Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud] (0)

ÜTLUSFOLKLOOR 
 
Rahva  hulgas  käibivad  traditsioonilised  ütlused  —  vanasõnad,  kõnekäänud,   fraseologismid   — 
kuuluvad   folkloori   ja  keele  piirialale  ja  moodustavad  nn.  retoorilise  või  ütlusfolkloori.  Kui  laule 
lauldakse,   jutte   jutustatakse,  mänge  mängitakse,  tantse  tantsitakse,  siis  ütlusi  just nimelt öeldakse. 
Nad  sulavad  igapäevasesse kõnekeelde, moodustavad selle loomuliku osa ja täidavad suurelt osalt 
muu  kõnelise  suhtlemisega  samu  funktsioone,  lisaks  aga  ka  mõnesid  erifunktsioone,  millest 
olulisemad  on  ekspressiivne  ja  didaktiline  funktsioon  (viimane  puudutab   esmajoones   just 
vanasõnu). 
 
Suhted muu folklooriga 
 
Ütlusfolkloori  ja  muu  folkloori  (eriti  jutufolkloori)  vaheline  piir  ei  ole  selge  ega   terav .  Idamaade 
foklooridel näiteks on  kalduvus  vormistada dialoogilisteks või monoloogilisteks juttudeks neidsamu 
sisumotiive, mis Euroopa folkloorides on tavaliselt  vormistatud  ütlustena: Laisale öeldi: “Täna on 
pühapäev.”   Laisk   vastas:  “ Homme   ja  ülehomme  kah!”  (dialoogivorm)  ~  Laisal  palju  pühapäevi 
(vanasõnavorm). Eriti  tihedad  ajaloolised sidemed on ütlusfolklooril valmiga, mis mõnede uurijate 
arvates  ongi  etümoloogiliselt  samane  loomamuinasjutuga.  Valmi  lõpul  on  tihti  kokkuvõtlik 
vanasõnavormiline nn.  moraal . 
Põhja-Euroopas (eriti Briti saartel, Skandinaavias, Soomes, Põhja-Saksamaal) on levinud  juttude  ja 
ütluste piirialale kuuluv lühivom, mida nimetatakse vellerismiks. Vellerismi üldvorm on: A, ütles 
B,  kui  tegi ~ juhtus ~ nägi ~ ... C, ja termin ise tuleb Charles Dickensi “Pickwick-klubi” tegelase 
Samuel  Welleri nimest, kes  taolisi  ütlusi ohtralt tarvitas. Eestis pole vellerismid kuigi levinud, neist 
tuntumad on meil nt.: Eks me näe, ütles pime ja jooksis peaga vastu posti ~ puud; Palju  kisa , vähe 
villa,  ütles  vanapagan,  kui  siga  niitis;  Seda  teed  peame  kõik  käima,  ütles  vanatüdruk,  kui 
pulmarongi  nägi  (tavaliselt  vormistatud  jutuna,  naljandina).  On  siiski  tekkinud  juurde  ka  uusi 
kaasaegseid  vellerisme:  Maitseasi,  ütles  tädi  ja  suudles  lehma;  Soe  käepigistus,  ütles   kalkun ,  kui 
kanapoja laiaks astus; Kilepakend, ütles  kana , kui nahkmuna munes. 
Ka pole selget vahet juhtudel, kus n-ö. terve sisuüksus on vormistatud kord jutu, kord ütlusena, ja 
juhtudel,  kus  jutust  pudeneb  välja  mõni  meeldejääv   repliik   ja  jätkab  oma  folkloorset  elu   omaette  
ütlusena. Nt.  Aisopose  valmidest pärinevad tuntud ütlused Viinamarja on  hapud  (rebase ütlus, kui 
ei küündinud viinamarju  haarama ); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära 
tapa   hane , kes  muneb  kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~ 
osutas  karuteene  tuleb  loomamuinasjutust,  kus  teenriks  palgatud  karu   tapab   suure  kiviga  magava 
peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel 
humoristliku  kommentaarina,  kui  piim  või  supp  üle   kees ,  ja  on  algselt  rumala  tüdruku  repliik 
samasisulisest naljandist. 
Nii  nagu  repliike  juttudest,  on  irdunud  ja  iseseisvateks  ütlusteks  saanud  ka  värsse  või  värsipaare 
rahvalauludest.  Vanasõnu  on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega 
ühine  didaktiline  funktsioon.  Tuntuimad  regilauludest  pärit  ütlused  on:  Uni  ei  anna  uuta   kuube , 
magamine   maani   särki;  Ilu  ei  panda  patta  (ega   kaunist   katla);  Põllumees  põline  rikas  (ametmees 
ajuti rikas,  kaupmees  korrati rikas). 
Tähtis ütluste allikas  paljudele  rahvastele on olnud ka Piibel. Mõned piibliramatud (nt. Õpetussõnad 
ja  nn.  Taaveti  Lauluraamat  Vanas  Testamendis  ning  apokrüüfide  hulka  kuuluv  Jeesus  Siiraki 
Tarkuseraamat)  koosnevadki  lausa  vanasõnadest.  Eestis  tuntumad  piiblivanasõnad  on:  Kes  teisele 
auku   kaevab , see ise sisse kukub; Parem pool muna heaga kui nuumhärg pahaga; Õndsam on anda 
kui võtta; Uhkus käib enne langemist. Samuti on Piiblist pärit rohkesti mittevanasõnalisi fraase: A ja 
O;  ei  jää  kivi  kivi  peale;  elevandiluust  torn;  hiiobisõnum;  hüüdja  hääl  kõrbes;  Jumala  sõrm; 
juudasuudlus;  kahe   teraga   mõõk;  kiviviske  kaugusel;  (vara,)  mida  koi  sööb  ja   rooste   rikub; 
kuldvasikas; kõigi nelja tuule poole; oma käsi puhtaks pesema; küljeluu (= naine); maa sool; (läigib 
nagu) Moosese  pale ; käib ringi kui möuraja lõukoer;  nurgakivi ; Paabeli torn; patuoinas; pelgulinn; 
 
1 
pinnuks  silmas  olema;  nagu  rohutirtsuparv;  Saalomoni  tarkus;   savist   jalgadel;  jäi  soolasambaks; 
taevaluugid avanesid ~ lahti; puistas (mingi koha) tolmu oma jalgelt; läbi tule ja vee; tõotatud maa; 
tühi töö ja vaimunärimine;  uskmatu  Toomas; vaim on valmis, liha on nõder; vere hind. 
 
Vanasõna ja kõnekäänu eristamisest 
 
Ütluste endi kohta pole samuti alati selge, milliseid neist peaks kutsutama vanasõnadeks, millliseid 
kõnekäändudeks,  milliseid  fraasideks.  On  arvatud  näiteks  et  kui  lause  on  “üleni  traditsiooniline”, 
siis on ta vanasõna, kui aga traditsiooniline, püsistunud  komponent  moodustab predikaatrühma vm. 
osa  lausest,  siis  on  see  kõnekäänd  või   fraas .  See   kriteerium   ei  tööta  siiski  laitmatult.  Oleks  tädil 
rattad   all,  oleks  omnibuss  või   Hundid   söönud,   lambad   terved  või  Lammas  küsib  vähilt  villu  on 
kindlasti süntaktiliselt terviklikud  laused , kuid ei anna pärisvanasõnade mõõtu välja. 
Kõige  selgema  vahe  annaks  loogiline  (õieti:  loogilis-kommunikatiivne)  eristuskriteerium: 
vanasõnad on üldistavad ütlused, kõnekäänud ja  fraasid  on mitteüldistavad ütlused. Vanasõna 
on  põhimõtteliselt  mingi  seaduspärasuse,  üldkehtiva  kausaalse  seose  formuleering,  täpsemalt  selle 
rakendus   mingis  konkreetses  suhtlussituatsioonis:  “igaüks  ja  ka  see  siin...”;  “alati  kõikjal  nagu  ka 
siin praegu on nii, et...” vmt. Vanasõna kui seaduspärasuse kaudu võime praktilises suhtlemises teha 
prognoose ja anda  seletusi . Näiteks: 
1) Räägitakse, et Ants vihub usinalt tööd teha ja keegi ütleb: Kes tööd teeb, see leiba leiab — lause 
eelduseosa on kontekstis antud ja seaduspärasuse ‘Igaüks, kes teeb tööd, leiab leiba’ kaudu tehakse 
prognoos: Ants leiab samuti leiba (st. kas elab juba praegu hästi või saab edaspidi jõukaks). 
2) Räägitakse, et Ants elab teistest paremini ja keegi ütleb: Kes tööd teeb, see leiba leiab — siin on 
kontekstis antud lause järelduseosa ja seaduspärasuse kaudu antakse  Antsu   heale  elule seletus: ta 
jõukus tuleneb ta virkusest. 
3) Antsu kohta on teada mõlemad  seigad : ta on kõva töömees ja elab ka hästi. Siis on selle vanasõna 
tarvitamine   kinnitus   seaduspära  kehtivuse  kohta  (“Ega  muidu  vanasõna  ütle,  et...”,  “no  näed, 
vanasõnagi ütleb, et....”). 
Kõnekäänu  või  fraasi  sees  üldistust,  seaduspärasust  ei  ole,   kellelgi   või  millelegi  antakse  lihtsalt 
kujundlik   iseloomustus  ja/või  hinnang:  Seal  valitses  täielik   paabel ;  Tal  on  kangesti  küüned  oma 
poole;  Jaan  on  nüüd  ilmatu  lai  leht;  Vihma  sajab  (väljas)  nagu   oavarrest ;  Mul  on  palju  tööd, 
jookse  kas  nahast  välja. 
Mitteüldistavate  ütluste  ala  on  struktuuri  ja  vormi  poolest  eriti   mitmekesine .  Lausepikkust,  eriti 
üldistavat  üksust  on  veel  kerge  tajuda  folkloorse  “palana”,  “tüübina”.  Mida  lühem  ütluse 
traditsiooniline  osa  on,  seda  enam  tundub  ta  lihtsalt  kujundliku  “ehitusmaterjalina”,  metafoorina 
vm. troobina. Piirjuhul võib suhteliselt pikk, väljaarendatud  poeetilise  struktuuriga üksus käibida nii 
üldistavais  (vanasõnalistes)  kui  ka  mitteüldistavais  (kõnekäänulistes)  vormides:  Kes   suuga   teeb 
suure  linna,  see  ei  tee  käega  kärbse  pesagi  tuleks  tehniliselt  lugeda  vanasõnaks,  Ta  teeb  suuga 
suure linna, käega ei tee kärbsepesagi aga kõnekäänuks. 
Eesti jt. rahvaste ütlused harrastavad meeleldi elliptilist, 2×2-sõnalist parallelistlikku vormistampi: 
Libe  keel,  tige  meel;  Helmed  kaelas, kõlkad kõhus; Süüd rokal, süüd vasikal; Ise teeme, is sööme; 
Vana mees, varsa aru; Härg sööma, täi tööle; Palju kisa, vähe villa; Aia teeb, augu jätab; Üheksa 
ametit,  kümnes  nälg  jts.  Taolistest  vormidest  lasevad  paljud  end  mõtestada  (ja  ka  tarvitada)  nii 
üldistavate kui ka mitteüldistavate mõtteavaldustena: nt. Libe keel, tige meel võib tähendada niihästi 
‘Igaühel, kel on libe keel, sel on tige meel, ja nii ka kõnealusel inimesel’ kui ka ‘Sellel, kellest  juttu , 
on libe keel, kuid tige meel’, st. ta loomus on selles plaanis  vastuoluline . 
Vanasõna- ja kõnekäänuvormide vahekorrad ütlustes on üldse väga tihedad ja mitmekesised. “Ühe 
ja sama ütluse” üldistavaid/mitteüldistavaid vorme on tihti raske eristada juhtudest, kus kõnekäänd 
kui  “väiksem”  on  vanasõna  kui  “suurema”  sees.  Eesti  vanasõnade  akadeemilises  väljaandes  on 
registreeritud  u.  1200  juhtu,  kus  vanasõnadel  on  kõnekäändudega  tüpoloogilised   sugulussuhted . 
Näiteks:   Kalamees    toidab   kassi,  kütt  ei  toida  kedagi  (vs)  ~  Toidab  nagu  kalamees  kassi  ja  Kassi 
toidab ära ‘kalasaagi suuruse kohta’ (kk); Kes  koera  saba kergitab, kui mitte koer ise (vs) ~ Ma ei 
 
2 
tahtnud  koerasaba  kergitada  ‘end  ise  kiita’  (kk);  Hea   peremees   ei  aja  paha  ilmaga  oma  koeragi 
toast  välja (vs) ~ Säärase ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja (kk). 
 
Loomulikest liigitustest 
 
Selgitame alul paari sõnaga nn. loomuliku kategooria mõistet. 
Veel  hiljuti  oldi veendunud, et liigituste ainus õige ja loogiline vorm on puukujuline hargmik: nt. sõidukid 
jagunevad  maa-,  vee-  ja  õhusõidukiteks,  maasõidukid  omakorda  iseliikuriteks  ja  veetavateks,  iseliikurid 
auru-,  bensiini-  ja  elektrimootoriga  sõidukiteks,  bensiinimootoriga  sõidukid  nelja-  ja  kaherattalisteks, 
neljarattalised  autodeks  ja  bussideks,  autod  sõidu-  ja  veoautodeks  jne.  Viimaste  aastakümnete 
psühholoogias,  lingvistikas  ja  antropoloogias  tehtud  leidude  põhjal  on  aga   selgunud ,  et  inimene  oma 
praktilises  maailmaliigenduses   jagab   asjad  kõigepealt  nn.  põhitasandi    kategooriateks,  mis  moodustuvad 
eriliste  prototüüpsete  (tüüpiliste,  sagedaste)  tunnusekimpude  põhjal:  auto  on  selle  järgi  umbes  ‘bensiini- 
või  diiselmootoriga  sõiduk  või   veok ,  mitte  vähem  kui  4   rattaga ,  liigub  harilikult  teel  (st.  spetsiaalselt 
kõvastatud  ja  silutud  pinnal),  on  roolist  juhitav’.  Prototüüpi  ei  kuulu   vist   auto  suurus  ja  see,  mida  temaga 
veetakse,  veo-  ja  sõiduautod  on  seega  auto  alaliigid;   bussid ,  samuti  elektri-,  gaasi-  ja  päikeseenergial 
töötavad  autod  on  mitteprototüüpsed  autod;  autorongid  on  autode  ja   rongide   hübriidid;  dresiinid  jäävad 
pigem  rongide  kategooriasse,  kuna  liiguvad  rööbastel  ja  pole  juhitavad;  mootorrattad  ja  mopeedid  kui 
kaherattalised jäävad autode hulgast välja; ratastraktorid ja kombainid jäävad välja, kuna ei liigu tüüpiliselt 
teel ega ole tüüpiliselt sõidukid ega veokid, vaid tööriistad. 
Naturaalsed   liigitused   selguvad  tihti  olevat  radiaalsed:  eristuspõhimõtteks  on  ‘midagi  tähtsat  /  kõik 
ülejäänu’. “Kõigest ülejäänust” omakorda kumavad läbi prototüübid, mis aga pole nii võimsad ja selged kui 
põhiprototüüp jne.  Loomulikud  klassid moodustuvad tihti eri liiki tunnusekimpudena, milles osaleb läbisegi 
sisulisi,  vormilisi,  funktsionaalseid  jm.  tunnuseid.  Mingi  loomuliku  aine  kogumit  tajutakse  pigem  mitte 
loogilise  süsteemina,  mille  kõik  liikmed  leiavad  oma  koha  mingisse  tähtsusjärjekorda  pandud 
tunnusetasandite plaanis, vaid kogumina, kus leidub esileküündivaid ja olulisi asju, mis on selgelt “midagi”, 
ja  teisi,  mis  pole  eriti  “midagi”.  Folkloor  kui  süsteem  meenutaks  selle  vaateviisi  järgi  klimbisuppi,  kus 
leidub  mingi  hulk  suuri  tihkeid  klimpe,  sellest  suurem  hulk  väikesi  püdelaid  klimpe  ja  eriti  suur  hulk 
prototüüpidest  kõrvale  jäävat  ebamäärast  “püreed”.  Kõik  me  tunneme  nalju  nagu:  “Meie  klassi  õpilased 
jagunevad  sportlasteks,  tüdrukuteks,  punapeadeks  ja  tuupuriteks.”  Asjaolude  sobival  kokkusattumisel  võib 
selline  naturaalne  rühmitus olla parim ja selgeim rühmitus. 
 
Kõnekäändude ja fraaside loomulikke (vormilis-funktsionaalseid)  alaliike  
 
Võrdlused ja intensiivistused 
 
•  Rahvapärased  võrdlused,  mis  moodustavad  u.  ¼  Eestist  kogutud  kõnekäänutekstide  massist. 
Tuntuimad  ja  sagedasimad  neist  (100–120-aastasel  kogumisperioodil)  olid  järgmised:  Sajab  nagu 
oavarrest; Kadus nagu tina  tuhka ; Vaene kui kirikurott; Nagu hane selga vesi; Uhke kui konn mätta 
otsas; Suu käib kui tatraveski; Läheb nagu lepase reega; Kaval kui  rebane ; Arg nagu jänes;  Loll  kui 
köstri valge  vasikas ; Nagu kana takus; Visiseb kui tuli toores  puus ; Nagu täi tõrvas; Nagu  sadul  sea 
seljas ; Käib nagu  kass  ümber  palava  pudru. 
Võrdlused  näivad  domineerivat  enamiku  rahvaste  traditsioonilises  retoorikas  ja  olevat  seega 
figuratiivse kõne kõige  arhe - ja prototüüpsem vorm üldse. 
•  Intensiivistavad  fraasid,  mida  võib  vaadelda  ka  hüperboolidena  (liialdustena),  moodustavad 
eesti  kõnekäändude  teise  suurema  ja  selgema  rühma.  Lause  bukvaalset  ja   kujundlikku   osa  siduva 
vormeli järgi võib eristada mitmeid allrühmi: 
1) nii et- ~ nii mis- e. konsekutiivfraasid: Anna nii, et nahk nuriseb; Jookse, nii et keel vesti peal; 
Läks mis  laulis ; Läks, nii et  kannad  välkusid;  Magab  mis norin; Nii et tolm taga; Nii hea söök, et 
viib keele alla; Räägib, nii et suu vahutab (peas); Valetab, nii et suu suitseb  
2)  kas  või-  e.  kontsessiivfraasid  (harilikult  imperatiivsetes  lausetes):  Häbene  või  silmad   peast  
välja;  Jookse  või  nahast  välja;  Karga  või  karguga;  Karjub  kas  või  kõrvad  lukku;  Löö  või  maha; 
Mässi või ümber sõrme;  Naera  või lõhki; Raiu või tükkideks; Tee või puust ette ja värvi punaseks; 
 
3 
Tee või tina; Tulgu kas või pussnuge (ja pisikesi  poisse ) alla 
3)  gi/ki-,  ka-  fraasid  (tavaliselt  eitavais  lausetes):  Ei  anna  kivi  ka  pähe  lüüa;  Ei  jõua  kolmenigi 
lugeda;  Ei  kannata  ta  varjugi  (näha);  Ei   liiguta   lillegi;  Ei  lõika  hapupiimagi;  Ei  näe  oma  nina 
ettegi;  Ei  näe  oma  ninagi  pähe;  Ei  näe  selget  päevagi;  Ei  näe  sõrmegi   suhu   pista;  Ei  pilguta 
silmagi; Ei salli silma otsaski; Ei seisa pudeliski paigal; Ei tee kõverat kõrtki; Ei vea villast lõngagi 
katki;  Koer  ka  ei  haugu  takka;  Mitte  karvavõrdki;  Pole  aega  kõrvatagustki  sügada  ~  ninagi 
nuusata ; Pole krossigi väärt; harvem tuleb ette ka jaatavaid vorme: Ajab surnud ka  naerma ; Küla 
seadki ~ koeradki naeravad; See on siililegi selge 
4) da-infinitiiviga fraasid: jalaga segada; kiviga visata; käega  katsuda  
Need  vormid  liituvad  tihti  omavahel  ja  vahelduvad  muude  rõhusõnadega  (laus-,  päris,  täitsa). 
Näiteks: Oli häbi, nii et  vaju  või maa alla; Küll on pime, nii et võta või silm näppu; Selline nälg, nii 
et  võtab  kas  või silmanägamise (~ silmanägemuise ka) ära; Kõht täis, nii et tapa kas või täi peal 
ära; Jookse nii et  varbad  villis ~ kas või varbad villi; Kadunud, nii et otsi tikutulega taga ~ Ei leia 
ega leia, otsi või tikutulega ~ Seda annab tikutulega otsida; Lausa sulab suus; Te võtate kohe päris 
maja selga (nt. hullavaile lastele) 
 
Kommunikatiivsed vormelid 
 
•  Mitmesugused  hüüatuse  funktsiooniga  fraasid:  kirumised,  rõõmu-,  kahetsus-  ja 
imestusavaldused  vms.,  kujundivormi  poolest  tihti  pöördumised  taevaste  või  põrgulike  jõudude 
poole:  
Armas taevas! Kujuta pilti! Kurat! Näe   imet ! Oh sa poiss! Pagana pihta! Raibe ~ Vana raisk! Sa 
heldene  aeg!  Sa   nuga !  Tont  võtaks!   Tuhat   ja  tuline!  Tänu   jumalale !  Vot  kus   pauk !  Või  veel!  Ära 
räägi ~ märgi! 
•  Sõimuvormelid, mille hulgas saab eristada samuti vormilis-funktsionaalseid alaliike: 
1) nimetamised (2. või 3.  isikus , kujundid tihti loomariigist):  Igavene  madu! Vana  lehm ! Siga! No 
on oinas!  Tatikas ! Kuradi mölakas! Igavene  jobu !  
2)  saatmised  ja  lakutamised  (vormilt   imperatiivid ,  tihti  ebatsensuursed):  Keri  põrgu!  Käi  kassi 
saba alla! Mine metsa oma  jutuga ! Sõida potilaadale! Sõida seenele! 
3) ähvardused ja hoiatused: Hoia  piip  ja prillid! Löön su laiaks! Ma sulle veel ehitan! Nummerda 
kondid ära! Näitan sulle, kuidas Luukas õlut teeb! Seda ma sulle ei kingi! 
4) needmised ja sajatused, mis moodustavad piiriala maagiliste ja retooriliste vormelite vahel: 
Pipart  sulle keele peale! 
•  Tervitused  jm.  positiivsed  (soovi-  ja  tänu)vormelid;  osal  neist  on  samuti  olnud  varem 
maagiline funktsioon;  tervitus - ja soovivormelitel pole selget vahet. 
1) Üldised tervitus-,  kohtumis -, lahkumisvormelid:  
Tere!  ~  Tervist!  ~  Tervitus!  ~  Servus!  ~  Moens!  Kuidas  käsi  käib?  Head  aega!  ~  Hüvasti!  ~ 
Jumalaga ! ~ Kõike head! ~ Nägemiseni! ~ Kallist rahu! ~ Aidaa! ~ Pakaa!  
2)  Tervitus-    ja  lahkumisvormelid  eriolukordade  puhuks:  Töötegijaile  üldiselt:  Jõudu  tööle! 
(vastus: Jõudu tarvis) ~ Tere, Jumal appi! Kapsaistutajale: Suuri päid, laiu lehti! Ketrajale: Kirpu 
ketrajale!  (vastus:  Täid   tulijale !)  Lambaniitjale:  Luhta!  (Põhja- Tartumaal )  ~  Vilvit!  (Võrumaal); 
Linakitkujale: Kõva  kiudu ! Pesupesijale: Valgeid! (vastus: Valgeid vaja); Võitegijale: Savikoormad 
tulevad! Sööjatele: Jätku leiba! (vastus: Jätku tarvis) ~ Head isu! Aevastajale: Terviseks! ~ Tervis 
tuleb! ~ Tõsi! Õhtul magama minnes: Head ööd ~ und! Surnule: Puhka  rahus ! ~ Olgu  muld  sulle 
kerge! ~ Andku Jumal head hingamist! ~ Jumal ülendagu hinge, alandagu pattu! 
4) Tänamisvormelid: Aitäh! Ole meheks! Ole terve (tulemast ~ andmast ~ lubamast)! Tuhat tänu! 
3) Soovid: Head reisi ~ teed! Head põrumist! Hoian pöialt! Kivi  kotti ! Nael kummi! Palju õnne! 
•  Mitmesugused kujundlikud käsud ja keelud 
Söö hammastega! Lao lagedale! Mokk maha! Võta aru pähe! Ole nüüd ikka! Korista oma kondid! 
Võtke jalad kõhu alt välja! Ära haugu hambaid lahti! Ära  soni  selge ilmaga! Ära tee  pulli ! Iga roju 
oma koju!  
 
4 
•  Küsimuse  vormis  vihjed,  irooniad,  pilked,  naljatused,  norimisvormelid  mitmesuguste 
situatsioonide puhul 
Kas  haige  ka  olid,  kui  lolliks  läksid?  (st.  sa  oled  loll,  räägid  rumalusi  vms.);  Kas  kellaga  siga  ~ 
krapiga  emist  ~  ...  nägid?  ( irooniline   vihje  sellele,  kes  töötajast  jõudu  soovimata  möödub);  Kas 
kobised  sa  ise  või  kobiseb  su  nahk  (või  liigutab  tuul  su   papist   lõugu)?  (norimisvormel);  Kas  sa 
klaassepa  poeg  oled  ~  läbi  paistad?  (kes  valge  ees  seisab);  Kas  sa  selle  suuga  sööd  ka? 
(ropendajale); Kas silgud otsas? (nohisejale); Kas  tahad  kivi tõsta või rinda pista? (norimisvormel); 
Kas tere jäi taha  tulema ? (sellele, kes ei teretanud); Kes sind teretas, et sa oma mütsi kergitasid? ~ 
Kes  sulle  putru  pakkus?(soovimatule  vahelerääkijale  vm.  sekkujale);  Kuhu  me  risti  teeme?  (kui 
tuleb keegi  haruldane  v. juhtub midagi ebatavalist); Mis sa  leidsid ? (komistajale või kukkujale); Mis 
sa  sööd,  et  nii  tark  oled?  (kui  keegi  püüab  tark  näida);  Mis  tanuriie  maksab?  (kui  särk  püksist 
väljas); Palju vile uuelt maksis? (sobimatus kohas vilistajale); Saapad, kus te mehe viite? ~ Müts, 
kuhu sa...? vms. (kui poisikesel liiga suured jalatsid vm. kehakatted) 
•  Didaktilised  üldistavas  vormis  rahvapedagoogilised  keelud,  hoiatused  jms.,  mis 
simuleerivad tihti uskumusi, tavaõiguslikke sätteid ja/või vanasõnu 
Uudishimu teeb ruttu  vanaks ; Kes vana asja mäletab, silm peast välja! Kes supiga leiba sööb, see 
saadetakse   Siberisse;   Reha   palub  vihma  (kui  reha  unustatud  maha,   pulgad   ülespoole);  Kes  jalga 
põlvel kiigutab, kiigutab vanakuradi lapsi; Kes põlle eest märjaks teeb, saab joodiku mehe 
•   Retoorilised   tõrjevormelid  e.  reparteed,  st.  pareerivad,  iroonilised,  norivad  vastused 
mitmesugustele  pärimistele,  soovidele,  palvetele,  kurtmistele,  vabandustele,  hinnagutele, 
solvangutele jne.; lähtuvad konkreetseist sõnadest partneri poolt öeldus: 
(Anna... —) Anna jäi Tartus rongi alla; (Ei usu! —) Anna urruaugule musu! (Ei viitsi... —) Kui ei 
viitsi,  võta  vits  pihku!  (Ise...  —)  Ise  on  sealaudas;  (Kuhu?  —)   Kuke   suhu;  (Ma  mõtlesin...  —) 
Kalkun  ka  mõtles  (et  muneb  aga...);  (Ma  nägin   unes ...  —)  ...et  kassi  pee  põles...;  (Miks?  —) Sest 
koera  nimi  oli   Viks   ~  Reks  ~...;  (Mis  kell  on?  —)  Ratastega  masin  ~  Viisveerand  kuus  ~ 
Uuurmaakri leivakannikas; (Mis nimi? —) Nipitiri; (Oleks... —) Oleks on paha poiss ~ Oleks tädil 
rattad all, oleks omnibuss; (Palun... —) Kirikus palutakse 
 
Jutujätkud ja naljasõnad 
 
•  Lollitavad jätkud vanasõnadele 
Amet kõik, mis leiba annab... peksa või kassi; Kui on pühad, olgu õieti... eit, too lambajalg korraga 
lauale! Laps on laps... peaasi, et pole plika; Mees mehe vastu... ja kaks meest kassi vastu; Põhjatuul 
on alati külm... puhugu ta põhjast või lõunast; Solgisurma pole keegi surnud... ja kui on surnud, siis 
pole õige  solk  olnud 
•  Tervitus-, soovi-  ja tänuvormelite naljatavad jätkud või paroodiad 
Ela hästi,  sure  püsti, surres pane jalad risti! Hea laps, lambasilm, saba vaja, saksa koer! (naljatav-
tögav  vormel  eriti last tänades) Head aega, mul pole aega! Head teed... ja suhkrut sisse! Jumalaga, 
julgad taga (teise tee peal tilgad taga)! Jätku leiba, jälle sööte! Ole meheks lubamast, jumal hoidku 
nägemast! Puhka rahus, porgand ~  kahvel  kõhus! Sinu terviseks minu sisse! Suur kiitus, jäme tänu! 
Suur tanu ja pikad paelad! Tere hommikust, tulin tammikust (tõin teile sooja sepikust)! Tere õhtust, 
mis sul kõhtus? Tere, tere, vana  kere ! (vastus tervitusele)  
•  Ütlused,  mis  võivad  olla  jätkuks  või  kommentaariks  mõnele  muule  sõnale,  repliigile, 
kõneaktile, situatsioonile 
Appi, appi, kass läks kappi,  perenaise  piimapütti! Asi on niisukene, armas Liisukene...; Eks ta ole, 
või  ta  vale;  Hea  oli,  otsa  sai,  magus  oli,  makku  läks;  Häbi,  häbi,  hänna  alt  läbi;  Kas  tead  uudist 
juudi pruudist? ~ siga tuli kuudist? Kõik võib olla, kõik võib tulla, mats võib maa peal mõisnik olla; 
Mis sa tahad teha ära,  kirbud  söövad keha ära; Mis sul viga – viis siga; Mis vahti, suu lahti? Nii on 
lood siinpool  sood ; Oh issanda  rist , mul  rinnus  pist, mu süda ihkab viina vist; Oh taevas ja  teivas  ja 
alumine  aiaroigas!  Põle  näind,  põle  kuuld,  põle  vasta   tuld   (murd.);  Sina  ja  mina,  teise  pere 
seaküna; Süda paha, süüa ei taha (kõik, mis suhu paned, alla läheb) 
 
5 
•  Kirumis-, sõimu-, ähvardus-, parastamisvormelite poeetilised arendused 
Haista  hiire  uru,  sealt  saad  targema  aru!  Paras , paras papile, kes käskis küla kapile! Pea lõuad, 
kui jõuad (kui ei jõua, osta lõuarauad)! See su tapab, see su matab, see su kondid koristab (rusikat 
näidates); Sure, konn, mis mul sust on!  
•   Mingite  konkreetsete laulude või luuletuste paroodiad 
Hapu  hani   plehku  pani (