Armukadedad lapsed (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Janely Grasberg LÕ11
ARMUKADEDAD LAPSED
Referaat
Juhendaja : Malle Tänav
Tallinn 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS
Me kõik vajame elus kindlustunnet ning seda vajab ka laps. Ta on sõltuv täiskasvanust, tema enesehinnang kujuneb lähedaste toetuse, tunnustuse ja armastuse läbi, sõltuvalt sellest, kui kindlalt tunneb ta end oma keskkonnas. Laps vajab kindlustunnet, et talle vajalikud ja head asjad jätkuvad. Lapsed usuvad, et nemad peaksid saama kogu tähelepanu, ükskõik millal nad seda ka ei tahaks. Selline enesekeskne eluvaade on õdede-vendadevahelise võistlemise ja armukadeduse allikas. Kui nad ei saa seda tähelepanu, mida nad tahavad, sest see saab just uuele imikule, õele või vennale või isegi abikaasale osaks, muutuvad lapsed kadedateks. Armukadedusest pimestatuna on nad tusased, nurjavad teiste tegevusi, karjuvad või nõuavad rohkem tähelepanu õdesid-vendi lüües, mänguasju lõhkudes, jonnides jne. Kurb on see kindlasti, olgu see siis õigustatult või mitte. Kuigi õdede-vendadevaheline võistlemine on osa inimloomusest , on selle esinemissageudst võimalik vähendada, näidates igale lapsele, et ka tema on eriline.
1. SUHTED ÕDEDE- VENDADE VAHEL
Õed-vennad on sünnitatud samast kehast ning nad on üles kasvanud samas perekonnas, seega nende suhe on väga eriline. See mõjutab paljuski meie arengut. Arvamust iseendast mõjutab võrdlus teistega . Identiteeti aga ei saa tekkida, kui ei suhtle teiste inimestega ning õdede-vendade suhe on üks kauakestvamaid suhteid meie elus.
Laste ja vanemate suhteid rõhutatakse palju, kuid nüüd on hakatud tähelepanu pöörama ka õdede-vendade vahelistele suhetele. Uuritud on palju vanemate mõju lapse kasvamisele ja arenemisele. Kas on sarnasusi emaga? Isaga? Tähtis on ka arvestada õdede-vendadega, sest ka nemad on samade vanemate lapsed. Õdede-vendadega jagame paljutki- lapsepõlve, vanemaid, mänguasju, tuba ja palju muudki .
Õed ja vennad pääesevad üksteisele nii lähedale, kui üldse on võimalik pääseda. Geneetiliselt ollakse oma õele või vennale lähemal, kui ema või isa. Iseennast nähakse läbi õdede-vendade suhtumise . See on sama, kui näha oma peegelpilti. Tänu lähedusele on õdede-vendade peegeldus oluline.
Õiget vanust õe või venna saamiseks ei ole olemas, sest see, mis sobib ühele, ei sobi jälle teisele. Varem oli see tavaline, et lapsed sündisid järjest, kuid nüüd soovitavad eksperdid oodata iga lapse järel mõne aasta, kuid siiski otsustab iga perekond ise, milline vanusevahe neile sobib. Kui õed ja vennad on tihedas reas või nende vahel on suured vahed , siis laps harjub sellega, kuid iga laps areneb ikka erinevalt, seega ei ole õige öelda, mis on õige või vale. Nii on ka lapse saamise puhul. Vanasti arvati, et on normaalne last saada kahekümne aastaselt, kuid nüüd, et hea on last saada kolmekümneselt. See, mis on normiks täna, ei pruugi seda olla viiekümne aasta pärast ning seega on mõistlik igal perel ise otsustada, mis on parim nende pere jaoks.
Pere lisa saamine on paljudse laste jaoks traumeeriv kogemus. Laps, kellel varem oli kogu vanemate tähelepanu, peab nüüd õppima seda jagama väikese õe või vennaga, ta peab õppima jagama ka kõike muud. Lapsed elavad läbi tõelisi tundeelamusi, sest nad samaaegselt ei salli, aga samas ka armastavad uut beebit. Paljud lapsed arvavad , et nendest ei piisanud vanemale ja et oli vaja muretseda uus laps. Seda teades, mõistame ka, miks paljud nooremad lapsed peres tunnevad ennast erakordselt enesekindlalt. Nemad ei ole pidanud kunagi tundma seda, et neid on asendatud kellegagi nooremaga.
Õdede-vendade olemasolu on ka muidugi suur õnn. Neil on alati üksteisele seltsi pakkuda, kui vanemad on hõvatud millegi muuga. Kuna õed ja vennad on kursis peres toimuvaga, siis nad mõistavad ja kuulavad kõiki detaile. Õdede/vendadega saab läbi kogeda ka konflikte, mida ei julge sõprade või tuttavatega kogeda, sest just õed ja vennad jäävad igal juhul alles, erinevalt armastus- ja sõprussuhetest, mis võivad katkeda konfliktide tõttu. Nad annavad turvatunde, sest neile on avatud sisemus ning emotsioonid . Õde või vend on olnud lapse juures terve elu ning tunneb teda läbi ja lõhki. Ta on kogenud ja näinud samu asju ning teab reaktsioone. Ta on isik, kelle ees ei pea teesklema ega selgitusi andma. Samuti õpivad lapsed õdedelt-vendadelt sotsiaalset mängu ehk koostööd ja lahendusi. Lapsel, kellel pole olnud head kontakti ühe vanemaga , võib saada tuge õelt või vennalt ning neil tekib tugev side kogu eluks.
Kui on juhtunud nii, et peres on vaid üks laps, siis vanemad ei tohiks jätta lapsele muljet, et tahetakse veel samasuguseid lapsi nagu tema. Selline käitumisviis mõjutaks lapse usaldust vanema vastu. Vanem peaks võimaluse korral alati märkama ja nimetama lapse tundeid.
Suurt mõju avaldab lapse isiksuse kujunemisele sünnijärjekord. Täiskasvanud nõuavad tavaliselt vanimalt lapselt rohkem kui nooremalt . Vanim laps on harjunud pingutama ja kõvasti tööd tegema, mis on võibolla olnud perekonnas võimalus tähelepanu saada.Lapse arengus on oluline ka sugude jaotus perekonnas, sest see, kui peres on ainult poisid või ainult tüdrukud, on hoopis erinev sellest, kui on esindatud mõlemad sood . Vahe on ka selles, kas ollakse vanem õde/vend ühele või enam nooremale lapsele. Enamasti on vanim laps see, kes vahendab perekonnas norme ja reegleid edasi noortematele. Kui peres on nooremaid lapsi mitu, siis kinnistub vanema lapse roll suures perekonnas veelgi vastutusrikkamaks. Lapsele avaldab aga kõige suuremat mõju see õde või vend, kes talle eelneb või järgneb. Mõju avaldab ka see, kuidas on õed-vennad suhtunud lapsesse ehk kuidas teda on ´´peegeldatud´´. Vanemad, kes on olnud oma perekonnas esimesed lapsed, süvendavad esmasündinutele traditsioonilis omadusi. Ühiskonnas on koostatud palju juhendeid, mis ütlevad täpselt, milline üks õde või vend olema peaks ja just need tekitavad vanemates ootusi, millised nende lapsed olema peaks. Nendest ootustest võivad saada ka normiks teiste laste jaoks, kes saavad sellest ettekujutuse, kuidas õde või vend käituma peaks ja tänu sellele mõjutab vanemate hoiak lapsi veelgi. Ettekujutustest õest ja vennast võib saada reaalsus . Suurt rolli mängib vanusevahe kahe lapse vahel, sest kui vahe on kuus aastat, siis võib neid lapsi võrrelda kui erinevaid indiviide, need lapsed ei võistle üksteisega tähelepanu pärast kuigi palju ega pea mänguasju jagama.
See, milliseks kujuneb side õdede-vendade vahel, sõltub enamasti sellest, kuidas vanemad oma lapsi kohtlevad. Mõnikord ei kujune õdede-vendade vahel kunagi head suhet, selle asemel tulevad konfliktid armukadeduse pärast. Kui õed ja vennad on täiskasvanueas pidevalt vaenujalal, on selle põhjuseks tavaliselt see, et vanemad on neile lapseeas erineval määral tähelepanu pööranud. Laps, kes tunneb, et teda on vanemate poolt tähelepanu ja armastuse osas ebaõiglaselt koheldud, käitub ta ka vastumeelselt õe või vennaga.
Lapsepõlv jääb ning sellest ei saa üle ega ümber. Erinevad tunded võivad seostuda lapsepõlvega, näiteks solvumine. Isa ja tütre suhe on tütre arengus väga oluline, samuti ka isa suhe emaga. Tüdrukud, kes ei ole isaga hästi läbi saanud, neil on ka raskem hiljem toime tulla elusituatsioonidega nagu näiteks mõne töökoha kaotamine või poiss-sõbra poolt maha jätmine. Sellistel puhkudel tunneb tüdruk, et isaga kogetu kordub ja ta tunneb, et ta ei vääri midagi. Kui ühiskond oleks naiste juhitud, siis poleks isa-tütre suhtel samasugust tähendust. Sellepärast on ka isade suhtumine tütardesse kasvueas eriti oluline. Samamoodi on ka ema ja poja suhtega, kuid praegu ei ole halval ema-poja suhtel poistele nii halba mõju, kui on halval isa-tütre suhtel tüdrukutele. Isa-poja suhted on väga erilised ning seda on palju analüüsitud. Isa-poja suhetest on kirjutatud raamatuid, laule ja näidendeid. Enamasti räägitakse mässust isa vastu, eriti perekonnaettevõtete pärandamistest poegadele. Tütre-isa, ema-poja ja õe-venna suhted pole kirjanduses nii suurt kajastamist leidnud. Seda, kuidas suhted ema-isaga või õdede-vendadega hilisemat elu mõjutama hakkab, on võimatu öelda enne, kui inimene on juba täiskasvanu. Meenutades lapsepõlve ja suhteid vanematega, saab leida seletust elukaaslase valikul ja üldisel eluhoiakul. ( Hansson, J. , Oscarsson, C. , Õnnelikud lapsed, Tallinn, Varrak , 2006, lk 63-69)

Õdede-vendade vaheline kadedus
Vahepeal ei kujune õdede-vendade suhe kunagi lähedaseks, sest on lapsena kogetud kadedust. Mõningatel olukordadel on põhjuseks see, et vanem eelistabki üht last teisele ja siis tekibki omavahel tugev vastumeelsus. Kõige tavalisem põhjus õe-venna halva suhte tekkimiseks on see, et vanemad ei suuda hakkama saada olukorraga, kus perekonda tuleb uus liige. Näiteks, kui kolmeaastane poiss saab omale väikse õe, juhtub kaks asja, kas ta on uue pereliikme üle õnnelik ja rõõmus ning teeb vanematega koostööd või kogeb ta suurt kaotust, kuna ta jääb ilma täpselt 50 protsendist ajast, tähelepanust ja hoolitsusest, mida ta vanemate poolt varem sai. Meie ühiskonnas puudub traditsioon selle poisi kaotuse märkamiseks. Lapsed teevad tegelikult alati vanematega koostööd, nii püüab ka see poiss olla õe suhtes armastav ja hoolitsev. Kui aga poisil tekivad pinged ja ta muutub õe suhtes agressivsemaks, on see märk sellest, et ta hakkab võitlema uues olukorras enesele koha leidmise eest. Vanemad peaksid seda kaotust tunnistama, selle asemel, et öelda pojale, et ta peab oma õe vastu kena olema. Hoolimata sellest, et vanem tahab oma lapsele kaotust heaks teha, ei ole see tegelikult võimalik. Võimalik on aga kõik, et last mõista. Võib tekkida oht, et poisil tekivad väikese õe vastu ebameeldivad tunded, mis võivad tema tulevast suhet õega mõjutada halvasti.
Armukadedus on nii raske nähtus, et see ei möödu ainult veenmise ja selgitamisega. Lapsed ei olegi tegelikult kadedad üksteise peale, vaid tählepanu peale, mida vanemad õele/vennale pööravad. Kadedus tuleb esile üsna kohe pärast noorema õe või venna sündi. Suurem laps võib lihtsalt tunda, et kogu vanemate tähelepanu läheb ainult beebile. Laps tunneb, et on kõrvalejäetud, mis väljendub tihti väiksemale suunatud tigeduse või kadedusena. Mõned vanemad selgitavad suuremale lapsele, et tema on nüüd nii suur, et peab hakkama abiks olema väiksema eest hoolitsemisel. Sellises olukorras on kadeduse tekkimine tavaline ja sellepärast on ka oluline, et beebi tulles saaks ka vanem laps tähelepanu. Suurem õde või vend ei tohiks tunda, et tal on väärtus ainult siis, kui ta ise endaga hakkama saab.
Lapse jaoks hakkavad suurt rolli mängima teised sugulased nagu vanaemad ja vanaisad siis, kui perre tuleb väiksem õde või vend. Karjuv beebi nõuab palju vanemate tähelepanu ning ka vanematel on raske tegeleda mõlema lapsega. Beebi aga on täiesti abitu ilma täiskasvanuteta, seega tema vajdused tuleb rahuldada ning teda pannakse tähele eelisjärjekorras. Kogu perekonna jaoks oleks suur pluss see, kui läheduses oleks mõni teine sugulane, kes tegeleks samal ajal suurema lapsega. Kasu oleks ka sellest, kui keegi saaks imetamise vahepeal beebit vaadata, et emal oleks aega ka suurema lapsega tegelemiseks. Uue lapse tulek perre on suur ja tähtis sündmus, seega peaks vanem saama aru ka suurema lapse tunnetest. Isegi siis, kui suurem laps armastab oma väiksemat õde/venda, on peaaegu vältimatu, et ta tunneb kadedust beebile pööratava tähelepanu pärast. ( Hansson, J. , Oscarsson, C. , Õnnelikud lapsed, Tallinn, Varrak, 2006, lk 60-61)
1.2 Õdede-vendade vaheline rivaalitsemine
Üksteise peale kaebamine ning uue õe või venna vihkamine alates sellest päevast, kui ta perekonda tuleb, on vaid kaks näidet, kuidas rivaalitsemine toob kaasa kaose peresuhetes. Koolieelikud tahavad pidevalt olla iseseisvad ja tähtsamad, sellepärast võistlevad nad ka õdede-vendadega ruumi, aja ja tähtsama positsiooni nimel perekonnas. Üllatavalt suur osa õdede-vendade koosveedetud ajast kulub konfliktidele. Ainuke positiivne osa selle juures on see, et lapsed õpivad konfliktide lahendamist. Isegi kui vanematel on nii palju aega, et lastega olla, siis on ka hea, kui laps õpib oma arvamust avaldama ja selgitama. Iga ema ja isa peaks leidma aega, et iga lapsega eraldi midagi ette võtta.( Wyckoff, J. , Unell, B. C. , Koolieeliku kasvatamine häält ja kätt tõstmata, Tallinn, Ersen , 2008, lk 192-195)
Lapsed on väga tundlikud sellele, kui eelistatakse üht last teisele. Lastel võib olla väga vähe erinevusi, aga need on laste jaoks väga tähtsad. Õdede-vendade vaheline rivaalitsemine tuleb tegelikult terve mõistuse loogikast. Lapsed kasutavad erinevaid strateegiaid , et vanemate tähelepanu võita. Nii tugevdab laps ka oma iseloomu ning teeb seda teadlikult kui ka alateadlikult. Üheks näiteks võiks olla see, et vanem õde võib aru saada, et tema saab ainult siis armastust vanematelt, kui ta on tubli ja vastutustundlik. Väike õde võib saada aga sellega tähelepanu, kui ta teeb ennast nooremaks ja abitumaks, kui ta tegelikult on.
Selleks, et vanem laps ei oleks noorema vastu armukade, oleks oluline last kiita ja julgustada ning lapsi ei tohiks kunagi võrrelda, sest see võib viia kadeduseni. Lastel ei või tekkida tunnet , et vad võistlevad üksteisega. Üles tuleks leida lapse parimad omadused ja tõsta neid esile nende omaduste võrra, samas rõhutades, et keegi pole halvem ega parem. Et laste vahel ühtekuuluvust ja empaatiat luua, saab aidata neil üksteise tundeid mõista. Heaks näiteks oleks see, et kui väiksemal lapsel on lutt kadunud ja ta nutab , siis suurem laps saab sellest aru. Kui laps mõistab, miks väiksem nutab, on teda lihtsam aidata. Tänu sellele, et suurem aitab lutti otsida, saab lapsele öelda, et mure on lahendatud üheskoos, seega tunneb laps, et perekonnas arvestatakse ka temaga ning suureneb lapse ühtekuuluvustunne. Lapsed peavad õppima tundma üksteise vajadusi, siis on kasu sellest tervele lapsepõlvele.
Koos mängides õpivad õed-vennad üksteist tundma. Nii tekib ka koostöö, mis areneb edasi aastate jooksul. Lapsed õpivad mõistma nii enda kui ka teiste tundeid, mis aitab neil ka edaspidises elus koostöö tegemises teiste inimestega. Kasuks tuleb ka see, kui laps oskab oma agressiivsust sõnadega väljendada, siis ei teki tal ka tahtmist kedagi lüüa. . ( Hansson, J. , Oscarsson, C. , Õnnelikud lapsed, Tallinn, Varrak, 2006, lk 69-70)
1.3 Beebi tulek
Kui perekonda on tulemas uus laps, peavad vanemad aru saama sellest, et suurema lapse jaoks muutub isa nüüd eriti oluliseks. Suurem laps näeb pidevalt, et beebi on koguaeg emaga koos ja tema rinnaotsas. Ta reageerib sellele, et näidata oma vajadusi ema lähedusele. See on muidugi hea, et laps oma tundeid väljendab. Laps peab tohtima oma tundeid ja viha väljendada, kuid sealjuures on oluline see, et ta väljedab neid vanemate vastu, mitte beebi vastu. Suuremat last ei tohiks jätta mitte mingil juhul kõrvale, vaid tuleb leida võimalus, kuidas saaks ka suurem laps emaga aega veeta. . ( Hansson, J. , Oscarsson, C. , Õnnelikud lapsed, Tallinn, Varrak, 2006, lk 63)
Selleks, et vältida armukadedust, tuleks valmistada laps ette enne uue imiku sündi. Kõigepealt tuleks lapsele teada anda, et on tulemas perelisa ning kuidas ka teda kaasatakse beebi ellu. Seletada tuleks, mis peres nüüd muutuma hakkab ning kuidas tema kaasa aidata saab. Selline teadvustamine annab laspele teada, et ka temale kuulub tähtis roll noorema õe või venna hoolitsemises ja armastamises. Oluline on ka see, et ema mängiks suurema lapsega ka siis, kui beebi on ärkvel. Siis ei hakka vanem laps arvama , et tema saab tähelepanu vaid siis, kui beebit pole nähtaval. Suurem laps ei võta tavaliselt beebit omaks nii suure õrnusega, kui vanemad. Suureks abiks oleks ka kaasamine last tegevustesse imikuga. Näiteks siis, kui ema vahetab beebi mähet, saab suurema lapse appi võtta, paludel tal tuua uus mähe, hoida beebiõli pudelit või hoopid lõbustada beebit. Koolieelik võib muutuda kadedaks ka siis, kui ema kallistab isa, siis lihtsalt oleks sobilik võtta ette suurem kallistus, kuhu mahub ka laps, siis tunneb ta ennast jälle olulisena. Laps, kes on leppinud sellega, et ema tähelepanu on suunatud ka mujale, vajab kiitmist selle eest. Selleks, et ka vanem laps ennast erilisena tunneks, tuleks lubada vanemal õel või vennal aidata beebi kingitusi avada ja neid talle näidata. Sõpru ja sugulasi tuleks teavitada sellest, et kingitusi võiks tuua ka suuremale lapsele, nii ei teki tahaplaanile jäämise tunnet. Laps võib küll olla beebist vanem , kuid siiski vajab ka individuaalset tähelepanu. Iga lapsega eraldi aega viites saab vanem keskenduda laste vajadustele ning kurssi viia end lapse tunnete ja muredega, mis ei pruugi suure perekonna puhul esile kerkida koduses keskkonnas.
Probleeme tuleb lahendada, mitte neid eirata. Lastele, kes võitlevad meeletult vanemate tähelepanu pärast, tuleks midagi ette võtta. Üheks võimaluseks oleks kehtestada taimeri süsteem. Taimer määrab ära, millal on tema kord , mil ta on vanema tähelepanu keskpunktis . Selline süsteem õpetab lapsi jagama. Kaklemine ei lahenda midagi, seega lahingute asemel peaks pakkuma lastele valikuvariante, et kui nad hästi läbi ei saa, siis lahutatakse neid mõneks ajaks. Nii õpetatakse lapsi valikuid tegema, et nad tunneksid end oma eludes tähtsatena. Lapsed õpivad tegema iseseisvalt otsuseid. Kui aga on hetk, mil lapsed ilusti koos mängivad, siis nende kiitmine hea koostöö eest julgustab neid ka edaspidi koostööd tegema.
Lapsevanem ei tohiks reageerida kaebustele, isegi siis kui need väga olulised on. Probleemi saab ka lahendada nii, et ei reageerita kaebustele. Lapsi ei tohiks ka omavahel võrrelda. Lapsed tõlgendavad võrdlusi nii, nagu nad poleks sama armastuväärsed, kui teised pereliikmed. Eriti tähtis on see, et last ei tohiks armukadeduse pärast karistada , see tõukaks last veel kaugemale. Lapsele tuleks selgitada, kuidas ema aeg jagatud on ja et emal on aega ka tema jaoks. Laste inimloomuses on võistlemine. Neid ebameeldivusi tuleks hoida minimaalselt tasemel, sellepärast on oluline laste hea läbisaamise kiitmine ja kindlasti ei tohiks lubada rivaalitsemisest kujuneda kaklust. Kui vanem on lahendanud vaidlusküsimused, ei tohiks enam meelde tuletada seda, et lapsed olid ennem vaenlased, vaid tuleks käituda nii, nagu oleks alustatud puhtalt paberilt. .( Wyckoff, J. , Unell, B. C. , Koolieeliku kasvatamine häält ja kätt tõstmata, Tallinn, Ersen, 2008, lk 110-113, lk 192-195)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et keegi ei ole sõltuvalt sünnijärjekorrast parem ega halvem, kuid oletatavasti arenetakse selle alusel erinevalt, valitakse erinevad elukaaslased ja ametid. Tavaline on tänapäeval, et lapsevanemad kasutavad vanimat last liiga palju ära ja hoiavad liialt noorimat. Selle asemel oleks tähtis mõelda, et ka vanim laps tahab vahel väike olla ja et noorim vajab, et talle usaldatakse ülesandeid ja vastutusi, et ta saaks areneda ja endasse uskuma hakata. Ehkki kõik lapsed ja perekonnad on erinevad, võib märgata sünnijärjekorra tähtust laste arengule. Selline tähelepanek annab juurde teadmisi, mis võivad edaspidises elus abiks tulla.
KOKKUVÕTE
Suhe õdede-vendade vahel mõjutab meid kogu elu. Kõik lapsed on erinevad, nii on ka õed-vennad ning on oluline, et nad ei tunneks vanemate poolt ebavõrdsust. Õdede-vendade omavahelised konfliktid on perekonnaelus loomulik ja tänu nendele õpivad lapsed ka konflikte lahendama . Vanematel aga ei ole alati kerge seda vaadata ning nad väsivad ruttu. Esineb perioode, kui lapsed kaklevad rohkem, mõistlik oleks siis iga lapsega eraldi rääkida ja arutada, millest see tuleb ning mis lahendusteks oleks. Põhiliseks oleks see, et perekonnast keegi ei ärrituks, vaid lahendataks tüli rahumeelselt. Kadetsemist ja rivaalitsemist esineb lastega peredes sageli. Murega tegelemist võiksid vanemad alustada endast, proovides toimuvat läbi laste silmade näha ja mõelda, mida see lapsega teeb.
KASUTATUD KIRJANDUS
Wyckoff, J. , Unell, B. C. , Koolieeliku kasvatamine häält ja kätt tõstmata, Tallinn, Ersen, 2008
Hansson, J. , Oscarsson, C. , Õnnelikud lapsed, Tallinn, Varrak, 2006,
Faber, A. , Mazlish, E. , Õed ja vennad rahujalal, Tallinn, Canopus , 2011
http://www.lasteaed.net/2006/06/06/kui-peresse-sunnib-teine-laps/
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/laste_suhted_polinity.ht m
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=1907
12