Sissejuhatus majandusteooriasse (0)

SISSEJUHATUS MAJANDUSTEOORIASSE
PÕHIMÕISTED
1.LOENG 6.09.2010
Majandusteooriaks nimetatakse majandusteaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega.
Teadus on inimetegevuse sptsiifiline valdkond , mille ülesanne ona anda tõeseid teadmisi, need ära süstematiseerida ja ära kasutada praktikas.
Tõde on õige peegeldus inimteavuses, õige arusaam. See muutub pidevalt, on suhteline. Absoluutsed tõed on üldjuhul primitiivsed.
Ühiskonnateaduste probleem – absoluutseid tõdesi on väga vähe.
Et teada saada, kas asi on õige, tuleb selgeks teha, KUS see asjaolu võib õige olla.
Ühiskonnateadused teevad lihtsustatud mudeli. Panna kõige olulisem mudelisse, mitteolulisest abstraheeruda ( loobuda ). Kas me teame mis on kõige olulisem? Kui midagi olulist jäi mudelist välja, tekib viga. Vea tekkimine on tõenäoline, aga tuleb teha nii, et vea suurus ei ole nii suur, et ta segaks tulemust.
Mudelid – olulised ja mitteolulised seosed.
Mudelite tegemisel ei teata alati, mis see OLULINE on.
Mudelite juures oluline must kast – teame mis sisse läheb aga ei tea miks tulemus, mis välja tuli, just selline on.
Must kast
Inputs outputs
Suurendame ühte sisendit , vaatame mis juhtub väljundiga.
Kui muudame ühte sisendit, ja kõik teised muudame konstandiks, seda nimetatakse ceteris paribus .
Kui on 2 tegurit A ja B, saame ristküliku AB. Kui A suurendada saab ristküliku delta AB. Kui suurendada B, saame ristküliku AdeltaB. Kui suurendada A ja B mõlemaid, siis tekib ühisosa.
Ceteris paribus – analüüs ühe faktori kaupa. Üks on muutuja , teised konstandid.
Majandusteooria meetodid
Meetod peab võimaldama ilma vastuoludeta jõuda eeldustest tulemuseni.
Meetodi valik sõltub küsimuse püstitusest.
Meetodi valik on vaba, kuid nende rakendamisel tuleb järgida üldtunnustatud reegleid.
Meetodid ei jagune õigeteks ja valedeks vaid otstarbekateks ja ebaotstarbekateks.
Üks ja sama meetod (näiteks tasakaaluanalüüs) võib erinevates majandusmudelites olla erineva sisuga.
Kuidas teha analüüsi?
Verbaalne analüüs – sõnadega seletamine. Mitte eriti teaduslik. Nt:
Algebraline analüüs ehk matemaatiline – kuus on suurem kui kolm. Kuid valemid lähevad väga keeruliseks. Pannakse seos kirja kas üldistatud teoreetilisel kujul või konkreetse võrrandina.
Graafiline analüüs – majandusteadus kasutab ainult I veerandit. Ühiskonnateaduste graafikud erinevad keskkooli omadest, kus oli x ja y telg . Enamasti on ühiskonnateaduste telgedel nimel. P – hind; Q – kogus.
Sirge joon graafikul, ei tähenda lineaarset joont. Visuaalselt sirge joon on ühiskonnateadustes väga suure tõenäosusega kõver (mingi protsess vms). Hinna ja koguse vaheline kõverat nimetatakse nõudluseks.
Induktsioon – üldised seaduspärasused tuletatakse üksikutest katsetest ja tähelepanekutest tulenevate järelduste abil.
Deduktsioon – üldistest seaduspärasustest tehakse järeldusi protsesside toimumise kohta uutes olukordades .
Induktsiooni abil tuletatakse seaduspärasused, nende alusel tehakse deduktiivseid järeldusi, uued ilmnenud faktid sunnivad teooriat korrigeerima.
Meetod – kas meetod on antudjuhul sobilik kasutamiseks. Kas saame seda meetodid kasutada antud protessi nähtuse puhul. Kas tuleb kasutada deduktsiooni, induktsiooni, abstraheerimist või veel midagi muud.
Positivistlik teooria – püüa selgitada empiirikat, välja tuua seaduspärasusi, protsesse. Välja tuua seda, mis reaalselt on kuskil olemas. Eesmärk selgitada (kas empiiriliste andmete või teoreetiliste konstrukt-sioonide alusel), kuidas seaduspärasused kujunevad ja prognoosida, kuidas need arenevad.
Normatiivne – kuidas asi peaks olema. Annab norme. Eesmärk uurida ja anda soovitusi , mida tuleks teha, et areng toimuks soovitud suunas.
Ühiskonnateaduste eesmärk: seletada selleks, et kujundada.
Abstraktsioon
Ükski teooria ei hõlma objekti kogu keerukuses, tuleb piirduda nähtuste ja protsesside oluliste tunnustega. Majandusteoorias on kasutusel:

• lihtsustatud inimmudel homo oeconomicus : ratsionaalselt käituv, majanduslikult mõtlev, tundetu, sõltumatu, egoistlik, omakasust lähtuv olend .
  
• ceteris paribus printsiip: vaadeldakse vaid ühe, käesoleval juhul kõige olulisema teguri mõju resultaadi kujunemisele, eeldades, et teiste tegurite mõju jääb samaks.
  

Majanduses ei ole miski jäädav, kõik muutub ja veel kiiresti. Seetõttu on analüüs kaheks jaotatud: staatiline (hetkeline) dünaamiline (kuidas selleni on jõutud, võrdlus).
Majandusteadus püüab hoiduda staatilisest analüüsist, ei anna reaalset pilti arengust.
Tasakaalukäsitlus majandusteoorias
Tasakaal on majanduses soovitud seisund: “nähta-matu käsi” juhib majandust tasakaalu poole (Adam Smith).
Tasakaal on süsteemi rahulik seisund:

• bilansiline tasakaal ( nõudlus ja pakkumine on võrdse suurusega, riigieelarve tulud ja kulud on võrdsed);
  
• Pareto-efektiivne tasakaal (ühe osaleja seisundi paranemine toimub ainult teise osaleja arvel).
  

Stabiilne tasakaal taastub pärast kõrvaltoime lakkamist.
Staatiline ja dünaamiline analüüs
Staatiline analüüs uurib nähtuse või protsessi hetkeseisu (milline on turu tasakaaluhind ja tasakaalukogus kindlatel tingimistel).
Võrdlev-staatiline analüüs uurib nähtuse või protsessi tulemusi juhul, kui tingimused muutuvad (milliseks kujuneb turu tasakaaluhind, kui tarbijate sissetulek suureneb ceteris paribus).
Dünaamiline analüüs uurib protsessi kulgemist ajas (millisel moel uue tasakaaluhinnani jõutakse ja kui kaua see aega võtab).
Mis on majandus?
K. Marx „Ühiskondlike tootmissuhete kogusumma “.
Majandus – piiratud ressurssidest võimalikult suure kasumlikkuse loomise protsess.
Majanduse limiteerib ära kõige piiratum ressurss. Järelikult tuleb seda ressurssi kõige mõistlikumalt kasutada.
Majanduse kolm põhiküsimust:

Mida tööta?

Kellele toota?

Kuidas toota?
Infoühiskond – Inimene läheb tootmisest välja. Inimese tööks jääb vaimne töö.
Kapitalism
Sotsialism
Feodalism
Orjandus
Ürgühiskond
Milline ressursside jaotus on parim?
Piiratud ressursid jaotame kuidagi laiali. Uus jaotus – keegi võidab, kuid mitte keegi ei kaota. Nii kaua selline areng, kuni jõutakse momendini, et ressursse ei ole võimalik ümber jaotada nii, et keegi ei kaotaks (keegi võidab kui keegi ka kaotab).
Seda nimetatakse Pareto efektiivsus’ks – ressurisside ümberjaotus, mille puhul ei ole resurrsse võimalik ümber jaotada nii, et keeg ei kaotaks.
Mirkoökonoomiline majanduskäsitlus
Põhitunnused:

• üldised seaduspärasused tulenevad üksiku ees-märgipäraselt tegutseva ja ratsionaalselt käituva majandussubjekti otsustustest;
  
• ressursid eesmärkide täiel määral saavutamiseks on napid;
  
• eesmärkide saavutamiseks on ressursse võimalik kasutada erineval viisil;
  
• otsustuste kooskõlastamiseks toimivad ühiskonnas erinevad institutsioonid .
  

Mikroökonoomiline tegevusteooria (traditsiooniline neoklassikaline mikroökonoomika):

• majandussubjektid ( majapidamised , ettevõtted) maksimeerivad oma kasu kitsenduste piires;
  
• otsused kooskõlastab turg ;
  
• riik seab turu toimimisele seadusandliku raamistiku , mis peab tagama konkurentsi toimimise;
  
• ignoreeritakse huvikonflikte ja koostöökasu.
  

Mikroökonoomiline koostegevusteooria (struktuuri-ökonoomika ( industrial organisation )):

• koostegevuses on inimesed ühtaegu indiviidid ja kollektiivi liikmed;
  
• eksisteerivad nii ühishuvid kui ka vastandlikud huvid;
  
• ühishuvide olemasolul on koostöö efektiivsem kui konkurents (monopolide ja oligopolide teke!);
  
• ratsionaalne on partner “reeta”, et vältida enese ärakasutamist.
  

Mikroökonoomiline ühiskonnateooria (institutsiooni-ökonoomika):

• reeglid peavad muutma üldisele arengule kasuliku tegevuse kasulikuks igale indiviidile ;
  
• koostoimiv kollektiiv ei käitu kasu maksimeeriva indiviidina;
  
• maksimeerimisparadigma asemel reeglite pooldamise idee (koordineerimisparadigma);
  
• ühiskond on “ettevõte koostöökasude saamiseks” (J Rawls).
  

Mikroökonoomilise majanduskäsituse arengust:

• mikroökonoomiline tegevusteooria kujunes valitsevaks suunaks majandusteoorias alates 19. sajandi keskpaigast;
  
• marginaalanalüüsi arendamine ja üldise tasakaalu matemaatiliste mudelite väljakujunemine jätkus 20. sajandi keskpaigani;
  
• koostegevusteooria (struktuuriökonoomika ja institutsiooniökonoomika) said alguse 20. sajandi esimesel poolel ja ei ole veel lõplikult tegevusteooriaga integreerunud.
  

2. LOENG 13.09.2010
Mikroökonoomika- ja makroökonoomika
Mikroökonoomika – püütakse leida ühisesid seaduspärasusi. Ratsionaalselt käituv majandussubjekt . Ratsionaalne käitumine – inimene teab, et tema ressursid on piiratud. Järgmine eeldus: eesmärkid, mida inimene soovib saavutada on võimalik saada mitmel erineval moel. Subjekt valib enda arvates parima variandi .
Kes on see subjekt? See ei ole üksikinimene vaid majapidamine ehk household. See on ühise eelarve ja ühiste majandusotsustega inimeste grupp.
Iga subjekt teab oma eesmärki ja oskab leida parima variandi selle saavutamiseks.
Eeldatakse ressursside nappust, majanduses osalejad on omavahel konkurendid.
Tasakaalulahend , mis parimal võimalikul viisil rahuldab kõiki osalejaid, saavutatakse turu vahendusel.
Turuhindade vahendusel toimuv jaotus on teistega võrreldes odavam ja võimaldab ressursse efektiivselt kasutada.
Riik paneb paika turu tegutsemise raamistiku, vähemalt seadustega.
Kuidas turg tegutseb? A. Smith „nähtamatu käsi“ – kooskõlastab asju. Meie jaoks on nähtamatu käsi turg.
Mikroökonoomikat tuntakse ka kui neoklassikalist majandusteooriat.
Makroökonoomika – tegeleb suurte agregaatidega, nt inflatsioon, raha, tööpuudus. Raskem kirjledada kui mirkoökonoomilisi protsesse. Ühe majapidamise eelarve muutust lihtsam kirjeldada kui tööpuudust riigis.
Neoklassikaline koolkond tekkis umbes 1930 aastatel. Majandus kui teadus hakkas arenema umbes 17. sajandil.
Neoklassikalise koolkonna tuntud liikmed - J.S. Mill, A. Smith, D. Ricardo ja K.Marx.
John Maynard Keynes (1936 – raamatu suure depressiooni ületamise kohta) pooldab tugevalt riigi sekkumist majandusse, kuna suure depressiooni ajal olid just riigid need, kes ületasid majanduskriisi, mitte „nähtamatu käsi“.
Ringkäigumudel ehk radiaator – ise üle vaadata õpikust.
Ratsionaalselt käituv majandussubjekt
1. Teab oma eesmärki ja oskab seda formaalselt väljendada (sõnaliselt, graafiliselt, matemaatiliselt).
2. Tunneb võimalikke alternatiivseid käitumisviise eesmärgi saavutamiseks.
3. Oskab valida nende hulgast selle, mis võimaldab saavutada eesmärgi kõige efektiivsemalt (kiiremini, kõige väiksemate kuludega vms).
4. Omab täielikku informatsiooni valitud alternatiivi võimalike tagajärgede kohta.
Kasum – momendi/hetke kasum ja pikemaperioodi kasum. Short run ja long run / lühiperiood ja pikkperiood. Vahet tehakse tootmise seisendite järgi.
Lühiperiood – vähemalt üks sisend ei ole vahetatud , midagi on stabiilset.
Pikk periood – kõik sisendid on vahetatavad, midagi pole stabiilset.
Kasum – lühuperioodil üks, teisel perioodil teine.
Eelarve kitsendus – kõik eelarved on piiratud, ka riigil. Majandussubjekt peab maksimeerima oma kasu eelarve piirides. Majandussubjektide rahalised võimalused (eelarve) on (vähemalt lühiajaliselt) fikseeritud suurusega (ka aeg ja info valdamine ).
Ei ole võimalik saada maksimaalset tulemust minimaalse ressursi kuluga . Optimaalsusprintsiip – kuna ressursside nappus ei võimalda eesmärki täiel määral saavutada, siis on ratsionaalselt käituval subjektil valida kahe alternatiivse võimaluse vahel:

• püüda jõuda eesmärgile võimalikult lähedale;
  
• saavutada eesmärgi aktsepteeritav tase võimalikult vähese ressursikuluga.
  

Alternative (ing. k) – ükskõik mis variant. Alternatiiv (eesti k.) – variandid, mis välistavad üksteist.
Kui eesmärgi saavutamisel on võimalik kaks alternatiivi ja pole võimalik öelda, milline nendest on parem. Need variandid pannakse pingeritta. Pingerea alusel valitakse enda arvates parima variandi.
TURGUDE ÜLDINE TASAKAAL
Joonis (2. Loeng - 1). Miks nõudluskõver on just seal kus on?
Selle paneb paika (1) elanike/rahva arv.
(2) Elanike / majapidamiste sissetulek ja majapidamiste jaotus sissetulekute järgi (2.loeng – 2).
Eestis nõudlus eelkõige esmatarbekaupade järgi.
Pensionäride arv Eestis tegelikult väheneb – nii väidab Olev Raju .
(3) elanikkonna jaotus vanusegruppide järgi (2.loeng – 3)– milliste kaupade järgi on nõudlus suur.
(4) mood – majandus peab reageerima kui nõudlus on teatud kaupade järgi (mood). Mood mõjutab nõudlust väga.
(5) asendus- ja kaaskaupade olemasolu. Asenduskaup – see kaup, millel on sama tarbimisväärtus (või / marganiin, leib / sai). Kaaskaup – ühe kauba nõudlus/läbimüük sõltub teise kauba nõudlusest/läbimüügist. Nt tennisepallide läbimüük sõltub enamast tennisereketite läbimüügist ja bensiini läbimüük sõltub autoge arvust.
Pakkumise kõver – mis paneb selle paika?

Teaduse ja tehnika tase
Nõudluskõveraga sarnased: (2) asendus- ja kaasakaubad ning (3) mood.
(4) Sisendite hinnad – püütakse toota odavalt. Toodetakse seda, mille sisendid on odavamad. (2.loeng – 4).
Gossen’i seadus – püüdis formuleerida reegleid, mille järgi tarbija valik. Selleks on:

Sama toote kasulikkus ei ole sama. Nt joogijanu puhul on kasulik ainult 1 pudel, iga järgmine pudel on vähem kasulik kuna joogijanu pole enam nii suur. Piirkasulikkus – n tüki kasulikkus, konkreetse tüki kasulikkus. (2.loeng – 5).
3.LOENG 20.09.2010
Majapidamine – ühine grupp, ühine eelarve, ühised otsused.
Eeldus: majapidamised käituvad ratsionaalselt, teavad oma vajadusi ja soovivad neid võimalikult hästi rahuldada. Järgmine eeldus: oskavad valida nende alternatiivide hulgast (kuidas on võimalik vajadust rahuldada) parima variandi.
Variante on n+1, kuid majapidamine valib väikese eelarve juures ühe.
Komplektide paremusjärjestus: A, B, C, D, E – B ei saa parem olla kui E.
Tarbimiskomplekt
Hüviste- e. tarbimiskomplektiks nimetatakse konk-reetset kombinatsiooni saadaolevatest hüvistest.
Tarbimiskomplektid sisaldavad saadaolevaid hüvi- seid erinevas koguses (ka koguses null!).
Kaks tarbimiskomplekti erinevad üksteisest vähe-malt ühe hüvise koguse ühe ühiku võrra.
Kui hüviste liigid tähistada numbritega 1 ja 2 ning nende kogused vastavalt q1 ja q2 , siis tarbimis-komplekt: (q1 ; q2).
Gossen – iga järgmine kaup on vähem kasulikum kui eelmine . Viimase ühiku kasulikkum on 0. MU – iga kauba/ objekti kasulikkus ehk piirkasulikkus. Piirkasulikkus on vähenev suurus. (3. loeng -2 )
Gossen’i II seadus – viimastel kaupadel on kasulikkuse suhe võrdne.
Eelarve piirang (3.loeng – 3). Kolmnurga pindala – tarbimisruum, mille sees tarbija saab otsuseid teha.
Eelarve joone tõus, tõusunurk. Eelarve joone tõusunurk sõltub kaupade hindadest/hindade suhtest kuid ei sõltu eelarve suurusest . Eelarve joon on SIRGE.
Eelarve suurusest sõltub sellest, kui kaugel on eelarvejoon koordinaatide algpunktist.
Samakasulikkuse joon või ükskõiksuskõver – mida kaugemal koordinaatide algpunktist on samakasulikkuse joon, seda kasulikum on komplekt. (3.loeng – 4).
Piirkasulikkus – mingise kauba kasulikkus. See on kasulikkuse funktsiooni muut. Piirkasulikkus on kasulikkuse muutus ehk kasulikkuse funktsiooni tuletis . (3.loeng – 6).
Samakasulikkuse joon – q1 ja q2 tarbimise kasulikkus jääb samaks. Kui loobuda mingi arv q1 siis tuleb selle asemel juurde võtta mitu ühikut q2 – kogukasulikkus on sama. Loobuda ühest kaubast , kuid selle asemel tarbida/võtta teist kaupa (3. Loeng – 7). Samakasulikkuse joonel on erinevad kombinatsioonid, komplektid . Kuid kõik punktid, mis asuvad sellel joonel, nende kasulikkus on sama. Kasulikkuse muutus on piirkasulikkus.
Kasulikkuselt samaväärsed, kuid hüviseid erinevas koguses sisaldavad tarbimiskomplektid moodus -tavad samakasulikkushulga (samakasulikkus-joone).
Kahest teineteist osaliselt asendavast kahaneva piir-kasulikkusega hüvisest koosnevate komplektide samakasulikkusjooned on langevad ja nõgusad.
Täielikest asenduskaupadest koosnevate komp-lektide korral on samakasulikkusjooned sirged ja kaaskaupadest koosnevate komplektide korral murdjooned.
Asendusnorm / asenduspiirmäär – MRS, see näitab, milles tuleb omavahel asendada kasulikkused. (3.loeng – 8). Asendamise piirmäär näitab, millises proportsioonis ollakse nõus hüviseid asendama eelistustest lähtudes.
Tarbija reaktsioon hinnamuutusele – elastsus ehk E. Hinnamuutust arvutatakse %. Valemi ees miinus märk. (3.loeng – 10).
Optimaalne tarbimiskomplekt
Maksimeerib maja-pidamise kasulikkuse piiratud tarbimiseelarve korral.
Optimaalse tarbimiskomplekti korral on korraga täidetud mõlemad tingimused:
Sellised komplektid maksimeerivad kasulikkuse fikseeritud eelarve korral või tagavad minimaalsed kulutused mingi teadaoleva (soovitava) kasulikkustaseme saavutamiseks.
Esimesel juhul tuleb fikseerida eelarvejoon, teisel samakasulikkusjoon.
Optimaalse valiku tingimusest on võimalik tuletada seos komplekti kuuluvate hüviste optimaalsete koguste vahel erineva eelarve korral.
Normaalhüviste korral on see kõver tõusev.
Kõvera kuju annab informatsiooni tarbija reaktsioonist tingimuste muutusele:

• komplekti kuuluvate hüviste proportsioon ei muutu;
  
• ühe hüvise tarbimine kasvab suhteliselt rohkem.
  

Hüviste individuaalne nõudlus
Hüvise individuaalseks nõudluseks nimetatakse ühe konkreetse hüvise kogust, mida majapidamine mingi perioodi jooksul soovib ja peab kasulikuks tarbida.
Kui eelistused jäävad samaks, mõjutavad individuaalset nõudlust sissetulek ja hüviste hinnad.
Sissetuleku suurenedes normaalhüviste nõudlus suureneb ja inferioorsete hüviste nõudlus väheneb.
Hüvisekoguse sõltuvust sissetulekust kirjeldavad Engeli kõverad.
Normaalhüvise hinna alanemine toob kaasa selle nõudluse suurenemise kahel põhjusel :

• hüvis muutub teistega võrreldes odavamaks ( asendusefekt );
  
• endise koguse ostmisel vabaneva raha arvel saab rohkem tarbida (sissetulekuefekt).
  

Hüvise hinnamuutuse mõju teiste kaupade nõudlu-sele sõltub sellest, kas tegemist on asendus-kaupade, kaaskaupade või sõltumatute kaupadega.
Turunõudlus
Majapidamise individuaalse nõudluskõvera kõik punktid näitavad, kui palju tarbija konkreetse hinna korral hüvist ostaks.
Turunõudlus on kõigi tarbijate poolt summaarselt nõutav hüvisekogus mingi hinnataseme korral.
Kuna iga tarbija poolt nõutav kogus on seda väiksem, mida kõrgem on hind, on turunõudlus-kõver langev.
Tarbijate hinnavaru (lisakasu) on tarbimisega omandatud kasulikkuse ja kulutuste vahe
4.LOENG 27.09.2010
FIRMATEOORIA
Firmateooria eelused
Ettevõtja toodab hüvist, mis tarbijate heaolu suurendab ka maksimaalse võimaliku tootmismahu korral.
Hüvist realiseeritakse täieliku konkurentsiga turul ( turuhind ei sõltu ettevõtte poolt toodetavast kogusest).
Tootmisressursid ostetakse täieliku konkurentsiga turult (ressursi hind ei sõltu ettevõtte poolt kasutatavast ressursi mahust).
Ettevõtja käitub ratsionaalselt.
Firmateooria põhimõisted
Firmateooria tegeleb hüviste pakkumise kujunemise teoreetiliste aluste käsitlemisega.
Ettevõte (firma) on väikseim majandusüksus, mis toodab eesmärgipäraselt hüviseid ning pakub neid müügiks (vahetuseks) teistele majandussubjektidele.
Firma on samastatav tootmistehnoloogiaga, mis muundab mingi kindla reegli alusel tootmissisendeid väljunditeks.
Ettevõtte tegevuse eesmärk on kasumi (perioodi kogutulu ja kogukulu vahe) maksimeerimine .
Tootmisprotsessi sisenditeks on majapidamistelt ostetavad ressursid.
Lihtsustatud mudelis vaadeldakse sisendi kahte liiki: töö ja kapital .
Lühiperioodi otsustused puudutavad ainult vaatlusalust perioodi, lühiperiood on ajavahemik, mil ettevõtte tootmistehnoloogia ja tootmisvõimsus (kapitalipanus) ei muutu
Pikal perioodil võivad kõigi sisendite panused vabalt muutuda.
Ettevõte toodab vaid ühte produkti , perioodi jooksul toodetav ja realiseeritav kogus on võrdne.
Kõik tootmistegurid (sealhulgas ka tooraine ja materjal) on vajalikul hulgal saadaval.
Tootmisvõimsus määratakse reaalkapitali alusel.
Ettevõte esineb jagamatu allüksusena, siseseid otsustusprotsesse ei vaadelda.
Ettevõtja käitub ratsionaalselt, tema tähtsaim eesmärk on kasumi maksimeerimine.
Toodangu müügihind ja tootmistegurite ostuhind kujunevad täieliku konkurentsiga turul.
Tootmisvõimalused
Konkreetset kombinatsiooni erinevate saadaolevate tootmistegurite kogustest nimetatakse sisend -komplektiks ehk tegurikomplektiks.
Kõik võimalikud tegurikomplektid moodustavad tootmisruumi, maksumuse poolest kättesaadavad komplektid tootmisvõimaluste hulga.
Ettevõtte kulutused (tähis c — costs ) tootmistegurite ostmiseks on piiratud. Kulupiirangut väljendab graafiliselt samakulujoon ja matemaatiliselt selle joone võrrand.
Samakulujooned
Samakulujoone moodustavad sisendikomplektid, mille maksumus on võrdne tootmiskulude eelarvega .
Kulutused tööjõule saadakse korrutades tööjõu koguse L palgaga w.
Kulutused kapitalile saadakse korrutades kapitali koguse K selle hinnaga r . Sageli hinnatakse kapitalikulu alternatiivtuluna ehk tuluna, mida kapitalikaupade ostmiseks kulutatud raha panka paigutades oleks võimalik intressina teenida.
Samakulujoone tõus näitab, millises suunas ja kui palju peab muutuma ühe teguri (kapitali) sisend-panus, kui teise teguri (tööjõu) sisendpanus suureneb ühe ühiku võrra, et kulutused tegurite ostmiseks ei muutuks.
Tootmisfunktsioon
Ettevõtte väljundiks on hüvis koguses q (toodangu maht).
Tootmisfunktsioon määrab maksimaalse hulga väljundit, mida on võimalik toota konkreetse sisendikomplekti korral.
Tootmisfunktsioon kirjeldab ettevõttes kasutatavat tootmistehnoloogiat.
Teguri piirtoodang (MP — marginal product) näitab, kui palju muutub toodangu maht ühe teguri koguse suurendamisel ühe ühiku võrra teise teguri mahu samaks jäädes.
Keskmine toodang (AP — average product) ühe kulutatud teguriühiku kohta on toodangu mahu ja teguripanuse jagatis:
Tootmistehnoloogia on mastaabisäästuga (positiivse mastaabiefektiga ), kui sisendikomplekti suurendamisel mingi arv kordi kasvab tootmismaht rohkem kordi (keskmine kulu tooteühiku valmistamiseks väheneb).
Kui kõigi sisendite piirtoodang on positiivne ja sisendi suurenedes kahanev ning sisendid on omavahel osaliselt asendatavad , sobib tootmistehnoloogiat (sisendi ja väljundi seost) kirjeldama neoklassikaline tootmisfunktsioon.
Sisendite omavahelise asendatavuse korral saab sama toodanguhulga valmistada sisendeid erinevas koguses sisaldavate komplektidega. Sellised tegurikomplektid moodustavad samatoodangujoone.
Tootmistegurite asendatavus
Tootmistegurite asendavus tähendab ühe sisendi-komplekti asendamist teisega tingimusel, et tootmismaht ei muutu (sisendikompleti ümber-paiknemist mööda samatoodangujoont):
ehk .
Tehnilise asenduse piirmäär MRTS näitab, kui palju tuleb suurendada (vähendada) teise teguri panust, kui esimese teguri panust vähendatakse (suurendatakse) ühe ühiku võrra, et toodangu maht jääks samaks.
Optimaalse tegurikomplekti valik
Tehtud eeldustel tagab kasumi maksimumi võimali-kult suure toodangumahu andev sisendikomplekt, kui see toodetakse minimaalsete kulutustega.
Samatoodangujoonel paiknevate sisendikomplekti-de asendamiseks tegurikoguste väikeste muutuste korral kehtib:
Kulutuste minimeerimiseks teadaolevate teguri-hindade korral peab see paiknema koordinaatide alguspunktile kõige lähemal asuval samakulu-joonel:
Optimaalne sisendikomplekt võimaldab:

• toota valitud toodangumaht minimaalse kuluga;
  
• toota fikseeritud tootmiskulude eelarve korral maksimaalne kogus;
  
• maksimeerida kasum.
  

Tootmiskulud
Valides sisendikomplekti selliselt , et tegurihindade suhe võrdub tegurite piirtoodangute suhtega, saab iga toodangumahu valmistada minimaalsete kulutustega.
Ratsionaalselt tegutseva ettevõtte kulutuste ja toodangukoguse seost nimetatakse kulufunktsiooniks.
Lühiperioodil on osa kulutusi konstantsed (näiteks kulutused reaalkapitalile), seega kulud jagunevad püsikuluks ja muutuvkuluks:
Keskmine kulu ehk kulu tooteühiku kohta (ka tükikulu) AC leitakse kogukulu jagamisel toodangu hulgaga:
Piirkulu MC on ühe lisatoote tootmisest tingitud lisakulu, mida diferentseeruva kulufunktsiooni saab arvutada selle tuletisena:
Kulufunktsiooni kuju (seaduspära toodangumahu ja tootmiskulu vahel tootmismahu muutudes) sõltub tootmistehnoloogiast ja seda kirjeldavast tootmisfunktsioonist.
Kui toodangumahu suurenedes on iga täiendava lisatoote valmistamiseks vaja kulutada vähem, on piirkulu kahanev.
Toodangumahtude korral, mil piirkulu kahaneb, väheneb ka tükikulu (tekib mastaabisääst) ning ratsionaalne tootja suurendab tootmismahtu (sisendi ja väljundi teadaolevate hindade korral kasum suureneb).
Kasumi maksimeerimine
Ettevõtte tegevuse üldeesmärk maksimaalne kasum on tulu ja kulu vahe:
Kui toote hind ei sõltu tootmismahust, on teada lisatulu toodangumahu suurendamiseks ühe ühiku võrra iga tootmismahu korral ( piirtulu ):
Kui ettevõte turustab oma toodangut täieliku konku-rentsiga turul, ei sõltu piirtulu tootmismahust.
Kui tegurihinnad ei sõltu tootmismahust (sisendid ostetakse täieliku konkurentsiga turult), on teada lisakulu toodangumahu suurendamiseks ühe ühiku võrra iga tootmismahu korral (piirkulu):
Kasumi maksimum kujuneb sellise tootmismahu korral, kus piirkulu võrdub piirtuluga (täieliku konkurentsiga turu korra turuhinnaga):
Hinna ja piirkulu vahe p – MC on iga täiendava toote valmistamisest lisaks saadav puhastulu (püsikulu puudumisel lisakasum).
Optimaalse tootmismahu leidmise probleemi ei teki kahaneva piirkulu korral - mida suurem tootmismaht, seda suurem lisanduv puhastulu.
Kui piirkulu kasvab tootmismahu suurenedes:

• - tootmismahu suurendamine kasulik;
  
• - tootmismahu vähendamine kasulik.
  

Ettevõtte pakkumiskõver
Ettevõtte pakkumisfunktsioon kirjeldab toodetava koguse sõltuvust turuhindadest.
Pakkumiskõver kirjeldab toodetava koguse sõltu- vust toote hinnast fikseeritud tegurihindade korral. Kuna pakutakse kasumit maksimeerivat kogust, siis seose võrrand:
Pakkumiskõver langeb kokku piirkulukõveraga, kui turuhind katab:

• lühiperioodil keskmise muutuvkulu
  
• pikal perioodil tükikulu
  

Turu pakkumiskõver
Turupakkumine on hüvise kõigi ettevõtete poolt summaarselt pakutav kogus teadaoleva turuhinna korral.
Turupakkumiskõver kirjeldab kõigi ettevõtete poolt summaarselt pakutava koguse sõltuvust toote turuhinnast ceteris paribus.
Lühiperioodi turupakkumiskõver on hinna tõustes kasvav piirkulu suurenemise eelduse tõttu.
Pika perioodi turupakkumiskõver on horisontaal-sirge minimaalse tükikulu tasemel.
Tootjate hinnavaru
Muutuvkulu VC on kõigi tooteühikute valmistami-seks tehtud lisakulutuste (piirkulu) summa.
Kui toote hind võrdub piirkuluga viimase tooteühiku tootmiseks, siis saadud tulu ja muutuvkulu vahe on tootja hinnavaru või tootja ülejääk.
Tootja hinnavaru on kasumi ja püsikulu summa.
Pikal perioodil on hinnavaru võrdne nulliga, sest püsikulu ei ole ja kasumit ei teki.
5.LOENG 4.10.2010
TURG
Viib kokku tarbija, ostja, pakkuja , nõudja. Koht, kus toodetud hüvised jõuavad tarbijani.
Turu klassifikatsioon :
1. Sisenditurg (kapitaliturg, tööjõuturg – kõik mida majandus sisendina vajab), väljunditurg ( kaubad , hüvised, teenused).
2. Kui palju on turul osalejaid. Nõudlejate / pakkujate arv
Turu liigid:
1. Täis ehk täielik turu konkurents – puhtal kujul praktikas ei ole. Konstrueerime turu, kus segavaid faktoreid pole, see on täielik turg: 1) Peab olema hästi palju pakkujaid ja nõudjaid. Kõik peavad olema väikesed (muidu hakkab suur domineerima). 2) Kõik toodavad täpselt sama toodangut – saab seaduspärasusi välja tuua. 3) välisturgu pole – eksport , import puudub. 4) informatsioon on täielik – kõik teavad kõike. 5) turg on avatud – kõik kes tahavad võivad tootmisest väljuda või siseneda; puuduvad sisenemis - ja väljumisbarjäärid, turg on AVATUD. 6) asenduskaubad puuduvad. Kokku - pole takistusi, hind surutakse suure konkurentsi tõttu alla, hind surutakse sinna, kus ettevõtte töötab 0 kasumil. Kuid väga tihti surutakse hind veel alla poole. (5.Loeng – joonis 1)
Nõutavad ja pakutavad hüvisekogused sõltuvad vaid selle hinnast ceteris paribus:
Ja
Tasakaaluhind p* on hind, mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus (nõutavad ja pakutavad hüvisekogused on võrdsed):
Tasakaaluhinnaga müüdav (ja ostetav) hüvisekogus q* on tasakaalukogus.
Tasakaalulahend kujuneb välja hindade ja koguste kohanemise kaudu.
Nõudluskõvera nihkeid ja/või selle kuju muutumist põhjustab:

• tarbijate sissetuleku suurenemine (vähenemine);
  
• teiste hüviste hindade muutus (suhtelise sisse-tuleku suurenemine (vähenemine);
  
• tarbijate lisandumine (vähenemine).
  

Pakkumiskõvera nihkeid ja/või selle kuju muutumist põhjustab:

• uute tootjate lisandumine;
  
• tegurihindade muutus.
  

Turunõudlus suureneb, sest:

• majapidamise tarbimiseelarve kasvades ostetakse hüvist senisest rohkem;
  
• asenduskauba kallinedes asendatakse see tarbimiskomplektis vaatlusaluse hüvisega;
  
• uute tarbijate lisandumisel on summaarne ostetav kogus suurem.
  

Turuhind tõuseb, sest:

• tarbijad on nõus ostma hüvist kõrgema hinnaga;
  
• suurema koguse pakkumisel on piirkulu kõrgem.
  

Turupakkumine väheneb, sest :

• piirkulu on kõrgem;
  
• pakkujate arv on väiksem.
  

Turuhind tõuseb, sest:

• tarbijad on sunnitud ostma hüvist kõrgema hinnaga;
  
• kõrgem hind kompenseerib tootjale toote valmistamiseks tehtud suuremad kulutused.
  

1. Turunõudlus suureneb, sest sama hinnaga ostetakse hüvist rohkem.
2. Turuhind tõuseb ja turupakkumine suureneb.
3. Tootja puhastulu tooteühiku kohta on hinnast kõrgem.
4. Turg muutub atraktiivseks neile tootjatele, kes varem seda hüvist ei pakkunud.
5. Turupakkumine suureneb ja turuhind langeb.
6. Kui turuhind võrdub tükikuluga, uusi pakkujaid ei lisandu ja turg tasakaalustub.
2. Monopol – 1 pakkuja, puudvad teised pakkujad . Täielikuks monopoliks veel: 1) peab puuduma eksport, import; 2) peavad puuduma asenduskaubad. Monopol püüab kätte saada maksimaalset hinda. (5. Loeng – joonis 2). Monopol saab hinna tõsta nõudluskõverani.
Monopolil on tihti kasulikum toota vähem, see võimaldab hinda veel tõsta. Tootab vähe, tarbija saab kahju, suureneb tööpuudus. Monopol üsna kahjulik.
Kunstlik monopol – riik seab piirangud.
Loomulik monopol – hävitada ei saa.
Ükski monopol pole igavene, kõik tootjad vahetatakse välja.
Monopoli puhul peab olema ÜKS pakkuja.
Monopoolne tootja maksimeerib kasumi kehtestades piirkulust (ja piirtulust) kõrgema hinna.
Monopoli korral on toodangumaht väiksem ja turuhind kõrgem kui sama tootmistehnoloogia juures täieliku konkurentsi tingimustes.
Monopoli korra hüvise tarbitav kogus väheneb → tarbijate heaolu langeb.
Monopoli ühiskondlikku ebaefektiivsust hinna-takse tarbijate ülejäägi vähenemise kaudu.
Monopoli korral saab tootja täiendavat puhastulu → ühiskonna (tootjad ja tarbijad üheskoos) heaolu jaguneb tootja kasuks ümber.
Monopol toob kaasa heaolu kaotuse ühiskonnas ja ressursside ebaefektiivse kasutamise.
Kui tootmistehnoloogia on mastaabisäästuga, ei saa täieliku konkurentsiga turg jaotust reguleerida → monopol paratamatu.
Monopol soodustab tootmistehnoloogia arengut.
Riik peab tagama heaolu sellise jaotuse, mis on kogu ühiskonna seisukohalt parim
3.Monopolistlik konkurents – aluseks on produkti diferentseering. (5.Loeng – joonis 3). Mitu suurt monopoli kuid nende kaubade omadused on lähedased või lausa asendatavad. Ühisosas tekib konkurents. Raske tuua seaduspärasusi, sest tarbija eelistused muutuvad kiiresti. Minimaalne pakkjate arv 2; maksimaalset pole, kuid väga paljude pakkujate puhul hakkab pigem lähenema täieliku turu poole.
4. Oligopol – hästi palju ostjaid ja mõned tugevad pakkujad. Otsustavad need üksikud tugevad. Võtame eelduseks, et toodavad sarnaseid tooteid. Kaks võimalust:
1) kas suured lepivad kokku, et käituvad nagu monopol, teevad koostööd – kooperatiivne käitumine. Lepitakse kokkku kes kui palju mis hinnaga turule pannakse. Sellist kokkulepet nimetatakse kartelliks või ka kvoodiks. Kartellist võib kergesti tekkida üks suur monopol, kartellid enamasti keelatud. Tuntuim katrell on OPEC . Kartelli kokkulepped ei ole püsivad, iga osapool tahab rohkem toota ja kasumit suurendada, kuid suurema tootmise puhul hind langeb, tekib tüli, kartell laguneb. Sisenemisbarjäärid on suured, hind kehtestatakse selline, et uued pakkujad ei ole huvitatud turule sisenemisest;
2) kokkulepet ei teki, konkurents läheb suureks ja pingeliseks – tekib verine konkurents. Võib lõppeda sellega, et üks võidab ja tekib monopol. Samuti võivad ka mõlemad osapooled kaotada ja tuled hoopis uus, kolmas pakkuja.
5. Monopson – palju pakkujaid, üks suur ostja. Ostja dikteerib hinda. Surub hinna nii alla, et keegi veel suudab pakkuda. Hind p0.
6. Oligopson – palju pakkujaid ja mõni tugev/suur ostja. Kui mõned ostjad lepivad kokku, siis nad suruvad hinnad hästi alla. Kuid kui ostjad kokku ei lepi ja hakkavad hinda üksteisest üle pakkuma, siis on kauba/teenuste pakkujad suure kasumi sees.
7.Bilateriaalne monopol – üks suur nõudja ja üks suur pakkuja.
8. Polüpol – palju väikesi pakkujaid ja palju väikesi nõudjaid.
9. Bilateriaalne oligopol – vähe keskmisi pakkujaid ja vähe keskmisi nõudjaid.
Turutõrge – kõigis neid turgudes (peale täieliku turu), turg ei taha ressurisside optimaaset jaotust. Turg ei ole see, mis viib ressursid sinna kuhu vaja. Põhjuseks võib olla riik, loodusõnnetus jne.
Turutõrke tekkepõhjused:

• turuvorm (sõltub toote, tootjate ja tarbijate eripärast);
  
• tootmise või tarbimise välismõju;
  
• avalike hüviste jaotamine;
  
• informatsiooni asümmeetria.
  

Informatsioon A-sümmeetria – informatsioon ei ole jaotunud ühtalselt. Toob kaasa segaduse, kuna puudub info. Info puudumise korral ei ole tarbija valmis korraliku kauba eest tegelikku hinda maksma, pakkuja kaotab.

• “Sidruniturg”: kvaliteedi kontroll kulukas, seetõttu kaob hea kaup turult.
  
• Ebasoodne valim (kogum): teenust ostavad vaid müüjale kahjulikud kliendid.
  
• Moraalirisk: omavastutuse puudumine muudab tarbija lohakaks ja kahjustab müüjat.
  
• Signaliseerimine: kulutused kauba selliste omaduste loomiseks, mis kvaliteeti tegelikult ei suurenda .
  

Välismõju
Tarbimise välismõju: ühe majandussubjekti tarbi- mise kasulikkus on mõjutatud teise tarbimisest või tootmisest.
Tootmise välismõju: teiste tootjate või tarbijate otsustuste vahetu mõju ettevõtte tootmis-tulemustele.
Välismõjude olemasolul ei vii turumehhanism Pareto-efektiivse ressursside kasutamiseni → jaotuse korraldamisse peab sekkuma riiklike regulatsioonidega.
Avalikud hüvised
Avalike hüviste tarbimisel ei ole võimalik välistada teisi majandussubjekte.
Avaliku hüvise tunnused:

• on kõigi mõjupiirkonnas olevate tarbijate käsutuses vabalt saadaval;
  
• ei kaota tarbimisel ühekorraga kogu oma väärtust;
  
• tootmise piirkulu on äärmiselt väike.
  

Avalike hüviste erinevused tavahüvistest:

• pakkumist ei saa finantseerida müügitulust;
  
• optimaalse mahu määrab alternatiivkulude võrdlus;
  
• tarbijatel stiimul salata hüvise kasulikkust;
  
• “liulaskmine” (“jänest sõitmine”) teiste arvel.
  

Avalike hüviste tootmist finantseeritakse eelarvete kaudu ümber jaotatavate maksutulude arvel.
Avaliku hüvise loomiseks vajalike kulutuste katmine võidakse tagada vabatahtliku kokkuleppe alusel.
Nõudjad
Pakkujad
Üks (suur)
Vähe (keskmised)
Palju
(väikesed)
Üks (suur)
Bilateraalne monopol
Piiratud monopol
Monopol
Vähe (keskmised)
Piiratud monopson
Bilateraalne oligopol
Oligopol
Palju (väikesed)
Monopson
Oligopson
Polüpol
6. LOENG: 11.10.2010
ÜLDINE TASAKAAL
Üldine tasakaaluteooria ja heaoluökonoomika
Turuteoorias uuritakse tasakaalu kujunemise võimalusi kindla hüvise turul ning turukäitumise ja turustruktuuri mõju tasakaaluseisundile. Tekivad küsimused:

• kas ühe turu tasakaalustatusest on võimalik tuletada teiste turgude tasakaalustatust,
  
• kas tasakaaluseisund on kogu ühiskonna seisukohalt optimaalne ja üheselt määratud,
  
• milliseid võimalusi on riigil tasakaaluseisundi kujunemist mõjutada,
  
• kuidas on omavahel seotud tasakaal, efektiivsus, heaolu ja sotsiaalne õiglus.
  

Üldine tasakaaluteooria on majandusprotsesside mikroökonoomiliselt üles ehitatud totaal-analüüs (Walras’ tasakaal).
Walras’ üldise tasakaalu idee: iga hüvise (ja toot-misteguri) turul kujuneb välja tasakaal kindla hinna korral.
See hind mõjutab nõudluse ja pakkumise kujunemist teistelgi turgudel .
Üleüldine tasakaaluseisund võimalik ainult juhul, kui kõigi hüviste turud on üheaegselt tasakaalus (kõigil turgudel kehtib kindel tasakaaluhind).
Üldise tasakaaluteooria kohaselt on tasakaalu-seisund rahvamajanduslik optimum , mille korral:

• hüviste jaotus tagab tarbijate maksimaalse kasulikkuse;
  
• ressursside jaotus tagab tootmise maksimaalse efektiivsuse.
  

Konkurentsi toimel läheneb majandus iseenesest tasakaaluseisundile.
Heaoluökonoomika kohaselt on tasakaal rahva-majandusliku optimumi tarvilik, kuid mitte piisav tingimus.
Tasakaalulahendeid võib olla palju.
Milline neist on rahvamajanduslik optimum (maksimeerib ühiskonna heaolu), see sõltub valitud kriteeriumist .
Turuprotsesside vahendusel kujunev tasakaalulahend ei pruugi tagada maksimaalset heaolu, selle saavutamiseks tuleb majandusprotsesse suunata.
Erasektor ei saa kõike toota. On palju asju, kus pole selge, kes peaks maksma, nt tänavavalgustus.
Kõiki asju, mida tarbija vahetult ei maksa, nimetatakse avalikuks sektoriks.
Riik kogub raha maksude näol kokku ja maksab need teenused kinni.
Riik ja erasektor on konkurendid, paljusi asju või vähemalt lähedasi kaupa toodavad mõlemad.
Pareto efektiivseid lahendusi võib olla lõpmata palju.
Walras’i teoreem
Tasakaalupunkt paikneb kokkuleppekõveral ning on Pareto-efektiivne lahend , seega leiduvad tasa-kaaluhinnad, mille korral on tasakaalus mõlema hüvise turud ning hüviste jaotus on Pareto-efektiivne.
Kui leiduvad hinnad, mille korral ühe hüvise turg on tasakaalus, on samade hindade korral tasakaalus ka teise hüvise turg.
Kui on teada hinnasuhted, mille korral on tasa-kaalus n-1 hüvise turud, siis on Walras' seaduse kohaselt tasakaalus kõigi n hüvise turud.
Arrow ’i teoreem – demokraatia tingimustes ei ole ressursside pareto efektiivne jaotus võimalik. Ressursse saab efektiivselt jaotada ainult diktaator .

Selleks, et elada, peab inimene tootma. Sellega kujundab inimene looduse ümber, kohandab looduse ümber enda jaoks.

Inimesed tootavad umbes 2miljonit toodet, mida loodus ei tooda.

Elastsus – kui hind tõuseb 15%, väheneb ka tarbimine 15%.

Peaaegu kõiki jäätmeid saab uuesti kasutada, kuid hind seetõttu suurem. Sama energiat ei saa kasutada mitu korda, seetõttu kulut jäätmete töötlemiseks alati energiat, mistõttu hind ongi suurem.

Looduse suurreostaja on nt põllumajandus.
Inimkonna suur oht – ookeani ja maailmamere täielik reostus.
15