Kodu ja perekonna roll lapse arengus (1)

SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
1. KODU JA PEREKOND KASVUKESKKONNANA 3
1.1. Kodu kolm mõõdet 5
1.2. Mitu põlvkonda koos 6
1.3. Kodu mängunurgana 7
1.4. Mänguasjad ja mängunurk 8
1.5. Kodu keelekeskkonnana 8
1.6. Avatud suhted perekonnas 9
2. LAPSEGA TEGELEMINE 11
2.1. Jagamatu tähelepanu 11
2.2. Lapsele pühendatud aeg 12
2.3. Lugemine koos lapsega 13
2.4. Raamatute tähtsus lapse mängumaailmas 13
2.5. Peretraditsioonid 15
KOKKUVÕTE 16

SISSEJUHATUS

Suure osa oma aktiivsest ajast veedab laps väljaspool kodu ja perekonda. Sellest hoolimata on perekonnal ja kodul tähtis roll lapse arengus. Laps sünnib perekonda. Perekond ja kodu on talle esimeseks kasvukeskkonnaks.
Samuti on lapse kõige lähem sotsiaalne keskkond tema perekond. Lapse emotsionaalne kasvatus algab perekonnas. Tundekasvatuse sügavus ja mõju oleneb sellest, kuidas vanemad oma lastega suhtlevad ning mida nooremad on lapsed, seda enam on nad seotud perekonna ja vanemate mõjutustega.
Pered on oma lastele elukeskpunktiks. Pered on oma laste eest hoolitsejateks, otsustajateks ja õpetajateks. Lapsed saavad peres psüühilise, emotsionaalse ja arengulise heaolu ja pered on esmased laste õpetajad.
Oma töös ma annangi ülevaate kodust ja perekonnast kui lapse arengu esmatähtsast mõjutajast.

1. KODU JA PEREKOND KASVUKESKKONNANA

Kodu on see paik, mis annab igale pereliikmele rahu ja turvalisust (vähemalt peaks andma) Eriti vajab turvalisust laps. Kodu annab kõige suuremas koguses ja kõige enne tuge ja jõudu, annab väge, s.o elujõudu. Laps ise on aga väeti. Ta on nõrk, kergesti haavatav ( Talts , Tilk 1997:31).
Kodutunde ja kodu mõju meie psüühikale on oluline, selle alahindamine on olenemata east ning soost ehk meie üleväsimuse põhjustajaid. Tõeline kodu pakub hingelist kaitstust, mõistmist ja elutervet pingete maandust ning on turvaliseks kasvulavaks uue põlvkonna mehepoegadele(Linnas & Niiberg 2007:12).
Kodust sõltub, kui õnnelik, usaldav ja tasakaalukas laps on, kuidas ta suhtleb täiskasvanutega, sõpradega ja teiste lastega. Milline on ta arusaam endast ja oma võimetest. Kas ta oskab osutada hellust või eraldub teistest. Kuidas ta käitub uutes olukordades . Seega, hoolimata mõningatest kõrvalistest faktoritest, on kodu mõju lapsele suurim (Campell 1991:10).
Kodus kujunevad lapse maailmavaate, moraali, iseloomu ja huvide alused. Siin õpib laps tundma ühiskonnaelu reegleid, inimestevahelisi suhteid. Kodune õhkkond mõjutab last määravalt, veedab ta ju seal oma kõige vastuvõtlikumad aastad ,omandades oskuse elada teiste inimeste keskel, võttes alateadlikult omaks suhtlusmallid, mis hiljem saadavad teda kogu elu (Niiberg&Linnas 2007:14).
Kodu ja vanemad avaldavad tugevat sisulist mõju lapse isiksuse arengule.Kodu peab olema lapse jaoks kasvamise koht, talle turvalist, rahu, hellust ja armastust pakkuv koht. Laps ootab oma vanematelt ausat ning osavõtlikku kohtlemist. Iga vanem tahab, et tema lapsest kasvaks tubli inimene. Lapsepõlvekogemustest kujuneb esmane pilt iseendast, oma suutlikkusest maailma mõista ning toime tulla ( Tuuling 2008: 6-7).
Kodune kasvukeskkond on lapse arengu seisukohalt väga oluline (vanema ja lapse vaheline kiindumussuhe, vanema aeg lapse jaoks, mänguasjad ja vahendid). Lapsevanem peaks kodus võimalikult palju oma lapsega tegelema (Nugin 2005: 117).’
Peeter Põld on öelnud, et kasvatajana – arendajana seisab esikohal perekond. Siin algab lapse oma elu, sellega on ta pärilikkuse kaudu kindlalt ühendatud see annab tema mõtte-, tahte- ja tundeilmale esialgse kuju. Perekonna peamõju seisneb selles, et ta istutab ja kasvatab lapsi olemasolevasse kultuuri. Perekonnas omandavad lapsed valdava osa oma käitumismallidest, hoiakutest ja väärtushinnangutest, ja need on väga püsivad. See on levinuim ja sotsiaalselt kõige väärtuslikum kasvukeskkond, mis tagab lapse isiksuse arengu, loob võimalused tema põhivajaduste katmiseks ning aitab kujundada elustiili. Lapse keskendumisvõimet mõjutab see, kuidas vanemad temasse suhtuvad, kas ta saab piisavalt tähelepanu ja armastust. Laps keda ei väärtustata, ei suuda madala enesehinnangu tõttu saavutada häid tulemusi (samas:17).
Perekond on ikka ühenduses lastega, ilma nendeta on ta õnnetus, ebanormaalne , haiglane nähtus, sest perekond on loomulik ja tingimata tarvilik kasvatusasutis, mida mingi teine ei saa asendada (Põld 1932).
Iga perekond on orienteeritud teatud väärtustele. Kasvuprotsessis toimub vanemate poolt omaksvõetud väärtuste edasiandmine lastele mall – õppe abil. Samas juhivad kasvatust ennast antud konkreetses perekonnas või terves ühiskonnas tunnustatud väärtused. Väärtused väljenduvad tegevuses ja tegevused omakorda annavad võimaluse sisestada uusi väärtusi. Perekonnas antakse edasi nii kõlblusväärtused, kui ka need, mis otseselt ei oma kõlbelist iseloomu. Näiteks: kodu omapära, suhtlemine, perekonna poolt väärtustavad tegevused ( Elmest 1995: 8).
Kõik ühiskonna mõjud jõuavad lapseni läbi perekonna, perekonna arusaamadest ja tõekspidamistest lähtuvalt .Esimene, kes lapsele ühiskonnas kehtivaid kultuurinorme vahendab on perekond. Vanemad annavad edasi elamise viisi, traditsioonid. Perekonnas õpivad lapsed vanematelt hoiakuid, inimestega suhtlemist, kombeid ja elutarkusi. Vanemad jätavad oma lastesse kustumatu jälje, mis alateadlikult mõjutab viimaseid läbi terve elu. Kui lapsed austavad oma vanemaid, peavad nad oluliseks ja pühaks samu asju, mida vanemadki. Perekond on hädavajalik kasvukeskkond lapsele-pakub talle kõige paremat kaitset ja arengustimulatsiooni. Oma esimesed sammud teeb laps peres, esimesed sõnad kuuleb ta emalt ja isalt, esimesed ettekujutused maailmast saab ta oma kodust. Perekond on koht, kus laps kasvab Inimeseks ( Tuulik 2001:151).
Perekond on seega lapse kasvatuse koht kõige pealt tema koolieelses eas, mille kõrvale võiksid astuda surrogaadina või täiendusena laste varjupaik ja lasteaed . Pärastpoole, kui laps kooli astub , ei vabane perekond tema eest hoolitsemisest ega tema kasvatuse juhtimisest, sest laps jääb temaga alalisse ühendusse, ta on tema eeskostmise all niikaua , kui ta täisealiseks saab. Perekonna mõju kestab edasi maksvais kombeis, korras, vahekordades omade ja teiste inimestega, juhtmõtteis, mille järele toimetatakse oma tööd kutses ja kodus; ilmavaates ja hinnanguis, mis antakse väärtustele, huvides, mida seatakse püüdmiste etteotsa , ajaviites, lõbustustes, harrastustes jne. (Põld 1932).
Kodu on personaalsuse kaitseala, mitte teatrilava, kus laps peab õppima tegema nägusid vastavalt vanemate nõudmistele. Kodus peaks igal inimesel olema füüsiline ja vaimne pelgupaik, kus saaks olla, kartmata, et keegi sinna vägisi „sisse sõidab”.Kodu ei tohi kujuneda hotelliks, kus last teenindatakse temalt midagi vastu nõudmata, ega gestaapoks, kus last üle kuulatakse teda ometi lõpuni ära kuulamata. Ammugi ei tohiks kodu olla kuldpuur, kus last maailma hädade eest varjus hoida püütakse. Kodu on ühiste tegemiste ja mõtlemiste paik, kus kõik pereliik­med teevad pidevat koostööd – ai­nult siis igatsetakse sinna ka aastate pärast tagasi. (Niiberg 2007: 3 ).

1.1. Kodu kolm mõõdet

Kodu on eelkõige psühholoogiline fenomen, millel on kolm mõõdet.

• Füüsiline. Üksnes füüsilist mõõdet omav kodu on lihtsalt maja või korter , kus käiakse magamas –nn „peremagala”.
  
• Psüühiline ehk hingeline . Psüühilise mõõtme kujundajaks on pereliikmete omavahelised suhted ning kodune mikrokliima .
  
• Vaimne ehk sotsiaalne. Vaimsuse määrab see teadmiste ja oskuste pagas , mille laps laia maailma võtab kodust kaasa, oskamaks olla tulevikus täisväärtuslik ilmakodanik (Niiberg&Linnas 2007:12).
  

1.2. Mitu põlvkonda koos

Lapsed vajavad vanavanemaid, nende vaikset tasakaalukust, elutarkust, nende aega ja tähelepanu, soojust hellust ja armastust. Lülitunud vanavanemad pereelust välja, oleme ju ise ilma jäänud paljudest asjalikest, oma kogemustele toetuvatest nõuannetest kõigis eluvaldkondades. Laps kasvab aga eelkõige eeskuju najal (Talts&Tilk 1997:36).
Teatud arenguetapis vajavad lapsed juhendajaid ja eeskujusid sama palju kui korralikku kasvatust. Juhendaja roll ei ole turvata lapse emotsionaalset baasi, vaid parandada tema arusaamist maailma asjadest. Vanavanemad võivad olla suurepärased juhendajad.Vanavanemad kannavad endaga kaasas elutarkusi ja traditsioone ( Kropp 2001:262).
Viis põhjust, miks vanavanemad peavad käe ulatama.

• Neil on laste kasvatamises teatud kogemusi ning nad võivad mõnikord olla paremad hooldajad kui lapse oma vanemad.
  
• Neil on sageli dollar või paar lastelaste peale kulutamiseks.
  
• Nad ei istuta lapsi televiisoriekraani ette, nagu mõned lapsehoidjad teevad.
  
• Sellepärast, et vanemad vajavad kogu abi, mida nad saavad – laste kasvatamine on raske nendele perekondadele, kus on vaid üks palgateenija, kurnav nendele, kus mõlemad vanemad käivad tööl ning iseäranis raske üksikvanematele.
  
• Kui vanavanemad kaasa löövad, armastavad lapselapsed neid sageli piiritult (Kropp 2001:265).
  

1.3. Kodu mängunurgana

Bruce on öelnud, et mänguga täidetud lapsepõlv on aluseks laiale ja kogu elu kestvale õppimisoskuste kujunemisele (viidatud Ugaste 2005:170).
Lastepsühholoogid väidavad, et eelkooliealisi lapsi on vanematel kõige parem õpetada mängu kaudu ja neile ette lugedes, kuid teiselt poolt on märkimisväärt, et ka argipäeva sündmustes saavad lapsed väga olulisi õpikogemusi (Nugin 2005:120).
Laps loob endale arusaadava mängumaailma matkimaks seda, mida ta ümbritsevas igapäevases elus enda jaoks on avastanud. Laps mängib läbi kõik tema jaoks uued teadmised, liigutused, tundmused – mõtestades neid ja sidudes juba olemasoleva teadmiste pagasiga. Seega tuleb lapse igakülgseks arenguks vanematel ja õpetajatel luua tingimused, mis võimaldavad lapsel saada piisavalt uusi kogemusi ümbritsevast ja mängida (Tuuling 2008:7-8).
Mängukeskkonna loomine on laste mängumaailma loomisel väga oluline tingimus. Lapse mängumaailmas peab olema palju erinevat ja mitmekesist mängumaterjali. Seal peaks olema nii suurt kui väikest mängumaterjali, samuti mänguvahendeid toas ja õues mängimiseks (Ugaste 2005:162).
Mida vaesem on mängunurk, seda kasinam on lapse sõnavara. Kuid kindlasti ei tohiks see olla üle kuhjatud, eriti kallitest mänguasjadest. Tegevus ja mäng pakuvad iga päev uusi arusaamu ning mõisteid. Maalaps leiab koduümbruse loodusest tuhandeid mängukanne. Neli seina ei anna lapsele ei mõisteid ega mänge. Loodus jääb kõige paremaks klassitoaks. Maalapsele algab kodutunne juba kaugel pilvepiiril paistva kodumetsaga. Suurlinn tapab koduhinge ja-vaimu (Niiberg&Linnas 2007:14).’

1.4. Mänguasjad ja mängunurk

Mänguasju liigitades, valides ja eelistades tuleks lähtuda sellest, milliseid vaimseid ja füsioloogilisi funktsioone nad arendavad . Mänguasjade vahendusel suunatakse lapse soorolli omandamist, väärtuste, vilumuste ja harjumuste kujunemist, sotsiaalseteks rollideks valmistumist (Niiberg&Linnas 2007:78).
Mänguasjade üleküllus takistab lapse mõtlemisprotsesside arengut, pidurdab tähelepanu- ja keskendumisvõime kujunemist. Võib tekkida olukord, kus sisuka mängu asemel laps lihtsalt loobib ja lõhub mänguasju. Uurimused on näidanud, et tehnika viimasele sõnale vastavad mänguasjad, mille käivitamiseks tuleb ainult nupule vajutada või pulti peos hoida, ei erguta kuigivõrd mõtlemisprotsessi arengut. Sama kehtib ka üheülbaliste arvutimängude kohta. Laps areneb kiiremini, kui ta mängib lihtsate (isegi väga lihtsate) asjadega, kus ta saab rakendada oma loomupärast rikkalikku fantaasiat (Niiberg&Linnas 2007:80).

1.5. Kodu keelekeskkonnana

Inimene on kõnelev olend: seda peetakse kõige olulisemaks tunnuseks, mis eristab teda teistest elusolenditest. Maailma sündides satub laps teatavasse kindlasse keelekeskkonda. Alates sünnihetkest kuuleb laps enda ümber kõnekeelt (Niiberg&Linnas 2007:82).
Parim emakeele õpetaja on ema, kellega räägitakse sünnist peale. Lastel, kellega vanemad palju räägivad, on kõne areng kiirem ja sõnavara laiem. Sõnavara laius ja mitmekesisus on oluline, sest sellest sõltub see, kui hästi hakkab lapsel koolis minema, kui kiiresti ta õpib lugema ja kirjutama. Ka maailma asjadest arusaamiseks on vaja küllalt laia sõnavara. Jutukal inimesel on lihtsam oma arvamusi , tundeid, mõtteid ja soove teistele arusaadavaks teha (samas:14).
Lapse igakülgse arengu esmaseks tingimuseks on, et temaga tegeletaks sünnist alates. Et laps üldse kõnelema hakkaks, on vaja temaga rääkida. Emakeel on see keel, mida inimene õpib esimesena, mida ta peab valdama kõige paremini. Nii luuakse eluks kindel alus, mis aitab lapsel edasi jõuda. See kuidas väikese inimesega suheldakse ja tegeletakse, on määrav tema intellektuaalses arengus. Vastavalt sellele arenevad ka lapse kõne ja keel. Mida rikkalikum ja korrektsem on lähikondlaste kõne, seda arenenum on lapse kõne(samas:83).
Lapse kõnearengule mõjub, millist kõnestiili tarvitatakse tema kodus. Laps harjub tarvitama kuuldud sõnu ja saavad talle hiljem omaseks . Kui kodused tarvitavad omavahel rääkides vandesõnu, roppe ja kahemõttelisi kõnekäände, siis omab need ka hiljem laps. Raske on hoida last neid kõnekäände tarvitamast, kui lapsel on juhus neid kuulda. Ei aita seal tihti karistus ega noomimine . On üldine nähe et laps kaldub kergesti rumalatele sõnadele, ja ära  harjutada saab last ainult sel juhul, kui hoida last halba kuulmast.  Iga kuuldud halb sõna labastab lapse hinge ja viib tema intelligentsi madalamale ( Tuulemaa 1935).
Inimmõtlemise vääramatu eeldus on kõne. Lapse mõtlemist ei saa arendada, ilma et arendataks tema kõnet. Mõistete kujundamine ja kõne arendamine käivad käsikäes ja õigel ajal. Hea mõtleja arendamine on põhimõtteliselt lihtne: laps peab esimestest elupäevadest peale saama meeleorganitega tajuda ümbritseva keskkonna keerukust, kuid seda peab saatma sõnaline selgitus (Niiberg&Linnas 2007:83-84).

1.6. Avatud suhted perekonnas

Avatud suhete aluseks on mitmekülgne huvitatus lapse tegevusest, tema huvidest, vajadustest ja käitumise motiividest. Huvitatus lapsest ei tähenda temale lakkamatute küsimuste esitamist ega aruandmist oma tegevusest. Pigem on see võimalus rääkida oma mõtetest ja muljetest, kartmata seejuures etteheiteid ja manitsusi. Just selle võimaluse puudumine valmistab paljudele lastele südamevalu, tekitades tunde, et neid ei mõisteta (Talts&Tilk 1997:65).’
Avatud suhete tähtsamaks eelduseks on vastastikune huvi üksteise mõtete ja tunnete vastu. Kui see huvi puudub ei saa kodu olla turvaliseks paigaks ning laps õpib oma mõtteid ja unistusi hoidma endas või heal juhul, sõprade olemasolu korral, jagama kõike nendega (samas:66 ).
Peresisesed suhted on lapse esimene elupikkune sotsiaalne mulje. Lähisuhted on suhted, kus inimesed võivad olla avatud ja kus on võimalus leida mõistmist. Perekond, sõbrad, vastastikune armastus – need on sõnad, mis kirjeldavad lähisuhteid. Nende suhete puudumisel ei ole võimalik väljendada oma hirme ega hoida ülal enesehinnangut. Tunda end kellelegi vajalikuna on aga enesehinnangu jaoks oluline (Niiberg&Linnas 2007:17).
Avatud suhted tähendavad kindlasti ka üksteise arvamuste ja tunnete respekteerimist (Talts&Tilk 1997:66). Aga nad ei tähenda, et saame alati ja kõiges lapsega nõustuda, kuid need õpetavad probleemi analüüsima ja seda sõnades väljendama. Need suhted väljenduvad kogu koduses elulaadis, näiteks selles, kas rõõmustatakse üksteise kojutuleku üle, kas on soovi näidata ka teistele, missugust raamatut parasjagu loetakse või missugust telesaadet kavatsetakse vaadata. Avatud suhted selleks ongi, et pereliikmed üksteise vajadusi paremini mõistaksid ja kodu peaks igale lapsele olema esimene paik, kus on kõik eeldused avatud ( samas:67-68).
Inimestel, kes on lapsepõlves suhelnud suurema hulga heasoovlike autoriteetsete täiskasvanutega, on kujutlused enda kohta täpsemad. Peresõpru valivad ja nendele annavad hinnanguid ju ikkagi vanemad. Tädid ja onud , perekonna sõbrad ja head tuttavad- kõigil neil on suhtluses täita oma roll. Külla kutsutud tädisid ja onusid uuritakse teraselt ning tähelepanekud sõnastatakse varjamatult ja valjusti. Hiljem jäljendatakse lähedasi täiskasvanuid rollimängudes.
Sellised lapsed on iseseisvamad, emotsionaalsemad, enesekindlamad ja oma otsustes julgemad. Emotsionaalne mikrokliima, sõpradering, täiskasvanute ühiskondlikud huvid, nende haridus ja haritus , keeleoskus, meelistegevused –need on tegurid, mis mõjutavad sirguvat ilmakodanikku enamasti rohkem kui spetsiaalsed kasvatuslikud vestlused ja moraaliloengud (Niiberg&Linnas 2007:13).

2. LAPSEGA TEGELEMINE

Kodu on ennekõike suhe ja suhtlemine. Suhtluse kõige elementaarsemad võtted – tähelepanu köitmine, kontakti saavutamine – omandatakse juba imikueas , mil eeskätt suheldakse oma vanemate ja teiste kõige lähemate inimestega. Kodu ja seda asustav perekond on alggrupp, kus kujuneb intiimne kontakt mitte ainult laste ja vanemate, vaid ka mitmesuguses vanuses laste, vanavanemate ja sugulaste vahel. Sotsiaalsele arengule pannakse alus kodus juba väga varases eas (Linnas & Niiberg 2007:12-13).
Täiskasvanu suhtlemiskvaliteedist oleneb laste mänguoskuste tase ja õppimisvõimalused mängudes (Ugaste 2005:170). Õppima suunab last tema kaasasündinud uudishimu ja avastamistung. Laps otsib tema ette kerkinud küsimustele vastuseid ja selle kaudu õpibki. Et säilitada soovi õppida, peavad lapse küsimused juba varasest east peale vastuseid. Mida enam küsimusi jääb vastuseta , seda passiivsem on laps uusi teadmisi hankima (Tuuling 2008:8).
Kooselu peres tähendab, et pereliikmed on üksteisega tihedalt seotud ja suhtlevad omavahel. Et igaüks on omaette isiksus oma loomuse ja eripäraga, mõjutab iga üksiku pereliikme suhtlemislaad kogu süsteemi. On oluline, et osataks arvestada teiste pereliikmetega (Tuulik 2001).

2.1. Jagamatu tähelepanu

Kuhu viib jagamatu tähelepanu? Olukorda, kus laps tunnetab, et ta on täiesti omaette koos ema või isaga, nad kuuluvad ainult temale. Sel momendil on laps emale või isale maailma tähtsam isik. On vaja ,et laps seda tunnetaks.
Jagamatu tähelepanu ei ole midagi sellist, mida antakse lapsele siis, kui aega on. See on lapse eluline vajadus. Selle vajaduse rahuldamisest sõltub lapse ettekujutus endast, kuidas ümbruskond teda tunnustab. Kui lapsel puudub vanemate jagamatu tähelepanu, muutub ta järjest rõhutumaks ja tunnetab, et kõik muu on temast tähtsam. Laps tunneb end kaitsetult. Ta vaimne ja emotsionaalne areng on häiritud. Selline laps jääb kergesti lasteaias ja koolis üksi. Ta on kinnisem kui need lapsed, kellele vanemad on aega ja tähelepanu kinkinud. Omaette jäänud lapsel on tavaliselt probleeme, ta ei oska enese eest seista ja elab ebaõnnestumisi raskesti üle. Ta on erakordselt sõltuv õpetajast või teistest täiskasvanutest, kellega kokku puutub ( Campbell 1991:50-51).

2.2. Lapsele pühendatud aeg

Et jagamatu tähelepanu osutamine lapsele on elutähtis, tuleb jälgida, kuidas seda teostada. Ise pean parimaks viisiks, et varun aega lapsega kahekesi olemiseks (Campbell 1991:51).Lapsele pühendatud aeg ei too raha sisse, see aga rikastab mõlemat poolt hoopis sügavamas tähenduses. Selle äratundmiseni jõudmiseks on vaja kannatlikkust ja pühendumist, et mõista – lapsega koos veedetud ajal on hindamatu väärtus, mis annab tagasi kaotatud minutid ja tunnid (Talts&Tilk 1997:75).
Tänu lapsele pühendatud ajale saame me lähisuhete kaudu jõuda teineteisele lähemale, mõista, missugune on lapse mõttemaailm, mille üle ta rõõmustab ja kurvastab. Aga ka saame arendada lapses empaatiavõimet, mis aitab tal paremini mõista teiste pereliikmete tundeid ja vajadusi. Empaatiatunne on ka keskseks võimeks, mis aitab last edaspidi uutes olukordades kohaneda ja toime tulla eakaaslastega ja täiskasvanutega. Laps, kellel see tunne on normaalselt arenenud, on vastuvõtlikum täiskasvanute soovitustele ja mõjutustele ning on sagedamini valmis abi pakkuma (samas :76).
Kõige raskem kogu lastekasvatuses ongi leida aega, et olla lapsega häirimatult kahekesi. Selguvad parimad vanemad: kas lastele aega otsivad, hoolitsevad, õiget järjestust arvestatavad, või need vanemad, kel on alati kiire, ka oma laste jaoks. Korralik lastekasvatus nõuab aega. Aja leidmine meie tormakas ühiskonnas on raske, liiati, kui lapsed veedavad meelsamini õhtu televiisori ees. Seda enam on isa või ema jagamatu tähelepanu neile määrava tähtsusega(Campbell 1991:51).

2.3. Lugemine koos lapsega

Üheks kõikide jaoks kättesaadavaks võimaluseks, millel on mitmeid plusse kaasaegsete suhtlusvahendite kõrval on lugemine koos lapsega. Lastele lugemisel on ääretult oluline osa lapse mõtte- ja tundemaailma rikastamisel.
Nende tegevustega seoses on ema või isa täiesti lapse päralt, laps naudib mitte üksnes seda, mida vanem talle ette loeb või millist pilti näitab, vaid ka seda, et ta saab tekkinud muljeid vahetult kellegagi jagada. Nendel hetkedel tunneb laps ennast turvaliselt ja kaitstuna, vanema ja lapse vaheline emotsionaalne side tugevneb(Talts&Tilk 1997:82).
Niisiis on raamatu kooslugemisel ja arutamisel üsnagi sügav tähendus: koos emotsionaalse lähedusega on meil võimalus vahendada lapsele olulisi väärtushinnanguid, mis avardavad tema maailmapildi mitmeid tahke. Lastel, keda on suunatud raamatute võlu avastamisele, on märksa avaram silmaring ning nad on paremini suutelised mõistma ennast ja teisI.
Kooslugemise üks eeliseid on ka see, et vanema enese vaimustus ja huvi loetu vastu on innustav ja kaasakiskuv(samas :83).
Lapsega koos lugemine on tegevus, mis peaks rõõmu pakkuma mõlemale poolele ning olema vaba käsust ja sunnist. Seda tegevust kroonib kindlasti edu, mis väljendub vanemate ja lapse suurepärastes vastastikes suhetes ja teineteise mõistmises. Head suhted aga on eelduseks, et suudame last paremini abistada iseenda ja teda ümbritsevate inimeste mõistmisel(samas:84-85).
Lugemine koos lapsega on ka lapse vaimsete võimete arendamine, mis paneb tugeva aluse tema vajadusele teada saada ja õppida .

2.4. Raamatute tähtsus lapse mängumaailmas

Nii poiste kui ka tüdrukute mängumaailma kuuluvad raamatud. Alguses vaadatakse lihtsalt pilte, loetakse kokku sõnu.
Kodu on esimene koht, kus last lugema suunatakse. Tähtis on , et iga laps saaks raamatu pihku õigel ajal. Kui lapsepõlves ja kodu ning vanemate eeskujul lugemisharjumust ei teki, ei ole see hilisemas eas enam kuigi tõenäoline ja koolis ilmnevad paratamatult õpiraskused(Niiberg&Linnas 2007:81,85).
Lastele on vaja fantaasiaküllaseid, värvikaid ja huvitavaid raamatuid, mis seostuvad nende endi kogemustega ja rikastavad neid, ajavad neid naerma ning tiivustavad nende kujutlusvõimet seostuvad nende maailma ja mõtlemisviisiga(samas :91).
Lastekirjandusega kursis olek pakub vanemalegi üsna palju. Selle vahendusel on hõlpsam sisse elada lapsemaailma ning suuta mõista oma lapse mõttekäike ja käitumismotiive(Talts&Tilk 1997:83).

2.5. Peretraditsioonid

Perekond ja peretraditsioonid on olulised iga inimese elus. Laps, kes kasvab keskkonnas, kus hoitakse au sees rahvakombeid, kus pööratakse üksteisele tähelepanu, kus tuntakse rõõmu ühisettevõtmistest, areneb kaasinimesi ja kultuuri mõistvaks. Läbi peretraditsioonide õpib ta hindama vanu rahvakombeid, austama seda, mis on läbi aegade olnud eestlastele püha. Õpib olema viisakas, teisi arvestav, vastutav .
Lapsevanemate poolt loodud perekultuur hõlmab kõike traditsioonilist perekonnas. Läbi perekultuuri kujundatakse lapses õiged tõekspidamised, hoiakud ja väärtushinnangud. Läbi pere traditsioonide saab lapses kujundada positiivseid omadusi (Mõtsla 2003).

KOKKUVÕTE

Kahjuks kõik pered ei täida oma osa nii hästi kui nad võinuksid. Lapsevanema roll tänapäeva ühiskonnas on muutunud keerulisemaks. Laste ja vanemate vahelistele suhetele avaldavad mõju nii vähene aeg kui ka vanemate ettevalmistus laste kasvatamiseks.
Kodune miljöö jätab lapse hinge sügavad jäljed ja mõjub kaasa hiljem lapse arengule.
Tänapäeva kiire elutempo juures jääb lastevanematel paraku aina vähem aega oma lapsega tegelda. Loodetakse lasteaiaõpetajatele, kes last juba tema sõimes käimise ajast alates arendama ja õpetama hakkaksid. Aga unustatakse, et lasteaed on last toetav asutus ega asenda vanemaid lapse arendamisel.
Tihti piirduvad pereliikmete omavahelised kontaktid kõige hädapärasemaga, tavaliselt mitmesuguste olmeküsimustega. Tüüpilised küsimused, mida lasteaialapsele kodus esitatakse, on: mida sa täna sõid, kas te õues käisite?
Minu lõputöö eesmärgiks olekski analüüsida laste ja vanemate omavahelist suhtlemist ning selgitada, kuidas on sisustatud lapse ja vanema koosveedetud aeg.
ALLIKAD
Campbell, R. (1991). Tingimusteta armastus. Tallinn: Eesti Kristlik Kirjastus.
Elmest, M. (1995).Kodukasvatuse mõju lapse staatusele lasteaias. Tea&Toimeta.6,8.
Kraav ,I.(1992). Noor perekond lapse kasvukeskkonnana Eestis ja Soomes. Haridus.6,
10-14.
Kropp, P. (2001). Mina olen lapsevanem, sina ole laps. Tallinn: Odamees OÜ.
Laps ja lasteaed .Lasteaiaõpetaja käsiraamat. (2005). Koost. Kivi, L., Sarapuu, H. Tartu:
AS Atlex .
Lapsevanem ja õpetaja lapse arengu toetajana- mõtteid lapsevanematele ja õpetajatele.
(2008). Koost. Tuuling, L. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.
Linnas, M., Niiberg ,T. (2007). Laps läheb lasteaeda. Tartu: AS Atlex.
Niiberg, T. (2007). Kodu kui lapse kasvukeskkond. Õpetajate Leht.1, 3.
Põld, P. (1932). Üldine kasvatusõpetus. Tartu: K. Mattiesen.
Talts, L., Tilk, M. (1997). Kodu ja laps. Tallinn: Maalehe Raamat.
Tuulik, M.(2001) Kasvatusõpetus. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
Õppimine ja õpetamine koolieelses eas.(2008). Toimet. Kikas , E. Tartu :Tartu Ülikooli
Kirjastus.
Mõtsla, K. (2003) Peretraditsioonid muutuvas ühiskonnas
http://jol.cma.ee/files/arts/est/11574/007.doc .
Tuulemaa, A.(1935). Mõningaid juhtnööre lapse koduse kasvatuse alalt. [2009, oktoober 6]
http://pesamuna.edicypages.com/lapsevanemale/lapsevanemale-1
17