KESKKONNAPSÜHHOLOOGIA (0)

KESKKONNAPSÜHHOLOOGIA
Mõiste keskkonnapsühholoogia kõlas esimest korda 1924 by W.Helpack . me võima rääkida oma ilmast – keskkond kuidas organism seda näeb. Inglise keeles kõlas see esimest korda 1964 W. Ittelson Kuidas hoida vaimuhaigeid. Esimene raamat Ittelson ja Proshansky ja Rivlin – andisid välja artiklite kogu keskkonnapsühhist, see raamat sisaldas põhiliselt varem ilmunud artiklitest ja mõned originaalartiklid, artiklid olid arhitektidelt, psühholoogidelt jne. - keskonnapsühh on see mida keskkonna psühholoogid teevad. Üsna raske on piiritleda mida keskkonnapsühholoogia uurib.
Linna uurijad . mis linnas inimest mõjutab ja mis aset seal leiab. Knowles – keskkonnapsühholoogia on see mida keskkonna psühholoogid loevad ja kuidas seda mõjutavad. Uurijad panevad oma teadmised pisikeses ajus kokku ja saavad oma teaduse. Keskkonnaloome – me ei kujunda ainult supikausse, vaid ka pidevalt seda keskkonda milles me tegutseme ja viibime. Ükski uurimisvaldkond ei saa tekkida tühjale kohale.
Martha Muchow – mahukas programm millega kirjeldas linnalaste elu, kirjeldas milliseid alasi kasutavad lapsed oma ringihulkumise käigus, kaaridstas hamburis laste tegevusi (kus ja millal ja kunas). 1935 avaldati raamat „suurlinna lapse eluruum“ kirjeldati laste käitumisi reaalses kekskkonnas. Kurt Lewin tundis huvi laste käitumisest igapäeva keskkonnas.
um1930 tegutses mingid rotikatsed. – huvitati kui kiiresti rott laburündi selgeks õpib.
50´ date aastate usa psühholoogias oli üsna tuntud seltskond – L.Festinger, S.Schacter, K. Back – meelitati noori tööle, ülikooli linnakusse. Ei kujunenud alati sõpurus suhted välja kes elasid kõrvuti vaid need kes elasid mõned majad eemal. – funktsionaalse distantsi mõju suurem kui lühema distantsi mõju.
Schacter jt . uuriti programmis valgustatuse mõju tööproduktiivsusele. Kas tööproduktiivsus on madal selletõttu, et valgust on vähe. Töö produktiivsus tõusis valguse juurde keeramisega.
K. Lynch oli Bostonis linnaplaneerija, tema käest käisid läbi kogu linnaplaneerimise ettepanekud. Ta hakkas huvi tundma ja uurima seda, milline on inimese ettekujutus sellest linnast kus nad elavad. Ta andis neile kätte suured paberi lehed ja palus neil joonistada seda linna kuidas nad seda näevad , et võõras inimene saaks selle järgi orienteeruda. Milliseid elemente nad kaustavad keskkonna joonistamisel . Eristas 5 tüüpi elemente.: 1. rada – ntks tänavad või teerajad 2. sõlmpunkt – see kus rajad ristuvad 3. alad 4. servad – füüsilised piirded – kõrged aiad, jõekallas 5. tähis – kõrgemad objektid, mida kaugemalt näha, lihtsalt tuttavad arhitektuursed objektid. 70´dael ja 80´ datel uuriti millal tekib lastel selline kognitiivne kaart ja millal see muutub reaalseks. Linna tasemel hakati jooonistama selliseid kaarte, et aru saada millised piirkonnad on valesti meeles inimestel. K. Lewin ökoloogiline psühholoogia - Barker pakub välja nn käitumispaikade teooria – saab jaotada paiku vastavalt käitumise järgi ntks teenduspai – käitumispaik on ruumi osa, kus käitumine toimub regulaarselt või kordub. CH. Alexander A Pattern Language – kui mustreid opitmaalselt koeerida, saama luua ideaalset arhitektuuri ja linna kujundust ja edasi hakata üritama neid omavahel kombineerima ja vaadata mis millega kokku sobib. Hakkas oma ideid rakendama ka reaalsetes projektides. Oma kogemuse põhjal kirjutas veel kolm raamatut.
Ruumisüntaks –
Sotsiaalne ökolooogia – uuriti looduslikus keskkonda ja seda mõtteviisi hakati kasutama inimese uurimisel ja käitumise kirjeldanmisel. 60´date keskkpaigast pärivad R. Barkeri teoreetilised mõtisklused sotsiaalsest psühholoogiast, kus keskkseks mõisteks saab käitumispaik. Peab ütlema, et tihiti sarnaseid lähenemisi selles valdkonnas nimetati erinevalt. Ntks geograafid kasutasid inimgeograafiat. Ajageograafia – üritab kaardistada seda, kuidas inimene liigub ntks nädala jooksul oma kodu linnas /kohas ringi, kas käib ainult tööl ja kodus või on veel mõned regulaarsed paigad kus ta käib. Keskkonna psühholoogiat võimegi käsitleda kui mingit vihmavarju mille alla on kogunenud tänaseks päevaks üsnagi suur seltskond.
Gary Moore. Keskkonnapsühholoogia tegeleb indiviidi tasandil. Social agregate (sotsiaalne agrekaa) – inimeste kogum, kellel ei pruugi olla omavahel tihedaid suhteid. Keskkonnapsühholoogia on tänapäeval kõige mahukam valdkond ruumikäitumine ja selle all käsitletakse tavaliselt: 1. isikuruum 2. territoriaalsus 3. privaatsus 4. tiheliolek. Käitumispiirangute mudelid – vaatleb spetsiifiliselt keskkonna takistavat või tõkestavat rolli. Keskkonna sotsioloogia on selline sotsioloogia raames välja kasvanud inimkeskkonnas, mis vaatleb tekkinud suhteid. teeb seda suuremate koosluste või sotsiaalsete agregaatide kooslusel. Loodusvarade kasutamisega ja saastamisega soetud uurimused tuul tiibades .
Sotsiaalgeograafia
Eestis hakati rääkima sellest 70´date aastate lagu poole: Hardo Aasmäe, ?Tiina Raitvee?. Keskkonnaps eristab teda selline skaala, kus vaadeldakse nähtusi, sellised probleemid ntks ääremamaade probleemid. Migratsioon, pendelmigratsioon (inimesed – kes võtavad ette pikemaid bussi ja rongi sõite et kaugemal tööl käia. Inimressursside jaotumise piirkondade vahel. Linna antropoloogia ja rakednuslik antr – linnaetnograafia – inimese enese poolt ehitatud keskkond, osaliselt ka loodus keskkond, uuritakse kõrghoonestatud linnaosasid ja seda mis seal majade vahel toimub. Keskkonna uurimused – käsitleb seda kuidas mitmesugused keemilised ained mõjutavad inimese heaolu. Resursijutimine – majandusteadusest välja kasvanud suund, kus rssurss on inimene. Selle suuna alla käib ka see kuidas kasuatada maa alasid ka kuidas see seotub elu kvaliteediga. Lonnaplaneerimise alused uurimused – 60´datel hakati mõtlema inimese peale, linn ei ole lihtsalt betoon keha, hakati huvituama kuidas inimesed tajuvad seda linna, kuidas saavad aru sellest sturktuurist, tihti hakkasid linna planeeerijad nõudma sotsioloogiliselt psühholoog. Maastikuarhituuri alased uurimused – kujunenud täppisteaudste suunast . Tehakse objekti hoone
tasandil. Sisekujunduse alased uurimused – kuidas mõjub inimesele.
Human factor – kuidas inimfaktorit arvesse võtta maja planeerimisel.
1970 oli üsna hästi selge – me ei saa mõjutada sotsiaalsete suhete rolli ja keskkond on alati sotsiofüüsiline keskkond millega meil tegemist on.
Asustusjärgne hinnang – keskkonda, objekti vaadeldakse kasutaja seisukohalt.
27.02.2009
Cuny – I. Helson ja L. Rivlin
Kkpsy 1969
Guild for surrey – D. Canter, programm on Lundy Ülikooli juures Rootsis
Erialase õpiku olemasolu 1974 ilmus I-ne Rivlinilt
R.Gifford – ka mingi raamatu autor
R.Bechtel
Prantsusmaalt Gabriel Moser – prantsuskeelse õpiku autor, IAPSi nimelise ühingu president
Austria kkpsühholoog A. Keul
Arza Churchmark – juut
Õpikuid ka väljaspool psy-d
T. Saarinen
Mingi teadusharu on jõudnud täisikka, kui on antud välja mingisugune käsiraamat, esimene 1987 anti välja, ligi 1600 lk-d, sisaldas üldiseid pt-e, mitmesuguste protsesside kirjeldusi ja ülevaateid, mis vaatavad inimkäitumist erinevates raamistutes( vanglad, haiglad ). Ülevaated erinevate maade ja piirkondade(regionaalsed) olustikust.
2002 a- ilmus sellest uuem ja arendatud versioon , kuigi see oma mahult on märgatavalt väiksem, regionaalseid ülevaateid see ei sisalda.
Raul Kilgas – kirjutas ülevaate inimese ruumikäitumisest ja privaatsusest
Tartu ülikooli sotsioloogi labor – Ülo Vooglaid, Peeter Vihalemm, Marju Lauristin
Moskvas oli olemas instituut VNIITE (vene keeles) – tehnilise esteetika uurimise instituut
(toodete disainimine – külmkapid jne)
Ülo Vooglaid uurimus – teie kodud, küsitleti umbes 2000 perekonda üle Eesti, nii suurtes küades kui ka linnades ja ka metsataludes. Selle käigus joonistati üles leibkonna koduplaan( kodumasinad ja muud esemed, kus nad piknesid) ja küsiti ka inimeste suhtumist neisse . Mammutuurimus – üks intervjuu võis kesta isegi kuni 5 tundi, lepinguline uurimus, raha tuli kuskilt väljaspoolt (Mati Heidmets ja Jüri Kruusvall – kolisid üle Tlna – Maaehitusprojekt ja hakkasid seda uurimust jätkama,
TLÜ-s pakuti välja ruum, kus see seltskond võis tegutseda, 1979 kujunes välja seltskond, lisaks neile Jaak Tamm, Ardo Aasmäe. 70 aastate lõpul liitus ka NIIT - korraldasid empiirilisi uurimusi – vaatlusuurimus, mis toimub linna ja linnaosade keskustes, sinna haarati ka kaasa enamik tlna keskusi Viru väljak, Võiduväljak, Mustaka ja Õismäe supermarketite ümbrusi – käidi ringi ja pandi kirja, mida in teevad ja palju neid seal on.
Spontaansete klubide uurimused, kuhu olid kaasa haaratud ka mitmed Venemaa linnad, mida in-sed ühiskasutatavates kohtades teevad. Kinoteatrite planeerijad, mida enne filmi tehkase ja mida nad tahaks teha – küsitlused ja vaatlused Eestis ja Moskvas jne.
Esimene uurimus oli küllaltki edukas, uus uurimus Moskva instituudis – nimi „Perekond ja korter” – uuriti paneelmaju erinevates linnades.
Konverents : „ Inimene ja kk-d – psühholoogilised aspektid – kogunes kokku pea 100 inimest suurem seltskond, kellele see problemaatika huvi pakkus
1991- leidis Lohusalus aset konverents
1994 – viisid läbi Nelijärvel väikese konverentsi läbi Stonycities
1997 – hakati tegelemema sihtfinantseerimisega- saadi taotleda finantse haridusministeeriumilt jne, Mati Heidmets sai hakkama sellega.
Paigakiindumus( place attachment)
Trames -ajakiri
Positivism ja Fenomenotoloogia
Mitmesugused autorid väidavad, et fenomenoloogia on teadus algetest . Mõisted, mida tavain kui ka teadlane kasutab ei ole adekvaatsed kirjeldama seda maailma, milles in tegelikult elab. Need on välja selgitatud mingite väidete abil.
Fenomenoloogia kui filosoofiline suund väidab, et me peaks pöörduma tagasi asjade ja kogemuste algidude juurde ja kirj neid nii täpselt kui võimalik, fenomenoloogia on kirjeldav teadus. Paljude ie taha seda teaduseks pidada, see on midagi ähmast.
Introspektiivne koolkond – 20. Saj II kümnendini
Palju eri fenomenoloogiaid, kui palju on olemas erinevaid nähtusi ja erinevaid kogemusi – valguse fenomenoloogia, värvi fenomenoloogia, koduigatsuse fenomenoloogia, arhitektuuri f-st jne. kõikid enähtuste puhul üritavad nad ennast puhtaks pesta varasematest uurimustest , mida nende kohta kasutatakse ja vaadelda vaid enda vaatepunktist, nii nagu need talle avanevad . Need, mis sellega kokku ei lange tuleks kõik kõrvale tõrjuda. Ei ole sellist ühte ja õiget viisi kuidas seda teha. Sellepärast on erinevad fenomenoloogilised stiilid, neid on väga palju - otsib inimkogemuses mingit ühisosa, stiile saab jaotada ja liigitada ja jaotada. Tavaliselt räägitakse sellestest fenomenoloogilistest stiilidest nagu E. Husserl – puhas fenomenoloogia e. transtsentaalne
Hermeneutiline fenomenoloogia – H. G. Gadamer
M. Merleau – Ponty
M. Heideger
A. Schütz
Eluilma probleemidest huvitusid – life world, selle terminiga tähistatakse in-se vahetut ümbrust, kus ta tegutseb
Eksistentsiaalsest f-st on ka 2 koolkonda , mis on psühholoogia ja sotsioloogia piiri peal
Etnometodoloogia
Duquesne
Amadeo Giorgi – koolkonna esindaja
Eksistentsiaalne käsitleb teemasid , mis on käsitletavad psühholoogias – huvi nende vastu levib geograafide ringis, mitte niivõrd psühholoogide hulgas ikkagi.
On uurimusi, mida võiks fenomenoloogiaga seostada, kuid, mis otseseselt ei ole sellest välja kasvanud - intervjuud ja grupidiskussioonid jne.
Jane Jacobs – kirjeldab oma raamatus, kuidas tänavaelu hakkab suurtest Am linnadest kaduma ja kõik asendub autodega ja vesteldakse tänavatel vähem, kõik tormavad
William White – kuidas in kasutavad väljakuid ja parke, sisaldavad üsna palju fenomenoloogilist vaatenurka asjadele, social life of small urban places , 1979 aastast.
Positivistliku uurimusmeetodi eesmärk – seletamine, kontrollimine ja nähtuste kvantifitseerimine, see, et me muudame asjad mõõdetavaks arvude abil, samuti ka korratavus, et keegi teine saab teha sama asja või katse ja saada samasid tulemusi.
Avalik ferifitseeritavus – andmed, mida me kasutame, peavad olema kättesaadavad meie meelte abil
Kõige parem siis kui neid asju on võimalik näha, tundub, et see, mida me näeme tundub inimesele selgem olevat kui see mida me kuuleme või haistame , see peab olema samas nähtav ka teiste jaoks, mitte ainult selle konkreetse in-se jaoks. Üks konkreetne in näed asju teistmoodi kui teised, mingi asi on analüütiliselt õige, kuna see def. Mida kasutatakse on omaks võetud üksmeelselt – fenomenoloogia ütleb nii
Paljud on võtnud omaks positivistliku suuna ja üritab muuta subjektiivset käitumuslikeks ja kognitiivseteks protsessideks, millele antakse nimi, olgu need siis eelistused. Tahetakse anda neile numbriline vorm ja kuju, et neid saaks omavahel paremini võrrelda
Positivistliku asja eesmärgiks ongi seletamine – seltskondliku kogemuse allikate väljaselgitamine
Fenomenoloogiline lähenemine kahtleb üsna sageli, sots – maj staatus, võrdlusnivoo, kas termineid on üldse võimalik kasutdada, kas tema kogemuses toimub midagi sellist nagu et ta võrdleb mingeid ruutmeetreid teistega . Kas need mudelid mida positivistlik terminoloogia kasutab sisadavad neid termineid, mida ta kasutab.
Fenomenoloogia on alati veidi kriitiline positivistliku lähenemise suhtes, ei meeldi positivistliku lähenemise teooriad. Käsitlevad tavaliselt küsimusi, kas need misted mida kasutatakse kirjeldavad seda tegelikku kk-da, mida kogetakse ja tunnetatakse.
Kas tavapärased positivistlikud käsitlused avastavad oma fakte v nad produtseerivad neid???
Fenomenoloogiat iseloomustab see, et ta üritav vältida apriori käsitlusi, üritades vaadata kogemuse sisse niipalju kui võimalik ja üritavad ka kirjeldada uurija sisemusest tulevat kogemust. On spetsiaalsed mitmekesised meetodod – reflektisoon – in istub tugitoolis ja mõtleb asjade üle järele, millised emotsioonid tal kaasnevad eri objektide ja ruumidega, mis majas paiknevad. Kogutakse süvakirjeldusi mitmetelt isikutelt. Feneomenoloogia pöördub ka ilukirjanduse poole aeg-ajalt. Nt. kuidas erinevad autorid kirjeldavad tuld ja mis nad samal ajal kogevad – emotsioonid
Paikade ja kk-de hoolikas vaatlus , eesmärgiga neid sügavalt mõõta
Fenomenoloogia on oma olemuselt eideetiline – selle all mõeldakse seda, et konkreetsete nähtuste unikaalsusest üritab ta välja selgitada üldiseid kogemuslikke struktuure v siis olemust, mis iseloomustab mingit kogemust, paika v nähtust.
Üldistamine on omani nii fenomenoloogiale kui ka positivismile
Fenomenoloogia ei ürita välja selgitada põhjuslikke seoseid , ei pane ka paika eelnevalt seda raamistut, millest ta lähtub, vaid eeldab ja ootab, et struktuur kasva ise välja sellest, et me erinevad kogemused laome üksteise peale ja alles jääb mingi ühisosa – erinevate isikute ja gruppide vahel
Oluline ka uurija vaatleja asend uurimuse puhul.
Pos.lähenemine asetab nähtuse ja uurija vahelemingi ekraani – ainult niis saab uurida hinnanguid andmata
Fenomenoloogias ei ole uurija ja nähtuse vahel midagi, üsna olulised on ka ideosünkraasiad( see osa kogemusest, mis on ainulaadne mingile isikule e. see mis jääb sellest kattuvast osast välja)
Märguanne selle kohta et ei olda sügavale mindud võib see olla, lootus, et kui see haaraks kaasa suurema hulga inimesi, kes kaevaksid enda sees sügavamalt ja põhjalikumalt, siis võiks see ühisosa suureneda kindlasti, siis selgub , et see ühine kogemus on suurem, kui esialgselt tundub
Positivismi mõiste valiidsus – millal me võime öelda, et asjad vastavad tõele, selleks on välja mõeldud mitmeid kriteeriume ja mõisteid
Feneomenoloogia puhul on subjektiivne kokkulangevus – kas see mida mina näen kattub sellega , mida teised on näinud ja kirjeldanud oma kogemuse põhjal. On ka mitemeid ohtusid – põhiline see, et uurija käheb liiga sügavale v siis jääb liiga pinnapealseks. Kogemuse sügavust vaadates - me näeme liiga palju, ühisosa muutub liiga väikseks ja teiselt poolt jääme liiga üldste käsitluste juurde, me näeme nähtust liiga vähe ja kõik on kokkulangev
Positivism
Standartselt empiiriline , et mingid muutujad, mida tajutakse peavad olema tajutavad kõigi 5 meele abil
Mõisted ja definitsioonid
Reduktsionistlik lähenemine – võrdne see, mil moel me mingit nähtust konstrukti mõõdame, selle operatsionaalne definitsioon, millega me seda mõõdame
Eelkõige kvantitatiivne lähenemine – nii palju kui võimalik üritatakse seda seletada loogilistes ja matemaatilistes terminites
Rõhutab põhjuslikkust, mis siis lõppkokkuvõttes peaks välja viima ennustaise ja kontrollini Rõhutab kindlusetunnet ja kindlust – faktid, mis on kindlaks tehtud on muutumatud
Positivism on ennustav lähenemine – uurimuse põhieesmärk on välja selgitada mingeid fakte, mis võimaldavad meil välja selgitada tegusid ja käitumist
Põhiriteeriumiteks on korratavaus ja avalik verifitseeritavus, selleks et näidata, et asi on tõene, peab seda näitama ka keegi teine ja sõltumatu uurija
Positivism eeldab vaatlejate sõltumatust e mingit nähtust tuleb uurida nii et see ei oleks mõjutatud konkreetse uurija ideosünkraasiatest
Eesmärk on seletamine – mingite nähtuste arengu ja algpõhjuste välaselgitamine, miks midagi juhtub. Seetõttu viib ta mingite uurmismeetoditenei, mis muutuvad tööriistadeks
Fenomeneoloogia
Radikaalselt empiiriline, tugineb igat sorti andmetele olgu need siis seesmised või välimised, rõhuasetus sellel, et me avastame asjad nende eneste kõnelemisest, millest nad koosenevad ja kuidas nad toimivad
Holistlik e terviklik lähenemine – üritab säilitada ainulaadsust selle käigus
Kvalitatiivne interpreteeriv ja kirjeldav lähenemine- rõhk sellel, mis ja kuidas, mitte miks
Kahtleb põhjuslikkuses, kas see üldse on võimalik?
Käsitleb maailma kui suurt podisevat supipada, millest on võimalik võtta lusikatäisi ja maitsta ja uurida, kuigi ta ei saa aru kuidas asjad on omavehel seotud, kas on võimalik üldse rääkida mingist põhjuslikkusest.
Fenomenoloogia kahtleb kindluses, see on ähmane asi, mis on täidetud valguse ja varjuga , kindlus saab olla ebatäpselt täpne
Ennustamine on kahtlust äratav asi – ilmselt tuleneb see inimese edevusest, kui asjade tegelikest seostest – in tahab elu ette ennustada ja selle kaudu leiab seoseid.
Avalik verifitseeritavus aga põhiliselt kogemuse terminites – kas mingi asji on kogemuslikult tõene just sinu jaoks, kas see langeb kokku sinu enese kogemusega
Eeldab vaatlejate omavahelist sõltuvust, mis annavad meile olulise suuna, kust edasi kaevata ja minna sügavamale ja näitavavad meile seda mida keegi teine ei ole suutnud antud asjas näha
Mõistmine – otsitakse tähendust, mitte põhjuseid
Uurimused: A. Giorgi 1971
Grange 1974
04.03.2009
Eluilm (lifeworld)
Natural attitude
Meil pole pidevat huvi, et oma tähelepanu fookusesse tuua
Kkpsühholoogid väidavad, et asjad on ebatavalised, siis kerkib see maailm meie tähelepanukeskmesse
Fenomenoloogiline kkpsühholoogia käsitleb kolme liaemat valdkonda või teemat
1.inimkogemuse olemus
2. maailma olemus - kk-kes ja geograafilikes aspektides
3.Inimese ja kk-a suhte olemus - Being in the world( maailmas olemine)
Inimkogeemuse põhjal on fenomenoloogias olnud alati kahtlust äratav, kas R. Descartese(Pr. filosoof ) nägemus maailmast
mõtlev ja tunnetav.
Inimene taandatakse mingisugusele mõtlevale ajule, mis võtav vastu otsusied ja käitub nendest lähtuvalt
fenomenoloogia kahtleb inimtegevuse pidevas sihipärasuses (intentsionaalsuses) ja väidab, et suurema osa oma ajast käitub inimene automaatselt,
ilma eriliste sihtideta
Keha kui antu ( body as given ) - keha on tahke ja me seisame püsti, suunad paremal vasakul ja ees ja taga ja on ka keskpunkt, kus oleme me ise.See, et meil
on tahke keha see seab meile piirid ja kui me oleks teistsugused, oleks meie vahetu kogemus suhteliselt erinev, meil poleks ka keelt, mida me kasutame, me nimetame tahkeid kehasid, kui inimene oleks gaasiline olend puuduks mõisetd nagu ruum ja keskkond
Mida suuremaks organismid muutuvad, seda tugevam peab olema luustik ja seda lühemad jalad, mis neid kannavad. Erinev on ka toiduhulk, mida nad tarbivad.
Keha massist sõltuvad ka organismi vajadused ( puhkuse määr jne)
Jakob von Uexküll - põhiline termin oli Umwelt (kui eluilm), maailm on objektiivne, see on aga subjektiivne. Selle all mõistetakse seda, kuidas mingi organism näeb v tunnetab maailma, mille alusel on koera v mesilase maailm inimese omast, kuna nad on erinevalt üles ehitatud.
Kasutatakse ka inimese terminoloogiat ka paljude loomade puhul. Hakkas nende probleemide vastu huvi tundma
Keha kui õpik(body as learned) - ettekujutus sellest, kuidas keha maailmas hakkama saab, paljud fenomenoloogid väidavad, et tegemist on keha subjektiga (body subject )
Eelteadvuslik intelligentsus - võime igapäevase eluga toime tulla, ilma, et me seda endale pruugiks tunnistada (koolitulek, tööleminek, pesemine hommikul) - teeme eseda automaatselt, ilma sellele palju mõtlemata.
Alles siis kui on vaja toime tulla uues olukorras või kohas muutub meie keha OBJEKTIKS. Motoorne tegevus võib sel juhul petta
Suurema osa ajast on inimese keha subjektis - automaatselt tapame sääse, ilma pikemalt mõtlemata või inimene liigutab ennast mingil moel kodust -tööle v koolist-koju
Palju sellest on eelregetiivsel tasemel, keha subjekt on kasulik selleks, et ühendada kahte vaenulikku suunda psys --> kognitiivset ja käitumuslikku e biheivioristlikku käitumisviisi.
Üritatakse liigitada seda, mida keha subjekt teeb,
nt: Am päritolu David Seamon - keha balletiks (body ballets) - integreeritud liikumiste süsteem, mille abil inimese keha mingeid toiminguid sooritab (aiakastmine, nõude pesemine, müüri ladumine)
Aja rutiinid (time space routines) - keerukamad käitumisvormid, tavaliselt sisaldavad endas keeruikaid kehaballette, nt: hommikune ülestõusmise rutiin (näopesu, hambapesu )
Toetavad füüsilises kk-s kehaballetid ja aja rutiinid moodustavad paigaballetid (place ballettes) - keerukamad aga regulaarsed sündmused, mis seostuvad mingi konkreetse paigaga.Nt: kuidas külamehed tulevad lõuna ajal sööklasse ühes koos kohvi jooma jne
Lähtuvalt sellest, et inimesel on meeli mitu, siis üritatakse liigitada vahetut kogemust, mida me meelte abil saame, selletõttu on hakatud rääkima fenomenoloogilises kkpsys lõhna(smellscape) -ja helimaastikest (soundscape)
Schafer räägib helimaastikest ja eritab siinjuures erinevaid termineid v on loonud sellise terminoloogia põhitoonid (keynotes - korduvad helid, mis tulenevad paiga füüsilistest omadustest, tuule ulgumine ja veevulin ja ka loomade hääled)
Helimärgid (soundmarks) - helid, mis muudavad antud paiga spetsiifiliseks.Nt. kahuripauk kuskil linnakses päikseloojangul, midagi, mille tähendus võib algselt midagi muud olla.
Low -fi ja Hi-fi - kõrged ja madalad helid
Üks keskseid mõisteid fenomenolkkpsys on paiga mõiste(place), sellel on subjektiivne tähendus - vastand on ruum (space), sellel on objektiivne tähendus
Pigaga seotud mõisted - norrakast arhitekt Ch. Norberg Schulz räägib näiteks paiga hingest, lad.k termin genius loci - ta väidab, et paiga hing ei ole midagi ähmast, vaid see on midagi struktureeritut, mis sisaldab enas ka tähendusi, käsitlus pärineb 80-ndate algusest, vaatleb maastike ja paiku erinevate dimensioonidena(valgus, aeg, asjad ja kord( ruumilised osad), iseloom(üldine atmosf)
Ta arvab, et me võime eristada 4 tüüpi loomulikke paiku ja 4 erinevat tüüpi paiga hingesid
1. Romantiline maastik -maastik, mis on täis muutust, mkitmekesisust ja detaile - Skandinaavia metsad
2. Kosmiline maastik - seda maastikku iseloomustab järjepidevus ja ulatus - Liivakõrb
3. Klassikaline maastik - seal on tasakaalus mitmekesisus ja järjepidevus - Kreeka maastik
4. Kompleksne e keerukas maastik, mis on segu nendest eelmistest - selline maastik, millega me tavaliselt kokku puutuke, selged tüübid on segunenud
Teadus ja tehnoloogia on need, tänu millele me oleme kaotanud kontakti paikade hingedega, inimesed on sõltumatud
Topofiilia (paigaarmastus)- emotsionaalsete seoste olemasolu paigaga, sentimentaalsus, seda kasutavad mitmed autorid. Esimesena Gaston Bacherald ( prantslane )- The poetics of space. Selle nimelise raamatu avaldas Hiina päritolu mees Yi-Fu Tuan
seal sisalduvad mitmed ekstaatilised kogemused, mis meid paikadega ühendavad v mis paikadest tekivad aga 70-ndate keskel tõi üks kanadast pärit geograaf E. Relf välja, et me peaks rääkima dimensioonist, mille üks pool on topofiilia ja teine pool topofoobia
Raamat "Hirmumaastikud" (Landscapes of fear ) - paikade negat. aspekte käsitleti.
Paigata olemise tunne, in-l ei teki emotsionaalseid sidemeid oma koduga, kuna nad vahetavad selda iga 2-3 aasta tagant sõltuvalt töökohtadest
Topofoobia(paigakartus)
M. Heidegger - uudsus , keha subjekt ja tunnetus, inim ja materiaalne kk-d, ergulaarsus, mitmekesisus (dimensioonid, mida kasutatakse paiga kirjeldamiseks)
Kurt Levini õpilane Parker - selline mees, kes pani püsti või lõi Am. Kansase osariigis uurimisjaama
Protsessid
1.eraldatus - inimene eraldab ja ka kontrollib ning ka samastab, see on kõige kitsam (in-e kodu)
2.kontroll - valdkond, mis on tema poolt kontrollitud ja millega on olemas ka samastusseos,
3.samastumine - laiem osa, mille osas kehtib ka samastusseos aga ta ei pruugi seda kontrollida
Kann/ Konn???????? jumal seda teab:D
Füüsilised objektid
Psüühilised objektid e inimesed
Vaimsed objektid e siis ideed
Aktiivsed ja passiivsed faasid in ja kk- a vahekorras
Seymore Wupner - korraldas ühendriikide ja jaapani ühissümpoosiume
Oluline on eritada passiivse ja aktiivse inimese vahel, inimene vahetus seoses tema kk-ga, inimsündmuste seous on oluline, et säiliks
situatsiooni def - iga isik määratlseb seda situatsiooni subjektiivselt erinevalt ja käitub mitte ainult normatiivsetele hinnangutele vaid iseenda poolt antud hinnangutele.
Kk ei ole ainult füüsiline paik, vaid kultuuriline, sotsiaalne ja organisatsiooniline
Ka inimagregaadi jooni võib käsitleda situatsiivsete muutujatena(määravad ära situatsiooni olemuse), üheskoos kk-ike aspektidega määravad nad ära situatsioonide raamistiku
midagi ei saa käsitleda lahus füüsilistest ja situatiivsetest omadustest
Daniel Stoklos - in mitte aint ei taju kk-da vaid ka interpreteerib seda. Kui kk-d on ühesugune, siis interpreteerimise vajadus puutub aga kui midagi muutub , siis see käivitub.
W.Ittelson - peame käsitlema indiviidi kui eesmärgile suunatud indiviidi, kes on mõjutatud, sellest kk-st mille osaks ta on. Vastasmõju - kahepoolne
Sellest sõltuvusest räägib ka pr. Perta Korosec -Serfaty inimene pidevalt kohaldab ruumi enda ümber ja üritab seda muuta enda jaoks sovivamaks - ajalise teguri arvessevõtmine oluline. Igal raamistikul on oma kasutuslugu, asju tuleks vaadata kui ajast sõltuviad, sündmuste järjestusest lähtudes, mis ruumis on juhtunud.
Proshansky- diktorikoolitusprogramm - füüsilised raamistikud muutuvad funktsiooniga nende pidevas kasutamises ja kohast süsteemist, kus on sotsiaalsed uuendused inimsuhetes ja väärtustes on selle raamistiku nii põhjuseks kui ka tagajärgedeks.
I. Altman
Worldwievs- käis selle käsitluse välja aastal 1987 kkpsy käsiraamatus aga suurel määral tugineb ta Pepperi nimelise härra töödele
The world Hypotheses
Bentley `49 - avaldas selle raamatu üleval pool
Trait - käitumise põhjused on isiku omadustes, mis toimivad sõltumatult kk-st, mis on eri inimestel erinevalt väljendunud ja ka geneetiliselt kaasa antud( autoritaarsus , tunnetatud kontroll - kas kontrollib ise või keegi kontrollib väljaspoolt)
selle käsitluse raames võib vaadata ka arengulist järjestust - psühhoseksuaalsed või mingid muud
E. Erikson - Taani päritolu Am. psühholoog
kas on üks v mitu situatiivset põhjust, muutus on interaktsiooni vastasmõju tagajärg, mitte aga nende nähtuste seesmine omadus, muutust võime aga kirjeldada kui mingit seisundit ajateljel, me registreerime toimunud muutusi vaadeldes seda situatsiooni erinevatel ajahetkedel, oluliseks jooneks on see, et et need muutused pole teleoloogilised
see on filosoofia üks gategooria, see väidab, et asjadel on mingi lõppseisund, mille poole püüelda, see lõppseisund mõnel juhul puudub , siis otsitakse põhjus tagajärg seos, otsitakse sel juhul üldiseid seaduspärasusi
eeldatakse väljaspool oleva vaatleja olemasolu,ta kirjeldab asjade seisu
Kolmas maailmavaade on organismiline maailmavaade
holistlikke psühholoogiliste süsteemide uurimine, kus isiksuslike ja isklike ja kk-ke komponentide vahel on keerukad vastastikused seosed
tervik on midagi enamat kui lihtsalt osade summa - J. Miller - 1978 raamat: "The living systems", üle 1000 lk-ga, süsteemiteoreetikute piibel
6.märts.2009
Transaktsiooniline maailmavaade (transactional ww) - see käsitleb muutuvaid suhteid, psühholoogiliste tervikute ja kk-e aspektide vahel, põhiline mõiste on sündmus (event) ja see ei koosne eraldi elementidest vaid kokkulangevatest v sulavatest faktoritest, mis siis sõltuvalt oma tähendusele ja ka funktsioonile, määravad ära selle terviku, erinevad aspektid defineerivad üksteist vastastikku ja määravad sellega ära sündmuse
Oluline on siin ka aja käsitlemine defineeriva aspektina . Muutus on sündmuse seesmine aspekt, sel puhul ei räägita ideaalsest lõpptulemusest.
Vaatleja on seesmne osapool - lahutmatu osa ja tema roll v staatus on selle sündmuse aspektiks ja mõjutab seda kuidas ta ühte v tesit sündmust näeb
Psühhoanalüüs hakkas eitama kõike eelnevat ja iga selline uus ainekäsitlus viib selle eituse sageli välja maksimumini, tahab eitada kõike, mis varem oli aga selgub, et see siiski ei õnnestu. Eitusetsüklid, kus tekivad mingid kokkuvõttep-d
Kõik toimub paralleelselt eri tasanditel, üks kk-d, kus need sündmused toimuvad
Ajageograafia(time geography)
yippied ja yuppied
Erinevate maailmavaadetele lähenemine
60-70 erinevate valdkondade segunemine
Tajuteoreetik gibson - inimene märkab oma kk-s niinimetatud võimalusi
Huvi keskmesse hakkasid kerkima protsessid nagu privaatus, teritoriaalsus ja tihevil olek, inimese ja kk-a vaheline käsitlus on liikunud mingit sorti determinismini. Tänasel päeva ei vastandata inimest kk-le vaid nähakse teda laiema ökoloogilise süsteemi komponendina, homeöstaatiline aspekt.
determinismilt liiguvad mudelid inetraktsiooni poole
Lipman & Harris - inimesi käsitletakse kui objekte ja privaatseid tegevusi ja sündmusi üritatakse seletada mingite seaduspärasuste abil, mida loodetakse välja selgitada faktide kuhjumise läbi, sotsteadlastel on saanud kombeks käsitleda neid fakte kui väärtusevabu ka neutraalseid, mudelitest kadunud, sotsiaalsed suhted inimeste vahel, mis oli olsalt reaktsioon traditsioonilise sotsiaalpsühholoogia vastu
Sotsiaalpsy käsitleb inimest sotsiaalses kk-s ja unustab et inimne elab ka reaalses kk-s
võime mõelda, võime luua, saada esteetilisi elamusi ja vältida valu, suhestuda teistega, kogeda mina tunnet
üheks selliseks heaks näiteks selle kohta on A. Kira näide vannituba , kraanikausid ja muud vannitoa aspektid, mis on väärad inimese füsioloogia suhtes omavad tagajärgi
Rene Dubos on inimväärsuse suuna ja rõhutamise kaasarääkija, kus ta väidab, et kohanemisvõime ja adapteeruvus teeb võimalikuks sobitada ka ennast selliste kk-ga, mis võivad hävitada olemuslikult inimlikud väärtused
kas inimesed on kraanikaussidega ja vannidega, mis korteris on
13.03.2009
Inimese ruumikäitumine (Human special behaviour)
Edward Hall – The Silent Language ( 1959 )
Inimese ruumikäitumise aspektid on psühholoogia huviorbiiti järjest rohkem tekkinud
Proxemics – keskendub inimese ruumikäitumise uurimisele sotsiaalpsühholoogilisel tasandil
PÕHIMÕISTED JA KONTSEPTSIOONID
Isikuruum (Personal space) ja iskute vaheline distants (Interpersonal distance), I korda kasutati aastast 1937. Isikuruumi kontseptsiooni juured on etoloogilistes uurimustes ( see teadussuund üritas algselt kirjeldada loomade käitumist, hiljem tulnud ka inimetoloogia. Loomade käitumise uurijad on tähele pannud , et liigisiseselt säilitavad loomad võimalikult püsivat distantsi. Nt. pääsukesed traadil, jaotavad ennast sinna ühtlaselt, ei ole ükstise vastas)
Loomadel on ka põgenemisdistants – piiri olemasolu, mille ületamine teise looma poolt kutsub esile põgenemise.
Ka inimese keha ümbritseb selline nähtamtu piiriga ala (human spacial), mida sissetungijad ei tohi ületada ja see ei pruugi igas suuans tema käsitluses olla ühesuunaline
R. Sommer avaldas 1969 raamatu „Personal Space“
Am. Sotsioloog Ervin Goffman - tegeles sellega ka üsna põhjalikult, kirjeldas 1971, kui ruumi indiviidi ümber, mille sisenemine teise inimese poolt kutsub esile tekitabs sissetungimise tunde, mille tulemuseks on ebamugavuse tunde väljatulemine ( agressiivsus nt). Isikuruumi käsitlusse kuulub ka orientatsioon kaaslaste suhtes.
Isikuruumi uurimustest on üheks tuntumaks Ed Halli 66 aastal välja töötatud käsitlus, mis jagab isikuruumi distantsitsoonideks, vastavalt varieeruvatele suhtlemistüüpidele. Tema käsitluses kõige lähem tsoon kannab nimetust intiimne tsoon, mis ulatub vahetust puudutamisest kuni 0,5-e meetrini, sellises tsoonis saame me teisest inimesest infot peaaegu kõigi meeltega . Mõnikord võib selline distants olla teistele peale surutud. Nt: liftis , täis bussis & trammis , siis inimesed hoiduvad teisneteisele otsa vaatamast, pilk suunatud kaugele, inimene hoiab ka oma keha siis tavaliselt laiemalt.
2 tsoon on isiklik tsoon, ulatub 0,5m – 1,3m-ni, see koos eelmisega kujutab endast teatud kaitsemulli, mida inimene tajub . See on sõpradega ja igapäevaste suhtluste ja kõnelustega,
3 tsoon ülatub 1,3 – 3,5 m-ni, sellist distantsi kasutatakse avalike jutuajamiste ja muu sarnase jaoks.
4 tsoon on sotsiaalne tsoon 3,5-7,5 meetrini, iseloomulik esinemisele publiku ees või tähtsamate inimestega suhtlemisele
5 tsoon avalik tsoon
Tsoonid erinevad oma suhteloomude polest
Isikutevahelisel distantsil 2 funktsiooni

suhtetüüpide näitaja

sensoorse sisendi regulaator
Tsoonid eri maades on erimahulised, need on iseloomulikud P-Am ja P- Euroopale . Isikuuumi uurimiseks on kasutatud kolme liiki meetodeid :

simulatsioonimeetod – katseisikule antakse mängunukud v kujukesed ja lastakse need paigutada kuhugi ruumi ja lastakse hinnata nende vahelist kaugust

laboratoorne meetod – katseisikul lastakse tegelikult valida, kui kaugel ta tegelikult teisest isikust seisab ja lastakse hinnata kaugust teise suhtes

vaatlus – mõõtmisi teostatakse loomulikus situatsioonis, sedasorti uurimused said populaarseks kui videotehnika muutus arenenumaks. Osa uurimusi vaatleb seda isikuruumi kui muutumatut näitajat ja üks osa uurimusi kui muutuvat, kui ühte psühholoogiliste protsesside väljendajat.
Kuethe – 60-ndate algul välja pakutud tehnika, mis rajaneb sotsiaalse skeemi ideele, see on kuluurisiseslet antud kujutlus inimeste ja asjade vahel olevatest ruumivahelistest suhetest. Inimesed sageli teadlikud, et nende ja ruumi vahelist käitumist uuritakse ja iseloom on määratud katsete tegijate poolt, uuritakse, millise piirini laseb inimene endale läheneda, ilma, et ta väljendaks ebamugavust. Põhiliseks isikuruumi parameetriks on distants – isikutevahelisele orientatsioonile ei ole eriti tähelepanu pööatud. Isikuruumi mõõtmist loomulikes situatsioonides kasutatakse võrdlemisi harva.
Argyle & Dean - Mudel eeldab, et mitteverbaalsed käitumised nagu distantsi valik, silmside ja keha orientatsiooni valik on omavahel dünaamilises tasakaalus, sõltumata intiimsuse tasakaalust või määrast
Kasutatud on ka Leibmani a`70, tema kujutus isikuruumist on teise inimese tajumine ruumis ja tema ootused ruumi suhtes.
I.Altman – on jaganud tegurid kolmeks
1. individuaalsed – demograafilised näitajad( sugu, vanus), etniline kuuluvus, isiksuse omadused, seda uuritud kõige rohkem, neid on kerge ja hõlbus mõõta.
2. isikutevahelised e interpersonaalsed omadsed – seal uuritakse meeldivuse staatuse grupistruktuuri asjade seoseid isikuruumiga
3. situatiivsed – füüsilise raamistu ja situatsioonilise raamistu mõju
Sellistel uurimustel puuduvasd tõsised teoreetilised lähtekohad, uurime ja vaatame, mis saab
Stabiilne isikuruum areneb välja 10-12 a vanuses paralleelselt üldiste sotsialiseerumisprotesessidega
Teine osa võrdleb ebastabiilsete inimeste isikuruumi suhteid normaalsete inimeste omaga. Normaalne on see mida teevad 51% inimestest ja ülejäänud on ebanormaalsed 1/3 ja ka 2/3 sageli jaotatakse, sõltub uurijast ja tema maitsest .
Horowitz - aastast 64, on leidnud, et skisofreenikute isikuruum on suurem kui normaalsetel inimestel ja ka varieeruvus on silmapaistvalt suurem, normaalsete puhul langeb see kitsamasse vahemikku, neil on palju suurem.
Kinzel – aastast 70, vägivallale kalduvatel vangidel on isikuruum suurem, sotsioprobleemidega inimestel on suurem isikuruum normaalsetest
Kleck et al – aastast 78, Normipäratud hoiavad normaalsetest eraldi, suhetel on kahepoolne iseloom, mida tuleks vaadelda mõlemat pidi, kas normipäratud ise hoiavad üksteisest eemale v mitte
Isikuruumi on suhteliselt kerge registreerida, video abil, kui kaugel millistes situatsioonides isikud üksteisest seisavad?
Seoseid on leitud isikuruumi ja isikufaktorite vahel – ekstravertide isikuruum on väiksem, kui introvertidel.
Soo ja isiksuseruumi sõltuvuse vahel on leitud, et meeste isikuruum on suurem, on andmeid, et eri soost isikud eelistavad väiksemat distantsi kui samast soost isikud, naised eelistavad väiksemat distantsi kui mehed. Samas ühed lükkavad kogu aeg teisi ümber - ebaselgus
Vaatlusaluste sugu on olnud neis uurimustes teisejärgiline faktor v tegur
Kinnitust on leidnud hüpotees (Halli), et isikutevaheline distants erineb kultuuriti
Sotisaalmajandulikel teguritel võib ka seal oma roll olla – Scherer 1974 puudutab oluline roll neegrite ja valgete vahel aga ülemklassi ja alamklassi lapsed säilitavad distantsi – klassikuuluvusest sõltuvad erinevad elamistingimused määravad suure osa, oleneb, mis tingimustes keegi elanud on: kitsamates tingimustes välja kujunenud väiksem isikuruum.
Isikutevaheliste suhete mõju isikutele ja ka vastupidi. Isikuruum nii sõltuv kui ka sõltumatu tegur. Varieeritakse suhtlemise iseloomu ja jälgitakse distantse
Rosenfeld – aastal 65, käskis oma katseisikutel rääkida teise isikuga ja olla sõbralik v siis vastupidi sõbralikkust vältida, distants sõbralike vahel oli väiksem kui mittesõbralike vahel
Hinnangut vaadatakse suhte iseloomu järgi – väiksem distants on seotud pos. Suhtega osaliste vahel ja sõbrad on ka lähemal üksteisele
Sotsiaalteadlased on kasutusele võtnud molekulaarrse ja molaarse seose – ruumilise läheduse mõju sõpruse tekkimisele. Vaadeldud on situatsiooni formaalsuse v ebaformaalsuse mõju – mida formaalsem on situatsioon seda suurem on distants, selle koha v paiga tuttavlikkuse aste mõjutab ka inimeste vahelist distantsi, on ka tähelepanekuid selle kohta, et nurgas eelistavad isikud suuremat distantsi kui keset ruumi. Ruumimulli mahutavus säilib aga kui on kokku surutud siis paisub ettepoole .
Isikuruumi piiride rikkumine , 2 liiki situatsioone

sissetung isikuruumi ( invasion) – isik istub võõrale ebasobivalt lähedale ilma midagi ütlemata

Pealetükkimine (intrusion) – 2 inimest räägivad ja üks liigub ebameeldivalt lähedale teisele, kavatsus katseisikuga rääkida. Raamatukogudes v kohvikutes , kus see situatsioon on iseloomulik, kui keegi istub teise kõrvale.
R. Sommeri ja tema õpilase Felipe uurimus – 66 aastast. Katseisikule istuti väga lähedale ja poole tunni jooksul jäi ainult 30% paigale, kontrollgrupi puhul oli 87%. Püüti luua vaheparjääre – raamtuhunnik pandi vahele v pöörati keha ära ja oldi teise in-se suhtes pooleldi seljaga. Mehe sissetung isikuruumi põhjustab kiirema põgenemise, mida erinevam on välimus, seda kiiremini põgenetekase.. Pealetükkimise puhul üritatakse uuesti saada normaalne distants.
Kui mingi parameeter näitab suuremat intiimsust kui normipäraseks peetakse, siis muudetakse seda erinevusega muudes komponentides.
Eric Knowles – väitis 73 aastal inimeseruumi analoogina ka grupiruumi olemasolu, milles sissetungimist siis välditakse ja mida see grupp siis sissetungija eest kaitseb. Kui sissetungija üritab grupiga ühineda ja grupp pole huvitatud, siis grupiliikmed nihkuvad üksteisele lähemale ja kui isik üritab teiselt poolt siis nad nihkuvad lähemale jällegi.
Orientatsioon on ka ikka oluline
„Environment & social behaviour“ 1975 I. Altman
Isikuruum on osa käitumissüsteemist, mis reguleerib suhtlemise iseloomu ja aitab saavutada selle suhtlemise normikohaseks peetavat laadi. Isikuruumi sissetungil reageeritakse ebamugavuse, äravuse jne ja siis püütakse taastada seda normikohast distantsi. Distantsi kompenseerimine muutustega teistes komponentides (silmsideme määr, keha orinetatsiooni nurk ja muud sarnast)
Territoriaalsus – 2 laiem kategooria, selle juured on 20-ndate ja 70-ndate sotsioloogilistes grupiuuringutes
Robert Park. Ervin Burgess & william Whyte
Loomade käitumise jälgimine – Carpenter, Eibl – Eibes Feldt
Erinevad definitsioonid – ühisteks joonteks on see, et osutatakse kohale v geograafilistele aadele, mitmed def vajadustele ja motiividele, mida territorialne käitumine rahuldab8 toidu kogumin, järglaste eest hoolitsemine)
Need def rõhutavad ka omandiõigust paigale ja siis hõlmavad ka koha v paiga isikupärastamist ja märgistamist (personalisation). Selle eesmärgiks on piirikontroll, äranäitamine, kust selle territooriumi piirid asetsevad . see võib olla ka isiku v grupi omandiks. Käsitlevad ka sissetungi ja territooriumi kaitsmist.
E. Altman – „ Kk ja sotsiaalne käitumine“ – territoriaalne käitumine on enese ja teiste vaheline piiriregulatsioonimehhanism, mis hõlmab koha v objekti isikupärastamist v märgistamist ja kommunikatsiooni , selle kohta, et koht on isiku v objekti valduses
Omaniku olemise eesmärgiks on sotsiaalse interaktsioonireguleerimise ja sotsiaalsete ja füüsiliste vajaduste rahuldamise kui territoraiaalsied piire on rikutud,
I. Edney - territoriaalsus kuiisiku/ isiksuse kestev suhe kohaga. Kui eristada isiku ja looma territoriaalsust – loomadel puudub kõrgemal kui väikese sotsiaalse grupi tasemel ja see on piiritletud geograafiliselt. Inimestel hõlmab see ka asju ja ka ideid. Inimese iga roll seotud erineva territooriumiga. Üldiselt on leitud, et territoorium on tõkestava iseloomuga . Inimestel on võimalike reageeringute roll palju mitmekesisem kui loomadel, paljud põhinevad verbaalsetel mehhanismidel, agressiivne reaktsioon, sest see on loomade puhul tavaline, inimeste puhul suht harv.
Territoriaalsed käitumised võivad olla seotud erinevate motiivide, vajadustega ja geograafilise suurusega, teiselt poolt sotsiaalsete ühikutega, nagu indiviididki grupis . Käitumised võivad olla erineva ajalise kestvuse ja repertaariga, mida kasutatakse territooriumi märgistamiseks ja kaitsmiseks. Territooriumid jaotuvad emasteks - kasutatavad indiviidi ja gruppide poolt – privaatsuse mehhanismid ja soodustab inimese mina identiteedi kujunemist, selle puudumine võib viia enesehinnangu langemiseni ja eneseidentiteedi puudumisele: Nt. teismelise magamistuba
Teisesed – vähem olulised. Vähem hõlmavad vähem välistatavad. Nt. koridorid ja klubid avalikes kohtades.
Teisesed territooriumid pole inimeste poolt niivõrd kontrollitavad ja siis kuritegevuse määr tõuseb sel ajal.
Ley & Cybriwski – kontrolli puudumine teises grupis viib vandalismini ja siis rüüstamisteni autode kallal.
Avalikud paigad – avalikud pargid, rannad.Kasutamise kohta kehtivad eeskirjad, mis on esmaste ja teiseste kohta kehtivatest erinevad. Erinevad kontrolli ja kasutamise astmelt ja nõudmiste suhtelisest keskmisest.
Lyman & Scott ´67, kolm sissetungiviisi

omavoli – loata territooriumile sisenemine ja selle kasutamine – kui territooriumil puudub faktiline omanik ja on olemas kokkuleppeliselt määratud kasutajaskond

sissetung – territooriumi piiride ületamine ja territooriumi valdaja häirimine v ka territooriumi ülevõtmine lühemaks v pikemaks ajaks. Nt: mänguväljakule tulevad joodikud ja ajavad lapsed minema

reostamine
Neid vorme kirjeldab üksikasjalikult Am. Sotsioloog Erving Goffman – „Relations in Public“ 71
Tarad, hekid , sildid - KEE OUT (hoia eemale)
Reaktsioonid võivad varieeruda mingile märgistusele osutamisest kuni territooriumi füüsilise kaitsmiseni, grupi kõnepruuk võib anada sissetungijale anda märki, et ta on antud territooriumil võõras ja mitteoodatud. Avalikul territooriumil nt.pargis reageeritakse sissetungile sageli lahkumisega.
On uuritud erinavate märgistuste efektiivsust kaitse seisukohalt ja territooriumite suurust avalikul rannal - J. Edney – kõige produktiivsem territoriaalsuse uurija. On tõmmatud paralleele ka dominantsusega, ka loomauuringutega on võrreldud, kus see seos on väga ilmne. Leitud nii pos kui ka negat seoseid. Uuritava kontingendi erinevused kindlasti määravad – väiksed lapsed, vaimuhaiged vaimuhaiglas- erinevused on üsna tugevad. Üha enam on hakatud huvi tundma in-se territoriaalsuse funktsioonide kohta

Kontroll - Altmani raamtus , mis on eespool kirjas

inimese käitumist organiseeriv ja suhtied stabiliseeruv f-n – ühine territoorium süvendab grupiliikmete vahelist ühtsuste tunnet ja sotsiaalsete sidemete teket, territoriaalsus tekitab ka kindlaid varem kogetud rolliootusi, võimalikke käitumisviise, vähendavad info hulka ja keerukust, mida in peab läbi töötama.

soodustab käitumisahelate teket, kuna pole vaja pöörata tähelepnu kk-le, väheneb juhuslikkus ja kasvab korrapärasus, territooriumi kaotamine toob kaasa muutuse käitumises, see kaob kui saadakse uus territoorium ja kohanateks sellega.
Haythorn - ´67 kahekesi pikemaks ajaks ühte ruumi elama pandud katsealustel oli kokkusobivatel paaridel oli rohkem fikseeritud ruumi kui kokkusobimatutel
´75 aasta uurimus – abielus koos elavad paarid olid territoriaalsemad kui vabaabielus elavad paarid. Territoriaalsus vähendab konfliktide tekkimise võimalust ja aitab kaasa suhete stabiilsusele. Rosenblatt ja Budd
01.04.09
Roger G. Barker
Ökoloogiline problemaatika – inimese ja kk-a vastastikkune seos. Objektiivne v tajutav, esines juba K. Lewini ja E. Brunswiki töödes. Ühendati mõisted ökoloogi ja psühholoogia – ökoloogiline psühholoogia, käitumiseökoloogia, ökokäitumuslik teooria (eco- behavioral theory), et tähistada uut lähenemist või valdkonda, mille objektiks on nähtused ja protsessid, mis tekivad inimgrupi ja objektiivse kk-a korduval interaktsioonil – loomuliku käitumise ja kk seos molaarsel tasemel. Antud paigale v antud raamistikule iseloomulikud püsivad käitumuslikud nähtused.
1947 alanud uurimustegevus – inimese igapäevase käitumise vaatlemine ja selle teoreetiline läbitöötamine, on andnud suure hulga originaalseid mõtteid, mudeleid ja mõisteid. Metodoloogiliseks uuringuks oli muuta psühholoogia vaatlusteaduseks – vaatleks asju ja nähtusi nende loomulikus olekus, ilma protsessidesse sekkumata, uurimisobjektiks on terviklik uurimise voog (behavioral stream) – kk interaktisoon rikkumatul või sekkumatul kujul, mitte isoleeritud käitumisaktid v üksikud kk-a tegurid, mille mõju tihti uuritakse. Uurimismeetodina kasutatakse sekkumatut vaatlust, mitte eksperimenti.
Keskseks mõisteks ja mõõtmisühikuks saab käitumispaik (käitumisraamistu – behavioral setting )
Käitumispaikade mudel - käitumispaik on:

• obejktiivne
  
• ajas ja ruumis piiratud
  
• iseloomulik teatud käitumisviiside kogum – sündmused, mis korduvad, sõltumata konkreetsetest isikutest. Nt. see mis toimub restoranides ja koosolekutes päevast päeva
  Munstern pattern – korduv osa ornamendist. See
  

kujuneb kahte liiki situatsioonide käigus – komponendid ja sündmus. Koostegevus mingi eesmärgi saavutamiseks.
Käitumispaiga ehitus – korrastatud struktuur, selle elemendid ja nende füüsiline ümbrus, esemete kogum paiknevad hierarhiliselt. Pubik, klient, aktiivne funktsionäär ja juht. Nõutakse kindlat käitumist ja on vaja kindlat elementide hulka. Matemaatika tunni toimumiseks on vaja vähemalt 1 pedagoogi ja niipalju õpilasi, kuipalju mahutab klassiruum ja palju lubavad eeskirjad. Käitumine ja füüsiline keskkond on vastavuses – tool sobib istumiseks, neid jätkub kõigile ja nende paigutus soodustab neid tegevusi, mis peavad antud tegevuspaigas toimuma. Käitumine ja kk peab olema vastavuses. Struktuurses vastavuses olevate käitumisaktide ja füüsiliste objektide ühendid, nt pingil istumine v staadionirajal jooksmine moodustab sünomorfid (synomorphid). Alasüsteemid –komponendid on vahetatavad, tähtis on positsioonide täidetus, mitte rollikäitumised. Võib ka juhtuda, et sünomorfid lagunevad.
Käitumispaika vaadeldakse dünaamilise süsteemina. Avaldub antud paigale iseloomuliku inimkogumi püsiva käitumismustri taastootmises, mis toimub kindla stsenaariumi järgi - Barker nim, seda käitumisprogrammiks. Interaktsioonide spetsiifiline järgnevus, nagu annaks käsklusi teatud tegevusteks antud tegevuspaigaks.
Käitumispaiga komponendid: inimese vajadused.
Käitumispaik kui tervik või ka väljaspoolt - loeng toimub tallinna ülikooli raames ja siin kehtivad reeglid, mis on siin kehtestatud. Käitumispaiga seisund sõltub osade funktsioneerimisest ja see omakorda käitumispaiga seisundist. Nt. teerada määrab liikumise suuna – loodi vajaduste ja võimaluste järgi. Komponentide vastastikkune sõltuvus tagab stabiilsuse ja suhtelise autonoomia , tegutseb iseseisva tervikuna , reguleerides ise oma funktsionaalset seisundit. Käitumispaik avaldab oma elementidele survet kahel viisil – mittespetsiifiline – mõju käitumispaiga üldise seisundi kaudu, nt: käitumispaiga tasakaalustatus v tasakaalustamatus. Sõltub sellest kui paljude elementide vahel see käitumispaiga kogum jaguneb. Ja teine on spetsiifiline enesekontrllimehhanism, pidevalt võrreldakse käitumispaiga hetkeseisundit soovitatavaga või ihaldatavaga, osavõtjate vajaduste rahuldamine, elementide kooskõla jne. termoregulaator tegeleb käitumispaiga hindamisega. Häired käitumispaiga loomulikus talitluses – struktuurimuutus, sünomorfi lagunemine (rikkis joogiautomaat, võhiklik kasutaja, lapse kohatu käitumine mingis situatsioonis. Korrektsioonimehanismide käivitajad, kas likvideerivad vea või kõrvaldavad sobimatu elemendi. Nt. lõhutud aknaklaas asendatakse uuega – eesmärgiks on taastada käitumispaiga stabiilne seisund. Toimuvad tsükliliselt ja on omavahel seotud tagasiside kaudu – korrektsioonitajude hindamine – uus korrektsioon v parandus – survesuuna muutmine. Kui see pole tulemuslik e käitumispaik väljub lubatu piirest, siis sureb antud käitumispaik välja. On dünaamilises seoses väliskk-ga. Sisenajate ja osalejate vahe.
Inimese asend käitumispaigas.
Inimest vaadeldakse – olulised on välised reaktsioonid kk-a mõjudele ja teod, mis muudavad kk-aseisundit, tegevuse väline külg, millega toimub käitumispaiga selektsioon v mõju. Vahetuim ja tähtsaim kk-d. Käitumise ja käitumispaiga vahel on vastastikune tajutav seos.
Õpilane A. Wicker – arendas edasi seda Barkeri väki. (raamat Barkeril 1968). Inimene kui käitumispaiga komponent , siis teatud piirides saab tema käitumist ennustada – programm ja asend selles. Indiviidilt nõutakse käitumise kohanemist üldise käitumismustriga. Kui paiga seisund halveneb – käitumise adekvaatsus ja osalejate arv, siis muutuvad ka indiviidile esitatavad nõuded ja see kutub esile spetsiifilisi käitumuslikke tagajärgi.
Individuaalse käitumise variante see mudel eriti ei seleta.
Ühendatud inimkogum, mitte üksikindiviid.
Käitumispaik võimaldab realiseerida ainult osa inimese motiividest või soovidest ja valib talle välja vajalikud käitumisviisid paljudest võimalikest. Inimeesed realiseerivad ianult osa võimalikust programmist, takistades või soodustades teatud külgede ja aspektide aktualiseerimist. Ainult 1 käitumispaiga ineraktsioon - mehitatuse teooria. Käitumispaikade mudelsit järeldub, et ei ole nähtud vahelt. Metasüsteem, mis sisaldub mõlemaid – inimene adapteerub mitte ainult üksikute kk-a faktorite vaid kogu kk-a suhtes. Käitumispaiga sisesed protsessid. Barkeri üldine ettekujutus - asjad ja inimesed on ühesugused asendis käitumispaiga suhtes ja nad on selle elemendid ja see mõjutab nende omavahelist ineraktsiooni. Nt. ümmargune laud soodustab läbiääkimisi aga takistab eksamikirjutamist.
Käitumispaikade eristamine ja kirjeldamine – see protseduur
Käitumuslikult olulise kk-a kirjeldamise metoodika kujunes välja väikelinnade avalike paikade uurimisel – paik oli Kansases . Oskaloosas. Ühekordsete majade linnake (600-800 in). Linnas õnnestus Barkeril rentida vana pangahoone, kuhu ta siis asutas oma väliuurimusjaama. Jälgimispaikasid identifitseeritakse – koostatakse nimekiri kõigist antud paikkonnast mingil ajavahemikul toimuvatest organiseeritud sünmustest ja siis hinnatakse igaühte käitumispaiga definitsiooni kohaselt (piirid, varieeruvus), järelejäänud sünomorfe võrreldakse omavahel – koosseis, huvid, sama ruum, sama toimumisaeg , samad füüsilised objektid ja käitumisviisid ja mil määral on nende tegevus vastastikuselt mõjutatud. Kui sarnasus on piisavalt suur, siis loetakse 2 sünomorfi samassse käitumispaika kuuluvaks, samas saalis toimub tantsuõhtu ja spordivõistlus, on erinevad käitumispaigad. Lastevanemate koosolek jaanuarais ja sama koosolek veebr. on sama käitumispaik. Kirjeldatakse täpselt – piirid, toimumise kestvus ja sagedus, osavõtjate arv, eri gruppide asend käitumispaigas (soolised ja vanuselised paigad). Hinnanguskaalade abil mõõdetakse käitumist ja tulemuseks on staatiline pilt paljude inimeste staatilisest käitumisest ja nende käitumiskk-st. Üldiselt ei näidata pikemaajalisi protsesse käitumispaigas ja selle muutumist ajas.
Vaatlusprotokolli on tunduvalt lühendatud – üksikud skaalad.
Käitumispaikade klassifikatsioon
Väikelinna avalike käitumispaikade uurimisel taandas ta need genotüüpide variantideks - biloogiline terminoloogia.
Käitumispaiga genotüüp määratakse mpiiriliselt, lähtudes käitumuslike ja füüsiliste omaduste mõõtmisest ja vastastikkuse seose määramisest. Samasse genotüüpi kuuluvad, kui programmid e reeglid eri positsioonidel olevatele osavõtjatele ja oluliste osavõtjate rollid on vahetatavad ilma suurema kahjuta. Et osavõtjad ei pea ümber õppima v muud sarnast. Erinevad genotüübid on : park, matused, juuksur , hiina restoran . Barkeri analüüsi abil ( faktorid , millel on omaväärtus suurem kui 1). Leiti 12 põhilist käitumispaikade genotüüpi Am väikelinnas. Funktsionaalne kalssifikatsioon. Seda on ka kasutanud teised uurijad.

• Laste käitumispaigad
  
• Täiskasvanute
  
• Naiste
  
• Meeste
  
• Religioossed
  
• Vabatahtlikud
  
• Perekondlikud
  
• Administratiivsed
  
• Ärilised
  
• Akadeemilised
  
• Klassivälised – alg ja keskkoolis
  

Formaalsed tunnused on samuti tähtsad käitumispaikadel.
Käitumispaiga seisund sõltub temas osalevate osalejate arvust, oma programmi täitmiseks vajab iga käitumispaik teatud hulgal inimesi ja kui kõik rollid on täidetud, siis on paik optimaalselt mehitatud. Alamehitatus (undermanning) – tekib siis kui inimesi käitumispaigas on vähem kui rolle. Käitumispaiga sisekk-a halveneimine – differentseerituse alanemine kui see ei ületa teatid piire, aktiveerub reguleerimise protsess. Seal on vajalikud teatud kompenseerimisnähtused, mis avalduvad käitumisel. Alamehitatud käitumiskk-s jagunevad kohustused erinevate osavõtjate vahel ja siis muutub ka iga indiviidi kk-d, igaühele mõjub nüüd rohkem nõudeid. Käsud v nõuded programmi täitmiseks ja häirete kohandamiseks. Surve tugevnemine igale osalejale põhjustab kindlaid muutusi käitumises, allesjäänud in-d kompenseerivad puudulikkuse seal kk-s oma aktiivsusega ja mitmekesisema tegevusega , igaühel suurem koormus ja tähtsus. Võrreldes optimaalse kk-ga muutuvad käitumuslikud tagajärjed – osaletakse mitmekesisemates tegevustes, igaühel on rohkem erinevadi rolle ja partnereid, tegutsetakse intensiivsemalt ja energilisemalt, suureneb inimeste vastastikune sõltuvus, sageneb suhtlemine ja suureneb ka sotsiaalne surve. Heakskiitmise määr suureneb. Sagedamini ollakse kesksetel positsioonidel – täidetakse olulisi ül-d, mis on ka keerulisemad , nõuded tegevuse ja osavõtjate suhtes muutuvad leebemaks( võetakse kampa ka neid, kes veel hästi ei oska aga on lootust, et nad õpivad), viga parem parandatakse, kui eemaldatakse selle vea põhjus.
Psühholoogilised tagajärjed – väheneb tundlikkus individuaalsete erinevuste suhtes – inimesi hinnatakse nende tegevuse tulemuste järgi, vastutustunne osaliste vajaduste rahuldamise eest, ennast tajutakse vastutavana ja funktsionaalselt olulisemana, ebakindlustunne programmi täitmise osas – keerulised ül-d, millel on suurem sõltuvus teistest, varude puudumine.
Alamehitatud võib tekkida ka optimaalsete tingimuste puhul – kui inimesed ei saa hakkama oma ülesannetega. Tagajärjed on käitumispaikade üldine omadus. Kui füüsiline kk-d väljub optimaalsest seisundist - asjade ülekoormus. Homoöstaatiline põhimõte, mitte inimkäituise seaduspära. Objektiivne ja sõltumatu individuaalsetest teguritest. Barker rõhutab, et alamehitatus on indiviidi seisukohalt produktiivne seisund – see suurendab paiga liikmete ühtsust, komponendid lähenevad üksteisele, integreeritus – suureneb vastastikune sõltuvus, samal ajal suureneb ka sõltumatus, samas suurene ka indiviidi aktiivsus ja subjetiivn rahulolu. Konkretiseerib ideed käitumispaiga terviklikkusest ja tema elementide vastastikkusest seotusest. Inimeste arv mõjutab paiga seisundit ja adekvaatsust, mis seal aset leiab. Indiviid on kk-ga seotud käitumispaiga kaudu ja kk mõju sõltub suhtest paigaga. Võimaldab ennustada käitumist, teades käitumispaiga seisundit – sunnib inimesi teatud viislil käituma, nõudes kompenseerivaid jõupingutusi. A.Wicker püüab täpsemalt mõõta tasemeid ja astmeid – adekvaatne mehitatuse piirkond – tahavad osaleda ja on võimelised osalema , on väiksem või võrdne käitumispaiga mahutuvusega. Max hulk, mida paik suudab mahutada ja suurem kui säilitusmiinimum – minimaalne hulk, mis on vajalik funktsioneerimiseks.
Üle ja alamehitatus on ebanormaalsed seisundid – käivituvad mehhanismid, mille eesmärgiks on viia käitumispaik adekvaatsesse seisundisse.
Säilitusmiinimumile või mahutamisele lähtuvalt – teatris lisaetenduste andmine, kui ei saavutata adekvaatset mehitatust, siis avalduvad käitumislikud tagajärjed, mida suurem on alamehitus.
Ülemehitatuse korral avalduvad kvalitatiivsed uued nähtused, indiviidi spetsialiseerumine – kus igaüks nokitseb mingi asja kallal, mida ta osakb, võib lasta tal seda teha kui raha jagub. Väheneb mure käitumispaiga kui terviku suhtes, väheneb huvi tegevuste tulemuste suhtes. Ilmneb küüniline suhtumine käitumispaika ja institutsioonidesse, mis seda sisaldavad, suhteliselt madal enesehinnang osalistel ja pealiskaudsus osalistel. Tuleb määrata mehitatuse määra eraldi eri rollide jaoks, eristades kõige üldisemalt täidesaatjaid v esitajaid – tegevad ja funktsionaalselt olulised isikud ja mittetäidesaatjad – kui täidesaatjate spetsiifilised rollid pole asendatavad , siis tuleb nende rollide mehitatust vaadelda eraldi.
70-ndatel on uuritud teenindavate paikade omadusi, käitumise subjektiivset külge rõhutatakse. Iil määral hinnatakse seisundit v reageeritakse selle mõjudele. Hinnang sõltub erinevast kogemusest.
R. Bechtel „Enclosing Behaviour“ – vaatleb käitumispaikade mehitatuse teooriat selle rakenduslikust aspektist , kuivõrd on võimalik teha järeldusi kk-a kujundamiseks, näitab milliseid kk-a soodustavaid mõjusid tuleks projketeerimisel ära kasutada. Paljudel võimaldatakse olla tegev milleski, millisedi kahjulikke mõjusid tuleks püüda oma kontrollile allutada. Ülemehitatuse leevendamise viisid. Nii arhitektuuriliselt kui ka käitumuslikult. Adekvaatse seisukorra puhul on see toetav ja grupitegevust soodustavana. Kui see tase ületakse siis vähenevad kk-st saadavad tulud ja kk-d hakkab avaldama survet, mis toimib inimkogumit lõhkuvana. (suured koolid). Käitumine vajab teatud suurusega kk-da, suurus muudab kk-a struktuuri. Alamehitused sagedast esinemist väikestes käitumispaikades – alamehitatud kk-a loomiseks tuleks jagada projekteeritud koht väiksemateks ühikuteks. Tuleb määratleda optimaalne suurus, mille korral avalduksid soodsad aspektid - suured nõuded töö kvaliteedile, vastutustunne, kõrgem enesehinnang jne.
15.04.2009
Tkacikov
Tolleagesed tähtsamad uurimiskeskused – tundub, et arhitektid jõudsid inimese loodud kk-a psühholoogiliste probleemidenu tunduvalt varem kui psühholoogid
Juba 1920-30-ndatel Malevic, Melnikov, Ginsburg
Kartašova, Ousjannikov tegutsesid mingis uurimiskeskuses
Necajev, kes Moskva arhtektuuriistituudis. Linnaplaneerimine psühholoogilised aspektid ( Leningradi linnaehituse instituudis)
Teaduste akadeemia sotsiaalmajanduslike probleemide instituut – Travin & Rževskaja
Tolleaja suurimaid uurimisinstituutide rühmasid oli kokku kogunenud tehnilise esteetika ülduurimise instituuti ja sinna filiaalide juurde, mis uurisid 10 erinevas NL-i linnas
Teaduste akadeemia psühholoogia instituut
Kodu fenomenoloogia ja kodu mõtestamine
Ökonoomika – 1979
Oli konverents, mille ül oli kokku tuua uurijaid erinevatest valdkondadest
Arengut iseloomustab kõigil aladel valdkondadel – üleminek subjekt-objekt suhete mudelitele ja süsteemidele. Üksikobjekti asendumine objektide süsteemiga ja üksiktegevuse asendumine tegevuse süsteemile on psühholoogias suur samm edasi. A.A. Leonitev
Šcedrcvitski
Lääne psühholoogia klassikalised koolkonnad : geštaltpsühholoogia blaablaaa
Nõukogude psühholoogia oli tegevused psühholoogia – põhiline aspekt seal aktiivne inimtegevus, üritatakse seletada mingi mudeli põhjal. ( looja oli A.N. Leontev –
Esemeline tegevus, kui spetsiifiliselt inimlik aktiivse suhtlemise vorm ümbritsevasse maailma eesmärgipärases ümberkujundamises olemasoleva baasil
Tegevus kui ümberkujundamise ja peegeldamise ühtsus
Subejtiivse ja objektiivsotsiaalse ühtsus tegevuses, isiksus kui tegevuse üks moment
Kk-a kui terviku hõlmamine ei ole sellisele süsteemsele lähenemisele jõukohane, see sundis praktikuid otsima mingeid üldistusi kk-a käsitlustes.
Grigori Kaganov
kk-d on meie selline vahetu ümbrus ja psy üks põhilisi nõudeid on onkologiseerimise nõua, mis peab olema sõltumatu objektist.
Aine puhul räägitakse füüsilisest vastuoludeta invariantsest tegelikkusest, kus oluline on eristada oluline ebaolulisest. Peame kirjeldama seoseid nende osade vahel – uurija isiksust ja eelistusi püütakse tõe tunnistamisel eristada, situatsioonid peavad olema taasloodavad – kõik peak olema võimalikult lihtne ja tõestatav, teadmine kk-a objektide kohta ilma laiema kk-a tundmiseta
kk- teadmine väidav, et kk-d on see mis on aktualiseeritud antud subjekti poolt tema käitumisega, vaadeldakse läbi subjekti silmade. Seetõttu subjekti ja objekti eristamine on suhteliselt kkeeruline, kui mitte võimatu.
Kõik, mis meie ümber on meile oluline, kk-a osad ühenevad tervikuks subjektist lähtuvalt, objektiivne seos võib puududa. kk võib tunda ka teadmiseta selle kk-a objektidest
Glazotsev on uurimustega tõestanud, et kogenud kunstnik projekteeria suudab sünteesida objekti kk-st erinevate nähtuste nägemise kaudu.
TABELID!!!!
M. Savcenko
Kk kui tegevuseks vajalik tingimus, mis nagu eeldaks, et kk-a tuleb säilitada muutumatul kujul
Kk kui tegevusvahend, vahendite ammendamatu allikas
Kk kui tegevuse eesmärk, kk-a taastootmine kui inimühiskonna taastootmise oluline osa
Kuidas kk-a tajutakse, hinnatakse ja kuidas tasse suhtutakse
Subjekti tegevuse iseloom ja seos laiema tervikuga
Üleminek subjekt-objekt mudelile –
Loodusliku kk-a stabiilsus on eelduseks kultuurilise kk-a arengule
Kultuurilise kk-a stabiilsus on eelduseks sots. Kk.a arengule ja see omakorda tegevuskeskonna arengule ja see omakorda looduskka arengule
Kui saab manipuleerida kk-ga siis on see sotsiofüüsiline
Arhitektuur on tühi, seda käsitletakse lahus inimsuhetest ja inimene on väljaspoolse vaatleja rollis, objekte uuritakse peamiselt väljaspoolt – vaatame hoonet v mingit maja, kirjeldame seda mingite omadussõnade skaalade abil
70-ndatel kvantitatiivsed mõõdud arhidektuuri ilu eesmärgiga
Arhitektuuri aktiiv emotsionaalne potentsiaal
Inimene tajub arhitektuuri mingi funktsionaalse protsessina ehk tegevuse kaudu, tegevuse käigus, inimesel tekivad vajadused ja hoiakud, mis omakorda kk-a taju mõjutavad
Mitmed autorid on puudutanud spetsiifilisemaid arhitektuuritaju probleeme, kujundi, mastaapsuse taju psühhofüsioloogilisi aluseid
Tajuteooria – J. Gibson
Kinetoosinähudoranzi, kollae ja pruuni valguse korral tugevnevad ja tahavad hoopis sinakaid ruume
Kuidas muutuvad lasste värvieelistused vanuse muutudes, vanuse kasvades värviskaalale lähedaste värvide poolt.