Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 (1)

Q: Kuidas klassifitseeritakse inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevaid filosoofiaid?

Vastus leiad õppematerjalist: Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014

Tallinna Tehnikaülikool - Majandus - Majanduspoliitika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas klassifitseeritakse inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevaid filosoofiaid?

TTP0010 Majanduspoliitika eksamiküsimused 2014/2015. õppeaastal

Millest tulenevad põhiliselt (majandus)poliitika alternatiivid?
Põhiliselt erinevatest (grupi)huvidest.

Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi?

Nende endi pädevus ;
Kehtiv poliitiline kord;
Huvigrupid.

Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad sõltuvad järgmistest ühiskondlikest otsustussüsteemidest.

Turg . Tsentraliseeritud planeerimise ja otsustamise puudumine. Turul toimivad protseduurid annavad informatsiooni kaupade ja teenuste nappuse määrast ning selle muutumisest ajas. Konkurents garanteerib, et kaupu toodetaks efektiivselt ja pakutaks odavaima võimaliku hinnaga. Samas võib tekkida sotsiaalne ebaõiglus. Turg ei suuda pakkuda kõiki avalikke teenuseid.
Demokraatia. Otsustusprotsessi iseloomustavad: 1) Vaba hääletusmehhanism; 2) enamusprintsiip; 3) Valitsuste ja parlamentide piiratud võimuperiood.
Bürokraatia . Seda on vaja demokraatlike otsuste elluviimiseks. Võimaldab jagada keerukaid probleeme osadeks ja kasutada spetsialiste.
Mitmesugused läbirääkimiste süsteemid. Nt tööandjate ja võtjate esindajate läbirääkimised palkade üle.

Mis põhjustab erinevusi teoreetilise ja praktilise majanduspoliitika vahel?

Konkureerivad erinevad majandusteadlikud koolkonnad, mis annavad ka probleemide lahendamiseks täiesti erinevaid soovitusi.
Uute probleemide lahendamiseks ei ole tihti majanduspoliitilisi seisukohti olemaski. Nt Ida-Euroopa riikidel polnud kusagilt võtta õpetust, kuidas sotsialismilt tagasi kapitalismile minna.
Praktiline majanduspoliitika on sageli väga erineva mõju ja surve all, mida teoreetiline majanduspoliitika ei arvesta või polegi suuteline arvestama.
Majanduspoliitika kandjatel on sageli teised huvid kui neile nõu andvatel majandusteadlastel. Demokraatlik süsteem ei toeta pikaajalist planeerimist. Demokraatlike riikide valitsused ei saa tihti paljudes valdkondades mõelda kaugemale järgmistest valimistest.

Haruspetsiifiline ja süsteemne (majandus)poliitika

Haruspetsiifiline (isoleeritud) poliitika. Tunnuseks on sektoraalsete ja harueesmärkide lõtv seos ehk sisuliselt rahvamajandusliku sektoraalse struktuuripoliitika püüdmine . Siin võiks rääkida iseseisvast tööstus-, põllumajandus-, transpordi- jms poliitikast . Harueesmärgid püstitatakse üksteisest sõltumatult ega muretseta nende kooskõla üle. Riiklikku sekkumist peetakse vajalikuks siis, kui mõne sektori tegelik või eeldatav areng satub vastuollu poliitiliselt soovitava suunaga.
Süsteeme (terviklik) poliitika. Lähtub rahvamajanduslikest eesmärkidest, mida siis vajadusel iga haru jaoks konkretiseeritakse. Harupoliitika muutub sel teel tervikliku majanduspoliitika osaks. Selle (alam)eesmärgid on tuletatud poliitiliselt kindlaks määratud kõrgematest sihtidest.

Majanduspoliitika horisontaalne ja vertikaalne lähenemine

Horisontaalne lähenemine. Kontseptsioon tugineb majandusarengu ning sealhulgas struktuurinihete raamtingimuste parandamisele. Samas ei seata eesmärgiks struktuurimuutuste kindlas suunas mõjutamist. Seega domineerivad ka poliitiliste instrumentide hulgas sellised, mis tagavad ja parandavad majanduse institutsionaalset ja materiaalset infrastruktuuri ega ole diskrimineerivad.
Vertikaalne lähemine. Kasutab meetmeid, mis sekkuvad otseselt majandusprotsessi, on sellisena loomulikult diskrimineerivad ja püüavad struktuurimuutusi suunata (nt mitmesugused haruspetsiifilised regulatsioonid, finantssoodustused või – koormised ning muud riiklikud erimeetmed).

Otsedemokraatia , esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia

Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, mis tähistab sellist riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi ilma vahepealsete esindajateta. Levinuim otsedemokraatia rakendamise vorme on referendum ehk rahvahääletus . Klassikaline näide otsedemokraatlikust riigis on Šveits , kus viimase 120 aasta jooksul on 240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes küsimustes. Osalusdemokraatia probleemiks on aga suured kulutused iga küsimuse osutamisel. Max Weber on väitnud, et otsedemokraatia on rakendatav ainult väikestes organisatsioonides ja väikesel territooriumil, kus kõik liikmed tunnevad üksteist, neid on lihtne kokku kutsuda ning kõik käsitlevad end sotsiaalselt võrdsena. Otsedemokraatiaga ei ole võimalik lahendada professionaalset ametkondlikku lähenemist nõudvaid küsimusi. Rahval puudub tihti piisav kompetentsus ja teadlikkus oma otsuste mõjust ja tagajärgedest. Tihti on ka elanike huvitatus ja aktiivsus madalad. Kui valimistel osaleb vaid pool hääleõiguslikest kodanikest, pole mingit alust arvata, et referendumil aktiivsemalt osaletaks.
Levinuim demokraatia vorm on esindusdemokraatia, kus valimistel valib rahvas endale esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. Esindusdemokraatia probleemiks on aga see, et aja jooksul võim kaugeneb rahvast. Esindusdemokraatiat saab paremini realiseerida suuremate üksuste korral (linn, riik, riikide liit).
Esindusdemokraatia teisendeid, mis sisaldavad otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiateks. Osalusdemokraatiat saab paremini realiseerida väiksemate otsustusüksuste tasemel (perekond, korteriühistu , küla).

Strateegia, poliitika ja administreerimine
Poliitika institutsioon on poliitiliste reeglite, standardite jms kogum, millega reguleeritakse ja juhitakse ühiskondlikke protsesse. Poliitika on ühiskonnas levinud väärtushinnangute kujunemise, analüüsimise ja põhimõtteliste otsuste langetamise protsess. Administreerimine tähendab aga poliitiliste otsuste elluviimist. Strateegiad tegelevad lõppeesmärkide valiku ja põhjendamisega, poliitika aga tee valikuga praegusest situatsioonist strateegilise lõppeesmärgini.

Riigiõiguslikud piirid
Eristatakse nn sisulisi võimupiire, milleks on

Valmimis- ja valitavusõigus
Valijaskond
Võrdsus seaduse ees.

Põhiseaduslikud garantiid peavad tagama indiviidi arengu ja tema õigused. Riigiõiguslike piiridena nimetatakse veel kolmikmõju, st riigi, üksikisikute ja ühiskondlike institutsioonide omavahelist vastastikust mõjutamist. Siin avaldavad mõju nii seadused kui ka vastastikused huvid, motivatsioon ja stiimulid .
Riigiõiguslikuks piiriks on ka võimu mõjupiirkonna jagunemine riigiorganite – eelkõige parlamendi, valitsuse ja sõltumatute kohtude vahel. Seda nimetatakse ka seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahususe põhimõtteks . Just sellel põhines Euroopa edu.
Rea valdkondade valitsusest (suhtelise) sõltumatuse põhimõte on terves maailmas juba aastakümneid esile kutsunud teravaid vaidlusi. Üldiselt ollakse siiski veendunud, et otsuseid tuleb langetada seaduste, mitte aga ametimeeste suva järgi. Arvatakse, et ühiskond on tunduvalt stabiilsem, kui valitsus ei saa kõiki institutsioone kamandada.

Mis on ühiskondlik hüve ja kuidas selle tootmist finantseeritakse?
Ühiskondlik hüve tarbivad kõik ühiskonnaliikmed praktiliselt võrdselt, nimelt terve selle toodetava koguse ulatuses (puhas õhk; ilus maastik ; joogivesi; korras linnatänavad jne).
Ühiskondliku hüve tootmist ei saa finantseerida selle konkreetsete tarbijate vabatahtlike maksete kaudu. Järelikult, kui ühiskondliku hüve (nt puhta õhu) tootmist vajalikuks peetakse, tuleb raha selle jaoks saada mitte konkreetsete tarbijate vabatahtlike maksetena, vaid mingil muul teel (nt üldkohustuslike maksudena).

Sotsiaalpoliitika eesmärgid

Eetilised ( õiglus , võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus). Harimatu, haige, töötu , näljane, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline , humaanne ega kristlik vaatepilt. Teda on valus ja ebameeldiv vaadata, seda enam ühistranspordis taluda. See rikub inimeste meeleolu, tervist. Sotsiaalpoliitika peab kodanikke sellise psüühilise trauma eest kaitsma.
Poliitilised (klassivastuolude leevendamine, rahvuse ühtsuse suurendamine ). Tahetakse, et objektiivsetel põhjustel või ka täiesti enda süül raskesse (majanduslikku) olukorda sattunud inimesed riigivõimu vastu mässama ei hakkaks . Euroopa demokraatlik riik on mingi – isegi väga väikesearvulise – grupi vastuhaku korral äärmiselt abitu ega söanda üldjuhul mõjusaid (resoluutseid) vastumeetmeid rakendada. Poliitilisele stabiilsusele suunatud sotsiaalpoliitikat toetavad ka alalhoidlikud ettevõtjad , kes on ära hirmutatud Marxist, 1930. aastate alguse ülemaailmsest majanduskriisist, omaaegsest NSV Liidust , Põhja-Lõuna vastuoludest, islamifundamentalismist, terrorismist ning sotsiaalsetest pingetest üldse. Ettevõtjad teavad, et vaesed on alati olnud oma tegutsemistes väga radikaalsed .
Majanduslikud (majandusliku arengu toetamine ). Harimatu ja haige töötu ei tooda väärtusi, tulu ettevõtjale ega maksa riigile makse. Vastupidi, ta palub-nõuab igat sorti abirahasid ja on riigile (ettevõtjatele, maksumaksjale üldse) koormaks sünnitoetusest kuni matusetoetuseni. Pealegi tekitab selline kontingent riigile ning ettevõtjale kahju kuritegevusega. Niisuguse inimgrupi tarvis peab riik teema arvestatavaid kulutusi politseile , kohtutele, vanglatele jne, ettevõtjad aga turvateenistusele. Seepärast püüabki riik sotsiaalpoliitika abil vähendada abivajajate ja potentsiaalsete kurjategijate arvu ning suurendada (haritud, tervete , seaduskuulekate, kõrgepalgaliste) väärtuse ning tulu loojate ja maksumaksjate arvu. Ühiskonna sihiks on luua võimalikult paljudele tingimused oma potentsiaali parimaks realiseerimiseks. Seda eesmärki toetab ka spordi ja huvialaringide piisav finantseerimine. Huvialaringide finantseerimine on ka kasulik majandusele.

Riigi sekkumise kaks valdkonda praktilise poliitika tasandil ja peamiste ideoloogiate erinev suhtumine sellesse

Esimeses valdkonnas on riik ühiskonna õiglusliku süsteemi looja, kes peab tagama seadused ja korra, kaitsma riigi territooriumi välise agressiooni eest ning toetama teatud traditsioonilisi moraaliväärtusi.
Teine riigi tegevuse valdkond on sekkumine majandussüsteemi toimimisse, selleks et otseselt reguleerida või juhtida tootmist, piirata mõnel määral või tervikuna omandiõiguse teatud aspekte (mida tavaliselt seostatakse eraomandusega). Sellise sekkumise eesmärk on ümber jaotada tulusid ning anda hüvesid ja osutada teenuseid põhimõtetel, mis erinevad turumehhanismidest (mille eest maksad, seda ka saad).

Anarhism – toetab vähest sekkumist mõlemad valdkonnas;
Kommunism - toetab aktiivset sekkumist mõlemas valdkonnas;
Sotsiaaldemokraatia – toetab aktiivset sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja vähest sekkumist ühiskonna õiglusliku süsteemi loojana;
Uusparempoolsus – toetab vähest sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja aktiivset sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana;
Konservatism – toetab keskmist sekkumist majandussüsteemi toimimisse ja aktiivset sekkumist ühiskonna õigusliku süsteemi loojana.

Subsidiaarsusprintsiip
Subsidiaarsusprintsiip on demokraatia alus. Riigi tasandil võiks see lihtsustatult sõnastatuna kõlada järgmiselt: nii vähe riiki kui võimalik ja nii palju kui vajalik.
Subsidiaarsus rõhutab, et demokraatlikus ühiskonnas peab tegevusvabadus ja sellega kaasnev vastutus lähtuma üksikisikust. Kõik, millega tulevad toime üksikisikud , perekond, grupid või suuremad kogukonnad , peab kuuluma nende võimupiirkonda ja nende ülesannete hulka. Riik ei tohiks sellesse sekkuda. Sellega saavutatakse ühiskonnaliikmete vastutuse kasv, kompetentsus, harjumus ise probleemidega toime tulla (nendele lahendusi otsides ja leides). Selline pluralism kaitseb kodanikku riigi võimaliku ülemvõimu eest, sest kodanikku ja riiki lahutavad mitmesugused organisatsioonid , mis seisavad kodaniku õiguste eest.
Subsidiaarsusprintsiibi juurde kuulub ka selline mõiste nagu „solidaarsus“. Inimene on ühiskonnaga tihedalt seotud ja ka ühiskonnast sõltuv, Seega eitab subsidiaarsusprintsiip igasugust suletud individualismi ja ühiskonnast eraldatust. Tähtsal kohal on vaadeldava valdkonna puhul ka abistamisprintsiip, mis hõlmab riigi abi oma kodanikele , inimeste vastastikkuse abistamise ja inimeste eneseabi.

Majandussubjektide konkurentsivõimet mõjutavad juhitamatud ja juhitavad tegurid

Absoluutselt juhitamatud tegurid (geograafilis-klimaatilised tingimused jms), mis kujundavad konkurentsivõime objektiivselt määratud potentsiaalse taseme.
Lühiajaliselt juhitamatud tegurid (hariduslik, teaduslik ja tehniline infrastruktuur ), mida pikaajalises perspektiivis on põhimõtteliselt siiski võimalik juhtida.
Pikema perioodi jooksul juhitvad tegurid, mis sõltuvad poliitilistest jõuvahekordadest ja lobitööst.
Vahetult juhitavad tegurid (subjekti käsutuses olevad ressursid ja vahendid), mida on võimalik võrdlemisi operatiivselt (lühiajalises perspektiivis) majanduspoliitiliste instrumentidega soovitud suunas mõjutada.

Riigi majandusarengu kolm faasi Sachsi ja Porteri arengumudeli kohaselt

Ressursipõhine . Majanduskasvu määrab peamiselt tootmissisendite kasutus. Tehnoloogia kaasajastamine toimub impordi kaudu, kaasneb välisinvesteeringutega või imiteeritakse. Ettevõtted on sunnitud hinnakonkurentsile ja neil puudub tihti otsene juurdepääs lõpptarbijale. Nende roll lisandväärtuse ahelas on väike ning on suunatud tööjõumahukale tootmisele. Selline majandus on väga tundlik maailmamajanduse tsüklilisuse suhtes ja suures sõltuvuses eksportkaupade hinnaarengutest maailmaturul ning valuutakursi kõikumisest.
Investeeringupõhine. Majanduskasvu allikaks saab üha enam globaalse tehnoloogia rakendamine kohalikku tootmisse. Rahvusvahelisse tootmisse aitavad majandusel integreeruda välisinvesteeringud, ühisettevõtted ning allhanked. Konkurentsivõime allikaks on tootmise ja teenuste osutamise efektiivsus. Toodang muutub keerukamaks, kuid tehnoloogia ja disain tulevad endiselt teistest, arenenumatest riikidest. Järk-järgult arendatakse suutlikkust luua suuremat lisandväärtust ja püütakse täiustada sissetoodud tehnoloogiaid .
Innovatsioonipõhine. Konkurentsivõime tagamisel muutuvad üha enam määravaks teadmised ja oskused, võime kiirelt juurutada uusi tehnoloogiaid. Ettevõtted investeerivad pidevasse väljaõppesse ja oma tööjõu täiendkoolitusse.

Sotsiaalne mobiilsus kui riigi konkurentsivõime oluline tegur
Mitmed analüütikud rõhutavad konkurentsivõime olulise tegurina sotsiaalset mobiilsust.
SOTSAALNE MOBIILSUS – indiviidi, sotsiaalse objekti või inimtegevuse tulemusena loodud või modifitseeritud väärtuse liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees ühest sotsiaalsest positsioonist teise.
Kaks sotsiaalse mobiilsuse liiki:
- Horisontaalne mobiilsus. Liikumine ühel ja samal sotsiaalse hierarhia tasapinnal . Nt isiku üleminek ühest kodakondsusest teise, ettevõtte või asutuse vahetus ilma professionaalset staatust muutmata, elamaasumine teise riiki.
- Vertikaalne mobiilsus. Üleminek ühest sotsiaalsest kihist teise (tõusev või langev). Majandus vajab seda, et iga indiviid saaks ära kasutatud seal, kus temast on kõige rohkem kasu.

SKP riigi konkurentsivõime näitajana

Viimase kümne aasta majanduspublikatsioonides mõistetaksegi riigi konkurentsivõime all tihti lihtsalt riigi rikkust, enamasti SKP absoluutsuurust või ühe elaniku kohta.
SKP püüab mõõta riigi heaolu ja arengu muutusi toodangu, tarbimise ning elanike sissetulekute kaudu. Tehingute suurenev arv peaks viitama suurenenud tarbimisele, tootmisele ja sissetulekutele ning eeldatavalt ka heaolule.

*puudused:
- ei arvesta hinnataseme muutusi, hinnataseme erinevusi eri riikides, vaba aja väärtust, klimaatilisi tingimusi jne.
- Toetub suures osas rahalistele tehingutele, eristamata, kas seeläbi ühiskonna heaolu suureneb v väheneb.
- Ei tee vahet kasuliku ja kahjuliku majandustegevuse vahel ja ignoreerib tähtsaid kasvuallikaid.
--Piltlikult öeldes, riigi majanduskasvu arvestamisel visatakse ühte patta nii varad kui ka kohustused.

Põhilised korratüübid

Detsentraliseeritud plaanimisega majanduskord ( turumajandus )
Tsentraliseeritud plaanimisega majanduskord ( käsumajandus )

- Vahevormid:

konkurentsisotsialism – toimub küll detsentraliseeritud plaanimine , kuid tootmisvahendid on riigi omanduses .
korratüüp, kus toimub tsentraliseeritud plaanimine, kuid näiteks käsitöönduslik teenindus või osa toiduainete tootmisest on antud erakätesse.

Tegelikult pole olemas ühte puhast majanduskorda, alati on nende mingi kombinatsiooniga ehk segamajandusega.

Turumajanduskord
Tavapärase käsitluse järgi jaguneb kapitalistlik turumajandus kolmeks.

Vabaturumajandus . Riigi minimaalne sekkumine. Riigil on vaid üldiste raamtingimuste tagamise funktsioon, millele võib lisanduda mõne avaliku hüve tootmine. Mitmed autorid nimetavad seda „öövahiriigiks“, mis ei tegele hariduse, tervishoiu ja sotsiaalküsimustega. Puhast „öövahiriiki“ tänapäeval ei leidu.
Sotsiaalne turumajandus. Kõrgemad maksud , sagedasemad interventsioonid ja tulusiirded . Konkurentsivabaduse kindlustamine. Selline turumajandus püüab ühendada turu produktiivsust sotsiaalse õiglusega.
Heaolumajandus. See on sotsiaalse turumajanduse äärmuslik näide. Poliitilised ja administratiivsed jõud püüavad muuta turujõudude tegevust kolmes suunas: 1) garanteerida indiviididele ja peredele minimaalselt vajalik sissetulek, mis ei sõltuks nende vara turuväärtusest; 2) minimeerida sotsiaalset ebakindlust, näiteks laialdaste sotsiaalsete garantiide süsteemi kaudu; 3) kindlustada parimad võimalikud avalike teenuste standardid kõigile kodanikele, hoolimata nende staatusest või klassikuuluvusest.

Turumajanduse mudeleid klassifitseeritakse ka järgnevalt:

Isereguleeruv ehk vabaturumajandus
Ordoliberaalne turumajandus: riik toetab turgu
Sotsiaalriik : riik tegeleb ümberjaotamisega
Interventsionistlik riik: riik suunab majandust.

Teleoloogiline ja deontoloogiline lähenemine ärieetikas

Teleoloogiline lähenemine. See hindab tegude õigust või väärtust vastavalt tagajärgedele . Tegu on õige ja hea, kui tulem on kiiduväärt (olenemata sellest, milliste vahenditega see saavutati).
Deontoloogiline lähenemine. Põhineb ideel, et tegevusel on sisemine moraalne väärtus (seega võetakse eesmärgi saavutamisel arvesse selleni jõudmine meetodid).

Kultuuripingete esinemine viiel erineval kujul

Geto . Liikumisel teise ühiskonda ja kultuuri võib inimestel või tervel inimgrupil (etnilisel grupil) mitmetel põhjustel (keeleoskuse, religiooni jms tõttu) tekkida või mitte tekkida side oma kultuurikeskkonnaga. Samal ajal luuakse enda ümber uut kultuurikeskkonda, mis aitaks end isoleerida kohalikust kultuurist.
Assimilatsioon . Selle all mõistetakse teise kultuuri omaksvõttu ja sellel on kolm tasandit : 1) keele ülevõtmine ; 2) institutsionaalne sulandumine (välise käitumise omaksvõtt seoses osalemisega tööalases tegevuses, poliitikas jm); 3) abielu kaudu toimuv perekondlik assimilatsioon „lõpetab“ kultuuri omaksvõtu ja inimene hakkab sarnanema ühiskonna tavaliikmega.
Osaline assimileerumine. Inimene jaotab kultuurisfäärid kaheks: 1) Tööl tegutseb ta vastavalt „väliskultuuri“ normidele ja väärtustele ; 2) kodus ja sõprade ringis aga oma kultuurist lähtudes.
Tasakaalustatud assimileerumine. Suudetakse lülituda uude kultuuri, andes selle arengusse olulise panuse ning säilitades oma kultuuri.
Koloniseerimine. See tähendab teise kultuuri (riig) esindajate poolt reaalselt teostatavat oma kultuuriväärtuste, normide ja käitumistavade aktiivset juurutamist.

Inglise multikultuursus ja Prantsuse assimilatsioon

Inglise multikultuursus. Brittide ellusuhtumise aluseks on põhimõte „ela ise ja lase teistel elada“, lisaks üldiselt aktsepteeritud seaduskuulekus oma riigi suhtes. Sellest johtuvalt on hilisasukate rahvusrühmades lastud elada „omas kultuuris“, niikaua kui nad järgivad Briti seadusi. Kui vaadata minevikku , siis inglased ei sekkunud ka oma koloniaalvalduste kohalikku kultuuri pea üldse, välja arvatud mõnede (nende arvates vastuvõetamatute) kommete keelamine (näiteks lesepõletamine Indias).
Prantsuse assimilatsioon. Prantsusmaal peavad kõik muutuma prantslasteks, sõltumatu päritolust ja taustast. Ideeliselt lähtub see vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungist. Prantsusmaal on keelatud isegi statistika elanikkonna etnilise päritolu, religiooni jms kohta. Kui vaadata minevikku, siis prantslased tahtsid oma kolooniates luua kohaliku eliidi kaasamise teel Prantsusmaa „jätku“.

Religiooni kui sotsiaalse institutsiooni neli funktsiooni

Regulatiivne – levitab ühiskonnas teatud väärtusi ja norme, motiveerib ning reguleerib inimeste sotsiaalset käitumist ja esitab teatud käitumisstandardid.
Integratiivne – liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja stabiilsuse. See funktsioon esineb ühiskonna, sotsiaalse grupi, sotsiaalse institutsiooni ja isiksuse tasandil, kuid kõige mõjusamalt religioossete koosluste tasandil.
Kommunikatiivne – võimaldab usklike suhelda jumalaga ja omavahel.
Psühhoteraapiline – avaldab usklikele positiivset mõju, annab neile lohutust ja tröösti, eriti kui inimesi tabavad mured ning hädad .

Otsustusinstitutsioonid

Parlament kui seadusandlik organ võtab vastu seadusi ja sellega otsustab ning määrab kindlaks riigi majandusliku arengu pikaajalised raamtingimused.
Valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused ( ministeeriumid jt) kui täidesaatvad organid peavad hoolitsema seadustega kindlaks määratud jooksva majanduspoliitika korraldamise eest (seda nim mõnikord ka rutiin - ehk kogemuspoliitikaks).
Keskemissioonipank peab kindlustama rahvamajanduse varustamise maksevahenditega ja on vastutav kogu rahasüsteemi stabiilsuse eest riigis. Keskpank on üldjuhul valitsusest sõltumatu nii juriidiliselt kui kui faktiliselt .
Kohtusüsteem eesotsas Riigikoguga on õigustmõistev institutsioon, mis tegutseb oma funktsioonidele vastavalt kui majanduspoliitika kandjate kontrolliinstants.

Lisaks on ka täiendavad otsustusinstitutsioonid nagu avalik-õiguslikud omavalitsus institutsioonid (kaubandus- ja tööstuskojad), ametiühingud ja tööandjate ühendused , majandusühendused ja rahvusvahelised organisatsioonid (EL, IMF, WTO).

Mõjuinstitutsioonid
Mõjuinstitutsioonide ülesandeks on eelkõige nõuandvate funktsioonide täitmine, st praktilise majanduspoliitika kritiseerimine; lahendusettepanekute tegemine; oluliste probleemide tõstatamine jne. Mõjuinstitutsioonide hulka kuuluvad parteid; huvigrupid; ühendused ja liidud, turul domineerivad ettevõtted; massimeediumid ja teadus.

Majanduspoliitika faasid
Esimeses faasis on harilikult komplekstoimingud, mis on nö ettevalmistava iseloomuga .

Olukorra analüüs, mis kulgeb üldjuhul paralleelselt eesmärgi määratlemisega.
Eesmärgi määramine, st eesmärgi püstitamine, selgitamine, diskussioonid, teatud küsimuste täpsustamine jms. Eesmärgid peavad olema konkreetsed, formaliseeritud ja mõõdetavad.
Tegevuse plaanimine, kus töötatakse välja edasise majanduspoliitilise tegevuse strateegia ja taktika .
Abinõude valik, kus kaalutakse, milliste abinõudega on üldse võimalik püstitatud eesmärke saavutada.

Teises faasis toimub otsustamine. Valitakse varem väljatöötatud alternatiivsete variantide seast sobivam ja realistlikum.
Kolmandas faasis toimub täideviimine, st vastuvõetud otsuseid hakatakse ellu viima. Tuleb valmis olla esialgsete lahendusvariantide paindlikuks korrigeerimiseks, lisameetmete kasutamiseks ja vajaduse korral ka varem väljatöötatud alternatiivsete lahendusvariantide hulgast hoopis teise kasutamiseks.
Neljandas faasis tuleb tegeleda kontrolliga . See aitab ennetada võimalikke möödalaskmisi ja selgitada hetkeseisu, samuti teha järeldusi uute majanduspoliitiliste otsustuste vastuvõtmiseks.

Majanduspoliitiline otsustamine ja tahte kujundamine
Otsustamine toimub n-ö otsustuskeskkonnas, mille olulisemad tegurid on järgmised:

Õiguslik- institutsionaalsed tegurid (seadused, määrused)
Ühiskondlikud tegurid (ühiskonnas valitsevad väärtused, ideoloogiad jms)
Tehnilis -majanduslikud tegurid (kapitali struktuur, tootmisvõimsused jne)
Finantsvõimalused
Hüviste tootmise ja tarbimise protsessis osalejad (tootjad, tarbijad)
Majanduspoliitiliste institutsioonide endi valmidus.

Otsustuskeskkonna taustaks on kindlasti majanduspoliitiline tahe ja selle tahte kujundamine.

Majanduspoliitilised eesmärgid

Täielik või vähemalt suhteliselt kõrge tööhõive
Hindade stabiilsus või vähemalt suhteliselt madal inflatsioon
Maksebilansi tasakaal või vähemalt selle väiksem puudujääk
Majanduskasv ja optimaalne varustatus hüvistega
Keskkonnakaitse
Jaotamise õigus

Majanduspoliitika kujundamisel ja suunamisel tuleb üheaegselt silmas pidada õige paljusid majanduspoliitilisi eesmärke. Enamasti klassifitseeritakse neid järgmiselt:

Stabilisatsiooni eesmärk (tööhõive, hinnataseme stabiilsus)
Kasvu eesmärk (sissetuleku kasv elaniku kohta; avalike hüviste pakkumise kasv)
Struktuuri eesmärk (pakkumise paindlikkuse suurendamine; regionaalsete erinevuste tasakaalustamine)
Jaotuseesmärk (õiglane rikkuse jaotus, stiimulid majandusarenguks)

Kaupade ja raha liikumist maailmas suunanud viis peamist jõudu

Tehnoloogia. Kommunikatsioonikulud langevad kiirelt ning barjäärid – nagu aeg ja ruum, mis varem oluliselt eraldasid turge – on sellega märkimisväärselt vähenenud . Transpordivahendite ja side kiirus ning usaldusväärsus kasvab, hind aga alaneb . Ühendusepidamise võimalused on jõudnud uuele tasandile, kusjuures elektrooniline suhtlemine muudab inimesi alates maailmatunnetusest kuni igapäevase tavakäitumiseni välja. Tänapäeva tehnika võimaldab kontrolli ka kaugelt. Varisevad kokku traditsioonilised arusaamad ajast, kohast ja kaugustest.
Liberaalne majanduspoliitika. Tänaseks on enamik riike oluliselt vähendanud väliskaubandusbarjääre ning soosivad igati rahvusvahelist kapitali. Ehkki liberaliseerimine on toimunud eri regioonides ja riikides erineva kiirusega, on vastav suund siiski ülemaailmne. Eriti oluline on rahvusvaheliste investeeringute mahu oluline kasv.
Sise- ja rahvusvahelise väärtpaberituru arenemine.
Globaalne meedia (eriti laiatarbekaupade globaliseerumise osas)
Institutsioonide areng. Globaliseerumine on tänapäeval jõulisem kui kunagi varem ka seetõttu, et vabakaubandus põhineb praegu tunduvalt püsivamatel institutsionaalsetel alustel kui varem. 20. sajandi algul oli vabakaubandus peamiselt riikidevaheliste kahepoolsete läbirääkimiste tulemus. Praegu tagavad selle aga WTO muud sellelaadsed institutsioonid.

Regionaalse majandusliku integratsiooni viis taset
Võib eristada mitmeid regionaalse majandusliku integratsiooni tasemeid, mis erinevad eeskätt integratsiooniprotsesside ulatuse poolest.

Vabakaubandustsoon on selline integratsiooni vorm, kus kõik kaubandusbarjäärid liikmete vahel on kõrvaldatud, kuid iga osaleja võib iseseisvalt kujundada oma kaubanduspoliitikat kolmandate riikide suhtes.
Tolliliidu puhul on lisaks kaubandustõkete kaotamisele liikmete vahel tegu ühtse kaubanduspoliitikaga mitteliikmesriikide suhtes.
Ühisturu puhul lisandub eelnevale veel tootmistegurite ( kaubad , kapital , tööjõud ) mobiilsus liikmesriikide vahel.
Majandusühenduse puhul toimub lisaks kaubandustõkete kaotamisele, ühtse kaubanduspoliitika kehtestamisele ja tootmistegurite mobiilsuse lubamisele ka ühtse valuuta sisseviimine, maksumäärade harmoniseerimine ning ühtse monetaar- ja fiskaalpoliitika sisseviimine.
Poliitilise ühenduse puhul moodustavad seni iseseisvad riigid sisuliselt uue riigi.

Konvergentsiteooria
See oli väga populaarne kuuekümnendate alguses, eriti sotsialistide seas. See oli kahe maailma lähenemine, kus teooria kohaselt oleksid kommunistid loobunud oma jäikusest, Lääne-Euroopa muutunuks sotsiaaldemokraatlikuks ja kaks maailma oleks teineteisega samastunud, poleks enam eraldatust, sõdasid, vaenulikkust, valitsenud oleks üldine õnn.

Aglomeratsiooniteooria
Konvergentsiteooria mittetöötamise oluliseks põhjuseks peetakse aglomeratsiooni. Selle all mõistetakse kapitali ühte asukohta kogunemist, mille tulemusena tekkiv majanduslik efekt on palju suurem kui sama kapital paikneks hajutatult.
Ettevõtja jaoks on investeeringu tegemise koha valikul määrav, kui palju on sinna juba varem kapitali kuhjunud,
Ettevõtte kontsentreerumisel mingis regioonis on seal odavam korraldada allhankeid, osta teenuseid, tugevdada infrastruktuuri ja vahetada teadmisi.
Aglomeratsioon mõjutab ka maksukonkurentsi. Tänu sellest saadavatele eelistele võivad tuumikriigid ettevõtteid maksustada kõrgema maksumääraga kui ääreriigid.

Globaliseerumise vastaste klassifikatsioon

Keskkonnakaitsjad – leiavad, et valitsused teevad liiga vähe ja aeglaselt, et kaitsta maakera laastava inimtegevuse eest
Ebavõrdsuse ja ebaõigluse vastu võitlejad – rõhutavad, et majanduslikult tugevad riigid on saavutanud oma edumaa just protektsionismi, subsideerimise, reguleerimise ja muude vabaturuvastaste võtete (sh orjatöö ja kolonialismi) abil.
Postmodernistliku mõttesuuna esindajad – neile ei meeldi see, kuhu kultuur globaalse kapitalismi mõjul liigub ja kui primitiivne roll inimesele kapitalistlikus masinavärgis jääb.

Rahvusvahelise migratsiooni põhjused
Migratsioon on erinevuste tulemus – erinevused:
- ressurssides, töökohtades, demograafilises kasvus , turvalisuses, inimõigustes, kliimas, ökoloogias(üleujutused, joogivee nappus, pinnase erosioon , kalavarude lõppemine jne)
Need erinevused üha suurenevad ja sunnivad inimhulki liikvele, seega soodustavad migratsiooni. Inimesed tahavad liikuda parematele jahimaadele.
Enamik sisserändajatest on heaolupõgenikud, kes helde sotsiaalabi kulul lihtsalt vegeteerivad, üritamatagi uue asukohariigi ühiskonda integreeruda. Jätkavad oma elulaadi ja loovad kohaliku maksumaksja kulul paralleelühiskondi.

Riikidevahelise tehnosiirde mudelid

Migrandi mudel keskendub ajude ehk oskustööjõu sissetoomisele teistest maadest. USA võtab vastu ligikaudu pool miljonit registreeritud immigranti aastas. Muidugi eelistatakse noori, terveid ja harituid, kellel on olemas USA-le vajalikud oskused. Selline immigratsioonipoliitika on säästnud USA-le tohutult haridus - ja koolituskulusid. ¼ kuni 1/3 USA diplomiinseneridest on esimese põlve migrandid. USA võime kasutada ära teiste maade talente on andnud talle olulise konkurentsieelise teiste maade ees. Migrandi mudelit kasutavate maade hulka kuuluvad veel Kanada , Austraalia jt.
Riistvara mudelis on põhirõhk tööstusseadmete massilisel impordil. Riigi tehnoloogilise arengu varastes faasides võib riistvara mudel olla efektiivne, kuid pikas perspektiivis on nimetatud mudel kulukas ja ebaefektiivne.
Tarkvara mudel põhineb tehnoloogilise informatsiooni omandamisel (litsentside, patentide, tehnoloogiate, oskusteabe jms ostmisel ). Arvatakse, et tarkvara mudel on tehnosiirde kõrgeim tase.
Kapitali mudeli tähelepanu keskmes on välismaiste otseinvesteeringute sissetoomine. Koos kapitaliga loodetakse ka tehnoloogia, turusidemete, töökultuuri jms sissevoolulule. Selle mudel tüüpilisteks näideteks on Brasiilia ja Singapur . Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariik on teinud panuse sellele riikidevahelise tehnosiirde mudelile.

Multinatsionaalsete ettevõtete horisontaalse ja vertikaalse integratsiooni strateegia

Horisontaalse integratsiooni strateegia. Välismaale paigutatakse päritolumaa tootmise varasemad etapid (nt toorainete hankimine , pooltoodete valmistamine jne) või päritolumaa tootmisele järgnevad etapid (montaaž, müük, jms)

Kuidas mõõdetakse riikide (majanduslikku) avatust?
Riikide avatuse all mõistetakse välismaiste kaupade või investeeringute sissetulekut takistava või välismaal eeliseid taotleva sisepoliitika ja strateegilise kaubanduspoliitika kasutusest hoidumist. Kodumaistele ja välismaistele kaupadele tagatakse võrdne konkurents.
Riikide avatust mõõdetakse tavaliselt väliskaubanduse (eksport+ import ) ja SKP suhtega. Tihti mõõdetakse ka riikide avatust ekspordi ja SKP suhtega. Kolmas näitaja, mille alusel tihti võrreldakse riikide majanduslikku avatust, on otseste välisinvesteeringute olemi jagatis SKP-ga. Riikide majanduslikku avatust näitab ka ettevõtete tegutsemine rahvusvahelistes väärtusahelates.

Kuidas klassifitseeritakse inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevaid filosoofiaid?

Konservatsionism rõhutab eelkõige vastutustundlikku käitumist keskkonna ees, mis peaks säilitama resursse ka tulevastele põlvedele.
Presevatsionism toob lisaks eelnevale sisse ka looduse vaimse ja kultuurilise väärtuse inimese jaoks.
Ökotsentrism vaatleb inimest kui tervikliku ökosüsteemi ühte loomulikku osa, kellel on selles oma nišš. Inimene ei ole tähtsam ega vähemtähtsam kui ülejäänud loodus. Kuigi tegemist ei ole nn inimkeskse filosoofiaga , aktsepteerib ökotsentrism siiski täiel määral inimpoolse ökoloogilise niši täitmist – taimede ja loomade tarbimist toiduks ja muudeks esmavajadusteks.
Loomade õiguste kontseptsioon väidab, et loomadel peaksid olema idee järgi sarnased õigused inimestega. Vaade tugineb siin analoogiale, et aja jooksul on laiendatud õigusi, mis varem kuulusid vaid kitsale inimgrupile, kõikidele inimestele ( orjad , naised, mustanahalised jne) ning peab õigeks samasugust edasist arengut loomade suhtes.

Keskkonnaprobleemide tekke põhjuste seletamiseks eksisteerivad teooriad

Ühisomandi tragöödia teooria väidab, et kuna keskkonna objektidel puudub tihti konkreetne omanik, pole keegi huvitatud nende pikaajalisest säilitamisest vaid ainult lühiajalisest kasutamisest.
Ajalooline lähenemine seletab keskkonnaprobleemide tekkepõhjusi ajalooliste kultuuritraditsioonidega ja erinevates riikides ajaloo jooksul kujunenud mõttemallidega. See teooria näeb probleeme varasemate looduskesksete religioonide asendumises kristliku maailmavaatega õhtumaades, samuti liigses demokraatias ja isikuvabaduses, mis viib tihti inimesepoolse tegevuse kõikelubavuseni looduse suhtes.
Ökofeminism ühendab mitmeid erinevaid kontseptsioone. Keskkonnaprobleemide ühe põhjusena nähakse naiste ja meeste mõtteviisi erinevusi.

„ Mehelik “ mõtteviis on suunatud võitlusele, konkurentsile, võimule, jõule.
„ Naiselik “ mõtteviis on suunatud pehmetele väärtustele (hoolitsus, inimlikkus, koostöö, tundlikkus)
[Kuna senini on olnud võimupositsioonidel valdavalt mehed, on mehelik mõtteviis domineerinud ka keskkonnaküsimustes]

Sügav ökoloogia näeb probleemi inimkeskse maailmavaate domineerimises, mistõttu inimesed ei tunneta end enam looduse osana ja loodusest sõltuvana.
Sotsiaalne ökoloogia näeb keskkonnaprobleemide põhjusena majanduslikku oligarhiat ja demokraatia nõrkust. Seni on olnud liiga suur mõju üksikutel huvigruppidel, nadu näiteks töösturid. Lahendust nähakse inimeste suuremas osaluses, kaasatuses ühiskonnaellu ja poliitikasse.

Sisemise väärtuse teooria väidab, et inimene peab nägema loodust omaette väärtusena ja vastavalt sellele ka käituma. Erineb kõikidest eeltoodud teooriatest selle poolest, et ei püüa leida lahendust, mis sobiks inimese omakasupüüdliku mõtteviisiga

Eesti majanduspoliitika põhiprintsiibid struktuurilise kriisi tingimustes

Avatus
Astumine Euroopa Liitu
Mitteprotektsionistlik iseloom
Privatiseerimine
Väliskapital

Euroopa Liitu astumise vastaste klassifikatsioon

Tõsiusklikud kartsid muutusi ja muretsesid Eesti identiteedi pärast.
Protesteerijad olid enamikus vaesed ja ebaõnnestunud inimesed, kes oma rahulolematuse suunasid riigivõimu ning kõigi tema tegemiste vastu
Politikaanid püüdsid EL vastasuse nišši kasutades poliitikasse tulla või oma olemasolevaid positsioone tugevdada
Vene agendid olid sealsete eriteenistuste ning nendega seotud mitmesuguste fondide palgal ja tegutsesid vastavalt saadud instruktsioonidele
Lääne euroskeptikute kohapealsed esindajad olid sealt (Suurbritanniast) pärineva raha peal parasiteerijad, ilma mingite südametunnistuse piinadeta valmis lüpsma kõiki rikkaid lolle ja tegema ükskõik mida.
Meditsiinilised juhtumid – alaväärsuskompleksi ja tähelepanuvajaduse käes vaevlevad inimesed, kes olid saanud võimaluse tähtsad olla.

.DOCX Laadi alla originaalfail 19 lk · .docx · 121 allalaadimist

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #1

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #2

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #3

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #4

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #5

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #6

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #7

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #8

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #9

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #10

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #11

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #12

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #13

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #14

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #15

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #16

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #17

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #18

Majanduspoliitika kordamisküsimused eksamiks 2014 #19

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

121 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

teltz Õppematerjali autor

majanduspoliitika eksamiküsimused kordamisküsimused ttp0010 majanduspoliitika institutsioon kapital tehnoloogia otsedemokraatia valdkond sotsiaalpoliitika maksumaksja riikriik töötu ökoloogia riistvara

Sarnased õppematerjalid

docx

Majanduspoliitika eksamiküsimused

Vaesed tahaksid aga SKP enda kasuks oluliselt ümber jagada. Pensionärid tahaksid suure osa riigieelarvest kantida pensionideks, sõjaväelased kaitsekulutusteks, üliõpilased stipendiumideks jne. Põllumajandustootjad on sügavalt veendunud, et riik on kohustatud neid eelarvest toetama. Toiduainete importijad arvavad aga, et seda pole üldse vaja teha jne. 2. Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi? Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad ei ole oma otsustustes vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi pädevus; kehtiv poliitiline kord; huvigrupid. Ühiskondlike normide süsteemid ei võimalda majanduspoliitilisi otsuseid sõltumatult vastu võtta. Institutsioonid ja ühiskondliku otsustusprotsessi reeglid on lühiajaliselt muutumatud.

Majanduspoliitika

docx

Multikultuursus

nimetada nelja institutsiooni või nende rühma.  Parlament kui seadusandlik (legislatiivne) organ võtab vastu seadusi ja sellega otsustab ning määrab kindlaks riigi majandusliku arengu pikaajalised raamtingimused.  Valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused (ministeeriumid jt) kui täidesaatvad (eksekutiivsed) organid peavad hoolitsema seadustega kindlaks määratud jooksva majanduspoliitika korraldamise eest (seda nimetatakse mõnikord ka rutiin- ehk kogemus-poliitikaks).  Keskemissioonipank peab kindlustama rahvamajanduse varustamise maksevahenditega (rahatähtedega; kaasajal ehk ka lihtsalt „elektroonse rahaga“) ja on vastutav kogu rahasüsteemi stabiilsuse eest riigis. Keskpank on üldjuhul valitsusest sõltumatu nii juriidiliselt (de jure) kui ka faktiliselt (de facto).

Ühiskond

doc

Majanduspoliitika KT 1 valikvastused

l. KONTROLLTÖÖ ÕPPEAINES «MAJANDUSPOLIITIKA" 1. Majanduspoliitika alternatiivid tulenevad põhiliselt a) erinevatest majanduskoolkondadest; b) ressursside piiratusest; c) erinevatest grupihuvidest. 2. Kõige halvem on (majanduspoliitika, kus rasked, ebameeldivad ja poliitiliselt ohtlikud otsused a) tegemata jäetakse; b) tehakse vahetult peale parlamendivalimisi; c) tehakse vahetult enne parlamendivalimisi. 3. Majanduspraktikas valitsus a) stabiliseerib majanduslikku konjunktuuri; b) toodab poliitilisi konjunktuuritsükleid;

Majanduspoliitika

doc

Majanduspoliitika 1. Kontroltöö

situatsioonides; c) on igapäevaelu rutiinsed tavad, millel on üldjuhul vähe moraalset tähtsust. 78.Kultuuri normatiivse komponendi moodustavad a) argiteadmised; b)ettekirjutused käitumise kohta; c) asjad ja nende käsutamise viisid. 79.Kultuuri väärtuselise komponendi moodustavad a)tegelikkuse vastavus inimeste vajadustele ja eesmärkidele; b)märgid ja sümbolid; c)ideoloogiad, müüdid, usundid. 6. Kvantitatiivne majanduspoliitika a) hõlmab majandusstruktuuri muudatusi; b)on suunatud ökonomeetriliste struktuurivõrrandite lahendamisele; on üldine majandusstrateegia, selle seatud eesmärgid ja vahendid 33.Kõige üldisem ja tüüpiline riigipoolne sekkumine on a)uute ja täiendavate seaduste ning õigusaktide kehtestamine, olemasolevate täiendamine või muutmine; b) abistava käe mudeli rakendamine; c)poliitikatõrgete ja haldustõrgete vähendamine. 93.Kõige rohkem takistab sotsiaalset mobiilsust a) budism;

Majanduspoliitika

320

doc

Majanduspoliitika

Kuid käesolev loengukonspekt on loodetavasti siiski õppematerjalina kasutatav ka lähiaastatel. Peaaegu kõik, mis loengukonspektis kirjas, on varem juba kusagil öeldud. Õppematerjali puhul ei tohiks see aga olla puudus – tekst püüab edasi anda olemasolevaid teadmisi. See loengukonspekt ei pretendeeri õppematerjalina mitte mingil juhul teaduslikule uudsusele ja selles on vähe viiteid. Loengukonspekti koostamisel on kasutatud paljusid erineva struktuuri ja kontseptsiooniga majanduspoliitika õpikuid, majanduspoliitika-alaseid raamatuid, ajakirjades ning ajalehtedes ilmunud vastavateemalisi artikleid, uurimistöid, samuti mitmete valitsusasutuste dokumente. Majanduspoliitika vaatleb probleeme tunduvalt laiemalt ning filosoofilisemalt (tihti ka pragmaatilisemalt ja isegi küünilisemalt), kui seda teevad näiteks mikroökonoomika ning makroökonoomika, mis enamasti lihtsustatult käsitlevad turgu ja riiki ideaalsetena ning inimesi

Akadeemiline kirjutamine

docx

II Kontrolltöö majanduspoliitikas

c aprilliks 1993 4 Riigi seisukohast on põllumajanduse põhiprobleemiks a põllumajandustoodangu vähenemine b raskused toiduainetööstuse ettevõtete varustamisele toorainega c tööpuudus, sotsiaalsed probleemid 5 Põllumajandus ei vähene tööstusriikides alla kriitilise piiri järgmisel põhjusel a paljudele inimestele meeldib põllumehe elustiil b linnades valitseb suur tööpuudus c riiklik majanduspoliitika takistab linnastumist 6 Põllumajandustoodang liigub käesoleval ajal Euroopas a odavast Idast kallisse läände b kallist läänest odavasse itta c suhteliselt odavast lõunast suhteliselt kallisse põhja 7 Euroopa Liidu regionaalpoliitiline programm Europe 2000 konstanteerib, et tulevikus koondub põllumajanduslikult rakendatud tööjõud paratamatult Vahemere maadesse a 60% b 75% c 85%

Majanduspoliitika

docx

II Kontrolltöö majanduspoliitikas

Majanduspoliitika

pdf

Majanduspoliitika kordamisküsimused, Andres Rõigas

rahvamajandusõpetuseks (uurib rahvamajandust tervikuna); mikroökonoomikaks (üksikult üldisele, st kirjeldab konkureerival turul oma kasumlikkust maksimeerivaid subjekte); makroökonoomikaks (üldiselt üksikule, st kirjeldab majandussektorite vahelisi seoseid, st õpetus turu üldisest tasakaalust); ettevõtte majandusõpetus (käsitletakse ühte konkreetset majandussubjekti). 9. Majanduspoliitika definitsioon (teooria ja koht sotsiaalteaduste süsteemis) Avaliku võimu sekkumine majandusse. Kõik inimesed on ühiskonna majandusliku ja poliitilise süsteemi osad. Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste mehhanismidega ehk riigi poolt. Ta on üks osa ühiskonnapoliitikast. Majanduspoliitika sotsiaalsed eesmärgid: 1) vabadus - vabadus seada oma eesmärke ja nende nimel toimetada. Vabadus väärtusena lõpeb seal, kus see hakkab piirama teiste vabadust (sh kõlvatu

Majanduspoliitika alused

Rohkem sarnaseid