niimoodi et ,et tuli nuga välja võtta ja pael katki lõigata, et rutem jalast ära saaks ja. Ja siis jälle kuhugi mujale joosta (jooksma), kuhu siis endal oli lusti minna. Kas siis kuhugi (mäe)kalda alla marju otsima või metsa äärde või. Või tööliste juurdeheinateole vaatama, mis need seal teevad või. Nii et ega siis see karjalaps lõunavaheajal väga, nii väga magada ei läbenudki, ei tahtnudki. Lõunaajal oli siis vabam voli . Ega võõra juures olnud, ma olin oma ema karjas. Ega (seal) siis lõunavaheajal tööle nii väga ei sunnitud.
Aga õhtupoolikul pidi jälle kell neli sigadega kesapõllule minema. Ja kella kaheksani ja mõnikord pidi isegi (kuni) üheksani põllul olema. Kui perenaine ei saanud kodus sigadega valmis sööki ette anda, (kas ta) oli kusagil heinateol (või), siis ei tohtinud enne koju ka tulla. Pidid aga, niikaua pidid kesapõllul olema, kui perenaine koju tuli ja sigadele söögi moldi pani. Sest karjamaa, see oli ju paljas egas seal ei tea mida suurt võtta olnud. Ja need sead, (ega) need ei seisnud (paigal), käisid mööda kesa . Seal nad tuhnisid ja , ja-ja siis magasid seal siis lohukeste sees, kus nad siis olid tuhninud endale neid asemeid magamise jaoks ja. Jaa, nii et kõhud olid tühjad, kui nad koju tulid. Kodus anti neile siis veel süüa ette.
Pärast olin lehmakarjas. Ma käisin seitse suve karjas, ühe seakarjas ja, ja kuus suve lehmakarjas, oma ema juures. Lehmakarjas olemine oli minu meelest veel parem(gi). Mul olid väga head koerad . Mul oli kaks head koera , Tuks ja Krants. Ja siis, nad olid nii head, et kui ma lehma nimepidi hüüdsin, ikka et: ,,Kirjäs, kus sa lähed seal!”, siis ta tundis (lehma) juba ära. ,,Tuks, võta Kirjäst! Krants võta Kirjäst!” Siis ta ajas (selle) lehma kohe tagasi. Nii et ma sain lehmakarjas küllalt lulli lüüa. Siis mul oli juba raamatuid kaasas ja mul oli heegeldamistööd kaasas ja. Lugesin raamatuid ja, vahel heegeldasin, tegin käsitööd ja, ja kudusin midagi ja. Seal oli juba parem (see) olemine. No siis ma olin juba natuke suurem ka.
Aga kui kiiniajal välja tulid, parmud olid, no siis jooksid kurivaimud vahel võssa käest ära küll. Nii et mõnikord võtsid otse nutu lahti kui kõik metsa, suurde metsa laiali läksid. Ei julgenud enam teisi otsimagi minna ja ei saanud(ki) siis kätte. Kui vahel suure nutuga tulin heinaliste juurde, siis tuli jälle kas isa või, või keegi, kes tuli siis jälle appi neid metsast välja ajama.
Seitse suve käisin karjas ja ainult kaks korda selle aja sees (juhtus, et) olin natukeseks magama jäänud, et lehmad olid (edasi, mujale) läinud. Aga siis sain ka kohe, päris õigel ajal sain jaole. Ühed marja- või seenenaised, kes sealt mööda läksid. Koer hakkas haukuma ja ma ärkasin kohe üles- ja lehmad just parasjagu läksid. Ja teinekord olid (nad) lina(põllu) servas . Seitsme suve sees oli mul kaks väikest pahandust. Aga niivõrd vähe, et ma ei saanud sugugi riielda.
7. Kokkuvõte
Antud referaadi teema andis mulle juurde palju teadmisi Tartu murde ja Otepää murraku kohta. Leidsin ka kirjalikku tõestust selle kohta, et Nõuni külas, kus elab mu ema on samamoodi kasutusel oma murrak, mis sarnane Otepää omale, kuna kuulusime varem Otepää kihelkonna alla. Nüüd sain ma ka aru, miks Otepää murrak nii Võru murdega sarnaneb. Kogu selle lisatarkuse juures, mis ma referaadi koostades sain, tekkis mul veel suurem huvi oma kodukoha murraku vastu ja ka soov seda rohkem rääkida, kuna nüüd mõistan sõnade tähendust paremini ja saan aru, mida mulle räägitakse või mida teha kästakse. Lõpetaksin oma referaadi sama tsitaadiga, mille tõin sisse sissejuhatuses, kuna see on minu meelest parim ütlemine, mis murrete kohta iial öeldud.
,,Murretes on palju teaduse tuuma, ka vana aja tundmist, sest keel on ju terve inimese elu suur ilmutaja.” (J. Hurt )
8. Kasutatud kirjandus
Keem, H. 1970. ,,Tartu murde tekstid.“ Tallinn: Valgus
Pajusalu , K., Hennoste , T., Niit , E. Viikberg, J., Päll, P. 2002. ,,Eesti murded ja kohanimed.“ Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus
Peebo , K., Peegel, J. 1989. ,,Igal puul oma juured.“ Tallinn: Eesti Raamat
Koost . Juhkam, E., Kallasmaa, M., Lonn, V., Raud, P., Ross , E. 1982. ,,Väike murdesõnastik I“ Tallinn: Valgus
Koost. Haak, A., Juhkam, E., Kallasmaa, M., Kask , A., Niit, E., Norvik, P., Oja, A., Simm , J., Viikberg, J. 1982. ,,Väike murdesõnastik II“ Tallinn: Valgus
http://www.eki.ee/murded/
9.Lisad

Kaart 1 (Eesti murdealad)
9.2 Kaart 2 (Tartu murde alad)
19

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 85 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-05-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

85 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kerli84 Õppematerjali autor

Referaat räägib pikemalt Tartu murdest ning tema erijoontest ning pikemalt on räägitud ka Tartu murde nn alaliigist Otepää murrakust. Olemas sissejuhatus, kokkuvõte. Kasutatud 7 allikat.

murre murrak otepää

Kasutatud allikad

https://www.eki.ee/murded/

Sarnased õppematerjalid

pdf

Naljandid ja anekdoodid

NALJANDID JA ANEKDOODID Naljandid ja anekdoodid on koomilised rahvajutud. Sõna koomiline on siin kasutatud tähistamaks ligikaudu kõike seda, mis teeb nalja, paneb naerma, kuulub mõiste "huumor" alla. Huumor ja nali on lahutamatult seotud naeruga. Kuid nende piirid pole kattuvad. Naer on ühest küljest laiem: on olemas nt. "närvinaerud" -- hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust või elujõudude küllusest. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti. Teisalt on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu vaimukus, iroonia, sarkasm, mis ei tarvitse esile kutsuda välist naerureaktsiooni. Nalja suhteid kirjanduse ja muu folklooriga Folkloorne rahvajutt eristub siis kõigepealt mittefolkloorsest jutust, nt. Mark Twaini või Eduard Vilde humoreskidest, kuigi folkloori ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaa

Kultuur

docx

Eesti murded I konspekt

Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj);  Keskpõhjaeesti murded;  Põhjaeesti keskmurre;  Eesti ühiskeel;  Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused:  Sakala – Lembitu;  Saaremaa;  Virumaa – soomlaste Viru jmt;  Rävala;  Harju;  Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kirik) – külakeel (küla) – idiolekt (inimene)  Murde kasutusala on väiksem.  Ühes keeles on mitu murret.  Mingi murde kõnelejad saavad üksteisest aru.  Murretel ei ole kirjakeelt.  Murde kõnelejaid on vähem. Vastuväited  Murde kasutusala on nii geograafiliselt kui arvuliselt suhteline

Keeleteadus

doc

Eesti murrete erijooned

· Nimetavas e: järve, lapse · E ja o kõrgenevad h ees: tegema :tiha; koht : kuha · Äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv · Aa, ää säilinud: pää · K > u: *kakl > kaul 'kael' ; *nakr > naur(is) 'naeris' Rannikumurde murrakurühmad Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä): · Süömme, tulette · Tulid 'tulivatä Keskrühm (HljI, VNg); Idarühm e Vaivara Alutaguse murre Lüganuse kõige vanapärasem ja omanäolisem Jõhvi lõunas tugevad keskmurde mõjud Iisaku põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega Nimetatakse siirdemurdeks: ühisjooned rannamurdega, ühisjooni idamurdega (Kod), ühisjooni vadja keelega. Ühisjooned rannamurdega · Vältevaheldus puudub (geminaatklusiilide vaheldamatus) · Palatalisatsioon puudub (varem olnud olemas Jõhvi lõunaosas ja Iisakus)

Eesti murded

doc

Eesti murded

1 Sisukord 1 Sisukord................................................................................................................................... 2 2 Eesti murded............................................................................................................................ 3 3 Põhjaeesti murded....................................................................................................................4 3.1 Saarte murre...................................................................................................................... 4 3.2 Läänemurre....................................................................................................................... 5 3.3 Keskmurre.........................................................................................................................5 3.4 Idamurre........................................................................................

Kirjandus

doc

Postmodernism Contra luules

Kas nimi Contra on tuletatud kunagisest 80ndate legendaarsest telekamängust Contra? Kui ei, siis kust see nimi tuleb? Nimi tuli Konnula-Connors-Contra - sihukese muundumise teel, hüüdnimed lihtsalt, valisin üh epaljudest endale kirjanikunimeks. Connors oli mu esimeste avaldatud luuletuste all ajalehes Kati klass - st meie klassi ajaleht 6 Mis te arvate, kas on õigem öelda võru keel või murre? Ja kuidas te suhtute murde kirjapildi uuendamisesse, kui toodi sisse võõrtähed q,y jne? Kes seda kõneleb, selle jaoks on keel, kes ei kõnele, selle jaoks murre. Ma arvan, et niimoodi võivad küll kaks lähenemisviisi üksteise kõrval eksisteerida. Ma ei tea, kas küsija on näinud ka päris uue kirjaviisi juurutamise algaega, siis oli asi ikka päris jube. Mina pooldan ainult q-d mingil määral, sest see näitab ilusti ära mitmuse lõpu.

Eesti keel

docx

Eesti keele allkeeled

· peredes elab koos mitu põlvkonda inimesi, mis loob ajalise püsivuse · murde kõnelejad teadvustavad end rühmana ja oma murret eristava keelena Alamterminid: aktsent keelevariant, mis erineb teistest häälduse poolest, mitte sõnavara või grammatika poolest. · Regionaalne aktsent (regional accent) nt saarlased · Sotsiaalne aktsent (social accent) · Maamurre (rural dialect) ja linnamurre (urban dialect) · Traditsiooniline murre: seostub madalamate sotsiaalrühmadega ja talurahvaga, kiri puudub, vähe mõjutatud normingulisest keelest, vananenud · Regionaalkeel (võro keel): trad. murde baasil loodud keel, mis on kasutusel riigi mingis osas teise keelena; sisaldab allkeeli, esineb kiri ja norminguline allkeel, seostub eri sotsiaalsete rühmadega. Sotsiolektid: · Olulisemad mõjurid: inimese sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus), sugu, vanus.

Eesti keel

100

docx

Sotsiolingvistika uurimistöö näide

TARTU ÜLIKOOL EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT Sotsiolingvistiline uurimistöö JÜRI MUTTIKA IDIOLEKT SAATE „RINGVAADE“ NÄITEL Mirell Põlma Tartu 2014 SISUKORD 1.KEELEJUHT. MATERJAL............................................................................................4 1.1. Jüri Muttika taust....................................................................................................4 1.2. Analüüsitavad saated ja vestlusteemad...................................................................5 2.TEOREETILINE TAUST.....................................................

Filoloogia

pdf

03Sisu481 560

Laanes, avaartikkel_Layout 1 29.06.12 12:32 Page 481 Keel ja 7/2012 Kirjandus LV aastakäik EEsti tEadustE akadEEmia ja EEsti kirjanikE Liidu ajakiri Vaba mees bornhöhe „Tasujas” Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned EnEkEn LaanEs u urides rahvusliku liikumise aegse jutukirjanduse mõju kaasaegsetele ja hilisematele lugejatele, vahendab august Palm oma 1935. aastal ilmu- nud artiklis jaan roosi meenutuse Võnnu lahingus hukkunud mehest, kelle taskust olevat leitud „tasuja” (Palm 1935: 171). Lugu mehest, kes võitleb Landeswehri sõjas, taskus raamat jüriöö ülestõusust, illustreerib kultuurimälu uurija ann rigney väidet, e

Kategoriseerimata

Rohkem sarnaseid