Folkloristika (2)

Kordamiseks:
II. Eesti rahvaluule
1. Eesti rahvaluule liigid ja zhanrid: mõistete selgitus , teoreetilised
lähtekohad
Pärimuse liigitamine sõltub uurija ja liigitamise eesmärgist. 4 põhilist liigitamise kriteeriumit
•
Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele,
lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn)
•
Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis -kultuuriline taust, jäävad
pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos ))
•
Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist)
•
Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis – sõnavara,
tegelastüübid, sümbolid)
Folkloorižanr – suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise
väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest.
Eesti folkloori põhižanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud:
 Rahvalaulud : regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul
 Itkud : surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk
 Rahvajutud : muinasjutt , muistend , naljand , anekdoot , pajatus (tõsieluline lugu)
Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd
 Loitsud e nõidussõnad (ka needused ja sajatused)
2. Eesti rahvaluule liikide ja zhanrisüsteem koos näidetega
Eesti rahvaluule liigid on:
Rahvalaulud
Rahvajutud
Lühi-vormid
 Usund /kombestik
Liikidel võivad esineda alajaotused, nt Rahvalaulud jagunevad vanemateks ja uuemateks,
usund /kombestik jaguneb rahvakalendriks, perekonna-tavandiks jne. Zanrid mahutuvad liigi
ja alajaotuste alla – nii on näiteks muinasjutt ja naljand rahvajuttude liigi alla kuuluvad žanrid.
Esineda võib ka allžanreid, nt muinasjutu allžanriteks on loomamuinasjutud , imemuinasjutud
jne.
3.Rahvaluule-allikad rahvaluuleteaduse eelsest perioodist: allikate liigid,
rahvaluuletekstide kirjapanemise põhjused, nende sisu, allikakriitika.
11.-18.sajandi I pool - rahvaluule juhuslikud kirjapanekud, allikateks:
 kroonikad
kohtu- vm ülekuulamisprotokollid
juhumärkmed (16.-17. saj.)
uurimuslikku laadi tööd (16.-17. saj)
pastorite aruanded (17. saj.)
eesti keele sõnaraamatud (nt Gösekeni ja Helle omad)(17. saj)
reisikirjad (17-18.saj.)
Varasemad kroonikad olid nt „Saxo Grammaticus ” e „Taanlaste vägiteod” 12. saj, Henriku
Liivimaa kroonika (13 saj), hilisem nt Balthasar Russowi kroonika (16 saj).
Laulud – esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus aastast 1660.
Lühivormid - on seotud eesti keele alaste materjalidega 17. sajandist
Usund/kombestik - on seotud reformatsiooni ja pastorite aruannetega koguduse vaimuelu
kohta
4. Rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana
Kultuuritüpoloogia – kultuuriteooria, mis võimaldab analüüsida kultuuride erinevusi, sõltuvalt informatsiooni talletamise, alal hoidmise ja esitamise spetsiifikast. Niisiis , suulise ja kirjaliku kultuuri eristamine:
Suuline kultuur/teadvus
Kirjalik kultuur/teadvus
Orienteeritus tulevikule ( ended ,
ennustused )
Orienteeritud minevikku – põhjus/tagajärg
seoste vastu huvi, kroonikad, ajaloohuvi
Vajadus oluliste asjade taasesituse järele
( rituaalid jne, taasluuakse olulist infot)
Vajadus tähtsate asjade üleskirjutamise
järele
Mälu abivahendid on kaemuslikud –
inimeste loodud kui looduslikud –
pühapaigad, kalender, toimingud , esemed,
laulud...)
Mälu abivahendiks kiri ja selle arengud
(trükikunst)
keskendub protsessile ja mitte
sündmustele kui üksikjuhtumitele
Keskendub olulisele (ainulaadsele)
Mütoloogiline maailmapilt
Religioosne/teaduslik maailmapilt
Tsükliline ajatunnetus
Lineaarne ajatunnetus
5. Rahvaluule suulises ja kirjalikus kultuuris. Rahvaluule Eesti
külaühiskonnas ja tänapäeval.
Suuline kultuuritüüp
Kirjalik kultuuritüüp
Elustiil paikne
Liikumine vähene (ei kohta uut,
traditsioonide püsivus ja muutumatus)
Väärtused seotud ellujäämisega, st looduse
heasoovlikkus, põlluharimine põlvest põlve
Ajatunnetus tsükliline ( profaanne ja
sakraalne aeg vahelduvad)
Maailmapilt mütoloogiline, jumalate
kohaoluga arvestamine .
Abstraktseid mõisteid ei tunta
Sõltumine viljakusest
Vastavad pärimusliigid – viljakusmaagia,
ended...
Kristlus ja reformatsioon – kirja levik
20. saj linnastumine , moderniseerumine
Orienteeritus minevikule (kroonikad,
ajalootunnetus)
Tehnoloogilised murrangud
Massikultuuri teke
Abstraktsed väärtused (õnn)
Tähtsale (ainulaadsele) keskendumine
(üksiksündmused, mitte protsess)
Inimeste paljusus ja rahvaluule kiire levik
Suur liikuvus (ülemaailmne, internett) ja
kiire elutempo
Väiksem kokkupuude vanema põlvkonnaga
Uued väärtushinnangud
6. Rahvalaulu kujundisüsteem.
Rahvalaul on rahvaluuleteos, mida esitatakse lauldes või laulvalt kõneledes ehk
retsiteerides. Omandatakse kogemuslikult igapäevase suhtlemise käigus. Rahvalaulus on
kolm kompnenti: tekst, meloodia , ettekandmislaad. Laul väljendas laulja mõtteid ning
võis olla ka töö ja pidude saatja .
Mõiste „Rahvalaul” võttis kasutusele Kreutzwald .
Eesti rahvalaul jahuneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.
VANEM RAHVALAUL
UUEM RAHVALAUL (19 saj)
Regilaulu-eelsed vormid Regilaul
siirdevormili
ne
Lõppriimiline
 Algriim
 Parallelism (mõtet
kordav teisendus)
vormelikeel
algriim
parallelism
vormelikeel
värsimõõt!
(enamasti
4jalaline
trohheus)
Ebajärjekind
el vanema ja
uuema laulu
stiilielementi
de kasutus
lõppriim
 salmid
värsimõõt
Regilaulu liigid:
•
töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud)
•
kommetega seonduvad tavaldilaulud ( pulmalaulud , mardi/ kadri )
•
perekonnaelust ja ühiskonnasuhetest kõnelevad laulud (vaeslapselaulud)
Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus – laulikud ja salmikud. Autor
on teada või isik tuvastatav.
Uuema rahvalaulu liigid:
•
mõisa- ja peremeestevastast ühiskondlikku protsesti väljendavad
•
külakroonikad
•
armastuslaulud
•
sõjalaulud
•
töölaulud
Suur osa, eriti vanu laule, sisaldavad mina-elamustega läbipõimunud jutustusi.
7. Regilaulu ajalooline kontekst.
Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoome ühispärandisse, hinnangud vanusele
varieeruvad 2000.
Esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus pärineb aastast 1660.
Uuem rahvalaul kujunes välja Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi )
muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka
pillisaatega.
Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa- harimise teema kõige
laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub
agraarühiskonnaks.
8. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval.
Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Mall Hiiemäe järgi on rahvakalender rahvapärane ajaarvamissüsteem mille säteteks on tähtpäevad ja nende tähenduste & tähistamistega seonduv tavandikompleks. Ajatunnetus tugineb usundile: aega tajutakse kui erinevate/vahelduvate omadustega (kvaliteediga) ajalõike. Seega on eristatavad sakraalne ehk pühade aeg ja profaanne ehk tavaaeg (M.Eliade järgi):
Sakraalne aeg:
•
müütiline aeg - loomise aeg
•
sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav
•
jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha
Profaanne aeg:
•
…saab mõtte sakraalse aja kaudu
Mis puutub aja tajumisse, siis ei ole aeg lineaarne, vaid tsükliline. Sakraalse ja profaanse piiri ületamine toimub rituaali ja sinna kuuluvate toimingute kaudu. Eesti talupojakalendrile omaseks arhailiseks jooneks on aasta / nädala / päeva jagunemine tööperioodiks. Uuema kogemuse kohaselt lisanduvb ka astronoomia ja ilmastiku vaatlusel tuginev kalender (kuukalender, päikeseaasta).
Talupojakalendri pühade juurde kuuluvad elemendid:
•
teatrielemendid
•
verbaalsed meenutused
•
töökeelud ja -käsud
•
ended ja ennustamised
•
toit
Rahvakalender on väga sünkreetiline ja kujunev ning põimib endasse erinevad ”kalendrid” ja ”ajatunnetused”. Rahvakalendriga on seotud kõikvõimalikud rahvaluule vormid: laulud, mängud, lühivormid, uskumused ning ta ise rajanebki sellel, et aega tajutakse erineva kvaliteediga (nt üldises mõttes on räägitud ” raskest ajast”, ”kuldsest ajast”, ”puhkeajast”, konkreetsemalt nt hingede aeg – ajaperiood , mil suheldi hingedega, et need muul ajal kodus käima ei hakkaks ).
Rahvakalendri tähtsus ja olemus sõltub maailmapildist ning valitsevast elustiilist.
Maailmapildi kolm tasandit:
I. Mütoloogiline – kõige arhailisem, seoses usu & arvamustega., tugineb kogemusele, seostub suulise kultuuriga, vajab rituaale & toiminguid . Lepingud sõlmitakse jumalate kohaloluga arvestades. Kosmogoonilisus. Kalendritähtpäev meenutab mingit tähtsat sündmust.
II. Religioosne – pühakirja tundmine . Tähtpäev on nüüd juba sümbol, mis meenutab
teatavat skeemi (omane kirjalikule kultuurile).
III. Teaduslik – selline on tänapäevane kalender, tekkis valgustuslikul ajajärgul: tähtpäevade sümboolne tähistamine (kui üldse), mis rajaneb meie teadmistele , teame päikese loojumise ja tõusu aega jne.
20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ninghalloweeni tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev.
9. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis.
Rahvausund on usund ühe indiviidi tasandil, seda ei ole ette kirjutatud ühegi institutsiooni
poolt, sisaldab konkreetse indiviidi maailmapilti.
Tunnused, mis eristavad teda suurusunditest:
Sünkretism (erinev algupära, heterogeensus – nt reinkarnatsiooni idee levib praegu
Euroopas)
Orienteeritus reaalsele elule (mitte, et mis on „ lunastus ”, mis „patt”)
* Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid
oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.
* Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle
olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid.
* Muudatusi tõi uskumustesse ja kommetesse põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti
kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Arvatavasti sel perioodil tekkisid kujutelmad
haldjatest kui kaitsevaimudest-jumalustest, kes mõnevõrra erinesid varasematest
arusaamadest looduse hingestatusest. Tekkis usk kodu- või majahaldjaisse (nt Lääne-Eestis
pühak Antoniusega seotud haldjas Tõnn).
*Maavil jelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse
tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Rahvakalendris olid päikese
austamisega seotud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg.
* Hiljem on sellega tihedalt kokku sulanud kristliku kirikukalendri tähtpäevad (kadripäev,
mihklipäev – tulenevad kristlikest pühakutest).
* Võimalik, et germaani mõjul kujunesid hiiumüüdid, mille kajastusena on meieni jõudnud
Kalevipoja lood. Hiiukujutelmadega sulas hiljem kokku kristlik kurat, andes tegelase nimega
Vanapagan . Levisid ka muud germaanipärased uskumused – kuri silm, libahunt, tuulispea ,
pisuhänd, näkk, puuk , haiguste personifikatsioonid (hall, katk). Aja jooksul süvenes veelgi
kartus kurja surnu ees, kujunes välja keerukas tõrjemaagia. Need jooned süvenesid kontaktide
mõjul ristiusuga ning teiste rahvaste rahvalike uskumustega.
* Eesti rahvausundiga on omapärasel viisil seotud romantismiajastu rahvavalgustajate poolt
loodud ja populaarseks saanud Soome mõjudega pseudomütoloogia. Kirjasõna kaudu jõudis
see rahva sekka ning kohati on keeruline eristada autentset rahvapärast materjali
sekundaarsest.
* 2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti
eestimaalastest Jumala olemasolu, 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu»
olemasolu. Tänapäeva rahvausund on suures osas meedia kontrolli all.
10.Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine.
kirjelda mängu kohta rahvaluuleliikide süsteemis, vt mängu ülesehitust ja teemasid ;
paiguta mängud ajaloolisse konteksti. Näita, kuidas rahvaluuleliikide põimumine
mängude näitel aja jooksul muutub
Mäng on nii laul, kõne kui tegevus. Selge struktuur: algus, lõpp, reeglid.
Mängude puhul on eristatud 2 liiki:
•
Laulumängud (mängu saatel laul)
•
Need, mis pole otseselt lauluga seotud
LAULUMÄNGUD
Vanemad laulumängud
Uuemad laulumängud
Ringmängud
Regilaul +
draamaelemendid: mängu
etendatakse. Tekkis 12. saj
lõpp vms.
Algab sissejuhatava lauluga
& lihtne liikumine
Keskosas etendatakse
süžeed, dialoog
Lõpuosas jooksumäng
Siirdevormilised laulud
Tantsulis-figuraalne
liikumine
16.-17. saj
Lõppriimilised laulud
Näideldakse
Tantsitakse paaristantsu
19. saj.
Mängudes tuleb rahvaluule sünkreetilisus eriliselt esile – mänge saab käsitleda
rahvadraamana, kuna tekib mingi lava (teat kalendritähtpäevaga seotud koht), on
pealtvaatajad ja mängijad, vastavalt kalendrikommetele maskeering.
Teemadeks tööd, igapäevaelu suhted.
Mäng = laul&kõne + tegevus.
Laul&kõne – žanriline folkloor : rahvalaulud, jutud, lühivormid.
Tegevus – usund/kombed! Seotus kalendriga.
11.Pärimuslik ajalugu kui meetod.
kuidas lähenetakse sel puhul allikale, millised küsimused allikatele esitatakse.
kirjelda PA meetodit folkloristlike meetodite süsteemis
Pärimuslik ajalugu on 1990ndail Eestis folkloristikas kujunenud uurimissuund, mille eesmärk
on uurida kultuuriomast ajaloo/minevikutõlgendust. rahvapärane ajalugu on osa jutustajate
enesemääratlusest.
! Pärimusliku ajaloo allikaks on tõsielust jutustavad lood. Pärimuslik ajalugu on seotud
etnoajalooga, sotsiaalajalooga.
Pärimuslikku ajalugu ei saa vaadelda kui ajaloosündmuste tekstilist illustratsiooni.
! Oluline on see,kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks
kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris
( kultuuripiirkonnas ) tuntakse ja kasutatakse.
12.Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest seostest. Lähtu klassikalisest rahvajuttude liigitussüsteemist. Milline erinevus on tekstivälise tegelikkuse ja tekstis peegelduva/peegeldatava tegelikkuse - jututegelikkuse - omavahelised seosed ja erinevused.
Rahvajutu liigitamisel on oluliseks teksti tunnused. Eestis tuntud rahvajutuliigitus rajaneb
ideaaltüübile, kus kriteeriumiteks:
•
Teksti pikkus
•
Teksti fiktsionaalsus või tõepärasus
•
Teksti süžee leviku ulatus e streotüüpsuse aste
Jutustamiskeskkonnast lähtuvalt on jutte 4 liiki:
•
Muinasjutud
•
Muistendid
•
Naljandid
•
Pajatused
Kõige üldisemalt 2 liiki:
•
Jutud, mille puhul eeldatakse teadlikult, et sellist sündmust tegelikult toimunud ei
ole. (Erineb tavakõnest, kasutatakse tüüpilisi alguse ja lõpuvormeleid ja
kujundeid)
•
Jutud, mida proovitakse esitada võimalikult tõsielulisena. (vesluse ja arutelu
osaks, mitte kuulamiseks. kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt
näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude
kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle)
Väga oluline aspekt juttude liigitamisel on jutu seos maailmapildiga: kuidas peegeldub neis
seos usundiga, milline seos on neis tõsielu ja üleloomulikuks peetava maailma vahel.
Rahvajutu seos jutuvälise tõsieluga:
Muistend: seotud usundiga, teabefunktsioon (uskumiseks!), esitab eetilisi põhimõtteid (nt
karistuse saamine millegi tegemise pärast), määratletud tegevusaeg ja –koht,
üleloomulikud asjad on reaalses elus tajutavad olnud, tänapäevastes muistendites nt ufo-
lood, vampiirid.
Pajatus: stiililt rahulik, tegevusaeg lähiminevik, tegelane konkreetne ja kuulajale tuttav
Argijutud: argipäevased, pärimusrühma eetilisi norme kontrolliv ja loov, usundiga otsest
seost ei ole.
Juttude kaudu proovitakse mõista toimunut ja luuakse uusi teadmisi analoogilise olukorra
kohta. Nt tõsielus kägu kukub ja naabrinaine sureb -> pärimuslik väide on, et käo
kukkumine ennustab surma -> jutustaja, teades traditsiooni ja kogedes tõsielusündmusi,
ühitab need oma jutus