ISA ROLL LAPSE KASVATAMISEL (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledž
Õpetajakoolituse osakond
ISA ROLL LAPSE KASVATAMISEL
Koostaja : Nadezda Stefan
Lektor : Tea Välk MA
Rakvere 2015

SISUKORD

SISUKORD 2
1.TRADITSIOONILISE KASVATUSE MUUTUS 4
2.ISA ROLL PEREKONNAS 6
2.1.Isa ja ema rolli iseärasus 7
3.ISAROLLI MUUTUMINE PEALE LAHUTUST 8
4.ISADUSE OLEMUS 10
5.ERINEVAD „ISA-TÜÜBID“ 12
KOKKUVÕTE 14
ALLIKAD 15
SISSEJUHATUS
Antud referaadis on uuritud isade rolli perekonnas, kuidas on see muutunud võrreldes vanade aegadega, isarolli muutumist peale lahutust (kuidas muutuvad isad jäädes perekonnast välja), millised on isa-tüübid, kuidas nad omavahel erinevad ning milline isatüüp on lapsele kõige parem.

TRADITSIOONILISE KASVATUSE MUUTUS

Tavaliselt peetakse ühiskondades tavapäraseks perekonda, milles on ema, isa ja lapsed, varasematel aegadel elas perekonnas veel vanaisa ja vanaema. Emad kulutavad laste eest hoolitsemisele rohkem aega ning on lapse jaoks lähedasemad, isad seevastu mängivad koos lastega ja võtavad ette erinevaid rekreatsioonialaseid tegemisi. Isade toetava tegevuse tulemusena laste kasvatamisel on lastel täheldatud paremaid tulemusi koolis ja eakaaslaste grupis.
Vanasti oli perekonnasüsteem täiesti erinev praegusest. Umbes pool sajandit tagasi oli isa roll perekonnas kõige tähtsam. Paljusid, kui mitte kõiki asju tehti nii nagu isa seda ütles ja tahtis. Mees oli perekonna pea, kes vastutas pere toimetuleku eest, lahendas erinevaid perekonna probleeme ja küsimusi , vastutas perekonna heaolu eest, oli üks tähtsamatest isikutest peres. Isa oli lastele eeskujuks, keda nad imetlesid ning ta näitas neile teed kodust välja, elukutse juurde ja ühiskonda. Varasem elu ühiskonnas oli selgem ja kindlaks määratum. Elul oli selge suund ja piirjooned. Väärtuste maailm tugines paljuski kodule, usule ja isamaale. (Myllärniemi, J. 2010)
Tänapäeval on austus vanemate ja autoriteetide vastu kadunud (Myllärniemi, J. 2010). Lapsed ei oska suhelda vanematega, ei austa neid, räägivad vastu. Teiselt poolt on selline käitumine laste poolt tingitud vanemate valest käitumiskasvatusest. Emad ei ole enam laste eest hoolitsemas nagu nad olid seda näiteks pool sajandit tagasi. Isad aga „ei saa“ aja puuduse tõttu või ei tahagi oma lapsi kasvatada. Nende roll perekonnas on täielikult muutunud. Isade prioriteediks on tööl käimine ja naise-lapse heaolu kindlustamine materiaalsete asjade tagamisega. Lapsi kasvatavad nüüdsest lasteaiad ja huviringid . Vanematel pole aega oma lapsi kasvatada, sest neil on vaja perekonna jaoks raha teenida, et lapsel oleks kõik vajalik olemas.
Traditsiooniliselt on isa peetud perekonna peaks ja autoriteedi kehastuseks. Isa tähtsust ja positsiooni perekonnas on mõningatel äärmuslikel juhtudel püütud täielikult eitada. Kõige radikaalsemates ringkondades ei vajata meest ega isa muuks kui spermadoonoriks. Iseseisev naine või naistepaar võib nende arvamuste kohaselt isa asendada . Naiste ja meeste rollid pereelus on muutnud võrdsemaks. Enam pole nii selgeid naiste ja meeste töid, kodu ja laste hoidmise eest vastutatakse sageli üheskoos. Tänapäeval osalevad paljud noored isad juba varakult laste hoidmises ning see poleks veel põlvkond tagasi kõne alla tulnud. (Myllärniemi, J. 2010)

ISA ROLL PEREKONNAS

Milline on isa roll perekonnas? Sellele küsimusele on erinevaid vastuseid ja arvamusi . Mis on ühe jaoks tavaline, on teise jaoks täiesti vastuvõetamatu. Tänapäeval on isarolli küsimus perekonnas teema, millest hakatakse rääkima üha rohkem ja rohkem. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. On ütlemine , et tüdrukud valivad mehi oma isa järgi. Poisid võtavad üle oma isa kombeid ja käitumismalle, mis on nende jaoks täiesti tavalised .
Selleks, et perekond oleks toimiv ja tõhus, peavad kõik pereliikmed andma oma panuse. Lapsed peavad kuulama oma vanemate sõna, käituma korralikult, käima koolis, õppima. Vanemate ülesanne on anda lastele eeskuju, toetada, arendada ja motiveerida saada parimaks. Ema ja isa peavad aga omavahel suhtlema aktiivselt ja olema lapse jaoks olemas, sest lapse jaoks on see kõige tähtsam – et tema kõrval oleks nii ema kui isa. Tihtipeale ei ole lastel oluline, et vanemad nendega tegeleksid, vaid et ema ja isa oleksid lapse kõrval.
Mõlemal vanemal on oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Naine on emana kõigepealt keegi, kes hoolitseb, rahustab, toidab , vahetab mähkmeid . Olles see, kes kannab, toidab ja imetab last, on bioloogilisel emal edumaa suhetes lapsega ja tema eneseteadvus on tavaliselt tugevasti seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Side lapsega tekib juba lapse kandmise ajal ja suureneb lapse ilmaletulekuga. Emal on järgneva põlvkonna arengus võtmeroll. ( Tuuling 2007)
Ka isal on perekonnas olnud läbi aegade täita oluline osa. Klassikaliselt on mehe rolliks perekonnas olnud majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isadel täita peres veel palju rolle – ta on kaaslane, hooldaja , abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine . Lapse arengus on isa väga tähtsal kohal. (Tuuling 2007) Isa peab olema lapsele kättesaadav, sest ta mõjutab suuresti lapse arengut. Ema ülesanne on kaasata isa lapse kasvatusse igal võimalusel, sest kui last kasvatab ainult üks vanem (kas siis ainult ema või isa), võib lapse areng olla ainult ühepoolne.

Isa ja ema rolli iseärasus

Vanasti oleks isa jäänud võrdluses emaga kindlasti kaotajaks. Ema on lapse kandja, kasvataja, toitja ning saab kontakti lapsega palju varem kui isad. Samuti on naise tööks olnud laste kasvatamine juba üle saja aasta. Sellel ajal kui mehed käisid tööl ja tagasid perekondadele materiaalseid asju ja hüvesid, on naised on olnud kodused ja kasvatnud lapsed üles. Mõnes perekonnas on näha sellist kasvatust ka tänapäeval. Lapsed on oma emast sõltuvad ja isade poole ei soovi lapsed oma probleemidega pöörduda, kuna nad on niigi eemal, nad ei saaks lihtsalt aru ega oskaks aidata.
Isad on võrreldes emadega ka palju leebemad . Nad lubavad lastele rohkem kui emad. Kui isad tegelevad lastega, meeldib neile nendega mängida, nad satuvad kui tagasi lapsepõlve, kus unustavad mängides oma igapäevased mured ja tööasjad. Üha rohkem on isade roll peres muutumas, isad soovivad kasvatusest osa võtta, nad tahavad emasid rohkem aidata, osaleda lapse elus, tegeleda laste muredega.
Praegusel ajal on olukord perehierarhias oluliselt muutunud. Isade tähtsus laste kasvatamisel on üha enam kasvanud. Isad jäävad emade asemel lastega lapsehoolduspuhkusele, kasvatavad ja toidavad lapsi, aitavad kodutööde ja kooliprojektidega, viivad neid trennidesse ja huviringidesse, mängivad oma lastega. Kui varem selle kõigega tegeles ema, siis tänapäeval on isa roll kõvasti tõusnud perekonnas.

ISAROLLI MUUTUMINE PEALE LAHUTUST

Lahutus mõjub raskelt igale pereliikmele. Harva on nii, et lahutuse tagajärjel jääb perekonnastruktuur samaks või isegi endiseks. Ema ja isa ei suhtle tavaliselt omavahel ja lapsed peavad tembeldama ema ja isa kodu vahel. Tihtipeale kolib isa välja, sellal kui lapsed jäävad emaga ning isa käib neid ainult külastamas. Täpsemalt käib ta laste juures, et kuidagi kompenseerida oma kohalolematust.
See, millest lapsed suurt kasu saavad, on isa positiivne sekkumine nende ellu, eriti kui seda jagub suurtes kogustes. See on mitte ainult väärtus omaette , vaid toimib ka negatiivsete tegurite leevendajana, nagu näiteks majanuduslik kitsikus või vaenulik või raske iseloomuga ema. Depressiivsete emade lapsed saavad täisikka jõudes paremini hakkama, kui neil on isaga head suhted. (Myllärniemi, J. 2010)
Toon välja erinevad isarollid peale lahutust:
„Hea isa“ – suhtleb lapsega aktiivselt ka peale lahutust, omab suurt tähtsust lapse tegemistes ja igapäevastes muredes ja rõõmudes. Paneb tähele lapse vajadusi ja sekkub aktiivselt lapse ellu. (Myllärniemi, J. 2010)
„Isalikud isad“ – tavaliselt ranged isad, kellel peavad kõik lapse tegemised olema kontrolli all. Distsipliinnõuded laste suhtes on rangemad kui emad seda nõuaksid. Sellist tüüpi mehed üksikisadena kasvatavad tavaliselt elus paremini hakkama saavaid lapsi kui näiteks üksikemad. See ei tähenda, et need mehed on paremad lapsevanemad kui on emad. Osaliselt on see tingitud sellest, et ema puudumisel perekonnas peab isa olema nii ema kui isa rollis ühteaegselt, seega on nad ka rangemad. (Myllärniemi, J. 2010)
„Eemalolevad isad“ – selles kategoorias mehed jagunevad omakorda kaheks: isa ei osale lapse igapäevases elus, kontakteerub ja suhtleb lapsega väga harva. Last kasvatab tihtipeale ema või võib ka aidata vanaema. Lapsel ei ole isa tuge ja õpetusi. (Myllärniemi, J. 2010)
Teine variant sellest mustrist on isad, kes elavad küll samas perekonnas, ent ei anna edasi oma hoolt ja tuge lapsele edasi. Nad ei mõista, et lapsi tuleb kallistada ja nendega mängida, selliste isade jaoks on õige kasvatus ainult „kasvatus“. See ei tähenda, et sellist tüüpi mehed ei armasta oma lapsi, põhjus sellises kasvatuses on lihtne – nad ei oska muud moodi oma lapsi kasvatada. Ka neid on omakorda nii kasvatatud . (Myllärniemi, J. 2010)
„Eraldatud isad“ – peamine põhjus, miks mehed muutuvad lastest eraldatuks ongi lahutus ja lahku kolimine. Teiseks põhjuseks on töö, mis hoiab lapsi oma isast eemal. (Myllärniemi, J. 2010)

ISADUSE OLEMUS

Isadust on peetud bioloogiliseks paratamatuks, kuid sotsiaalse struktuurina uueks ja mitmeti juhuslikuks nähtuseks. Isadus ja mehelikkud on teineteisega lõdvalt seotud, samal ajal kui emadus kuulub enesestmõistetavalt naiselikkuse juurde (Sinkkonen, J. 2001)
Ema ja isa peaksid omavahel jagama vanema ülesandeid võrdselt. Kui ema võtab kõik kasvatuslikud ülesanded enda peale, ei teki isal sama tugevat sidet lapsega kui ema ja lapse vahel. Teine asi mis võib juhtuda, on see, et isa kaotab igasuguse huvi laste kasvatmise vastu. Mis puutub turvatundesse, on lapsel palju turvalisem lapsepõlv, kui teda kasvatavad nii ema kui isa. Kasvatmise all mõtlen seda, et lapse arendamisest ja temaga tegelemisest võtavad osa mõlemad, mitte seda, et ema ja isa elavad vaid koos. Ei ole hea, kui inimesed, kes lapsega tegelevad väga sageli vahetuvad. Mitmete erinevate hooldajatega laps kasvab ebakindlaks ja ümbritsevat keskkonda umbusaldavaks. Emale lapsehoidmisel sekundeeriv isa toetab lapse kiindumussuhte ja turvatunde tekkimist. Lapse erinevatel eluperioodidel on isa roll tema isiksuseomaduste ja oskuste kujunemisel erinev. Veetes aega imikuga õpib isa mõistma tema signaale ja nendele vastama (Tuuling 2007).
Mees on füüsiline soomääratlus. Isa on auaste , suure tähega sõna. See nimi omistatakse ja selle saab ka väga kiiresti ära võtta, kui mees pole seda auastet väärt. Meheks sünnitakse – isaks aga kasvatakse. Isa on kellegi jaoks, teiste silmade jaoks. Seega on isa mentaalne mõiste. Mõni inimene võib olla mees, eriti osav naistega ja hea läbirääkija, aga temas ei saa kunagi head isa ( Talvik , E. 2007). Võib-olla ainult spermadoonori näol. Isaks saamiseks on vaja olla koos oma lapsega, suhelda temaga, arendada teda ja ennast ning sellega tugevneb ka isa-lapse suhe.
Ei ole vahet kumb vanematest hooldab väikest last, kas ema või isa. Oluline on aga see, kuidas vanem seda teeb. Lapsele tuleb anda hoolitsust, armastust, tähelepanu ning mis kõige olulisem – laps peab tundma ennast turvaliselt. Turvatunne on üks tähtsamatest aspektidest lapse arengus. Kui laps tunneb ennast hästi ja turvaliselt, on tema areng kiirem ja produktiivsem, sest ta tunneb ennast mugavalt , enesekindlalt, tal on olemas päevakava, kindel rutiin, mida jälgida.
Laps peaks suhtlema mõlema vanemaga ühepalju. Ainult emaga suheldes ei koge ta isa-armastust ja hoolivust, mida peaks ta saama. Isa roll tema lapse isiksuseomaduste ja oskuste kujunemisel on erinev. Veetes aega imikuga õpib isa mõistma tema signaale ja nendele vastama. Lähedane ja usaldusväärne suhe isaga mõjutab imiku suhtlemist teiste täiskasvanutega – suhted on sõbralikumad ja usaldavamad. Sinkkonen väidab, et isa kontaktivõtule vastavad juba mõnenädalased imikud (Sinkkonen, 2001)
Isa suhtleb lapsega mängides. Lapse nägu lööb särama , kui isa hakkab teda hüpitama või kiigutama. Mängu saadavad isa häälitsused läbisegi lapse kilkamise ja naeruga. Isa mäng on füüsiline, ta puudutab, patsutab ja kõditab last. Isa mängustiil ei ole mingi mehelikkusega seotud muutumatu omadus. See on paljude meestele loomupärane. Samas ei ole isad ka teadmatud, nad ei torma ka kohe vastsündinut last hüpitama, vaid ootavad kuni laps on piisavalt palju kosunud (Sinkkonen, 2001). Ka lastele on väga tähtis tema ja isavaheline suhe. Ühiste mängude abil õpivad isa ja laps teineteist tundma ja samas õpetavad isad lapsele iseseisvust. Isad annavad võrreldes emadega mängudes lapsele rohkem vabadust ja võimaldavad ka rohkem seeläbi lapsel oma võimeid proovile panna. Isa tegevus kujundab lapses ka soorollidele omast käitumist. Isad kohtlevad poisse ja tüdrukuid erinevalt ja sellega kujundavad soolise eristamise välja juba enne kooli.
Pedagoogikateadlane Maie Tuulik väidab, et poisil toimub rolliline samastumine isaga 5 – 7 eluaastal , tüdrukul emaga 4 – 8 eluaastal. Samastumisele aitavad kaasa soojad ja südamlikud suhted vastassoost vanemaga. Mehelikkusele pannakse alus juba eelkoolieas . Viiendast eluaastast võiks pojaga tegelda rohkem isa, sest temalt õpib poeg iseseisvust, mehisust ja tasakaalukust. 5-aastane poiss tajub isa enda jaoks ideaalse mudelina, jäljendades teda juba teadlikult. Isa, kes käitub poja silme all mehele vääritult, alandab sellega mehelikkuse algeid oma pojas. Mida vanemaks poiss saab, seda tõsisemaid nõudmisi esitab ta isa käitumisele, seda rangemalt analüüsib tema mõtteid. Kuna isa on pojale otseseks rollimudeliks, siis tema puudumist elatakse üle väga valusalt. See muudab poega kasvatava ema ülesanded raskemaks – naiselikkust kaotamata tuleb pojaga suhelda ka mehelikult, isalikult (Tuuling 2007).

ERINEVAD „ISA-TÜÜBID“

Meeste arusaam isarollist võib olla väga erinev ja sellest tulenevalt on isasid ka väga erinevaid. Soome Jyväskyla Ülikooli pedagoogika doktor Jouku Huttunen on isaduse mõistet vaadelnud neljast aspektist :
Geneetiline ehk bioloogiline isa – on mees, kes on viljastanud munaraku, seega mees kui sigitaja;
Juriidiline isa – mees, kes on seadusjärgselt lapse isa, juriidilise isadusega kaasnevad teatud seadusejärgsed õigused ja kohustused lapse suhtes;
Sotsiaalne isa – mees kes jagab oma igapäeva elu lapsega; elab temaga koos ja hoolitseb tema eluliste vajaduste rahuldamise eest;
Psühholoogiline isa – mees, kes on saavutanud lapsega lähedase suhte, elades temaga koos või eraldi peab laps teda kõigis olukordades oma isaks ja eeskujuks (Huttunen, J. (2006). Parenthood from the fathers point of view. WELLCHI Network Conference 2. [02.11.2007]).
Ideaalne olukord oleks selline, et kõik need neli isakuju oleksid ühes. Ent tavaliselt see siiski nii ei ole. Lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt on väga oluline, et tal oleks olemas psühholoogiline isa – mees kellele saab alati kindel olla, kellega suhelda, keda armastada ja kelle poolt armastatud olla. (Tuuling 2007) Jouni Kempe on raamatus “Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest” refereerinud doktor Jouko Huttuneni, kes on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks:
Eemalolev isa – ei pruugi olla füüsiliselt lapsest eemal viibiv isa, küll aga psühholoogiliselt eemalolev. Tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Selline mees ei pea isaks olemist mehelikkuse osaks, ta on lapse suhtes jahe ja tõrjuv.
Traditsiooniline “vanaaegne” isa, kes hoolitseb oma perekonna eest suurniku moel. Isadus on säärase mehe jaoks lihtsalt perekonna olemasolu, ilma et perekond ja isadus moodustaksid olulist osa tema meesidentiteedist. Ta on enamasti karistaja ja oluliste otsuste tegija . Selline isa ei loobu mitte kunagi oma harrastustest või karjäärist perekonna heaks. Selline roll ei pruugi olla alati mehe enda vabatahtlik valik, vaid ühiskondlik enesestmõistetavus, millega ta siiski sisimas rahul ei ole.
Toetav isa. Selline ema abistav isa kujunes välja 1970. aastatel. Ta on oma lastesse siiralt kiindunud ja tal on nendega tugev emotsionaalne side ja ta võtab osa ka kodutöödest. Ometi ei muutu sellest kuigi palju ema seisund, ta on ikka kodutööline ja peamine vastutaja laste hooldamise eest. Toetaval isal ei pruugi alati olla selge, mida tal tuleb isana teha ning kuidas ühendada isadus oma töö, harrastuste ja mehelikkusega.
Alles kujuneva meestüübina, eristab Huttunen uut isa (new father ), kes vastutab pere eest ja seob end sellega. Uus isa tahab seda, et mõlemal vanemal oleks ühesugune vastutus, seda nii kodutöödes kui ka laste hooldamisel ja kasvatamisel. Sellise nägemuse korral võib mees vahetada ametitöö kodusolemise vastu ehk siis loobuda tööelust ja olla “kodune isa” (Huttunen, J. (2006). Parenthood from the father&s point of view. WELLCHI Network Conference 2. [02.11.2007]).

KOKKUVÕTE

Isade roll perekonnas võrreldes vanade aegadega on kõvasti muutunud. Loomulikult eksisteerib ka tänasel päeval selliseid perekondi, kus on kasvatamise põhimõtteks vanade aegade ideed, kus isa on pea ja tähtsaim isik perekonnas.

ALLIKAD

Burgess, A. (1997). Isarolli muutumine. Tallinn: Varrak .
Hansson, J., Oscarsson, C. (2006). Õnnelikud lapsed. Tallinn: Varrak.
Huttunen, J. (2006). Parenthood from the father&s point of view. WELLCHI Network Conference 2. [02.11.2007]
http://www.ciimu.org/webs/wellchi/conference_2/streamb/huttunen.pdf
Lehte, T. (2007). Isaga koos on kasvada hea [2015, jaanuar,14] http://www.perekool.ee/artiklid/isaga-koos-on-kasvada-hea/
Myllärniemi, J. (2010). Meheks saamine ilma isata. Soome: Kustannus-Osakeyhtiö Kotimaa
Sinkkonen, J. (2001). ...
Talvik, E. (2007). ....
15