Folkloristika alused (0)

Folkloristika alused.
Lisamaterjale
Tiiu Jaago , 2005
päis
Terminoloogia
sisukord
Rahvaluule ehk folkloor : mõiste piiritlemine
Folkloori mõiste piirid erinevates teadustraditsioonides
Rahvaluule korduvus ja muutuvus: rahvaluuleteaduse põhimõisted
1. Rahvaluule ehk folkloor: mõiste piiritlemine
Eesti folkloristikas on rahvaluule mõiste piiritlemisel lähtutud aineloendist, tunnuste (sh rahvaluule levikutehnikast tulenevast) loendist, pärimuskultuuri toimimise kirjeldamisest.
Lähemalt Tiiu Jaago, Eesti rahvaluule mõiste kujunemist, ajakirjas Mäetagused nr 9, 1999, lk. 70-91.
Rahvaluule esmane määratlemine Eestis tugineb aineloetelule: rahvaluule on rahvalaulud, rahvajutud , lühivormid, usund ja kombestik. Selline ainemääratlus on üsna lähedane nähtuse loomulikule kirjeldusele, on jätkuvalt aktuaalne, rajanedes n-ö. äratundmisele (aluseks ettekujutus millestki ).
Folkloristika kujunemise eel ja ajal (18.-19.sajandil) vajati rahvaluule (folkloori) mõistet nii Euroopa kui ka Ameerika kultuuriuurimises suulise rahvakultuuri kirjeldamiseks. Tänapäeval (sihipäraselt alates 1960. aastatist, kuid hajusalt 1920-30ndaist) kõneldakse ka rahvaluule kirjalikest vormidest (kettkirjad, salmialbumid, kirjalikud teemajutustused jms).20. sajandi lõpust alates on põhjust kõnelda ka interneti teel levivast folkloorist. Need rahvaluule kirjeldamisviisid seostub rahvaluule leviku tehnikatega. Nii nagu muutuvad tehnilised võimalused, nii muutuvad ka rahvaluule ja selle kirjeldamisviis.
Teadusharu iseseisvumisel Eestis (19. sajandi lõpul) sai alguse rahvakultuuri jaotamine kahe teadusala vahel:
vaimne kultuur – rahvaluule
aineline kultuur – etnograafia
Selline kultuurivaldkondade jaotamine erinevate teadusalade vahel mõjutas Eesti rahvaluuleteadust ja etnograafiat kogu 20. sajandi vältel, kuid nende teadusalade omavahelised seosed on olnud periooditi siiski erinevad.
Rahvusevaheliselt on olukord mõneti teine. 20. sajandi lõpul kasutati Kesk- ja Põhja-Euroopas (v.a Soome) rahvakultuuri uuriva teadusena enamasti üldmõistet etnoloogia . Saksakeelses teaduses tehakse vahet Euroopa etnoloogia (Volkskunde) ja etnoloogia (Völkerkunde) vahel: esimesel juhul uuritakse Euroopa pärimuskultuuri, teisel juhul Euroopast väljapoole jäävate regioonide kultuuri. Sellise vahe tegemine ei ole tänapäeval lõpuni loogiliselt seletatav , sest see tuleneb teaduspraktikast ja teadustraditsioonist. Ingliskeelses teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana. Eestis (nagu ka Soomes) on folkloristika ja etnoloogia iseseisvad teadusharud.
Rahvusvahelise üksteisemõistmise nimel püütakse teaduspiirkondade erijooni ületada (ühtlustades terminoloogiat vms). Kuid sellegipoolest on iga teaduspiirkond seotud oma kultuuri erijoontega ja teatavad lahknevused eri teadustraditsioonides jäävad püsima. Euroopas ei olnud rahvaluuleteaduse sünni ajal enam arhailisi kultuure, see tingis ja tingib suurema huvi rahvaluule ja elitaarse /professionaalse kultuuri vormide omavaheliste seoste vastu (näiteks rahvaluule ja kirjakultuuri tekstide seosed). Ingliskeelse folkloristika erijoon on kultuurantropoloogiliste meetodite eelistamine, mis tulenes Põhja-Ameerikas põliskultuuride ja Inglismaal asumaade kultuuride uurimisest. Eestis on kogutud väga palju klassikalist pärimust ja see toob kaasa rahvaluule tekstikeskse uurimise. Antud juhul on väga oluline mõista, et hoolimata rahvusvahelise terminoloogia kasutamisest tuleb tähelepanelikult jälgida, millest siiski on jutt ja kuidas kasutatavaid termineid täpselt tõlkida.
Ingliskeelne folklore , märkides rahvakultuuri tervikuna , on laiem mõiste kui eesti folkloor.
üles
2. Folkloori mõiste piirid erinevates teadustraditsioonides
Teadus-
regioon Laensõna "folklore" omakeelne sünonüüm "folklore" mõiste maht eesti rahvaluule/folkloori mõiste mahu suhtes
Eesti rahvaluule
Rahvaluule ehk folkloor on vaimne rahvalooming : laulud, jutud, lühivormid, usund & kombestik; muusika , tants ja mängud.
Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika . Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.
Soome folklore: kansanrunous
henkinen kansanperinne
Mõiste kansanrunous ja folklore mõisted kattuvad, kuid kasutatakse enam mõistet folklore.
Folkloor on vaimne ( suuline ) rahvakultuur , üldiselt ja eriti suuline pärimus (Perinnetieteen terminologia 2001).
Folkloor on rahvakultuuri osa, milles on ühendatud teadmised, kunstid ja kogemused (s.t vaimne kultuur)
(Vt Leea Virtanen. Suomalainen kansanperinne, 1988).
Saksa Folklore: Volksdichtung
Rahvaluule - Volksdichtung - vaimne (sõnaline) pärimus; tänapäeval kasutatakse enam mõisteid: Folklore, Volksüberlieferung (rahvapärimus), Traditon; või hoopis vastava pärimusvaldkonna nimetusi (Volkslied, Volkserzählung)
(Vt Enzyklopädie des Märchens, B. 4).
Vene folklor : narodnaja poezia
narodnaja/ustnaja slovesnost
1910 -20ndail eriti termin ustnaja slovesnost.
20. sajandil domineeriv termin folklor, mis on eesti folkloorist kitsam mõiste, hõlmates sõnaloomingut, muusikat; tantsu, mänge, rahvadraamat.
Folkloori määratlemise ühis- ja erijooni Põhja-Ameerika ning Euroopa teadustraditsioonides vt: Lauri Honko artiklist Folklooriprotsess. – Mäetagused nr 6, 1998, lk.56-84.
Austraalia rahvaluule mõistest vt: J. S. Ryan , Austraalia folkloor eile ja täna: definitsioonid ja praktika. - Mare Kõiva (toim). Sator. II. Tartu 2001, lk.197-203.
üles
3. Rahvaluule korduvus ja muutuvus: rahvaluuleteaduse põhimõisted
Rahvaluule on ühelt poolt pidevalt korduv, kuid kordumine ei tähenda kopeerimist. Kordumine rajaneb rahvaluule olemuslikule võimele pidevalt uueneda, kohaneda ja muutuda. Rahvaluuleteaduse põhimõisted ongi seotud teksti püsivuse ja muutuvuse vahekorra selgitamisega.
Korduvust iseloomustavad mõisted on: traditsioon (traditsioonilisus); stereotüüp (stereotüüpne; stereotüüpsusaste), tüüp ja korduvust või teksti püsivust seletav enesekontrolli ( Andersoni ) seadus.
Muutuvust iseloomustavad mõisted on: improvisatsioon , variant (variaablus).
Rahvaluule toimimise ja väljendusviiside seisukohalt on aga oluliseks mõisteks sünkretism. Eelnev on omakorda seotud küsimusega pärimusrühmast, rahvaluule levikuvõimalustest ja inimesest kui loojast või rahvaluulekandjast, millega on seotud mõisted rahvaluule suulisus ja anonüümsus.
3.1. Traditsioon ja improvisatsioon
Rahvaluulet võib käsitleda ajateljel: klassikaline rahvaluule — tänapäeva rahvaluule. Esimesel juhul keskendutakse minevikupärimusele, teisel juhul kaasaegsele pärimusele.
Kuid uurimisel on võimalik lähtuda ka sotsiaalsest vaatepunktist (sõdurifolkloor, õpilasfolkloor, aadlike pärimus, linnakodanike pärimus jne).
Minevikupärimuse uurimisel keskendub uurija pärimuse ajaloolis -kultuurilisele kontekstile, tekstide püsivusele ja tekstide ajaloolis-geograafilisele levikule. Sotsiaalse vaatepunkti korral jälgitakse aga ennekõike uurija kaasaegset pärimust, selle toimimist pärimusrühma jaoks. Siin ei keskenduta mitte niivõrd tekstide paljususele, nende korduvusele, kuivõrd rühma suutlikkusele muuta oma kogemused traditsiooniks. (Vt: Mare Kõiva. Traditsioonist taas. – Maarahva elujõud I. Tartu 1996, lk.25-32.) Seega, traditsioon ei ole üheselt suunatud minevikust tänapäeva, vaid traditsioon saab toimida vaid siis, kui on olemas ka vastupidine suund - tänapäevast minevikku . Traditsiooni võib mõista mitte ainult kui mineviku pärandit tänapäevale, vaid ka kui tänapäeval loodud järjepidevust, milles toetutakse minevikule.
Traditsioonilisuse all ei tule mõista mitte niivõrd nähtuse muutumatust, kuivõrd nähtuse püsimist. Ent püsida saab ainult see, mis paindlikult muutub. Elu muutub kõigis oma avaldusvormides ja seda pidevalt. Ja kui muutub elu, peab muutuma ka rahvaluule või — rahvaluule kaotab oma otstarbe ja kaob. Seega, traditsioon on protsess, mis tasakaalustab muutusi. Traditsioon hoiab alal püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviise.
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.2. Pärimusrühm
Küsimus, mis on traditsioon, tingib ühtlasi küsimuse, kelle traditsioon - see on küsimus pärimusrühmast. Ilma pärimusrühmata rahvaluulest rääkida ei saa. Kuid kuidas määratleda pärimusrühma, sedagi on tehtud erinevalt klassikalise ja tänapäeva pärimuskultuuri uurimise puhul.
Rahvaluuleteaduse tuumtekstidest on tuntud näide: kas linnamaja üksteist mittetundvad inimesed saavad moodustada pärimusrühma; kas bussipeatuses koos bussi ootavad inimesed võivad moodustada pärimusrühma jne. Põhimõtteliselt ei ole vastus esitatud küsimustele üheselt eitav . (Vt: Alan Dundes . Kes on rahvas? - Alan Dundes, "Kes on rahvas?" ja teisi töid folkloristikast. Tartu 2002.)
Pärimuse analüüsis sotsiaalsest vaatepunktist käsitletakse pärimusrühmi kui suhteliselt väikesi ja hajusate piiridega kooslusi. See on põhiline erinevus klassikalise rahvaluule uurimistavast, kus uuritava aine piiritlemisel lähtutakse suhteliselt suurest ja ebamäärasest rühmast (eesti rahvaluule; liivi rahvausund ), milles on tooniandev pärimuse regionaalne piiritlemine. Pärimuse sotsioloogilise vaatepunkti korral piiritletakse ja ka nimetatakse rühm selle olulise (näiteks sotsiaalse) tunnuse järgi.
Pärimuse uurimise sotsiaalsest lähtepunktist ei lähtuta reeglina rahvaluuleliigist (laulud, jutud), vaid nimelt pärimusrühmast (perepärimus; tudengifolkloor). Klassikalise rahvaluule analüüsis lähtutakse ka tänapäeval eelistatavalt rahvaluuleliigist ja selle territoriaalselt määratlemisest: (näiteks Karksi regilaulud ). See on ka õigustatud, sest eesti klassikaline pärimus on:
suulise leviku tõttu väga selgete regionaalsete erijoontega
oma olemuselt ühe sotsiaalse rühma - talurahva - kultuur
kirja pandud rahvaluule liigikeskse määratlemise ajastul.
Pärimusrühma määratlemisel ei ole määrav mitte rühma liikmete hulk, vaid määrav on kokkukuulvus - identiteet .
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.3. Improvisatsioon
Improvisatsioon sisaldab traditsioonilisuse elemente, kuigi ta ehitub üles hetkeemotsioonile. Kuna improvisatsioon seletub kõrvalepõikena traditsioonist, olles individuaalne ja hetkeline eneseväljendus, siis 20. sajandi keskelgi folkloristika improvisatsioone eriti oma uurimisaineks ei pidanud. Kuid improvisatsioonis võib näha ka teistsugust traditsioonilisuse ilmingut. Näiteks laste hüpitamine põlvel (sõit-sõit sõtsele, üle oja onule, läbi laane lellele …) võib olla vägagi improvisatsiooniline, kuid ta sisaldab teatud traditsioonilisi ettekujutusi, kuidas ja mis sõnadega last hüpitada saab (meie teeme seda nii, aga meil ei ole aimugi, kuidas ja kas seda teevad näiteks hiinlased, kui me pole seda kunagi näinud ega sellest kuulnud ). Seetõttu ei vastandata traditsiooni ja improvisatsiooni, vaid kõneldakse traditsioonilisuse erinevatest astmetest ja ilmingutest.
(Vt näiteks rahvalaulu traditsioonilisuse erinevatest astmetest: Ingrid Rüütel. Varafolkloorselt vokaalzhanridelt lauluni. III. – Mäetagused nr.10, 1999.
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.4. Stereotüüp
Stereotüübi mõistet on kasutatud:
tekstitasandil
mentaalsel tasandil.
Rahvaluuleteksti tasandil tähendab stereotüüp teatud liiki kordumist tekstis, näiteks regilaulu laulualgusvormelid või pöördumisvormelid nagu: Neitsikesed, noorukesed, muinasjuttude algus- vm vormelid.
Mentaalsel tasandil on stereotüüp tundmatu seletamine tuntu kaudu; on rühma ühtekuuluvustunnet näitav ja kujundav väline märk, seotud rühma identiteediga (nii enesemääratluse kui ka teistepoolse määratlusega).
Stereotüüp — see on teadmine, kuidas midagi teha, kuidas teatud olukorras toimida. Teadmine, et väikest last saab rahustada kuss -kuss häälitsusega, et tuttavat nähes öeldakse tere!, et surnu juures tuleb käituda vaikselt , et teda mitte häirida … Kuid mujal teatakse hoopis teisi vormeleid, teisi käitumisnorme. Üks huvitavamaid stereotüüpe seostub nimeteemaga: nimi näitab kuuluvust kuhugi (sugulusseoseid, sotsiaalset kuuluvust, sugu, rahvust, vanust jms). Stereotüüpide muutmine näitab pärimusrühma suundumuste ja püüdluste muutumist.
Stereotüüp mentaalsel tasandil kujuneb välja rühma kogemusest ja on seega algselt otstarbekas suhtumine ja/või väljenduslaad. Stereotüüp ei pruugi olla rühma poolt teadvustatud, kuid teatud piirisituatsioonides erinevate rühmade stereotüübid kohtuvad ja selle erinevuse kaudu saadakse teadlikuks ka oma stereotüüpidest.
Pärimuse stereotüüpsus huvitab uurijaid rohkem siis, kui kirjeldatakse kultuurile rahulikumat arenguperioodi või selgitatakse kultuuri üldomaseid tunnuseid.
Mõistet stereotüüpsusaste kasutatakse tekstide ja tekstiosade korduvuse iseloomustamiseks. Tekstide sarnasus on tingitud kommunikatsiooni eripärast: suulises tekstis on teistsugused võtted kui kirjaliku teksti ülesehitusel. Kirjaeelses kultuuris saab teateid edasi anda suuliselt. Sellele kommunikatsioonitüübile on iseloomulik korduvus: andes edasi teadet suulises esituses mälu järgi tuleb arvestada, et vastuvõtjad peavad selle sõnumi ära tundma (neil peab olema vastav kogemus, kuidas üht või teist sõnumit mõista); teiselt poolt ka teate edasiandja mõtleb talle tuttavates vormides ja kasutab talle tuttavaid väljendusvahendeid. Nii üks kui teine asjaolu tingib teksti võime säilitada teatav põhikuju. (Vt suulise ja kirjakultuuri erinevust lähemalt näiteks Juri Lotmani artiklist "Mõned mõtted kultuuritüpoloogiast". Rmt. Juri Lotman . Semiosfäärist. Tallinn 1999, lk. 76-90.)
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.5. Tüüp ja variant
Mõisted "tüüp" ja "variant" on ennekõike tüpoloogilise koolkonna mõisted. Neid mõisteid vajatakse, et kirjeldada tekstide omavahelisi genuiinseid seoseid . Selline tekstide omavaheline seotus tuleneb rahvaluule kui iseseisva kultuurivaldkonna eripärast - tekstide võimest püsida vaid paindlikult muutudes . Kuuldes mõnd muinasjuttu või anekdooti tunneb kuulaja selle ära ("kas sa tead seda anekdooti, et...?", "kas sa oskad seda mängu...?"). Kui ühe loona tuntud, kuid erinevaid esitusi tekstidena omavahel võrrelda, siis selgub , et need ei kattu - rahvaluuletekstid ei ole omavahel originaali ja koopia suhetes, kuigi tegemist võib olla sama looga (rahvaluuleteaduses: teksti põhikujuga).
Rahvaluuleteksti stabiilsuse iseloomustamiseks kasutatakse mõistet tüüp — s.t võimet paindlikult muutudes säilitada siiski oma põhikuju.
Iga konkreetne tekst kui traditsiooni avaldumine kuuldaval-nähtaval moel on variant.
Järgnevalt on toodud kaks näidet, mis kirjeldavad mängu üht osa — dialoogi kahe mängija vahel:
1.
Nõelamüüja: “Tere!”
Nõelaema: “Tere, tere! Mis sul müüa on?"
Nõelamüüja: “Mul on nõelu.”
Nõelaema: “Too näha!” ( Ambla )
2.
Nõela otsija: “Tere!”
Esimene reasseisja: “Tere, tere! Mis sa otsid?”
N: “Nõela otsin .”
E: “Kus sa selle panid, mis ma sulle eile andsin?”
N: Tuli kassi kaaburista, viru silma viiburista, lakkus leeme lännikusta, viis ta nõela minnessagi.”
E: “Mis seal nõela taga oli?”
N: “Tükk sinist , teine punast, kolmas kullakarvalist.”
E: “ Missugust nõela sa tahad ?”
N: “Peenikest.”
E: “Võta tagant seinast!” ( Haljala 1890/1)
Neis dialoogides on teatav sarnasus, kuigi tekstid on erinevad. Nad ühe ja sama mängu — nõelamängu — kaks erinevat üleskirjutust, tõenäoliselt ka erinevad mängusituatsioonid — ühe mängutüübi - nõelamängu - kaks varianti .
Teatud tunnuste järgi sarnased tekstid (variandid) koondatakse tüüpi, seda nimetatakse tüpologiseerimiseks. Regilaulu uurimises on näiteks üheks võimaluseks tüpologiseerida laule tunnusvärsside järgi; rahvajutus süzhee järgi. Ülo Tedre andmetel on regilaulutüüpe suurusjärgus 3 000, 205 000 variandiga . Eesti muinasjututüüpe on suurusjärgus 350-400, variante umbes 7 korda rohkem: Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjutukartoteegis on ilma loomamuinasjuttudeta 342 tüüpi, 2524 varianti. (Rmt. Eesti rahvakultuur. Tallinn 1998, lk. 554; 566.) Vanasõnatüüpe on 15 140, variante 81 500 (Monumenta Estoniae antiquae III: Eesti vanasõnad I-IV, Tallinn 1980-1988).
Tabel. Rahvaluule üleskirjutuste ( variantide ) ja tüüpide suhe
rahvaluuleliik
tüüpide arv
variantide arv
Regilaul
umbes 3 000
u 205 000 ehk 6–70 korda rohkem
Muinasjutt
umbes 350-400
u 2500-3000 ehk 7 korda rohkem
Vanasõnad
15 140
81 500 ehk 5,4 korda rohkem
Tüpologiseerimine võib tekitada kujutluse , et tüüp on variantide summa. Rahvaluuleteaduses see siiski nii ei ole: tüüp on üldistus, ajalooliselt kujunenud teksti võime säilitada oma põhikuju, mis realiseerub alati variandina. Tüüp on mõtteline ja rajaneb seega rahvaluule olemuslikule tunnusele hoida alal oluline. ( Vt ka: Ingrid Rüütel. Rahvalaulu-terminoloogia probleeme. — Keel ja Kirjandus nr 2, 1969, lk.95-104.)
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.6. Andersoni seadus
Ühe katse, kuidas seletada suulise pärimuse võimet säilitada oma põhikuju teeb Walter Anderson (1923), kes sõnastab enesekontrolli seaduse (nimetatud ka Andersoni seaduseks). Selle järgi omandab jutustaja teatud loo mitmekordse kuulamise peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad vead). Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda (asustusajalugu, looduslikke piire , kultuuripiire jms). (Vt lähemalt: Eduard Laugaste. Eesti rahvaluule. Tallinn 1986, lk. 61-62; Arvo Krikmann. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Tartu 1997, lk. 149; 168-171; Mall Hiiemäe. Kodavere pajatused. Tallinn 1978, lk. 51-62.)
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.7. Sünkretism
Sünkretism rahvaluuleteaduses tähendab:
kunstiliikide põimumist (näiteks: regilaul on nii luule, muusika kui ka esitus koos ja mitte ainult luule või ainult interpreteerimine või muusika; kalendrikombestikus on nii luulet, muusikat, tantsu kui ka teatrit)
pärimustekstide funktsioonide põimumist (neis tekstides on koos nii usundilisus, poeetilisus kui ka tavaelu teate edasiandmine jms. Ei saa väita, et rituaal on ainult usundiline toimimine, ja ei saa ka öelda, et regilaulus või vanasõnas on peidus vaid poeesia . (Vt ka: Ülo Tedre. Sünkretism rahvaluules. — Keel ja Kirjandus nr 7, 1983, lk. 337-341.)
teksti loomise ja esitusega seotud rollide põimumist: teksti looja (autor) ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad, sest tekst ei esine esitusest eraldi, iseseisvana.
Erinevate rahvaluuleliikide puhul ja erinevate aegade pärimuskultuuri puhul ilmneb sünkretism erinevalt.
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.8. Suulisus
Rahvaluule olemuslike tunnustena (vt rahvaluule definitsioone ajavahemikust 1920-1980) on loetletud:
traditsioonilisust (vt mõiste "traditsioon")
rahvaomasust (vt mõiste "pärimusrühm")
suulisust
anonüümsust
20. sajandi lõpus suulisust ja anonüümsust ei saa pidada rahvaluule olemuslikeks tunnusteks, kuigi need mõisted jäävad oluliseks, kui kirjeldatakse rahvaluule teatud liike ja ajajärke.
Suulisus on vaid üks, kuigi oluline pärimuskultuuri levikuviis (kirjalikult või interneti teel leviva rahvaluule kõrval).
Järgnevalt vahelepõige kultuuritüpoloogiast - ühest kultuuriteooriast -, mis võimaldab analüüsida kultuuride erinevusi, sõltuvalt informatsiooni salvestamise, alal hoidmise ja esitamise spetsiifikast. Antud kontekstis on oluline suulise ja kirjakultuuri eristumine.
Suuline kultuur / teadvus Kirjalik kultuur /teadvus
keskendub protsessile ja mitte sündmustele kui üksikjuhtumitele
vajadus oluliste asjade korduva taasesituse järele (näiteks rituaalid , tseremooniad, kombetäitmised), mille käigus meenutatakse ja kinnitatakse ning taasluuakse olulist teavet
mälu abivahendid on kaemuslikud, nii looduses olemasolevad kui ka inimeste loodud esemelised või vaimsed küllalt keerulised sümbolid (pühapaigad, kalender, toimingud , esemed, laulud, fotod jms)
mälu abivahendeid iseloomustab kaemuslikkus (pulmakommete täitmine kui kirjaliku dokumendi analoog ; riietus kui staatust näitav märk)
huvi ennete vastu (ettemääratus), seega tulevikku suunatus (mis saab olema). (Näit Mats Traadi romaani "Puud olid, puud olid hellad velled" algus viitab just sündmuste ettemääratusele ja nende sündmuste äraaimamisele ennete kaudu: "Et see võis nii minna, seda ei aimanud keegi. Kust nad võisidki teadust saada, kui unes ega ilmsi polnud ühtegi märki antud, või kui, siis oli see neist mööda libisenud, üle lennanud.")
aeg-ruum tehakse kaemuslikuks (olulised on sümbolid nagu lävi, värav, riietus…). Tsükliline aeg: kui midagi saab otsa, siis hakkab see otsast peale
keskendub konkreetsetele, eelistavalt näiteks ainulaadsetele sündmustele
vajadus olukordade, sündmuste kirjapanemise järele (näiteks kroonikad )
mälu abivahendiks on kiri ja selle arengud (trükikunst jms)
mälu abivahendeid iseloomustab abstraktsus (vrd näit kirja; aja-, pikkus- ja raskusmõõte, näit seitsme päeva teekond suulises kultuuris ja teatud arv km kirjalikus kultuuris)
huvi nähtuste põhjus-tagajärg seoste vastu, eriti sündmuste tulemuse kontekstis, seega minevikku suunatud (mis juhtus) Tähelepanu hakkab keskenduma ajale (sündmus ja aeg, mis moodustab ajaloo)
kujuneb lineaarne ajatunnetus (aeg kulgeb minevikust läbi üksteisele järgnevate sündmuste tulevikku)
Suuline ja kirjalik - need on erinevad mälu vormid; kirja tulekul muutub mälutehnika (kuidas ja mida meelde jäetakse) ja muutuvad nii teadete alalhoidmise kui ka edastamise tehnikad . (Soovi korral vt kultuuritüpoloogiast lähemalt: Juri Lotman, Semiosfäärist, lk78 jj.) Kahtlemata muutub mälu vorm ka interneti tulekul, mis toob kaasa muutusi rahvaluulezhanrites (tekitades nii uusi teemasid kui ka uusi tekstivorme ja kujundades uusi pärimusrühmi).
Suulisus on vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole - ei kehti.) Olemuslikuks rahvaluule tunnuseks on variaablus (seda nii kirjaliku kui ka suulise pärimuse puhul). Suulisuse kaudu ei saa kirjeldada rahvaluulet tervikuna, küll on aga endiselt aktuaalne uurida pärimuse suulise leviku erijooni (mälu, teksti ja informatsiooni eripära).
Tagasi põhimõistete loendi juurde
3.9. Anonüümsus
Anonüümsuse mõiste seostub autori mõistega:
ühe seisukoha järgi on autoriks rahvas, mis tähendab küllalt ebamäärast autorikäsitust. (Valdavalt 19. sajandi folkloristika, sh Soome koolkond. Meenutatagu siinkohal ka Jaan Bergmanni käsitlust rahvaluulest ja kunst - v autoriluulest, 1878); selle lähenemisviisi kriitika lähtub seisukohast , et konkreetseid tekste ei saa luua kollektiivselt, need on seotud konkreetsete inimeste loomevõimega
teise seisukoha järgi (1920ndaist) anonüümsus ei tähenda autori puudumist, näiteks Oskar Loorits kasutab väljendit "autoreid nimepidi harilikult ei teata" (1936). Selle seisukoha kriitika lähtub teadmise ja teadmatuse ebamäärasusest: näiteks, kui ma tean, et fraas "mehed, Tallinn pole enam kaugel" pärineb filmist "Viimne reliikvia ", siis see on autorilooming, kui ma seda ei tea, siis on tegemist rahvaluulega - autoriküsimust ei saa taandada teadmisele ja mitteteadmisele
kolmas, Eestis mitte eriti levinud seiskoht on, et rahvaluuleteksti autor on selle esitaja (Vene folkloristika 1920ndail)
Tänapäevaseid lahendusi:
küsimus on autori mõiste määratlemises; kui autor on turule mõeldud teksti looja, siis rahvaluuleteksti autor on anonüümne: rahvaluule ei ole mõeldud väljapoole pärimusrühma, müügiks turule. Sellega kaasnevalt ei ole rahvaluuleteksti loojal ka autoriõigusi - kontrolli oma teksti üle turul. Pärimusrühma raames see kontroll siiski toimib (vt näiteks Mall Hiiemäe "Kodavere pajatused" - pärimusrühmas teadvustatakse tekstide- lugude ja jutustajate seotust ja arvestatakse seda oma repertuaari kujundamisel. Või, pärimuskultuuris tunti tekste nende esitajate järgi, näiteks Mai Kravtsovi laulud, Jürgensoni jutud, või ka "vanaema laulis mulle ikka...")
anonüümsuse mõiste avaldub sünkretismi mõiste kaudu: rahvaluules ei ole autor ja esitaja eraldunud, nagu see on ettekujutatav tänapäeva iseseisvunud kultuurivormide puhul (autor, interpreet , lugeja). Anonüümse autori mõiste eeldaks rahvaluuleteksti algkuju olemasolu, mida hilisemad esitajad "kopeerivad", kuid, nagu eelpool oli juttu , rahvaluuleprotsessis ei toimi päriselt algteksti (originaali) ja koopiate suhe. Pigem on siin teksti põhikuju ( mentaalne tekst) ja selle konkreetsed avaldumisvormid . Rahvaluuletekst sünnib traditsiooni mälu ja üksikisiku võimete ja mälu koostöös.
üles
©Tiiu Jaago, 2002; täiendatud 28.01.2005