Keskkonnaprobleemid (2)

Kui asi puudutab nafta ja vee segunemisesse, siis ookeanid kannatavad palju rohkema, kui lihtsalt mõningate lekete all. Kohutavad õnnetused jõuavad ajakirjandusee, aga sadu miljoneid liitreid naftat vaikselt satub merre iga aasta, põhiliselt mitte õnntuste tagajärjel.
Nafta lekked põhjustavad haigusi ja tapavad
Suured õnnetused ja lekked-isegi suhtliselt vähetähtis osa ookeani reostusest võib olla vägagi laastav. Sama suur kogus naftat võib teha mõnel alal rohkem kahjut kui teises kohas. Näiteks korallrahnud on nafta suhtes tunduvalt tundlikumad, kui liivarannad . Õlise ainega kaetud karvad või suled ei suuda isoleerida mereimetajat või sukelduvat lindu külmast veest ja kui loom puhastab end ta ka neelab naftat. Isegi, kui nafta kahjustus ei ole koheselt surmav võib see tekitada pikaajalist kahju. Kaladel võib see põhjustada maksahaigusi ja kasvuprobleeme. Kui nafta peaks sattuma mõningatele taimedele nt mangroovidele, siis võibsee seal säilida värskenaüle viie aasta. Mangroovil võtab kuni viiskümmend aastat, et kahjustusest täielikult pääseda.
Sadamate naftakahjustuste tagajärjed
Naftakahjustustel võib olla väga tõsine mõju rannikul toimuvale tegevusele ja neile, kes kasutavad merelt saadvaid ressurse. Enamikel juhtudel taoline kahjustus on lühiajaline ja on põhjustatud füüsilistest omadustest . Mõju sadamale on tingitud nafta mürgisusest ja reaktsioonidest, mis on nafta keemilise koosluse tagajärg, samuti ka bioloogiliste süsteemide erinev tundlikus nafta vastu.
Nafta mõju rannikualadel
Nafta mõju sõlutub paljudest teguritest, millest ei tohi kindlasti kõrvale jätta nafta enda koostist.
Reostus aktiivsetel rannikualadel häirib inimesei palju rohkem kuna see muudab ajaviitetegevused nagu suplemine, sõudmine, sukeldumine vägagi ebameeldivaks. Hotellide ja restoranide omanikud ning teised, kelle elatusallikaks on ranna ärres suvitavad turistid on samuti puudutatud. Kui nende elatusallikaks on põhiliselt turism ning äkitselt kaovad turistid, võib see viia perekondi lausa laostumiseni. Kuid, kuna tavaliselt on sellistel aladel toimuvad reostused ajutised ning eemaldatakse kiiresti siis ei tohiks see tegelikult turismile erilist mõju avaldada. Firmad, mis sõltuvad puhtast mereveest , võivad aga olla mõjutatud nafta leketest.
Nafta bioloogilised mõjud
Lihtsalt, nafta kahju on seotud kas tema füüsilise oleku või keemiliste komponentidega . Mereelu võib samuti olla mõjutatud puhastusoperatsioonidest või kaudselt füüsilise kahju tõttu elukeskonnale.
Mõtteid naftareostuse ohtlikusest
*Pidev nafta merre sattumina võib mõjutada ranniku välimust ja kasutusvaldkondi puhkealadel: toornafta ja vähetöödeldud materjalide tõttu on tulekahju oht suur!
*Nafta kahjustused vees võivad häirida elektrijaamu ja ka taimesid, mis sõltuvad puhta vee olemasolust!
*Mereelu ei häri mitte ainult nafta mürgisus vaid ka selle füüsilised omadused: veealla sukelduvad imetajad nt kilpkonn peavad veepinnal hingama tulema , mis on nafta tõttu aga raskendatud!
*Tähtis ei ole mitte ühe üksiku isendi päästmine, vaid terve populatsiooni elu jäämine!
*Loodust kahjustvad ka puhastusmeetme kuna kasutatakse raskeid - ja kõrgerõhu masinaid!
*Tunduvalt lihtsam oleks ennetada nafta rannikuvetesse sattumist, hävitades naftalaigu juba avamerel!
Effects of Marine Oil Spills
Oil spills can have a serious economic impact on coastal activities and on those who exploit the resources of the sea. In most cases such damage is temporary and is caused primarily by the physical properties of oil creating nuisance and hazardous conditions . The impact on marine life is compounded by toxicity and tainting effects resulting from the chemical composition of oil, as well as by the diversity and variability of biological systems and their sensitivity to oil pollution.
Impact of oil on coastal activities
The effects of a particular oil spill depend upon many factors, not least the properties of the oil.
Contamination of coastal amenity areas is a common feature of many spills leading to public disquiet and interference with recreational activities such as bathing, boating, angling and diving. Hotel and restaurant owners, and others who gain their livelihood from the tourist trade can also be affected . The disturbance to coastal areas and to recreational pursuits from a single spill is comparatively short-lived and any effect on tourism is largely a question of restoring public confidence once clean -up is completed.
Industries that rely on a clean supply of seawater for their normal operations can be adversely affected by oil spills. If substantial quantities of floating or sub-surface oil are drawn through intakes, contamination of the condenser tubes may result , requiring a reduction in output or total shutdown whilst cleaning is carried out.
Biological effects of oil
Simply, the effects of oil on marine life, are caused by either the physical nature of the oil (physical contamination and smothering) or by its chemical components ( toxic effects and accumulation leading to tainting). Marine life may also be affected by clean-up operations or indirectly through physical damage to the habitats in which plants and animals live .
The main threat posed to living resources by the persistent residues of spilled oils and water-in-oil emulsions (" mousse ") is one of physical smothering. The animals and plants most at risk are those that could come into contact with a contaminated sea surface. Marine mammals and reptiles; birds that feed by diving or form flocks on the sea; marine life on shorelines; and animals and plants in mariculture facilities .
The most toxic components in oil tend to be those lost rapidly through evaporation when oil is spilt. Because of this, lethal concentrations of toxic components leading to large scale mortalities of marine life are relatively rare, localised and short-lived. Sub-lethal effects that impair the ability of individual marine organisms to reproduce, grow, feed or perform other functions can be caused by prolonged exposure to a concentration of oil or oil components far lower than will cause death . Sedentary animals in shallow waters such as oysters, mussels and clams that routinely filter large volumes of seawater to extract food are especially likely to accumulate oil components. Whilst these components may not cause any immediate harm, their presence may render such animals unpalatable if they are consumed by man, due to the presence of an oily taste or smell. This is a temporary problem since the components causing the taint are lost (depurated) when normal conditions are restored.
The ability of plants and animals to survive contamination by oil varies. The effects of an oil spill on a population or habitat must be viewed in relation to the stresses caused by other pollutants or by any exploitation of the resource . In view of the natural variability of animal and plant populations, it is usually extremely difficult to assess the effects of an oil spill and to determine when a habitat has recovered to its pre-spill state. In recognition of this problem detailed pre-spill studies are sometimes undertaken to define the physical, chemical and biological characteristics of a habitat and the pattern of natural variability. A more fruitful approach is to identify which specific resources of value might be affected by an oil spill and to restrict the study to meeting defined and realistic aims, related to such resources.
Impact of oil on specific marine habitats
The following summarises the impact that oil spills can have on selected marine habitats. Within each habitat a wide range of environmental conditions prevail and often there is no clear division between one habitat and another .
Plankton is a term applied to floating plants and animals carried passively by water currents in the upper layers of the sea. Their sensitivity to oil pollution has been demonstrated experimentally. In the open sea, the rapid dilution of naturally dispersed oil and its soluble components, as well as the high natural mortality and patchy, irregular distribution of plankton, make significant effects unlikely.
In coastal areas some marine mammals and reptiles, such as turtles, may be particularly vulnerable to adverse effects from oil contamination because of their need to surface to breathe and to leave the water to breed. Adult fish living in nearshore waters and juveniles in shallow water nursery grounds may be at greater risk to exposure from dispersed or dissolved oil.
The risk of surface oil slicks affecting the sea bed in offshore waters is minimal . However , restrictions on the use of dispersants may be necessary near spawning grounds or in some sheltered, nearshore waters where the dilution capacity is poor .
The impact of oil on shorelines may be particularly great where large areas of rocks, sand and mud are uncovered at low tide. The amenity value of beaches and rocky shores may require the use of rapid and effective clean-up techniques, which may not be compatible with the survival of plants and animals.
Marsh vegetation shows greater sensitivity to fresh light crude or light refined products whilst weathered oils cause relatively little damage. Oiling of the lower portion of plants and their root systems can be lethal whereas even a severe coating on leaves may be of little consequence especially if it occurs outside the growing season. In tropical regions, mangrove forests are widely distributed and replace salt marshes on sheltered coasts and in estuaries. Mangrove trees have complex breathing roots above the surface of the organically rich and oxygen -depleted muds in which they live. Oil may block the openings of the air breathing roots of mangroves or interfere with the trees' salt balance , causing leaves to drop and the trees to die. The root systems can be damaged by fresh oil entering nearby animal burrows and the effect may persist for some time inhibiting recolonisation by mangrove seedlings. Protection of wetlands, by responding to an oil spill at sea, should be a high priority since physical removal of oil from a marsh or from within a mangrove forest is extremely difficult.
Living coral grows on the calcified remains of dead coral colonies which form overhangs, crevices and other irregularities inhabited by a rich variety of fish and other animals. If the living coral is destroyed the reef itself may be subject to wave erosion. The effects of oil on corals and their associated fauna are largely determined by the proportion of toxic components, the duration of oil exposure as well as the degree of other stresses. The waters over most reefs are shallow and turbulent, and few clean-up techniques can be recommended.
Birds which congregate in large numbers on the sea or shorelines to breed, feed or moult are particularly vulnerable to oil pollution. Although oil ingested by birds during preening may be lethal, the most common cause of death is from drowning, starvation and loss of body heat following damage to the plumage by oil.
Impact of oil on fisheries and mariculture
An oil spill can directly damage the boats and gear used for catching or cultivating marine species . Floating equipment and fixed traps extending above the sea surface are more likely to become contaminated by floating oil whereas submerged nets , pots, lines and bottom trawls are usually well protected , provided they are not lifted through an oily sea surface. Experience from major spills has shown that the possibility of long-term effects on wild fish stocks is remote because the normal over- production of eggs provides a reservoir to compensate for any localised losses.
Cultivated stocks are more at risk from an oil spill: natural avoidance mechanisms may be prevented in the case of captive species, and the oiling of cultivation equipment may provide a source for prolonged input of oil components and contamination of the organisms. The use of dispersants very close to mariculture facilities is ill-advised since tainting by the chemical or by the dispersed oil droplets may result.
An oil spill can cause loss of market confidence since the public may be unwilling to purchase marine products from the region irrespective of whether the seafood is actually tainted. Bans on the fishing and harvesting of marine products may be imposed following a spill, both to maintain market confidence and to protect fishing gear and catches from contamination.
Contingency planning
Because of the difficult decisions that will be required during an oil spill in order to mitigate damage and to resolve conflicts of interest , much can be done at the contingency planning stage to identify sensitive areas and to determine priorities for protection.
Points to remember
1. Persistent oils and mousse may seriously affect the visual appeal and use of coastal amenity areas; fresh crude and light refined products may constitute a fire and explosion hazard.
2. Oil spills can interfere with the normal working of power stations and desalination plants that require a continuous supply of clean seawater and with the safe operation of coastal industries and ports .
3. The effects on marine life are caused by the physical nature of the oil (physical contamination and smothering) and by its chemical composition (toxic effects and tainting).
4. In the context of marine ecology, the health of populations and associated plants and animals (communities) and the integrity of their habitats are more important than the status of any individual of a species.
5. The time taken for oil-damaged populations of plants and animals to recover is highly variable: the extent to which the biological recovery of a habitat can be accelerated is severely limited.
6. An oil spill can contaminate fishing equipment and mariculture facilities and cause loss of market confidence in marine products; stocks of adult fish are rarely, if ever, affected.
7. Marine life as well as natural and man-made structures can be damaged by clean-up techniques, such as the use of heavy equipment and high pressure hosing.
8. Following an assessment of the likely impact of an oil spill on each habitat or activity, attention should be given at the contingency planning stage to identifying areas to be protected, their order of priority and the techniques to be used.
Eestis ja kogu maailmas on suureks probleemiks metsade üleraie. Metsade loodushoidlik majandamine sõltub eelkõige metsaomanikust. Loodusest hooliv metsaomanik võtab aastas metsast vaid nii palju puitu, kui seda juurde kasvab ja säilitab oma metsas olulised elupaigad loomadele. Samuti peab metsaomanik raierahu lindude pesitsemise ajal ja ei kahjusta metstöödega metsaökosüsteemi.
Oma metsas looduse tasakaalu arvestav metsaomanik saab taotleda metsale säästva metsamajanduse sertifikaati. Sellist FSC nimelist sertifikaati väljastab Ülemaailme Metsanduse Nõukogu (FSC). Sertifikaat väljastatakse rangeid igale riigile kohandatud kriteeriume järgides ja nendest kinnipidamist kontrollitakse igal aastal. FSC sertifikaat on ainus ülemaailmne sertifikaat, mida tunnustavad suured keskkonnaorganisatsioonid Greenpeace ja Maailma Looduse Fond (WWF).
Kui paberitehas kasutab paberi tootmiseks FSCga sertifitseeritud puitu, saab ta taotleda ka oma paberile vastvat sertifikaati. Selleks peab paberitehas looma süsteemi, mis välistab FSC puidu segunemise tundmatu päritolu puiduga . Seega on FSC sertifikaat tagatiseks, et paberi tootmiseks kasutatud puit pole varutud seadusi ega metsa ökosüsteemi kahjustades. Sellist paberit toodavad täna Taani, Rootsi jt riikide tehased.
Sorteerides enda poolt tekitatavaid jäätmeid saad kaasa aidata looduse hoidmisele. Nii jõuab kasutatud paber uuesti taaskasutusse. Igal firmal või majaomanikul on võimalik jäätmeettevõtetelt tellida spetsiaalne vanapaberi konteiner. Selleks võid pöörduda näiteks firmade Ragn Sells, Cleenaway või Secto poole.
Inimeste ja ettevõtete poolt kokku kogutud paber suunatakse taaskasutusse. Ühte paberikiudu saab taaskasutada kuni 10 korda, ilma et ta kvaliteet oluliselt langeks . Vanapaber võimaldab säästa metsi ja keskkonda, kuna see vähendab puidust tselluloosi tootmist. Tselluloosi tehased tarbivad suures koguses elektrienergiat ja tekitavad vee ja õhu puhtust ohustavaid jäätmeid.
Taaskasutatud paber võib sisaldada kuni 100% vanapaberit. Täna on Eestis saadaval taaskasutatud trüki ja kontoripaber, mille kvaliteet ei erine oluliselt tavalisest paberist ja mida on võimalik kasutada nii printimiseks , paljundamiseks kui trükkimiseks.
Kas mets saab Eestimaal otsa?
Eesti paikneb metsavööndis, järelikult ei saa siin tekkida stepilagendikku: loodus ise katab väärastunud metsapoliitikast siginenud hiigelkännustikud. Alanud võsasajandil kujunevad looduskaitsealad omamoodi Noa laevaks neile taime-, seene-, sambliku- ja loomaliikidele, kes tulevad toime vaid eakas metsas. Ent uute oludega peab kohanema ka inimene: kui praegune poliitika jätkub, siis jääb meie järgmistele põlvkondadele võimalus korjata hagu, valmistada võsast puiduhakmeid ning kohaldada kogu majandus lehtpuupuidu kasutamisele. Tõelist palgimetsa saavad nad vaatama minna looduskaitsealadele ning rääkida oma lastele, et kunagi elas siin maal metsarahvas.
Eesti ajaloost on raske leida viimase kümnendi sarnast perioodi, kus kiired muutused ühiskonnakorralduses oleksid nii teravalt väljendunud muutustena looduskeskkonnas. Muutustena, mida me alles hakkame tunnetama ja mille kaugemale ulatuvat mõju on raske ette näha. Toimunut kajastab hästi maakasutuse teisenemine, kitsamalt – metsade levik ning nende kujunemistee.
Et mõista praeguste arengute võimalikku mõju tulevikule, vaadakem ajalukku.
Mets põllumaale, põld sohu. Metsade praegusaegne paigutus Eestis oli enam-vähem välja kujunenud juba 17. sajandil, mil põllumajandus kasutas peaaegu kõiki selleks sobivaid alasid [9]. Viimastel aastatel käibetõeks muutunud väide metsade pindala kahekordistumisest viimasel 50–60 aastal peab igati paika. Praegust olukorda võrdleme tasemega 1930. aastate lõpus – ajaga , mil Eesti metsasus oli kõigi mäletatavate aegade väikseim (joonis 1). Edasine metsade pindala järjepidev taastumine ei ole küll kuidagi seotud inimese mõistuspärase tegevusega , vaid sotsialistliku suurtootmise omapäraga, mille tõttu langes kasutusest välja suur hulk endisi talu- ehk väiketootmiseks sobivaid põllumajanduskõlvikuid. Ei tahaks nõustuda Ivar Etverki väitega, et tõenäoliselt on metsa säästnud ratsionaalsem põllupidamine, paremad taimesordid ja loomatõud, spetsialiseerumine ja rahvusvaheline kaubandus [5]. See, et haritava maa pindala nõukogude ajal ei vähenenud, vaid pigem suurenes, ei viita sugugi ratsionaalsele maakasutusele: pigem tulenes see vägagi vaieldavast uudismaade rajamisest kuivendatud sooaladele, samal ajal kui viljakad põllumaad lasti metsa kasvada. Otstarbekaks ei saa pidada ka 1920. aastate maareformiga alanud metsade laastamist [4], ehkki tollane talude rajamise põhjend tundub kindlasti tõsiselt võetavam kui tänapäevane idee varude ammendamisest majanduskasvu tagamise nimel.
Mets sulle, raha mulle. Metsade puidutagavara on alates 1940. aastast ühtlaselt ja järjepidevalt suurenenud. Siin pole midagi imestada, sest väga tugeva raie tõttu oli koos metsade pindalaga selleks ajaks vähenenud miinimumini ka nende kogutagavara. Joonisel 2 on näha keskmise hektaritagavara muutused riigi- ja erametsades. Erametsade arvestusse on haaratud ka 1939. aasta põllumajandusloendusel selgunud metsaheinamaad ja -karjamaad, mida praeguse käsitluse järgi võib pidada metsamaaks [11]. Riigimetsade keskmise hektaritagavara suurenemine 1,6 korda ning erametsades 3,7 korda tähendab aga omakorda (koos metsade pindala laienemisega) üldtagavara suurenemist sajandi lõpuks riigimetsades 2,2 korda ning erametsades lausa 6,5 korda. Just nendele arvudele tuginevad praeguse metsakasutuse õigustajad.
On isegi mõistetav, et selliselt kogunenud puidutagavara tekitab soovi see raha vastu vahetada. Samas ei suudeta mõista, et metsade väärtus ei seisne mitte ainult siia talletunud puidutagavaras, vaid selle juurdekasvus [13]. Just nagu pangas: miljonite kulutamine ei ole probleem, ent probleemiks võib kujuneda investeerimine nii, et põhikapital ei väheneks, vaid suureneks [10]. Metsade, nagu iga teise taastuva loodusvara säästliku majandamise põhikriteeriumiks peetakse kogu maailmas selle vara kasutust juurdekasvu piires. Joonis 3 annab igaühele võimaluse veenduda, kuivõrd me erineme oma metsasse suhtumiselt ülejäänud Euroopast [9]. Jätan siin ja edaspidi teadlikult kõrvale kõik need loodusväärtused, millele mets loob asendamatu keskkonna.
Palgivoorid endiselt pikad. Metsatööstus on viimasel kümnendil arenenud väga jõudsalt. Saetööstuste väljaarendamine, mis võimaldab toorainet väärindada vähemalt ühe astme võrra, on süstinud optimismi, et riik tuleb välja arengumaa staatusest . Ent vaadates asja lähemalt, tuleb tõdeda, et tööstuse areng ei ole toimunud mitte metsakasutust tõhustades, seega ressursi paremini ära kasutades, vaid hoopis ekstensiivselt ehk ressursikasutust, seega raiet suurendades. Seda tõestab joonis 4, mis põhineb statistikaameti andmetel [1]: t ö ö t l e m a t a ü m a r p u i d u eksport mitte ainult ei jätku, vaid suureneb pidevalt.
Vanad vead peegelduvad metsa näos. Metsakasutuse planeerimine on läbi teinud pika ja põhjaliku arengu, teadmised tegutsemiseks on olemas. Selleks aga, et tagada ühtlane, järjepidev ja jätkusuutlik majandus, ei piisa vaid ühe põlvkonna pingutustest. Nagu teame oma möödunud sajandi kogemustest, paranevad haavad pikkamisi ning oht taas rumalusi teha püsib.
Metsakasutuses tehtud vead peegelduvad ilmekalt metsade nüüdseks välja kujunenud vanuselises struktuuris. Juurdekasvu kõrval on see teine oluline tegur, mida tuleb arvestada puidukasutust kavandades. Just vanuselise jaotuse ebaühtluses peitub ka põhjus, miks ühel või teisel ajalooperioodil ei ole võimalik planeerida raieid ainult juurdekasvust lähtudes. Samas ei tähenda see seda, et metsakasutuse ajaloos tehtud vead peaksid jäämagi korduma. Loodus oma mitmekesisusega on andnud meile suurepärase võimaluse vigu tasandada . Ka keerukates olukordades aitab metsakasutust arukalt kavandada eri puuliikide eri pikkusega kasvuiga, puistute sisemine struktuur ning nende ruumiline paiknemine . Kahjuks on viimased kümme aastat näidanud, et me ei ole valmis seda võimalust kasutama, vastupidi – oleme valinud selge suuna oma puiduvarud ammendada. Metsanduse põhitõed on devalveerunud ja väljakujunenud tavad muutunud piinlikuks ballastiks kuni selleni välja, et äriks on muudetud isegi metsandusteabe kogumine ning metsakasutuse kavandamine. Mõõtühikuks ei ole enam tehtava töö kvaliteet ja maht, vaid kulutatava raha hulk. Ressursikasutuse maht ja ulatus tuleneb üksikotsustuste jadast ning vastutus lõpptulemuse eest on haihtunud.
Vaadates meie metsade vanuselist struktuuri (joonis 5) näeme, et männikud ja kuusikud jagunevad üsna sarnaselt. Neile panid oma pitseri möödunud sajandi alguse tormilised sündmused: tol ajal raiutud metsade uus põlvkond on nüüd j ä l l e raieeas või sinna jõudmas. Eriti silmapaistvalt joonistuvad välja erametsade 60–80-aastased kuusikud [2].
Praegune metsaseadus lubab röövraiet. Maakasutus- ja metsapoliitikas eelmisel sajandil tehtud vead [4] ei lase praegu planeerida ühtlast puidukasutust – raiuda tuleb rohkem, kui juurdekasv seda lubaks. Metsanduse arengukava (2001–2010) koostamisel lepiti ka kokku võimalik puidukasutuse maht (edaspidi – optimaalne raiemaht ) [10]. Kuuse puhul on see tõesti suur, ulatudes 20 protsendini kuusikute üldpindalast ehk 70 000 hektarini kümne aasta jooksul. Samas peaks männikute raie mainitud perioodil just pikema kasvuea tõttu jääma veel alla ühtlase kasutuse, taandades sellega vähemalt osaliselt tugeva üleraie kuusemetsades.
Paraku on selline arutlus, nagu ka Riigikogu kinnituse saanud metsanduse arengukava, vaid teooria, mille elluviimise peaksid tagama õigusaktidega sätestatud planeeringud. Ent 1998. aasta metsaseadus lubab raiuda kõnesoleval perioodil (siinjuures erametsades ilma igasuguse planeeringuta) kuusikuid 180% ning teoorias kuusikute üleraiet kompenseerivaid männikuid lausa 200% arengukavas kokku lepitud mahust [7].
Ühiskonnale peale surutud ning soodsa pinnase leidnud käsitlus metsast kui tomatipõllust – kui täna ei korja, on homme mäda! – ei pea päris paika. Nagu näeme jooniselt 7, suudab mets säilitada ka oma rahalise väärtuse tunduvalt pikemat aega, kui on kokkulepitud raievanus (männi puhul keskmiselt sada aastat), ning raiet võib seega õigustada vaid sama või veelgi suurema tulutootlusega metsapõlve rajamine [10]. Mida tähendab aga rahalises mõttes okaspuualade iseeneslik uuenemine lehtpuuga, seda näitab veenvalt joonis 8.
Lihtsast aritmeetikast hoolimata kuuldub aina sagedamini väljaütlemisi, mis õigustavad tegemata tööd metsade sihipärasel taastamisel [5].
Erinevalt okaspuumetsadest langeb lehtpuumetsade põhiline tekkeaeg kolhooside loomise aastatele (joonis 6), kuid lühemaealisuse ja seega ka madalama raievanuse tõttu on siingi probleem, kuidas planeerida raieid nii, et sajandi keskel toimunud järsud muutused maakasutuses ei kanduks niisama tugevalt edasi metsandusse. See tähendab, et teatud tasakaalu saaks hoida haaba ja halli leppa praegu rohkem raiudes, mõne aastakümne pärast jõuab kask järele – siis suureneks kasepuidu kasutus. Ent turul on omad reeglid ning ressursikasutuse vabaduses ehk seadusandlike regulatsioonimehhanismide puudumisel raiutakse just seda, mille müük annab suuremat hetketulu.
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus nn. optimaalne raiemaht on muutunud fiktsiooniks. Pealegi oleme selle suurusest rääkides jätnud mainimata, et sellise teoreetilise raiemahu vaieldamatu eeldus on raiutud alade uuendamine (uuenemine) vähemalt samaväärse metsaga.
Tegeliku raiemahu määrab turustiihia. Metsakasutuse maht (joonis 9) on olnud kogu möödunud sajandi vältel kolm kuni neli miljonit tihumeetrit aastas [11]. Raiemahud hakkasid märgatavalt suurenema 1990. aastatel, kui metsi hakati andma eraomandusse, ning tegid tõsise hüppe pärast 1998. aastat, mil jõustunud metsaseadus kaotas regulatsioonimehhanismid erametsades. Tõepärased andmed metsade kasutuse kohta on meil aastast 1999, kui metsi hakati inventeerima statistilisel valikmeetodil [2]. Joonistel allikana märgitud SMI tähendabki statistilist metsade inventuuri.
Eesti metsade üldjuurdekasvu on hinnatud 12,2 miljonile tihumeetrile aastas. See jätab esialgu mulje, et meie metsakasutus on igati tasakaalus – raiutakse juurdekasvu piires. Tegelikult arvestatakse kogu Euroopas kasutatava juurdekasvuna nn. netojuurdekasvu: üldjuurdekasvust lahutatakse looduslikult väljalangev osa [6]. Seega peaksime võtma arutluste aluseks umbes 70% üldjuurdekasvust. Teine oluline tegur on kasutatava varu suurus: selle hulka ei arvata rangelt kaitstavaid metsaosi, mille pindala on Eestis hinnanguliselt 144 000 hektarit [2]. Seda kõike järgides selgub , et ka metsanduse arengukavas kokku lepitud raiemaht ületab tunduvalt kasutatavate metsade juurdekasvu. Miks on sellist põhiprintsiipi rikutud, sellest oli juttu juba eespool .
Vaadeldes tegelikult raiutud koguseid puuliigiti, avaneb aga hoopis kurb pilt (joonis 10): näeme, et optimaalsest on asi väga kaugel. Kui k o g u raie jääbki optimaalse mahu piiridesse või seda pole eriti palju ületatud, siis näiteks mändi on aastatel 1999–2001 raiutud 2,1 miljoni asemel 2,7 miljonit tihumeetrit aastas ning kuuske 3,2 miljoni asemel 5,8 miljonit. See, et lehtpuud on raiutud tunduvalt vähem kui võiks, ei korva kuidagi okaspuu üleraiet. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus vähenevad kõigi puuliikide varud, välja arvatud hall-lepikute oma [2, 14].
Rahvuslik rikkus kahaneb. Kui metsa on nimetatud rahvuslikuks rikkuseks ning võrreldud ka pangaga, siis on huvitav vaadata, kuidas mõjub praegune poliitika metsa väärtusele, väljendatuna rahas (joonis 11). Metsa väärtus on leitud Saksa erastamisagentuuris kasutatava metoodika järgi: kogu mets hinnati vastavuses metsamaterjali hindadele (RMK keskmised hinnad vahelaos) ning seejärel lahutati saadud summast võimalikud ülestöötamiskulud puuliikide ning materjali sortimentide viisi [14].
Sellise arvutuse järgi saame Eesti metsade koguväärtuseks ligikaudu 100 miljardit krooni ning puidu aastase juurdekasvu väärtuseks 1,72 miljardit krooni. Raiudes 146% juurde kasvava puidu (neto)mahust, nagu seda on tehtud aastatel 1999–2001, oleme rahalises väärtuses raiunud igal aastal 3,14 miljardi eest. See aga tähendab, et väärtuse juurdekasvust oleme raiunud juba 182% ehk teisisõnu tekitame igal aastal tegelikult 1,5 miljardit krooni kahju (joonis 12). Siinkohal on sobilik meenutada: selline arvutus eeldab raiutud alade tingimusteta uuendamist vähemalt samaväärse metsaga. Paraku teame, et metsi vajalikus mahus ei uuendata, järelikult on ka kahjum ehk meie metsavaru väärtuse kahanemise tempo (kasutuskulu) kindlasti suurem kui 1,5 miljardit aastas. Ligikaudu samasugusele tulemusele on Eesti metsanduse jätkusuutlikkuse hindamisel jõudnud ka Rainer Kuuba [13, 8].
Pool miljardit metsale võlgu. Raie on õigustatud ainult juhul, kui sellele järgneb uuendus: vaid nii on võimalik tagada või suurendada metsade produktsioonivõimet ja seega ka tulutootlikkust. Vastasel juhul toob raie ka puhtmajanduslikult kahjumit (seda muidugi mitte raiujale, kes on maaomanik vaid raie hetkel).
Metsade lõpp- ehk uuendusraie ja metsauuendus kaotasid tasakaalu juba eelmise kümnendi keskpaigas, kui eraomandisse jõudnud metsade osatähtsus ning seal toimuvad raied hakkasid tooni andma kogu metsakasutuses (joonis 13). Vahe metsataastamise optimaalse vajaduse ning tegelikult taastatud raiealade vahel on pidevalt suurenenud, saavutades 2001. aastaks uuendamise defitsiidi juba enam kui 50 000 hektaril [2]. Seega on otseste investeeringutena metsa tagasi viimata 500 miljonit krooni, arvestamata iga-aastast tulutootluse puudujääki.
Erametsandust tuleb ja saab ohjeldada . Lugedes möödunud sajandi esimese poole metsandustegelaste kirjutisi, kaob ajaline piir: tundub, et kõik see, mis toimub praegu, on kunagi juba juhtunud. Metsade plebeilikult arutu laastamine on saanud ühiskondlike muutuste paratamatuks ühisosaks. Metsade kurva käekäigu peamisi põhjusi nähakse aina sagedamini maaeraomandi tekkes ning põhiseadusest tulenevas ühiskonna võimetuses eraomandi kasutust reguleerida. Joonis 14 laseb võrrelda raie intensiivsust riigi- ja erametsades. Kolmveerand sajandit tagasi (1927) metsateadlaste päeval sõna võttes ütles üks Eesti rahvusliku metsanduse rajajaid Oskar Daniel [3]: Kõige roosilisemad ja meeldivamad väljavaated poliitilistel ja majanduslikel pöörangutel on metsapoliitikas ainult pettumusi valmistanud, kui ta lasi end kaasa viia valitsevast meeleolust või parteipoliitikast. “Vabadus, ühtlus, vendlus”, millise tähe all Suur Prantsuse revolutsioon Euroopas absolutismi müürid varisemiseni viis, tähendas kõigepealt Prantsuse oma metsade hävingut, mis miljonite hektariteni ulatus ja mille jäljed pole veel praegugi täiesti kustunud. Kui Adam Smith majanduspoliitika uuele alusele rajas, mis eraalgatuses lahedat väljapääseteed igasugu majanduslikest kitsikustest nägi ja selleks riiklike varade, nende seas metsade realiseerimist eraomanduseks nõudis, siis olid suuremalt osalt tookordsed riigimehed ja majandusteadlased veendunud, et see on õige tee. Kui suuri lootusi siis selle majanduspoliitika suuna muutmisele pandi, näitab muu seas kujukalt Baieri valitsuse manifest 1801. a., mis proklameeris: ”Vaba omandus , vaba kultuur – on kaks vägevat nõiasõna, mis iga maa viletsast, metsikust seisukorrast nagu elektrilöögil paradiisiks muudab.” Elu on näidanud, et selle pika aja peale vaatamata ükski nõiasõna veel paradiisi luua pole suutnud, küll aga lõi ta suurtel aladel metsade asemele kõlbmata maad ja tuiskliivaväljad, mille metsastamisel veel praegugi vaeva nähakse ja kulusid kantakse.
Era- ja riiklikku omandit vastandada ning sellest mustvalget pilti maalida on üsna mugav, aina sagedamini tehakse seda ka praegu Eestis. Vaadeldes Euroopa demokraatia arengut sellest ajast peale, millest jutustas Oskar Daniel, näeme, et Euroopa metsi möödunud aja jooksul tabanud suured vapustused on sundinud sealseid riike kokku leppima ka eraomandi kasutuse reeglites. Kõrvuti riikliku omandiga metsadele on tänapäeval hästi arenenud ka erametsandus. Tõsi, stabiilsus ei ole tekkinud üleöö, väljakujunenud normid ja tavad on pika arengu tulemus. Selles arengus ei ole põlatud ka radikaalseid meetmeid piiramaks metsade ohjeldamatut raiet ning taastamaks metsi. Siinjuures tuleb silmas pidada, et ressursikasutuse regulatsioonidel ei peaks midagi ühist olema vabaturu põhimõtetel toimiva puidukaubandusega. Jääb mulje, nagu häbeneks meie ühiskond iseennast niivõrd, et ei julge tunnistada siirdeühiskonnale täiesti loomulikke probleeme ning vastavalt sellele ka käituda. Tegelikult ei tulene metsakasutuse regulatsioonide rakendamise võimatus sugugi nii kindlalt meie põhiseadusest, vaid on selgelt poliitilise (loe: majanduslike huvide) võitluse tagajärg [6]. Kas võitnutele ka au langeb, seda peab näitama aeg.
- Seoses ilmse üleraiega kuusikutes ja männikutes hakkab kehtima keskkonnaministri määrus, mis kehtestab raiepiirangud nooremates kui 100-aastastes männikutes ja 80-aastastes kuusikutes.