Folkloristika aluste kordamisteemade konspekt (14)

• vertikaalne telg kujunes sõltuvalt eesti rahvaluule ja kultuuriajaloo, sh. teadusajaloo üldisest arengujoonest (19. sajandi kultuurimurrang; rahvaluule aine rohkus arhiivis; filoloogilise suuna domineerimine );
  
• horisontaalset telge kujundasid rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude, soome, viimase vahendusel Põhjamaad ja Ameerika).
  

• Kreutzwald – „vana vara”
  
• Hurt – „rahvamälestused” (kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud)
  
• 1878. a esimest korda kasutas mõistet „rahvaluule” Jaan Bergmann vana rahvalaulu tähenduses.
  

• rahvalaul ,
  
• rahvajutt ,
  
• vanasõnad koos kõnekäändudega,
  
• mõistatused.
  

• huvi tänapäeva folkloori vastu;
  
• arusaam, et rahvaluule ei ole minevikku kuuluv nähe
  
• ei ole kaduv , vaid muutuv kultuuriilming
  
• muutumisprotsess on pidev
  

• MÜTOLOOGILINE kk – Grimmid, germaani müütide süstematiseerimine ja tõlgendus, müütide alus loodusjõudude seletamises.
  
• LAENUTEOORIA – erinevate rahvaste muinasjuttude saranuses tuleb nende ühisest algupärast – nt Vana-Indiast on pärit või siis edasine laenamine Pärsiast jne
  
• ANTROPOLOOGILINE kk – ideed tärkavad ISE. Seotud Usa & Inglismaa koloniaalpoliitikaga.
  
• SOOME kk – tekstide analüüsiga selgitada välja nende omavaheline seos. Leida algtekst ja siis leida levikuteed. ( Ajaloolis -geograafiline meetod seega)
  
• Vene STRUKTURALISTID – aluseks teksti vorm.
  

• Ingliskeelne folkloristika – tegeleb kaasaja ja inimeste endaga, sotsiaalantrop. Lähenemisviisid, kommunikatsiooniuuringud
  
• Saksakeelne folkloristika – minevikuline, ajaloolisi tekste uuriv . Oma kultuuri uurimine, tekstide struktuuri ja teemade leviku uuringud.
  

• 18.-19. saj – saksakeelne teadusruum
  
• 19. saj lõpp – 20. saj algus – soomekeelne teadusruum
  
• 1940-1980 – Nõuk Vene teadusruum
  
• 1990. aastad – USA, vähemal määral Euroopa, Skandinaavia.
  

• kiri saab valdavaks
  
• teadmistele tuginev teadmine
  
• seisuslikkus taandub, haritlaskonna esiletõus, industrialiseerumine
  
• poliitiline huvi rahva vastu
  
• sotsiaalne eneseteadvuse tõus
  
• eeldused haridus -, kohtu- ja majandussüsteemi tekkeks
  

• RAHVAS = metsik, primitiivne, kirjaoskamatu
  
• huvi kaasaegse vastu
  
• huvi erinevate eluvaldkondade vastu – ühiskonna uurimine (etnograafia, geograafia, demograafia , rahvastiku-statistika)
  
• Eestiga tegelevad sel ajal Herder (kogus erinevate maade rahvalaule, Eestist saatis talle neid Hupel, kellele omakorda saatsid neid kohalikud pastorid . Samuti Masing – tüüpiline valgustuse pasotr – vaidles ebausu vastu, nõudis ilmalikku kooli)
  

• RAHVAS=kirjaoskuseta talupojad, elab maal, on nn alamkiht
  
• Juurtetunnetuse loomine, nt mõiste „ sugupuu ”
  
• Toimub spetsialiseerumine , otsitakse uut ühtsust ( etniline ja rahvuslik siis)
  
• Rahvaluuleteadus hakkab teistest kultuurivaldkondadest eralduma.
  

• Peterson
  

• Fahelmann
  
• Kreutzwald
  
• Rosenplänter
  
• Neus
  
• Knüpffer
  

• 20. saj (eriti II maailmasõja järgset) Eesti rahvaluuleteadust iseloomustab rahvaluule uurimise poeetikakesksus.
  
• 50ndad- 80ndad valdav seisukoht, et rahvaluule on kunstilooming (rahvaluule = suuliselt tekkinud ja enamasti suuliselt levinud traditsiooniline vaimne kunstilooming.)
  
• Nõukogude folkloristika: rahvaluule on ainult suuline kunstilooming, usund & kombed lähevad juba etnograafia alla. (Rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming)
  
• Mõnedel perioodidel asendati sõna „kunstilooming” juba paindlikuma „loominguga”.
  
• Poeetikakeskne rahvaluulekäsitlus seob folkloristika tugevalt kirjandusteadusega, mis tingib rahvaluule liigikeskse käsitlemise (laulud, jutud jne).
  
• Rahvaluule terviklikkusest lähtuv uurimisviis oli vahetult enne II maailmasõda ning tuli tagasi 90ndatel. Esile tõusevad varem küll uuritud kuid teaduse alla mittemahtuvad teemad nagu rahvaluule ja kirjanduse suhted, sünkreetilised rahvaluuleliigid (mängud, usund). Huvi tärkamine tänapäeva folkloori vastu.
  
• 20. saj tähtis roll institutsioonide kujunemisel: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Rahva Muuseum , Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool Tartu ülikoolis [1919], etnograafia dotsentuur ja professuur...
  
• Eelistatumaks meetodiks 20. sajandil oli soome koolkonna metoodika, eriti uuritakse vana rahvalaulu.
  

• soome ajaloolis- geogr meetod (teemade sužeede levik)
  
• võrdlev usundilugu
  
• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid ( Semper )
  
• kirjandusteaduse alused
  
• kirjandusteaduslikud meetodid ( Annist )
  
• eksperimentaalsed välitöömeetodid
  
• NL aeg filoloogiline suund.
  
• Tüpoloogiline meetod
  
• Tekstikriitika
  

• 30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)
  
• 1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)
  
• 90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused lähevad folkloori alla.)
  

• Staatiline käsitus: omane 19.sajandi lõpu ja 20. sajandi I poole folkloristikale. Rahvaluule ajastu saab otsa nimelt kirjaoskuse tulekuga, moderniseerumise v linnastumise tulemsena.
  

• Dünaamiline käsitus: süveneb 20. sajandi II poolel, kuna folkloristika läheneb sotsiaalteadustele ja hakkab uurima ka tänapäevast folkloori. Sätestatakse, et rahvaluule mitte ei kao, vaid muutub linnastumise, moderniseerumise, kirjaoskuse tulekuga jne.
  

• Traditsioon – korduvusega seotud mõiste, nagu seda on rahvaluule isegi. Traditsiooni võib mõista mitte ainult kui mineviku pärandit tänapäevale, vaid ka kui tänapäeval loodud järjepidevust, milles toetutakse minevikule. Ta ei tähenda mitte niivõrd nähtuse muutumatust vaid püsivust. Püsida saab see, mis on paindlik. Elu muutub kõigis oma avaldumisvormides pidevalt. Traditsioon on protsess, mis tasakaalustab muutusi. Traditsioon hoiab alal püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviise. 
  
• Stereotüüp – Rahvaluuleteksti tasandil tähendab stereotüüp teatud liiki kordumist tekstis (muinasjuttude algused nt). Mentaalsel tasandil on stereotüüp tundmatu seletamine tuntu kaudu. Teadmine, kus ja mida ja kuidas teha. Stereotüübid on erinevates piirkondades erinevad. Kujuneb välja rühma kogemustest.
  
• Tüüp ja variant – tüpoloogilise koolkonna mõisted. Tekstidel on võime püsida vaid paindlikult muutudes. Tüüp – võime paindlikult muutudes säilitada oma põhikuju. Variant – tüübi konkreetne esindaja. Tüüp on mõtteline ja realiseerub erinevate konkreetsete variantidena.
  
• Andersoni (enesekontrolli) seadus – üritab seletada suulise pärimuse võimet säilitada oma põhikuju: jutustaja omandab teatud loo mitmekordse kuulamise peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad vead). Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda (asustusajalugu, looduslikke piire , kultuuripiire jms).
  
• Sünkretism – kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet, muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine esitusest eraldiseisvana)
  
• Suulisus – üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole – enam ei kehti.)
  

Tänapäeva pärimus seob ühte inimajaloos püsivana säilinud elemendid (osa perekondlikke, soo- ja sugulussuhteid) ja need ühiskonnas välja kujunenud tavad, mis on läbi teinud märkimisväärsed muutused (nt pulma-, matuse-, sünnikombestik jms). Uued kultuurinähtused (nt reisimine, sportimine, telerivaatamine, lugemine jms) on tänapäeval põhjuseks pärimuse tekkele. Üle poole rahvastikust elab linnades – linnade suur roll ja sellele iseloomuliku folkloori teke. Tänapäeval on folkloori levikul olulised inimeste sotsiaalne staatus, vanus, sugu ja amet. Tänapäeva folkloori uurijad on sunnitud tunnistama liike, mis rahvaluuleteaduse klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese määratlemine tuginevad Soome ja Põhja-Ameerika folkloristikale. Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm).

• Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse “muster”.

• Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad.

• Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames.

Tänapäeva pärimuse uurimine:

• tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid , levik

• kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames

Folkloori kaks elu:

• Kirjandus (nt eeposed )
  
• Keel (sõnavarauuringud, rahvalaulu keel ja selle ajalugu)
  
• Etnoloogia, sotsioloogia, antropoloogia (esemed, mälestused, elulood , migratsioon)
  
• Ajalugu (rahvaluule on ajalugu inimeste vaatepunktist)
  
• Meedia
  
• Psühholoogia
  

• Klassikaline pärimus - arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku) kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) - tekstide analüüs; uute kontekstide mõju tekstidele…

• Tänapäeva pärimus - kaasaja ühiskonna uurimine ja rahvaluule selle osana : rahvaluule loomulikus kontekstis

• Kõikide tekstide väljaanded
  
• Teaduslikud antoloogiad
  

• Esteetiliseks lugemiseks, tekstid võivad olla töödeldud
  
• Eriti soositud 1920.-30. aastatel koolide tarvis koostatud väljaannetena.
  

• tüpoloogiline meetod (uuritakse tekstide suulise leviku ja kujunemisjärkude omavahelisi seoseid)
  
• teksti- ja allikakriitika () 
  
• tekstide levikuanalüüs  
  
• situatsioonianalüüs  
  

• pärimusökoloogia
  
• naisuurimus
  
• pärimuslik ajalugu
  

• soome ajaloolis-geogr meetod (teemade sužeede levik)
  
• võrdlev usundilugu
  
• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Semper)
  
• kirjandusteaduse alused
  
• kirjandusteaduslikud meetodid (Annist)
  
• eksperimentaalsed välitöömeetodid
  
• NL aeg filoloogiline suund.
  
• Tüpoloogiline meetod
  
• Tekstikriitika
  

• 30ndatel etnoloogiline uurimine – (Loorits, Tampere)
  
• 1940-80ndad filoloogiline suund – (tüpoloogia)
  
• 90ndatel KONTEKSTIKESKNE uurimine – tekst saab tähenduse alles kontekstis. (tekst saab tähenduse kontakstist lähtuvalt. Ka tõsielujutustused lähevad folkloori alla.)
  

• Eesti rahvaluule liigid ja zhanrid: mõistete selgitus, teoreetilised lähtekohad
  

• Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele, lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn)
  
• Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos ))
  
• Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist)
  
• Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis – sõnavara, tegelastüübid, sümbolid)
  

• Rahvalaulud : regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul
  
• Itkud : surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk
  
• Rahvajutud : muinasjutt , muistend , naljand , anekdoot , pajatus (tõsieluline lugu)
  
• Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd
  
• Loitsud e nõidussõnad (ka needused ja sajatused)
  

• Eesti rahvaluule liikide ja zhanrisüsteem koos näidetega
  

• Rahvalaulud
  
• Rahvajutud
  
• Lühi-vormid
  
• Usund/kombestik
  

• Rahvaluule-allikad rahvaluuleteaduse eelsest perioodist: allikate liigid, rahvaluuletekstide kirjapanemise põhjused,  nende sisu, allikakriitika.
  

• kroonikad
  
• kohtu- vm ülekuulamisprotokollid
  
• juhumärkmed (16.-17. saj.)
  
• uurimuslikku laadi tööd (16.-17. saj)
  
• pastorite aruanded (17. saj.)
  
• eesti keele sõnaraamatud (nt Gösekeni ja Helle omad)(17. saj)
  
• reisikirjad (17-18.saj.)
  

• Rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana
  

• Rahvaluule suulises ja kirjalikus kultuuris. Rahvaluule Eesti külaühiskonnas ja tänapäeval.
  

• Rahvalaulu kujundisüsteem.
  

• Algriim
  
• Parallelism (mõtet kordav teisendus)
  
• vormelikeel
  

• algriim
  
• parallelism
  
• vormelikeel
  
• värsimõõt! (enamasti 4jalaline trohheus)
  

• lõppriim
  
• salmid
  
• värsimõõt
  

• töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud)
  
• kommetega seonduvad tavaldilaulud ( pulmalaulud , mardi/ kadri )
  
• perekonnaelust ja ühiskonnasuhetest kõnelevad laulud (vaeslapselaulud)
  

• mõisa- ja peremeestevastast ühiskondlikku protsesti väljendavad
  
• külakroonikad
  
• armastuslaulud
  
• sõjalaulud
  
• töölaulud
  

• Regilaulu ajalooline kontekst.
  

• Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval.
  

• müütiline aeg - loomise aeg
  
• sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav
  
• jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha
  

• …saab mõtte sakraalse aja kaudu
  

• teatrielemendid
  
• verbaalsed meenutused
  
• töökeelud ja -käsud
  
• ended ja ennustamised
  
• toit
  

• Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis.
  

• Sünkretism (erinev algupära, heterogeensus – nt reinkarnatsiooni idee levib praegu Euroopas)
  
• Orienteeritus reaalsele elule (mitte, et mis on „ lunastus ”, mis „patt”)
  

• Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine.
  

• Laulumängud (mängu saatel laul)
  
• Need, mis pole otseselt lauluga seotud
  

• Pärimuslik ajalugu kui meetod.
  

• Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest seostest.
  

• Teksti pikkus
  
• Teksti fiktsionaalsus või tõepärasus
  
• Teksti süžee leviku ulatus e streotüüpsuse aste
  

• Muinasjutud
  
• Muistendid
  
• Naljandid
  
• Pajatused
  

• Jutud, mille puhul eeldatakse teadlikult, et sellist sündmust tegelikult toimunud ei ole. (Erineb tavakõnest, kasutatakse tüüpilisi alguse ja lõpuvormeleid ja kujundeid)
  
• Jutud, mida proovitakse esitada võimalikult tõsielulisena. (vesluse ja arutelu osaks, mitte kuulamiseks. kuulajale suunatud: neis püütakse võimalikult täpselt näidata tõsielureegleid, juhtumisi ja olukordi nende konkreetsuses. Nende juttude kaudu arutletakse ja vaieldakse maailmaasjade üle)