Perekonna tähtsus lapse arengukeskkonnas (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Haridusteaduste Instituut
Alushariduse valdkond
Piret Kala
PEREKONNA TÄHTSUS LAPSE KASVUKESKKONNAS
Essee
Õpperühm: TPALB -1KÕ
Tallinn 2015
Üldjuhul vaadeldakse arengukeskkonnana perekonda, kaaslaste rühma ning elukeskkonda. Lapse esmaseks ja samas ka kõige mõjuvõimsamaks ning spetsiifilisemaks arengukeskkonnaks ja –faktoriks on kahtlemata perekond. Eakaaslaste ja muu koduväliste arengukeskkonna mõju lisandub alles hiljem. ( Krull 2000)
Alates keskajast on lapse kasvukeskkond muutunud järjest turvalisemaks ja sõbralikumaks. Läbi järgnevate sajandite kasvatati lapsi küll karmilt ja neist püüti vormida korralikke inimesi, aga neile sai järjest enam osaks ka siirast hellust. Aga alles 1900ndatel aastatel seati kasvatusele eesmärke, mis toetasid lapse oma isiksuse arengut. Tänapäeval näeme last juba väärika indiviidina.
Ühiskonna roll lastele turvalise kasvukeskkonna tagamise juures kasvab ning kodu ja vanemate osa lapse elus väheneb üha enam. Kasvukeskkond on lapsele äraütlemata oluline, see on tema igapäev, tema suurim õpetaja. Et aga ühiskonna roll laste kasvatamise juures on kasvanud ning lapsevanemad lihtsalt peavad ümbritsevat keskkonda usaldama , siis aitamaks kaasa lapse arengule võiksid lapsevanemate ning õpetajate põhimõtted ja arusaamad kasvamisest, kasvatamisest ning lastele omastest õppimisviisidest ühilduda.
Pereringis tekivad lapsel esimesed kiindumussuhted, mis panevad aluse väärtushinnangutele ning annavad aluse edaspidiseks inimestevahelise suhtluse mõistmiseks. Vastavalt vanemate (kasvatus) hoiakule mõtestab väike inimene läbi oma kogemuste nähtut-tehtut-kuuldut. Laps on väga paljude sidemete abil perekonnaga seotud. Siin põimuvad suhted ema ja isa, õdede ja vendade, vanavanemate ja sugulaste vahel. Laps jäljendab, talletab ja võtab kõike õige mudelina, olgu see siis hea või halb ( Saarits 1998).
Lastele kõige väärtuslikum vanematepoolne investeering on ema-isa aeg. Kuid on tavaline, et lapsevanemate päevakava on väga tihe ning see, millest just puudust kipub tulema , ongi aeg. Sellega puutun sageli kokku seoses oma tööga, nähes kui väga lapsed vajavad vanemate tähelepanu ja kui väga nad hindavad koosoldud aega. Tuleb ju kümne küünega kinni hoida töökohast ning teha ka lisatunde, et pere majanduslikult kindlustatud oleks. Kui ühiskond minetab perekonna kui esmase väärtuse tähtsuse ning rõhub enam materiaalsele heaolule ning tarbimisühiskonnale loomuomaselt heaolu kasvatamisele, siis selle virr-varri sees on ka lapsevanemad jäänud kaugemaks oma kõige väärtuslikumast varast— lastest.
Lapsed, kelle vanemad nende jaoks aega ei leia, on oma arenguteel pigem üksi. Nad ei saa selgitusi ei neid ümbritsevale (tänaval kaklevad poisid, pahur poemüüja, punase tulega teed ületavad liiklejad) ega ka otse neid puudutavale ( emotsioonid , suhted teiste lastega, eneseväljendus ). Lapse jaoks on oluline vanema nägemus olukordadest, vanema selgitus —olgu siis negatiivse või positiivse sündmuse seletamisega. Ema-isa silmad ja suu on ühel päeval lapse silmad ja suu.
Perekond paneb esimestel eluaastatel inimese arenemisele ja haridusele kõige tähtsama aluse. Seal valitseb vastastikune usaldus, heatahtlikkus ja armastus, mis on kõige tähtsamad tingimused edukaks kasvatuseks. Ka lapse sotsiaalse arengu seisukohalt mängivad suurt rolli lapse kiindumussuhted vanematega, see aitab kujundada põhiusaldust enda ja maailma vastu. Kindlas kiindumussuhtes olevad lapsed on suheldes seltsivamad, sõbralikumad ja enesekindlamad.
Perekonna edukaks toimimiseks ja kooseluks on oluline, et kõik pereliikmed panustavad ühisesse ellu. Emad kulutavad laste eest hoolitsemisele rohkem aega ning on lapse jaoks lähedasemad, isad seevastu mängivad koos lastega ja võtavad ette erinevaid vabaaja tegemisi. Isade toetava tegevuse tulemusena laste kasvatamisel on lastel täheldatud paremaid tulemusi koolis ja eakaaslaste grupis . Ma olen õnnelik, et Eesti on üks nendest maadest, kus saadakse aru lapse esimeste eluaastate kasvukeskkonna ja vanemate läheduse vajadusest. Emal ja isal on mõlemal oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Ema hoolitseb, rahustab, toidab , on seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll – majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka läbi enda mitmete rollide. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel on olulise tähtsusega, kui pöörata tähelepanu laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemise aluseks olevate rolli eeskujude järele. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid. Pere, kus on olemas mõlemad vanemad – ema ja isa – tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega ( Tuuling 2007).
Laste sotsiaalne kompetentsus on samuti seotud emade-isade emotsionaalse eluga. Vanemate oskus lapsi nende negatiivsete emotsioonide väljendamisel lohutada on seotud lapse oskusega paremini oma viha kontrollida. (Santrock 2007) Jälgides vanemaid, õpib laps, kuidas käituda, end väljendada, tundeid näidata ja konflikte lahendada. Laps teeb seda, mida lapsevanem ees teeb ja õpib rohkem läbi vaatlemise kui korraldusi kuulates.
Tänapäeval puutuvad lapsed oma vanavanematega aina vähem kokku kuna enam ei ole palju suurperesid. Sellegi poolest on vanavanemad tähtsad soojuse ja helluse jagajaks, suhete tasakaalustajaks ja vanemate närvilisuse eest kaitsjad . Kaasaegsed vanavanemad püüavad mitte muutuda oma lastest sõltuvaks. Et säiliks iseseisvus . Ja ei taheta olla ka lapselaste pidev hoidja. Vanavanemad mõjutavad lapsi oma elukogemuse ja teadmistega. Neil on laste käitumisele nii otsene kui ka kaudne mõju. Kaudne, näiteks vanavanemad toetavad oma lapsi rahaliselt või emotsionaalselt, otsene – vanavanemad kuuluvad samasse leibkonda ja on laste ajutised hooldajad, kui mõlemad vanemad tööl on.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kodu loob lapse arengu – ja kasvutingimused ning annab esmased sotsiaalsed kogemused (Saarits 2005a). Laps vajab vanemaid, kes näitavad üles armastust ja hoolt ning on huvitatud, kuidas laps end sisimas tunneb. Lapse usalduse võitmiseks peavad vanemad olema kättesaadavad nii füüsiliselt kui psüühiliselt, andes lapsele võimaluse oma tundeid lähedastega jagada. Nende arvamustel võib olla väga tugev emotsionaalne ja eetiline tähtsus. Lapsevanem avab mõistete tähendused teisiti, kui seda teevad sõnaraamatud . Inimestevaheline suhtlemine pakub alati rohkem kui ükskõik milline tehniline õppevahend eales suudaks. Kodu on lapse jaoks kasvamise koht, mis annab talle armastust, hellust, rahu, tuge ja turvalisust. Lapsele on tema arengus võimalik toeks olla üksnes siis, kui temaga pidevalt tegeleda, seega lapsevanemate teadmistest ja oskustest oleneb paljuski lapse arengutee .
Kasutatud kirjandus:
Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Saarits, Ü. (1998). Perekond ja vanavanem. Rmt.  Väikelaps ja tema kasvukeskkond.  Koostaja : Marika Veisson. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool
Tuuling, L. (2007). Isaga koos on kasvada hea. [2008, juuni 25] http://www.lasteaed.net/2007/12/12/isaga-koos-on-kasvada-hea/
Santrock, J. W. (2007).  Child development.  Boston : McGraw- Hill .
Saarits, Ü. (2005a). Kasvamine ja kasvatus. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed . Tartu: Atlex