Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Ühiskonna inforessursside haldamine (0)

Ajalugu - Ajalugu
5 VÄGA HEA
Punktid
Eksamiteemad
1. Säilitamise üldküsimused
  • Kultuur
    Inimesele kui bioloogilisele liigile on iseloomulik kultuuri olemasolu. Kultuur on mõiste, mida kasutatakse humanitaar- ja sotsiaalteadustes väga laialdaselt. Kultuuridefinitsioone on sadu. Neist ühe varaseima on loonud inglise antropoloog E. B. Tylor 1871. aastal. Tema sõnul on kultuur või tsivilisatsioon oma laias etnograafilises tähenduses kui kompleksne tervik, mis hõlmab teadmise, uskumuse, kunsti, moraali, seaduse, kombestiku ning iga muu võime/harjumuse, mille inimene on ühiskonna liikmena omandanud. Kultuuris on alati vähemalt 3 komponenti: mida inimesed mõtlevad, kuidas käituvad ja milliseid materiaalseid objekte nad valmistavad. Kultuurile on ka omased terve rida tunnuseid: kultuur on ühine, õpitud, ajalooline protsess, tähenduste ja sümbolite süsteem, mis kandub põlvest põlve. Lühiajaline, vaid ühele indiviidile omane käitumine ei ole kultuuriline. Materiaalne kultuur on füüsikalise keskkonna osa, mida inimene muudab oma kultuurilise tegevusega. See hõlmab artefakte ja looduslikke objekte.
  • Kultuuripärand
    Kultuuripärand on kõik, mida peetakse kultuuris hoidmisväärseks ja mida antakse edasi järgnevatele põlvkondadele. Kultuuripärandi mõiste ja tähendus on ajalooliselt arenevad ja muutuvad.Tänapäevane vaade käsitleb kultuuripärandit kui kultuuri ja looduskeskkonna terviklikku kogumit, mis on pärandatud meile minevikust, mida me mõjutame olevikus ja anname edasi tulevikku. Kultuuripärand võib esineda artefaktidena; narratiivi ja mäluna; paikkondadena. Kultuuripärandiks peetakse objekte siis, kui neile on omistatud teatav väärtus. Selle väärtuse tõttu säilitataksegi neid tulevastele põlvkondadele, kulutades selleks sageli märkimisväärsel hulgal ressursse. Kultuuripärandiga on seotud rida spetsiifilisi tegevusi, nagu säilitamine, uurimine ja kommunikatsioon. Nende tegevuste käigus eristataksegi meid ümbritsevast keskkonnast kultuuripärandina käsitletav osa. Kultuuripärand jaguneb materiaalseks ja immateriaalseks. Materiaalne kultuuripärand jaguneb omakorda veel liikuvaks ja liikumatuks . Liikuvaks kultuuripärandiks on kõikvõimalikud objektid - dokumendid , raamatud, CD-d, fotod, tekstiil , riided, mööbel, kunstiteosed jpm. Liikumatuks kultuuripärandiks aga arheoloogilised paigad, ehitised, põllumajandus- ja linnamaastikud, laevadokid, kultuspaigad, monumendid jpm. Immateriaalse kultuuripärandi moodustavad uskumused, ideed, muusika , sport , meelelahutus , religioon, rituaalid , jutud jms.
  • kultuuripärandi funktsioonid ühiskonnas
    Kultuuripärandi funktsioonid ühiskonnas on määratud väärtustega, millega ta on seotud. Kuna neid väärtuseid on vägagi erinevaid, siis täidab ka kultuuripärand ühiskonnas mitmesuguseid funktsioone.
    Majanduslikult kuulub kultuuripärand kultuurilise kapitali hulka. Kultuuripärandist toodetakse tervet rida kaupu ja teenuseid, mis pakuvad inimestele nii materiaalset kui ka mittemateriaalset kasu. Kultuuripärand moodustab olulise osa informatsioonist, mis hoiab käigus tänapäevast infomajandust. Sellel teabel on sageli teaduslik, hariduslik , majanduslik ja meelelahutuslik väärtus.Näiteks võib tuua traditsioonilised teadmised ravimtaimede, loomade, jms kohta. Traditsioonilisi narratiive kasutatakse reklaamides , filmide , muusika ja muu meelelahutusliku informatsiooni tootmisel. Samuti on sellised teadmised ja oskused rakendatavad keskkonnakaitses ja loodusressursside majandamisel. Kultuuripärandist sõltub suur osa turismist, meelelahutuses, aga ka haridusest. Paljusid kultuuripärandi hulka kuuluvaid hooneid kasutatakse elamute , koolide, muuseumide, kontserdisaalide ja tööruumidena.Paikkonnad leiavad kasutamist parkide ja muude puhkealadena.
    Kultuuriline identiteet on seotud kultuuripärandi ja traditsioonidega, st ajalooga seotuse ja minevikutajuga.Olles pärand minevikust tulevikupõlvkondadele, moodustab see osa põlvkondade võrdsuse kontseptsioonist.
    Ühine kultuuripärand suurendab sotsiaalset sidusust, kuid selleks peab kultuuripärand olema kättesaadav kõigile ühiskonnaliikmetele. Ühise kultuuripärandi rõhutamine aitab ühendada kogukondi ja rahvaid. Haridussüsteemi kaudu suurendab kultuuripärand eri põlvkondade sidusust. Näituste koostamine ja tutvustamine loob sidemeid erinevate institutsioonide ja isikute vahel. Kultuuripärandi säilitamine haarab vabatahtlikke ja heategevusorganisatsioone. Ühise mineviku esitamine kutsub esile visiooni ka ühisest tulevikust .
    Kultuurilise mitmekesisuse säilitamine on oluline kultuurisüsteemide olemasoluks. Mitmekesisus on uue kapitali loomise aluseks. Minevikus loodu on aluseks uutele kultuuriväljenduse vormidele. Kultuuriline mitmekesisus moodustab integraalse osa sotsiaalsest sidususest ja inimeste elukvaliteedist. Kultuuripärandit on võimalik kasutada nii mimekesisuse ja tolerantsi kui ka etniliste konflikide ning vägivalla põhjendamisel ja õhutamisel.
    Kultuuriväärtuste säilitamine on muutunud säästva arengu oluliseks komponendiks. Inimeste eesmärgiks on asaavutada majanduskasv ning samal ajal kaitsta ja säilitada stabiilne elukeskkond. Eesm’ärgi saavutamise nimel tuleb õppida arvestama tõsiasjaga, et nii looduskeskkond , inimese majandustegevus kui ka ühiskonna sotsiaalne areng on lahutamatult seotud. Oluline on käsitleda kultuuripärandi säilitamist säästva arengu kontekstis ning vaadelda säilitamise mõju ühiskonna sotsiaalsele arengule, majandusele ja keskkonnale.
  • artefakti infostruktuur
    Iga artefakt on ammendamatu infoallikas . Artefakti infostruktuuri kirjeldamiseks on välja pakutud mitmesuguseid lähenemisi. Kolmetasandilise mudeli kohaselt eristatakse artefaktis kolme informatsioonitasandit: struktuurne info, funktsionaalne info ning kontekst.
    Struktuurne info haarab endasse kõik objekti füüsilised omadused, nagu materjal, konstruktsioon , kujundus, vorming, kaudne info, seisund, heli, lõhn ja maitse. See on info, mida on võimalik meeltega tajuda ja füüsikalis-keemiliste uurimismeetoditega uurida.
    Funktsionaalne info viitab artefakti kasutusele. Funktsioon sõltub oluliselt sellest, kas tegemist on praktilise või kommunikatiivse artefaktiga. Praktiline e. utilitaarne funktsioon väljendab objekti füüsilist kasutamisfunktsiooni igapäevaelus. Paljude objektide puhul oluline ka nende väljanägemine ning nad täidavad ka teatud esteetilist funktsiooni. Sümboolne funktsioon viitab millelegi objektist väljaspool asuvale: kas juhtunule, abstraktsele ideele, tähendusele jms. Objektid tähendavad midagi, talitlevad teatud märgina. Objektidel on ka väärtuseline funktsioon: teatud objektide omamine näitab haritust, rikkust, kõrget staatust ja prestiiži. Metafüüsiline tähendus viitab suhetele üleloomuliku maailmaga , mida omistatakse näiteks rituaalsetele esemetele.
    Mõiste “kontekst” tähistab objekti ja keskkonna suhteid. Konteksti võib kirjeldada süsteemina, millel on kaks dimensiooni – materiaalne (füüsiline) ja kontseptuaalne. Füüsiline kontekst sisaldab kõiki teisi objekte, millega artefakt on seotud valmistamisprotsessis ning edasise kasutamise käigus. Kontseptuaalse süsteemina võib konteksti mõista kui kultuurilist ja sotsiaalset keskkonda, millega artefakt on seotud. Võimalik on eristada nn primaarset ja sekundaarset konteksti. Primaarses kontekstis on objektil praktiline väärtus. Primaarse konteksti määratlevad järgmised funktsioonid: valmistamine; kasutamine; hooldus . Sekundaarses kontekstis omandab artefakt dokumentaalse väärtuse. Senini valdavalt utilitaarset väärtust omavat objekti hakatakse käsitlema infoallikana. Ennekõike tähendab see seda, et dokument muutub arhivaaliks või ese museaaliks.
  • artefakti infostruktuuri muutumine ajas
    Objektide infosisaldus muutub pidevalt, kuna kogu aeg toimub nii teabe kadu kui ka juurdetulek. Artefaktide infosisaldust mõjutab terve rida nii füüsikalis-keemilisi kui ka sotsiaalseid protsesse, mida võibki jagada looduslikeks ja inimtekkelisteks.
    Looduslikest protsessidest on kõige olulisem pidevalt toimuv materjalide lagunemine ja vananemine. Toimuvad keemilis -füüsikalised protsessid, mis viivad materjalide keemilise koosseisu muutumise ning mehaaniliste omaduste halvenemiseni. Vananemise protsess on pöördumatu, küll võib aga oluliselt erineda selle kiirus. Materjalid erinevad üksteisest vananemiskiiruse ning keskkonnatingimuste muutumisele reageerimise poolest. Artefaktide kahjustusprotsessid sõltuvad oluliselt materjalide keemilis-füüsikalistest omadustest, mis on määratud materjalide valmistamiseks kasutatud tooraine ning tehnoloogilise protsessi poolt. Materjalide ajalugu, st hoiutingimused minevikus, mõjutab suurel määral nende käitumist käesoleval hetkel.Terve rida keskkonnategureid, nagu temperatuur, niiskusesisaldus, valgus, saasteained , vibratsioon , magnetväljad, biokahjustajad, mõjutavad objektide seisundit olulisel määral. Kõikvõimalikud loodusõnnetused võivad suure hulga objekte hävitada või neid kahjustada.
    Väga sageli mõjutavad artefaktide infosisalduse muutusi kõige enam mitmesugused inimestega seotud tegevused. Igasugune artefaktide kasutamine muudab neid. Kasutamise käigus objektid kuluvad, neile tekivad mitmesugused kahjustused, objektid võivad osaliselt või täielikult puruneda. Kasutamine mõjutab artefakti nii primaarses kui ka sekundaarses kontekstis, olles väga paljudel juhtudel kahjustumise peamiseks põhjuseks. Kui artefakt kasutamise käigus puruneb või kahjustub , võidakse seda parandada. Sekundaarses kontekstis toimub objektide konserveerimine -restaureerimine. Suur osa objekte on muuseumides konserveeritud selleks, et parandada nende väljanägemist, muuta nad paremini eksponeeritavaks.
    Vananemist mõistetakse üldjuhul informatsioonitaseme vähenemisena. Tegelikult võib objekti infoväärtus vananemise käigus hoopiski suureneda . Kahjustused võivad lisada dokumentaalset väärtust, olles mingite oluliste sündmuste kajastusteks, samuti võivad nad lisada esteetilist väärtust
    Objekti funktsionaalsed omadused muutuvad täpselt samuti nagu struktuursedki. Üldreeglina objekti utilitaarne väärtus väheneb füüsilise, tehnoloogilise ja psühholoogilise iganemise tõttu. Kui objekt kaotab oma praktilise väärtuse, visatakse ta sageli ära või siis kasutatakse teda uuesti toorainena. Märksa huvitavam on olukord, kui objekti utilitaarse väärtuse kahanemisega suureneb aga selle esteetiline ja sümboliline väärtus. Näiteks hakatakse mingit tarbeeset käsitlema kunstiteosena, kusjuures muutub nii tema tähendus kui ka funktsioon.
    Kui objekt satub muuseumisse , muutuvad tema funktsioon ja tähendus oluliselt. Objekti hakatakse käsitlema sotsiaalsest ja looduslikust keskkonnast, st primaarsest kontekstist välja valitud dokumendina. Museaalid on objektid, mis on eraldatud originaalsest (primaarsest) kontekstist ning viidud üle muuseumi reaalsusesse eesmärgiga dokumenteerida seda reaalsust, kust nad eemaldati. Muuseumisse sattumine kutsub esile infokao artefakti kõikidel infotasanditel.
  • teabeasutused
    Teabeasutused on orgaisatsioonid, mis tegelevad peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja transmissiooniga. Peamisteks teabeasutusteks on tänapäeva ühiskonnas raamatukogud, arhviidid, muuseumid, andmepangad, meediafirmad jmt. Erisuguste objektidega tegelevad erinevad institutsiinid, kuid piiri tõmbamine nende vahele on suhteline, sest osaliselt kattuvad eri teabeasutuste poolt ühiskonnas täidetavad ülesanded. Järgnevalt mõningad peamised ülesanded, mida teabeasutused täidavad:
    Raamatukogud
    • Teavikute kogumine, säilitamine, kättesaadavaks tegemine
    • Inimestele vaba ja piiramatu juurdepääsu tagamine informatsuioonile, teadmistele , inimmütte saavutustele ja kultuurile
    • Intellektuaalsete vabad´uste tagamine
    • Elukestva õppimise ja enesetäiendamise toetamine
    • Infokirjaoskuse leviku toetamine ühiskonnas
    • Moodustavad osa ühiskondlikust infosüsteemist
    Muuseumid
    • Koguvad, uurivad, säilitavad, vahendavad üldsusele inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega objekte
    • Toetavad ühiskondliku, kogukondliku, perekondliku identiteedi kujunemist
    • Talitlevad ühiskondlike mäluinstitutsioonidena
    • Toetavad haridust, teadusuuringuid
    • Moodustavad osa ühiskondlikust infosüsteemist
    Arhiivid
    • Koguvad, hindavad, arhiveerivad, säilitavad, korraldavad juurdepääsu dokumentidele, mis on väärtuslikud ühiskonnale, riigile, organisatsioonidele või isikutele
    • Tagavad vaba ligipääsu informatsioonile
    • Võimaldavad kontrolli riiklike ja eraõiguslike juriidiliste ning füüsiliste isikute tegevuste üle
    • Säilitavad rahvuslikku dokumendipärandit
    • Talitlevad ühiskondlike mäluinstitutsioonidena
    • Toetavad teaduslikku, adminstratiivset ja isiklikku uurimistööd.
    Muuseumis kui institutsioonis saab eristada kolme valdkonda: kogude arendamine, teenindustegevus ja juhtimine.
  • kogud teabeasutustes
    Peaaegu kõikide muuseumite ja teiste teabeasutuste üheks põhifunktsiooniks on objektide ja teabe omandamine ning nende säilitamine tuleviku jaoks. Kogude arendamine on tegeuvsvaldkond, mis hõlmab teabeasutuse kogude planeerimist, rajamist , täiendamist ning hooldamist ning nende kättesaadavuse tagamise ja kasutamisega seotud põhimõtteid ja menetlusi. Sinna alla kuulub kogude täiendamine, arvelevõtt ja dokumenteerimine , inventeerimine, kasutatavuse tagamine, esemete laenutamine, mahakandmine ja säilitamine. Iga objekt peeab aitama kaasa asutuse eesmärkide täitmisele. Kogude poliitika on teabeasutustes kogude arendamiseks eraldatud ressursside efektiivseks kasutamiseks kehtestatud strateegia. See organiseerib, mida on vaja koguda organisatsiooni eesmärgi saavutamiseks, paneb objektid kokku kogudeks ning määrab nende kogude arenguplaanid. Säilitamine on otseselt sõltuv sellest, mis objekte kogutakse, kuidas neid kogudesse paigutatakse ning kuidas kasutatakse. Kogude haldamine on kogude poliitika elluviimiseks vajalike toimingute planeerimine ja elluviimine. Igal teabeasutusel peab olema vastav poliitika, mis määrab mida kogutakse, miks kogutakse, milised on objektide valikuprotseduurid, millised on annetajate ja teabeasutuste suhted ja kuidas objekte kogudest välja arvatakse. Igal teabeasutusel peab olema vastav kogude poliitika, mis määrab: miks kogutakse, mida kogutakse, millised on objektide valikuprotseduurid, millised on annetajate ja teabeasutuse suhted ning kuidas objekte kogudest välja arvatakse. Objekte, mis ei kuuludkogumispoliitika alla, teabeasutus ei omanda.
  • objektide ja kogude tähtsus (olulisus)
    See, mis on ühele inimgrupile oluline, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Samuti ei ole osal objektidel väärtust näiteks ühe muuseumi jaoks, küll on seda aga teise jaoks. Auruadral ei ole väärtust mänguasjamuuseumijaoks, küll on seda aga põllumajandusmuuseumi jaoks. Objektide kogumisel teabeasutustesse on kõige esmasemaks ja olulisemaks etapiks nende olulisuse ja tähtsuse hindamine. Olulisuse moodustavad ajaloolised, esteetilised , teaduslikud ja sotsiaalsed väärtused, mis bojektil või kogul olid mineviku inimeste jaoks, on kaasaegsete jaoks ja tulevikupõlvkondade jaoks. Olulisuse määramine aitab muuseumitöötajatel langetada õigeid otsuseid, mis puudutavad objekte ja kogusid. Olulisuse määramise protsessis tehakse kindlaks väärtused ja tähendused, mis muudavad objektid ja kogud oluliseks. Uuritakse nende tähendust ja konteksti ning selgitatakse, miks on nende säilitamine ühiskonnale oluline.Olulisuse määramist peetakse säilituskorralduse aluseks. Väärtuste hindamine sõltub kontekstist,mis tähendab seda, et tuleb arvestada hindamise aega, kohta, hindajaid, hindamise eesmärke. Objektide tähtsuse hindamine tähendab nende väärtuse kindlaksmääramist. Objektide tähtsuse määramisel kasutatavad kriteeriumid jagunevad kolme põhimõttelisse tüüpi. Esiteks objekti objekti tüüpi kriteeriumid, teiseks kategooriatel põhinevad kriteeriumid ning kolmandaks prioriteetide reastamisel tuginevad süsteemid. Millist kriteeriumide tüüpi kasutatakse sõltub otseselt eesmärgist. Kui otsuste tegemisel kasutatakse ühte kriteeriumi, siis on tegemist lihtsa otsustusega, mitme kriteeriumi kasutamisel aga keerulise otsustamisega. Prioritiseerimisprotsess peab olema loogiliselt struktureeritud ja korralikult dokumenteeritud. Oluline on kaasata protsessi kõiki huvipooli. Objektide ja kogude olulisuse hindamiseks kasutatakse järgmisi kriteeriume: ajalooline olulisus, esteetiline olulisus, teaduslik olulisus, sotsiaalne olulisus, päritolu, haruldus / terviklikkus /täielikkus/seisund, kasutatavus .
    Ajalooline olulisus – kajastab seotust inimeste, sündmuste, kohtade , teemadega.
    Esteetiline olulisus – objekt võib olla esteetiliselt väärtuslik oma kunstilise töötluse, stiili, tehnilise meisterlikkuse või ilus poolest.
    Teaduslik olulisus – on objektil, kui tal on suur potentsiaal tulevaseks uurimistööks.
    Sotsiaalne olulisus – kui objekte, kogusid peab väärtuslikuks mingi kogukond
    Päritolu – kajastab info olemasolu objekti või kogu omanike ja kasutamise konteksti kohta
    Haruldus – objekt on väärtuslik, kui ta on haruldane , ebatavaline või kindlat tüüpi esemete eriti suurepärane näidis.
    Terviklikkus, täielikkus ja seisund – kajastab seda, kas objekt on terve, ilma suuremate kahjustusteta, terviklik, algses, originaalses või või väga originaalilähedases seisundis. Samas muutused, ümberehitused, kulumisjäljed jms võivad hoopis suurendada objekti olulisust.
    Kasutatavus – objekti, kogu abil on võimalik interpreteerida sündmusi, kogemusi, ajaloolisi teemasid , inimesi, struktuure, piirkondi ja välja tuua nende erisuguseid aspekte. See kriteerium kajasab objektide ja kogude väärtust teabeasutusele näituste, haridusprogrammide jms seisukohtast, samuti seose tõttu kogutavate teemadega, kogude ajalooga ning nende interopreteerimise viisiga.
  • objektide kahjustusprotsessid
    Objektide kahjustumine on kompleksne ja keeruline valdkond . Kahjustusprotsessid ise on küll looduslikud, kuid nende mõjul objektides toimunud muutuste hindamine sõltub sotsiaalsest kontekstist ja kultuuris omaksvõetud väärtustest. Kahjustusprotsessid grupeeritakse füüsikalisteks, keemilisteks, mehaanilisteks ja bioloogilisteks.Erisugused protsessid toimivad enamikul juhtudel koos. Samuti võib üks keskkonnategur põhjustada erisugust tüüpi kahjustusi. Kahjustusprotsessid on pöördumatud.
    Füüsikaliste kahjustusprotsesside hulka kuuluvad materjalide niiskusesisalduse muutuste tõttu tekkinud pinged ning soojus - ja valgusenergia põhjustatud mõõtmete ja molekulaarstruktuuri muutused.
    Keemiliste kahjustusprotsesside hulka kuuluvad hulk reaktsioone – hüdrolüüs, oksüdatsioon, korrosioon jpt, mis on esile kutsutud nii materjalide endi keemiliste koostisainete reageerimisest kui ka väliskeskkonnast materjalidesse sattuvate ainete toimest.
    Mehaanilised kahjustusprotsessid on põhjustatud mehaaniliste jõudude toimest (deformatsioon, purunemine , rebenemine, kulumine , abrasioon) ja pinna määrdumisest.
    Bioloogilised kahjustusprotsessid on esile kutsutud mitmesuguste elusorganismide ( bakterid , aktinomütseenid, mikroseened, putukad, närilised jne) elutegevusest, enamikul juhtudel on tegemist keemiliste või mehaaniliste kahjustustega.
    Kahjustusprotsesside esinemist ja kiirust mõjutavad terve hulk tegureid, mida klassifitseeritakse ja uuritakse sõltuvalt käsitlussuunast ja eesmärkidest väga erinevalt. Näiteks fotodegratsiooni mõjuutavad keskkonnategurid võivad olla valgus, kemikaalid ja niiskus ning nende mõju objektile on pleekumine, värvi ja keemilise koostise muutused.
    Kahjustusfunktsioon iseloomustab peamise kahjustava teguri ja kahjustuste ulatuste seost. Kahjustusprotsessid võivad olla katastroofilised, mis viivad objektide osalisele või täilikule hävimisele (tulekahju, maavärin, sõda jms). Selliste kahjustuste korral on oluline silmas pidada nende esinemise tõenäosust. Pidevate kahjustusprotsesside korral eristatakse selliseid, mille korral kahjustuse ulatus sõltub doosist, ning selliseid, mille korral kahjustuse ulatus on seotud keskkonnateguri muutumise kiirusega. Enamikel juhtudel on just mehaanilised ja füüsikalised kahjustusprotsessid seotud mingi keskkonnateguri tsüklilise muutumisega.
  • erinevate keskkonnatingimuste olulisus objektide säilitamisel
    Objektide vananemise seisukohalt on olulised järgnevad keskkonnategurid: temperatuur, õhuniiskus, valgus, õhus leiduvad saasteained, biokahjustajad, magnetväljad ja vibratsioon. Objektidele sobivate keskkonnatingimuste normide kehtestamine on näilisele lihtsusele vaatamata vägagi komplitseeritud ülesanne. Lühidalt kokkuvõetuna mõistetakse säilikutele sobivate keskkonnatingimuste all:
    • etteantud piirides stabiilset temperatuuri ja õhuniiskust;
    • puhast, saasteainetest võimalikult vaba õhku;
    • piisavat ventilatsiooni;
    • võimalikult kontrollitud valgustust
    Teabeasutustes säilitatakse väga erinevaid objekte – raamatuid, käsikirju, kaarte, fotosid , diskette, kompaktplaate, mööblit, maale jne. Materjalid on keskkonnatingimuste suhtes erisuguse tundlikkusega. Seega on väga raske leida ühest vastust küsimusele, millised peaksid olema sobivad keskkonnatinguimused raamatukogudes, arhiivides, muuseumides ja muudes teabeasutustes. Hoiureziimi parameetrid on fikseeritud mitmesugustes standardites, eeskirjades, juhendites, soovitustes ja tehnilises kirjanduses. Enamikul juhtudel nähakse nendes ette temparatuur ja õhuniiskus, osades lisanduvad ka õhu kvaliteedi ja valgustuse nõuded. Eestis on seadusandlikult fikseeritud ainult arhivaalide hoiutingimused.
  • ratsionaalsete hoiutingimuste põhimõtted
    Ratsionaalsetest hoiutingimustest tuleks lähtuda säilikutele sobivate keskkonnatingimuste kehtestamisel. Ratsionaalne hoiureziim arvestab olemasolevaid tingimusi ja hindab keskkonnatingimuste mõju säilikute elueale. Arvestamist väärivad tingimused on järgmised:
    • lokaalsed kliimatingimused (aastaajalised ja päevased kõikumised)
    • hoone ehituslikud aspektid – ehitise tüüp; millisel määral mõjutab taring keskkonnatingimusi ruumides
    • keskonnatingimused hoones , seadmete ja süsteemi tööshoidmise kulud ja risk kogudele
    • tehnilised võimalused sobivate keskkonnatingimuste loomiseks/kontrolliks, arvestades nii hoonet kui ka kogusid
    • kogude tüüp, tähtsus, seisund, kasutatavus
    • kasutusintensiivsus
    • säilitatavad materjalid
    • kasutada olevad vahendid ja tehnilised võimalused
    • institutsiooni säilituspoliitika
    Ratsionaalse hoiureziimi kehtestamine eeldab ülaltoodud andmete realistlikku analüüsi ning lõpptulemusena selliste hoiutingimuste tagamist, mis on reaalselt võimalikud, silmas pidades nii soetus kui ka ekspluatsioonikulusid. Ratsionaalsete hoiutingimuste valikul tuleb lähtuda järgmistest eeldustest.
    1.Objektidele, mis on erineva tundlikkusega keskkonnatingimuste suhtes, tuleb luua eraldi hoiuruumid. Kõigile objektidele ühtemoodi ideaalseid hoiutingimusi pole olemas.
    2. Suhteline õhuniiskus on olulisem kui temperatuur. Selle kontroll on tunduvalt tähtsam.
    3. Objektide keemilise stabiilsuse seisukohalt on seda parem, mida madalamal temperatuuril neid hoitakse. Soovituslik : 16-20C (võtab arvesse ka inimeste vajadusi). Ainult hoidlaruumis võib olla madalam t.
    4. Osad objektid vajavad toatemperatuurist madalamat temperatuuri. Nende säilitamiseks tuleb konsulteerida spetsjalistidega.
    5. Erinevalt temperatuurist peab suhteline õhuniiskus püsima kindlates piirides, mis objektiti erinevad. Nendes lubatud piirides on üldjuhulsoodsam suhteline õhuniiskus.
    6. orgaanilised materjalid on õhuniiskuse suhtes tundlikumad kui anorgaanilised.
    7. suhtelise õhuniiskuse ülempiiri (60%= määrab võimalike hallituskahjustuste oht, alamopiir on seotud materjalide ülemäärase dehüdratsiooniga.
    8. temperatuur, õhuniiskus peavad olema võimalikult püsivad. Õhuniiskuse kõikumised mõjuvad materjalidele väga halvasti. Temperatuuri stabiilsus on võrreldes õhuniiskuse stabiilsusega vähem oluline. Tuleb aga silmas pidada, et õhu suhteline niiskus sõltub otseselt temperatuurist. Õhuniiskuse kõikumise mõju objektidele sõltub nende materjalidest ja konstruktsioonist. Igasugune isoleerimine – ümbrised, kapid, vitriinid, vähendavad oluliselt õhuniiskuse kõikumise müju.
    9.lähtuda tuleb sellest, millist temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse taset on võimalik kõige lihtsamalt hoida stabiilsena.
  • keskkonnatingimuste seire
    Keskkonnatingimuste seire teabeasutuses tähendab järgmistekeskkonnatingimuste jälgimist:
    • õhu temperatuur ja suhteline niiskus;
    • gaasiliste saasteainete ja tolmu sisaldus õhus;
    • valgustuse tase ruumides;
    • mikroorganismide sisaldus õhus.
    Pidevalt on vaja mõõta temperatuuri ja suhtelist õhuniiskust, ülejäänud parameetreid mõõdetakse vastavalt vajadusele ja võimalustele. Seire on ainuke viis saada teavet keskkonnatingimuste olukorrast hoidlates ja mõjust objektidele. Kogutavad andmed on keskkonnaseisundi parandamise kavandamise aluseks. Seire peab toimuma sõltumatult nii keskkonnatingimusi kontrollivast seadmestikust ja insener-tehnilisest personalist. Ka korraliku keskkonnakontrolli seadmestiku olemasolul on sõltumatu seire ikkagi hädavajalik. Sellisel juhul on vaja jälgida, kas seadmestik hoiab kehtestatud reziimi. Tuleb arvestada, et ka kõige paremas süsteemis juhtub aeg-ajalt tõrkeid. Samuti ei asetse termostaatide andurid otseselt kogude läheduses ning nende paigutamisel ei arvestata keskkonnatingimuste lokaalseid erinevusi ruumi piires. Seire läbiviimiseks koostatakse seirekava. Seirekava kujutab endast dokumenti, mis peab
    • andma infot, mida vajatakse kogude säilitustingimuste parandamiseks nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis;
    • võimaldama hinnata keskkonnakontrolli mõju hoonele;
    • võimaldama kokku hoida hoone ekspluatatsioonikulutusi,
    Seirekavas peavad olema:
    • hoone plaanid koos tähistatud kliimatsoonidega;
    • iga kliimatsooni lühike kirjeldus – millised ruumid sinna alla kuuluvad ning millised on iseloomulikud tingimused;
    • keskkonnatingimuste mõõtmiste andmed ja mõõtmistulemuste analüüs.
    Temperatuuri mõõtmiseks kasutatakse termomeetreid ning õhuniiskuse mõõtmiseks psühromeetreid ja hügromeetreid
  • võimalused sobivate keskkonnatingimuste loomiseks
    Põhimõttelised võimalused keskkonnatingimuste kontrolliks hoonetes on järgmised: sobivaima hoone valik, sobivate ruumide valik, hoone kohandamine , tehnilised seadmed . Kui teabeasutuseks otsustatakse kohandada mõnda olemasolevatest hoonetest, siis üheks kriteeriumiks on hoone sobivus keskkonnatingimuste aspektist . Keskkonnatingimused hoones sõltuvad välistingimustest.On olemas erinevad meetmed nt temperatuuritõusu vähendamsieks: ehitada aknad põhjaseina, ehitada 2kordesd katused, seinad värvida valgustpeegeldava värviga, isoleerida , aknakatete kasutamine. Hoone niiskusolukorra parandamiseks tulevaid meetmeid tuleb arvestada niiskuse allikast. Kui niiskus tugib hooonesse ülalt, tuleks katust, renne puhastada, korrastada, samblikke eemaldada, aknaid tihendada. Kui vesi tuleb maapinnast , vibvundamenti isoleerida, luua 2kordse põranda ventileeriva vahega. Tõusev kapillaarvesu: seinte puhastamine taimestikust , 2kordsed seinad ventileeriva vahega. Veeauru liigse kondenseerumise puhul tuleb ventileerida kuiva/jahedama õhuga. Ruumide valikul tuleb valida hoiuruumideks sobivaimad tingimuste poolest. Need selgitatakse välja keskkonnatingimuste seire käigus. Hoone kohandamine= hoone klimaatilise stabiilsuse suurendamine .Selleks, et temperatuuri ja õhuniiskust reguleerida, tagada korralik ventilatsioon tuleb hoone isoleerida. See vähendab ka biokahjustajate sissetungiohtu. Isoleerimisega tegelevad ehitusspetsjalistid. Vanade hoonete korral võivad tekkida probleemid. Kuigi hoone kohandamine nõuab suuri kulutusi, tasub see pikemaajaliselt ära. Nt vähenevad hoolduskulud. Läbi tuleb viia ka siseruumide keskkonnatingimuste kontrolli.Õhu täielik konditsioneerimine tagab täpse kontrolli õhutemperatuuri, niiskuse ja saasteainete sisalduse üle. Sellel on teoreetiline kasu teabeasutuse kogude säilitamisele. See on ammuteadud tõsiasi. Ideaalsete piirnormide kehtestamise asemel soovitatakse lähtuda antud oludes saavutatavatest kliimatingimustest.
  • valgustus
    Et igasugune valguskiirgus mõjub materjalidele kahjustavalt, tuleb säilikuid hoida valguse käes võimalikult vähe. Valguskiirguse suhtes tundlikumad on orgaanilised materjalid ja kõik värvilised objektid. Valgustingimuste järgimine on eriti oluline näituste korral. Võimaluse korral tuleks hoiduda valguse mõjule eriti tundlike materjalide originaalide eksponeerimisest ning asendada need koopiatega. Valgus kahjustab kõiki materjale, kuigi erineval määral. Valguse kahjustav toime materjalidele avaldub fotokeemilises ja soojuslikus mõjus. Valguse kahjulik toime materjalidele sõltub valgustatusest, valguse kestusest ja lainepikkusest ning materjalide valgustundlikkusest. Valgustundlikkuse suhtes jagatakse materjalid kolme rühma.
  • Tundlikud materjalid – akvarellid, graafika, käsikirjad, värvitud ja koloreeritud paber, nahk ning pärgament, värvifotod.
  • Keskmise tundlikkusega – puitmassi sisaldav paber, uued värvifotod.
  • Vastupidavad – kaltsupaber, süsiniktint, mustvalged fotod.
    Igale kategooriale on kehtestatud spetsiifilised nõuded valgustuse suhtes.
    Valgustatust mõõdetakse luksmeetriga ja ultraviolettkiirgust ultraviolettmeetriga. Teabeasutuses tuleb mõõta kõikide valgusallikate valgustugevust . Mõõtmiseid tuleb korrata ainult siis, kui muudetakse valgustuse konfiguratsiooni või vahetatakse välja valgustid. UV-kiirguse mõõtmine on oluline nende valgusallikate korral, mis valgustavad otseselt objekte. UV-filtritega valgusteid tuleb kontrollida vähemalt iga kahe aasta tagant. Pidevalt tuleb valgustust mõõta näituseruumides. Loomuliku valgustuse mõõtmine on keerukam , sest valgustugevus muutub päeva jooksul. Loomuliku valguse mõõtmisel tuleb võtta mitmete mõõtmiste keskmine.
    Säilikuid, mida parasjau ei kasutata, tuleb säilitada pimedas hoidlas või valgus mitteläbilaskvates ümbristes. Hoidlates ja näituseruumides tuleks otsest päikesevalgust igati vältida, sest päikesekiirgus on enamasti lubatud tasemest tunduvalt intensiivsem ning sisaldab ka olulisel määral UV-kiirgust. Kuna tavaline aknaklaas ei kaitse UV-kiirguse eest, siis tuleks aknad sulgeda luukide, ruloode või eesriietega ning valgustuseks kasutama ikkagi kunstlikku valgust. Kui aknad on siiski ka valgusallikaks , tuleb klaasid kindlasti katta uv-kiirgust mitteläbilaskvate filtritega. Kunstlikuks valgustuseks saab kasutada hõõg-, halogeen-, luminofoor- ning lahenduslampe. Hoidlate valgustamiseks tuleks valida sellised lambid, mille kiirgus sisaldaks võimalikult vähe uv- ja violetset kiirgust. Alati võib kasutada hõõglampe. Kui kasutatakse lampe, mis kiirgavad uv-kiirgust, tuleb lambid kindlasti varustada uv- filtriga .
    Valgusallikate soojusliku toime ärahoidmiseks tuleb jälgida, et nad ei asuks riiulitele liialt lähedal. Valgusallikad peaksid asuma riiulite vahekäikudes. Hoidlas on soovitatav projekteerida osade kaupa väljalülitatav valgustus. Tuleks kasutada valgussüsteemi, kus lampide valgustust on võimalik reguleerida. Kui hoidlas on töökohad, siis tuleks seal kasutada kohtvalgustust.
  • saasteained
    Õhus leidub alati suuremal või väiksemal määral mitmesuguseid gaasilisi, vedelaid ja tahkeid saasteaineid . Olulisemateks saasteaineteks on
    • vääveldioksiid – SO2
    • lämmastikoksiidid – NOx
    • osoon – O3
    • divesiniksulfiid
    • lenduvad orgaanilised ühendid
    • tolm
    Saasteained ja neist moodustunud ühendid kahjustavad nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi aineid. Eriti tundlikud saasteainete toime suhtes on fotomaterjalid, taimparknahk, masinloetavad infokandjad ja terve rida museaale. Teabeasutuste õhus leiduvad saasteained satuvad sinna välisõhust või mitmesugustest hoonetesisestest allikatest ( ehitusmaterjalid , sisustus, seadmed, säilikud, puhastus- ja desinfitseerimisvahendid, köögid, laborid , inimesed). Saasteainete leiduvuse ja hulga mõõtmine õhus on tehniliselt küllaltki keeruline ettevõtmine. Ligikaudselt on võimalik õhu saastatust hinnata, tuginedes välisõhu vastavatele näitajatele. Linnas ületab saasteainete kontsentratrsiooni. Informatsiooni saamikseks tuleks pöörduda keskkonnakaitse laboritesse. Ruumi üldise korrosiivsuse leidmiseks sobivad metallist katsekohad. Lihvitud pliiriba asetatakse ruumi, kappi või karpi , mille keskkonna kohta soovitakse saada teavet. Kui saasteainete kontsentratsioon on kõrge, korrodeerub pliiriba juba 1-4 nädalaga, keskmiste kontsentratsioonide korral võtab korrodeerumine aega 6-12 kuud või ka kauem. Selliste testidega ei saa aga kindlaks teha, millise saasteainega on tegemist. Hõbedast testribadega on aga võimalik määrata anorgaanilisi saasteaineid. Lisaks on välja töötatud erinevaid indikaatortorusid, dosimeetermärke. Ruumide tolmusust on lihtne hinnata tolmu kogunemise järgi. Saasteainete kontrolliks efektiivseim moodus on filtersüsteemide rakendamine. Võib ka valida sellised siseruumide pinnakatted, mis reageerivad saasteainetega ning vähendada saatunud välisõhu sissepuhet. Saasteainete kontroll peab alati algama hoonesisestest allikatest. Kõikvõimalike hoonesiseste saasteallikate – suitsetamisruumid, köögid, osooni eraldavad paljundusmasinad, konserveerimistöökojad) arv tuleb viia miinimumini. Ehituskonstruktsioonide ja sisustuse valmistamiseks tuleb kasutada võimalikult vähem kahjulikke ühendeid eraldavaid materjale. Objektid peaksid asuma tihedalt suletavates ja arhiivisäilitusmaterjalidest valmistatud ümbristes: need kaitsevad säilikuid välise saastuse eest ja neelavad materjalist endist kahjulikke ühendeid. Gaasiliste ja tahkete saasteainete eemaldamiseks õhust kasutatakse mitmesuguseid filtersüsteeme, mida tuleb kindla aja tagant ümbervahetada ja jälgida tootjapoolseid nõudeid.
  • biokahjustused ja nedne kontrolli põhimõtted
    Biokahjustus on materjalide omaduste igasugune ebasoovitav muutus, mis on esile kutsutud organismide elutegevusega. Neid organisme, kes biokahjustusi esile kutsuvad , nimetatakse biokahjustajateks. Biokahjustusi on ühel või teisel määral võimelised esile kutsuma kõik elusorganismid ja biokahjustuste objektiks võivad saada kõik materjalid. Kultuuripärandi objektide kahjustusi võivad põhjustada järgmised elusorganismid – bakterid, tsüanobakterid, aktinomütseedid, mikroseened, vetikad , samblikud, kõrgemad taimed, samblad , putukad, linnud , imetajad, närilised. Lihtsaid ja odavaid lahendusi nendega võitlemiseks pole. Kõige levinumaks strateegiaks on keemiline tõrje. Sel on ka puudusi – keemilised ühendid on kahjulikud nii inimesele/säilikutele; puudub kahjustusi ärahoidev efekt – tõrjet tehakse pärast kahjustuste ilmnemist ; biokahjustused võivad muutuda keemiliste ühendite suhtes reisitentseks ; keemiline töötlemine saastab õhku. Edukaks tõrjeks tuleb rakendada integreeritud kahjuritõrjekava IPM.Selle korral on põhiraskus mitte tõrjel, vaid keskkonna kontrollol. See tähendab niisuguste keskkonnatingimuste loomist, mis on biokahjustajatele ebasoodsad. Keemilist tõrjet kasutatakse ainult hädaolukorras kui kogud on kahjuritega nakatunud. IPM sisaldab ennetusmeetmeid/seire/kahjurite identifitseerimist; võimalikke tõrjemeetodeid; hindamist, dokumenteerimist, koolitust. Ehituslikud ennetusmeetodid: ehituskonstruktsioonid peavad olema pragudeta; tuleb ältida aknede avamist; aknad uksed peavad olema tihedalt sulguvad. Vundamendid , keldriseinad tuleb isoleerida. Sisustuse juures ei tohiks kasutada materjale, mis sobivad putukatele toiduks. Hoone ümbruses tuleks kasutada vähem putukaid ligimeelitavaid valgusteid – naatiumlampe. Hoone ümbruses ei tohiks olla põõsaid, õitsvaid taimi, kõdunenud lehti. Ümber 50cm taimevaba tsoon. Tuleb jälgida niiskustingimusi. Vajalik on korralik ventilatsioon.Oluline on korrapärane koristamine . Tuleb hoiduda kahjulikke ühendeid sisaldavatest puhastusvahenditest. Hoidlatesse ei tohi tuua toiduaineid, prügikastid peavad olema närilistekindlad. Ruumides ei tohi olla lilli. Kuna biokahjustajad saabuvad asutusse ennekõike objektidega, peavad need läbima kontrolli. Soovitavad on teha esialgne ülevaatus isolaatoris. Materjalid tuleb hoiustada gruppide kaupa. Oluline on tagada ühu pidev ringlus säilikute ümber.
    Oluline on ruumide pidev jägimine – seire. Selle käigus on olukline kindlaks teha kahjurite olemasolu/puudumine; liik; leviku ulatus; kahjustused; kontrollimeetmete tõhusus.Oluline on ka üldine hindamine – selleks tuleb omandada ingot hoonete, kogude, töötajate kaebuste , keskkonnatingimuste kohta. See kogutakse IPM kava käigus ja sellele tuginetes kavandatakse seire. Võib läbi viia ka visuaalset vaatlust – selle käigus püütakse avastada mikroseente- ja putukakahjustustele viitavaid tunnuseid. Kõige olulisem esialgne etapp kahjustuste kindlakstegemiseks ongi visuaalne vaatlus. Perioodilist vaatlust tuleks sooritada vähemalt kord kuuls. Tulemused tuleb fikseerida vastaval inspektsioonilehel. Oluline on kontrollida ka kasutamata ruume, lagusid, tualette. Erilise tähelepanu all peavad olema ruumid, kus hoitakse toiduaineid või tegeletakse toidu käitlemisega –köögid, kohvikud , sest sageli algab biokahjustajate levik sealt. Seenkahjustuste oht on olemas, kui õhuniiskus püsib üle 60%. Putukaid on keerukas avastada. Seire käigus tuleb nende kohta infot koguda- liik, sissetungikohad, arvukus; kas on tehtud tõrjet?. Pidevaks seireks sobivad püünised. Kontrollimiseks on vajalikud ka valgusti , varrega peegel , püünised. Hoidlates tuleb kontrollida lagesid, seinu , põrandaid, aknalaudu. Pintsliga pühitakse kokku tolm riiulitelt, põrandaliistude vahelt, kappidest. Sageli peitudvad putukad varjatud kohtadesse- põrandapragudesse, mööbli alla. Haruldased pole juhtumid, kus pehme mööbel on nakatunud koidega. Tekstiilid on tundlikud. Ohustatud on ka mööbli varju jäävad vaibaosad. Vaatluse käigus võib leida elusaid, surnud putukaid, vastseid, nukkusid, ekskremente, läbinäritud materjaliosi, mune. Regulaarne ülevaatlus võimaldab avastada kahjurid enne nende massiliseks muutumist. Putukad võivad sattuda ka ämblikuvõrkudesse. Kui täheldatakse koilibilakte lendamist, tuleb avastada nakkuskolle ja see hävitada. Esmajärjekorras tuleb üle vaadata villased + karusnahast esemed. Kontrollida tuleb vähemalt 1x poole aasta jooksul. Riietusesemete ülevaatlus toimib sellises jrks : krae, kraealune, varrukad, seljatagune, hõlmad. Sellele järgneb pahupoole kontroll. Tähelepanu tuleb pöörata taskutele, õmblusäärtele. Kui esemed on ümbristatud, tuleks need vaatluseks ü,mbristest välja võtta. Tuleks kontrollida kõige enam ohustatud säilikuid. Putukate + hallituskahjustuste poolt kahjustatud säilikud tuleb hoidlast eemaldada( saastavad ruumi + objekte) . nad tuleb viia isolaatorisse. Enne transportimist tuleb sulgeda õhukindlatesse kilekottidesse. Putukate avastamiseks on sobivad kleeppüünised. Need koosnevad liimiga kaetud pappalusest. Keerulisemate püüniste juures kasutatakse putukate meelitamiseks valgust, erinevaid ekstrakte. Nt prussakate ligimeelitamiseks kasutatakse püünistes banaaniekstrakti., mille tilk pannakse liimipinna keskele. Oluline on püüniste õige asukoht: kindlasti tuleks need panna tulaetti, valamualustesse, küttekehade ligidusse, kappidesse. Putukad on väga head ronijad: püünised tuleb asetada ka kappide ülemistele riiulitele ja ripplagede peale.
  • võimalikud ohud kogudele
    Ohtusid klassifikatseeritakse väga erinevalt. Põhjuste järgi võib neid klassifitseerida looduslikeks ja inimtekkelisteks. Ohuallikate olemuse järgi eristatakse stiihilisi ohtusid, mis tulenevad mingist looduslikust jüust /inimvigadest ja ründeid. Riskiallikad jagatakse 4 gruppi: 1. Ohud väljaspoolt hoonet Ohtu teabeasutustele suurendab nende paiknemine riskiallikate läheduses, milleks võivad olla: tööstushooned, militaarobjektid, teed kus toimub ohtlike ainete vedu, lennuvälja õhukoridorid. Väljastpootl lähtuvate keskkonnaohtude hindamisel tuleb pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele: millises piirkonnas teabeasutus asub; kas läheduses on suuri tööstusettevõtteid/ transpordiliie, veekogusid, hoone perimeeter( tara , puud, elektrimastid, varjatud alad); õhusaaste lähedal asuvatest tehastest /transpordiliinidest; kas on olnud suuremaid õnnetusi/ avariisid. 2. Hoonesisesed õhud
    • võivad tuleneda hoone seisundist, selles paiknevate seadmete seisundist, tuleohutuseeskirjade eiramisest jne. Hoone/kogude seisundi hindamisel tuleks lähtuda: millistest materjalidest on hoone ehitatud, hoone tulekindlus/tulekindlate vaheseinte/uste olemasolu; kas kelder on allpool pinnaveetaset; katuse seisukord ; sadevete ärajuhtimine; kas aknad on tihedalt suletavad; elektrijuhtmestiku seisund; veetorustiku seisund; kas hoones hoitakse tuleohtlikke materjale; millised on säilitatavad materjalid/ kuidas võivad kahjustuda/; kas hoidlad on eraldatud tehnilistest infrastruktuuridest ( kütteseadmed, konditsioneerid, köögid, laborid), kas säilikud on kaitstud ümbristega ; kogude adminstratiivne kaitstus( kindlustus ). Olemasolevate ennetusmeetmete hindamisel pööratakse tähelepanu järgmistele asjaoludele: tulekahjuandurite olemasolu/seisukord; veesensorite olemasolu; tulekustutite olemasolu; tähistatud evakuatsiooniteed; kas häiresüsteemid on ühendatud häirekeskusega; ohuplaani olemasolu; õppused hädaolukorras käitumiseks; arvutiandmetest tagatiskoopiate valmistamine; kas elektronkataloogidest jms tähtsatest asjadest on väljaspool hoonet asuvad koopiad. 3. Säilikute koostismaterjalide ebastabiilsusest tingitud ohud. Nt nitraatfilmide isesüttimine valedes keskkonnatingimustes. 4. Ohud inimgruppidelt- vandalism, vargus, pommiähvardus.
    • Sõltuvalt objektidest on tekkivad kahjustused erineva iseloomu ja ulatusega. Nt tulekahju korral kahjustuvad objektid tulest, veest, suitsust, saasteainetest, mehaanilistest jõududest. Ohud jagunevad väiksemateks elementideks, mis põhjustavad tegelikke kahjustusi konkreetsetele objektidele.

  • ohuplaan
    Loodusõnnetused ja kõikvõimalikud avariid on ühest küljest küll suhteliselt harvaesinevad, kuid samas põhjustavad nad väga ulatuslikke kahjustusi, mille likvideerimine nõuab suuri kulutusi. Sageli on õnnetusest tekkinud kahjud korvamatud, sest paljud objektid on kas ainueksemplarid või nende asendamine oleks väga kulukas . Hoidmaks ära ning ennetamaks võimalike katastroofide ja õnnetuste mõju objektidele on kõige olulisem õigeaegne valmisolek, st ohuplaani olemasolu. Ohuplaan on tihedalt seotud säilitamise teiste aspektidega ning moodustab olulise osa säilituskavast. Ohuplaani olemasolu on kohustuslik igale teabeasutusele. Arhiivide korral on see nõue sätestatud arhiivieeskirjaga. Ohuplaanide koostamine muutus populaarseks 1980. Aastatel ja seda ennekõike just seoses ennetava säilitamise kontseptsiooni levikuga teabeasutustes. Ohuplaan töötatakse välja ohuplaneeringu protsessi käigus. Ohuplaneering koosneb järgmistest etappides: ohtude hindamine, ennetusmeetmed, kogude prioritiseerimine, kriisireguleerimismeeskonna loomine, toetusvõrgustiku loomine, õnnetustele reageerimise kava koostamine, taastamiskava koostamine, ohuplaani kokkupanemine, personali koolitus ja kava regulaarne plevaatamine. Ohuplaanide koostamise kohta on avaldatud mitu juhendit. Ohuplaan on dokument, mis kirjeldab õnnetuste ennetusmeetmeid, õnnetustele reageerimise protseduure ja kahjustuste likvideerimise meetodeid .
  • pabermaterjalide kuivatamine
    Veekahjustustega dokumendi algset seisundit on praktiliselt võimatu taastada, küll saab aga veekahjustuste kahjulikku mõju vähendada. Märgunud säilikud nõuavad kohest töötlemist, sest on suur hallituskahjustuste oht. Kuivatamiseks kasutatakse enamasti difusioon- ja konvektiivkuivatust.
    • Difusioonkuivatuse käigus asetatakse märgunud paberilehtede vahele kõrge niiskuseimamisvõimega materjali (filterpaber, kromatograafiapaber, trükitekstita ajalehepaber) lehed. Kasutada ei tohi värvilisi ega trükitekstiga pabereid. Leht filterpaberit pannakse iga märja lehe vahele või 5-6 lehte filterpaberit iga 10-15 märgunud lehe järele. Alguses, kui raamat on väga märg, siis tuleb panna vähem lehti ~iga 25 lehe tagant, hiljem tihedamalt. Kaane ja eeslehe vahele pannakse mitu filterpaberilehte. Raamat asetatakse horisontaalselt absorbeerivale alusele ning filterpaberilehti vahetatakse sageli(mitte harvem kui 5-6h tagant) , seejuures raamatut keerates. Kui raamatud on juba kuivad, tuleb nad asetada kerge pressi alla. Pärast kuivatamist võib raamatusse jääda veel niiskust, eriti selja piirkonda. Seetõttu tuleb niiskuse eemaldamiseks hoida raamatuid 2-3 ndl ruumis, kus suhteline õhuniiskus ei ole üle 40-45%. Raamatute seisundit tuleb pidevalt kontrollida. Pärast konditsioneerimiaja lõppu, kui ei ole jälgi hallitusseentest, võib raamatud viia hoidlasse. Difusioonkuivatuse halbadeks külgedeks on väike tööjõudlus ning suur filterpaberikulu. Samas ei ole vaja erilisi seadmeid ning seda on võimalik teha igas teabeasutuses.
    • Konvektiivkuivatuse käigus töödeldakse märgunud materjale sooja ja kuiva õhuga. Kasutatakse fööne ja puhureid. Raamatud asetatakse püsti ja avatakse nii, et lehed oleksid võimalikult laiali. Meetod sobib mitte väga märgade raamatute korral. Märjemate raamatute korral asetatakse nad püsti, aga lahti ei tehta. Meetodi puuduseks on asjaolu, et paber ja köide deformeeruvad tugevasti ning materjalid vajavad pärastist konserveerimist. Samuti on see töömahukas ja nõuab palju ruumi. Kuivatamiseks on vajalik kuiv ja puhas ruum, kus temperatuur on alla 21C ja suhteline õhuniiskus alla 50%. Oluline on ka tagada õhu pidev liikumine, kuid tuleb jälgida, et õhuvoolud ei puhuks otse dokumentidele. Õhu pidev liikumine tagab kiirema kuivatamise ning takistab hallitusseente arengut.
    • Kui kuivatusruumis on võimalik tagada temperatuur vahemikus 10-13 C ja õhuniiskus 25-30%, võib niiskeid raamatuid kuivatada ka ilma vahepaberiteta 2 nädala vältel. Pärast tuleb hinnata kahjustatud säilikute seisundit.
    • Üksikuid lehti võib kuivatada ka kuivatuskappides, kus temperatuur peab jääma 50-90C piiridesse . Selleks, et vältida paberi ja köite kortsumist, asetatakse kuivatatavad lehed vask-või alumiiniumplaatide vahele ning kerge surve alla. Üksikuid lehti võib kuivatada ka triikraua või fotokuivatiga. Temperatuur ei tohi ületada 110 C.

  • kogude kasutamine ja säilitamine
    Teabeasutuse kogude kasutamine toimub mitmesuguste ettevõtmiste kaudu: näitused ja ekspansioonid, haridustegevus, erialaüritused, ajutised näitused, uurimistöö, väljaanded. Kasutamine on artefaktide säilitamise seisukohalt väga oluline ettevõtmine. Põhjuseks jällegi asjaolu, et kasutamine võib väga tugevasti mõjutada objektide füüsilist seisundit. Tänapäeval kasutatakse termineid „kasutamine“ ja säilitamine“ tihti seostatult ning seda täiesti õigustatult – säilitamine peab tagama objektide kasutatavuse ning kasutamisel tuleb alati silmas pidada säilitamist. Kasutamispoliitika on tihedalt seotud organisatsiooni missiooniga, säilituspoliitikaga ja hoiustamise ning käsitsemise poliitikaga. Kasutamispoliitika määrab selle, kes ja millistel tingimustel kasutab asutuse kogusid. Kasutamispoliitikas peab olema kindel seisukoht potentsiaalselt objekte kahjustava kasutamise suhtes. Nt näitusepoliitika peab selgelt formuleerima institutsiooni peamised juhtprintsiibid, mis puudutavad näitusi.Näitused kujutavad objektidele küllaltki suurt ohtu, sest enamikel juhtudel ei ole seal võimalik kasutada koopiaid ning välja pannakse originaalid. Kui ei ole võimalik tagada objektidele ohutuid tingimusi, tuleb näitusest loobuda. Ebaõige näitusepoliitika kahjustab lisaks objektidele ka institutsiooni mainet. Näitusepoliitika peab sisaldama seisukohti originaalide eksponeerimise ja ekspositsiooni tingimuste suhtes ning juhiseid ekspositsiooni planeerimiseks. Läbi tuleb viia otsustusprotseduurid, ekspositsiooni kavandamine, dokumenteerimine ja keskkonnatingimuste seire. Objektide käsiltemisel on vaja kindaid ning nende kandmisel tuleb olla ettevaatlik. Raskeid ja kergeid objekte ei tohiks koos transportida. Transportides peavad objektid peavad olema polsterdatud. Peale transportimist tuleb kõik objektid läbi vaadata ja kui on tekkinud kahjustusi, siis need tuleb dokumenteerida. Oluline on ka, et vitriinid oleksid keemiliselt stabiilsed. Terve rida teabeasutuses säilitatavaid objekte kätkevad potentsiaalseid terviseriske. Ohtu võivad kujutada ka keemilised ühendid, millega neid on töötdeldud, nt kamper, strühniin, elavhõbekloriid, naftaliin, DDT, tsüaniid, arseeniühendid. Selliste objektide käsitlemine võib olla ohtlik nii töötajale kui ka kogude kasutajale. Ohtlike objektide korral tuleb võimalikult täpselt kindlaks määrata ohu tüüp ning sellele tuginedes anda juhendid objekti hoiustamiseks ja käsitsemiseks. Info objekti ohtlikkuse kohta peab peale kataloogi olema kirjas ka objekti küljes sildil.
    2. Konkreetsete objektide säilitamine (mis materjal üldse on, kuidas on lugu selle säilivusega, keskkonnategurite toimega, kuidas tuleks hoiustada)
  • Raamatukogude ja arhiivide objektid (raamatud, ajalehed, kaardid, dokumendid,
    Üldiselt on tegu pabermaterjalidega. Paberi struktuuri moodustavad taimse päritoluga kiud, millele on lisatud täite-, liimistus-, värv- ning katteaineid. Sõltuvalt paberi sordist võib paberi koostis suures ulatuses varieeruda. Paberi põhikomponendiks on tselluloos .
    Paberi omadusi mõjutab temperatuur märgatavalt vaid õhu kõrge suhtelise niiskuse korral. Niiskuse suurenedes paber porsub. Temperatuuril üle 250 C algab tselluloosi intensiivne lagunemine. Paberi kuivamise tulemusena muutub tselluloos hapraks, murduvaks, pulberjaks. Valguse toimel muutub paber hapraks, kollaseks, värvid pleekuvad. Keemilisteks kahjustusteks on hüdrolüüs ja oksüdatsioon. Mehaanilistest kahjustustest võivad tekkida rebendid , puuduvad osad, hiirekõrvalised lehenurgad, sälgulised servad , murdekohad, lõhed, üldine kulumine. Metall -lisandid kipuvad korrodeeruma. Biokahjustajd on mikroseened, putukad, närilised.
    Onejktide säilitamiseks sobib temperatuur 2-18 C ja õhuniiskus 30-50%. Valgus peaks olema minimaalne.
    Objekte ei tohi hoida niisketes nuurmides, küttellikate läheduses.Hoiuruumides ei ole soovitatav suitsetada, süüa teha, lilli hoida. Tuleb hoolikalt koristada.
    Teavikute hoiustamiseks kasutatakse erit tüüpi riiuleid, kappe, mööblit. Riiulid peavad olema sileda pinnaga, tugevad, neil ei tohi olla teravaid servi. Riiulid peavad olema 5cm kõrgusel põrandapinnast, et võimaldada koristamine, õhu liikumine. Sobivaim on metallist mööbel, mis on kaetud emaili/pulberkattega.
    Raamatud
    Raamatud on kõidetud objektid. Neile tuleb leida õige asend lähtudes formaadist, pakksusest. Raamatuid hoiustatakse vertikaalselt. Nad peavad olema sirgelt . Riiul peaks olema raamatuid täis. Raamatud ei tohiks asetseda liiga tihedalt. Raamatuid ei tohi oiustada esiserva peale. Neid ei tohi laduda horisontaalselt üksteise otsa virna. Raamatu ja riiuli ülemise ääre vahel peab olema 2-5cm õhuvahe. Suureformaadilisi ei ole õige hoida kõrvuti väikseformaadilistega. Paberi/tekstiilikõited ei tohi olla otseses kontaktis nahkköidetega. Nahast eralduvad ühendid kiirendavad nende vananemist.
  • Fotomaterjalid
    Fotomaterjalid on materjalid, mida kasutatakse fotokujutiste tekitamiseks, valgustundlikuks aineks on enamikul juhtudel hõbesoolad. Eristatakse mustvalge ja värvilise kujutise tekitamiseks ettenähtud fotomaterjale. Domineerivad 4 põhimikutüüpi: metall, klaas, paber, polümeeralus.
    Et erinevad fotomaterjalid nõuavad erisuguseid säilitustingimusi, on küllaltki oluline nende identifitseerimine. Fotodokument koosneb tavaliselt aluspinnast ja fotokujutist sisaldavast kihist , mis mõlemad reageerivad nii töötlemisprotsessidele kui ka väliskeskkonna mõjudele. Fotomaterjalide kahjustused võivad olla mehaanilised(deformatsioonid, praod , kriimustused, murrus), keemilised (filmide alusmaterjalide hüdrolüüs niiskuse toimel-> vananemisel film keerdub kokku, kortsub, muutub pehmeks /kleepuvaks, emulsioonikiht laguneb täielikult), biloogilised kahjustused ( haaravad nii emulsioonikihti kui alusmaterjali)
    Fotomaterjalide säilitamisel on keskkonnatingimuste osatähtsus määrava iseloomuga . Kõrge temperatuur ja õhuniiskus on fotomaterjalide säilitamiseks ebasoodne. Värvilised materjalid on üldiselt mustvalgetest märksa tundlikumad. Madalamad temperatuurid vähendavad fotomaterjalide lagunemise kiirust. Erinevates institutsioonides kasutatavad temperatuurid jäävad vahemikku -25 kuni +12C. Kõigesobivam õhuniiskus on 30-40%. Temperatuur võib kõikuda +-1 C tunnis ja suhteline õhuniiskus 5%päevas.
    Fotomaterjale hoiustatakse pimedas. Saasteainete mõju vältimiseks tuleks fotomaterjale hoida eemal igasugustest kemikaalidest, puhastusvahenditest jms. Neid ei tohiks viia värskelt remonditud ruumidesse. Eraldi tuleb hoiustada nitrotselluloosfilmid, atsetaattselluloosfilmid, klaasplaatnegatiivid, fotod, slaidid, värvifotod. Samuti hoitakse eraldi originaal ja duplikaatnegatiivid. Fotod peavad asuma igaüks eraldi ümbrises. Kasutatakse nii paber – kui plastümbriseid. Eelistatuimad on ilma liimühendusteta.Paberümbrised kaitsvad fotosid niiskuse ja gaaside eest, aga kuna fotode vaatamiseks tuleb fotod neist välja võtta, siis võib tekkida mehaanilisi kahjustusi. Plastümbriste korral on kujutist võimalik vaadelda ilma ümbrikust välja võtmata, aga piltide ümbrisesse asetamine võib kahjustada fotode pinda. Kõrge õhuniiskusega ruumides võivad fotod kleepuda kile külge. Ümbristes fotosid hoitakse horisontaalselt vastava suurusega mappides, karpides, kappides. Ühes mapis, karbis võiksid olla ühesuguste mõõtmetega fotod. Kui fotod asetatakse karpi ümbriseta, siis tuleb nad üksteisest eraldada paberist vahelehtedega. Fotode säilitamiseks võib kasutada fotokvaliteediga materjalidest albumeid. Negatiivid hoiustatakse paber- või plastribades ja taskutes. Rullfilme säilitatakse üksikkaadritena või 5-6 kaupa ribadeks lõigatuna. Ümbristes negatiive hoitakse kas karpides, mappides või albumites. Nitrotselluloos- ja atsetaatselluloosfilmide hoiustamiseks sobivad puhverdatud paberist ümbrised. Klaasnegatiivid hoitakse volditavate paberümbrikute vahel ning neid tuleb kindlasti hoida vertikaalselt. Ümbristes negatiivid laotakse karpi ja iga 5-10 plaadi järel pannakse jäigast neutraalsest papist vaheleht. Slaidid paigutatakse polüpropüleenist, polüstüreenist või metallist karpidesse/kastidesse. Mikrofilmid keritakse mittekorrudeeruvast metallist, polüpropeenist või polüetüleenist poolile, emulsioonikiht sissepoole. Poolid asetatakse metall, plast - või pappkarpidesse ning hoiustatakse horisontaalselt. Kinofilmid keritakse ühtlaselt poolile ja asetatakse ligniinivabast papist toosidesse. Vaba lindiots kinnitatakse arhiivisäilituspaberist ribaga. Karbid paigutatakse horisontaalselt riiulile. Fotomaterjale käsitsedes tuleb kanda valgeid puuvillaseid kindaid. Fotosid ei tohi painutada. Kahjustunud fotod tuleb saata konservaatorile hindamiseks, mitte mingil juhul ei tohi ise proovida osutada abi kleeplindi või liimiga. Parandamise korral on õigem teha koopia ja säilitada kahjustatud originaal. Info tuleks kanda grafiitpliiatsiga foto ümbristele, mitte fotodele.
  • Nahk ja nahast objektid
    Nahk on selgroogse looma keha väliskate. Toornaha töötlemisel eraldatakse karvkate, marrasknahk ning nahaalune sidekude. Järelejääv osa – mälv läheb parkimisele. Nahkasid võib jagada vastavalt nende töötlemiseks kasutatud tehnoloogiatele järgmiselt: parkimata nahad (raagnahk, pärgament), poolpargitud nahad ( rasv e. Traanpark, maarjaspark), pärismaiselt pargitud nahad (suitsupark, ajupark), täisparknahad (taimpark, mineraalpark, süntaanpark)
    Naha valkudest ligikaudu 98% moodustab kollageen, mis on väga vastupidav vananemisele. Nahk säilitab elastsuse, kui ta sisaldab 10-20% vett. Nahk kuivab liigselt, kui suhteline õhuniiskus langeb alla 22%, samuti ei mõju nahale hästi liigne niiskusesisaldus. Valguse toimel toimub naha fotolüüs ja fotokeemiline lagunemine, mis viib selleni, et nahk muutub jäigaks ja hapraks. Nahk kulub, kui seda kriibitakse ja võib rebeneda igapäevase kasutamise käigus või puhastamisel. Ka tolm on oluliseks kahjustajaks. Keemilise lagunemise kaks peamist mehhanismi on happeline hüdrolüüs ja oksüdatsioon. Ka metalldetailidel on nahka lagundav mõju: naha töötlemiseks kasutatavad rasvhapped reageerivad nt vasega ning naha ja metalli kokkupuutekohal moodustub rohekas oksiidikiht . Ka naha värvimiseks kasutatud värvid põhjustavad naha pöördumatu lagunemise. Naha töötlemine võib põhjustada probleeme säilitamisel. Pehmendajad võivad muuta naha kleepuvaks. Biokahjustajate tõrjeks kasutatavad ained võivad muuta naha värvimiseks kasutatud värve.
    Keskkonnatingimused on nahkesemete säilitamisel väga olulised. Nahk reageerib kiiresti keskkonnatingimuste muutustele. Lubatud temperatuurivahemik ulatub +1 kuni 20C. Sobiv on suhteline õhuniiskus vahemikus 22-60%. Pärgament on õhuniiskuse kõikumise suhtes tundlikuim. Kindlasti tuleb nahkesemeid kaitsta kuumuse eest. Nahk muutub jäigaks ja võib pöördumatult kahjustuda. Kõrgem temperatuur kiirendab naha lagunemist. Ja soodustub rasvade/õlide migreerumist naha pinnale. Tuleb vältida temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumisi.Objektide ümbritsemine kaitseb neid keskkonnatingimuste kõikumise eest. Nahkesemeid tuleb säilitada pimedas ning tolmu peaks olema ruumides võimalikult vähe.
    Nahkesemeid tuleb hoiustada puhtas ruumis. Kõige parem on neid hoiustada metallriiulitel või karpides. Nahkesemed võiksid olla polüesterümbristes või neutraalsest papist karpides. Nahkobjekte võib pakkida ka neutraalsesse paberisse või puuvillasesse riidesse. Objekte tuleb võimaluse korral säilitada sellise kujuga nagu nad originaalis on olnud – neid ei tohi kokku murda. Kolmemõõtmelised objektid nagu kotid , jalanõud võib täita kuju säilitamiseks paberi või polüesterkiududega. Pikad nahkobjektid tuleks hoiustada horisontaalselt, et nad oleksid ühtlaselt toetatud. Riietusesemed tuleb asetada mannekeenidele või vastavates mõõtmetes alustele. Raud ja vasklisandid tuleb nahast eemal hoida – need hakkavad korrodeeeruma.
  • Tekstiilid
    Tekstiil on lõngast või selle valmistamiseks kasutatavast kiudainest toode. Tekstiiliks võib olla riie, mille all mõistetakse kangana valmistatud tekstiilmaterjali, või vilt. Vilt on villast, kiudainest või loomakarvadest valmistatud tihe materhal, mis saadakse kiudainet vees või aurus surve all hõõrudes. Päritolu järgi eristatakse looduslikke (taimsed-, loomased-, mineraalkiud) ja keemilisi kiude (tehis-, süntees-, anorgaanilised kiud).
    Muuseumides on tekstiilid kindlasti üheks kõige tundlikumateks objektideks. Mehaanilistest kahjustustest võib neil esineda rebendid, augud, deformeerumine, lõhed, kulumine, ebasobivad parandused , putukakahjustused. Füüsikalistest kahjustustest on olulisemad valguse ja uv-kiirguse poolt põhjustatud pleekumine, värvuse muutumine, kiudude omaduste halvenemine ja purunemine. Temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumine põhjustavad kiudude mõõtmete muutumist. Keemilisi kahjustusi võivad põhjustada kiudude endi koostis, aga ka nendega kontakti sattunud keemilised ühendid – higi, saasteained, värvained. Värvikinnistid, kudumise hõlbustamiseks kasutatavad õlid ja valgendamine mõjuvad samuti halvasti nende säilivusele. Rauasool , vask kiirendavad samuti kiudude vananemist. Ka metallniidid võivad olla kahjulikud.
    Tekstiilid on küllaltki tundlikud materjalid ja keskkonnatingimused mõjutavad nende säilivust olulisel määral. Sobiv hoiutemperatuur oleks vahemikus 16-20C. Madalamad temperatuurid ei põhjusta tekstiilidele mingeid kahjustusi, vaid aitavad pidurada keemilisi lagunemisreaktsioone. Suhteline õhuniiskus võiks olla 20-40%. Kui see on alla 20%, siis muutuvad kiud hapraks, ning üle 60% toob kaasa soodsad tingimused hallitusseente kasvuks.
    Materjalid, mida kasutatakse hoiustamiseks, peavad olema stabiilsed ja inertsed . Sagedasti kasutatakse pabermaterjale, puuvillast kangast ja plasti . Materjalide valikul on oluline teada, millistest kiududest on tekstiilmaterjal tehtud. Tsellulooskiududest tekstiile võib säilitada nii puhverdatud kui ka puhverdamata happevabast paberist materjalidest.Proteiinkiude ei tohiks säilitada otseses kokkupuutes puhverdatud pabermaterjalidega, sest nad on tundlikud aluste suhtes. Kui ei ole selge, milliste kiududega tegemist, tuleks valida puhverdamata materjalid. Tasapinnalised esmed hoiustatakse horisontaalselt karpides, sahtlites, kaetud riiulitel. Riiulitel hoidmisel tuleb esemed tolmukatetega katta. Karbi põhja soovitatakse panna polsterdus, 2kihti kattematerjali, seejärel ese ning peale veel kattematerjali.Tekstiile ei tohiks laduda üksteise otsa. Kui seda tehakse, siis tuleb need üksteisest happevaba siidpaberiga eraldada. Üles ei tohiks panna raskemaid esmeid. Koos tuleb hoida ühesuguseid materjale. Suuremõõtmelised tekstiilid ( tekid , laudlinad, voodikatted) tuleb hoiustada kokkumurtult või rullikeeratult. Lipud tuleb hoiustada horisontaalselt ja mitte kokkumurtult. Kui tekstiilid rulli keeratakse, tuleks vahele panna padjandiks pehmet materjali, et murre ei oleks liiga järsk. Vaibad hoiustatakse rullikeeratuna. Toru, mille ümber tekstiil keeratakse, tuleb katta happevaba paberi, riide või Tyvekiga. Tekstiili esikülg jääb rullimisel sissepoole. Vaid kõrgema tekstiiliga vaibad rullitakse esiküljega väljapoole. Tekstiili võib katta enne rullimist siidpaberiga. Rull seotakse puuvillase paelaga. Läbi rulli pannakse pulk, mille abil asetatakse objekt vastavate tugedega kappi. Riidepuudel hoiustatakse terveid ja heas seisus riideid . Horisontaalselt hoiustatakse kahjustunud seisundis riideesemeid ning raskete kaunistustega kostüüme.Riidepuud peavad olema polsterdatud. Rasketele riietele õmmeldakse vöökohale riidest riba ja traksid . Esemed kaetakse tolmukattega ja säilitatakse kappides. Karpides hoides tuleks riide sisse panna padjandid vormi säilitamikeks,Kolmemõõtmeliste objektide jaoks valmistatakse polüeteenvahust vorm. Peakatteid ei tohi asetada üksteise otsa. Kinnastesse pannakse toestud. Haruldased, haprad tekstiilid ei tohi olla ekspositsioonis üle 3-6 kuu. Tekstiilid tuleb eraldada puidust, krohvist : vaipade alla asetatakse vaibapolster. Tekstiile võib eksponeerida riputatult takjakinnituste abil. Haprad tekstiilid eksponeeritakse horisontaalselt/kaldus alusel ning nad tuleb seest polsterdada, et vältida deformeerumist. Kui tekstiilid on tugevad, siis eksponeeritakse neid mannekeenidel.
  • Puitesemed (etnograafilised esemed, mööbel)
    Puit on puude ja põõsaste varre põhiosa. Puiduks nimetatakse ka maharaiutud, töötlemiseks ettevalmistatud või töödeldud puud. Puit on olnud kindlasti üks vanemaid inimese kasutatud materjale.On olemas lülipuit, maltspuit ja küpspuit.
    Puitesemete säilivus sõltub paljudest teguritest : puidu tüüp, puidu osa kust materjal on saadud, puu kasvutingimused , puidu kuivatamise tingimused, meetodid/vahendid mida on kasutatud bojekti valmistamiseks ja objekti konstruktsioon. Puitobjektide puhul on väga olulised niiskusesisalduse muutustest põhjustatud kahjustused. Niiskuse kõikumised kahjustavad oluliselt puitu, nt tekitavad pragusid. Valguse toimel muutub puidu värvus: tavaliselt tumedamad puiduliigid muutuvad heledamaks ja heledad tumedamaks. Lõpuks võib puidu pind muutuda isegi helehalliks. Vihm ja tolm tekitavad puuidupinnal aeglase erosiooni. Mõõdukal temperatuuril on puit üsna vastupidav madala kontsentratsiooniga hapete toimele, temperatuuri tõstmisel aga suureneb söövitus märgatavalt. Soolad võivad põhjustada puidu lagunemist kiududeks. Metallisandid mõjutavad piitu kahjustavalt: metalliühendid soodustavad puidu lagunemist ja värvumist. Puit omakorda soodustab metallesemete korrosiooni. Puit on ka väga tundlik biokahjustuste, eriti seente suhtes. Puitulagundavad seened tekitavad kõige suuremat kahju.
    Puidu säilitamisel ei ole niivõrd oluline temperatuur, vaid suhteline õhuniiskus. Puidu hoiustamiseks sobib suhteline õhuniiskus vahemikus 35-55%. Väga ohtlikud on niiskustingimuste järsud fluktuatsioonid. Kui puitesemete keskkonnatingimusi on vaja muuta, tuleb seda teha pikkamööda, sest puit vajab aklimatiseerumist. Viimistluseta puitesemete korral on max lubatud valgustugevus 300 luksi, enamiku puitesemete korral 200 luksi.
    Hoiustades peavad puitesemed olema kindlalt toestatatud. Võib kasutada tugesid. Puitesemeid on hea katta Tyvekist või puuvillasest riidest katetega . Need kaitsevad tolmu, valguse eest. Polsterdatud mööbel tuleb kindlasti kinni katta. Väiksemad puitobjektid võib asetada karpidesse. Mööbli korral tuleb arvestada esemete küllaltki suure kaaluga. Puitesemeid ei asetata kunagi üksteise otsa.Põrandakattematerjalidel asuvale mööblile pannakse jalgade alla pappalused.
  • Metallist artefaktid
    Metallid on lihtained , mille omadused on seletatavad vabade elektronide olemasoluga kristallvõres. Metallide hulka kuulub ~80% kõikidest keemilistest elementidest. Tuntakse 83 metalli lihtainena. Looduses leidub metalle peamiselt ühenditena: kõige enam on maakoores alumiiniumi, rauda. Metalle puhtal kujul või sulamitena on kasutatud lugematu arvu artefaktide valmistamiseks. Tavalisemad metallid, millest on valmistatud muuseumide kogudes olevad esmed on: raud, pronks, vask, hõbe, tina, plii, alumiinium , kuld, tsink . Metallid juhivad soojust, elektrit, neile on iseloomulik suur tugevus, kõvadus, mehaaniline töödeldavus, plastsus ja elastsus.
    Metallid on tundlikud keemiliste ja ka mehaaniliste kahjustuste suhtes. Peamised kahjustuste põhjused on käsitsemine, halvad hoiutingimused/eksponeerimistingimused, kokkupuuted erinevate keemiliste ühenditega. Mehaanilisteks kahjustusteks on mõlgid, osade kulumine masinate töötamisel, poleerimisest tingitud pinnakahjustused ja kriimustused. Keemilistest kahjustustest on peamiseks korrosioon. Paljud metallid korrodeeruvad, st reageerivad hapniku, õhuniiskuse ja erinevate kemikaalidega. Raud korrodeerub kõige enam, kuld kõige vähem. Raua korrosioon= roostetamine.
    Hoiustamiseks pakitakse metallobjektid puhverdamata happevabasse paberisse või asetatakse happevabast papist karpidesse. Väiksemaid metallesemeid võib hoida plastkottides või paberümbristes. Tuleks hoiduda PVC-st. Riiulitest on sobivaimad kas emailkattega metallist või värvitud riiulid. Puitmööbel ei ole metallobjektide hoiustamiseks sobiv, sest sellest eralduvad ühendid kiirendavad korrosiooni. Riiulid peavad vastama objektide kaalule. Riiulid tuleks katta tolmukattega.
  • Keraamika ja klaas
    Termin „keraamika“ on tuletatud kreekakeelsest sõnast keramos(savi) ja tähendab savitöö- või pottsepakunsti. Keraamilist tehnoloogiat iseloomustavad järgmised operatsioonid : toormaterjali peenestamine, segamine sobiva niiskusega massiks, toodete vormimine , kuivatamine, põletamine. Keraamikatooteid iseloomustab: kõrgete temperatuuride talumise võime, tundlikkus järskude temperatuurimuudatuste suhtes, lahustumatus vees, vastupidavus hapete ja leeliste toimele, halb soojus-ja elektrijuhtivus , rabedus, kõvadus, poorsus, korrudeerumine, vastupidavus biokahjustajate toimele. Traditsioonilise keraamika lähteaineks on savid. Klaas on keeruka koostisega anorgaanilist või orgaanilist päritolu tahke amorfne aine. Peamine klaasimoodustaja on kvartsliiv. Värvilise klaasi valmistamiseks lisatakse sulatamise ajal klaasmassile väikeses koguses metallioksiide.
    Keraamika =püsiv, ajale vastupidav. Hapruse tõttu kalduvad keraamilised esemed mehaaniliselt purunema . Suur purunemise oht on transportimisel. Temperatuuri, õhuniiskuse kõikumised võivad tekitada keraamikas mehaanilisi pingeid. Poorsele/ glasuurimata /mõradega/ purunenud keraamikale tekivad vee toimel plekid. Vävrviliste ainetega kokkupuutumine( toiduained, muld ) põhjustab samuti plekke . Klaasi vastupidavus sõltub tema koostisest. Klaasi peamisteks kahjustajateks mehaanilise purunemise kõrval on korrosioon, paatina moodustumine, laikude teke, mineraalsed sademed. Keemilistest ühenditest kahjustavad klaasi alused ja happed.
    Keraamika ja klaasi hoiustamisel tuleb püüda vältida temperatuuri kõikumisi. Eksponeerimisel tuleb jälgida, et lambid ei soojendaks objekte liiga tugevasti. Tugev valgus võib põhjustada pleekumise. Niiskus ei tohiks olla üle 45%.
    Keraamilisi ja klaasesemeid hoiustatakse riiulitel, kappides, sahtlites. Soovitatav on neid hoida karpides. Neid tuleks hoida pehmel alusel, mis vähendaks vibratsiooni. Objektid ei tohiks üksteise vastu puutuda. Esemeid ei asetata üksteise otsa. Taldrikute puhul tuleb nende vahele asetada eralduslehed (riidest, polüestervildist, paberist). Raskemad objektid peavad asetsema madalamatel riiulitel. Objekti killud/ küik osad hoitakse koos. Vältida tuleb nende hõõrdumist üksteise vastu. Lahtistel riiulitel hoitavad objektid tuleb katta tolmukattega. Kogusid tuleb hoida liiklusmagistraalidest eemal: vibratsioon võib neid kahjustada.
  • Plastmaterjalid
    Plastmaterjalid koosnevad polümeerist kui põhiainest ja mitmest muudest lisaainetest (täiteained, pigmendid, stabilisaatorid). Plastmaterjalide koostised, tootmistehnoloogiad varieeruvad suures ulatuses, mis muudab nende identifitseerimise keerukaks. Plastmaterjalid valmistatakse algul pulbrilisel või granuleeritud kujul. Seejärel toimub nende objektideks töötlemine tänu erinevatele vormimisprotsetuuridele. Neil võib olla erinev läbipaistvus, kõvadus, lõhn.
    Säilivuselt vananevad osa plaste väga kiiresti (eluiga alla 50 a) ning samuti eraldavad plastmaterjalid keskkonda kahjulikke ühendeid. Varem peeti plastmaterjale igaveseks , aga tegelikult on need küllalti kergesti kahjustuvad. Nad ei ole sugugi nii kauakestvad ja lagunemiskindlad. Üldised kahjustustunnused on lisandainete, lagunemisproduktide eraldumine, pinnakihi muutumine kleepuvaks, materjali kõverdumine, kooldumine, hapraks muutumine ja mõranemine.Plasti lagunemine algab kohe pärast materjali sünteesimist ning seda tugevdavad vormimisprotsessist materjalisse jäävad latentsed pinged. Lagunemist kiirendavad omakorda sellised keskkonnategurid nagu valgus, niiskus, õhuhapnik, soojust, bakterid, mehaanilised pinged.Kõige vastupidavamad on plastmaterjalid, mis sisaldavad ainult süsinikku. Kahjustuste peamised põhjused on halb tootmistehnoloogia, konstruktsioon, keemiline koostis, ebasobivad keskkonnatingimused.
    Oluline on hoida keskkonnatingimused võimalikult stabiilsena. Järsud keskkonnatingimuste fluktuatsioonid on ohtlikud. Enamikule plastidele sobib temperatuur 20C või vähem ja suhteline õhuniiskus 30-50%. Valguse mõju tuleks viia miinimumini ja uv-kiirgus tuleks täielikult elimineerida. Probleemiks on ka sagedase õhuvahetuse puudumine. Osadest plastidest eralduvad happelised gaasilised ühendid – neid ei tohiks hoida õhukindlates kappides või kottides, karpides. Eralduvate laguproduktide eemaldamiseks võib kasutada absorbente.
    Houistamisel on vaja esemeid regulaarselt jälgida, et avastada lagunemine juba varakult. Plastobjekte võib pakkida neutraalse reaktsiooniga paberisse. Kahjustatud, juba kleepuva pinnaga plastmaterjalide säilitamiseks sobib silikoonpaber, mille külge plastmaterjalid ei kleepu.Objektide toestamise meetod peab vastama objektile. Paljude objektide seisundile mõjub hästi hapniku eemaldamine säilituskeskkonnast. Märgistamisel tuleb hoiduda isekleepuvatest siltidest, markeritest.
  • Looduskogud (herbaariumid, geoloogiliste näidiste kogud, topisekogud, entomoloogilised kogud)
    Looduskogud on osa rahvuslikkust rikkusest ja kultuuripärandist. Nende säilitamine on oluline nii kultuuri, hariduse kui ka teadustöö seisukohast .
    Herbaariumid koosnevad kuivatatud taimeosadest, mis on monteeriutud paberilehtedele või mida hoitakse kokkumurtud paberilehtede vahel.Taimede kinnitamiseks aluslehtedele kasutatakse liimimist, õmblemist, kleeplindiga kinnitamist, traatimist. Seeni hoitakse polüetüleenkottides, mis sisaldab silikaatgeeli või ideaaljuhul klaasist kuivatis koos kaltsiumkloriidiga, Samblikke hoitakse paberist ümbrikes bõi karpides. Vetikaid säilitatakse kuivatatult karpides või herbaniseeritult. Vilju, seemneid hoitakse kas karpides, paberümbrikes või plastkottides.
    Säilimise kohapealt on väga oluline paberi kvaliteet, millele taimed monteeritakse. Varased heraabriumid (17-19. Saj 1. Pool), mis on monteeritud kaltsupaberist lehtedele, on väga hea kvaliteediga.Hilisemate herbaariumite jaoks on kasutatud halvakvaliteedilist paberit, mis muutub ajaga happeliseks , hapraks. Paberi PH peaks olema 7-8. Sildid peavad olema arhiivisäilituspaberist. Osa kleeplinte võib kiiresti lagundada taimi ja alusmaterjali. Loomsed liimid kaotavad vananedes oma liimivad omadused ja muutuvad jäikadeks. Sageli kasutatavad herbaariumid kipuvad mehaaniliselt lagunema. Biokahjustustest on levinumad putukad, hallitusseened. Isektisiitididega töödeldud kogudest eralduvad aurud on peamiseks õhusaaste allikaks hoidlas. Ventilatsioonisüsteem tuleks varustada vastavate filtritega.
    Neile sobivad jahedad hoiutingimused, temperatuur alla 17C ja suhteline õhuniiskus 35-50%. Valgus mõjub taimedele väga halvasti.
    Hoiustatakse herbaarlehti karpides ning neid omakorda kappides või riiulitel. Lehti võidakse hoiustada ka lahtritesse jaotatud karpides. Karbid valmistatakse arhiivikvaliteediga papist. Kasutatakse ka plastkarpe. Kappide puhul tuleb eelistada metallmööblit ja need peavad olema võimalikult kinnised, et sinna tolm ja kahjurputukad ei pääseks.
    Geoloogiliste näidiste kogudes võidakse säilitada kivimeid, mineraale , kivistisi , meteoriite, puursüdamikke, kivimiproove, maaginäidiseid.
    Kuna geoloogilised objektid koosnevad kivist, siis võib jääda vale mulje, et tegemis on püsivate, tugevate ja raskesti kahjustuvate objektidega. Paljud kivistised ja geoloogilised objektid võivad olla haprad, nõrgad, keemiliselt aktiivsed ja kergesti kahjustuvad. Probleeme võivad tekitada ebasobivad hoiutingimused ja ülemäärane konserveerimine.Peamised kahjustused on mehaanilised ja keemilised. Pindade absarbsioon tekib, kui ühte karpi on pandud liiga palju objekte. Ka riiulite ja karpide liigutamine võib kahjustada objektide pindu. Paljud mineraalid on tundlikud gaasiliste saasteainete suhtes. Esineb ka püriidihaigust. Püriidi oksüdeerumisel moodustuvad raudsulfaadikristallid murendavad suurenedes kivistise. Biokahjustused tavaliselt mineraale ega kivistisi ei ähvarda.
    Suhteline õhuniiskus peaks olema alla 45%, juba kahjustunud objektide korral ei tohiks tõusta üle 30%. Temperatuur 15-25C. Temperatuur ei ole väga oluline. Osa objekte neelavad aktiivselt niiskust ja tuleks säilitada madala õhuniiskusega tingimustes.
    Kahjustatud kivistised tuleb hoida teistest eraldi. Kivistised hoiustatakse karpides, suuremad riiulitel. Karpide põhja asetatakse polüetüleenvahust leht. Väiksematele objektidele võib sinna lõigata pesad . Riiulitel asetsevad objektid kaetakse plastist tolmukaitsega. Väga väikseid objekte hoiustatakse katseklaasides või minigrip-kottides. Raskeid ja suuri objekte hoitakse ratastega varustatud alustel. Kapid, riiulid peavad olema metallist.
    Topisekogud koosnevad topistest, mida on võimalik valmistada kõigist selgroogsetest loomadest. Kaavikutest lihtsam on valmistada nahku (vormimata topiseid), mis ei jäljenda loomale omast kuju. Topiste valmistamise peamised etapid on naha nülgmine, ettevalmistamine, topise täitmine. Puhastatud nahad pargitakse ja paremaks säilimiseks töödeldakse sageli mürkainetega. Topised on täidetud saepuru, õlgede, puuvilla ja takkudega.
    Mehaanilised kahjustused on põhjustatud peamiselt ettevaatamatust kasutamisest, puhastamisest, parandamisest, transpordist. Topistes olevad traadid korrodeeruvad küllaltki sageli. Kahjustuseks on ka topiste tolmumine. Topiste nahk kipub lõhenema.Kalade nahale tekivad õlise aine kogumikud, mida on raske eemaldada. Biokahjustuste eest kaitseks on topiseid töödeldud erinevate biotsiididega, mis on mürgised.
    Topiseid ja nahku tuleb hoida püsival temperatuuril kuivas ruumis ja hoida tolmu eest. Tuleb vältida uv-kiirgust, tugevat valgustust. Ideaalseks temperatuuriks on harilik toatemperatuur 12-22C. Suhteline õhuniiskus ei tohi tõusta liiga kõrgele. Sobivaim on 50%.Liiga niisketes tingimustes sarved lõhestuvad, kihistuvad.
    Nahku hoiustatakse kappides, horisontaalsetel riiulitel. Riiulid on kaetud polüetüleenvahu või polüestervildiga. Nahad võidakse asetada ka õhutihedalt suletavatesse ploüetüleenkottidesse. Suured nahad võidakse rulli keerata. Neile on hea teha papist ümbrised, mis kaitsevad mehaaniliste kahjustuste eest. Eriti ohustatud on jalad, vurrud. Väikseid topiseid on hea hoida kappides, suuremaid tuleb hoida avatud ruumides klaasvitriinides. Odavaim viis on topiste katmine polüetüleenkilega, kuid parem on kasutada Tyvekist katteid. Esimesed koguvad elektrostaatilist tolmu. Mune hoitakse spetsiaalsetes karpides, mis on täidetud puuvilla/vatiga. Karbid asetatakse metallkappidesse. Luid hoitakse vastava suurusega karpides. Sarvloomate päid hoitakse seinale kinnitatud metallist sõrestikel.
    Entomoloogia on zooloogia haru, mis uurib putukaid. Entomoloogilised kogud koosnevad putukatest.
    Putukate hoidmiseks on parim kasutada madalaid sahtleid, karpe. Ideaalsed sahtli mõõtmed oleks 450x450x60 mm. Pehmeks alusmaterjaliks sobib neile kõige paremini polüetüleenvaht. Alusmaterjali külge kinnitatakse putukad nõeltega. Putukaid võib säilitada ka paberümbrikes ja kolmnurkades ning neid omakorda vastavates sahtlites/karpides. Väga mugavad on arhiivikvaliteediga valgest papist väiksed karbid. Sahtlid, karbid peavad olema kaetud, et vältida valguse, tolmu ja biokahjustuste ligipääsu kogule. Entomoloogilistes kogudes kinnitatakse sildid nõela külge. Probleemiks on siiski nõelte korrudeerumine. Korrodeerunud nõelad tuleb väljavahetada. Suurematest putukatest nõelte eemaldamiseks tuleb neid enne immutada pesemislahusega või hoida niisutuskambris. Mõnede putukate korral piisab pehmendamiseks mõne tilga metüülalkoholi tilgutamisest seljale . Väikeste putukate korral võib olla õigem jätta vana nõel alles ja kasutada kahekordset nõelamist. Messingist nõelad tekitavad vaseroostet. See võib hävitada eseme täielikult. Ainsaks võimaluseks on messingist nõela asendamine roostevaba nõelaga.
    20
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 21 lk · .docx · 29 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Ühiskonna inforessursside haldamine #1 Ühiskonna inforessursside haldamine #2 Ühiskonna inforessursside haldamine #3 Ühiskonna inforessursside haldamine #4 Ühiskonna inforessursside haldamine #5 Ühiskonna inforessursside haldamine #6 Ühiskonna inforessursside haldamine #7 Ühiskonna inforessursside haldamine #8 Ühiskonna inforessursside haldamine #9 Ühiskonna inforessursside haldamine #10 Ühiskonna inforessursside haldamine #11 Ühiskonna inforessursside haldamine #12 Ühiskonna inforessursside haldamine #13 Ühiskonna inforessursside haldamine #14 Ühiskonna inforessursside haldamine #15 Ühiskonna inforessursside haldamine #16 Ühiskonna inforessursside haldamine #17 Ühiskonna inforessursside haldamine #18 Ühiskonna inforessursside haldamine #19 Ühiskonna inforessursside haldamine #20 Ühiskonna inforessursside haldamine #21
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 29 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor KarinH Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    TÜ 2012 vastused eksamiküsimustele
    Ühiskonna inforessursside haldamine inforessursside haldamine pärand kultuuripärand teabeasutus

    Sarnased õppematerjalid

    Säilitamine-helikogu-filmikogu-videokogu ning nende säilitamine ja hoiustamine
    19
    doc

    Säilitamine-helikogu, filmikogu, videokogu ning nende säilitamine ja hoiustamine

    audiovisuaalsete teavikute kogu. Uurime kogude korraldust ja optimaalseks säilitamiseks vajalike keskkonnatingimusi, anname ülevaate uute teavikute hankimisest ning vanade esemete konserveerimisest ja restaureerimisest. 3 RAHVUSARHIIVI ÜLEVAADE Rahvusarhiiv, mis loodi 1. jaanuaril 1999. aastal, on arhiivinduse keskuseks Eestis ning asub Tartus. Põhiülesandeks on tagada ühiskonna kirjaliku mälu (dokumentaalse kultuuripärandi) säilimine ja selle kasutamise võimalus tänastele ja tulevastele põlvkondadele. Rahvusarhiiv kogub ning säilitab Eesti kultuuri, ajalugu, riiklust ja ühiskondlikke olusid dokumenteerivaid arhivaale olenemata nende loomise ajast või kohast. (Rahvusarhiiv1, 2015). Rahvusarhiiv kui valitsusasutus kuulub Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse. Rahvusarhiivi kuuluvad ajalooarhiiv, riigiarhiiv, filmiarhiiv ja neli regionaalset osakonda

    Arhiivindus
    Arhivaalide ja teavikute säilitamine
    17
    docx

    Arhivaalide ja teavikute säilitamine

    Arhivaalide ja teavikute säilitamine. //EKSAM - 5 november// Säilitamise põhimõisted: Säilitamine - tegevused, mis aeglustavad säilikute vananemist, takistavad nende lagunemist ja pikendavad seeläbi kogude kasutusaega. Säilitamises eristatakse kahte põhilist tegevussuunda: ennetav säilitamine - eesmärk maksimaalselt aeglustada kogude vananemist, kusjuures säilikuid otseselt ei töödelda korrektiivne säilitamine - säilikute seisundi parandamine Konserveerimine - eesmärgiks on materjalide stabiliseerimine originaalsel kujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemisega Restaureerimine (ennistamine) - eesmärgiks on taastada objekti oletatav varasem olek. Püütakse taastada objekti neid omadusi, mis on kaduma läinud, aga mis oletatavasti on olnud selle objekti terviklikkuse seisukohalt olulised. Minimalismiprintsiip - Arhivaalide korral peab igasugune töötlus olema võimalikult minimaalne ja säilitama arhivaali võimalikult n

    Arhiivindus ja inveteerimine
    Arhiivinduse vastused
    16
    doc

    Arhiivinduse vastused

    Säilitamise põhimõisted Säilitamine - tegevused, mis aeglustavad säilikute vananemist, takistavad nende lagunemist ja pikendavad seeläbi kogude kasutusaega. Säilitamises eristatakse kahte põhilist tegevussuunda: ennetav säilitamine - eesmärk maksimaalselt aeglustada kogude vananemist, kusjuures säilikuid otseselt ei töödelda korrektiivne säilitamine - säilikute seisundi parandamine Konserveerimine - eesmärgiks on materjalide stabiliseerimine originaalsel kujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemisega (parandatakse, pestakse, dubleeritakse kaart riidele või mõnele muule alusmaterjalile jms). Konserveerimistöötlusi viiakse läbi järgmistel eesmärkidel: kahjustatud ja lagunenud objektide viimine stabiilsesse ja kasutatavasse seisundisse; muuta nad kahjustusteta kopeeritavateks; eelnevate töötluste, mis on osutunud aja möödudes ebasobivateks või mis kahjustavad objekte, eemaldamine Restaureerimine (ennistamine) - eesmärgiks on taastada objekti oletat

    Ajalugu
    Arhiivihaldus FOTODE-FILMIDE-HELI NING VIDEOSALVESTISTE SÄILITAMINE
    22
    pptx

    Arhiivihaldus FOTODE, FILMIDE, HELI NING VIDEOSALVESTISTE SÄILITAMINE

    kasutada. Sellest tulenevalt on juhendi sihtgrupiks:  Kogumisel orienteeritud institutsioonid nagu muuseumid, raamatukogud, arhiivid, kus üldised sisemised korrastamisprintsiibid juba kehtivad  Ühingud ja eraisikud, kelle tegevuse tulemusena on kogud tekkinud ja kes soovivad algteadmisi nende korrastamiseks Hindamine pikaajaliseks säilitamiseks Üldkehtivad seisukohad a/v aineses sisalduva informatsiooni hindamisel:  Sündmuste kroonika, ühiskonna arengut jäädvustav info ( ajalugu, teadus, kultuur, majandus, haridus, etnograafia jne) ;  Inimesed (teadlased, kirjanikud, kunstnikud, poliitikud jt);  Kohad, nende areng ja muutumine (linna- ja loodusvaated, arhitektuur jm);  Ühiskonna mõttelaadi peegeldanud ja mõjutanud meedia (seriaalid, dokumentalistika, helilooming jne). Hävitamise kriteeriumid  Salvestamisel või säilitamisel tekkinud defektid, mis hõlmavad suurema osa a/v

    Arhiivindus
    Puidukahjustused-puidukaitsmisvahendid
    6
    docx

    Puidukahjustused, puidukaitsmisvahendid

    Referaat Puidukahjustused Puidukaitsmisvahendid Järvamaa KHK Nimi Grupp 2010 SISUKORD 1. Puidukahjustused 2. Puidukaitsmisvahendid Puitu kahjustavad tegurid Kahjustusprotsessid jagunevad: 1. Keemilised 2. Mehaanilised 3. Füüsikalised 4. Bioloogilised Enamikel juhtudel on objektide kahjustused mitmeliigilised. Kahjustusprotsessid on sageli omavahel seotud vältimatute koosmõjudega. Näiteks füüsikaliste kahjustuste hulka kuuluv liigniiskus on eelduseks bioloogiliste kahjustuste tekkeks. Keemilised kahjustused muudavad matejali omadusi ja see toob tavaliselt kaasa kõiki ülejäänud kahjustuse liike. Keemilised kahjustused Võivad olla tingitud keskonna reostusest (autode heitegaaside kõrge konsen

    Restaureerimine
    Kaupade käitlemine kaupluses
    4
    docx

    Kaupade käitlemine kaupluses

    Kaupade käitlemine kaupluses 1. .Kaupade sisseostu kavandamine ja kaubatellimuste esitamine .Kaupade transport .Kaupade vastuvõtt .Kaupade hoiustamine .Kaupade müügiks ettevalmistamine .Kaupade väljapanek .Kaupade müük .Müügitulemuste analüüs uute tellimuste esitamiseks 3. Saabuvad kaubad peavad vastama antud kaubagrupile omastele kvaliteedinõuetele. Kauba kvaliteedilisel vastuvõtul tuleb: - kontrollida kaupade kvaliteeti ja realiseerimisaegu ning allesjäänud kehtivusaja vastavust lepingutingimustele; - kontrollida kaupade nõuetekohast märgistust; - kontrollida, et kaubad ja pakendid on terved ning riknemistunnusteta; - kaup ei ole purunenud või muutunud müügikõlbmatuks; - kiirestiriknevad kaubad tuleb kontrollida ja paigutada võimalikult kiiresti sobivasse lattu, et ei toimuks külmaahela rikkumist. 4. Kaupade hoiustamisel tuleb jälgida, et: * kaupade hoiustamise laod oleksid kuivad, kondenseeruva niiskuseta,

    Müügitöö alused
    Raamatukogunduse lõpueksam
    30
    doc

    Raamatukogunduse lõpueksam

    inforessursside kogumise, töötlemise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise kaudu tagada vaba juurdepääs üldkasutatavale informatsioonile. Raamatukogu on igasugune dokumentide korrastatud kogu, kus teenindavad koosseisulised töötajad. Eesmärgiks on hankida kasutajate vajadustele vastavaid dokumente. Oluline: 1. Dokumentide korrastatud kogu 2. Teeninduse olemasolu Põhiprintsiibid: - teabele võrdse juurdpääsu tagamine igale ühiskonna liikmele - rahvuskultuuri ja rahvusliku eneseteadvuse säilitamine ning arengu tagamine - kultuuri, teaduse, hariduse, poliitika, majanduse edendamine nende valdkondade jaoks vajaliku info vahendamise teel, olenemata info asukohast Raamatukogude tüübid: 1. Rahvusraamatukogu riigi keskne teadusraamatukogu hangib, säilitab, teeb kättesaadavaks riigi kultuuriväärtused, inforessursid. Ka rahvusbibliogr. keskus. 2

    Raamatukogundus ja infokeskkonnad
    Arhiivinduse alused
    15
    docx

    Arhiivinduse alused

    Ajaloo abiteadus, mis käsitleb dokumentide kogumist, säilitamist, kasutamist ja trükis avaldamist. Arhiivindus hõlmab arhiivinduse teooria ja praktika, arhiivinduse ajaloo, arhiivinduse organisatsiooni jm. 2. Dokumentide hindamine ja hävitamine (eesmärk; hindamise kriteeriumid; protsesside kirjeldus) HINDAMINE( Asutuse vaates arhiivipidamise alla) Tähendab dokumentida arhiiviväärtuse kindlaks tegemist. Väärtus ühiskonna jaoks, teabe ja tõestusväärtus. Hindamine on arhiivi tegevus, mille eesmärk on välja selgitada dokumentide arhiiviväärtus. Hindamisega otsustatakse, millised dokumendid on osa kultuuripärandist ja mida seepärast säilitatakse püsivalt arhivaalidena. Hindamine on avaliku arhiivi vastutusrikkaim ja raskeim töö, kuna pole võimalik ette ennustada, millist teavet vaja võib minna. 2 tasandit: a)RA hindab ühiskonna ja riigivaates, mida

    Arhiivindus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun