Multikultuursus (0)

19. Inglise multikultuursus ja Prantsuse assimilatsioon
Euroopas on immigrante püütud integreerida mitmeti. Kaks äärmust on järgmised:

• Inglise multikultuursus. Brittide ellusuhtumise aluseks on põhimõte “ela ise ja lase teistel elada”, lisaks üldiselt aktsepteeritud seaduskuulekus oma riigi suhtes. Sellest johtuvalt on hilisasukate rahvusrühmadel lastud elada “omas kultuuris”, niikaua kui nad järgivad Briti seadusi. Kui vaadata minevikku, siis inglased ei sekkunud ka oma koloniaalvalduste kohalikku kultuuri pea üldse, välja arvatud mõnede kommete keelamine (näiteks lesepõletamine Indias).
  
• Prantsuse assimilatsioon. Prantsusmaal peavad kõik muutuma prantslasteks, sõltumata päritolust ja taustast. Ideeliselt lähtub see vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungist. Prantsusmaal on keelatud isegi statistika elanikkonna etnilise päritolu kohta. Kui vaadata minevikku, siis prantslased tahtsid oma kolooniates luua kohaliku eliidi kaasamise teel Prantsusmaa “ jätku ”.
  

Hiljutiste moslemirahutuste taustal ilmneb, et kumbki mudel pole olnud ideaalne. 81% Suurbritannia moslemitest peab end eelkõige moslemiks, alles seejärel Briti kodanikuks. Prantsusmaal on vastav näitaja 46%, aga välisele võrdsusele vaatamata nöögitakse seal immigrante tegelikult rohkem kui Suurbritannias.
20. Religiooni kui sotsiaalse institutsiooni neli funktsiooni
Religioonil kui sotsiaalsel institutsioonil on neli funktsiooni.

• Regulatiivne – evitab ühiskonnas teatud väärtusi ja norme, motiveerib ning reguleerib ini-meste sotsiaalset käitumist ja esitab teatud käitumisstandardid.
  
• Integratiivne – liidab inimesi ühiskonnas, tagab püsiva sotsiaalse korra ja stabiilsuse. See funktsioon esineb ühiskonna, sotsiaalse grupi, sotsiaalse institutsiooni ja isiksuse tasandil, kuid kõige mõjusamalt religioossete koosluste tasandil.
  
• Kommunikatiivne – võimaldab usklikel suhelda Jumalaga ja omavahel.
  
• Psühhoteraapiline – avaldab usklikele positiivset mõju, annab neile lohutust ja tröösti, eriti kui inimesi tabavad mured ning hädad.
  

21. Otsustusinstitutsioonid
Normaalse turumajanduse tingimustes võime käesoleval ajal olulisemate otsustusinstitutsioonidena nimetada nelja institutsiooni või nende rühma.

• Parlament kui seadusandlik (legislatiivne) organ võtab vastu seadusi ja sellega otsustab ning määrab kindlaks riigi majandusliku arengu pikaajalised raamtingimused.
  
• Valitsus ja temale alluvad mitmesugused valitsusasutused (ministeeriumid jt) kui täidesaatvad (eksekutiivsed) organid peavad hoolitsema seadustega kindlaks määratud jooksva majanduspoliitika korraldamise eest (seda nimetatakse mõnikord ka rutiin- ehk kogemus-poliitikaks).
  
• Keskemissioonipank peab kindlustama rahvamajanduse varustamise maksevahenditega (rahatähtedega; kaasajal ehk ka lihtsalt „elektroonse rahaga“) ja on vastutav kogu rahasüsteemi stabiilsuse eest riigis. Keskpank on üldjuhul valitsusest sõltumatu nii juriidiliselt (de jure) kui ka faktiliselt (de facto).
  
• Kohtusüsteem eesotsas Riigikohtuga on õigustmõistev institutsioon , mis tegutseb oma funktsioonidele vastavalt kui majanduspoliitika kandjate kontrollinstants.
  

Eeltoodud neljale põhilisele otsustusinstitutsioonile lisanduvad sageli mitmed täiendavad otsus-tusinstitutsioonid.

• Riikliku juhtimise lihtsustamiseks on tihti (kuid mitte alati) rida majanduspoliitilisi ülesan-deid pandud avalik-õiguslikele omavalitsusinstitutsioonidele (kaubandus- ja tööstuskojad, põllumajanduskojad jne).
  
• Ametiühingud ja tööandjate ühendused on turumajanduse tingimustes olulised autonoom-sed otsustusinstitutsioonid tööturu ja palgakorralduse küsimuste lahendamisel. Ametiühing on organisatsioon , mille ülesandeks on kaitsta töövõtjate palga- ja töötingimustega seotud huve. Nende strateegilised suunad on kollektiivläbirääkimised; seaduste jõustamine; ühine turvalisus. Ametiühingud on iseseisvad, omaalgatuslikud töötajate ühendused, mille eesmär-giks on töötajate töö-, teenistus - ja kutsealade ning majanduslike huvide esindamine ning kaitsmine. Tööandjate ühendused on loodud tööandjate huvide kaitseks suhtlemisel töövõt-jate ja valitsusega ning suuresti vastuseisuks ametiühingutele.
  
• Tänapäeva integreeruvas, globaliseeruvas ja regionaliseeruvas maailmas on riigi majandus-poliitika kujundamisel ning elluviimisel olulised (tihti sisuliselt otsustusinstitutsioonidena) ka majandusühendused ja rahvusvahelised organisatsioonid . Eesti Vabariigi jaoks on olnud eriti olulised Euroopa Liit (EL), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank (WB) ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). Detailsemalt käsitleme rahvusvaheliste organisatsioonide rolli punktis 1.9.8.
  

22. Mõjuinstitutsioonid
Mõjuinstitutsioonide hulka kuuluvateks loetakse tavaliselt parteid; huvigrupid ; ühendused ja liidud; turul domineerivad ettevõtted; massimeediumid ja teadus (Raudjärv, 1995, lk 46).
Mõjuinstitutsioonide ülesandeks on eelkõige nõuandvate funktsioonide täitmine, st praktilise majanduspoliitika kritiseerimine; lahendusettepanekute tegemine; oluliste probleemide tõstatamine jne.
Poliitilise organisatsiooni aluseks on grupp, mida määratletakse kui indiviidide kogumit, milles inimesed teatud viisil üksteisega koos tegutsevad, tunnetades oma kuuluvust sellesse gruppi ja teiste inimeste arvates ka kuuluvad sellesse. Grupi tunnused on järgmised.

• Liikmetevaheline koostöö: ühise tegevuse kavandamine, ühine tegutsemine jne. Tegevuse iseloomulikud jooned ja ühistegevuse viisid määravad grupi struktuuri.
  
• Liikmeskond, gruppi kuuluvuse tunne – meie-tunne. Grupi liikmeks saamine, gruppi kuulu-mine toimub sõltuvalt grupi tegevusest, eesmärkidest, illegaalsusest või legaalsusest jne. Vahel peab gruppi astuja tegema läbi mingi rituaali.
  
• Grupi identiteet – teadmine endast grupis vastavas sotsiaalses staatuses ja suhetes.
  

Grupp tegutseb ühiste poliitiliste huvide nimel. Need huvid realiseeruvad võimu jagamises, teostamises ja säilitamises. Poliitilise organisatsiooni raames eristatakse tavaliselt huvigruppe, liikumisi ja parteisid. Huvigrupid-liikumised ja parteid on ebapüsivad ning sulavad sageli üksteisesse. Paljud poliitilised parteid on saanud alguse mitmesugustest ühiskondlikest liiku-mistest.
Huvigrupp on strateegiline mõjugrupp, st grupp inimesi, kellel on teatud ühised majanduslikud ootused ning piisavalt mõju nende täitumise taotlemiseks. Selleks võib olla igasugune grupp, mis ühe või mitme ühishoiaku alusel esitab teatud nõudmisi teistele ühiskonnagruppidele nimetatud ühishoiakutest johtuvate käitumisvormide kehtestamiseks, säilitamiseks või mitme-kesistamiseks. Huvigrupid jagunevad põhimõtteliselt neljaks .

• Liitunud huvigrupid. Nende all mõistetakse gruppe, mis on moodustatud mingiks ühiseks konkreetseks aktsiooniks. Selline grupp pakub valitsusele ja seaduseloojatele võimalust kon-sultatsioonideks, varustab neid informatsiooniga ning tegeleb lobitööga.
  
• Institutsionaalsed grupid sarnanevad paljuski liitunud huvigruppidega. Erinevus seisneb vaid selles, et antud huvigrupp tegutseb mingi institutsiooni raames, taotledes teatud polii-tilisi eesmärke.
  
• Mitteliitunud grupid on ajutised grupid, mis tegelevad mingil hetkel teatud küsimustega ja kui see küsimus on lahendatud, siis tegevus lõpetatakse.
  
• Anoomilised huvigrupid on lühiealised spontaanselt tekkinud grupid (näiteks mingite rahutuste ajal tekkinud grupid).
  

Survegrupid, osa huvigruppidest, võib surve eri vormide alusel jaotada kolmeks.

• Ärilis -institutsionaalsed grupid avaldavad valitsusele survet kitsa omakasu, kasumi või oma positsioonide tugevdamise nimel (näiteks valitsustellimusi taotlevad ärimehed).
  
• Kategooriakaitse grupid moodustatakse mingite rahvastikukategooriate kaitseks ja heaolu edendamiseks (ametiühingud, talurahvaliidud, veteranide grupid, kutseorganisatsioonid jne).
  
• Edendamisgrupid viivad edasi üritust, mis ei too neile (nende liikmetele) mingit viivitama-tut või käegakatsutavat tulu. Nad peavad endid altruistideks, kes edendavad mingit tõepoo-lest üldsuse huvidele vastavat üritust (patsifistid, tarbijakaitsjad, keskkonnakaitsjad jne).
  

Survegrupid on välja töötanud väga mitmekesise strateegia oma seadusandliku (parlamendile suunatud) mõjuvõimu maksimeerimiseks. Kõige olulisemad meetodid on lobitöö , kandidaatide toetamine ja liidud.
Lobitöö on survegrupi agentide püüe mõjutada seadusloome tulemusi. Selle võtted ulatuvad otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni. Isiklik lobitöö hõlmab põhimõtteliselt kolme tehnikat .

• Massirünnak, kus ärritatud inimhulk “karjub” seadusandja kurdiks.
  
• Katkematu nire eeldab tagasihoidlikku, kuid lakkamatut külastajate voolu nende poolt, kes üritavad seadusandjat enda poole võita (mõjutada).
  
• Deputatsioon, mis seisneb selles, et väike grupp teeb seadusandjale teatavaks oma (väide-tavalt suure ja mõjuka grupi) seisukoha.
  

Kui survegrupp on mobiliseeritud mingi kampaania tarvis, kasutab ta tõenäoliselt kõiki kolme lähenemisviisi kombineeritult.
Kui mingi grupp ei ole suutnud varasemate kampaaniate ja konsultatsioonidega parlamendi-eelses staadiumis kallutada seaduseelnõud endale meelepärases suunas, samuti pole tulemusi andnud lobitöö ning muud aktsioonid parlamendistaadiumis, tegutsetakse edasi. Sellisel juhul saab veel kasutada võimalusi, mida annab tavaliselt valitsuse ja selle allasutuste suhteliselt suur manööverdamisruum seaduste tõlgendamisel ning elluviimisel. Survegrupi teist laadi parlamendijärgne tegevus hõlmab kohtusüsteemi. Sageli pöördutakse kohtusse selleks, et vabaneda seadustest või administratiivmeetmetest, mis on mingile grupile ebasoodsad.
Mitmed majandusteadlased väidavad, et suurte gruppide võime oma huvide eest seista on suhteliselt nõrgem kui väikestel gruppidel. Seetõttu on vähemused võimelised ühiskondlikes küsimustes suhteliselt efektiivsemalt kaasa rääkima kui (vaikiv) enamus. Põhjuseks on asjaolu, et kui suure grupi liige investeerib oma aega ja raha grupi huvide eest seismiseks, saab ta vastu vaid väikese osa kasust. Seetõttu ei teki tal erilist huvi suure grupi huvide eest seismiseks. Mida väiksem on aga grupp, seda suurem on indiviidi osa ühisest kasust. Selle tulemusena on vähe-mused võimelised demokraatlikku ühiskonda suhteliselt rohkem muutma kui enamus.
Tüüpiline kodanik on ühiskondlikes küsimustes “ratsionaalselt ükskõikne”. Intensiivne osa-võtt ühiskondlike probleemide lahendamisest on oluline vaid võrdlemisi kitsale ringkonnale – poliitilistele ettevõtjatele ja näiteks ajakirjanikele, kellele selline tegevus pakub teenistust, võimu või prestiiži. Keskmine kodanik aga leiab, et tema elu ega sissetulek ei sõltu otseselt ühis-konnaelu intensiivsest uurimisest ega selles aktiivselt osalemisest.
Huvigrupp kasvab parteiks siis, kui see hakkab otseselt taotlema poliitilist võimu oma esin -dajate saatmise kaudu valitsusstruktuuridesse.
Partei ehk erakond on poliitiline organisatsioon, mis ühendab ühetaolise maailmavaate ja ühiskondliku huviga inimesi. Partei tegevuse eesmärk on üldjuhul poliitilise võimu omandamine, et selle kaudu ellu viia oma taotlusi. Parteid defineeritakse tavaliselt kui ühendust, mis on loodud mõjutama riigi poliitika olemust ja juhtimist teatud ideoloogiliste printsiipide ja/või huvide kogumi kasuks kas otsese võimukasutuse või valimistel osalemise teel. Parteid pole loodud mitte “üldise tahte” elluviimiseks, müstiliseks heategevuseks, vaid eelkõige grupilise võimu haaramiseks. Partei olemus avaldub selle eesmärkide, tegevuse ja juhtimise kaudu. Par-teid iseloomustab hästi selle maailmavaade ehk vastav ideoloogia. Samas on ka teised motiivid: 1) häälte püüdmine ; 2) ametite püüdmine (office seeking); 3) poliitika teatud aspektid (policy-seeking), mille tulemuseks on koalitsioon mõne teise parteiga. Parteid iseloomustavad põhiliselt järgmised tegevused ehk funktsioonid: 1) ideede genereerimine ja vahendamine (väljapakku-mine); 2) poliitilisele sotsialiseerumisele kaasaaitamine; 3) indiviidi ja süsteemi kokkuviimine; 4) poliitilise eliidi mobiliseerimine; 5) valitsuse aktsioonide koordineerimine; 6) opositsioonis olemine; 7) kontrolli saavutamine valitsemismehhanismi üle; 8) liidrite kujunemine. Ülesehituse ja toimimise järgi eristatakse tavaliselt kaadriparteid (sellel on lõtv organisatsioon ning väikear-vuline liikmeskond; põhitähelepanu on pööratud toetajaskonna leidmisele ja valitsemisele) ning massiparteid (range organiseeritus ja distsipliin). Maailmavaate järgi eristatakse tavaliselt aateparteisid (konservatiivid; liberaalid jne). Samuti on parteisid võimalik eristada tegevusala järgi (töölisparteid; agraarparteid jne). Partei võib põhineda ka etnilisel, usulisel, piirkondlikul või mingil muul ühtekuuluvusel. Nüüdisparteid on aga valdavalt klassidevahelised, eesmärgipärase ideoloogiaga ühendused, millel on üleriigiline ja piirkondlik struktuur.
Olulisim veelahe vasak- ja paremparteide (kui sellist poliitilist skaalat on tänapäeval veel üldse võimalik kasutada) vahel ilmneb suhtumises võrdsusse. Vasakparteid toetavad võrdsemat, paremparteid aga suuremate varanduslike lõhedega ühiskonda. Võrdsuse-ebavõrdsuse peamine regulatsioonivahend tänapäeva ühiskonnas on maksud . Vasakpoolsed parteid eelistavad kõrgeid ja otseseid makse, mis tähendab tulude maksustamist. Parempoolsed leiavad, et inimene peaks oma teenitud palgast võimalikult palju kätte saama ning siis ise otsustama, kas ta paigutab tulu kindlustusse, aktsiatesse, hoiustesse, tarbib mitmesuguseid kaupu ja teenuseid või kulutab heategevuseks. Kes rohkem tarbib, see maksab rohkem (käibe- ja aktsiisi-)maksu.
Vasakparteid peavad tööhõivet kui eesmärki kaalukamaks kui raha- ja hinnastabiilsust. Paremparteid on aga vastupidisel seisukohal.
Poliitika on teatavasti ühiselu reguleerimine. Esindusdemokraatia tingimustes on poliitilise süsteemi eesmärgiks kindlustada ühiskond kõige oskuslikumate juhtidega. Oma ideaalvariandis näeb poliitilise süsteemi arhitektuur ette just kõige targemate ning objektiivselt vajalikumate juhtide esilekerkimist. Kuna aga massiühiskonnas ei ole võimalik kõiki tunda ja võrdselt hästi hinnata, siis on loodud parteide süsteem. Nimetatud süsteem võimendab ühest küljest sarnaste ideede mõju, aga teisest küljest filtreerib välja käitumises ja mõtlemises ebasobivad inimesed.
Viimane mõte nõuab kommentaari. Partei ei vaja tingimata kõige targemaid, aga kindlasti stabiilse närvisüsteemiga, meeskonnatööks sobivaid, parteijuhtkonnale alati ja igas olukorras lojaalseid inimesi. On vaja inimesi, kes käituvad ettearvatult ega lange skandaalidesse. Ka missivalimistel ei eelistata ju tihti mitte kõige ilusamat tüdrukut, vaid hoopis sellist, kes suudab missi ülesandeid täita (laitmatu taust, käitumis- ja keeleoskus jms).
Politoloogid väidavad, et lääne demokraatiates on kätte jõudnud “kartellierakondade” ajajärk. See tähendab, et riigis kujuneb välja professionaalne poliitiline eliit , kellele valijate huvide esindamine muutub rutiinseks tööks. Teadmine, et

• ühtedel valimistel eelistavad valijad ühtesid, järgmistel aga tihti teisi poliitilisi jõude;
  
• poliitiline mänguruum on aga tegelikult üpris ahtake, paneb erakonnad omavahel võimu jaotamises kokku leppima (et tagada enam-vähem kõigile erakondadele püsivalt hea äraelamine). Kartell püüab kokkuleppe kindlustamiseks ära hoida uute erakondade tekkimist, sallides poliitikasse tulekut vaid läbi oma liikmesparteide filtri. Arenenud ühiskondades on kartelliparteide tekkimise taustaks valijate heaolust tulenev huvi-puudus poliitika vastu, postsotsialistlikes riikides aga tihti lihtsalt poliitiline võõrandumine. Ühiskonnaelu arengut hakkavad üha enam määrama poliitilise eliidi valikud ja rahva tahe jäetakse selles protsessis sootuks kõrvale.
  

Poliitiline identiteet hajub. Poliitikat mõjutavad kümned huvigrupid oma pisikeste, sageli vägagi ajutiste probleemidega, millel pole suurte poliitiliste ideoloogiatega midagi pistmist. Valimistel kaotav erakond sünteesib oma seisukohtadesse vastaspoolele edu toonud seisukohad, päästes enda omadest, mis päästa annab. Kui kaalul on võit valimistel või selge ideoloogiline järjepidevus, siis paljud parteid eelistavad kindlasti võitu . Ka valijaid huvitab ideoloogiline järje-kindlus vähe. Arusaam kiiret lahendamist vajavatest probleemidest on palju olulisem ja toodab parteidele valimisedu. PR-firmad teevad tänapäeval tihti rohkem poliitikat kui parteid.
Mitmesugused ühendused, liidud ja organisatsioonid hõlmavad paljudes riikides suure osa elanikkonnast ning omavad märkimisväärset mõju paljude majanduspoliitiliste küsimuste lahendamisel. Kodanikualgatus moodustab ühiskonna avaliku ja turusektori kõrval nn kolmanda sektori. Kodanikualgatuse all mõistetakse inimeste vabatahtlikku organiseerumist kõige mitme-kesisematesse organisatsioonidesse. Eesmärgiks on ise midagi ära teha, oma huvide eest seista, olla paremini informeeritud oma erialast või huvitegevusest, tihendada sotsiaalset võrgustikku jne. Need nn kodanikualgatuslikud assotsiatsioonid võib jaotada kahte suurde rühma: 1) oma liikmete huve esindavaiks, lokaalsetele probleemidele suunatuiks; 2) laiemalt ühiskonna prob -leeme väljendavaiks.
Näiteks USA-s ühendavad väikesed grupid umbes 40% elanikkonnast, aidates ühiskonnal püsida elujõulisena ja tasakaalus. See tuleneb suuresti USA ajaloolisest arengust (st kodaniku-ühiskonna tekkest traditsioonitus ja metsikus keskkonnas), mis demonstreeris inimloomuse jõudu kasutada ära liigiomast organiseerumis- ja osalusvõimet. Ajal, mil monarhistlike Euroopa riikide kodanikud olid delegeerinud nii oma huvid kui ka õigused siniverelistele seisustele ja monarhidele ning võisid oodata nii hirmu kui ka armu üksnes ülemklassidelt, tuli Ameerika uusasukatel ise moodustada oma ühiskond.
Hollandis, kus mitmesugustesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse kuulus 2000. aastal 69% inimestest, pakuvad mittetulundusorganisatsioonid pea kõiki sotsiaalteenuseid. Belgias, Austrias ja Saksamaal langeb selliste ühenduste õlule umbes pool vastavast koormusest. Mõningaid suundumusi kodanikualgatuslike assotsiatsioonide tähtsuse kasvu suunas (kodaniku-ühiskonna ehk tsiviilühiskonna suunas) võib märgata ka Eesti Vabariigis, kus juba 2000. aastal kuulus mitmesugustesse ühiskondlikesse organisatsioonidesse 7% inimestest.
Tegelikult peaksid aga kodanikuühiskonna traditsioonid Eestis päris tugevad olema. Eesti riik on ju suuresti välja kasvanud kodanikuühingutest (Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, laulukoorid, puhkpilliorkestrid, põllumajandusühingud jne). Eestlased suutsid rahvusliku ellujäämise nimel luua Nõukogude ajal edukalt toiminud seltsiliikumise ja selle laineharjal trooninud laulupeotraditsiooni. Seltsiloome oli eestlastele üks oluline mehhanism võõra ideoloogiaga toimetulekuks.
Venekeelse elanikkonna suhe kodanikuühiskonnaga on Eestis mõnevõrra teistsugune. Indust-riaalobjektidele saabunuile, garnisonides kasvanuile, ametiühingu tuusikutega vaba aega veetnu-tele on kodanikualgatuse mõte võõravõitu. Nende identiteedihoidmise võrgustikuks on kujunenud pigem Moskva patriarhaadi meelne vene kirik .
Valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 pidas riigi arengus oluliseks kodaniku-ühiskonna tugevnemist ja luges kodanikuühendusi valitsuse partneriks Eesti edendamisel. Valitsus kavatses pidada riigi tasemel tegutsevate kodanikuühendustega aktiivset dialoogi. Eesti ei saa endale demograafilistel põhjustel lubada riigiaparaadi suurendamist. Eesti riik peab tugevnema mitte uute asutuste loomise ja täiendavate ametnike teenistusse võtmise teel, vaid kaasates kodanikke ja kodanikuühendusi riigivalitsemisse ja võttes laiemalt kasutusele uusi tehnoloogiaid.
Kodanikuühiskond ( tsiviilühiskond ) on filtriks riigi ja kodanike vahel. Selle all mõeldakse riigiasutuste ja perekonna vahele jäävat elusfääri, seltsitegevust, vabaühendusi, omaalgatuslikke organisatsioone.
Kodanikuühiskona alla kuulub ka GONGO (governmentally organised non-governmental organisation). Näiteks Eesti Instituudile annab selline staatus omalaadse vabaduse: allumata otseselt riiklikule bürokraatiale, saadakse raha nii kultuuri-, haridus - ja teadus- kui ka välisministeeriumi eelarvest.
Eeldatakse, et aktiivne kodanikuühiskond (tsiviilühiskond) aitab vahendada kõlblust ja poliitikat, takistab inimeste võõrdumist riigist ja pehme despootia teket jne. Skeptikud seevastu arvavad , et pole mingit põhjust selle mõiste alt välja arvata mitmesuguseid huvi- ja lobigruppe, mis riigi poliitikat mõjutavad, ja võib-olla isegi organiseeritud kuritegevust. Nad juhivad tähelepanu ka osalusdemokraatia nõrgale kohale: kõige häälekamad riigipoliitika kõrvaltmõjutajad on sageli üsna nigela mandaadiga, neid pole selleks tihti keegi valinud ega volitanud.
Mitmesugused organisatsioonid esindavad oma liikmeid suhetes riigiga. Riik omakorda kontakteerub selliste organisatsioonidega, et kodanikega suhelda. Sellised sõltumatud assotsiat-sioonid pakuvad foorumit, kus ühiseid probleeme arutada. Samuti aitavad nad väljendada inimeste vajadusi ning on organiseeritud selle põhjal. Sääraste riigist sõltumatute organisat-sioonide olemasolu on märk, et inimestel on olemas põhilised demokraatlikud õigused ja riik ei saa otsustada asju nende eest. Kodanikuühiskond on oma olemuselt peamiselt konstruktiivne – sotsiaalset kapitali lisav, usaldust tekitav. Ka nn negatiivse informatsiooni kogumine probleemide kohta (tarbijakaitse, ametiühingud, naabrivalve jne) ei ole suunatud kellegi vastu, vaid teenib eelkõige ühiskondlikku koostööd.
Kodanikuühiskond põhineb suurel määral usaldusel, mis omakorda toodab sotsiaalset kapitali ehk üldisemalt inimeste organiseerumisvõimet oma huvide ja õiguste kaitsmisel.
Kodanikuühiskond peaks seisma kolmnurga “riik-perekond-turg” sees ning tegutsema riigist, poliitikast ja majandusest väljaspool, hõlmates eri ideid, väärtusi, organisatsioone, võrgustikke ja indiviide.
Kodanikuühiskond ei võistle demokraatiaga ega eita seda, vaid on riigi ja indiviidi vahelüli ning domineerima kippuva riigi tasakaalustaja.
Eliit näeb kodanikualgatuses tihti konkurenti ja takistust omavolitsevatele poliitikutele. Kodanikuühiskond samastatakse teadlikult vaid nn kolmanda sektoriga, st teenuste müümisega, mitte aga kodanike võitlusega oma inimõiguste ja poliitiliste õiguste eest jne.
Kodanikuühiskond ja kodanikualgatus on valitsejatele tihti pinnuks silmaks. Mentaliteet – me ju teame, mida ühiskond vajab ja teeme kõik endast oleneva, et seda saavutada – on prevaleeriv. Kõige raskem oli olukord muidugi nõukogude ajal. Tollane režiim nägi kodanikuühiskonda lihtsalt kuritegelikuna, mis tuli välja juurida. Kuna riiki juhtis kommunistlik partei, mis teadis kõike, oli kodanikuühiskond lihtsalt vastuvõetamatu.
Kodanikuühiskonna tekkimisel postsotsialistlikes riikides on ka mitmeid probleeme. Ohtlik on kolmanda sektori arendamise sildi all kaubastada tõelisi teenuseid (lastespordikoolid, ümberkoolitus, vanurihooldus jne). Sel teel heidetakse kogu koorem inimeste endi kaela. Tulemuseks võib olla ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete järsk kasv. Tekkiv kodanikuühiskond vajab kaitset haldusriigi laastava korruptsiooni eest. Selleks tuleb rahaeralduste kriteeriumid kodanikuühendustele teha läbipaistvaks. Kui vara antakse ühendustele läbipaistmatult, võib ligipääs teenusele väheneda, kvaliteet langeda ja hind tõusta. Sel juhul ei tööta kolmas sektor mitte kodaniku heaks, vaid hoopis kasumi teenimise eesmärgil.
Riigi mätta otsat vaadatuna on probleem selles, et kolmas sektor „korjab üles maas vedeleva võimu ja raha“ ning hakkab siis riigile oma nõudmisi esitama. Näiteks on Eesti valitsusel probleeme mitmete omavahel tülitsevate ja üksteise võidu raha nõudvate AIDS-i vastu võitlevate kodanikuühendustega.
Soome kunagise peaministri Matti Vanhaneni sõnul küsivad tuhanded ühendused Soomes raha ja kogu kodanikuühiskond tuginebki raha palumisele. Ta küsis: kuhu tõmmata piir kerjamise ja kodanikuühiskonna vahele?
Turul domineerivad ettevõtted on kahtlemata sedavõrd suured, rikkad ja tähtsad, et neil on võimalus majanduspoliitikat mõjutada. Seda nii parteide rahastamise, lobitöö, otseste või kaudsete altkäemaksude, nende seisukohti toetavate teadusuuringute tellimise , ajakirjanike “liisimise” kui ka lihtsalt otsese šantaaži abil.
Massiteabevahendid on olulised majanduspoliitika mõjutajad. Nad kujundavad suuresti ühiskondlikku arvamust ja seeläbi kindlasti ka valimistulemusi ning majanduspoliitikat. Tava-line inimene kaldub omaks võtma massikommunikatsioonis levivaid seisukohti. Poliitiliselt oluliste seisukohtade kujundajaks avalikus arvamuses on tavaliselt poliitiline, sotsiaalne jm eliit, kes püüab saada masside toetust oma eesmärkide saavutamiseks. Seega täidab avaliku arvamuse kujundamine objektiivse informatsiooni levitamisega rööbiti ka massidega manipuleerimise funktsiooni.
Igal ajaloolisel epohhil, igas tsivilisatsioonis on olnud omad “eksperdid”.

• Primitiivsetes ühiskondades – nõiad, šamaanid, maagid.
  
• Teoloogilises staadiumis – vaimulikud, preestrid, usujutlustajad.
  
• Metafüüsilises staadiumis – kriitilised ja skeptilised filosoofid.
  
• Teaduslik-positivistlikus staadiumis – teadlased.
  

Tänapäeva teaduse kui sotsiaalse institutsiooni funktsioonideks on uute teadmiste tootmine, kogumine, kasutamine ja levitamine. Teadus mõjutab majanduspoliitikat põhiliselt kahel teel.

• Esiteks mõjutavad teaduslikud teadmised poliitikute käitumist.
  
• Teiseks uurib teadus konkreetseid majanduspoliitilisi probleeme ja annab poliitikutele ning ametnikele omapoolsed soovitused.
  

Majanduspoliitika kujundamise ja elluviimise seisukohast vaadatuna tuleb kindlasti arvestada ühiskonnateaduste spetsiifikat. Austria-Inglise filosoof Karl Popper (1902 – 1994) on kirjutanud: „Ühiskonnateadlane võib küll innukalt tõde otsida, aga kuna tema arvamus ühiskonda mõjutab, siis võtab see tõelt objektiivsuse“.
Kas teadlikult või alateadlikult on riigivõim juba ammustest aegadest alates sallinud mõningaid sõltumatuid institutsioone või üksikisikuid, kellel on olnud ilma repressioone kartmata lubatud tõtt rääkida. Juba keskaegsetes kuningakodades olid olemas koosseisulised narrid, kes võisid alati välja öelda, mida nad asjast arvasid. Ja hea tava ei lubanud neil selle eest pead maha raiuda. Ka totalitaarses NSV Liidus oli Teaduste Akadeemia võrdlemisi sõltumatu institutsioon. Kui NSV Liidu tolleaegne juhtkond andis näiteks käsu akadeemik Andrei Sahharov NSV Liidu Teaduste Akadeemiast välja visata, jäeti käsk lihtsalt täitmata. Ja tolleaegsel NLKP Poliitbürool jäi üle vaid hambaid kiristada ning see vastuhakk ära kannatada. Ka üksikisikuna oli akadeemik NSV Liidus võrdlemisi vaba ja sõltumatu. Kui ta ka enda arvamise omamise ja suu ning sule pruukimise eest igalt poolt mujalt lahti lasti ja palgalt maha võeti, siis vähemalt akadeemiku tasu (mis tolle aja standardite järgi lubas siiski väga lahedalt ära elada) oli talle surmani garanteeritud. Tundub, et selline sõltumatute institutsioonide või üksikisikute talumine on lihtsalt riigi enesekaitsefunktsioon. Kui ebameeldiv see võimumeestele ka pole, aga ilma selliseid suhteliselt sõltumatuid institutsioone või üksikisikuid omamata jäävad vajalikud hoiatused õigeaegselt saamata ja olukord muutub nii riigile tervikuna kui ka võimulolijaile isiklikult hoopis ohtlikuks. 108
Lisaks eelmainituile (parteid; ühendused ja liidud; turul domineerivad ettevõtted; massi-meedia; teadus) kuuluvad Eesti reaalses poliitilises ja majanduslikus situatsioonis mõjuinsti-tutsioonide hulka kindlasti veel õige mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid, mis otsustusinstitutsioonide hulka ei mahu.
23. Majanduspoliitika faasid
Uued otsustused ja lahendused tekivad tavaliselt ideede maailma ja sündmuste maailma kokku-puutepunktis (joonis 8).
Majanduspoliitika kavandamine ja elluviimine koosneb erinevatest faasidest (etappidest) ja nende raames tehtavatest mitmesugustest toimingutest (Raudjärv, 1995, lk 55–57).
Esimeses faasis on harilikult komplekstoiminguid, mis on n-ö ettevalmistava iseloomuga.

• Olukorra analüüs, mis kulgeb üldjuhul paralleelselt eesmärgi määratlemisega.
  
• Eesmärgi määramine, st eesmärgi (või eesmärkide) püstitamine, selgitamine, diskussioo-nid, teatud küsimuste täpsustamine jms. Eesmärgid peavad olema konkreetsed, formalisee-ritud ja mõõdetavad.
  
• Tegevuse plaanimine, kus töötatakse välja edasise majanduspoliitilise tegevuse strateegia ja taktika.
  
• Abinõude valik, kus kaalutakse, milliste abinõudega on üldse võimalik püstitatud eesmärke saavutada.
  

Teises faasis toimub toimub otsustamine. Valitakse varem väljatöötatud alternatiivsete variantide seast sobivam ja realistlikum.
Kolmandas faasis toimub täideviimine, st vastuvõetud otsuseid hakatakse ellu viima. Tuleb valmis olla esialgsete lahendusvariantide paindlikuks korrigeerimiseks, lisameetmete kasutami-seks ja vajaduse korral ka varem väljatöötatud alternatiivsete lahendusvariantide hulgast hoopis teiste kasutamiseks.
Neljandas faasis tuleb tegeleda kontrolliga. See aitab ennetada võimalikke möödalaskmisi ja selgitada hetkeseisu, samuti teha järeldusi uute majanduspoliitiliste otsustuste vastuvõtmiseks.
Majanduspraktikas toimuvad kõik eespool loetletud majanduspoliitilised faasid tavaliselt üheaegselt ja põimuvad tihti omavahel.
Sageli jaotatakse majanduspoliitika elutsükkel järgmisteks etappideks.

• Probleemi äratundmine. Sellel etapil on rõhuasetus andmete kogumisel ja tõlgendamisel. Tuleb kindlaks määrata tegeliku ja soovitava olukorra lahknevuse määr. Teisiti öeldes: on vaja teada, kas toimuvad arenguprotsessid langevad kokku soovitud arenguprotsessidega ja mille poolest need protsessid teineteisest erinevad. Probleemi äratundmine on kui patsiendile diagnoosi panemine ja see on ühtlasi ka igasuguse ravi esimene etapp. Diagnoos annab vastuse küsimusele, kas soovitud olukord erineb tegelikkusest või mitte ehk kas patsient on terve või haige.
  
• Poliitika sõnastamine. Mis on poliitika üldised, konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid? Millised on prioriteedid? Kuidas määrata tingimustele vastavust? Kuidas eraldada raha? Milliseid instrumente poliitika elluviimiseks kasutada? Poliitika sõnastamise etappi võib võrrelda ravi määramisega. Ravimite õige kombinatsiooni ja dooside leidmine on äärmiselt raske, eriti kui varasemaid ravikogemusi on vähe. Risk peitub mitte ainult mõju puudumises või üledoseerimises, vaid ka ettenägematutes kõrvalmõjudes.
  
• Ellurakendamine. Poliitikal on sisuline väärtus vaid siis, kui seda algusest peale õigesti ellu rakendatakse. Korras peavad olema teabesüsteem, juhtimisorganisatsioon ja rahastamis -mehhanismid. Meditsiinis ei piisa tervistumiseks ainuüksi retseptist. Retsept tuleb viia apteeki ja osta ravimid ning retsepti järgi tuleb ravida hoolikalt ja järjekindlalt.
  
• Seire ja hindamine. Need on poliitika elutsükli kaks tähtsat elementi. Tuleb küsida, kas poliitika on põhjendatud, eesmärgipärane ja tulemuslik, mis on seal ülearu ja kuidas olemas-olevat täiustada. Probleem saab alguse juba poliitika koostamisest. On tüüpiline, et poliiti- kasse ei kirjutata sisse selgeid kriteeriume, mille alusel tegevuse edukust hinnata. Püstitatud eesmärgid on enamasti väga üldised ja mõõdetamatud. Juhul kui kriteeriumid on poliitikasse sisse kirjutatud, ei nähta üldjuhul ette seda, kes peab sellised mõõtmised teostama ja keda tuleb mõõtmistulemustest informeerida. Ja kui mõõtmisinstrument ongi poliitikasse sisse kirjutatud, siis juhtub ikkagi, et mõõtmisi ei hakata mingil põhjusel teostama. Seiret ja hindamist võib pidada regulaarseks “tervise kontrollimiseks”. See peaks tagama, et haige saaks kindlasti terveks.
  

Selge on aga see, et poliitika elutsükkel on ringikujuline. See ei lõpe kunagi.

• Ilmneb mingi probleem.
  
• Probleem defineeritakse.
  
• Identifitseeritakse alternatiivsed reageeringud/lahendused.
  
• Hinnatakse valikuid .
  
• Selekteeritakse poliitilisi valikuid.
  
• Rakendatakse abinõud.
  
• Hinnatakse tulemusi.
  
• Ilmneb uus probleem.
  

Lihtsalt seletades: Tallinn ei saa mitte kunagi valmis. Ideaalset olukorda ei teki mitte kunagi ja mitte kusagil. Kui selline enesega rahulolu ja stabiilsus tõesti tekiksid, oleks see uuenduste puudumine ehk stagnatsioon. Ja seda soovib majanduspoliitika kõige vähem.
Majanduspoliitika faaside- etappide teema lõpetuseks võiks naljaga pooleks mainida, et sageli esineb ka selliseid olukordi, mida saab iseloomustada järgmiselt: kõik tehti justkui õigesti, aga tulemus on halb.

• Rebasejahil seisid püssimehed õiges kohas, ajajad liikusid õigesti, koerad lasti lahti õigel ajal. Ainult rumal ja vastutustundetu rebane jooksis täiesti vales suunas ning rikkus selle-ga hästi korraldatud jahi ära.
  
• Uus- Meremaa omaaegse majandusreformi autorid usuvad siiani, et kõik tehti õigesti. Aga tulemused olid lausa katastroofilised.
  

Sellistel juhtudel tekib siiski tegutsemise õigsuse suhtes teatud kahtlusi.
Ja mõnda asja on võib-olla hoopis võimatu teha. Näiteks Mexico City on linn, kus andsid alla isegi jaapanlased. Neil paluti leida lahendus pealinna liikluskorraldusele ja linnamajandusele. Legend kõneleb, et pärast nädalast tutvumist olukorraga tagastasid nad ettemaksu, kuna nende arvates lahendus puudub. Linnapea omakorda pidas linna uuendamist võrdseks reaktiivlennuki mootori parandamisega, lennu ajal, väljaspool lennukit.
On võimalik ka selline olukord, et võitjaks osutub hoopis see, kes kiired ja valusad otsused tegemata jätab. Näiteks aktiivsed kohvikasvatajad raiuvad kohvi hinna langemise järel oma istandused kiiresti maha ja suunduvad alternatiivsetele tegevusaladele. Passiivsed kohvikasvatajad jätavad aga kahjumis olevad istandused hingitsema. Nad on kaotajad … kuni hind taas tõuseb ja nad võidavad oma tegevusetuse tõttu suuri kasumeid enne kui nende aktiivsed kolleegid oma kohvikasvatused taastada jõuavad.
24. Majanduspoliitiline otsustamine ja tahte kujundamine
Otsustamine toimub n-ö otsustuskeskkonnas, mille olulisemad tegurid on järgmised (Raudjärv, 1995, lk 64–67):

• õiguslik-institutsionaalsed tegurid (seadused, määrused, rahvusvahelised lepingud jms);
  
• ühiskondlikud tegurid (ühiskonnas valitsevad väärtused, ideoloogiad, mentaliteet jms);
  
• tehnilis -majanduslikud tegurid (kapitali struktuur, tootmisvõimsused, ressurssidega varus-tatus, tehniliste ja majanduslike teadmiste tase, tehniliste edusammude reaalsus jne);
  
• finantsvõimalused;
  
• hüviste tootmise ja tarbimise protsessis osalejad (tootjad, tarbijad, investeerijad, mitme- sugused ühendused ja liidud, ametiühingud jne);
  
• majanduspoliitiliste institutsioonide endi valmidus.
  

Institutsioonid reguleerivad majandusagentide vastastikuseid suhteid. Siia kuuluvad

• formaalsed piirangud (seadused);
  
• informaalsed piirangud (käitumisnormid, tavad);
  
• piirangute järgimist tagav sunnimehhanism.
  

Nüüdisaegse majandusteooria järgi erinevad institutsioonid organisatsioonidest selle poolest, et nad on raamistikuks, milles viimased toimivad. Seejuures ei ole see eristumine sugugi mitte absoluutne ning esineb olulisi kattumisi. Nii näiteks võib riigi keskpanka käsitleda insti-tutsioonina selles mõttes, et oma tegevusega reguleerib ta kommertspankade käitumist turul, seab teatud nõudeid, täidab kontrollfunktsiooni ning kujundab sellega olulisel määral mängu-reeglid nende tegevuseks. Samas on aga keskpangal ka organisatsiooni tunnused. Tema tegevus peab toimuma seaduste raames, vastama teatud (majandus)poliitilistele eesmärkidele, mis for-muleeritakse osaliselt ka väljaspool keskpanka jne.
Otsustuskeskkonna taustaks on kindlasti majanduspoliitiline tahe ja selle tahte kujundamine.
25. Kaupade ja raha liikumist maailmas suunanud viis peamist jõudu
Kaupade ja raha liikumist maailmas on suunanud peamiselt viis jõudu.

• Tehnoloogia . Kommunikatsioonikulud langevad kiirelt ning barjäärid – nagu aeg ja ruum, mis varem oluliselt eraldasid turge – on sellega märkimisväärselt vähenenud . Transpordi-vahendite ja side kiirus ning usaldusväärsus kasvab. Näiteks kui aastatel 1500–1840 oli parimate hobutõldade ja laevade keskmine kiirus umbes 16 km/h, siis alates 1960. aastast on reaktiivreisilennukite kiirus 805–1127 km/h. Ühendusepidamise võimalused on jõudnud uuele tasandile, kusjuures elektrooniline suhtlemine muudab inimesi alates maailma-tunnetusest kuni igapäevase tavakäitumiseni välja. Tänapäeva tehnika võimaldab kontrolli ka kaugelt. Varisevad kokku traditsioonilised arusaamad ajast, kohast ja kaugustest.
  
• Liberaalne majanduspoliitika. Tänaseks on enamik riike oluliselt vähendanud välis-kaubandusbarjääre ning soosivad igati rahvusvahelist kapitali. Ehkki liberaliseerumine on toimunud eri regioonides ja riikides erineva kiirusega, on vastav suund siiski ülemaailmne. Eriti oluline on rahvusvaheliste investeeringute mahu kasv.
  
• Sise- ja rahvusvahelise väärtpaberituru arenemine.
  
• Globaalne meedia (eriti laiatarbekaupade globaliseerumise osas).
  
• Institutsioonide areng. Globaliseerumine on tänapäeval jõulisem kui kunagi varem ka see-tõttu, et vabakaubandus põhineb praegu tunduvalt püsivamatel institutsionaalsetel alustel kui varem. 20. sajandi algul oli vabakaubandus peamiselt riikidevaheliste kahepoolsete läbirää-kimiste tulemus. Praegu tagavad selle aga mitmesugused WTO-laadsed institutsioonid.
  

26. Regionaalse majandusliku integratsiooni viis taset
Võib eristada mitmeid regionaalse majandusliku integratsiooni tasemeid, mis erinevad eeskätt integratsiooniprotsesside ulatuse poolest.

• Vabakaubandustsoon on selline integratsiooni vorm, kus kõik kaubandusbarjäärid liikmete vahel on kõrvaldatud, kuid iga osaleja võib iseseisvalt kujundada oma kaubanduspoliitikat kolmandate riikide suhtes.
  
• Tolliliidu puhul on lisaks kaubandustõkete kaotamisele liikmete vahel tegu ühtse kauban-duspoliitikaga mitteliikmesriikide suhtes.
  
• Ühisturu puhul lisandub eelnevale veel tootmistegurite (kaubad, kapital , tööjõud ) mobiilsus liikmesriikide vahel.
  
• Majandusühenduse puhul toimub lisaks kaubandustõkete kaotamisele, ühtse kaubandus-poliitika kehtestamisele ja tootmistegurite mobiilsuse lubamisele ka ühtse valuuta sisse- viimine , maksumäärade harmoniseerimine ning ühtse monetaar - ja fiskaalpoliitika sisse-viimine.
  
• Poliitilise ühenduse puhul moodustavad seni iseseisvad riigid sisuliselt uue riigi.
  

27. Konvergentsiteooria
Konvergentsiteooria ei tööta. Viimastel aastakümnetel on olnud väga populaarne nn konvergentsiteooria, mis on jutlustanud erinevate riikide-regioonide arengutasemete ühtlustumist. On arvatud, et integreerumine, globaliseerumine ja regionaliseerumine soo-dustavad riikide-regioonide arengutasemete mõningast ühtlustumist. Kuna kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu liikumine on üha vabam, peaks, vähemalt teoreetiliselt, toimima “ühendatud anumate seadus” ja riikide-regioonide arengutasemed senisest enam ühtlustuma. Areng on ju füüsilise ja inimkapitali akumuleerumine. Vaestel riikidel, kui neid valitsetakse hästi, peaks olema selge eelis. Kui kapitali on vähem, peaks ju selle tootlikkus olema kõrgem. See peaks stimuleerima säästmist ja kapitali sissevoolu teistest riikidest. Vahe rikaste ja vaeste riikide vahel peaks seetõttu vähenema. Peaks toimuma konvergents (üksteisele lähenemine ). Kuid viimaste aastate statistika sellist arengut ei kinnita. Kui arenenud tööstusriikide vahel võib veel mingit konvergentsi täheldada, siis arengumaade ja arenenud tööstusriikide vahe aina suureneb. Konvergentsi ei täheldata alati isegi Euroopa Liidu sees. Näiteks vahe Kreeka ja Saksamaa ning Lõuna-Itaalia ja Põhja-Itaalia vahel ei vähene, vaid hoopis suureneb. Valikuuringud näitavad: kui infrastruktuuri tase on erinev, pole majanduslik konkurents – vaatamata kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele – ikka vaba. Viimased arengud näitavad, et kapital kontsentreerub üha enam nendes maades, kus töö kogutootlikkus on kõrgem, kuhu investeerida on lihtsalt kasulikum. Sinna suundub ka vaeste riikide kapital ja “ajud”.
28. Aglomeratsiooniteooria
Konvergentsiteooria mittetöötamise oluliseks põhjuseks peetakse aglomeratsiooni. Selle all mõistetakse kapitali ühte asukohta kogunemist (kontsentreerimist), mille tulemusena tekkiv majanduslik efekt on märkimisväärselt suurem kui sama kapital paikneks haju-tatult. Ettevõtja jaoks on investeeringu tegemise koha valikul määrav, kui palju on sinna juba varem kapitali kuhjunud (investeeritud). Ettevõtete kuhjumisel (kontsentreerumisel) mingis regioonis on seal odavam korraldada allhankeid, osta teenuseid, tugevdada infra-struktuuri ja vahetada teadmisi. Aglomeratsioon mõjutab ka maksukonkurentsi. Tänu aglomeratsioonist saadavatele eelistele võivad tuumikriigid (arenenud tööstusriigid) ettevõtteid maksustada kõrgema maksumääraga kui ääreriigid (vähe arenenud riigid), kusjuures ei ole vaja karta kapitali väljavoolu. Tänaseks on juba välja kujunenud kompleksne rahvusvaheline tööjaotus, mille raames arenenud tehnoloogiaga majanduste konkurentsieelised, kus arengupotentsiaal on niigi kõrgem, kasvavad. Mahajäänud maad ja piirkonnad on aga sattunud nõiaringi ning seal domineerib madala kutseoskusega madalalt tasustatav ja perspektiivitu töö (McJob).
29. Globaliseerumise vastaste klassifikatsioon

• Keskkonnakaitsjad, kes leiavad, et valitsused teevad liiga vähe ja aeglaselt, et kaitsta maa-kera laastava inimtegevuse eest.
  
• Ebavõrdsuse ja ebaõigluse vastu võitlejad. Eriti sellise ebavõrdsuse, mis väljendub rikaste ja vaeste riikide vahe suurenemises. Nad rõhutavad, et majanduslikult tugevad riigid-regioo-nid – kes nõrgemaid nüüd vabakaubanduse reeglitega püüavad siduda – on saavutanud oma edumaa protektsionismi, subsideerimise, reguleerimise ja muude vabaturuvastaste võtete, sealhulgas orjatöö ja kolonialismi abil. Näiteks 19. sajandi teise poole vabakaubanduse lipulaev Suurbritannia hakkas vabakaubandust harrastama ja reklaamima alles pärast seda, kui oli protektsionistlike vahenditega saavutanud majandusliku juhtriigi staatuse.
  
• Postmodernistliku mõttesuuna esindajad, kellele ei meeldi see, kuhu kultuur globaalse kapitalismi mõjul liigub ja kui primitiivne roll inimesele kapitalistlikus masinavärgis jääb.
  

30. Rahvusvahelise migratsiooni põhjused
Üheks globaliseerumise tähtsaks ilminguks on rahvusvaheline migratsioon . Migratsioon on erinevuste tulemus – erinevused ressurssides ja töökohtades, demograafilises kasvus, turvalisuses ja inimõigustes, üha enam ka kliimas ning ökoloogias. Need erinevused üha suurenevad ja seega soodustavad migratsiooni. Pagulaste hordid tunglevad kõrgema elatustasemega piirkondade poole. Pole midagi imelikku selles, et inimesed püüavad liikuda rikkamatesse maadesse-regioonidesse. Migrandid otsivad tööd, paremat elu, paremaid kliimatingimusi, paremat tulevikku oma lastele. Tänapäeva migratsioon on hästisigivatest kultuuridest ja rassidest rahvahulkade voolamine infertiilsetesse heaolumaadesse.
Enamik sisserändajatest on heaolupõgenikud, kes helde sotsiaalabi kulul lihtsalt vegeteerivad, üritamatagi ühiskonda integreeruda. Nad jätkavad suurlinnade slummistuvates osades oma traditsioonilist elulaadi ja loovad maksumaksja kulul paralleelühiskondi.
Rahvusvahelist migratsiooni Euroopa Liidu liikmesriikidesse soodustab sealne madal sündivus ja kõrge keskmine eluiga.

• Paljulapseliste peredega talupojaühiskond on tänaseks kauge minevik. Inimesed ei ela enam külas ega sigita tasuta tööjõudu ( rahulikult ja realistlikult arvesse võttes laste suremust ). Sajandeid tagasi saadi palju lapsi lihtsalt vajadusest töökäte järele ja vanemate ülalpidamiseks, kui nad polnud enam töövõimelised. Lastetud pidid vanaduse veetma vaesuses. Olukord muutus tööstusrevolutsiooniga. Asjade tootmiseks oli vaja üha vähem inimesi ja arenev meditsiin vähendas jõudsalt laste suremust. Lasterikaste perekondade arv hakkas kiiresti vähenema.
  
• Solidaarne pensionisüsteem – kokkulepe, mille kohaselt maksavad töötavad inimesed maksu ja selle arvelt peetakse üleval tööturult vanuse tõttu lahkunud inimesi – vähendas indiviidi kohustusi oma vanemate ülalpidamise ees ning risk jagati ümber kõigi töötavate inimeste vahel. Usk riikliku pensioni olemasolusse mõjus hävitavalt üksikisiku vastutusele oma toimetuleku korraldamise eest vanaduses. Võimsama pensionisüsteemiga kaasneb reeglina ka väiksem sündivus. Kõige suurem on sündimus aga maades, kus kapitaliturg – mille kaudu saaks vanaduspäeviks säästa – sisuliselt puudub ja lapsed on ainus viis oma ressursse tulevikku üle kanda.
  
• Naised said võimaluse omandada parem haridus. Paljud neist eelistasid lastega kodusistumise asemel ennast tööalaselt teostada. Naiste tööhõive kasvas, nad tegelesid karjääriga ega tahtnud enam (palju) lapsi sünnitada.
  
• Tootmise, teaduse, tehnoloogia ning kultuuri areng on sammhaaval muutnud lapsesaamise seniseid majanduslikke, kultuurilisi ja isegi füsioloogilisi aluseid.
  
• Talupoegliku elukorralduse järkjärguline taandumine on muutnud lapsesaamise majan-duslikus mõttes ebaotstarbekaks. Individualistliku, hedonistliku maailmavaate levikuga on lastest saanud vastumeelne koorem.
  
• Inimeste reproduktiivne käitumine on põhimõtteliselt ja pöördumatult muutunud.
  

2008. aastal ületas Suurbritannias pensionäride arv esmakordselt laste arvu (pensionäre 11,6 miljonit; alla 16-aastasi lapsi 11,5 miljonit). Olukord on juba selline, et Euroopa Liidu liikmesriigid on ise migratsioonist huvitatud, nende majandus sõltub migrantidest. Mitmed majandusteadlased peavad migratsiooni tänapäeva maailmas paratamatuks ja isegi kasulikuks. Immigrandid tulevad Euroopasse nende madalamalt tasustatud töökohtade otsinguil, millest vananevad ja jõukad ühiskonnad sõltuvad, kuid mille vastu nende endi kodanikud aina vähem huvi tunnevad . Arenenud majanduses tekib paralleelselt nii kõrgelt kui ka madalalt kvalifitseeritud tööjõudu nõudvaid töökohti. Viimased moodustavad Lääne-Euroopa tööjõust tänagi veel enam kui veerandi. Kuid haritud, pretensioonikad ja ärahellitatud eurooplased pole sellistest töökohtadest huvitatud. Aga eurooplased on valmis maksma teistele selle töö eest, mida nad kunagi oleksid ise teinud. Võib isegi väita, et sellisel juhul pole tegemist ekspluateerimisega. Võidavad kõik – võõrtöölised, maksumaksjad, eurooplased. Palku see alla ei löö, sest enamik eurooplasi seda tööd teha ei taha. Immigrandid mitte ainult ei hõlma töökohti, nad ka loovad neid. Oma palka kulutades suurendavad nad nõudmist inimeste järele, kes nende tarbitavaid tooteid ja teenuseid pakuvad. Asi on selles, et mujalt tulnud ja kodumaised töötajad tihti täiendavad üksteist. Nii laseb võõrtöölisest lapsehoidja briti arstil tagasi tööle minna, kus omakorda samuti võõrtöölistest õed ja koristajad tema tootlikkust tõstavad.
Eestisse suurt immigrantide tulva oodata ei ole. Üldjuhul otsivad teistelt kontinentidelt pärit immigrandid kohta, kus räägitakse tuttavat keelt ja kus rahvuskaaslaste kogukond on ees ootamas. Ka Eesti palgatase pole atraktiivne . Samuti peaks tõkkeks olema potentsiaalsete immigrantide jaoks harjumatult külm kliima.
31. Riikidevahelise tehnosiirde mudelid
Majanduse ja majanduspoliitika globaliseerumise tõttu pole kõigi vajalike tehnoloogiate enda riigis arendamine otstarbekas ega võimalik. Soomes tehtud uurimus näitas, et kohapeal töötati välja kõigest 3% tehnoloogiatest, 97% võeti üle teistest riikidest. Paljude arengumaade panus tehnoloogiate väljatöötamisse on nullilähedane.
Riikidevaheline tehnosiire on kirjeldatav nelja põhimudeli abil.

• Migrandi mudel keskendub ajude ehk oskustööjõu sissetoomisele teistest maadest. USA võtab vastu ligikaudu pool miljonit registreeritud immigranti aastas. Muidugi eelistatakse noori, terveid ja harituid, kellel on olemas USA-le vajalikud oskused. Selline immigrat-sioonipoliitika on säästnud USA-le tohutult haridus- ja koolituskulusid. 1/4 kuni 1/3 USA diplomiinseneridest on esimese põlve migrandid. USA võime kasutada ära teiste maade talente on andnud talle olulise konkurentsieelise teiste maade ees. Migrandi mudelit kasutavate maade hulka kuuluvad veel Kanada, Austraalia , Uus-Meremaa, Argentiina jt.
  

• Riistvara mudelis on põhirõhk tööstusseadmete massilisel impordil. Riigi tehnoloogilise arengu (industrialiseerimise) varastes faasides võib riistvara mudel olla efektiivne, kuid pikas perspektiivis on nimetatud mudel kulukas ja ebaefektiivne.
  
• Tarkvara mudel põhineb tehnoloogilise informatsiooni omandamisel (litsentside, paten-tide, tehnoloogiate, oskusteabe jms ostmisel). Arvatakse, et tarkvara mudel on tehnosiirde kõrgeim tase.
  
• Kapitali mudeli tähelepanu keskmes on välismaiste otseinvesteeringute sissetoomine. Selle mudeli tüüpilisteks näideteks on Brasiilia ja Singapur. Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariik on teinud panuse sellele riikidevahelise tehnosiirde mudelile.
  

Muidugi ei ole ükski riik kasutanud ainult üht eelmainitud tehnoloogia omandamise mudelit, vaid on neid omavahel kombineerinud.
32. Multinatsionaalsete ettevõtete horisontaalse ja vertikaalse integratsiooni strateegia
Multinatsionaalse ettevõtte loomisel eristatakse kahte strateegiat.

• Horisontaalse integratsiooni strateegia. Välismaal toodetakse samu tooteid sama tööt-lusastmega kui päritolumaal.
  
• Vertikaalse integratsiooni strateegia. Välismaale paigutatakse päritolumaa tootmise varasemad etapid (nt tooraine hankimine , pooltoodete valmistamine jne) või päritolumaa tootmisele järgnevad etapid (montaaž, müük, jms).
  

33. Kuidas mõõdetakse riikide (majanduslikku) avatust?
Riikide (majanduslikku) avatust mõõdetakse tavaliselt väliskaubanduse ( eksport + import ) ja sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtega.
Riikide majanduslikku avatust näitab ka ettevõtete tegutsemine rahvusvahelistes väärtusahelates.
34. Kuidas klassifitseeritakse inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevaid filosoofiaid?
Inimese ja looduskeskkonna suhteid käsitlevad filosoofiad võiks klassifitseerida järgnevalt.

• Konservatsionism rõhutab eelkõige vastutustundlikku käitumist keskkonna ees, mis peaks säilitama ressursse ka tulevastele põlvedele.
  
• Preservatsionism toob lisaks eelnevale (konservatsionism) sisse ka looduse vaimse ja kul-tuurilise väärtuse inimese jaoks.
  
• Ökotsentrism vaatleb inimest kui tervikliku ökosüsteemi ühte loomulikku osa, kellel on sel-les oma nišš. Inimene ei ole tähtsam ega vähemtähtsam kui ülejäänud loodus. Kuigi tegemist ei ole nn inimkeskse filosoofiaga, aktsepteerib ökotsentrism siiski täiel määral inimpoolse ökoloogilise niši täitmist – taimede ja loomade tarbimist toiduks ja muudeks esmavaja-dusteks.
  
• Loomade õiguste kontseptsioon väidab, et loomadel peaksid olema idee järgi sarnased õigused inimestega. Vaade tugineb siin analoogiale, et aja jooksul on laiendatud õigusi, mis varem kuulusid vaid kitsale inimgrupile, kõikidele inimestele (orjad, naised, mustanahalised jne) ning peab õigeks samasugust edasist arengut loomade suhtes.
  

35. Keskkonnaprobleemide tekke põhjuste seletamiseks eksisteerivad teooriad
Keskkonnaprobleemide tekke põhjuste seletamiseks eksisteerivad väga erinevad teooriad.

• Ühisomandi tragöödia (the tragedy of the commons) teooria väidab, et kuna keskkonna objektidel puudub tihti konkreetne omanik (nt ühiskarjamaa, avameri jne), pole keegi huvitatud nende pikaajalisest säilitamisest, vaid ainult lühiajalisest ekspluateerimisest.
  
• Ajalooline lähenemine (the historical roots of our environmental crisis) seletab kesk-konnaprobleemide tekkepõhjusi ajalooliste kultuuritraditsioonidega ja erinevates riikides ajaloo jooksul kujunenud mõttemallidega. Näiteks see teooria seletab Põhja-Ameerika suuremat vastumeelsust keskkonnaprobleemide lahendamise suhtes sellega, et see on tekkelt nn “kauboiühiskond”, kus inimestel oli oma elutegevuse ülejääkidega võimalik võrdlemisi vabalt ringi käia. Samal ajal elasid eurooplased juba sel ajal tiheda asustusega piirkondades, kus nii ressursiprobleemid (maapuudus) kui ka jäätmete ladustamise probleemid ilmnesid juba sajandeid varem. See teooria näeb probleeme varasemate looduskesksete religioonide asendumises kristliku maailmavaatega õhtumaades, samuti liigses demokraatias ja isiku-vabaduses, mis viib tihti inimesepoolse tegevuse kõikelubavuseni looduse suhtes.
  
• Ökofeminism (ecofeminism) ühendab mitmeid erinevaid kontseptsioone. Keskkonna-probleemide ühe põhjusena nähakse naiste ja meeste mõtteviisi erinevusi. “Mehelik” mõtte-viis on suunatud võitlusele, konkurentsile, võimule, jõule. “Naiselik” mõtteviis on suunatud “pehmetele” väärtustele (hoolitsus, inimlikkus, koostöö, tundlikkus). Kuna inimkonna senises ajaloos on võimupositsioonidel olnud valdavalt mehed, on mehelik mõtteviis domi -neerinud ka keskkonnaküsimustes. Ökofeminismi erinevad suunad näevad erinevalt meeste ja naiste mõtteviiside erinevuste põhjusi. Esimene suund seletab erinevusi meeste ja naiste loomupäraste bioloogiliste erinevustega. Teine suund seletab naiste ja meeste erinevusi erineva kasvatusega.
  
• Sügav ökoloogia (deep ecology) näeb probleemi inimkeskse maailmavaate domineerimises, mistõttu inimesed ei tunneta end enam looduse osana ja loodusest sõltuvana.
  
• Sotsiaalne ökoloogia (social ecology) näeb keskkonnaprobleemide põhjusena majanduslik-ku oligarhiat ja demokraatia nõrkust. Seni on olnud liiga suur mõju üksikutel huvigruppidel, nagu näiteks töösturid. Lahendust nähakse inimeste suuremas osaluses, kaasatuses ühis-konnaellu ja poliitikasse.
  
• Sisemise väärtuse teooria (intrinsic value theorists) väidab, et inimene peab nägema loodust omaette väärtusena ja vastavalt sellele ka käituma. Erineb kõikidest eeltoodud teooriatest selle poolest, et ei püüa leida lahendust, mis sobiks inimese omakasupüüdliku mõtteviisiga.
  

36. Eesti majanduspoliitika põhiprintsiibid struktuurilise kriisi tingimustes
Kõik senised Eesti Vabariigi valitsused on ajanud väga liberaalset ja mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat. Eesti majanduspoliitika nurgakiviks on olnud stabiilne rahasüsteem , tasakaalus eelarve, avatud majandus, proportsionaalne tulumaks, riigi võimalikult vähene sekkumine majandusellu. Sellist liberaalset ja mitteprotektsionistlikku majanduspoliitikat ei ole aetud selgetel ideoloogilistel kaalutlustel, seda enam mitte korrektsetel majandusteoreetilistel põhjendustel, vaid lihtsalt kujunenud situatsioonist tingituna. Pigem on olnud tegemist sundseisu ja sündmuste sabas sörkimise kui teadliku ning plaanipärase majandusteoreetiliselt põhjendatud tegutsemisega.
Eesti edu oli rajatud reformide julgusele, välise toetuse kindlustamisele ja võimalikult lollikindlatele, lihtsatele, vähest ressurssi nõudvatele, kuid muutustele kindlat suunda rajavatele lahendustele. Alles tagantjärele on targutatud, et Eesti on oma majandusreformides juhindunud nn “Washingtoni konsensusest”. Viimase teoreetiliseks aluseks on omakorda traditsiooniline neoklassikaline majandusteadus, mille põhiprobleemiks on ühiskonna rikkust maksimeeriva ressursipaigutuse saavutamine. Selleks tuleb anda ressursiomanikele kõigepealt stiimulid sellise olukorra poole püüdlemiseks (siit pärineb erastamise soovitus) ja tagada informatsiooni vaba lii-kumine. Et turumajanduses on infokandjateks hinnad, siis teiseks tähtsaks reformielemendiks on hindade ja väliskaubanduse liberaliseerimine. Range eelarve- ja rahapoliitika eesmärgiks on omakorda valitsuse tegevusest johtuva määramatuse vähendamine. Olles andnud firmadele ja tarbijatele stiimulid ning vajaliku informatsiooni oma parema äranägemise järgi tegutsemiseks, annab valitsus juhtimise üle Smithi “nähtamatule käele”, s.o isereguleeruvale turusüsteemile, mille tasakaalus – nii teooria väidab – parim võimalik ressursipaigutus saavutataksegi.
Eesti majanduse struktuurilise kriisi tingimustes 1990. aastatel ei juhtinud olukorda majanduspoliitika, vaid hoopis olukord juhtis majanduspoliitikat.

• Eesti majanduse avatus ei ole olnud mingi geniaalne majanduspoliitiline abinõu ega kinnisidee, vaid lihtsalt objektiivne paratamatus. Väga väikese siseturuga riik lihtsalt ei saa eksisteerida suletud süsteemina. Väikese siseturuga riik peab paratamatult omaks võtma avatud majanduse. Eesti väliskaubanduse (eksport + import) suhe sisemajanduse kogupro-dukti on üks maailma kõrgemaid. Eesti majanduse avatus väljendub ka selles, et me täidame väärtusahelas vaid mõnda operatsiooni ega tegele R&D ja turundusega. Nii sisend kui väljund sõltuvad enamasti teistest riikidest.
  

Kuna Eesti majandus on äärmiselt avatud, on ta tuhande niidiga seotud maailmamajandusega. Seetõttu oleneb Eesti majanduse areng lisaks meist sõltuvatele teguritele ka paljudest meist sõltumatutest teguritest. Eesti majanduse areng on paljuski määratud Eesti-väliste tingimustega. Eriti oleneme oma peamiste välismajan-duspartnerite (eelkõige Soome ja Rootsi) käekäigust. Saksa majanduse arengust oleme aastatel 1992–1998 sõltunud ka valuutade seotuse tõttu (alates 1. jaanuarist 1999 kogu eurotsooni majanduse arengust). Tulenevalt kasutatavast valuutakomitee süsteemist puudus Eestil praktiliselt võimalus keskpangapoliitika teostamiseks. Sellist monetaarsüsteemi ei kutsuta ilmaasjata hullusärgiks, monetaarset siputusruumi ju pole. Meie osaks jäi suuresti eespool nimetatud määrajate vahel sobivama trajektoori leidmine.

• Eesti majanduspoliitika lähtus algusest peale eeldusest, et meie eesmärgiks on astumine Euroopa Liitu. Idealiseerimata seda majandusühendust, ei oleks me saanud ka kõige suure-ma soovi korral jääda Venemaa ja laieneva Euroopa Liidu vahele. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga pakub meile poliitilist kaitset ning suhteliselt kiiret ja stabiilset majanduslikku arengut.
  
• Ka Eesti majanduspoliitika mitteprotektsionistlik iseloom on olnud suuresti determi-neeritud. Protektsionistlike vahendite suur puudus seisneb selles, et nad konserveerivad olemasoleva (ebaratsionaalse) majanduse struktuuri ja puuduliku konkurentsivõime. See-tõttu on protektsionistlikke meetmeid mõtet rakendada ainult siis, kui on, mida kaitsta. Pärast taasiseseisvumist Eesti majanduses sellised allharud või ettevõtted praktiliselt puudu-sid.
  

Üksikute harude, ettevõtete või regioonide valikuline toetamine tundus olevat äärmiselt ohtlik kahel põhjusel.

• Kardinaalselt muutunud majanduskeskkonnas on võimatu öelda, milline on ratsionaalne majanduse struktuur, millised on need tegevusalad, mis peavad Eestis domineerima, ja kui kalliks lähevad võimalikud soodustused nende arendamiseks . Piiratud informatsiooni ja määramatuse tingimustes on vähegi pikemaajalise perspektiivi nägemine problemaa-tiline. See tähendaks maksumaksjate arvel otseste või kaudsete riskide võtmist. Vead eelistuste määramisel põhjustavad enamasti suuremat majanduslikku ja sotsiaalset kahju kui asjade isevoolu teed minnalaskmine.
  
• Üksikute harude, ettevõtete või regioonide väljavalimine, et neid siis eelistada või kaitsta, oleks sisuliselt maksumaksjate raha suunamine ühte või teise majandusvald-konda. Selline majanduspoliitika esitab seetõttu küllalt kõrgeid nõudeid sotsiaalsele ja poliitilisele kokkuleppevaimule eri sotsiaalsete gruppide, poliitiliste parteide ja regioo-nide vahel. On võimalikud teravad süüdistused ülejäänud harude-sektorite ja regioonide diskrimineerimises. Võivad tekkida ka erimeelsused tootjate ja tarbijate vahel. Erinevalt suhtuvad protektsionistlikusse majanduspoliitikasse töötud ja need, kes arvavad, et tööpuudus neid ei puuduta.
  

Eeltoodud põhjustel on Eesti majanduspoliitika suuresti lootnud asjaolule, et investorite ja kommertspankade otsuste põhjal koondub raha just sinna, kus ta kõige paremini ja kind-lamini toodab. Üksiku (all)haru või ettevõtte senise edukuse Eestis on suuresti määranud tema enese tegelik võime leida oma nišš maailmaturul, hankida vajalikke investeeringuid ja krediite, taastoota end edukalt jne. Riigi ja tema majanduspoliitika roll on olnud võrdlemisi tühine.

• Eesti majanduspoliitika on igati soodustanud privatiseerimist. Ka see printsiip ei tulenenud mingist abstraktsest parempoolsest ideoloogiast ega tõsiselt võetavast majandusteooriast, vaid lihtsalt kujunenud situatsioonist.
  

Käibetõde “riik on halb peremees ” on muidugi väga ära leierdatud. Maailmas on eraette-võtted tõesti riigile kuuluvatest ettevõtetest keskmiselt mõnevõrra efektiivsemad, kuid seda üldist seaduspärasust ei maksa mitte mingil juhul absolutiseerida. Maailmas on olemas ka hästi töötavaid riigiettevõtteid ja halvasti töötavaid eraettevõtteid. Tees eraettevõtete kõrgemast majanduslikust efektiivsusest polnud kiire privatiseerimise ainus ja tähtsaim põhjus.
Nagu eelnevalt selgus, ei vastanud sõjajärgsel perioodil välja kujunenud majanduse struktuur taasiseseisvunud ja plaanimajanduselt turumajandusele naasva Eesti Vabariigi vajadustele. Seda struktuuri oli vaja muuta. Eesti Vabariigi riigieelarveliste vahendite kasutamine struktuuripoliitilisteks eesmärkideks oli väga piiratud. Ka läänest saadavast majandusabist ja laenudest ei piisanud . Lisaks sellele ei saanud riik nii suure hulga ettevõtete haldamisega lihtsalt hakkama. Nimelt seetõttu otsustatigi valdav osa majandusest võimalikult kiiresti privatiseerida.
Asjaolu, et riik ei saanud ettevõtete haldamisega hakkama, vajab vast selgitust. Asi oli selles, et Eestis kujunes välja täiesti spetsiifiline olukord. Harulise (õigemini ametkondliku) juhtimissüsteemiga NSV Liidu ühe liiduvabariigi taasiseseisvumisel lõigati läbi sidemed üleliiduliste ministeeriumidega (st konkreetse majandusharu juhtorganitega). Kommunistlik partei, mis oli kogu aeg võrdlemisi otseselt majandust juhtinud, kaotas oma mõju ja sisuliselt likvideerus hoopis. Tekkis olukord, kus piltlikult öeldes “direktori ja jumala vahel polnud kedagi” (kujutage endale korraks ette olukorda, et praegu kaoksid ettevõtete nõukogud ja omanikest poleks midagi kuulda. Järele jääksid vaid ettevõtete juhatused). Direktoritele selline situatsioon hirmsasti meeldis ja nad hakkasid käituma omanikena. Tavaliselt tegutsesid nad aga isiklikes huvides, mitte riigi huvides. Riigi vara kanditi eraettevõtetesse. Tolleaegsete nn riiklike aktsiaseltside juhatused ja riigiettevõtete haldusnõukogud ei töötanud kuigi efektiivselt. Riik ei suutnud endale kuuluvate ettevõtete direktoreid korrale kutsuda ja nägi tekkinud olukorrast väljapääsu peamiselt erastamises, st konkreetse ettevõtet hallata suutva omaniku leidmises-tekkimises-tekitamises.

• Eesti Vabariigi majanduspoliitika on igati soodustanud väliskapitali tulekut Eesti majan-dusse. Sisemise akumulatsiooni arvel oleks Eesti majanduse ümberkujundamine võtnud aega aastakümneid. See oli täiesti ebareaalne arengutee , sest ajalugu poleks võimaldanud meile nii pikka ja nii aeglast arengut. Sisesäästude nappuse tõttu oli kodumaist kapitali vähe. Seega oli majanduse kiire ümberstruktureerimine võimalik vaid piisavate välisinvesteeringute korral. Valikuvõimaluste puhul eelistati arukat tuumikinvestorit, suurte rahvusvaheliste korporatsioonide kapitalipaigutusi (kellel olid olemas turusidemed , oskusteave ja üldse selge arusaamine, mida omandatud ettevõttega peale hakata). Arenenud tööstusriikidest pärit kapital aitas paremini omandada tööjõul täiendavaid teadmisi nii tehnoloogia, tehnika kui ka juhtimise alal. Võimaluse korral püüti vältida ebakompetentseid investoreid ja kapitali liigset killustumist. Välisinvesteeringud põhjustasid Eesti majanduses nii otseseid kui ka kaudseid ülekandeefekte. Otsesed ülekandeefektid on tulenenud tehnoloogiate, oskusteabe ja koolituse pakkumisest ning seetõttu tootlikkuse suurenemisest. Kaudsed ülekandeefektid on tekkinud peamiselt konkurentsi suurenemisest harus, kus multinatsionaalse ettevõtte allüksus tegutseb. Oluline on olnud ka tehnoloogia või teadmiste imbumine multinatsionaalsest ettevõttest teistesse kohalikesse ettevõtetesse tööjõu või toodete kaudu. Otsene välisinvesteering (investori turusidemed) on avanud paljudele ettevõtetele välisturud.
  

37. Euroopa Liitu astumise vastaste klassifikatsioon
Nn “eurodebatt” näitas, et Euroopa Liitu astumise vastased jagunesid laias laastus kuude kategooriasse.

• Tõsiusklikud kartsid muutusi ja muretsesid täiesti siiralt Eesti identiteedi jm pärast. See euroskeptikute kogum polnud aga oma vaadetes ja aktsioonides kaugeltki mitte ühtne. Euroopa Liidu juures häirisid neid väga erinevad asjad.
  

• Ultraliberaalse majanduspoliitika pooldajad pidasid Euroopa Liitu liialt sotsialist -likuks moodustiseks ja kartsid, et sinna astudes peab Eesti loobuma meile suurt edu toonud liberaalsest ja mitteprotektsionistlikust majanduspoliitikast ning võtame omaks liigbürokraatliku ja ülereguleeritud poliitika. Enamike majandusteadlaste arvates oli aga jutt kohustuslikust eurobürokraatiast mõnevõrra liialdatud. Maailma majandusvabaduse 2003. aasta edetabelis, mida koostab Heritage Foundation, seisis Eesti küll kõrgel kuuendal kohal, ent meiega jagas seda kohta Euroopa Liitu kuuluv Taani, koha võrra ees oli samuti Euroopa Liitu kuuluv Iirimaa . IMD maailma maade konkurentsivõime edetabelit juhtis aga väikeriikide arvestuses Soome, samuti Euroopa Liitu kuuluv riik.
  
• Rahvuslased olid mures inimeste (tööjõu) vaba liikumise pärast, samastasid Euroopa Liitu suuresti NSV Liiduga ning kartsid Eesti sõltumatuse, keele, kultuuri jms pärast.
  
• Mitmete valdkondade tööandjad ja ka töövõtjad muretsesid Euroopa Liidu väidetavalt väga karmide standardite ning oma konkurentsivõime pärast jne.
  

• Protesteerijad olid enamikus vaesed ja ebaõnnestunud inimesed, kes oma rahulole-matuse suunasid riigivõimu ning kõigi tema tegemiste – sealhulgas ka Euroopa Liitu astumise – vastu.
  

• Politikaanid püüdsid Euroopa Liidu vastasuse nišši kasutades poliitikasse (tagasi) tulla või oma olemasolevaid positsioone tugevdada.
  
• Vene agendid olid sealsete eriteenistuste ning nendega seotud mitmesuguste fondide pal-gal ja tegutsesid vastavalt saadud instruktsioonidele.
  
• Lääne euroskeptikute kohapealsed esindajad olid sealt (eriti Suurbritanniast, aga võimalik et algselt hoopis Venemaa eriteenistustelt) pärineva raha peal parasiteerijad, ilma mingite südametunnistuse piinadeta valmis lüpsma kõiki rikkaid lolle ja tegema ükskõik mida.
  
• Meditsiinilised juhtumid – alaväärsuskompleksi ning seksuaalelu ja tähelepanu puuduse käes vaevlevad isendid, kes olid saanud võimaluse tähtsad olla.
  

Kolmas kategooria – politikaanid – olid oma niši teadlikult valinud ja lootsid edasistest arengutest igal juhul kasu lõigata, oma leivatükki ja staatust kindlustada (pärast referendumi positiivset tulemust ja Euroopa Liitu astumist saavad nad iga tekkiva raskuse puhul kära-rikkalt tänitada, et nägid seda kõike juba ammu ette). Neljanda ja viienda kategooriaga – agentide ja esindajatega – tegelegu, kui vajalikuks peab, kapo . Viienda kategooria pärast muretsegu aga vajaduse korral psühhiaatrid.
Seega oli enne referendumit mõtet agiteerida vaid kahte esimest kategooriat – tõsiusklikke ja protesteerijaid. Ja ka neile inimestele oli peaaegu võimatu midagi uut ja originaalset öelda – kõiki Euroopa Liidu poolt ja vastu argumente oli meedias juba aastaid lausa tüdimuseni leierdatud.
Tõsiusklikke võis vaid keelitada, et palun lugege veel kord kõik poolt ja vastu argumendid läbi, usaldage ausaid spetsialiste ja uskuge, et Euroopa Liidust on meile tunduvalt rohkem kasu kui kahju.
Protesteerijatele võis aga öelda, et seadusandliku ja täidesaatva võimu tegevuse vastu protesteerimiseks on iga nelja aasta tagant toimuvad Riigikogu valimised, mitte aga euro-referendum. Palun saage oma isiklikust kibestumisest üle ja tunnistage, et Euroopa Liitu astumisest ei võida siiski mitte ainult eliit. Sellest võidavad lõppkokkuvõttes kõik. Või kui Teie ise sellest tõesti ei võida, siis võidavad vähemalt Teie lapsed ja lapselapsed .
Juulis 2007 avalikustatud Eurobaromeetri raporti kohaselt oli toetus Euroopa Liitu kuulumisele tõusnud nii Eestis kui ka teistes liikmesriikides. Eestis toetas Euroopa Liitu kuulumist 66% kodanikest. Eesti kodanikud leidsid üha enam, et Euroopa Liidust on kasu turvalisuse, majandusliku ja poliitilise stabiilsuse suurendamisel. Eestlased uskusid tollal, et Euroopa Liit on tulevikus oluline majandusvõim maailmas, omades nii tugevat ühisvaluutat kui ka sõjaväge.