Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
(patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga. AU 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest. * Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele. * Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt. * Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes. * Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline * Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem 2. Cicero vabariiklase aust.
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
· Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma · Seaduste, tavade, teadmiste oma on veel suurem · Lõpptulemusena saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Platon valitsusvormidest i.1. Filosoofide valitsuse ideaal. Seega, kas monarhia või aristokraatia. "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada i.2. Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
“Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide(talitsetud) sümbioos, õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes. Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas.
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem *2.Cicero vabariiklase aust Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3.Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Au ja kristliku enesealanduse lepitamine. 4.Feodaalne au Vallutaja au, millest saab järkjärgult oigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au. 5.Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal.Kavaleriideaal. Oigluse, mitte oma isiku voi isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2)
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuses. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik armastust austama (lubama abielulahutust), taotlema kodanike armastust ja loobuma hirmuvalitsusest. Armastus eksisteerib ainulaadsete inimeste vahel, mis seob kogu loodust ja inimkonda. Armastus on riigi kui kunstliku moodustise vastane, selle asemel nõutakse loomulikku ehk armastusel põhinevat kogukonda. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Aristoteles: õnne keskne küsimus on ,,kuidas peaksin elama?", mis puudutab eesmärke. Õnn on lõppeesmärk, sest teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna oskus mõistuspäraselt toimida. Inimese suurim hüve on täiuslikumalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on "parim, kauneim, nauditavaim
kreeklastel, oli kindlasti ka üks põhjustest, miks just Ateenas arenes välja poliitikafilosoofia. Ekskurss2: Vana-Kreeka polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena suhtlesid nad ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000-400 000 inimest, neist umbes kolmandik (kuni pooled) olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes · "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." · "Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult." Eneseväärika inimese toimimisviisid
3. ühiskonna ja riigi muutumine, selle põhjused Need probleemid võivad omavahel põimuda. Antiikmaailma poliitilised ideed. 3 1aastatuhande alguses eKr tekkis riiklus polise kujul. Ja koos sellega tekkis kodakondsuse mõiste. Poliitika oli polise ühiste asjade ajamine ning selle keskseteks mõisteteks oli õigus, õiglus, seaduslikkus ja vabadus. Polise tekkega asendus kogukondlik võrdsus alluvus- st võimusuhtega. See tõi kaasa linnriikide sisemise ja omavahelise võimuvõitluse. Võitluse sisuks oli eri ühiskonnakihtide soov võtta võim ja kujundada võimusuhted vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim
ei sõltu kultuurist. Loomuseadus ehk loomulik seadus Stoikud (1.saj eKr) uskusid, et inimestes peitub jumalik säde (logos spermatikos), mis võimaldab neil avastada isikliku õnne ja harmoonilise ühiskonnaelu jaoks vajalikud igavesed seadused. Universaalne õiguse standard (jus naturale), mis kehtib kõigis ühiskondades, annab mõistuse alusel võimaluse hinnata erinevaid seadusi (jus gentium) selle mõõdupuuga. · Aquino Thomas (13.saj) leidis, et inimesel, nagu igal teisel loodud objektil, on kindel loomus, otstarve ja funktsioon. · Inimkonna olemuseks ehk õigeks funktsiooniks on elada mõistuse elu. Loomulik seadus Thomas Aquino tsiteeris Uuest Testamendist Pauluse kirja Roomlastele 2:14-15: ,,Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane
Platon, Moore, Barth, Utilitarism- J. S Mill, Psühholoogiline egoism- Brunner, J. Kant Benthon Nietzsche, Machiavelli Pragmatism- Dewey Kultuuriline relativism- Sumner Eksistentsialism- Sartre, Kirkekaard, Freud Vooruste eetika- Aristoteles, Aquino Thomas Nimetus Rajaja/ Sisu tuntuim(ad) Kultuuriline Erinevatel kultuuridel on erinev eetika. Eetika on relativism revolutsiooniline kõrvalprodukt, mis sõltub inimvajadustest ja sotsiaaltingimustest. Universaalset ,,peaks" pole olemas.
„Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
2)Afektiivne asub südames mehisus. 3)Himustav naba ja maksa piirkonnas tasakaal. Riigi õpetus: 1)Valitsejad filosoofid. 2)Sõjamehed valvurid. 3)Käsitöölised ja põllutöölised. ÕIGLUS = Iga hingealge tähistab talle loomuomast ülesannet. Karl Popper võtab kriitliise pilgu alla selle idee. Aristoteles 384-322 eKr Pärit Makedooniast, sündis Stageiras. Isa suri Aristotelese lapseaes. Isa oli Aleksander Suure vanaisa sõber ja ihuarst. Peale Platoni surma lahkuss Aristoteles Akadeemiast. 335 naaseb ta Ateenasse tagasi ja asutab oma kooli. Kooli nimi on Lykeion. Kool asus gümnaasiumis ( sprodi hoones), mis paiknes Apolloni Lykeiose templi läheduses. Siit ka kooli nimi. Õppetöö toimus jalutades. Ei valitsenud ranget korda. Õppetöö oli elav protsess. Õpilased sõid, rääkisid, jalutasid koos õpetajaga. Tegeldi rohkem bioloogia ja loodusteadustega. Suhted Aleksander Suurega. Aritotelesega ühinesid mitmed Makedooniast pärit õpilased
omaseid poliitilisiideid ja teooriaid. 1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr). Sokrates tõestas, et nii eetilistel, poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel.vaid need, kes oskavad valitseda. Sügava jälje kogu hilisemale filosoofiale ja poliitilis-õiguslikele õpetustele on jätnud üks
ainult niipalju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata (normaalselt toituda, vedeliku tarbida). Õnn seisneb ka selles, et me saame tegeleda meelepäraste asjadega. Tegude hindamine sõltub inimese valikutest ja selles on inimene vaba. Vastutama ei pea sunniviisiliste tegude eest. Teadmatusest soovitatud tegude eest tuelb mõnikord siiski vastutada. Joobes olekus tehtud tegude eest on vastutus kahekordne, sest inimesel oli kaks valikut: juua või mitte juua; kui palju juua. Voorused jagab Aristoteles kaheks: 1. Diameetilised ehk mõistuslikud (ratsionaalsed voorused) nendeks on arukus (praktiline tarkus), tarkus võime mõelda elu kaugetest asjadest 2. Eetiline loomutäius ehk irratsionaalsed voorused need on seotud hingelaadiga ja sobiliku kuldse kesktee leidmisega. Kesktee leidmisel peab kasutama arukust ja kui seda ei piisa, siis tuleb võtta eeskuju teistele. Voorus Loomutäius (kuldne kesktee) Pahed
Teemad Filosoofia tarkuse armastus, tänapäeval pigem üldised küsimused 1. Õiguse üldised küsimused 2. Ühiskondlik areng ja filosoofia küsimused ajateljel, murrang, heaolu vabadus ja väärtus filosoofias, komplekssuse tehisintellekt 3. inimõigused 4. Õiguspositivisim ja normativism, loomuõigus, Nürnbergi trial 5. Utilitarism Mill, eriosa 6. liberalism reformierakond, pensionitesüsteem, ravimite katsetused, aborditeema 7. sotsiaalne õiglus, 82% rikkusest kuulub 1% ühiskonnast, keda peab üleval pidama, pagulased, Kant 8. formalism ja realism kohtumenetluses, tõde 9. Legitimeeritus on aktsepteeritavus; tõe ja õigus aktsepteeritavaks muutmine modernses aspektis Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2
EETIKA Eetika normatiivne (ainult ei vaatle, vaid ka ütleb, kuidas peaks käituma. vaatleb seda, mis on ja samas nõuab, kuidas peaks olema) teadus. pärineb Vanast Kreekast, Aristoteles looja, 4. saj. eKr. Uurib, mis on õige ja mis vale. Käitumisjuhiseid vaadatakse läbi moraali (lad. k. sõnast mors, kr. k. eetos inimgrupi moraalikogumik, mida peetakse heaks. 3D Eetika I eetika mõõde tegeleb sellega, kuidas minu ja teise inimese suhted peaksid olema. Määrab ära selle, mis hea ja mis kuri, mis õige ja mis vale. Sellega puutume kõige enam kokku. II eetika mõõde tegeleb sellega, kuidas ma peaks suhtuma iseendasse. Võin olla hea teiste inimeste vasu,
muutunud globaliseerunud maailm, ühiskond, kultuur, tunnetustegevus, poliitiline elu, seda rohkem on kasvanud vajadus filosoofilise käsitluse järele, kaoses esmase korra loomise järele. Filosoofiline dimensioon on möödapääsmatult vajalik kõikide elualade suurte tegijate mõtlemises. Seda nii keeruliste süsteemide mõistmiseks vajaliku viljaka uurimisstrateegia valikul kui ka saadavate tulemuste humanistlikus rakendamises edasistes tegevustes. Tõde, hüve, õnn, õiglus, ilu, võim, vabadus, tulevik jmt kõige üldisemad mõisted kategooriad - ,,värvivad" kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid. Kui filosoofia oleks ,,kõige teooria", siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
