Majanduspoliitika eksamiküsimused (0)

Q: Millest tulenevad põhiliselt majanduspoliitika alternatiivid?

Vastus leiad õppematerjalist: Majanduspoliitika eksamiküsimused

Q: Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi?

Vastus leiad õppematerjalist: Majanduspoliitika eksamiküsimused

Q: Mis on ühiskondlik hüve ja kuidas selle tootmist finantseeritakse?

Vastus leiad õppematerjalist: Majanduspoliitika eksamiküsimused

Q: Kuidas mõõdetakse riikide majanduslikku avatust?

Vastus leiad õppematerjalist: Majanduspoliitika eksamiküsimused

Tallinna Tehnikaülikool - Majandus - Majanduspoliitika

2 HALB

Esitatud küsimused

Millest tulenevad põhiliselt majanduspoliitika alternatiivid?
Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi?
Mis on ühiskondlik hüve ja kuidas selle tootmist finantseeritakse?
Kuidas mõõdetakse riikide majanduslikku avatust?

Millest tulenevad põhiliselt (majandus)poliitika alternatiivid?
Poliitika tähendab alati valikute tegemist alternatiivsete tegutsemisvõimaluste hulgast. Alternatiivid tulenevad aga põhiliselt erinevatest (grupi)huvidest.
(Majanduslik) huvi on inimeste käitumist motiveerivate teadvustatud (osalt ka teadvustamata ) väärtushinnangute kompleks , mis kujundab vajadusi ja ajendab neid rahuldama.
Majandusteaduses käsitletakse huvi kui inimese selgelt väljendatud taotlust rahuldada oma vajadusi. Elementaarsel kujul on inimeste huvid suhteliselt ühesugused, väljendudes vajaduses rahuldada nälga, külma, tagada oma isiklik julgeolek jne. Mida enam võimalusi tekib, seda individualiseeritumaks inimeste huvid muutuvad ja üksteisest erinevad, seda rohkem avaldub nende vahel ka vastuolusid.
Inimeste huvid on väga erinevad. Ka nn ühiskondlike gruppide huvid on äärmiselt erinevad.
Huvigruppe iseloomustab eelkõige soov maksumaksjatelt kogutud raha enda huvides ümber jagada. Kõik huvigrupid tahavad riigipirukast tükki saada: mida suuremat, seda parem.

Rikkad ei taha sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurt ümberjagamist. Vaesed tahaksid aga SKP enda kasuks oluliselt ümber jagada.
Pensionärid tahaksid suure osa riigieelarvest kantida pensionideks, sõjaväelased kaitsekulutusteks, üliõpilased stipendiumideks jne.
Põllumajandustootjad on sügavalt veendunud, et riik on kohustatud neid eelarvest toetama .

Toiduainete importijad arvavad aga, et seda pole üldse vaja teha jne.

Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi?
Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad ei ole oma otsustustes vabad. Nende võimalusi piiravad

nende endi pädevus;
kehtiv poliitiline kord;
huvigrupid.

Ühiskondlike normide süsteemid ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid sõltumatult vastu võtta. Institutsioonid ja ühiskondliku otsustusprotsessi reeglid on lühiajaliselt muutumatud. Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad sõltuvad järgmistest ühiskondlikest otsustussüsteemidest.

Turg . Tsentraliseeritud planeerimise ja otsustamise puudumine. Turg töötab kui “avastamisprotseduur” (discovery procedure). Turul toimivad protseduurid annavad informatsiooni kaupade ja teenuste nappuse (või ülejäägi) määrast ning selle muutumisest ajas. Hinnasüsteem annab võimaluse hinnata tarbija eelistustest tulenevaid alternatiive. Üksikute otsuste koordineerimine toimub hindade kujunemisega vabadel turgudel ja turuosaliste reageerimisega sellele. Konkurents garanteerib, et kaupu ja teenuseid toodetaks efektiivselt ja pakutaks turul odavaima võimaliku hinnaga. Paraku ei loo turg tingimusi, mis kõiki osalisi rahuldaks. Võib tekkida (ja päris kindlasti tekib) sotsiaalne ebaõiglus. Võimalik on selline tootmine, mis minimeerib küll era-, kuid mitte sotsiaalseid kulusid . Turg ei suuda pakkuda kõiki avalikke teenuseid.
Demokraatia. Otsustusprotsessi iseloomustavad: 1) vaba hääletusmehhanism; 2) enamusprintsiip; 3) valitsuste ja parlamentide piiratud võimuperiood.
Bürokraatia. Seda on vaja demokraatlike otsuste elluviimiseks. Võimaldab jagada keerukaid probleeme osadeks ja kasutada spetsialiste.
Mitmesugused läbirääkimiste süsteemid. Näiteks tööandjate ja töövõtjate esindajate läbirääkimised palkade üle, lobism poliitikas, strateegilised liidud majanduses, ka ühiskondlik kokkulepe

Mis põhjustab erinevusi teoreetilise ja praktilise majanduspoliitika vahel?
Teoreetilise ja praktilise majanduspoliitika vahel on sageli olulised erinevused (Raudjärv,1995, lk 21). Selle põhjuseks on enamasti järgmised asjaolud .

Konkureerivad erinevad majandusteaduslikud koolkonnad, mis annavad ka probleemide lahendamiseks täiesti erinevaid soovitusi.
Uute probleemide lahendamiseks ei ole tihti majanduspoliitilisi seisukohti olemaski. Sageli on raske – kui mitte võimatu – leida ajaloolisi analooge. Näiteks, Ida-Euroopa riikidel polnud mitte kusagilt võtta õpetust, kuidas sotsialismilt tagasi kapitalismile minna. Seda polnud maailmas varem tehtud (toimunud) ja vastavad majanduspoliitilised kogemused seisukohad seetõttu puudusid.
Praktiline majanduspoliitika on sageli väga erineva mõju ja surve all, mida teoreetiline majanduspoliitika ei arvesta või polegi suuteline arvestama.
Majanduspoliitika kandjatel (majanduspoliitilistel institutsioonidel ) on sageli hoopis teised huvid kui neile nõu andvatel majandusteadlastel. Poliitikute mureks on ju esmajoones tagasivalimine (häälte arvu maksimeerimine valimistel), teatud valijarühmadega arvestamine , valimiseelsete lubaduste täitmine, teatud mõjusfääride kindlustamine või lihtsalt oma valimiskampaania rahastajate soovide täitmine. Poliitikute eesmärk on erinevate vähemuste majanduspoliitilise tegevuse soosimine, kusjuures sellega seotud kulu püütakse jagada võimalikult märkamatult valijate enamiku vahel. Selleks on poliitikutel tarvis kas vajalike meetmete ärajätmist või hoopis liigset sekkumist. Selline tegutsemine pole mõistagi kooskõlas läbimõeldud ja majanduspoliitika teooriaga põhjendatud majanduspoliitiliste strateegiatega ega ühiskonna kui terviku eesmärkidega. Majanduspraktikas kujunevad perioodiliselt toimuvatest valimistest tulenevalt nn poliitilised konjunktuuritsüklid. Valitsus mitte ei stabiliseeri majanduslikku konjunktuuri, vaid hoopis toodab tsükleid. Lähtekohaks on arusaam, et valijad ei orienteeru valimistel mitte niivõrd üksikutele parteiprogrammidele (kes neid loeb?), kuivõrd hoopis tegelikule majandusolukorrale (stabiilsetes lääneriikides eelkõige tööhõivele ja inflatsioonile). Valijate mälu on üldjuhul lühike. Otsuseid tehakse enamasti momendiolukorra alusel. Pärast valimisi püüab valitsus tavaliselt järgida ranget majanduspoliitikat ja vähendada tööpuuduse tõusu hinnaga inflatsiooni. Seevastu enne uusi valimisi püütakse kõigiti vähendada tööpuudust ja suurendatakse avaliku sektori kulutusi. Sellest tingitud inflatsiooni tõus järgneb ju alles pärast uusi valimisi. Eeltoodust võib teha järelduse, et demokraatlik süsteem ei toeta pikaajalist planeerimist. Demokraatlike riikide valitsused ei saa tihti ja paljudes valdkondades mõelda kaugemale järgmistest valimistest.

Haruspetsiifiline ja süsteemne (majandus)poliitika
Majanduspoliitika kontseptsioonide klassifitseerimise aluseks võivad olla ka järgmised näitajad.

Majandusprotsessi sihipärase kujundamise ulatus.

Haruspetsiifiline (isoleeritud) poliitika. Tunnuseks on sektoraalsete ja harueesmärkide lõtv seos ehk sisuliselt rahvamajandusliku sektoraalse struktuuripoliitika puudumine.

Siin võiks rääkida iseseisvast tööstus-, põllumajandus-, transpordi- jms poliitikast . Harueesmärgid püstitatakse üksteisest sõltumatult ega muretseta nende kooskõla üle. Riiklikku sekkumist peetakse vajalikuks siis, kui mõne sektori tegelik või eeldatav areng satub vastuollu poliitiliselt soovitava suunaga.

Süsteemne (terviklik) poliitika. Lähtub rahvamajanduslikest eesmärkidest, mida siis vajadusel iga haru jaoks konkretiseeritakse. Harupoliitika muutub sel teel tervikliku majanduspoliitika osaks. Selle (alam)eesmärgid on tuletatud poliitiliselt kindlaks määratud kõrgematest sihtidest.

Majanduspoliitika horisontaalne ja vertikaalne lähenemine
Majanduspoliitika kontseptsioonide klassifitseerimise aluseks võivad olla ka järgmised näitajad.

Instrumentaariumi kooskõla turumajandusliku iseregulatsiooniga.

Horisontaalne lähenemine. Kontseptsioon tugineb majandusarengu ning sealhulgas struktuurinihete raamtingimuste parandamisele. Samas ei seata eesmärgiks struktuurimuutuste kindlas suunas mõjutamist. Seega domineerivad ka poliitiliste instrumentide hulgas sellised, mis tagavad ja parandavad majanduse institutsionaalset ja materiaalset infrastruktuuri ega ole diskrimineerivad.
Vertikaalne lähenemine. Kasutab meetmeid, mis sekkuvad otseselt majandusprotsessi, on sellisena loomulikult diskrimineerivad ja püüavad struktuurimuutusi suunata (näiteks mitmesugused haruspetsiifilised regulatsioonid , finantssoodustused või - koormised ning muud riiklikud erimeetmed).

Otsedemokraatia , esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia

Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, mis tähistab sellist riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi ilma vahepealsete esindajateta. Levinuim otsedemokraatia rakendamise vorme on referendum ehk rahvahääletus . Klassikaline näide otsedemokraatlikust riigist on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on 240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes küsimustes. Osalusdemokraatia probleemiks on aga suured kulutused iga küsimuse otsustamisel. Max Weber on väitnud, et otsedemokraatia on rakendatav ainult väikestes organisatsioonides ja väikesel territooriumil ( soovitav , et mõlemad tingimused on täidetud), kus kõik liikmed tunnevad üksteist, neid on lihtne kokku kutsuda ning kõik käsitlevad end sotsiaalselt võrdsena. Otsedemokraatiaga ei ole võimalik lahendada professionaalset ametkondlikku lähenemist nõudvaid küsimusi. Rahval puudub tihti piisav kompetentsus ja teadlikkus oma otsuste mõjust ja tagajärgedest. Tihti on ka elanike huvitatus ja aktiivsus madalad. Kui valimistel osaleb vaid pool hääleõiguslikest kodanikest, pole mingit alust arvata, et referendumil aktiivsemalt osaletaks.
Levinuim demokraatia vorm on esindusdemokraatia, kus valimistel valib rahvas endale esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. Esindusdemokraatia probleemiks on aga see, et aja jooksul võim kaugeneb rahvast. Esindusdemokraatiat saab paremini realiseerida suuremate üksuste korral (linn, riik, riikide liit).
Esindusdemokraatia teisendeid, mis sisaldavad otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiateks. Osalusdemokraatiat saab paremini realiseerida väiksemate otsustusüksuste tasemel (perekond, korteriühistu, küla).

Vahemärkusena võiks mainida, et viimaste aastate hädaldamine Eestis a la „valitsus ei kuula rahvast“ on sisuliselt otsedemokraatia ja osalusdemokraatia pooldajate protest esindusdemokraatia vastu.
Aga ilma esindusdemokraatia, kutseliste poliitikute ja ametniketa lihtsalt pole võimalik tänapäeva ühiskonnas toime tulla.

Oleks väga keeruline ette kujutada, kuidas rahvas riiki otse, ilma vahemeesteta juhiks. Kas tõesti koguneksid kõik kokku veetšele ja püüaks seal üksteisest üle karjuda? See oleks väga ebaefektiivne otsustamise viis. Ka sage referendumite korraldamine oleks kulukas ja väikese efektiivsusega.
Teine nõrkus „otse“ juhtimisel on probleemide keerukus . Enamik riigi lahendada olevatest küsimustest eeldab vastavat haridust ja võimet keerulistesse probleemidesse süveneda. „Laiadel rahvamassidel“ ei jätku selleks mõistust, haridust ega ka aega ja jõudu pärast kurnavat tööpäeva.17
Kolmas põhjus elukutseliste poliitikute ja ametnike kasutamiseks on informatsiooni salajas pidamise vajadus. Näiteks sõjalise koostöö, diplomaatia ja ka majanduse vallas võiks kõigi üksikasjade avaldamine tuua pöördumatut kahju. Näiteks USA-s ei saa senaatorid ja kongresmenid tutvuda kogu CIA infoga . Luureorganisatsioon on seisukohal, et lobisemistõbe põdevatele poliitikutele ei tohi usaldada riiklikke saladusi. CIA on nõus suhtlema vaid Senati ja Esindajatekoja erikomisjoniga, kuhu liikmeid väga hoolikalt valitakse. Ka Eestis pole kaugeltki kõigil Riigikogu saadikutel riigisaladuste luba.

Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgematele tasanditele otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused.
Tänapäeva demokraatlikud riigid kujutavad endast väga keerukaid süsteeme, kus on hulk üksteist tasakaalustavaid võime ning mitmeid vastukaalusid võimule. On aktiivne kodaniku- ühiskond (tsiviilühiskond) ja institutsioonid, mis asuvad lahus valitsusasutustest. On (seaduste) kohtulik järelevalve, kriitiline ajakirjandus , mitmeparteisüsteem, seadusgarantiid, poliitilised ja kodanikuõigused . See kõik piirab ja kontrollib institutsioonide võimukasutust sel moel, et mitte keegi (ükski partei ega isegi valitsus) ei saa võimalust ainsana juhtida ühiskonda. Tänapäeva hästi toimiv demokraatlik riik on süsteem, kus võimu kasutatakse tundlikult, ning ühelgi võimul pole täielikku legitiimsust. Demokraatia on eikellegi võim – mitte kellelgi pole õigust valitseda nagu monarh , türann või despoot .

Strateegia, poliitika ja administreerimine
Mõiste “poliitika” pärineb Vana-Kreeka linnriikidest ehk polistest. Poliitika oli toona ja hiljemgi linnriigi juhtimise ja valitsemise kunst .
Poliitika institutsioon on poliitiliste reeglite, standardite jms kogum, millega reguleeritakse ja juhitakse ühiskondlikke protsesse. Poliitika on ühiskonnas levinud väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise protsess. Administreerimine tähendab aga poliitiliste otsuste elluviimist.
Kategooria “poliitika” all võib mõista vahendite ja abinõude kogumit, millega olemasolevat olukorda ühe või mitme eesmärgi saavutamiseks muudetakse.
Poliitika kujundamine on üldiselt reaktsiooniks tunnetatud probleemidele. Peaaegu igasuguse poliitika aluseks on tunnetus, et praegused asjaolud ja praegune olukord ei ole need, mis peaksid olema. Et seda probleemi lahendada või seda olukorda parandada, tuleb koostada, vastu võtta ja juurutada tegevusplaan ehk poliitika, nagu seda nimetatakse. Poliitika all võib üldjuhul mõista tegevuskava või plaani, mille eesmärgiks on liikumine praegusest situatsioonist teise, tulevikusituatsiooni – olemasolevast olukorrast soovitavasse olukorda (joonis 1). Selleks tuleb rakendada rida kindlaid tegevusi (kuni soovitud situatsioon on saavutatud).
Enamik majanduspoliitika õpikuid lähtub eeldusest, et poliitika väljatöötamine on vastus küsimusele “Mida teha?”, reaktsioonina strateegilisele küsimusele “Kuhu liikuda ?”. Strateegiad tegelevad lõppeesmärkide valiku ja põhjendamisega, poliitika aga tee valikuga praegusest situatsioonist strateegilise lõppeesmärgini.
Strateegia ja poliitika on seega vahendid jõudmaks teatavate määratud eesmärkideni tulevikus. See hetk võib olla vahetus tulevikus (mõne kuu või mõne aasta pärast) või kaugemas tulevikus (näiteks kolmekümne aasta pärast). Poliitika tuleb kindlasti siduda ajaliste tähtaegadega. Ajalise horisondi valik sõltub probleemi olemusest ja ülesande püstituse viisist.
Poliitika on alati kellegi tegevusplaan. See on seotud teatud elluviijatega antud poliitilises süsteemis. Kuigi põhimõtteliselt võiks poliitika elluviijaks olla ka mõni mõjuvõimas isik, on demokraatlikus süsteemis selleks tavaliselt valitsus või teatud ministrid , kes esindavad üht või mitut poliitilist parteid.
Lõppeesmärgid, vahe-eesmärgid ja poliitika vahendid peavad kuuluma poliitika eeldatava elluviija võimupiirkonda. Pole ju mingit mõtet välja töötada poliitikat, mis on täiesti ebarealistlik (st et eesmärgid pole praegu kättesaadavate vahenditega saavutatavad) ja mis on täielikult väljaspool elluviija mõjusfääri. Eesmärgid ja vahendid peavad kindlasti olema seotud konkreetsete võimalustega ning poliitika lõpliku elluviimise eest vastutaja võimupiirkonna ja tegevusalaga .
Eespool selgitatud tähenduses võivad tänapäeval poliitikaga tegeleda (Raudjärv, 1995, lk 25)

riiklikud institutsioonid;
mitteriiklikud institutsioonid;
ettevõtted, firmad, organisatsioonid ;
huvirühmad;
üksikisikud.

Poliitikaga tegelemisel tuleb eesmärgipäraste vahenditega (üldjuhul nn poliitiliste vahenditega, abinõudega) püüda olukorda mõjutada ja muudatusi teha.
Vahemärkusena võiks siiski öelda, et termin “poliitiline vahend” on kindlasti võrdlemisi veniv mõiste. Ka sõda on ju lihtsalt poliitika jätkamine teiste vahenditega. Poliitiliseks vahendiks võib põhimõtteliselt olla ka palgamõrv vms.
Poliitika põhiliseks läbiviijaks (elluviijaks) on riik oma organite-institutsioonidega. Selle eelduseks ja aluseks on riigivõim. Võim ja seadusandluse korraldamine on ju riigi käes. Riik avaldab kodanikele nii otsest kui ka kaudset survet . Enamasti alistuvad kodanikud sellele survele. Kui riik on demokraatlik, arvestab kodanike enamiku huve ja tegutseb seaduslikult, võib riigi surve olla rahvale isegi meeltmööda. Ideaaljuhul peab riik kinni nn protseduurireeglitest ja teostab poliitikat avalikult.

Riigiõiguslikud piirid
Demokraatlik riik peab oma majanduspoliitikat – ja poliitikat üldse – teostama seadustest lähtudes. Seega on poliitika teostamisel tegemist riigiõiguslike piiridega.
Eristatakse nn sisulisi võimupiire, milleks on

valimis- ja valitavusõigus;
valijaskond;
võrdsus seaduse ees.

Põhiseaduslikud garantiid peavad tagama indiviidi arengu ja tema õigused (riigipoolne surve peab arvestama põhiseadust).
Riigiõiguslike piiridena nimetatakse veel kolmikmõju, st riigi, üksikisikute ja ühiskondlike institutsioonide omavahelist vastastikust mõjutamist. Siin avaldavad mõju nii seadused kui ka vastastikused huvid, motivatsioon ja stiimulid .
Riigiõiguslikuks piiriks on ka võimu mõjupiirkonna jagunemine riigiorganite – eelkõige parlamendi, valitsuse ja sõltumatute kohtute – vahel. Seda nimetatakse tihti ka seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahususe põhimõtteks . Just sellel põhines Euroopa edu.
Kuna täidesaatev riigivõim kuulub valitsusele, siis on riigiõiguslike piiride seisukohast lähtudes väga oluline, et mitte kogu ühiskonnaelu korraldamine ei sõltuks ainuüksi valitsusest . Rida valdkondi peaksid olema valitsusest sõltumatud. Või vähemalt suhteliselt sõltumatud.
Rea valdkondade valitsusest (suhtelise) sõltumatuse põhimõte on terves maailmas juba aastakümneid esile kutsunud teravaid vaidlusi. Üldiselt ollakse siiski veendunud, et otsuseid tuleb langetada seaduste, mitte aga ametimeeste suva järgi. Arvatakse, et ühiskond on tunduvalt stabiilsem, kui valitsus ei saa kõiki institutsioone (vähemalt mitte otseselt) kamandada.
Riigi majanduspoliitika seisukohast vaadatuna on oluline, et valitsusest oleksid sõltumatud:

Emissioonipank. Emissioonipanka ei saa mitte mingil juhul valitsuse alluvusse anda. Iga valitsus on üldjuhul alalises rahapuuduses ja seetõttu huvitatud “raha juurdetrükkimisest” (käesoleval ajal ehk ka lihtsalt elektroonilisest emissioonist).
Kindlustus- ja pangandustegevus. Riigil võiks tekkida kiusatus anda pankadele korraldus enda projekte krediteerida. Sel juhul tuleks pankadel laene anda äriplaanidele, mis on küll valitsusele mingil põhjusel poliitiliselt olulised, kuid majanduslikult problemaatilised. Riik võiks sundida kindlustusseltse kindlustama politseinikke, sõjaväelasi, päästeteenistuse töötajaid jt õigustamatult madalate tariifidega jne.
Konkurentsi kujunemine. Riik ei tohi tellida vajaminevat suvaliselt firmalt, näiteks ministri venna firmalt, vaid peab riigihanked , kohalike omavalitsuste hanked ja riigiettevõtete hanked jaotama ainult ning eranditult ausa konkursi korras.
Aruandlus ja statistika. Valitsusel võiks tekkida kiusatus anda Statistikaametile korraldus näidata tegelikust kiiremat majanduskasvu, mis demonstreeriks valijatele, et valitsus tegutseb efektiivselt ja sellise poliitilise jõu poolt on otstarbekas ka järgmistel valimistel hääletada.

Peetakse soovitavaks, et valitsus ei juhiks avalik-õiguslikke struktuure – nagu näiteks Rahvusringhääling, Rahvusooper Estonia, Eesti Rahvusraamatukogu jne – otseselt vaid läbi nõukogude. Läbi nõukogude juhtimist kasutatakse ka riigile kuuluvate äriühingute puhul (Eesti Energia, Eesti Post, Tallinna Sadam jne).
Teadaolevalt kasutas sellist juhtimissüsteemi esimesena Inglise valitsus oma „rahvusringhäälingu“ BBS juhtimiseks 1930. aastatel. Valitsus loobus BBC „otsejuhtimisest“ ja moodustas selleks otstarbeks nõukogu, kuhu kuulusid valitsuse, opositsiooni, ametiühingute, ülikoolide jne esindajad.

Mis on ühiskondlik hüve ja kuidas selle tootmist finantseeritakse?
TTÜ majandusteaduskonna õppekavades on (Avaliku sektori majanduse õpesuunale kohustuslik) õppeaine “Avaliku sektori ökonoomika” (Public economics ), mis uurib avaliku sektori kulude, maksustamise ja majandusagentide (kodumajapidamiste, firmade ja valitsuse) vahelisi suhteid. Seepärast käsitleme avaliku sektori probleeme järgnevalt vaid lühidalt ja kitsalt majanduspoliitika kontekstis.
Turumajanduse tingimustes saame enamiku hüvesid erafirmadelt. Üksnes juhul, kui turg ei taga mingi hüve tootmist ühiskonnale vajalikul hulgal, on õigustatud valitsusepoolne sekkumine. Sellist olukorda püüab selgitada nn ühiskondlike ja individuaalsete hüvede teooria, mis eristab

individuaalseid hüvesid;
ühiskondlikke hüvesid;
nende vahepealseid kvaasiühiskondlikke hüvesid.

Mida suurem on hüve ühiskondlikkuse aste, seda vajalikumaks ning vältimatumaks tuleb pidada valitsuse sekkumist selle tootmisse.
Peamised tunnused, mille järgi individuaalset ja ühiskondlikku hüvet eristada, on

hüve jagatavus;
hüve tarbimise iseloom

Puhtindividuaalsed hüved on tarbijate vahel täielikult jagatavad. Tarbimine ühe isiku poolt välistab nende tarbimise kellegi teise poolt. Nii on see näiteks riiete ja toiduainete puhul.
Seevastu puhtühiskondlikku kaupa (hüvet) tarbivad kõik ühiskonnaliikmed praktiliselt võrdselt, nimelt terve selle toodetava koguse ulatuses (puhas õhk; ilus maastik ; joogivesi; korras linnatänavad; nakkushaiguste leviku tõkestamine jne). Puhtühiskondliku kauba tarbimisest on väga raske kedagi kõrvale jätta. Vähemalt nõuaks see tarbimisest kõrvalejätmine ilmselt totalitaarset režiimi, võrdlemisi absurdseid meetmeid ja mõttetult suurte kulutuste tegemist.
Tuleb arvestada ka asjaolu, et tihti ei sõltu mingi puhtühiskondliku kauba maksumus tarbijate arvust. Näiteks kui üks laev orienteerub merel majaka tule järgi, saab samal ajal sedasama tuld orientiirina kasutada ka teine laev. Täiendav tarbija ei põhjusta üldjuhul lisakulutusi.
Eelnimetatud põhjustel ei saa ühiskondliku hüve tootmist finantseerida selle konkreetsete tarbijate vabatahtlike maksete kaudu. Maksjad ja mittemaksjad tarbiksid hüve ikka ühtemoodi , praktiliselt võrdsetes kogustes . Kes endale ülikonda tahab, peab selle eest tasuma (sest varastamine on ohtlik, raske ja ebaprestiižikas). Aga puhast õhku hingaksid ühtemoodi nii need, kes selle puhtana hoidmise eest maksavad, kui ka teised, kes ei mõtlegi maksta. Sellises absurdses ja ebaõiglases olukorras hoiduks ilmselt enamik inimesi maksmast. Järelikult, kui sellise ühiskondliku hüve (näiteks puhta õhu) tootmist vajalikuks peetakse, tuleb raha selle jaoks saada mitte konkreetsete tarbijate vabatahtlike maksetena, vaid mingil muul teel (näiteks üldkohustuslike maksudena).
Seega on ühiskondliku hüve põhitunnuseks just jagamatus ning võimatus kedagi selle hüve tarbimisest kõrvale jätta. Mingi hüve ühiskondlikkuse määrast sõltub, millises ulatuses valitsusel tuleb selle tootmisse sekkuda.

Sotsiaalpoliitika eesmärgid
Kaugeltki mitte kõik majandusteadlased ei suhtu sotsiaalpoliitikasse pooldavalt. On avaldatud isegi arvamust, et sotsiaalpoliitikal pole majanduslikku õigustust ja on vaid poliitilised põhjendused (näiteks koguda laiskade hääli). Tänapäeval domineerib siiski arvamus, et sotsiaalpoliitika eesmärgid, kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on järgmised.

Eetilised ( õiglus , võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus ). Harimatu, haige, töötu, näljane, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline , humaanne ega kristlik vaatepilt. Teda on valus ja ebameeldiv vaadata, seda enam ühistranspordis taluda. See rikub inimeste meeleolu, tervist, … Sotsiaalpoliitika peab kodanikke sellise psüühilise trauma eest kaitsma.
Poliitilised (klassivastuolude leevendamine, rahvuse ühtsuse suurendamine ). Tahetakse, et objektiivsetel põhjustel või ka täiesti enda süül raskesse (majanduslikku) olukorda sattunud inimesed riigivõimu vastu mässama ei hakkaks . Euroopa demokraatlik riik on mingi – isegi väga väikesearvulise – grupi vastuhaku korral äärmiselt abitu ega söanda üldjuhul mõjusaid (resoluutseid) vastumeetmeid rakendada. Poliitilisele stabiilsusele suunatud sotsiaalpoliitikat toetavad ka alalhoidlikud ettevõtjad, kes on ära hirmutatud Marxist, 1930. aastate alguse ülemaailmsest majanduskriisist, omaaegsest NSV Liidust , Põhja-Lõuna vastuoludest, islamifundamentalismist, terrorismist ning sotsiaalsetest pingetest üldse. Ettevõtjad teavad, et vaesed on alati olnud oma tegutsemistes väga radikaalsed .
Majanduslikud (majandusliku arengu toetamine). Harimatu ja haige töötu ei tooda väärtusi, tulu ettevõtjale ega maksa riigile makse. Vastupidi, ta palub-nõuab igat sorti abirahasid ja on riigile (ettevõtjatele, maksumaksjatele üldse) koormaks sünnitoetusest kuni matusetoetuseni. Pealegi tekitab selline kontingent riigile ning ettevõtjatele kahju kuritegevusega. Niisuguse inimgrupi tarvis peab riik tegema arvestatavaid kulutusi politseile , prokuratuurile, kohtutele, vanglatele, kriminaalhooldusele jne, ettevõtjad aga turvateenistusele. Seepärast püüabki riik sotsiaalpoliitika abil vähendada abivajajate ja potentsiaalsete kurjategijate arvu ning suurendada (haritud, tervete , seaduskuulekate, kõrgepalgaliste) väärtuste ning tulu loojate ja maksumaksjate arvu. Sotsiaalpoliitikat ei käsitleta “laialijagamisena”, vaid investeeringuna inimkapitali. Ühiskonna sihiks on luua võimalikult paljudele tingimused oma potentsiaali parimaks realiseerimiseks. Seda eesmärki toetab kindlasti ka (noorte) spordi ja huvialaringide piisav finantseerimine . Tänu sellele on hiljem võimalik kokku hoida kulutusi tervishoiule, politseile, vanglatele, narkovõõrutusele jne. Huvialaringide finantseerimine on kasulik ka majandusele. Näiteks Eesti elektroonikatööstuse edu ei tugine ainult Tallinna Tehnikaülikoolile ja omaaegsele Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudile. Väga oluline oli ka kunagise Tallinna Pioneeride Palee raadioringi tegevus.

Riigi sekkumise kaks valdkonda praktilise poliitika tasandil ja peamiste ideoloogiate erinev suhtumine sellesse
Praktilise poliitika tasandil võib eristada kahte riigi sekkumise valdkonda.

Esimeses valdkonnas on riik ühiskonna õigusliku süsteemi looja, kes peab tagama seadused ja korra, kaitsma riigi territooriumi välise agressiooni eest ning toetama teatud traditsioonilisi moraaliväärtusi.
Teine riigi tegevuse valdkond on sekkumine majandussüsteemi toimimisse, selleks et otseselt reguleerida või juhtida tootmist, piirata mõnel määral või tervikuna omandiõiguse teatud aspekte (mida tavaliselt seostatakse eraomandusega). Sellise sekkumise eesmärk on ümber jaotada tulusid ning anda hüvesid ja osutada teenuseid põhimõtetel, mis erinevad turumehhanismidest (mille eest sa maksad, seda ka saad).

“Uusparempoolsed” poliitilised liikumised USA-s ja Lääne-Euroopas toetavad tugevalt ulatuslikku sekkumist riigi tegevusse esimeses valdkonnas (näiteks suuremate riigikaitsealaste kulutuste tegemist või dogmaatilisema hoiaku võtmist moraaliküsimustes). Samal ajal teevad nad ettepaneku “riigi tagasitõmbamiseks” sotsiaalse heaolu ja majanduse juhtimise valdkonnas.
Mõned demokraatliku sotsialismi vormid on aga hoopis vastupidisel seisukohal. Nad toetavad liberaliseerumist moraaliküsimustes ning riigi väiksemat aktiivsust esimeses sfääris üldse, kuid samal ajal soosivad valitsuse tegevuse laienemist teises valdkonnas (sekkumises majandussüsteemide toimimisse).
Meie aja mõnede peamiste ideoloogiate erinev suhtumine riigi sekkumise nendesse kahte aspekti oleks järgmine (joonis 2):

anarhism – toetab vähest sekkumist mõlemas valdkonnas;
kommunism – toetab aktiivset sekkumist mõlemas valdkonnas;
sotsiaaldemokraatia – toetab aktiivset sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja vähest sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana;
uusparempoolsus – toetab vähest sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja aktiivset sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana;
konservatism – toetab keskmist sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja aktiivset sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana.

Subsidiaarsusprintsiip
Subsidiaarsusprintsiip on demokraatia alus. Riigi tasandil võiks see lihtsustatult sõnastatuna kõlada järgmiselt: nii vähe riiki kui võimalik ja nii palju kui vajalik.
Subsidiaarsus rõhutab, et demokraatlikus ühiskonnas peab tegevusvabadus ja sellega kaasnev vastutus lähtuma üksikisikust. Kõik, millega tulevad toime üksikisikud, perekond, grupid (ühiskondlikud ühendused, seltsid ja teised omaalgatuslikud institutsioonid) või suuremad kogukonnad ( vallad , maakonnad, linnad), peab kuuluma nende võimupiirkonda ja nende ülesannete hulka. Riik ei tohiks sellesse sekkuda. Sellega saavutatakse ühiskonnaliikmete vastutuse kasv, kompetentsus, harjumus ise probleemidega toime tulla (nendele lahendusi otsides ja leides).
Selline pluralism kaitseb kodanikku riigi võimaliku ülemvõimu eest, sest kodanikku ja riiki lahutavad mitmesugused organisatsioonid, mis seisavad kodaniku õiguste eest.
Riigile on omakorda väga kasulik aktiivselt ühiskonnaelus osalev kodanik, sest sellega

kodanik identifitseerib (samastab) ennast riigiga;
areneb kodaniku vastutustunne riigi ees;
areneb kodaniku uhkustunne oma riigi üle.

Subsidiaarsusprintsiibi juurde kuulub lahutamatult selline mõiste nagu “ solidaarsus ”. Inimene on ühiskonnaga tihedalt seotud ja ka ühiskonnast sõltuv. Seega eitab subsidiaarsusprintsiip igasugust suletud individualismi ja ühiskonnast eraldatust.
Tähtsal kohal on vaadeldava valdkonna puhul ka abistamisprintsiip, mis hõlmab

riigi abi oma kodanikele;
inimeste vastastikkuse abistamise;
inimeste eneseabi.

Riigi ülesanne on tagada oma kodanikele sotsiaalne ja õiguslik kaitse ning julgeolek. See ei ole mitte ainult riigi õigus, vaid ka riigi kohustus. Riik peab tegelema just nende küsimustega, millega ta tuleb paremini toime kui alumised tasandid ja kus seetõttu riigi abi on igati õigustatud.
Subsidiaarsus on küll eetilis- filosoofiline põhimõte, kuid see on väga tihedalt seotud poliitikaga. Euroopas on kaua vaieldud selle üle, kas subsidiaarsuspõhimõtted peaksid olema vaid seaduste tagapõhjaks või peaksid need olema sisse kirjutatud seadustesse endisse. Kui subsidiaarsuspõhimõtted kirjutati 1995. aastal sisse Maastrichti lepingusse , hakati neid lisama ka Euroopa Liidu liikmesriikide põhiseadustesse.

Majandussubjektide konkurentsivõimet mõjutavad juhitamatud ja juhitavad tegurid
Kõigi majandussubjektide konkurentsivõimet mõjutavad tegurid saab põhimõtteliselt jagada nelja järgmisse gruppi.

Absoluutselt juhitamatud tegurid (geograafilis-klimaatilised tingimused jms), mis kujundavad konkurentsivõime objektiivselt määratud potentsiaalse taseme.
Lühiajaliselt juhitamatud tegurid (hariduslik, teaduslik ja tehniline infrastruktuur ), mida pikaajalises perspektiivis on põhimõtteliselt siiski võimalik juhtida.
Pikema perioodi jooksul juhitavad tegurid, mis sõltuvad poliitilistest jõuvahekordadest ja lobitööst.
Vahetult juhitavad tegurid (subjekti käsutuses olevad ressursid ja vahendid), mida on võimalik võrdlemisi operatiivselt (lühiajalises perspektiivis) majanduspoliitiliste instrumentidega soovitud suunas mõjutada

Riigi majandusarengu kolm faasi Sachsi ja Porteri arengumudeli kohaselt
Sachsi ja Porteri arengumudeli kohaselt on riigi majandusarengut põhimõtteliselt võimalik jagada kolme faasi.

Ressursipõhine. Majanduskasvu määrab peamiselt tootmissisendite kasutus (maa, primaarkaubad, kvalifitseerimata tööjõud). Tehnoloogia kaasajastamine toimub impordi kaudu, kaasneb välisinvesteeringutega või imiteeritakse. Ettevõtted on sunnitud hinnakonkurentsile ja neil puudub tihti otsene juurdepääs lõpptarbijale. Nende roll lisandväärtuse ahelas on väike ning on suunatud eelkõige tööjõumahukale tootmisele. Selline majandus on väga tundlik maailmamajanduse tsüklilisuse suhtes ja suures sõltuvuses eksportkaupade hinnaarengutest maailmaturul ning valuutakursi kõikumistest.
Investeeringupõhine. Majanduskasvu allikaks saab üha enam globaalse tehnoloogia rakendamine kohalikku tootmisse. Rahvusvahelisse tootmisse aitavad majandusel integreeruda välisinvesteeringud, ühisettevõtted ning allhanked. Konkurentsivõime allikaks on tootmise ja teenuste osutamise efektiivsus. Toodang muutub keerukamaks, kuid tehnoloogia ja disain tulevad endiselt teistest, arenenumatest riikidest. Järk-järgult arendatakse suutlikkust luua suuremat lisandväärtust ja püütakse täiustada sissetoodud tehnoloogiaid .
Innovatsioonipõhine. Konkurentsivõime tagamisel muutuvad üha enam määravaks teadmised ja oskused, võime kiirelt juurutada uusi tehnoloogiaid. Ettevõtted investeerivad pidevasse väljaõppesse ja oma tööjõu täiendkoolitusse. Olulisel määral sõltub ühest majandusarengu faasist teise liikumine akumuleeritud rikkusest, kuid seda mõjutab suuresti ka riigi majanduspoliitika

Sotsiaalne mobiilsus kui riigi konkurentsivõime oluline tegur
Mitmed analüütikud rõhutavad riigi konkurentsivõime olulise tegurina sotsiaalset mobiilsust. Selle all mõistetakse indiviidi, sotsiaalse objekti või inimtegevuse tulemusena loodud või modifitseeritud väärtuse liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees ühest sotsiaalsest positsioonist teise. Eristatakse kahte sotsiaalse mobiilsuse liiki.

Horisontaalne mobiilsus. “Ümberpaiknemine” toimub ilma olulise ( märgatava ) muutuseta vertikaalsuunas, s.o liikumine ühel ja samal sotsiaalse hierarhia tasapinnal . Näiteks isiku üleminek ühest kodakondsusest teise, ettevõtte või asutuse vahetus ilma professionaalset staatust muutmata, elamaasumine ühest geograafilisest paikkonnast teise.
Vertikaalne mobiilsus. Üleminek ühest sotsiaalsest kihist teise (kas tõusev või langev).

Majandus vajab seda, et iga indiviid saaks ära kasutatud seal, kus temast on kõige rohkem kasu. Avatud klassidega ühiskonnas (industriaalühiskonnas, postindustriaalses ühiskonnas) on vähemalt teoreetiliselt sünnipärane ettemääratus vähenenud ja võimalik igasugune individuaalne sotsiaalne mobiilsus.
Sotsiaalse mobiilsuse toimumiseks on kaks põhjust:

nõudlus võimetele (andekusele) muutub tegevusliigiti;

muutub võimekuse ( andekuse ) pakkumine.

SKP riigi konkurentsivõime näitajana
Viimase kümne aasta majanduspublikatsioonides mõistetaksegi riigi konkurentsivõime all tihti lihtsalt riigi rikkust, enamasti SKP absoluutsuurust või SKP-d ühe elaniku kohta. SKP püüab mõõta riigi heaolu ja arengu muutusi toodangu, tarbimise ning elanike sissetulekute
kaudu. Tehingute suurenev arv peaks viitama suurenenud tarbimisele , tootmisele ja sissetulekutele ning eeldatavalt ka heaolule.
SKP näitajal on aga lisaks headele omadustele ka hulgaliselt puudusi. SKP ei arvesta hinnataseme muutusi, hinnataseme erinevusi eri riikides, vaba aja väärtust, klimaatilisi tingimusi jne. SKP toetub suures osas rahalistele tehingutele, eristamata, kas seeläbi ühiskonna heaolu suureneb või hoopis väheneb. SKP ei tee tihti vahet kasuliku ja kahjuliku majandustegevuse vahel ja ignoreerib tähtsaid kasvuallikaid. SKP mõõdab pigem turu aktiivsust. Sel aktiivsusel võivad aga olla ka negatiivsed mõjud, sotsiaalsed kulud. Mida haigem, ebaturvalisem, saastatum on ühiskond, seda suurem on SKP, sest haigete eest hoolitsemine, turvamine ja saastatusega võitlemine läheb kõik SKP arvutamisel kirja. Piltlikult öeldes, riigi majanduskasvu arvestamisel visatakse ühte patta nii varad kui ka kohustused.

Põhilised korratüübid
Korratüüpe (majanduslikke süsteeme) analüüsides on olulised kolm aspekti:

süsteemi elemendid (inimesed kui tarbijad ja tootjad);
elementidevahelised suhted (tootmis-, vahetus- ja jaotusprotsessid);
süsteemi kord (majanduslik kord).

Süsteemi kord määrab ära süsteemi motivaatorid (näiteks turuosaliste omavahelises suhtlemises). Põhimõtteliselt võib eristada kahte majanduskorda (Raudjärv, 1995, lk 36–39):

detsentraliseeritud plaanimisega majanduskord (turumajandus)
tsentraliseeritud plaanimisega majanduskord (käsumajandus).

Turumajanduskord
Turumajanduskorraga ühiskonnas on majanduselu korraldamise aluseks vabadus, mis tugineb eraomandusele, erakapitalile. Ettevõtete tegutsemise eelduseks on siin eelkõige omandi kasutamis- ja käsutamisvabadus (Raudjärv, 1995, lk 39–41).
Vabadus ei tähenda aga kindlasti seda, et igaüks võib täiesti suvaliselt käituda. Selles osas näeb turumajanduskord ette kindlad põhimõtted ja raamtingimused.
Turumajanduskorra üheks institutsiooniliseks eelduseks on kindlasti ameti- ja kutsevabadus. See vaba valik on siiski mõeldud pigem põhimõtteliselt, mitte sõna-sõnalt. Peetakse silmas võrdseid võimalusi hariduse saamisel, ameti õppimisel , mingile ametikohale kandideerimiselkonkureerimisel.
Kõrgema vabadusastmega individuaalmajanduslik otsustamine viib tavaliselt kõrgemale üldisele majanduslikule kindlustatusele (Raudjärv, 1995, lk 41). See ongi turumajanduskorra põhiline eelis käsumajanduskorraga võrreldes. Kuna turumajanduskorra tingimustes on tarbija lõplik otsustaja, peavad tootjad ja turustajad parema lõpptulemuse eest omavahel võistlema.

Teleoloogiline ja deontoloogiline lähenemine ärieetikas
Tänapäeval eksisteerib õige mitmeid (äri) eetika teooriaid . Oluliseks lähtekohaks on hinnang tegevusele ja tagajärgedele .

Teleoloogiline lähenemine. See hindab tegude õigust või väärtust vastavalt tagajärgedele. Tegu on õige ja hea, kui tulem on kiiduväärt (olenemata sellest, milliste vahenditega see saavutati).
Deontoloogiline lähenemine. See põhineb ideel, et tegevusel on sisemine moraalne väärtus (seega võetakse eesmärgi saavutamisel arvese selleni jõudmise meetodid).

Kultuuripingete esinemine viiel erineval kujul
Kultuuripinged võivad põhimõtteliselt esineda viiel kujul.

Geto . Liikumisel teise ühiskonda ja kultuuri võib inimestel või tervel inimgrupil (etnilisel grupil) mitmetel põhjustel (keeleoskuse, religiooni jms tõttu) tekkida või mitte tekkida (kaduda) side oma kultuurikeskkonnaga. Samal ajal luuakse enda ümber uut kultuurikeskkonda, mis aitaks end isoleerida kohalikust kultuurist.
Assimilatsioon . Selle all mõistetakse teise kultuuri omaksvõttu ja sellel on kolm tasandit : 1) keele ülevõtmine; 2) institutsionaalne sulandumine (välise käitumise omaksvõtt seoses osalemisega tööalases tegevuses, poliitikas jm); 3) abielu kaudu toimuv perekondlik assimilatsioon “lõpetab” kultuuri omaksvõtu ja inimene hakkab sarnanema ühiskonna tavaliikmega.
Osaline assimileerumine. Inimene jaotab kultuurisfäärid kaheks: 1) tööl tegutseb ta vastavalt “väliskultuuri” normidele ja väärtustele; 2) kodus ja sõprade ringis aga oma kultuurist lähtudes.
Tasakaalustatud assimileerumine. Suudetakse lülituda uude kultuuri, andes selle arengusse olulise panuse ning säilitades oma kultuuri.
Koloniseerimine. See tähendab teise kultuuri (riigi) esindajate poolt reaalselt teostatavat oma kultuuriväärtuste, normide ja käitumistavade aktiivset juurutamist. Inimesed on kõigil aegadel elukohta vahetanud . Juurte lahtikiskumine ja kohanemine võõra olustikuga on enamikule osutunud vägagi valuliseks protsessiks. Seetõttu on iga valitsus silmitsi inimestega, kes pole päriselt ei omad ega võõrad ja kellega pole seni osatud midagi mõistlikku peale hakata.

Inglise multikultuursus ja Prantsuse assimilatsioon
Euroopas on immigrante püütud integreerida mitmeti. Kaks äärmust on järgmised:

Inglise multikultuursus. Brittide ellusuhtumise aluseks on põhimõte “ela ise ja lase teistel elada”, lisaks üldiselt aktsepteeritud seaduskuulekus oma riigi suhtes. Sellest johtuvalt on hilisasukate rahvusrühmadel lastud elada “omas kultuuris”, niikaua kui nad järgivad Briti seadusi. Kui vaadata minevikku, siis inglased ei sekkunud ka oma koloniaalvalduste kohalikku kultuuri pea üldse, välja arvatud mõnede (nende arvates vastuvõetamatute) kommete keelamine (näiteks lesepõletamine Indias).
Prantsuse assimilatsioon. Prantsusmaal peavad kõik muutuma prantslasteks, sõltumata päritolust ja taustast . Ideeliselt lähtub see vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungist. Prantsusmaal on keelatud isegi statistika elanikkonna etnilise päritolu, religiooni jms kohta. Kui vaadata minevikku, siis prantslased tahtsid oma kolooniates luua kohaliku eliidi kaasamise teel Prantsusmaa “jätku”.

Religiooni kui sotsiaalse institutsiooni neli funktsiooni
Religioonil kui sotsiaalsel institutsioonil on neli funktsiooni.

Regulatiivne – evitab ühiskonnas teatud väärtusi ja norme, motiveerib ning reguleerib inimeste sotsiaalset käitumist ja esitab teatud käitumisstandardid.
Integratiivne – liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja stabiilsuse. See funktsioon esineb ühiskonna, sotsiaalse grupi, sotsiaalse institutsiooni ja isiksuse tasandil, kuid kõige mõjusamalt religioossete koosluste tasandil.
Kommunikatiivne – võimaldab usklikel suhelda Jumalaga ja omavahel.
Psühhoteraapiline – avaldab usklikele positiivset mõju, annab neile lohutust ja tröösti, eriti kui inimesi tabavad mured ning hädad.

Otsustusinstitutsioonid
Normaalse turumajanduse tingimustes võime käesoleval ajal olulisemate otsustusinstitutsioonidena nimetada nelja institutsiooni või nende rühma.

Parlament kui seadusandlik (legislatiivne) organ võtab vastu seadusi ja sellega otsustab ning määrab kindlaks riigi majandusliku arengu pikaajalised raamtingimused.
Valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused (ministeeriumid jt) kui täidesaatvad (eksekutiivsed) organid peavad hoolitsema seadustega kindlaks määratud jooksva majanduspoliitika korraldamise eest (seda nimetatakse mõnikord ka rutiin- ehk kogemuspoliitikaks).
Keskemissioonipank peab kindlustama rahvamajanduse varustamise maksevahenditega (rahatähtedega; kaasajal ehk ka lihtsalt „elektroonse rahaga “) ja on vastutav kogu rahasüsteemi stabiilsuse eest riigis. Keskpank on üldjuhul valitsusest sõltumatu nii juriidiliselt (de jure) kui ka faktiliselt (de facto).
Kohtusüsteem eesotsas Riigikohtuga on õigustmõistev institutsioon, mis tegutseb oma funktsioonidele vastavalt kui majanduspoliitika kandjate kontrollinstants.

Mõjuinstitutsioonid
Mõjuinstitutsioonide hulka kuuluvateks loetakse tavaliselt parteid; huvigrupid; ühendused ja liidud; turul domineerivad ettevõtted; massimeediumid ja teadus.
Mõjuinstitutsioonide ülesandeks on eelkõige nõuandvate funktsioonide täitmine, st praktilise majanduspoliitika kritiseerimine; lahendusettepanekute tegemine; oluliste probleemide tõstatamine jne.

Majanduspoliitika faasid
Uued otsustused ja lahendused tekivad tavaliselt ideede maailma ja sündmuste maailma kokkupuutepunktis (joonis 8).
Majanduspoliitika kavandamine ja elluviimine koosneb erinevatest faasidest (etappidest) ja nende raames tehtavatest mitmesugustest toimingutest.
Esimeses faasis on harilikult komplekstoiminguid, mis on n-ö ettevalmistava iseloomuga .

Olukorra analüüs, mis kulgeb üldjuhul paralleelselt eesmärgi määratlemisega.
Eesmärgi määramine, st eesmärgi (või eesmärkide) püstitamine, selgitamine , diskussioonid, teatud küsimuste täpsustamine jms. Eesmärgid peavad olema konkreetsed, formaliseeritud ja mõõdetavad.
Tegevuse plaanimine , kus töötatakse välja edasise majanduspoliitilise tegevuse strateegia ja taktika .
Abinõude valik, kus kaalutakse, milliste abinõudega on üldse võimalik püstitatud eesmärke saavutada.

Teises faasis toimub toimub otsustamine. Valitakse varem väljatöötatud alternatiivsete variantide seast sobivam ja realistlikum.
Kolmandas faasis toimub täideviimine, st vastuvõetud otsuseid hakatakse ellu viima. Tuleb valmis olla esialgsete lahendusvariantide paindlikuks korrigeerimiseks, lisameetmete kasutamiseks ja vajaduse korral ka varem väljatöötatud alternatiivsete lahendusvariantide hulgast hoopis teiste kasutamiseks.
Neljandas faasis tuleb tegeleda kontrolliga. See aitab ennetada võimalikke möödalaskmisi ja selgitada hetkeseisu, samuti teha järeldusi uute majanduspoliitiliste otsustuste vastuvõtmiseks.
Majanduspraktikas toimuvad kõik eespool loetletud majanduspoliitilised faasid tavaliselt üheaegselt ja põimuvad tihti omavahel.

Majanduspoliitiline otsustamine ja tahte kujundamine
Otsustamine toimub n-ö otsustuskeskkonnas, mille olulisemad tegurid on järgmised

õiguslik- institutsionaalsed tegurid (seadused, määrused, rahvusvahelised lepingud jms);
ühiskondlikud tegurid (ühiskonnas valitsevad väärtused, ideoloogiad, mentaliteet jms);
tehnilis -majanduslikud tegurid (kapitali struktuur, tootmisvõimsused, ressurssidega varustatus, tehniliste ja majanduslike teadmiste tase, tehniliste edusammude reaalsus jne);
finantsvõimalused;
hüviste tootmise ja tarbimise protsessis osalejad (tootjad, tarbijad, investeerijad, mitmesugused ühendused ja liidud, ametiühingud jne);
majanduspoliitiliste institutsioonide endi valmidus

Majanduspoliitilised eesmärgid
Lähtudes majandusliku heaolu maksimeerimise püüdlustest, taanduvad majanduspoliitilised eesmärgid tavaliselt järgmistele põhieesmärkidele (Raudjärv, 1995, lk 70–72):

täielik või vähemalt suhteliselt kõrge tööhõive;
hindade stabiilsus või vähemalt suhteliselt madal inflatsioon ;
maksebilansi tasakaal või vähemalt selle väiksem puudujääk;
majanduskasv ja optimaalne varustatus hüvistega;
keskkonnakaitse ;
jaotamise õiglus.

Kaupade ja raha liikumist maailmas suunanud viis peamist jõudu
Kaupade ja raha liikumist maailmas on suunanud peamiselt viis jõudu.

Tehnoloogia. Kommunikatsioonikulud langevad kiirelt ning barjäärid – nagu aeg ja ruum, mis varem oluliselt eraldasid turge – on sellega märkimisväärselt vähenenud. Transpordivahendite ja side kiirus ning usaldusväärsus kasvab, hind aga alaneb . Ühendusepidamise võimalused on jõudnud uuele tasandile , kusjuures elektrooniline suhtlemine muudab inimesi alates maailmatunnetusest kuni igapäevase tavakäitumiseni välja. Tänapäeva tehnika võimaldab kontrolli ka kaugelt. Varisevad kokku traditsioonilised arusaamad ajast, kohast ja kaugustest.
Liberaalne majanduspoliitika. Tänaseks on enamik riike oluliselt vähendanud väliskaubandusbarjääre ning soosivad igati rahvusvahelist kapitali. Ehkki liberaliseerumine on toimunud eri regioonides ja riikides erineva kiirusega, on vastav suund siiski ülemaailmne. Eriti oluline on rahvusvaheliste investeeringute mahu oluline kasv.
Sise- ja rahvusvahelise väärtpaberituru arenemine.
Globaalne meedia (eriti laiatarbekaupade globaliseerumise osas).
Institutsioonide areng. Globaliseerumine on tänapäeval jõulisem kui kunagi varem ka seetõttu, et vabakaubandus põhineb praegu tunduvalt püsivamatel institutsionaalsetel alustel kui varem. 20. sajandi algul oli vabakaubandus peamiselt riikidevaheliste kahepoolsete läbirää- kimiste tulemus. Praegu tagavad selle aga WTO muud sellelaadsed institutsioonid.

Regionaalse majandusliku integratsiooni viis taset
Võib eristada mitmeid regionaalse majandusliku integratsiooni tasemeid, mis erinevad eeskätt integratsiooniprotsesside ulatuse poolest.

Vabakaubandustsoon on selline integratsiooni vorm, kus kõik kaubandusbarjäärid liikmete vahel on kõrvaldatud, kuid iga osaleja võib iseseisvalt kujundada oma kaubanduspoliitikat kolmandate riikide suhtes.
Tolliliidu puhul on lisaks kaubandustõkete kaotamisele liikmete vahel tegu ühtse kaubanduspoliitikaga mitteliikmesriikide suhtes.
Ühisturu puhul lisandub eelnevale veel tootmistegurite ( kaubad , kapital , tööjõud) mobiilsus liikmesriikide vahel.
Majandusühenduse puhul toimub lisaks kaubandustõkete kaotamisele, ühtse kaubanduspoliitika kehtestamisele ja tootmistegurite mobiilsuse lubamisele ka ühtse valuuta sisseviimine, maksumäärade harmoniseerimine ning ühtse monetaar- ja fiskaalpoliitika sisseviimine.
Poliitilise ühenduse puhul moodustavad seni iseseisvad riigid sisuliselt uue riigi.

Konvergentsiteooria

Konvergentsiteooria ei tööta. Viimastel aastakümnetel on olnud väga populaarne nn konvergentsiteooria, mis on jutlustanud erinevate riikide-regioonide arengutasemete ühtlustumist. On arvatud, et integreerumine, globaliseerumine ja regionaliseerumine soodustavad riikide-regioonide arengutasemete mõningast ühtlustumist. Kuna kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu liikumine on üha vabam, peaks, vähemalt teoreetiliselt, toimima “ühendatud anumate seadus” ja riikide-regioonide arengutasemed senisest enam ühtlustuma. Areng on ju füüsilise ja inimkapitali akumuleerumine. Vaestel riikidel, kui neid valitsetakse hästi, peaks olema selge eelis. Kui kapitali on vähem, peaks ju selle tootlikkus olema kõrgem. See peaks stimuleerima säästmist ja kapitali sissevoolu teistest riikidest. Vahe rikaste ja vaeste riikide vahel peaks seetõttu vähenema. Peaks toimuma konvergents (üksteisele lähenemine). Kuid viimaste aastate statistika sellist arengut ei kinnita. Kui arenenud tööstusriikide vahel võib veel mingit konvergentsi täheldada, siis arengumaade ja arenenud tööstusriikide vahe aina suureneb. Konvergentsi ei täheldata alati isegi Euroopa Liidu sees. Näiteks vahe Kreeka ja Saksamaa ning Lõuna-Itaalia ja Põhja-Itaalia vahel ei vähene, vaid hoopis suureneb. Valikuuringud näitavad: kui infrastruktuuri tase on erinev, pole majanduslik konkurents – vaatamata kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele – ikka vaba. Viimased arengud näitavad, et kapital kontsentreerub üha enam nendes maades, kus töö kogutootlikkus on kõrgem, kuhu investeerida on lihtsalt kasulikum. Sinna suundub ka vaeste riikide kapital ja “ajud”.

Aglomeratsiooniteooria
Konvergentsiteooria mittetöötamise oluliseks põhjuseks peetakse aglomeratsiooni. Selle all mõistetakse kapitali ühte asukohta kogunemist (kontsentreerimist), mille tulemusena tekkiv majanduslik efekt on märkimisväärselt suurem kui sama kapital paikneks hajutatult. Ettevõtja jaoks on investeeringu tegemise koha valikul määrav, kui palju on sinna juba varem kapitali kuhjunud (investeeritud). Ettevõtete kuhjumisel (kontsentreerumisel) mingis regioonis on seal odavam korraldada allhankeid, osta teenuseid, tugevdada infrastruktuuri ja vahetada teadmisi. Aglomeratsioon mõjutab ka maksukonkurentsi. Tänu aglomeratsioonist saadavatele eelistele võivad tuumikriigid (arenenud tööstusriigid) ettevõtteid maksustada kõrgema maksumääraga kui ääreriigid (vähe arenenud riigid), kusjuures ei ole vaja karta kapitali väljavoolu. Tänaseks on juba välja kujunenud kompleksne rahvusvaheline tööjaotus , mille raames arenenud tehnoloogiaga majanduste konkurentsieelised, kus arengupotentsiaal on niigi kõrgem, kasvavad. Mahajäänud maad ja piirkonnad on aga sattunud nõiaringi ning seal domineerib madala kutseoskusega madalalt tasustatav ja perspektiivitu töö (McJob).

Globaliseerumise vastaste klassifikatsioon
Anarhistid , maoistid, kodutud , feministid , loomaõiguslased, antifašistid, anarhosündikalistid, anarhokommunistid, zapatistid, liberaalid , ametiühingud, kommunistid ning kõik teised radikaalsed ja vähem radikaalsed grupeeringud protesteerivad kärarikkalt globaliseerumise vastu. Või lihtsalt riigivõimu kui nende arvates inimest ahistava struktuuri vastu. Kõige lihtsam oleks selliseid demonstrante nimetada heast elust lolliks läinuteks või tähelepanu puuduse all kannatajateks. Kuid probleem on siiski tunduvalt komplitseeritum. Laias laastus esindavad demonstrandid kolme sorti ideesid.

Keskkonnakaitsjad, kes leiavad, et valitsused teevad liiga vähe ja aeglaselt, et kaitsta maakera laastava inimtegevuse eest.
Ebavõrdsuse ja ebaõigluse vastu võitlejad. Eriti sellise ebavõrdsuse, mis väljendub rikaste ja vaeste riikide vahe suurenemises. Nad rõhutavad, et majanduslikult tugevad riigid- regioonid – kes nõrgemaid nüüd vabakaubanduse reeglitega püüavad siduda – on saavutanud oma edumaa just protektsionismi, subsideerimise, reguleerimise ja muude vabaturuvastaste võtete, sealhulgas orjatöö ja kolonialismi abil. Näiteks 19. sajandi teise poole vabakaubanduse lipulaev Suurbritannia hakkas vabakaubandust harrastama ja reklaamima alles pärast seda, kui oli protektsionistlike vahenditega saavutanud majandusliku juhtriigi staatuse.
Postmodernistliku mõttesuuna esindajad, kellele ei meeldi see, kuhu kultuur globaalse kapitalismi mõjul liigub ja kui primitiivne roll inimesele kapitalistlikus masinavärgis jääb.

Rahvusvahelise migratsiooni põhjused
Üheks globaliseerumise tähtsaks ilminguks on rahvusvaheline migratsioon . Migratsioon on erinevuste tulemus – erinevused ressurssides ja töökohtades, demograafilises kasvus , turvalisuses ja inimõigustes, üha enam ka kliimas ning ökoloogias (üleujutused, joogivee nappus, pinnase erosioon , kalavarude lõppemine jne). Need erinevused üha suurenevad ja sunnivad inimhulki liikvele, seega soodustavad migratsiooni. Pagulaste hordid tunglevad kõrgema elatustasemega piirkondade poole. Pole midagi imelikku selles, et inimesed püüavad liikuda rikkamatesse maadesse-regioonidesse. Migrandid otsivad tööd, paremat elu, paremaid kliimatingimusi, paremat tulevikku oma lastele. Tänapäeva migratsioon on hästisigivatest kultuuridest ja rassidest rahvahulkade voolamine infertiilsetesse heaolumaadesse.
Enamik sisserändajatest on heaolupõgenikud, kes helde sotsiaalabi kulul lihtsalt vegeteerivad, üritamatagi uue asukohariigi ühiskonda integreeruda. Nad jätkavad suurlinnade slummistuvates osades oma traditsioonilist elulaadi ja loovad kohaliku maksumaksja kulul paralleelühiskondi.
Rahvusvahelist migratsiooni Euroopa Liidu liikmesriikidesse soodustab sealne madal sündivus ja kõrge keskmine eluiga.

Riikidevahelise tehnosiirde mudelid
Majanduse ja majanduspoliitika globaliseerumise tõttu pole kõigi vajalike tehnoloogiate enda riigis arendamine otstarbekas ega võimalik. Soomes tehtud uurimus näitas, et kohapeal töötati välja kõigest 3% tehnoloogiatest, 97% võeti üle teistest riikidest. Paljude arengumaade panus tehnoloogiate väljatöötamisse on praktiliselt nullilähedane.
Riikidevaheline tehnosiire on kirjeldatav nelja põhimudeli abil.

Migrandi mudel keskendub ajude ehk oskustööjõu sissetoomisele teistest maadest. USA võtab vastu ligikaudu pool miljonit registreeritud immigranti aastas. Muidugi eelistatakse noori, terveid ja harituid, kellel on olemas USA-le vajalikud oskused. Selline immigratsioonipoliitika on säästnud USA-le tohutult haridus - ja koolituskulusid. 1/4 kuni 1/3 USA diplomiinseneridest on esimese põlve migrandid. USA võime kasutada ära teiste maade talente on andnud talle olulise konkurentsieelise teiste maade ees. Migrandi mudelit kasutavate maade hulka kuuluvad veel Kanada , Austraalia , Uus- Meremaa , Argentiina jt.
Riistvara mudelis on põhirõhk tööstusseadmete massilisel impordil. Riigi tehnoloogilise arengu (industrialiseerimise) varastes faasides võib riistvara mudel olla efektiivne, kuid pikas perspektiivis on nimetatud mudel kulukas ja ebaefektiivne.
Tarkvara mudel põhineb tehnoloogilise informatsiooni omandamisel (litsentside, patentide, tehnoloogiate, oskusteabe jms ostmisel ). Arvatakse, et tarkvara mudel on tehnosiirde kõrgeim tase.
Kapitali mudeli tähelepanu keskmes on välismaiste otseinvesteeringute sissetoomine.

Koos kapitaliga loodetakse ka tehnoloogia, turusidemete, töökultuuri jms sissevoolule. Selle mudeli tüüpilisteks näideteks on Brasiilia ja Singapur . Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariik on teinud panuse sellele riikidevahelise tehnosiirde mudelile.
Muidugi ei ole ükski riik kasutanud ainult üht eelmainitud tehnoloogia omandamise mudelit, vaid on neid omavahel kombineerinud.

Multinatsionaalsete ettevõtete horisontaalse ja vertikaalse integratsiooni strateegia
Multinatsionaalse ettevõtte loomisel eristatakse kahte strateegiat.

Horisontaalse integratsiooni strateegia. Välismaal toodetakse samu tooteid sama töötlusastmega kui päritolumaal.
Vertikaalse integratsiooni strateegia. Välismaale paigutatakse päritolumaa tootmise varasemad etapid (nt tooraine hankimine, pooltoodete valmistamine jne) või päritolumaa tootmisele järgnevad etapid (montaaž, müük, jms).

Kuidas mõõdetakse riikide (majanduslikku) avatust?
Riikide (majanduslikku) avatust mõõdetakse tavaliselt väliskaubanduse ( eksport + import ) ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtega.
Tihti mõõdetakse riikide (majanduslikku) avatust ka ekspordi ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtega.
Kolmas näitaja, mille alusel tihti võrreldakse riikide majanduslikku avatust (globaliseerumisastet), on otseste välisinvesteeringute olemi (stock) jagatis sisemajanduse koguproduktiga.
Riikide majanduslikku avatust näitab ka ettevõtete tegutsemine rahvusvahelistes väärtusahelates.

Kuidas klassifitseeritakse inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevaid filosoofiaid?
Inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevad filosoofiad võiks klassifitseerida järgnevalt.

Konservatsionism rõhutab eelkõige vastutustundlikku käitumist keskkonna ees, mis peaks säilitama ressursse ka tulevastele põlvedele.
Preservatsionism toob lisaks eelnevale (konservatsionism) sisse ka looduse vaimse ja kultuurilise väärtuse inimese jaoks.
Ökotsentrism vaatleb inimest kui tervikliku ökosüsteemi ühte loomulikku osa, kellel on selles oma nišš. Inimene ei ole tähtsam ega vähemtähtsam kui ülejäänud loodus. Kuigi tegemist ei ole nn inimkeskse filosoofiaga, aktsepteerib ökotsentrism siiski täiel määral inimpoolse ökoloogilise niši täitmist – taimede ja loomade tarbimist toiduks ja muudeks esmavajadusteks.
Loomade õiguste kontseptsioon väidab, et loomadel peaksid olema idee järgi sarnased õigused inimestega. Vaade tugineb siin analoogiale, et aja jooksul on laiendatud õigusi, mis varem kuulusid vaid kitsale inimgrupile, kõikidele inimestele (orjad, naised, mustanahalised jne) ning peab õigeks samasugust edasist arengut loomade suhtes.

Keskkonnaprobleemide tekke põhjuste seletamiseks eksisteerivad teooriad
Keskkonnaprobleemide tekke põhjuste seletamiseks eksisteerivad väga erinevad teooriad.

Ühisomandi tragöödia (the tragedy of the commons) teooria väidab, et kuna keskkonna objektidel puudub tihti konkreetne omanik (nt ühiskarjamaa, avameri jne), pole keegi huvitatud nende pikaajalisest säilitamisest, vaid ainult lühiajalisest ekspluateerimisest.
Ajalooline lähenemine (the historical roots of our environmental crisis) seletab keskkonnaprobleemide tekkepõhjusi ajalooliste kultuuritraditsioonidega ja erinevates riikides ajaloo jooksul kujunenud mõttemallidega. Näiteks see teooria seletab Põhja-Ameerika suuremat vastumeelsust keskkonnaprobleemide lahendamise suhtes sellega, et see on tekkelt nn “kauboiühiskond”, kus inimestel oli oma elutegevuse ülejääkidega võimalik võrdlemisi vabalt ringi käia. Samal ajal elasid eurooplased juba sel ajal tiheda asustusega piirkondades, kus nii ressursiprobleemid (maapuudus) kui ka jäätmete ladustamise probleemid ilmnesid juba sajandeid varem. See teooria näeb probleeme varasemate looduskesksete religioonide asendumises kristliku maailmavaatega õhtumaades, samuti liigses demokraatias ja isikuvabaduses, mis viib tihti inimesepoolse tegevuse kõikelubavuseni looduse suhtes.
Ökofeminism (ecofeminism) ühendab mitmeid erinevaid kontseptsioone. Keskkonnaprobleemide ühe põhjusena nähakse naiste ja meeste mõtteviisi erinevusi. “ Mehelik ” mõtteviis on suunatud võitlusele, konkurentsile , võimule, jõule. “ Naiselik ” mõtteviis on suunatud “pehmetele” väärtustele (hoolitsus, inimlikkus, koostöö, tundlikkus). Kuna inimkonna senises ajaloos on võimupositsioonidel olnud valdavalt mehed, on mehelik mõtteviis domineerinud ka keskkonnaküsimustes. Ökofeminismi erinevad suunad näevad erinevalt meeste ja naiste mõtteviiside erinevuste põhjusi. Esimene suund seletab erinevusi meeste ja naiste loomupäraste bioloogiliste erinevustega. Teine suund seletab naiste ja meeste erinevusi erineva kasvatusega.
Sügav ökoloogia (deep ecology) näeb probleemi inimkeskse maailmavaate domineerimises, mistõttu inimesed ei tunneta end enam looduse osana ja loodusest sõltuvana.
Sotsiaalne ökoloogia (social ecology) näeb keskkonnaprobleemide põhjusena majanduslikku oligarhiat ja demokraatia nõrkust. Seni on olnud liiga suur mõju üksikutel huvigruppidel, nagu näiteks töösturid. Lahendust nähakse inimeste suuremas osaluses, kaasatuses ühiskonnaellu ja poliitikasse.
Sisemise väärtuse teooria (intrinsic value theorists) väidab, et inimene peab nägema loodust omaette väärtusena ja vastavalt sellele ka käituma. Erineb kõikidest eeltoodud teooriatest selle poolest, et ei püüa leida lahendust, mis sobiks inimese omakasupüüdliku mõtteviisiga.

Eesti majanduspoliitika põhiprintsiibid struktuurilise kriisi tingimustes
Eesti majanduse struktuurilise kriisi tingimustes 1990. aastatel ei juhtinud olukorda majanduspoliitika, vaid hoopis olukord juhtis majanduspoliitikat.

Eesti majanduse avatus ei ole olnud mingi geniaalne majanduspoliitiline abinõu ega kinnisidee, vaid lihtsalt objektiivne paratamatus . Väga väikese siseturuga riik lihtsalt ei saa eksisteerida suletud süsteemina . Väikese siseturuga riik peab paratamatult omaks võtma avatud majanduse. Eesti väliskaubanduse (eksport + import) suhe sisemajanduse koguprodukti on üks maailma kõrgemaid. Eesti majanduse avatus väljendub ka selles, et me täidame väärtusahelas vaid mõnda operatsiooni ning tegeleme vähe R&D ja turundusega. Nii sisend kui väljund sõltuvad enamasti teistest riikidest.

Kuna Eesti majandus on äärmiselt avatud, on ta tuhande niidiga seotud maailmamajandusega. Seetõttu oleneb Eesti majanduse areng lisaks meist sõltuvatele teguritele ka paljudest meist sõltumatutest teguritest. Eesti majanduse areng on paljuski määratud Eesti-väliste tingimustega. Eriti oleneme oma peamiste välismajanduspartnerite (eelkõige Soome ja Rootsi) käekäigust. Saksa majanduse arengust oleme aastatel 1992–1998 sõltunud ka valuutade seotuse tõttu (alates 1. jaanuarist 1999 kogu eurotsooni majanduse arengust). Tulenevalt kasutatavast valuutakomitee süsteemist puudus Eestil praktiliselt võimalus keskpangapoliitika teostamiseks. Sellist monetaarsüsteemi ei kutsuta ilmaasjata hullusärgiks, monetaarset siputusruumi ju pole. Meie osaks jäi suuresti eespool nimetatud määrajate vahel sobivama trajektoori leidmine.

Eesti majanduspoliitika lähtus algusest peale eeldusest, et meie eesmärgiks on astumine Euroopa Liitu. Idealiseerimata seda majandusühendust, ei oleks me saanud ka kõige suurema soovi korral jääda Venemaa ja laieneva Euroopa Liidu vahele. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga pakub meile poliitilist kaitset ning suhteliselt kiiret ja stabiilset majanduslikku arengut.

Euroopa Liitu astumise vastaste klassifikatsioon
Nn “eurodebatt” näitas, et Euroopa Liitu astumise vastased jagunesid laias laastus kuude kategooriasse.

Tõsiusklikud kartsid muutusi ja muretsesid täiesti siiralt Eesti identiteedi jm pärast. See euroskeptikute kogum polnud aga oma vaadetes ja aktsioonides kaugeltki mitte ühtne. Euroopa Liidu juures häirisid neid väga erinevad asjad.

Ultraliberaalse majanduspoliitika pooldajad pidasid Euroopa Liitu liialt sotsialistlikuks moodustiseks ja kartsid, et sinna astudes peab Eesti loobuma meile suurt edu toonud liberaalsest ja mitteprotektsionistlikust majanduspoliitikast ning võtame omaks liigbürokraatliku ja ülereguleeritud poliitika. Enamike majandusteadlaste arvates oli aga jutt kohustuslikust eurobürokraatiast mõnevõrra liialdatud. Maailma majandusvabaduse 2003. aasta edetabelis, mida koostab Heritage Foundation, seisis Eesti küll kõrgel kuuendal kohal, ent meiega jagas seda kohta Euroopa Liitu kuuluv Taani, koha võrra ees oli samuti Euroopa Liitu kuuluv Iirimaa . IMD maailma maade konkurentsivõime edetabelit juhtis aga väikeriikide arvestuses Soome, samuti Euroopa Liitu kuuluv riik.
Rahvuslased olid mures inimeste (tööjõu) vaba liikumise pärast, samastasid Euroopa Liitu suuresti NSV Liiduga ning kartsid Eesti sõltumatuse, keele, kultuuri jms pärast.
Mitmete valdkondade tööandjad ja ka töövõtjad muretsesid Euroopa Liidu väidetavalt väga karmide standardite ning oma konkurentsivõime pärast jne.

Protesteerijad olid enamikus vaesed ja ebaõnnestunud inimesed, kes oma rahulolematuse suunasid riigivõimu ning kõigi tema tegemiste – sealhulgas ka Euroopa Liitu astumise – vastu.
Politikaanid püüdsid Euroopa Liidu vastasuse nišši kasutades poliitikasse (tagasi) tulla või oma olemasolevaid positsioone tugevdada.
Vene agendid olid sealsete eriteenistuste ning nendega seotud mitmesuguste fondide palgal ja tegutsesid vastavalt saadud instruktsioonidele.
Lääne euroskeptikute kohapealsed esindajad olid sealt (eriti Suurbritanniast, aga võimalik et algselt hoopis Venemaa eriteenistustelt) pärineva raha peal parasiteerijad, ilma mingite südametunnistuse piinadeta valmis lüpsma kõiki rikkaid lolle ja tegema ükskõik mida.
Meditsiinilised juhtumid – alaväärsuskompleksi ja tähelepanu puuduse käes vaevlevad isendid, kes olid saanud võimaluse tähtsad olla.

.DOCX Laadi alla originaalfail 30 lk · .docx · 34 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-04-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

34 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaMai Õppematerjali autor

Majanduspoliitika Majandus poliitika Turg

Sarnased õppematerjalid

docx

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014

TTP0010 Majanduspoliitika eksamiküsimused 2014/2015. õppeaastal 1. Millest tulenevad põhiliselt (majandus)poliitika alternatiivid? Põhiliselt erinevatest (grupi)huvidest. 2. Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi?  Nende endi pädevus;  Kehtiv poliitiline kord;  Huvigrupid. Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad sõltuvad järgmistest ühiskondlikest otsustussüsteemidest.  Turg. Tsentraliseeritud planeerimise ja otsustamise puudumine. Turul toimivad protseduurid annavad informatsiooni kaupade ja teenuste nappuse määrast ning selle muutumisest ajas. Konkurents garanteerib, et kaupu toodetaks efektiivselt ja pakutaks odavaima võimaliku hinnaga

Majanduspoliitika

docx

Multikultuursus

nimetada nelja institutsiooni või nende rühma.  Parlament kui seadusandlik (legislatiivne) organ võtab vastu seadusi ja sellega otsustab ning määrab kindlaks riigi majandusliku arengu pikaajalised raamtingimused.  Valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused (ministeeriumid jt) kui täidesaatvad (eksekutiivsed) organid peavad hoolitsema seadustega kindlaks määratud jooksva majanduspoliitika korraldamise eest (seda nimetatakse mõnikord ka rutiin- ehk kogemus-poliitikaks).  Keskemissioonipank peab kindlustama rahvamajanduse varustamise maksevahenditega (rahatähtedega; kaasajal ehk ka lihtsalt „elektroonse rahaga“) ja on vastutav kogu rahasüsteemi stabiilsuse eest riigis. Keskpank on üldjuhul valitsusest sõltumatu nii juriidiliselt (de jure) kui ka faktiliselt (de facto).

Ühiskond

doc

Majanduspoliitika KT 1 valikvastused

l. KONTROLLTÖÖ ÕPPEAINES «MAJANDUSPOLIITIKA" 1. Majanduspoliitika alternatiivid tulenevad põhiliselt a) erinevatest majanduskoolkondadest; b) ressursside piiratusest; c) erinevatest grupihuvidest. 2. Kõige halvem on (majanduspoliitika, kus rasked, ebameeldivad ja poliitiliselt ohtlikud otsused a) tegemata jäetakse; b) tehakse vahetult peale parlamendivalimisi; c) tehakse vahetult enne parlamendivalimisi. 3. Majanduspraktikas valitsus a) stabiliseerib majanduslikku konjunktuuri; b) toodab poliitilisi konjunktuuritsükleid;

Majanduspoliitika

doc

Majanduspoliitika 1. Kontroltöö

situatsioonides; c) on igapäevaelu rutiinsed tavad, millel on üldjuhul vähe moraalset tähtsust. 78.Kultuuri normatiivse komponendi moodustavad a) argiteadmised; b)ettekirjutused käitumise kohta; c) asjad ja nende käsutamise viisid. 79.Kultuuri väärtuselise komponendi moodustavad a)tegelikkuse vastavus inimeste vajadustele ja eesmärkidele; b)märgid ja sümbolid; c)ideoloogiad, müüdid, usundid. 6. Kvantitatiivne majanduspoliitika a) hõlmab majandusstruktuuri muudatusi; b)on suunatud ökonomeetriliste struktuurivõrrandite lahendamisele; on üldine majandusstrateegia, selle seatud eesmärgid ja vahendid 33.Kõige üldisem ja tüüpiline riigipoolne sekkumine on a)uute ja täiendavate seaduste ning õigusaktide kehtestamine, olemasolevate täiendamine või muutmine; b) abistava käe mudeli rakendamine; c)poliitikatõrgete ja haldustõrgete vähendamine. 93.Kõige rohkem takistab sotsiaalset mobiilsust a) budism;

Majanduspoliitika

320

doc

Majanduspoliitika

Kuid käesolev loengukonspekt on loodetavasti siiski õppematerjalina kasutatav ka lähiaastatel. Peaaegu kõik, mis loengukonspektis kirjas, on varem juba kusagil öeldud. Õppematerjali puhul ei tohiks see aga olla puudus – tekst püüab edasi anda olemasolevaid teadmisi. See loengukonspekt ei pretendeeri õppematerjalina mitte mingil juhul teaduslikule uudsusele ja selles on vähe viiteid. Loengukonspekti koostamisel on kasutatud paljusid erineva struktuuri ja kontseptsiooniga majanduspoliitika õpikuid, majanduspoliitika-alaseid raamatuid, ajakirjades ning ajalehtedes ilmunud vastavateemalisi artikleid, uurimistöid, samuti mitmete valitsusasutuste dokumente. Majanduspoliitika vaatleb probleeme tunduvalt laiemalt ning filosoofilisemalt (tihti ka pragmaatilisemalt ja isegi küünilisemalt), kui seda teevad näiteks mikroökonoomika ning makroökonoomika, mis enamasti lihtsustatult käsitlevad turgu ja riiki ideaalsetena ning inimesi

Akadeemiline kirjutamine

pdf

Majanduspoliitika kordamisküsimused, Andres Rõigas

rahvamajandusõpetuseks (uurib rahvamajandust tervikuna); mikroökonoomikaks (üksikult üldisele, st kirjeldab konkureerival turul oma kasumlikkust maksimeerivaid subjekte); makroökonoomikaks (üldiselt üksikule, st kirjeldab majandussektorite vahelisi seoseid, st õpetus turu üldisest tasakaalust); ettevõtte majandusõpetus (käsitletakse ühte konkreetset majandussubjekti). 9. Majanduspoliitika definitsioon (teooria ja koht sotsiaalteaduste süsteemis) Avaliku võimu sekkumine majandusse. Kõik inimesed on ühiskonna majandusliku ja poliitilise süsteemi osad. Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste mehhanismidega ehk riigi poolt. Ta on üks osa ühiskonnapoliitikast. Majanduspoliitika sotsiaalsed eesmärgid: 1) vabadus - vabadus seada oma eesmärke ja nende nimel toimetada. Vabadus väärtusena lõpeb seal, kus see hakkab piirama teiste vabadust (sh kõlvatu

Majanduspoliitika alused

docx

MAJANDUSPOLIITIKA ALUSED

[email protected] Kodune ÜLESANNE: Töötada V2LJA MAJANDUSPOLTIILISE ESSE TEEMA EHK ARVAMUSARTIKLI PEALKIRI näiteks: kuidas muuta perepolitikat? kuidas saavutada eelarve tasakaal praeguses olukorras`? pealkirjas peab oleme n2ha millise aktuuaalse maj. poliitika tegevusega ma tahan tegeleda.järgmise reede õhtuks kirjalikult! (vaatab kas aktuaalne? piisavalt selge ?,millega ise tegelad,?jõukohane.) KIRJANDUS: Kohustuslik: MAJANDUSPOLIITIKA ALUSED. Mati Raudjärv EUROOPA MAJANDUS POLIITIKA ALUSED. soovitatav: EESTI TEE EUROOPA LIITU,UNISTUS EUROOPA LIIDUST. Raig. MAJANDUSPOLIITIKA KONSPEKT MAJANDUSPOLIITIKA ALUSED *Majanduspolitiika on osa ühiskonnapoliitikast. Uurimisobjektiks: 1)majanduskord,-korrapoliitika 2)majandusstruktuur,-struktuuripoliitika- majandus harud majanduse sees. 3)majandusprotsessid,-protsessipolitiika-turundus,hinnad,tollimaks RIIGI ÜLESANDED: 1)Väline julgeolek 2)Sisemine julgeolek 3)Ühiskondlik infrastruktuur

Majanduspoliitika alused

docx

Ühiskonnaõpetuse riigieksamiks valmistumine

Otsiti meelelohutust (kasiinod, kabareed, loterii jne) Muutus ühiskonna sotsiaalne jaotus Progressi sümboliks kujuneb linn (palgad, moodsad kaubad, transport) Muutus leibkonnamudel - väikepere Postindustriaalne ühiskond alates 20. sajandi viimasest veerandist Teenindussektori osatähtsuse kasv Tootmise mahu asemel tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses Koveieritööliste asemel vajatakse haritud spetsialiste Riik reguleerib ka majanduse arengut (varem vaid poliitika ja õiguskord) Omanike asemel teevad otsuseid tegevjuhid (spetsialistid) Kujuneb keskklass Vabam töökorraldus Oluline loovus ja oskus töötada meeskonnas ning rakendada teadmisi Suurem tegevusvabadus Hinnatakse laiapõhjalist ettevalmistust Inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustub *elatustaseme tõus *masstootmine *massikultuur Massimeedia Oluline suutlikkus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni Avardusid teabe edastamise võimalused *satelliit- ja kaabelTV, mobiiltelefon, internet

Avalik haldus

Rohkem sarnaseid