Bengt Gottfried Forselius (2)

SISSEJUHATUS
Bengt Gottfried Forselius oli kirjamees ja rahvavalgustaja, Eesti esimese aabitsa autor ja omapärase häälikumeetodi looja, mis muutis eesti keele õppimise ja õpetamise palju lihtsamaks. Forselius oli Eestis rahvakooli algataja , kelle pingutuste viljana hakkas taas levima lugemisoskus. Nendel kaugetel aegadel anti elutarkusi valdavalt edasi vanematelt lastele. Kirjasõna ulatuslikum levik ühtlustas alles 17. saj.-l talurahva koolitust. Talurahvakoolidele pandi alus pärast seda, kui B. G. Forseliuse suure organiseerimistöö tulemusenda oli rajatud Tartu seminar ja antud haridus esimesele koolmeistrite põlvkonnale. Esialgsel haridussüsteemil põhines kogu hilisem õpetustegevus. Seega on Forseliuse rolli Eesti hariduselus raske alahinnata: lõi ta ju rahvakeelele läheneva kirjakeele, andis välja kooliraamatuid, töötas välja eesti rahvakooli alused.
B. G. FORSELIUSE PÄRITOLU JA KUJUNEMISAASTAD
Vanem Forselius kolis Eestisse ajal, mil Lääne-Euroopas käis Kolmekümneaastane sõda. Esimest kõrgharidust omandas ta Uppsalas, seal õppis ta kuni Tartu ülikooli astumiseni. J. Forselius immatrikuleeriti Academia Gustavianasse 5. septembril 1636 . a. Järgmisel aastal lõpetas ta selle magistrina. Ta õpetas Tallinna toomkoolis 1639. aasta augustist kuni 1641 . aasta 16. aprillini, ja täitis ka toomkiriku pastori ülesandeid. Kui tuntud keelemees Heinrich Göseken 1641. a. Harju- Madise ja Risti kihelkonna pastorikoha vabastas, sai J Forseliusest tema ametijärglane.
B. G. Forselius sündis umbes 1660. a. Harju-Madisel. Kodus räägiti peamiselt küll rootsi keelesm kuid natuke kõneldi ka saksa ja eesti keeles. Bengt Gottfried õppis juba lapseeas rääkima eesti keeles. Tema sidemeid talurahvaga aitas kujundada Tema isa huvi maarahva eluolu, kommete ja kultuuri vastu.
Forseliuse pere kindel suurus pole teada. Vanem vend Andreas sündis 1637. a., õppis esmalt Tallinna gümnaasiumis, seejärel Greifswaldija Rostocki ülikoolis, immatrikuleeriti Academia Gustavianasse 29. juulil 1652, elas ja töötas pastorina Põltsamaal kuni surmani (1661-1678). Kaks õde abiellusid akadeemilise hariduse saanud meestega. Sophia 1666. a. Laiuse pastori Reiner Broocmanniga. Teine õde aga rootslasest kirikuõpetaja Gabriel Herliniga, kes peale Johann Forseliuse surma võttis üle tema ameti Harju-Madisel ja Ristil .
Oma esimese hariduse sai B. G. arvatavasti oma koduõpetajalt, kes õpetas lugemist Komensky meetodil. “Orbis sensualism pictus” võis olla ta esimene õpperaamat. Regulaarne koolitee hakkas Tallinna Gümnaasiumis, tolleaegses Baltimaade ainukeses. Tol ajal oli seal 4 klassi. Õppimise ajal elas Bengt Toompeal, Toomkirikult saadud majas. Oma hilisemate mõttekaaslaste Adrianus Verginuse ja Johann Hornungiga puutus Forselius kokku Tallinnas õppimise ajal. Nad kõik käisid samas gümnaasiumis ja valmistusid ülikooli astuma. Adrianus läks peale gümnaaasiumi lõpetamist Kieli ülikooli, Johann (immatrikuleeriti 1679 jaanuaris) ja Bengt (immatrikuleeriti 1679 juulis) õppisid edasi Wittenbergi ülikoolis. Erinevalt isast ei õppinud Bengt teoloogiat vaid õigusteadust.
Mõjutusi oli Forselius saanud Jan Amos Komensky pedagoogilisest vaatest (lihtsam lugemaõppimise meetod ilma tähenimesid üksikult lugemata). Komensky pani aluse klassitunni süsteemile, töötas välja õppetunni metoodika alused ning pooldas näitlikustamist õppetöös. Forselius kohaldas neid natuke Eesti oludele sobivamaks.
1684 . a. avas Forselius Tartu Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari , et maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid ette valmistada. Riigi poolt oli õpilastele värske leib. Seminaris kasutas Forselius uusi õppemeetodeid.Oma nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Kuni Forseliuseni õpetati lugemist kirikuraamatuist. Senine eestikeelne kirjasõna täitis kiriku tarbekirjanduse ülesandeid. “Kodu- ja kirikuraamatut” kasutasid köstrid, mõisa- ja perevanemad ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt , metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor Forselius alustas kõigepealt aabitsa kirjutamisest, sest sellest sõltus lugemaõpetamise edukus. Aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi laiem levik ja võidulepääs. Koolmeistritöö oli temale selgeks teinud, et enne õpetamist tuleb luua kirjaviis, alles siis saab seda õpetada. Tähtede tundmine üksi ei tähendanud veel lugemisoskust.
FORSELIUE AABITS
Selleks ajaks oli olemas ka juba tema aabits (1684). Forseliuse eluajal välja antud aabits pole kahjuks meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult), oli usulise sisuga, nt. Põhjaeestiline aabitsatekst:
sest min-na an-nan hen- nast / min-no ih-ho ning Hin-ge / om-ma kun-nin- gast / Ül-le-mad ning Wan-ne-mad keik ris-ti rah-wast / min-no sug-gu ning Wös-sa / ning keik me min-nul on sin-no jum-ma-lik-ko hool -de ning kät-te;
Lõunaeestiline aabitsatekst: sest min-na an-na hen-dä / min-no ih-ho nink Hen-ge / nink kik me min-nul om sin-no kät-te. sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur-ri Wain -lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men.
Forselius märkas milliseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisega ja ta tegi paar ettepanekut:

• välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z
  
• pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes
  
• jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn
  
• kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat
  
• jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha
  
• komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga
  

Et aabits tuleks odavam, saadeti selle trükipoognad Sangastesse köitmiseks. Alguses tegis seda tööd Rõngu pastor , pärast õppis töö ära ka üks koolipoiss. Niipea kui tagavarad lõppesid trükiti neid Riias juurde. Väikese mahu tõttu oli seda lihtne teha. Aabits ise polnud kallis, üks eksemplar maksis ühe valge runstüki. Rohkesti tuli aabitsaid juurde muretseda 1687 ./1688. õppeaastal, sest lisaks Liivimaa koolidele hakati lapsi õpetama Forseliuse aabitsa järgi ka Tallinnamaal. Ainuüksi Tartu-Maarja pastorile M. Schützile saatis C. F. Rauschert Sangastest 1687. aasta talvel 100 aabitsat. Neid kasutati nii koolides kui Nõo, Kambja ja Võnnu kihelkonna lastele jaotamiseks. Kõigepealt püüti lugema õpetada vanemaid inimesi, siis lapsi. Vanemad pidid lugemisoskust kodus lastele edasi andma.
FORSELIUSE PARANDATUD ORTOGRAAFIA PARANDAS EESTLASTE KIRJAOSKUST
Noor Forselius, olles umbes 20-aastane, pühends kogu oma jõu koolmeistrite ettevalmistamisele. 17. saj. lõpuks on tõendeid, et 70% Eesti täiskasvanud kodanikest on kirjaosklikud, võrreldes kaasaegse Suur-Britannia 30%-40%. Enne oma surma oli Forselius rajanud 41 talupoegade kooli. 1686. a. käis Forselius oma kahe ärksama õpilasega (Ignatsi Jaagu ja Pakri-Hansu Jüriga) Stockholmis , kus tõestati piiskop J. H. Gerthile ja Rootsi kuningas Karl XI, et ka eesti maarahvas on õppimisvõimeline, demonstreeriti õpilaste teadmisi, hangiti seadusandlik alus rajatavatele rahvakoolidele ja tõestati Forseliuse parandatud ortograafiaga õpperaamatuid. Noormeeste oskused äratasid kuningakojas laialdast tähelepanu. Karl XI andis oma käega kummalegi poisile ühe kuldtukati. Samuti saadi kuningakojast toetust koolimajade ehitamiseks ning õigustusi senistele taotlustele.
FORSELIUS TÕLKETÜLIDES
Peale Stockholmi reisi pidi Forselius sekkuma tülidesse, mis puhkesid “Uue Testamendi” tõlkimise ümber. J. Fischer oli kogu eestikeelse piibli väljaandmise enda kätte võtnud ja plaanis tõlkida just Forseliuse ortograafia alusel. Kindralsuperintendendi algatusel kutsuti kahe piiskopkonna saadikud augusti lõpul Césise lähedale Liepa mõisa kokku, et nn. 1686. piiblikonverentsil ühisleppele jõuda tõlke- ja keeleküsimustes. Forselius sõitis kohale eksperdina, et tutvustada oma ortograafia aluseid ja arutada piiblinimede kirjutamisküsimusi. Ühist kokkulepet aga ei saavutatudki ja 25. septembril sõideti kodudesse tagasi. Forseliusel algas kolmas seminaris töötamise aasta, talurahvakoolidesse jõudsid esimesed tema kasvandikud ja jätkusid keeletülid konsistooriumiga. Sama aasta hilissügisel käis Forselius läbi seitse Liivimaa kihelkonda, kus pidas läbirääkimisi tulevaste koolide avamise , õppimistingimuste loomise ja tulevaste koolmeistrite kohalesaamise üle.
KOOLIDE RAJAMINE
31. detsembril 1686 ilmus Forseliuse Stockholmi reisi tulemusena kuninga korraldus, asutada igasse Eesti- ja Liivimaa kihelkonda kool. 8. veebruaril 1687 jõudis Harju-Madisele asehaldur A. Tungeli allkirjaga korralduskiri. Selles nõuti, et (Harju-Madise ja Risti) kirikute juurde ehitataks koolimaja ja palgataks ametisse koolmeister, kes noortele palveid lugema õpetaks. Lisati, et koolimaja ehitamiseks peavad talupojad ise palke vedama, laudu ja muud vajalikku kohale tooma . Koolimaja tuli ehitada kahe kambriga, kumbki kolm sülda pikk ja kolm sülda lai, ja pidi olema ka väike eeskoda. 1687 tegi Liivimaa Maapäev kindralkuberner J. Hastefi nõudmisel otsuse asutada igasse kihelkonda kool ja panna ametisse inimene, kes talurahva lastele ristiusu algeid, lugemist ja kirikulaulu õpetaks. Koolmeistrite õpetamine ja ametisse määramine jäeti Forseliuse hooleks.
FORSELIUSE KOOLI TEGEVUS
Kooli tegevuse kohta on säilinud vähe dokumente, usaldusväärsemaid andmeid leiame esimese lennu lõpetaja Ignatsi Jaagu teadetest. Koolmeistriks valmistumine võttis kaks aastat. Esimene aasta oli kui seminari eelkursus: tutvuti õpilaste võimetega, õpetati selgeks lugemine, katekismus ja kirikulaulud. Uue lugemismeetodiga kulus lugemaõppimisele kolm kuni neli kuud. Seejärel algas kirjutamise ja arvutamise õppimine. Kuna posid elasid koolimajas, oli neil piisavalt aega ja koolitööga tegeldi peaaegu terve päev. Ignatsi Jaagu andmeil lasti need poisid, kellel puudusid kooliõpetaja tööks anded, peale esimest õppeaastat koju tagasi. Teised, kellel õpetajatööks loomupärased eeldused, eriti musikaalsus ja hea lauluhääl, käisid koolis veel teisegi aasta. Teisel õppeaastal omandati silmaringi avardavaid aineid, mis andsid koolmeistritööks vajalikke lisateadmisi ning oskusi. Õppeainete hulka kuulusid ka kirjutamine ja laulmine .laulmist õpetati nii palju, et kooli lõpetanu võis hakata tööle ka kantorina. Koos eestikeelsete kirikulauludega õpiti selgeks ka tuntumad saksakeelsed laulud. Nooditundmine polnud enam haruldus , noodikirja leidus nii saksa- kui eestikeelsetes raamatutes. Kirjutamiseks kasutati tahvlit ja krihvlit. Kirjutati ladina tähtedega. Kirjutamise algõpetus omandati aabitsa järgi. Forseliuse esitatud lihtsamad reeglid õpiti pähe. Kirjutamisvilumus ja õigekiri said selgeks raamatutekstide ümberkirjutamisega.
Üks koolmeistri põhioskusi oli rehkendamine. Eluvajadused nõudsid arvutamisoskust nelja põhitehte piires, mõõdu- ja kaalusüsteemide ning rahaühikute tundmist, peast- ja tahvlirehkendust. Ained, milles puudusid õpikud, märgiti üles konspekteerides. Väärib märkimist, et arve loeti teisiti kui tänapäeval. Vana arvude lugemine oli tekkinud siis, kui puudusid araabia numbrid ja talupojal polnud vaja osata neid lugeda nagu tänapäeval. Vihikuid veel ei tuntud. Kirjutati paberilehtedele, mida õpilased ise köitsid käsikirjaliseks raamatuks. Õpetamisel orienteeruti keskmisele õpilasele, andekamad abistasid mahajääjaid. Sellist meetodit kasutas juba Komensky, hiljem soovitas J. Gezelius sama ka Soome koolides.
Kooli- ja õpetajatöö korraldamise alused võttis Forselius J. Gezelius vanema “Methodus informandi´st”. Selles kirjeldati koolmeistri kohustusi ja ülesandeid. Ta pidi olema karske ja õpetama lapsi enam armastuse kui ähvarduste ja karistustega. Vallatuste puhul tuli lapsi isalikult korrale kutsuda. Koolmeistri põhikohustuseks pidi olema õppetunni läbiviimine ja selle eest hoolitsemine, et õpilased ei ootaks liig kaua tunni algamist ega vallatleks seetõttu. Samuti pidi õpetaja silmas pidama , et lapsed lastaks iga tunni järel puhkama . Koolmeister koos pastoriga pidi hoolitsema vajalike raamatute saamise eest ja muretsema paberit neile, kes kirjutamist tahtsid õppida. Tunde pidi valgemal ajal kaheksa, muul ajal seitse olema. Õppetööd tuli alustada kell viis või kuus hommikul ja see pidi kestma pärastlõunani. Koolmeistri ülesandeks peeti ka endiste õpilaste edasisele lugemisele virgutamist ja hilisemat kohtadelt teadete hankimist, kuidas neil läheb ja mismoodi nad oma koduküla lapsi lugema ja laulma õpetavad. Forseliuse kasvatus- õppetööd kergendas asjaolu, et seminaristid tulid taluperedest, kus tolle aja kasvatus rajanes vanemate rangel autoriteedil, valitses kindel kodukord, rahulik elurütm ning tööjaotus nooremate ja vanemate vahel.
Seminar kujunes eestikeelsete maaharitlaste esimeseks taimelavaks. Lõuna-Eestist tulid kokku kõige andekamad talupoisid, kes tõid kaasa eri kihlkondade sõnavara ja murraku. Tartu- ja Võrumaa põhjapoolsemates kihelkondades oli tarvitusel Tallinna murre, lõuna pool Tartu-Võru murre. Forselius ise rääkis põhjaeesti keeles. Seega oli seminar teatud viisil ka keelemurrete lähendamise ja hilsema ühise kirjakeele ettevalmistamise kohaks.
Oletatavasti kuulus tõlkimine ja emakeelsete värsside kirjutamine peamiselt küll andekamate õpilaste õppetegevusse. Forseliuse seminaristid olid Eestis esimest põlve maaharitlased. On tõepärane, et seminarist on võrsunud ka üks meie esimesi eesti rahvusest ja kirjanduse ajalukku läinud luuletaja Käsu Hans, kes on tuntud oma kaebelauluga “Oh! Ma vaene Tardo Liin ”.
MAARAHVA ÕPETAJA
Peale Forseliuse surma (1688) seminar suleti. Kuigi kooli tegevus osutus lühiajaliseks, pandi selle kaudu alus Eesti esimese koolivõrgu kujunemisele. Forseliuse pedagoogikaideed leidsid rakendust eeskätt Lõuna-Eestis, koole asutati rohkem seal, kus mõisate reduktsioon oli laialdasem.
Seminari asutamist soodustas Rootsi kuningavõimu poliitika. 1682 algas uue kirikuseaduse väljatöötamine. Viimane nägi ette koolide rajamist kogu riigis. Karl XI valitsemisajal (1660-1697) süvenes absolutism , 1680 viidi läbi laialdane mõisate reduktsioon, mille alusel riigistati Liivimaal viis kuuendikku ja Eestimaal üle poole juba varem läänistatud mõisamaadest. Määrati kindlaks talumaade suurused ja maksukohustused. Rüütelkonna vaoshoidmiseks piirati ka aadli poliitilisi õigusi. Kuna 17. saj. vaimsust juhtis peamiselt religioon, oli kirjatarkuse õpetamise põhiülesandeks rahva ette valmistamine vaimuliku kirjanuduse lugemiseks. 1686. a. kirikuseadus nägi ette, et pastoritel oleksid koguduste nimekirjad ja et nad teaksid, kui kaugele keegi oma usuõpetustükkidega jõudnud on. Usinasti tuli selle poole püüelda, et lapsed ja sulased lugema õpiksid ja oma silmaga näeksid, mida Jumal püha sõnaga öelnud on. Seal, kus kirjaoskajaid köstreid veel polnud, tuli nad ametisse panna. Ka pidi pastor lapsevanemaid veenma, et nad nõuaksid oma lastelt usuõpetuse tükkide usinat õppimist. Kaplan või köster pidi laste õpetamist korraldama. Eriti tuli jälgida gümnaasiumide ja linnakoolide tööd. Piiskopid pidid kontrollima, missuguse usinuse, püüdmise ja kasuga koolmeistrid lapsi õpetavad. Oma kohustustes oskamatud ja hooletud tuli vallandada ja ainult need ametisse jätta, kellest kindlasti teati, et nad noorsoole kasulikud on.
Esimesed talurahvakoolid avati kõigepealt Tartu lähedastes kihelkondades, kus Forseliust kõige enam tunti. Pärast seminari esimese lennu lõpetamist pöördusid koolmeistri saamiseks Forseliuse poole kõik selle aja parimad eesti keele tundjad: J. D. Berthold asutas kooli Pilistverre, C. F. Rauschert Sangastesse, M. Schütz Tartusse , Adrianus Verginius Puhja, R. Broocmann Laiusele. Seni oli talurahva õpetamisega õige aktiivselt tegelenud Nõost pärit Kambja professor Andreas Verginius. Pastoritöö kõrval tõlkis ta väikese katekismuse “paremasse” eesti keelde ja hakkas sellest oma kihelkonna noortele lugemist õpetama. 1686 tuli Kambjasse koolmeistriks Forseliuse seminaris õppinud noormees. 1686/87. õppeaasta talvel asus koolmeistrina tööle üldse 11 Forseliuse kasvandikku.
TERAVNESID VAHEKORRAD PÕHJA- JA LÕUNA-EESTI KIRIKUMEESTE VAHEL
Talurahva hariduse teadlik korraldamine leidis aadli vastuseisu. Kelchi kroonika seletusel põhjustas mõisaomanike koolivastast hoiakut rahvahariduse “poliitiline tagamõte” ja soov pääseda ülalpidamise kuludest. Riigiametnike seas püüti süvendada arvamust, nagu poleks maarahvas üldse võimeline õppima ja ega kirjaoskust omandama. Rahva hulgas aga levitati kavalaid kuuldusi , nagu asutataks koole ainult selleks, et anda riigile kirjaoskajaid sõdureid.
Põhja-Eestisse asutati vähem koole. Esimeste koolide avamine õnnestus seal paremini, kus maa oli riigistatud. Nagu Forselius ise märgib, õpetasid tema seminari kasvandikud Jõelähtmel, Viimsis, Haljalas, Türil, Järva- Jaanis , Järva-Madisel, Vigalas, Harju-Madisel ja Ristil. Viimsi kool suleti mõisaomanike vahetumise tõttu 1688. Noarootsi koolis õpetas lapsi erihariduseta köster. Nissi kihelkonnas oli lugemaõpetamist proovinud edasi anda kohalik köster, poisid aga lugemist selgeks ei saanud. Seetõttu saatis Forseliuse õemees G. Herlin sinna uue lugemismeetodi järgi õpetama ühe Risti kooli lõpetanud noormehe .
Uued koolid jäid suuruse ja õpetamisvõimaluste poolest eri tasemele , kuna esialgu puudusid koolimajad ja õpetust anti kirikumõisas, köstrimajas või rehetoas . Erinevaks jäid ka koolmeistrite töötingimused ja palgad . Väga vähestes kihelkondades anti nendel aastatel koolmeistrile õpetamise eest palka. 1687. aasta aprillist on säilinud kirjalik märge, millest selgub, et Forselius sai Liivimaa majandusvalitsuselt 26 riigitaalrit kolmele koolmeistrile töötasu maksmiseks. Järva-Jaani ja Järva-Madise kihelkonnas töötasid Forseliuse saadetud noormehed koolmeistrina näiteks söögi ja prii korteri eest. Haljalas oli koolmeister köstrile abiks olnud matmistel ja ristsetel, mille eest ka tasu saanud. Suvetööde ajaks läinud ta koju tagasi. Oli teisigi kihelkondi, kust kohe peale kooli lõppu koolmeister sügiseni koju saadeti. M. Gerth Suure. Jaanist kirjutas, et ta andis Jürgenile küüdimehe kuni Pilistvereni, kust see juba ise teed pidi jätkama. Nõo kooli avamise puhul kirjutati, et 1687. aasta talvel tuli kokku hulk koolipoisse, kes aga koolimaja puudumise tõttu pidid jälle laiali minema. Keeletülidesse sekkus 1687. aasta lõpul kuninglik komissaar. Kokkulepet ei saavutatud. Eestimaa Provintsiaalkonsistooriumi 1688. aasta 18. märtsi protokollis teatatakse, et kuninglik komisjon on heaks kiitnud vahelmise kirjaviisi. See tähendas, et kirjaviisis ei tohi korraga suuremaid muudatusi ette võtta, kuna eesti raamatud peavad olema loetavad ka neile, kes eesti keelt ei oska. Seepärast kõlas esimene otsus: kõik tähed (ka c, f, ph, tz ja x) tuleb alles jätta. Pärisnimed pidid jääma endise kujuga. Uut korraldust polnudki kohe võimalik ellu rakendada; asutatud koolidesse tulid seminarilõpetajad varem kaasavõetud õpikute ja teadmistega. Vanas kirjaviisis ja vana meetodi alusel polnud koolmeistrid ettevalmistust saanud. Põhja-Eesti kirikumeeste püüetele ei suutnud noor Forselius üksi vastu seista ja kavatses abi leida Stockholmist. Tõestusmaterjali saamiseks pöördus Forselius nende kihelkondade pastorite poole, kus koolmeistritena töötasid Tartu seminari kasvandikud. Pole teada, millised olid Stockholmi-sõidu tulemused. Ainus säilinud dokument, 1688. aasta 20. oktoobri kuupäeva kandev kiri Eestimaa Provintsiaalkonsistooriumile näitab, et Forselius oli saanud õiguse maakoolide rajamiseks piiskop J. H. Gerthi suunamise all. Tagasiteel tormisel Läänemel Forselius hukkus. See võis olla novembri alguses 1688.
Pärast Forseliuse surma seminar suleti. Seminari sulgemise ajaks 1688. a. sügisel olid peaaegu kõik Lõuna-Eesti kihelkonnad saanud vähemalt ühe koolitatud koolmeistri, nende abil pandi alus kooliõpetusele ja koolidekaudu ka koduõpetusele. Just viimase laienemisega mitmekordistus lugemisoskus, mis suurendas vajadust koolikirjanduse järele, see omakorda lõi eeldused eestikeelse kirjasõna arendamiseks . Pärast Forseliuse surma pani kuningas Eesti- ja Liivimaa koolide inspektori kohale J. Hornungi. J. ja A. Hornungi vahendusel lähendati kirjakeelt rahvakeelele ning ilmus uusi raamatuid. Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse paariks aastakümneks täielikku madalseisu.
Meie vanemate koolide rajajaist teatakse vähe, ainult üksikute nimed saab kanda tänapäeva kroonikaraamatutesse. Forseliuse kasvandikud õpetasid koolmeistritest pastoritena mitmetes kihelkondades. Forseliuse seminari lõpetamisele järgnenud aastatel õpetas Jõelähtmel Martini nimeline noormees, Pillistveres Heinrich Schilling, Sangastes Bengt Adamson, Hallistes koolmeister perekonnanimega Bringer, Suure-Jaanis koolmeister Jürgen, Põltsamaal Tõnu, Haljalas Jaak, Audrus Rein , Tartu-Maarja kihelkonnas Merihärja Hindrek, Ignati Hindrek ja Harju Pärtel, Puhjas Käsu Hans, Ristil Rassi Toomas. Talupojad tundsid koolitöö vastu suurt huvi.
FORSELIUSE ALUSTATUT JÄTKASID TEMA MÕTTEKAASLASED
Forseliuse surm ja tema aabitsa keelustamine lükkasid parandatud kirjaviisi kasutuselevõtu edasi. Alustatud keeleuuenduslikku tööd jätkasid Johann ja Andreas Hornung, Andreas ja Andrianus Verginius ning mitmed teised Forseliuse mõttekaaslased. Nende vahendusel lähendati kirjakeelt rahvakeelele ning ilmus uusi raamatuid. Puhkenud Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse paariks aastakümneks täielikku madalseisu. Nagu Lääne-Euroopas unustati Komensky ideed, nii vajusid pikaks ajaks unustusehõlma ka Forseliuse õppemeetodid ja -raamatud Eesti aladel. B. G. Forseliuse loodud esilgse koolivõrgu suureks teeneks tuleb pidada kirjaoskuse levitamist, sellel põhines aga hilisem koduõpetus.
KOKKUVÕTE
Raamatud, mis kajastavad kirjamehe ja rahvavalgustaja B. G. Forseliuse lühikest elulugu, jõuavad meieni suuresti tänu meie kirjaoskusele. Kirjaoskus on aastasadade vältel olnud meie hariduse aluseks, me oleme kirjaoskuselt olnud suurriikide ees juhtimas. Eesti rahva ajalugu näitab koolide ja kirjaoskuse tähtsust lihtinimeste, talupoegade seas. Toonaseid piiskoppe pedagoogilised saavutused eriti ei huvitanud. Forseliuse laiaulatusliku töö tulemusena loodi koolivõrk, millel põhines hilisem koduõpetus. Eelkirjeldatu põhjal võime järeldada, et B. G. Forselius oli ajalooliselt väga tähtis isik meie rahva, keele ja kooli jaoks.
KIRJANDUSLIKUD ALLIKAD
Andresen, L. (1991) B. G. Forselius. Tallinn: Eesti Raamat
Andresen, L. (1997) Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Vilnius : AS VILSPAS
http://et.wikipedia.org/wiki/Bengt_Forselius