Puidukahjustused, puidukaitsmisvahendid (0)

Referaat
Puidukahjustused
Puidukaitsmisvahendid
Järvamaa KHK
Nimi
Grupp
2010
SISUKORD
1. Puidukahjustused
2. Puidukaitsmisvahendid
Puitu kahjustavad tegurid
Kahjustusprotsessid jagunevad:
1. Keemilised
2. Mehaanilised
3. Füüsikalised
4. Bioloogilised
Enamikel juhtudel on objektide kahjustused mitmeliigilised. Kahjustusprotsessid on sageli omavahel seotud vältimatute koosmõjudega. Näiteks füüsikaliste kahjustuste hulka kuuluv liigniiskus on eelduseks bioloogiliste kahjustuste tekkeks. Keemilised kahjustused muudavad matejali omadusi ja see toob tavaliselt kaasa kõiki ülejäänud kahjustuse liike.
Keemilised kahjustused
Võivad olla tingitud keskonna reostusest (autode heitegaaside kõrge konsentratsioon linnades, tööstuse lähedus, jne), aga samuti inimese tegevus (ebasobivad ained parandustöödel või hooldusel, õnnetusjuhtumid jne). Keemiliste kahjustust hulka võib lugeda ka materjalide 2 loomuliku vananemise tulemusel tekkivad aine struktuuri muutused ja sellega seonduvalt võimalikud muutused eseme visuaalses, füüsikalistes ja mehhaanilistes omadustes (värvimuutused viimistluskihis, konstruktsiooni materjali nõrgenemine, metallide roostetamine, naha ja paberi hapraks muutumine jne.)
Mehaanilised kahjustused
Kõige enamlevinud kahjustuse liik. Põhjuseks enamjaolt inimese tegevus aga ka ootamatud sündmused (sõda, tulekahju, vandalism, vargused jne). Teatud iseloomuga kahjustused tekivad eseme kasutamisel paratamatult ja neid käsitletakse kui aja paatina ehk aja märki esemel . Ebaõigel või vastutustundetul kasutamisel võivad ilmneda pöördumatu iseloomuga juhtumid , kui näiteks originaali detaile on eemaldatud või muudetud.
Füüsikalised kahjustused
Hoiutingimused
Soovitatav relatiivne õhuniiskus 50-65% (Raske, kui mitte öelda võimatu, tagada tavatingimustes.). Väga väärtuslikke museaale hoitakse väliskeskkonnast eraldatuna ja piiratud ruumis tagatakse ideaalile lähedane niiskuse protsent vastavate kemikaalide abil (silikageel jne.)
Kahjustavad tegurid:
Liigne kuivus (relat.niiskus 35% ja alla selle) ümbritsev liigkuiv õhk kisub puidu rakkudest välja vee. Selle tulemusel puidurakkude ruumala väheneb, mis omakorda toob kaasa puidu ruumala märkimisväärse vähenemise (tangensiaalsuunas on muutus ca 10% ehk 10 cm laiune puitdetail võib kahaneda 1 cm). Sõltuvalt eseme konstruktsioonist ja detailide
kinnitusmeetodist ( tapi liik,liimi omadused, jne.) võivad toimuda suured deformatsioonid (puidu lõhenemine, liimühenduste katkemine, viimistluskihi irdumine , vigastusd kattematerjalidel jne).
Liigkuivus on iseloomulik kütteperioodil väikese kubatuuriga uutes elamutes , mille ehituskonstruktsioonides on kasutatud mittehingavaid materjale (plastikaknad, vesialuselised kattevärvid jne) On ebasobivad kunstiteoste s.h. muusikariistade hoidmiseks. Vajalik kindlasti õhuniisutusseade, mille odavamate mudelite kasutamine on kahjuks ebamugav.
Liigne niiskus (70% ja üle selle). Puidu rakkudes olev ligniin tõmbab endasse ümbritsevast õhust niiskust, puidurakud täituvad veega, paisuvad ja selle tulemusel suureneb puidu ruumala. Puidu paisumisel tekivad kõmmeldumised ( sirged tasapinnad kaarduvad), võivad puruneda konstruktsiooni hoidvad tapikeeled ja liimühendused. Tekib soodne elukeskkond kahjurputukatele ja seentele . Väiksemates ruumides aitab liigniiskust vältida tuulutamine ja temperatuuri tõstmine. Suure kubatuuriga ruumides nagu näiteks kirik , on need meetmed vähese efektiivsusega. Peab kasutama kaudseid mikrokliima parandamise võtteid nagu suurte puude eemaldamine kirikute lähedusest, vundamendi niiskuse isoleerimine, igal sobival juhul hoone ventileerimine. Mitte mingil juhtumil rakendada suure võimsusega kütteseadmeid, sest kirikutes on tavaliselt nende ehitamisest peale isereguleeruv mikrokliima, kui seda ei ole hilisemate ümberehituste või viimistlusmaterjalidega muudetud.
Bioloogilised kahjustused
Putukkahjustused
Mitmesuguste puidukahjurite poolt tekitatud kahjustused, mis võivad lõppeda eseme täieliku hävimisega. Putukad toituvad tõugu faasis teatud puitainest, mille tulemusel langeb puidu füüsiline tugevus. Nn. “koiaukude” tekkimise tulemusel on purustatud puidukiud ja sellega rikutud näiteks puidu resonantsomadusi (kõlalauad klaveril ja keelpillidel) Aga oreliviled? On tingitud väga erinevatest põhjustest (liigne niiskus, pehme liigiline puit nagu pärn, lepp , ebakvaliteetne ja märg puit, kokkupuude kahjustunud esemetega, jne)
Seenkahjustused
Mitmesuguste seente poolt tekitatud kahjustused, mis võivad lõppeda eseme täieliku hävimisega (majavamm). On tingitud tavaliselt liigsest niiskusest (peale tilkuv vesi, umbne ruum), aga samuti seenhaigusest nakatunud puidu kasutamisest või
ehituskonstruktsioonilistest vigadest.
Puidukaitsmisvahendid
Puidukaitsevahendeid võib laias laastus liigitada kaheks: pinnakaitsevahendid ja immutusvahendid. Pinnakaitsevahendid on värvid, lakid, õlid, peitsid , samuti Pinotexid. Need koosnevadsideainetest, lahustitest ja pigmentidest. Nende esmane eesmärk on anda puidule dekoratiivne välimus ja samal ajal kaitsta selle pindmist kihti ilmastikumõjutuste ning sademete eest. Vahendid immutavad puitu kuni 2 mm sügavuseni. Välistingimustes kasutatavatel pinnakaitsevahenditel on ka mõningane seenkahjustajate tõrjeefekt. Selle annab fungitsiidne (seeni suretav) toimeaine, mis baseerub tavaliselt vasesooladel ja on mürgine mitmele puidukahjustajale, kuid mitte kõigile. Leidub seenorganisme (mädanikud), mis elavad töötluse vase sooladel põhinevate kaitsevahenditega üle. Välistingimustes tuleb eelistada viimistlusvahendeid, millel on vett tõrjuvad omadused, kuid samal ajal lasevad niiskunud puidul kuivada. Teiste sõnadega: läikivat ja liiga tihedat värvi ei tohiks väljas kasutada. See hakkab kergesti pragunema ja kooruma. Pinnaviimistlusvahenditega töödeldakse ainult kuiva puitu. Välismõjutustele avatud puit “mängib”, aja möödudes tekivad praod ja lõhed, mis lõhuvad õhukese kaitsekihi ja puit on taas kõikidele nakkustele avatud. Seepärast tuleb kaitsekihti perioodiliselt uuendada. Sageli kasutatakse raha puudusel mädanike tõrjevahendina läbitöötanud mootoriõli, eriti maapiirkondades.
Traditsioonilised immutusviisid
Tõrvamine
Tõrv sisaldab lagunemist tõkestavaid aineid ja õigesti tehtuna kaitseb tõrvakiht puitu pinnaerosiooni eest. Tõrva valmistatakse männist seda aeglaselt söestades. Tõrv sobib nii laast - ja laudkatuste tööt-lemiseks. Taluarhitektuuris on tõrva kasutatud ka fassaadide kaitseks. Tõrv kuivab mitu ööpäeva. Tõrvatud pinna nõrkuseks on määrivus ja iseloomulik lõhn. Soovi korral võib tõrvale lisada värvaineks kiindrust (nõge) või punast ookrit, siis saadakse värvitooniks must või punakaspruun. Tõrvatud pinda tuleb mõne aasta pärast uuesti töödelda. Segades võrdsetes kolmandikosades keedetud linaseemneõli (värnitsat), lakibensiini/tärpentini ja puidutõrva, saadakse mittekleepuva pinnaga tõrvavärv, mis sobib ka treppide, välisuste jms tõrvamiseks. Sellist segu on võimalik toonida mitmete looduslike värvimuldadega
Söestamine
Söestamine on eelajalooline võte: palkidelt põletati maltspuit maha ja jäi alles söekihiga kaetud vastupidav lülipuit. Niimoodi töödeldi maasse süvistatavaid vaiasid. Söestamist koos tõrvamisega katsetasid moodsa puitehitise juures – “ Hiili ” kohviku ehitusel– Helsingi arhitektuuritudengid.
Värvimine
Värvimine kaitseb puidu pinda patineerumise ja kulumise eest. Värvkate täidab eelkõige esteetilist funktsiooni, samas tõkestab puidu pinnakihi erosiooni ja halliks muutumist, aeglustab vihmavee imendumist ning pidurdab hallituse ja sinetusseente kasvu. Värve liigitatakse mitmel viisil: sideaine või kasutatava lahusti, pigmenteerituse ja kilemoodustamise järgi.