Kui modernne on kaasaegnetänapäeva muistend?

Vastus leiad õppematerjalist: Folkloristika alused

Folkloristika alused (3)

Tartu Ülikool - Muusika - Folkloori ?anrisüsteem

4 HEA

Esitatud küsimused

Kes kasutas Mis kontekstis?
Kes on vahendajaks kellegi teise jumala?
Kui modernne on kaasaegnetänapäeva muistend?

1. Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid ; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).
Eesti folkloristikas lähtutakse folkloori mõiste piiritlemisel kolmest asjaolust:

aineloend

tunnuste loend

pärimuskultuuri toimimise kirjeldamine
Rahvaluule

tugineb traditsioonile
varieerub ulatuslikult – iga esitlus on ainulaadne
võtab kindlakujulisi kunstilisi vorme
on tavaliselt anonüümne
kujundab maailmavaadet

ÜLDDEFINITSIOON:
Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika . Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.
Ajalooline käsitlus:
Eesti rahvaluule terminoloogia kujunes 19. sajandil tõlkena saksa keelest. 1896. aastal esineb Hurt Riias muinasaja uurijate kongressil ettekandega eesti rahvaluulest ja esitab selle saksakeelsena. Hiljem tõlgib oma ettekande eesti keelde. Seal viib ta eesti- ja saksakeelsed terminid vastavusse. Ta kasutab mõistet „ vanavara “, millega tähistab rahvamälestusi. Vastava eriala uurimist nimetab Hurt „ Folklore “ ehk rahvateadus. Hiljem viib Eisen selle mõiste vastavusse „rahvaluulega“, olles mõiste „rahvaluule“ looja. (1893). Eisen peab „rahvaluule“ all silmas pärimusrühma ja pärimuse seda osa, mis kuulus rahvaluule ainevaldkonda.
1861. aastal kasutab Kreutzwald rahvaluule kogumisel mõistet „vana vara“, viidates sellega minevikupärandile.
Selline mõistetekäsitlus näitas, et rahvaluulet kasutati ajaloolisest aspektist lähtudes ja kuigi tänapäeval ei piirdu rahvaluule mõiste ainult ajalooga, on viimasel siiski tähtis osa definitsiooni moodustamisel.
Poeetiline käsitlus:
Algab Herderi rahvaluulekäsitlusega. 1878 kasutas Bergmann esimest korda terminit rahvaluule.
19. sajandil käsitleti rahvaluulet peamiselt aineloendi kaudu(Hurt), 20. sajandil, kui seda hakkasid uurima Loorits , Tedre ja Laugaste, lisandus definitsiooni olemuslik tähendus, mis viitas rahvaluule suulisusele, kollektiivsusele, traditsioonilisusele ja anonüümsusele. Pärast Teist maailmasõda hakkas rahvaluule uurijaid huvitama ka selle esitus,muutumisvõime ja kommunikatsioon kui kogemustele tuginev teadmine-1990ndatel lisandus kommunikatsioonile ja pärimusele viitav definitsiooni osa.
Rahvaluule definitsioon on ajavahemikul 19. sajand kuni 20. sajandi lõpp muutunud ja täienenud. Aineloendipõhine definitsioon lähtus liigitusest, olemuslike tunnuste lisamine võimaldas rahvaluulet eraldada teistest kultuurivormidest ja kommunikatsiooni liitumisel mõistega peeti silmas rahvaluulet viljeleva pärimusrühma enesemääratlust.
Mõiste
Aeg
Kes kasutas?
Mis kontekstis?
1. ) Vana vara (regivärsilood, ennemuistsed jutud)
2. )Rahvamälestused ehk vanavara
1861 (1843)
1870ndad-1888, 1896
Kreutzwald
Hurt
Suunatud minevikupärandile.
Kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: jutud, kombed, arvamised, usk, ütlemised, laulud ja mängud. Suunatud aineloendile
Rahvaluule
1936
1965
1986
Oskar Loorits
Ülo Tedre
Eduard Laugaste
Rahva mälus suuliselt säilinud ja levinud vaimne looming, mille autorid on harilikult teadmata. Kitsam tähendus = rahvalooming, laiem = rahva elutarkus , kombestik, usk jne
Rahvaluulena ainult suuline looming, jagunedes neljaks : rahvalaul , rahvajutt, vanasõnad(kõnekäänud) ja mõistatused
Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad. Otseses mõttes rahvaluule aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika , uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud. Oma rahvaluuleõpiku lõpuosas esitab ta mõiste kitsama määratluse, mille järgi rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming, mis on tekkinud ja levinud suuliselt, peegeldab oma tekkimise ja levimise keskkonda.
1990ndad
Lauri Honko
Tänapäeva mõistes on folkloor nii pärimuse viljelemine, selle kogumine kui ka arhiivikorraldus ja uurimine . Rahvaluule tekib ka tänapäeval, on pidevas muutumises. Dünaamiline käsitlus

Rahvaluule ehk folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis

sajandi lõpul kutsuti Kesk- ja Põhjaeuroopa rahvakultuuri uurivat teadust etnoloogiaks. Saksakeelses teadusuurimises kujunes välja kaks mõistet:
1) Volkskunde- Euroopa etnoloogia
2) Völkerkunde- etnoloogia väljaspool Euroopat.
Soomes kujunes samuti välja kaks mõistet: folklore ja kansanrunos, mis sisuliselt kattusid. Folkloor tähistab Soomes eelkõige suulist pärimust, milles on ühendatud rahva kogemused, kunstid ja teadmised (vaimne kultuur). Samas etnoloogia tähistab nii vaimset kui ainelist pärimust.
Saksamaal tähistab folkloori samuti kaks mõistet: Volksdichtung ehk Folklore, mis mõlemad tähendavad vaimset kultuuri.
Vene folklor , „narodnaja poesia“ , „narodnaja slovesnost“pole nii laiatähenduslikud kui Eesti folkloor, hõlmates sõnaloomingut, tantsu, mänge, rahvadraamat ja muusikat.
Mõiste „folklore“ võttis kasutusele Inglise teadlane W. J. Thoms 1846. aastal ja tähistas sellega lihtrahva pärimuslikku kultuuri (kogemusi ja teadmisi).

Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule

valgustusajal aset leidnud muutused
Ossiani laulud- James Macpherson tõlkis ära viikingiaegsed Ossiani kirjutatud laulud ja lisas nendele oma loomingut. Teema kerkis esile rahvusliku liikumisega. Samuti tõlgiti 18. saj alguses inglise keelde „Ilias“ ja „Odüsseia“
valgustuslikud ideed panid poliitikud oma rahvast huvituma, sellega seoses tekkis Saksamaal rahvateadus e Volkskunde, ka Venemaal uuriti geograafiat ja etnoloogiat. Inglismaal sõnastas Thoms rahvaluulemõiste, nimetades seda sisuliselt minevikust pärit aineloendiks.
Rahvas jagunes kolmeks: metsikud , kes ei osanud kirjutada, talupojad(alamkiht), kes olid samuti kirjaoskamatud ja haritlased e eliit .

Valgustusajastu tähtsus: kirjakultuuri domineerimine tõrjus välja suulise rahvaluule ja seda hakati koguma(Herder pani aluse Euroopa rahvaluule uurimisele ja kirjutas „Volkslieder“, kus võrdlevalt eurooplaste rahvalaulud ). Samuti tõlgiti eeposeid vanasematest perioodidest. Üleüldine rahvuslus muutis rahvalaulud päevakohaseks ja populaarseks. Riik hakkas huvi tundma oma rahva vastu ning tekkisid vastavad teadusharud, mis huvitusid rahva elust, arvust ja mingil määral ka pärimusest. Kes on need inimesed, kes meie maal elavad? 1846. aastal võttis Thoms juba kasutusele rahvaluule mõiste.
4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
Estofiilide (Rosenplänter, Peterson , Faehlmann, Kreutzwald, Knüpfer, Neus)- töökeeleks oli saksa keel, huvi eesti kultuuri – keele ja luule vastu, ÕES-i ja EÜS-i loomine, artiklid eesti keelest mitmetes saksakeelsetes ajakirjades jne.
(9.09)
5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. saj lõpul ja 20. saj algusel (1870ndad-1919)
Eestis:

Jakob Hurt
Eisen
Eesti Kirjameeste Selts

- 20. sajandi vahetuseks oli rahvaluuleteadus iseseisva teadusharuna välja kujunenud, eraldudes etnograafiast ja arheoloogiast. Kasutati võrdlev-ajaloolist meetodit ja tugev oli Soome koolkonna mõju.

Antropoloogiline koolkond: sarnasused tekstide vahel tulenevad sarnasest kultuurilisest situatsioonist, mitte laenamisest. Seotud inglise kultuuriruumiga.

Mütoloogiline koolkond: Müüdid seletavad maailmas erinevaid nähtuseid, germaani müütide uurimine. Vennad Grimmid .

Soome koolkond: geograafilis-ajalooline meetod.
(15.09)
6. Rahvaluuleteaduse kujunemise põhijooned 20. sajandil Eestis (institutsioonide kujunemine, teaduslike suundade kujunemine, eelistatumad uurimisküsimused ja meetodid üldisemas teadusajaloolises kontekstis)
Institutsioonide kujunemine:

1909 avati Eesti Rahva Muuseum esemelise ja vaimse kultuuri säilitamise, uurimise ja eksponeerimise tarbeks. Üks rajajatest oli Oskar Kallas.
1919 loodi TÜ-s eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool- arendab folkloristika filoloogilist suunda, töö arhiivtekstidega.
1927 loodi Oskar Looritsa algatusel Eesti Rahvaluule Arhiiv, kus paiknes Hurda vanavarakogu- ERA arendab välja etnoloogilise suuna. Välitööd muutuvad tähtsamaks.

Teaduslikud suunad:

rahvaluule e folkloor- õppetoolist arenenud 1940-1980ndad. Iseloomulik tekstikriitika.
muinasteadus e arheoloogia
rahvateadus e etnograafia /etnoloogia- ERAst arenenud 1930ndatel. Suuna esindajad: Sydow, Loorits, Viidalepp, Tampere (vaata 16.09)

Uurimismeetodid :

Soome koolkonna e ajaloolis-geograafiline meetod: uurib võrdlevalt rahvaluuletekstide omavahelist seotust, suured rahvaluulekogud, range meetod (st välistab sarnaste tekstide juhusliku kokkulangemise), tuleb üles kirjutada kogumise aeg ja koht, tekkisid levikukaardid, laenuteooria.
Võrdlev usundilugu
psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Johannes Semper )
kirjandusteaduslikud meetodid (August Annist )
eksperimentaalsed välitöömeetodid ( Herbert Tampere)

Peamised uurimisküsimused:

lauliku tähtsus laulu esitamisel
pärimuslik protsess
diskussioonid tänapäeva folkloori üle

7. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsitluse põhimõtted. Mõiste „rahvaluule faasid“
Rahvaluule definitsioonist lähtuvalt on rahvaluule pidevalt ajas muutuv. Eduard Laugaste jagab selle kolmeks faasiks:

Aktiivne faas- rahvaluule on üldiselt tuttav ja kasutatav

Mälufaas- teksti aktiivselt ei kasutata, kuid mäletatakse. Suur osa eesti rahvaluulest selles faasis kogutud.

Unustamise faas- rahvas rahvaluulet ei mäleta, aga on olemas tekstidena arhiivis .
Mall Hiiemäe lisab Laugaste faasidele esimese, tekkefaasi, mis eelneb aktiivse kasutamise faasile. Tekkefaasis leiab aset rahvaluule kujunemine jutust luuleks. St, selles faasis pole rahvaluule veel valmiskuju saavutanud ja alles kujuneb välja.
Staatiline käsitlus: Rahvaluule tekib teatud kultuuriperioodil ja kaob teatud kultuuriperioodil (kirja tekkimisega ), 19. saj lõpp-20. Saj algus
Dünaamiline käsitlus: Rahvaluule muutub ajas, ei kao. 20. saj teine pool. Tekib ja jäädvustub seoses folkloristika lähenemisega sotsiaalteadustele, tänapäeva rahvaluule uurimisega ja välitöömeetodite uuenemisega.
Rahvaluule kaks elu:
Esimene. Rahvaluule talle omases toimimiskeskkonnas. Rahvaluule nn passiivses faasis, kus teda uuritakse ja määratletakse seestpoolt.
Teine. Rahvaluule „Ülestõusmine“ arhiivist ja uuesti ringlusse sattumine , pärimuskultuuri kaitsmine ja õpetamine.

rahvaluuleteaduse põhimõisteid (traditsioon, stereotüüp, tüüp, variant, Andersoni seadus, sünkretism, suulisus)
Rahvaluuleteaduse põhimõisted
folkloristika põhiterminid jagunevad kaheks:

rahvaluule püsivust, kestvust, muutumatust näitavad mõisted

rahvaluule muutuvust väljendavad mõisted: variant, versioon (tekstide ühine algupära), redaktsioon (regionaalne lugude erinevus), improvisatsioon , kontaminatsioon (tervikteemade liitmine), variatsioon (kõrvalepõige võrdluseks valitud tekstist). Erinevused tulenevad tahtlikest muutustest nagu kontaminatsioon, improvisatsioon ja funktsioonimuutused ning tahtmatutest nagu unustamine.
1) traditsioon- “ traditio “ lad. k. Üle-, edasiandmine, põlvest põlve edasi andmine, jutustamine. 1. aspekt: põlvest põlve vahendatava pärimusilmingute väärtustamine. 2. aspekt: uue pärimuskultuuri loomine ( heuristiline lähenemine traditsiooni mõistele: nn vanast kujundatakse uus, mis omakorda kujundatakse normist . ) „Rahvaluule on kunstipärane kommunikatsioon väikerühma raames“- Dan Ben-Amos = rahvaluule ei pea olema traditsiooniline.
Traditsioon tekib praeguses hetkes, tuginedes siiski minevikust teada olevale põhjale. Näiteks kui eestlased said oma talu, siis olid nende mälestused tugevamini säilinud ja ulatusid kuni Põhjasõjani. Need, kellel oma talu polnud, ei mäletanud enam nii hästi oma suguvõsa pärimust. Traditsioon on süsteem teadmisest, kuidas peab olema. Selle väljendus on samuti traditsiooniline võte: nt teineteise tervitamine on traditsioon, selle väljendus on nt „tere-tere vana kere“. Traditsioon peab tunduma otstarbekas, muidu ta kaob.
2) stereotüüp- mõtteline, mentaalne nähtus, ühtekuuluvustunnet (identiteeti) näitav väline märk. Tekstis kvalitatiivne (tähendust kandev , mitte statistiline) korduvus . - vormelid. = sõnalised korduvad elemendid regilaulus. Teaduslik termin mitteteaduslikule suhtumisele. Mr Tiiu Jaago (!). Stereotüüp võimaldab end kellegi hulka paigutada, endale identiteet saada, sellest loobumiseks saab vahetada oma stereotüüpi (nime, sugu vms).
3) tüüp – teksti võime hoida alal oma põhikuju, abstraktsioon (pärimuse gravitatsioon), kujuneb pärimuse kasutusprotsessis, folkloristikas kasutatakse mõistet arhiivtekstide süstematiseerimisel
Soome koolkonnas kasutati mõistet „laul“ ja „jutt“ + need, mida sai kirja panna e teisendid . Samamoodi oli Hurdal: küsimus algtekstist ja eeldus, et kõik 19. sajandil kogutud jutud pärinevad ühest algtekstist. Anderson uurib algteksti muutumist edasi jutustamisel. Tüpoloogiline koolklond 1940ndatel Eestis, tugines Soome koolkonnale . Ei eelda algteksti olemasolu, vaid arhetüübi olemasolu. Algtekst rekonstrueerimise idee kaudu. Kõik olemasolevad teisendid põlvnevad samast tekstist, mis on arhetüüp. Tekstide võrdlemine võimaldab iga teksti arhetüübini taandada.
Teisend = variant
laul = tüüp (kõik laulud pärit ühest tekstist, mida ei saa taastada). NSVL ajal olid kõik tekstid tüpoloogiliselt kategoriseeritud.
4) Variant – kõik üleskirjutused lugudest. Tüübi realiseering. Iga konkreetne rahvaluule esitlus.
5) Andersoni seadus – jutustaja või laulik ei kuule lugu enne pärimuse esmaesitamist, see välistab enda vead. Ta peab seda kuulma mitu korda, et see talle meelde jääks. Jutustaja peab lugu kuulma mitmelt inimeselt mitu korda, et see talle meelde jääks ja nii välistatakse teiste vead.
Andersoni seaduse toimimisest: Mall Hiiemäe tähelepanekuid:

pajatuste puhul seostub nn stabiilsus teatud vormelite kasutamisega, pajatuse puhul pole jutustaja ega publik võõrad ja loo tegelased pole anonüümsed. „ma räägin sulle ühe loo...“
süžee on esitamisel väga vaba
jutustaja tajub jutte oma juttudena
ta võib saada küll teistelt infot, kuid jutustamisel ei tugine ta teiste jutustamisele. Lood seostuvad kindla jutustajaga (vastuolu Andersoni seadusele). Info kogutakse mällu koos emotsioonidega, mis info saamisel inimest valdavad . Nt anekdoote räägitakse siis, kui see sobib situatsiooni, siis on selle mõju palju efektsem.

Arvo Krikmanni tähelepanekuid:

Andersoni enesekontrolli seadus kaitseb enam „sisemälu“ kui teksti sõnalist reproduktsiooni
sellest lähtuvalt kaitseb see enim neid žanre, mis ei sõltu keelest ega poeetilisest koodist.
Järelikult tuleks otsida rahvaluule kui naturaalse süsteemi üldisemat stabiilsusseadust.

Kuna Andersoni seadus on loodud eksperimendina ja käsitleb ainult seda, mis meelde jääb, ei arvestata konteksti.
6) sünkretism - kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet, muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine esitusest eraldiseisvana)
7) suulisus - üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole – enam ei kehti.)

Pärimusrühma osa pärimuse levikul (autori mõiste rahvaluules – anonüümsuse küsimus)
Pärimusrühm – e kollektiiv e sotsiaalne grupp. Inimesed seob rühmaks mingi ühisosa.
Räägitakse väikestest rühmadest, mille identiteedi moodustab tavaliselt kaks kuni ~10 inimest. Etniline kuuluvus pole tähtis, olemas peaks olema sotsiaalne kommunikatiivne aspekt, mis rühma ühtseks seob. Pärimusrühma tunnused:
1) Kollektiivile omane stereotüüpide olemasolu. Nt kas kõigil pärimusrühma liikmetel on eesti nimi vms.
2) kontrollivus
3) valivus ehk kui mõiste puhul ei tunta ära midagi vana, st mõiste pole millegi juba olemasolevaga seostatav, siis tekitatakse uus mõiste vms
4) esitaja individuaalsus, meisterlikkus
5) esitamise aegruum
6) kuulajaskond
19. saj alguses väideti, et rahvaluule on kollektiivne looming, 20. sajandi alguses väideti pigem, et see on individuaalne. Pärimus on küll kollektiivne valik, aga autor on sellegi poolest algsetel tekstidel olemas (?) paratamatult olulised nii kollektiiv kui ka indiviid. Iga rahvaluule tekst sünnib kollektiivse ja üksikindiviidi mälu ühtsuses. Mälu realiseerub kommunikatsiooniprotsessis – koostöö indiviidide ja kollektiivi vahel.
Inimese teadmisele ei saa seda rajada, kuna mõni võib teada seda autorit, teisele on see aga tundmatu, mis aga ei tähenda, et teisel juhul autor puudub. Tänapäeval pole see küsimus enam oluline. Vanasti tähendas autori puudumine kollektiivse, rahvaluule pärimust, autori olemasolu aga individuaalloomingut.
Autor paiskab oma teose nö tuulde, kellelegi suunamata, eesmärgiga teenida selle abil raha – autorikaitseseadus. Rahvaluule puhul pole tekst nii autori külge seotud. Jaan Bergmann kasutab 1878 esimest korda rahvaluule mõistet, vastandades seda autoriloomingule.
Erineva kultuuritüübi kontekstis erinev tunnetus- lugusid seostati kindla jutustajaga, laulikutel on oma laulud, mida teised ei esita. Lauliku/jutustaja ja koguja erinev tunnetus, erinevate rahvaluuleliikide puhul erinev tunnetus. Kui pärimusrühm, kes lugu tahab kuulda, puudub, siis lugu ei räägita. Samas on lugusid, mida esitatakse ainult jutustades, kusjuures teisi võidakse esitada ainult lauldes jne. Lugu kõneleb ennast jutustaja kaudu, kes on vahendajaks kellegi teise (jumala?) ja publiku vahel. Teatraalne.

Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.

Tänapäeva pärimus seob ühte inimajaloos püsivana säilinud elemendid (osa perekondlikke, soo- ja sugulussuhteid) ja need ühiskonnas välja kujunenud tavad, mis on läbi teinud märkimisväärsed muutused (nt pulma-, matuse-, sünnikombestik jms). Uued kultuurinähtused (nt reisimine, sportimine, telerivaatamine, lugemine jms) on tänapäeval põhjuseks pärimuse tekkele. Üle poole rahvastikust elab linnades – linnade suur roll ja sellele iseloomuliku folkloori teke. Tänapäeval on folkloori levikul olulised inimeste sotsiaalne staatus, vanus, sugu ja amet. Tänapäeva folkloori uurijad on sunnitud tunnistama liike, mis rahvaluuleteaduse klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese määratlemine tuginevad Soome ja Põhja-Ameerika folkloristikale. Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm).

Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse “muster”.

Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad.

Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames.

Tänapäeva pärimuse uurimine:

tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid , levik

kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames

1. Folkloori „esimene elu”.
Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellel pole nime ega liike (kuigi oletused pärimuse loomulikust ja algupärasest elust on vaid uurimisvahend, mitte kultuuri reaalne olukord, sest "algupäraseks" peetud nähtus võis olla hoopis millegi lõppjärk vms).
2. Folkloori „teine elu”
Pärimusainese ülestõusmine arhiivist või muust säilituspaigast. Pärimusprotsessist lahti rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse. Aines läheb uuesti liikvele esituspaikades, mis on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Uus ringlemine ei tähenda peaaegu kungi sulandumist algupärasesse pärimusprotsessi, kuigi see võib veel mingis vormis jätkuda. Muutunud on Esituse mehhanism , esituskoht, kuulajad ja eesmärgid. Pärimuses sisalduv sõnum võib jõuda kohale tema teise ellu kuuluvates esitustes. Piisavalt pole väärtustatud pärimuse teise elu ilminguid ei uurimisobjektina ega pärimuse spontaansete vormidena.
Rahvaluule seotus teiste teadusvaldkondadega (seotus võib põhineda allikatel või/ja uurimismetoodikas):

kirjandus(žanrid) – 1) eeposed – loodud rahvaluule baasil, aga on kirjandusžanr, kroonikad ajaloolise dokumendina. Varasemates kroonikates pannakse kirja suulisi mälestusi, need tihti luulevormis (mis läheb eeposte alla). Homerose eepos = protsess, iseloomustab suulist keelt. Mait Kõiv kirjeldab erinevaid ajaloolisi perioode , näitab erinevaid ajaloolisi kihte ühe loo puhul vms. August Annist tahtis ise luua eepose teksti eesti ajaloost, püüdis ajaloolisi sündmuseid regilaulu vormis väljendada.

2) poeetilise mõtlemise kujunemine(etnopoeetika): kirjandusteoreetiline aspekt. Juhan Peegel : vaatles kujundite baasil poeetilist mõtlemist, nii et iga uus teema haldab kujundeid otsast peale, mitte ei paiguta neid aeg, kuna mingi kujund tekkis.
3) rahvaluule ained kirjanduses. Ruth Mirov: analüüsib eepilist luulet ühiskondliku vajaduse vaatenurgast ehk miks 20. sajandi alguses oli ühiskonnale seda vaja ja milliseid kujundeid/teemasid kasutati.

rahvalaulu keel ja selle ajalugu – A.H.Neus adus , et regilaulu keel on lähedane soome keelele, arvas , et regilaul on säilitanud eesti kõnekeele ajaloo. M. Veske uuris regilaulude päritolu murrete järgi, kuna regilaulu keel on murrete keel. Kui regilaul liigub ühelt alalt teisele, siis võtab ta murdeaspektid endaga kaasa. J.Peegel vaatles regilaulu tekstides olevaid nähtuseid ja kommenteeris neid keeleajaloo kontekstis. Ago Künnap.

Vormeli- ja kujundiuurimised: Liina Saarlo: sõnavarauuringud regilaulude baasil, kujundikooslused. Arvo Krikmann.
Sõnavarauurimised 1990ndatel: Urmas Sutrop : võttis aluseks selle, et kõikides keeltes kujunevad värvinimetused välja kindlas järjekorras: valge, must, punane, sinine, roheline(oli vanasti haljas)... pruun, oranž.
Viipekeel : Liina Paales käsitleb viipekeelseid Eesti kohanimesid.
esimesed regilaulutekstid 17. sajandist

etnoloogia( elulood kogemuse baasil), antropoloogia (kultuuriline) ja sotsioloogia(kaasaja ühiskonna uurimine, rahulolu ühiskonnas) – esemed ja mälestused ehk etnoloogiast folkloristikani: Asa Ljungström uuris esemeid, kangakudumise masinaid, märkas, et talle räägitakse lugusid nende esemetega seotud inimestest ja hakkas koguma mälestusi. Anu Kannike : koduteemad

eluloo -uurimine: Ene Kõresaar: mälu-uuringud, Terje Anepaio, Daniel Bertaux: sotsioloogilised küsimused eluloo kui allika kohta: pereliikmete intervjueerimisel selgus, et ühe pere liikme valikud on seotud pere soovituste, väärtuste ja võimalustega vms.
Migratsiooniuurimine: Brigitte Bönisch-Brednich: kasutab Ameerikas väljatöötatud migratsiooniteooriaid ja näitab, kuidas need Euroopas sobituvad/ei sobitu. Näitab, kuidas väljarändest kõneldakse. Aivar Jürgenson: analüüsib 2 inimese elulugu, kes pidasid end Venemaal eestlasteks ja kes tahtsid Eestisse elama tulla.

ajalugu (sh arheoloogia, sotsiaalajalugu ) – J.Hurt: rahvaluule on ajalugu inimeste endi vaatepunktist. Jaan Jung : kohamuistendid viitavad muististe seosele nende kohtadega . Oskar Loorits: Sõjad eesti rahvatraditsioonis: sõja ajal inimestevahelised suhted.

Veel: Õigusajalugu, psühholoogia, keel ja selle uuringud (rahvalaulu keel ja selle ajalugu), etnoloogia, sotsioloogia, antropoloogia (esemed, mälestused, elulood, migratsioon)

Klassikaline pärimus - arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku) kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) - tekstide analüüs; uute kontekstide mõju tekstidele…

Tänapäeva pärimus - kaasaja ühiskonna uurimine ja rahvaluule selle osana : rahvaluule loomulikus kontekstis

11. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum : Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond , etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.
Tartu Ülikool – Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool loodi emakeelse ülikooli juurde 1919. Selle ajani oli eesti folkloristika seotud rohkem seltside ja üksikisikute töödega. Esimeseks professoriks Walter Anderson. Seal töötasid samal perioodil ka Eisen ja Loorits. 1947. ühendati rahvaluule õppetool kirjanduskateedriga (nõuk vaate tunnus – folkloristika allutatud kirjandusteadusele). 1993. a õppetool taasiseseisvus ja taastas endise nime.
Eesti kirjandusmuuseum – Esimese suure kogumise organiseeris Hurt, süstemaatiliselt kogusid ka Rosenplänter, Kreutzwald. Siiski, Hurda kogu on Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja algus. Arhiivraamatukogu rajas O. Kallas. Eesti Kirjandusmuuseumi põhieesmärgiks on tagada rahvusliku identiteedi olemasoluks ja ühiskondliku mälu püsimiseks oluliste allikamaterjalide säilitamine ja teaduslik uurimine.
Eesti Rahvaluule Arhiiv – 1927 asutatud, juhatajaks sai O. Loorits. Aluseks sai Hurda vanavarakogu. Lisati ka Eiseni rahvaluulekogu. Lisati ka EÜSi viisikogu. Käsikirjalisi kogusid hakati korraldama vastavalt Hurda väljatöötatud süsteemile. 30ndatel asutati mitmeid rahvaluule kogumise võistluseid ja aktsioone, koguti ka kirjalikul teel levivat pärimust (oraaklid, salmikud).
Folkloristika osakond – 1947, Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond on folkloori ja usundi teoreetilise uurimise keskus. Osakonda kuulub 4 töörühma: pamömioloogia, rahvausundi, rahvajuttude ja rahvausundi töörühm.
Etnomusikoloogia osakond – asutati 1978, alates 2000. a kannab ta nimetust Eesti kirjandusmuuseumi Instituudi etnoloogia osakond. Ta on eesti ja teiste rahvaste rahvamuusika uurimise ja publitseerimise keskus.
12. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja väljaandmise põhimõtted.

allikad – rahvaluuleteadus loob oma allikad ise. Dokumenteerides vastavalt folkloristlikule teooriale ühiskonnas käibiv pärimus.

Suulised allikad

-välitööd (küsitlus, vestlus, intervjuu , osalusvaatlus jms)
Eestis kaks suuliste allikate kogumisviisi: kogumine vabatahtlike kirjasaatjate abil ja välitööd, kus materjal kogutakse stipendiaatide abil. Välitööd teaduslike ekspeditsioonidena(kõrgaeg 1950.-60.), milles teostatakse

frontaalset(koguti kõike),

pääste( ettekujutus , et midagi kaob, kui seda ei jõuta koguda),

temaatilist kogumist(kogutakse kindla teema kohta)

ja koostatakse kogumispäevikuid allikatena, mis tulid käibele enne Esimest maailmasõda (1912+)
materjali talletamisviisid välitöödel

meeldejätmine ja hilisem üleskirjutamine ( protokollimine ),

ülesmärkimine kogumise hetkel, s

alvestamine vaharullidele, magnetofonidele, digisalvestaja abil jne, filmimine ,

ümberkirjutamine/kopeerimine
Pärast välitöid toimub arhiivis:

suulise materjali litereerimine

salvestatud/litereeritud materjali korraldamine – kogud

registrid

abikartoteegid

elektroonilised andmebaasid

Kirjalikud allikad

-arhiivi talletatud materjal:
1) välitöödelt kogutu
2) korrespondentide vastused
3) allikapublikatsioonid
Kirjalikud allikad jagunevad:

litereeritud materjalid

(arhiivi)allikate tekstipublikatsioonid

rahvaluuleaines kroonikates, reisikirjades, kohtuprotokollides jm

uurimismeetodid

Modernistlik-postmodernistlik uurimine - 19. sajand- positivism, loodusteaduste mõju(kõik areneb lihtsamast keerulisemaks – rahvaluule algaste; liigisüsteem , objektiivsuse nõue( Eelduseks objekti olemuslikud tunnused, mis tuleb võimalikult täpselt leida ja kirjeldada) , et saada täpsemaid teadmisi. Selged piirid teaduste vahel, et saada täpseid teadmisi kõigist valdkondadest. Objektiivsuse ja subjektiivsuse vastastikuse mõju arvestamine . 1970ndatel suured teooriad nagu keelepuu jne. Materjalide kogumise osatähtsuse rõhutamine ja suurte arhiivide loomine. Subjektiivsuse osa hinnatakse uurimises ümber. Interpreteerimine ehk tagasiviitamine. Kvalitatiivsed meetodid. Kvantitatiivsed materjalid kui millegi ülelugemised. - 30. aastatel kasutatakse kõike väga palju – palju metafoore jne (~see ainult tundub nii) 1960.-70. see muutub. Kvantitatiivsed meetodid annavad hõlmamise ülevaadet. Kvalitatiivsed meetodid ei tegele tekstihulkadega. Kvantitatiivsus : lähtutakse detailidest ja jõutakse suurte teooriateni. Praktika tugineb varasematele teooriatele. Kvalitatiivne – materjalist lähtuv. Universaalsete probleemide asemel küsimus erilisest, üksikust, konkreetsest. Hoidumine kõikehõlmavatest teooriatest – A. Krikmann töötab suurte teooriate kallal, et tõestada nende mittetoimimist.

Tekstikeskne – kontekstikeskne uurimine - Tekstikestkne e filoloogiline, kontekstikeskne e etnoloogiline. Filoloogilise suuna uurimismeetodid: soome ehk geograafiline-ajalooline meetod (vt http://agrikultuur.e-uni.ee ). Vt slaid

Objektiivne – subjektiivne aspekt - Objektiivne – uurimisobjekt ei tohi lähtuda uurijast. Peab kasutama umbisikulist tegumoodi.
II Eesti rahvaluule
1. Rahvaluule liigitamise põhimõtted (Mõistete „liik“ ja „žanr“ tähendus, rahvaluule liigitamise teoreerilised lähtekohad)
pärimustekstide liigituse alused:

liik kui teaduslik kontseptsioon- nähtustele on omased tunnused, mille põhjal nad üksteisest erinevad.
liik kui püsiv vorm- vorm sama, täidetakse uue sisuga.
liik kui muutuv vorm
liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis – sõnavara, tegelastüübid, sümbolid

Rahvaluule kirjanduslikud liigid
Lüüriline
Eepiline
Dramaatiline
Lüüriline laul: sh mängulaulud
lüroeepika: sh mängulaulud.
Rahvajutud
Tavand: kalendrikombestik
mängud. Rahvadraama eeldab esitaja ja rahvavahelise piiri olemasolu. Seos teatriga. Ruth Mirov arvab , et seos rahva ja esitaja vahel on olemas.
Dramaatilised rahvaluuleliigid

tavand:

enam seotud kommete tsükliga
seotud andide kogumisega
seotud ühiskonna ja looduse mõjutamisega
maagilisuse osakaal suurem

mängud

suurema esteetilismeeleolulise funktsiooniga
suurem seos igapäevaelu kujutamisega
seotud sotsiaalsete suhete kujundamise/kontrollimise jms.- inimestevaheline suhtlemine

dramaatilisele iseloomulik

sündmuste etendamine tegevuse, sõnalise ja/või muusikalise dialoogi abil
kindel tegevus ja tegelased ( stsenaarium )

kindel aeg ja ruum, kus ja millal mängu tegevus toimub / kus ja millal mängitakse
Folkloorižanr – suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest.
Eesti folkloori põhižanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud:

Rahvalaulud: regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul
Itkud : surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk
Rahvajutud: muinasjutt , muistend , naljand , anekdoot , pajatus (tõsieluline lugu)
Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd
Loitsud e nõidussõnad (ka needused ja sajatused)

Eesti rahvaluuleliikide süsteem ja žanrid koos näidetega
Eesti rahvaluule liigid on:

Rahvalaulud
Rahvajutud
Lühi-vormid
Usund /kombestik

Liikidel võivad esineda alajaotused, nt Rahvalaulud jagunevad vanemateks ja uuemateks, usund/kombestik jaguneb rahvakalendriks, perekonna-tavandiks jne. Zanrid mahutuvad liigi ja alajaotuste alla – nii on näiteks muinasjutt ja naljand rahvajuttude liigi alla kuuluvad žanrid. Esineda võib ka allžanreid, nt muinasjutu allžanriteks on loomamuinasjutud , imemuinasjutud jne.
Rahvajutu liigid:

muinasjutt – muistend- Märchen , Sagen
naljand – pajatus- isikuloolised ja olustikulised jutud- inimesed räägivad oma külaelanikest, esivanematest, naabritest jne. -- laulmise kontekst pole seotud mingi konkreetse tegevusega .
töö- ja tavandilaulud- töölaulud seotud lastega, tavandilaulud pulmade või kalendrititähtpäevadega.

Suulisus ja regilaul regilaulul peavad olema suuliskultuurilised reeglid, mille alusel saadi need laulud pähe õppida. Suulisus ei ole enam rahvaluulele omane tunnus, vaid üks paljudest tehnikatest, mida saab kasutada. Regilaul aga kuulub suulisse kultuuri ega ole olemas kirjalikuna(kui,siis teine elu või autori kirjapanduna). Rahvaluuleteooria sündis regilaulu baasil.
Suulisuse paradigma - traditsiooniline kultuur kui modernse kultuuri vastand 20. sajandi alguses. Rahvaluulet hakati uurima kirjanduse kaudu (kirjutamata kirjandus).
Suulisele kultuurile omane:

kordamine
keskendumine protsessile- kiigelaul
mälu abivahendid - looduses ja keskkonnas olemasolev

Regilaulu poeetika

korduslaulud
häälikutasandikordus- algriim ( alliteratsioon - kaashäälikute kordus; assonants - täishäälikute kordus) puudutab ainult värsiridu.
sõnatasandi kordus (anafoor, epifoor , epanastroof jms)-> ei küsi!
mõttekordus- parallelism -> värsside omavaheline seotus, konkreetsete asjade kaudu antakse üldmõiste. Nt: öö ja päev = ööpäev, isa ja ema = vanemad. Viib regilaulus mõtte lõpuni.
vormelid: 1) algriimivormelik (must- muld ; valge- vahel; Riia- rist )

2) paralleelvormelid (sinine/punane/valge)

poeetiline sünonüümika: 1) leksikaalse ühtsuse seadus- kui peavärsis on ühtne mõiste, siis peab sarnane mõiste olema ka teises värsis (~ linnud ; värvid)

2) pisendamisesteetika- ilmnes , et põhimõiste on alati suurem asendusmõistest.
Rahvaluule kui iseseisev loominguvorm- rahvaluule on iseseisev loominguliik, võrreldav keelega (teemad, stereotüübid on nagu grammatikavormid jne; realiseerub ainult individuaalse kõne kaudu; võimaldab väljendada väga paljut.)
6. Regilaulu ajalooline kontekst
vana rahvalaulu tekkeaega ei ole võimalik määratleda, üleminek toimus 19. sajandi II poolel. Regilaul võis tekkida 1000..2000 a eKr. Esimesed regilaulutekstid pärit 1660. aastatest . 1695 . aastal ilmus Christian Kelchi(?) kroonika. 18. sajandil kirjutas laule üles Hupel ja saatis neid Herderile. „Nõelamängu laul“- esimene teadaolev regilaulu tekst 1680. aastatel. 1990ndatel avastati 3 regilauluteksti, mis pärit 1660ndatest. Seega laulude terviktekstid pärinevad 17. sajandist. Praegu umbes 200 000 teksti.
Elustiili muutudes hakkavad kaduma tekstid, mis teatud perioodidel olid autoriteetsed.
Uuem rahvalaul kujunes välja Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi ) muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka pillisaatega. Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa-harimise teema kõige laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub agraarühiskonnaks.
7. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval
Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Mall Hiiemäe järgi on rahvakalender rahvapärane ajaarvamissüsteem mille säteteks on tähtpäevad ja nende tähenduste & tähistamistega seonduv tavandikompleks. Ajatunnetus tugineb usundile: aega tajutakse kui erinevate/vahelduvate omadustega (kvaliteediga) ajalõike. Seega on eristatavad sakraalne ehk pühade aeg ja profaanne ehk tavaaeg (M.Eliade järgi):
Sakraalne aeg:

müütiline aeg - loomise aeg
sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav
jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha

Profaanne aeg:
saab mõtte sakraalse aja kaudu
Mis puutub aja tajumisse, siis ei ole aeg lineaarne, vaid tsükliline. Sakraalse ja profaanse piiri ületamine toimub rituaali ja sinna kuuluvate toimingute kaudu. Eesti talupojakalendrile omaseks arhailiseks jooneks on aasta / nädala / päeva jagunemine tööperioodiks. Uuema kogemuse kohaselt lisanduvb ka astronoomia ja ilmastiku vaatlusel tuginev kalender (kuukalender, päikeseaasta).
Talupojakalendri pühade juurde kuuluvad elemendid:

teatrielemendid
verbaalsed meenutused
töökeelud ja -käsud
ended ja ennustamised
toit

Rahvakalender on väga sünkreetiline ja kujunev ning põimib endasse erinevad ”kalendrid” ja ”ajatunnetused”. Rahvakalendriga on seotud kõikvõimalikud rahvaluule vormid: laulud, mängud, lühivormid, uskumused ning ta ise rajanebki sellel, et aega tajutakse erineva kvaliteediga (nt üldises mõttes on räägitud ”raskest ajast”, ”kuldsest ajast”, ”puhkeajast”, konkreetsemalt nt hingede aeg – ajaperiood , mil suheldi hingedega, et need muul ajal kodus käima ei hakkaks ).
Rahvakalendri tähtsus ja olemus sõltub maailmapildist ning valitsevast elustiilist.
Maailmapildi kolm tasandit:

Mütoloogiline (kultuuritüüp: arhailine pärimus) – kõige arhailisem, seoses usu & arvamustega., tugineb kogemusele, seostub suulise kultuuriga, vajab rituaale & toiminguid . Lepingud sõlmitakse jumalate kohaloluga arvestades. Kosmogoonilisus. Kalendritähtpäev meenutab mingit tähtsat sündmust. Arhailise mõtlemise seisukohalt sõlmitakse leping inimeste ja jumala vahel, inimestevaheline leping = abielu. Teisel juhul leping muudetav , esimesel juhul muutumatu. Leping sõlmiti püha puud puudutades- truuduse vandumise mõiste. Kaemuslikult (nähtav, tunnetatav) sõlmitud lepingutega korrastati inimestevahelised suhted ja loomulik üleloomulikuga. Kui leping pole enam püha, siis tegelevad sellega juristid vms.

Religioosne – (klassikaline rahvaluule) pühakirja tundmine . Tähtpäev on nüüd juba sümbol, mis meenutab teatavat skeemi (omane kirjalikule kultuurile). Inimene mõistab oma olemasolu jumala kaudu

Teaduslik – selline on tänapäevane kalender, tekkis valgustuslikul ajajärgul: tähtpäevade sümboolne tähistamine (kui üldse), mis rajaneb meie teadmistele , teame päikese loojumise ja tõusu aega jne. Usulisi rituaale pole.
20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ning halloweeni tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev.
8. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis
usund
...inimeste rühma pärimuslik ja ühelaadne suhtumine üleloomulikku maailma, mis korraldab ja seab inimeste käekäiku. (tekitab inimestes tunde ,et see pole tõsieluline), uurija ei tohiks ajada segi uskumist teadmisega- ühel juhul on tegu kultuuritekstidega.
-sümbolite süsteem
-mis tekitab inimestes tugevaid, hõimavaid ja kauakestvaid meeleolusid ja motivatsioone
-formuleerib arusaamu eksistentsi üldise korra kohta
-ümbritseb need arusaamad sellise tegelikkuse auraga, et need mõjuvad elulähedasena
Tunnused, mis eristavad teda suurusunditest:

Sünkretism (erinev algupära, heterogeensus – nt reinkarnatsiooni idee levib praegu Euroopas)
Orienteeritus reaalsele elule (mitte, et mis on „ lunastus ”, mis „patt”)

Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid. Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse (nt Lääne-Eestis pühak Antoniusega seotud haldjas Tõnn). Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Rahvakalendris olid päikese austamisega seotud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. Hiljem on sellega tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad (kadripäev, mihklipäev – tulenevad kristlikest pühakutest). Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega Vanapagan. Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt , tuulispea , pisuhänd, näkk, puuk , haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalike uskumustega. Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali sekundaarsest. 2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu. Tänapäeva rahvausund on suures osas meedia kontrolli all.
9. Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine
mängud kui rahvaluule kirjandusliku liigituse dramaatilise ajalaotuse osa.

suurema esteetilismeeleolulise funktsiooniga
suurem seos igapäevaelu kujutamisega
seotud sotsiaalsete suhete kujundamise/kontrollimise jms.- inimestevaheline suhtlemine

mängude liigitus:

laulumängud(Herbert Tampere)

kui iseseisev žanr, kuid sisaldab varasemaid kihte (mängu kui iseseisva žanrieelsed kihid ); sisaldavad laulu, liikumist, dialoogi, kostüüme, rekvisiite.(Nt nõiamängulaul) Talupojamaailmas vanemad kui tants- paaristants tuleb alles 19. sajandil. Siis muutub ka mängude maailm.

vanemad laulumängud: regilaul + draamaelemendid: mängu tegevust/sündmusi etendatakse. Tekkinud enne 16. sajandit, oletatavasti 12. sajandi lõpust, laialdasem levik 14. sajandist (Põhjendus: linna.jm kesk-Euroopa mõjudega teema)

uuemad laulumängud: siirdevormilised laulud+tantsulisfiguraalne liikumine, 16.-17. sajand

Vanad mängud (H. Tampere)

teemad: tööd, igapäevaelu, ühiskondlikud suhted. Konflikt: mingi äpardus (tööloomade kadumine või vargus, millegi kadumine)- keegi tuleb midagi mängu ühelt poolelt nõudma- dialoog.
3) ringmängud: lõppriimilised laulud + näideldakse/tantsitakse paaristantsu, 19. saj
10. Pärimuslik ajalugu kui meetod
kuidas lähenetakse sel puhul allikale, millised küsimused allikatele esitatakse.
kirjelda PA meetodit folkloristlike meetodite süsteemis
Pärimuslik ajalugu on 1990ndail Eestis folkloristikas kujunenud uurimissuund, mille eesmärk on uurida kultuuriomast ajaloo/minevikutõlgendust. rahvapärane ajalugu on osa jutustajate enesemääratlusest.
! Pärimusliku ajaloo allikaks on tõsielust jutustavad lood. Pärimuslik ajalugu on seotud etnoajalooga, sotsiaalajalooga.
Pärimuslikku ajalugu ei saa vaadelda kui ajaloosündmuste tekstilist illustratsiooni.
! Oluline on see, kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris ( kultuuripiirkonnas ) tuntakse ja kasutatakse.

Hinnatakse minevikusündmusi ja nende mõju hilisemale ajale

esitaja vaatenurk, esitaja võib esitada loo vaidlussituatsioonis või olla esitluslik (meelelahutuslik)

jutustamisel tuleb uurida üldist sotsiaalset konteksti

arutelud või konfliktid erinevate ajalookäsituste vahel ei too kaasa ühe või teise seisukoha ainuvõitu, ega loo ka uut ühtset ajalookäsitust, vaid pigem kujundavad arutelud nn oma ajalookäsituse uuenemist
Pärimusliku ajaloo tekstideks on peamiselt pajatused. Enamasti on materjal proosavormis , aga pole välistatud ka laulud. Pärimusliku ajaloo materjalideks võivad olla ka materiaalsed esemed, kui nendega kaasnevad lood.
Pärimusliku ajaloo meetodi erinevused suulise ajaloo (oral history) meetodist:
1) suuline ajalugu on kujunenud ajalooteaduste raames pärimuslik ajalugu - folkloristika raames;
2) suulise ajaloo uurija lähtub ajaloost, uurimise käigus lisanduvad loo jutustamisega seotud tasandid , pärimusliku ajaloo uurija teekond on vastupidine : ta lähtub jutustatavast loost , mille "taha" asetab ta uurimise käigus ajaloolise konteksti;
3) suuline ajalugu eeldab suuliste intervjuude uurimist, pärimuslik ajalugu kasutab pigem kirjalikke tekste (kas suuliste küsitluste, vestluste kirjapanekuid või kirjalikena loodud teemajutustusi);
4) suulise ajaloo uurimisel keskendutakse lähiminevikule, pärimusliku ajaloona uuritakse mh kaugema minevikuga seotud mälestusi (kuna uurimisallikatena kasutatakse ka varasemaid mälestustele tuginevaid üleskirjutusi);
5) suulise ajaloo dokumendi (intervjuu) loomisel teadvustatakse kahe autori (intervjueerija ja intervjueeritava) olemasolu. Neil mõlemal on tõlgendusõigused, mis pannakse paika juba teksti loomise hetkel. Pärimusliku ajaloo allikate loomisel püütakse välistada kahest autorsust (absoluutselt ei ole see võimalik). Pärimusliku ajaloo uurija ei ole kuigi sageli dokumendi loomise üks osapooltest, näiteks kui ta kasutab arhiivimaterjale;
6) suulise ajaloo uurija (kes on reeglina ajaloolane), olles uuritava teksti üks loojaid, saab kohe intervjueerimise käigus kontrollida oma tõlgenduse põhjendatust / kehtivust. Pärimusliku ajaloo uurijal seda võimalust ei ole. Pärimusliku ajaloo uurija enesekontroll (tema tõlgenduse tõenäosuslik õigsus) luuakse analüüsitava loo vaatepunkti leidmisega, selle kõrvutamisega teiste vaatepunktidega ning erinevaid vaatepunkte põhjustava konteksti leidmisega. Seega pärimusliku ajaloo uurimine eeldab erinevate vaatepunktide kõrvutamist ja üldisema ajaloolise konteksti loomist, mis omakorda eeldab erinevat tüüpi allikate kompleksset kasutamist.
11. Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest suhetest
Rahvajuttude liigituse alus:

aspekt: teabekeskse funktsiooniga ja esteetilise funktsiooniga(jutustusele suunatud lood)

aspekt: on/ei ole seotud usundilise maailmavaatega

liigituse alus: kuidas jutt peegeldab tõsielu: (a la folkloristi abc)
tõsielujutt kui tegelikkus---jutustamine kui tegelikkus >> tõsielusündmuste ja -olukordade fiktsionaalne kujutamine(kunagi kusagil oli, ei põhine kogemusel);
jutustamine kui tegelikkus >>tõsielusündmuste lähedane ehk nn faktilähedane jutustus

liigituse alus: seos usundilise maailmapildiga:
küsimus uskumisest (kes usub: uurija, jutustaja, kuulaja ), kuidas küsimused. Kuulaja veenmine, oma kogemuste vahendamine ja teatud viisil seletamine(tuuakse näiteid analoogilistest juhtumitest, mis on varem aset leidnud), usundilise maailmapildi üle arutlemine(kahtlemine, naeruvääristamine vms)
tavaliselt on faktil põhinevad vormid vestluslikud žanrid. Juttude tuum on tavaliselt moraalis, mitte detailides. st. Ei tuleks kahelda, kas kõik täpselt nii oli või kuidas loogika mõne faktiga vastuolus on. Reeglid on enam-vähem taolised, et riiki võib petta , aga mitte oma inimest, sest viimane on nö kaaskannataja.
Esteetilise funktsiooniga jutud
Teabefunktsiooniga jutud
Ajaviide
Suhtlemise osa- seos tõsielu sündmuse v olukorraga
Idee: õiglus võidab, lähtudes jutustaja eestikast
Idee: pärimusrühma eetiliste normide tutvustamine ja kinnitamine
Viimistletud struktuuri ja vormelliku (kujundliku) keelega tekst. Kirjeldavad seda, milline maailm võiks olla.
Lõdva struktuuriga, spontaanne kõne
Rahvajutuliigid

muinasjutt – muistend- Märchen , Sagen
naljand – pajatus- isikuloolised ja olustikulised jutud- inimesed räägivad oma külaelanikest, esivanematest, naabritest jne. --

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 109 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-04-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti

109 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kohla Õppematerjali autor

kordamisküsimuste põhjal koostatud kokkuvõte eksamiks

folkloristika alused rahvaluule

Sarnased õppematerjalid

doc

Folkloristika aluste kordamisteemade konspekt

sajandil saksa keele mõjul. Hurt 1896. a oma kõnes toob lõpuks saksakeelsetele terminitele eestikeelsed vasted. Kreutzwald ,,vana vara" Hurt ,,rahvamälestused" (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud) 1878. a esimest korda kasutas mõistet ,,rahvaluule" Jaan Bergmann vana rahvalaulu tähenduses. Üldine arusaam rahvaluule minevikulisest. Nõukogude folkloristika näeb rahvaluule all vaid suulist kunstiloomingut: rahvalaul, rahvajutt, vanasõnad koos kõnekäändudega, mõistatused. Oskar Loorits, Ülo Tedre ja Eduard Laugaste sõnastavad rahvaluule kitsamas ja laiemas tähenduses. Eduard Laugaste: Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad. Otseses mõttes rahvaluule oleks kitsas, aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika, uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud.

Folkloori ?anrisüsteem

docx

Folkloristika alused

Folkloristika alused õppejõud Tiiu Jaago [email protected] 5. september SISSEJUHATUS Oma uurimusmeetod võrdlev ajalolooline. Folkloristika kujunes isesesivaks teadusharuks Eestis 19. saj. lõpp 20. saj. alguses, kuulub filoloogia alla. Kõike, mida uurib käib teatud spetsiifilise teksti läbi. Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine. Rahvaluule mõiste on kujunenud kahte telge pidi: 1

Kultuur

docx

Folkloristika alused

Põhja-Euroopas (v.a Soome) rahvakultuuri uuriva teadusena enamasti üldmõistet etnoloogia. Saksakeelses teaduses tehakse vahet Euroopa etnoloogia (Volkskunde) ja etnoloogia (Völkerkunde) vahel: esimesel juhul uuritakse Euroopa pärimuskultuuri, teisel juhul Euroopast väljapoole jäävate regioonide kultuuri. Sellise vahe tegemine ei ole tänapäeval lõpuni loogiliselt seletatav, sest see tuleneb teaduspraktikast ja teadustraditsioonist. Ingliskeelses teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana. Eestis (nagu ka Soomes) on folkloristika ja etnoloogia iseseisvad teadusharud. Rahvusvahelise üksteisemõistmise nimel püütakse teaduspiirkondade erijooni ületada (ühtlustades terminoloogiat vms). Kuid sellegipoolest on iga teaduspiirkond seotud oma kultuuri erijoontega ja teatavad lahknevused eri teadustraditsioonides jäävad püsima. Euroopas ei olnud rahvaluuleteaduse sünni

Folkloristika alused

docx

Folkloristika eksam: kordamisküsimused

leheveergudel. Tal oli umbes 1400 kaastöölist. "Eestirahva ajaraamat" "Vana kannel. Täieline kogu vanu eesti rahvalaulusid" 16. Missugune oli J. Hurda käsitlus rahvaluule ja ajaloo suhetest? Hurda jaoks oli rahvaluule kogumine teadusele suunitletud. Samuti oli rahvaluule ta jaoks ideoloogiline vahnd eestluse uueksloomisel. 17. Mille poolest erinenesid Fr. R. Kreutzwaldi ja J. Hurda rahvaluulekäsitlused? Kreutzwald - sillaehitaja baltisaksa ja eesti kultuuri vahel, folkloori ja folkloristika vahel Hurt - folkloristika kui teadusharu rajaja, alustas folkloori kogumist 18. Iseloomusta vähemalt kolme geograafilis-ajaloolise meetodi põhimõtet folkloristikas ja nimeta vähemalt kaks selle uurimissuuna esindajat. Soome meetod ehk ajaloolis-geograafiline meetod o Uurib võrdleva meetodi abil rahvaluuletekstide omavahelisi seoseid; o Eesmärk välja selgitada tekstide algupär, genees ja levikuteed; o Väärtustab suuri rahvaluulekogusid;

Kultuur

rtf

Ainekursuse “Folkloristika alused” eksami kordamisküsimused (2014)

3. Missuguste tunnuste alusel saab pidada kummitusjutte, Facebook’i pildinalju ja grafitit folklooriks? Nad levivad anonüümselt, looming on varieeritud ning kollektiivne. Paljud facebook’i pildinaljadest on ka traditsioonilised (näiteks igal aastal jõuludel nurisetakse, et liiga vara pannakse kaunistusi üles ning tehakse selle kohta nalju jne.) 4. Võrdle omavahel vähemalt kahte rahvaluule määratlemise viisi eesti folkloristikas. Aineloetelu kaudu – Folkloristika on vanad rahvalaulud, vanad jutud, vanasõnad, mõistatused, kohtade nimed, rahvanaljatamised, kombed ja pruugid, rahvausk ja ebausk, nõidade laulud ja sõnad, rahva arstimised, lastemängud. Olemuslike tunnuste kaudu – Rahvaluule on kollektiivne, traditsiooniline, suuline, vaimne ja anonüümne kunstilooming. 5. Kes on (A. Dundesi järgi) rahvas? Mille poolest erineb Dundesi käsitlus varasematest rahva määratlusest?

Kirjandusteadus

odt

Folkloristika alused

Trükikalender rahvakalender 18. saj trükikalender ei kajastanud rahvakalendri tähtpäevi ja rahvakalender omakorda ei võtnud kuigi oluliselt trükikalendri tähtpäevi. Lauri Vahtre (eestlase aeg, 1991) peab trükikaldendrite tähenduseks rahvakalendri suhtes seda, et trükikalendrid aitasid hoida rahvakalendri tähtpäevi meeles. Teaduslik antoloogia " Eesti rahvakalender" Selma Lätt ( 1. osa) Mall Hiiemäe (2.-7. osa) Rahvakalender · Kui liik: Mall suhestab rahvakalendri kui folkloristika liigi · Tõlgendusevõimalusi kultuuritüpoloogiast lähtudes: Arhailine mõtteviis tsükliline ajatunnetus- lineaarne ajatunnetus suuline-kirjalik ( puukalender, kalendri kirjandus) · kui kommunikatsioon. Liigikeskne lähenemine võimaldab vaadelda piparkoogi traditsiooni teket areaali kaudu, kuid ei võimalda vaadelda traditsiooni tekke põhjusi. Kui vaadelda rahvakalendrit kui kommunikatsiooni ilmnevad ilusasti ka teatud rollid ja tähendused. 18.10

Folkloori ?anrisüsteem

docx

Folkloristika

Kordamiseks: II. Eesti rahvaluule 1. Eesti rahvaluule liigid ja zhanrid: mõistete selgitus, teoreetilised lähtekohad Pärimuse liigitamine sõltub uurija ja liigitamise eesmärgist. 4 põhilist liigitamise kriteeriumit · Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele, lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn) · Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos)) · Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist) · Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis sõnavara, tegelastüübid, sümbolid) Folkloorizanr suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest. Eesti folkloori põhizanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud: Rahvalaulud: regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul

Rahvaluule

doc

Folkloristika materjal

*1930. a saab kirjandusteadus ja folkloor uuesti kokku, sest toimub põlvkonna vahetus (soome koolkonna ajastu ja see ei tegele kirjandusteadusega. Nn Avar periood: läbi teaduste toimub materjali jagamine. Kirjalik uurimus tuleb folkloristikasse 1920ndatel aastatel soome koolkonna ajastu ja see ei tegele kirjadusteadusega. 1920. saavad folkloristika ja kirjandusteadus kokku. kirjandusliku uurimise tulek folkloristikasse *1960 folkloristika suund jõuab vormeliküsimustesse. samal ajal areneb euroopas ja usasa suulise vormeliteooria otsingud. lä-euroopas kujuneb vormeliteooria esituse uurimisest - V.Polk teeb analüüse tekstide põhjal *poeetiline sünonüümika - seostub Juhan Peegliga: keelesõnavaras olemas sünonüümid, regilaulus on paralleelvärsid, siis seal võib olla sünonüüm, mida muidu ei saa olla nt ema=kana ->tunnuslik *1990 läks kirjandus ja rl omavahel konflikti, sest rahvaluulet polnud võimalik kammitseda

Folkloori ?anrisüsteem

Rohkem sarnaseid