TÄNAPÄEVA MAAILM (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
TÄNAPÄEVA MAAILM
Koostaja :
Klass: 12 klass, ekstern
Tallinn 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Maailma ühtsus ja mitmekesisus 4
1.1Peamised arengutrendid 4
1.2Globaliseerumise mitmesugused tahud 4
1.3Rahvusvahelise suhtluse tihenemine 5
1.4Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju maailma arengule 6
2.Riigid ja Identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena 7
2.1Rahvusriikide suvereensuse küsimus 7
2.2Kultuurilised identiteedid 9
2.3Rassid, rahvused ja usundid samastumise teguritena 9
3.Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid 11
3.1Muutuv julgeolekusituatsioon 11
3.2Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted 12
3.3Rahvusvahelise suhtlemise vahendid 13
4.Peamised julgeolekuorganisatsioonid 15
4.1Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 15
4.2Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon 16
4.3Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon 17
5. Inimõigused mitmepalgelises maailmas 18
5.1Inimõiguste universaalsus 18
5.2Euroopalik arusaam inimõigustest 18
5.3Inimõigused arengumaades 19
5.4Inimõigused ja kodakondsus 20
6. Postmodernne ühiskond 22
6.1Modernse ja postmodernse ühiskonna erinevused 22
6.2Teadmiste ja väärtuste roll ühiskonnas 23
6.3Inimsuhted postmodernses ühiskonnas 24
Kokkuvõte 26
Kasutatud kirjandus 28

Sissejuhatus

Käesolevas referaadis tutvume lähemalt teemadega:

• Maailma ühtsus ja mitmekesisus
  
• Riigid ja identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena
  
• Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid
  
• Peamised julgeolekuorganisatsioonid
  
• Inimõigused mitmepalgelises maailmas
  
• Postmodernne ühiskond
  

Maailma ühtsus ja mitmekesisus

Peamised arengutrendid

Maailma areng on keerukas ja vastuoluline . Seda vaadates kerkib küsimus, kas kõigi 193 rahvusvaheliselt tunnustatud riigi arengus on olnud ka midagi ühist? Milline on inimühiskonna üldine arengusuund?
Mitmekülgseid arengusuundumusi üldistavaks mõisteks on kujunenud globaliseerumine, sotsiaalteadlaste ringis ka postmoderniseerumine. Nendel teemadel kirjutavatest teadlastest on kuulsamad Robert Reich , Anthony Giddens , Roland Robertson ja Ulrich Beck .
Globaliseerumise kõrval räägitakse veel kahest olulisest tendentsist nüüdismaailma arengus – rahvusvahelistumisest ehk internatsionaliseerumisest ning info-ja suhtlusvõrkude levikust ehk digitaliseerumisest.

Globaliseerumise mitmesugused tahud

Globaliseerumine ehk üleilmastumine vihjab, et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Maailm on üks ja ainus terviklik koht (Roland Robertsoni sõnul a single place ), keegi ei saa end isoleerida teistes maades toimuvast ning elada täiesti omaette . Kadumas on kohaliku ja globaalse eristumine, mis kunagi oli nii selge ja enesestmõistetav. Inimestel, kes elavad erinevates kogukondades ning maades, on tänapäeval paljus sarnane elukogemus, neil on sarnased probleemid ja mured. See väljendub kasvõi massikultuuris, mida levitatakse ja tarbitakse kõikjal maailmas. Hollywoodi filmidel ja Mehhiko seebiooperitel on oma vaatajaskond nii Euroopa kui Aasias, McDonald’s ja Michael Jackson on üleilmselt tuntud kuulsused .
Suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus . Sündmus, mis toimub ühes riigis, mõjutab ka teisi, ning mitte ainult naaberriike. Näiteks 2003 aastal Kagu-Aasias puhkenud SARS-i epideemia tõttu vähenes Skandinaavia lennufirmade kasum ja paljud inimesed muutsid puhkuseplaane. Niisiis mõjutab globaliseerumisprotsess nii üksikindiviide kui ka firmasid ja valitsusi. Kõige üldisemalt räägitakse globaliseerumise kolmest mõõtmest:
• majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid (nn multinatsionaalsed suurettevõtted);
• kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja - väärtused;
• poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid , mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli.
Algselt, 1970.–1980. aastatel seostatigi üleilmastumist peamiselt majandusega, pidades silmas lääne kapitali ja firmade levikut üle kogu maailma. Jõukad Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika juurtega suurkorporatsioonid rajasid oma tehaseid vähemarenenud maadesse, lõigates kasumit sealse odava tööjõu ja tooraine arvelt. Enamik toodetud rikkusest läks tagasi tuumikriikidesse, vähemarenenud maad kiratsesid endiselt. Koos majandusettevõtetega levisid ka tarbimiskultuur ja läänelikud väärtused, teravnesid ökoloogiaprobleemid. Tänapäeval rõhutatakse, et globaliseerumine kujundab hoopis teistsuguse maailma, kus muutuvad kõik suhted, mitte ainult majandus. Globaliseerumine kujutab endast tegelikult tervet hulka protsesse, mis toimivad erineval ja tihti isegi vastukäival moel. Üleilmastumine võib põhjustada ka konflikte või arengutõrkeid.
Ulrich Beck on nimetanud nüüdisaegset globaliseeruvat maailma riskiühiskonnaks. Ta väidab, et erinevalt tööstusühiskondadest, mis jagasid omavahel hüviseid ja kaupu, peavad tänapäeva ühiskonnad olema valmis jagama riske ja probleeme. Jõukad industriaalriigid uskusid naiivselt, et kui nad viivad keskkonnakahjuliku tootmise ära arengumaadesse, vabanevad nad ise ebameeldivatest probleemidest. Tegelikult avaldub hoopis bumerangiefekt. Ohtra väetamise ja odava tööjõuga toodetud põllumajandustoodang jõuab tagasi rikastesse riikidesse, sealsete inimeste toidulauale. Arengumaad pole seejuures ise kuigivõrd huvitatud loodussõbralikust tootmisest, kuna ähvardava näljahäda ja maailmaturu karmi konkurentsi oludes peavad nad ainsaks ellujäämise teeks võimalikult odavat tootmist, mis ei arvesta niisuguse majandamise tegelikku hinda. Suur vaesus põhjustab ka suuremaid riske. Kui tööstusajastul põhjustasid vaesust vähesed teadmised ja puudulik tehnoloogia , siis nüüd on olukord vastupidine . Just teaduse ja tehnoloogia võimsuses peitub riski juhul, kui poliitikud ei ole valmis neid riske märkama ja ohjama.

Rahvusvahelise suhtluse tihenemine

Globaliseerumine pole päris samaväärne internatsionaliseerumise ehk rahvusvahelistumisega. Internatsionaliseerumine tähendab tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel. Majanduses tähistab see aktiivset kaubavahetust: tooraine hangitakse ühest ja valmistoodang tarnitakse teise riiki. Väliskapitali kohalolekust ja väliskaubanduse tasakaalust on saanud riigi majanduse oluline mõõdupuu.
Internatsionaliseerumine ilmneb ka hariduses. Üha enam noori õpib välisriikides, ülikoolid kasutavad külalislektoreid ja osalevad ühistes teadusprojektides. Sellise akadeemilise mobiilsuse üks põhjus on soov kogeda erinevaid õpetamis- ja teadustöö traditsioone, omandada mõne teise riigi või kultuuri teavet. Kui Oxfordi, Harvardi ja Tokyo ülikool kaotaksid oma rahvusliku näo, ei oleks nad rahvusvahelisele tudengkonnale enam sugugi nii köitvad.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju maailma arengule

Kolmandaks trendiks, mis mõjutab kõikide ja iga riigi arengut, on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasvav mõju. IKT arengutaseme ja selle kättesaadavusega seostatakse tänapäeval nii progressi kui regressi. Need riigid, kus telefon, internet ja arvutid on jätkuvalt luksusasjad, jäävad sotsiaalmajanduslikus arengus üha rohkem maha. Kui varem, külma sõja perioodil, ohustas maailma ideoloogiline lõhe, siis täna räägitakse üha sagedamini digitaalsest lõhest, inforikastest ja infovaestest maadest. Digitaalne lõhe kujuneb nüüdisaegsetele digitaalsetele infovahenditele ( arvutile , kiirele ja kvaliteetsele telefonisidele, satelliit - ja kaabeltelevisioonile) juurdepääsu omavate ning mitteomavate inimeste vahel. Nn infovaesed on tihti vaesemad ka oma sissetulekute ja sotsiaalse kapitali (oskuste, suhtlusringi, kaasatuse) poolest. Viletsamad teadmised ja sissetulek ei võimalda omakorda elatustaset parandada või kasvõi maailmas ringi rännata. Nii kujuneb infotehnoloogilisest mahajäämusest omamoodi nõiaring, millest välja pääseda on väga raske.
Suhtlusvahendite kiire levik ja uued leiutised suurendavad info kättesaadavust , kuid see ei toimu ühtmoodi kõikides maades. Kõrge arengutasemega riikides kasutab Internetti umbes pool kogu elanikkonnast, Araabia , Sahara Aafrika ja Lõuna- Aasia maades vaid alla 1%. Väga palju erineb ka infole juurdepääsu hind. Näiteks Internetiühendusele kulus 2000. aastal USA-s 1% protsenti kuu keskmisest sissetulekust, Nepaalis tulnuks aga maksta kolme kuu töötasu . 2005. aastal oli sama näitaja Eestis moodustas Interneti püsiõhenduse maksumus umbes 4% keskmisest palgast.
Tänapäeva maailmas on info üha tähtsam nii üldise haridustaseme tõstmisel kui ka majanduse konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel. Infotehnoloogiline areng on tihedalt seotud nii globaliseerumise kui internatsionaliseerumisega.

Riigid ja Identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena

Rahvusriikide suvereensuse küsimus

Üleilmastumine ning rahvusvaheliste organisatsioonide kasv on põhjustanud elavaid arutelusid selle ümber, kas rahvusriigid suudavad säilitada oma iseseisvuse ja kujundada sõltumatult oma poliitikat.
Kapitali rahvusvahelistumine ja globaalsete organisatsioonide mõjukuse tõus võib tekitada olukorra, kus valitsus kaotab kontrolli riigi majanduses toimuva üle. Kui ühed kritiseerivad maailmaorganisatsioone nende passiivsuse ja ebaefektiivsuse pärast, siis teised on vastupidisel seisukohal. Nad väidavad, et mõned organisatsioonid sekkuvad liiga jõuliselt riikide siseasjadesse. Näiteks kirjutab Rahvusvaheline Valuutafond ette, millistel poliitilistel tingimustel ta laenu või välisabi annab. Naftat Eksportivate Maade Organisatsioon OPEC kehtestab toornafta tootmise kvoote, mis mõjutab kõigi riikide majandust. OPEC-i tegevus on viinud maailmamajanduse korduvalt kriisini.
Arengumaade jaoks seostub suveräänsuse küsimus peamiselt neokolonialismiga. Kuigi endised asumaad on tänaseks saavutanud juriidilise iseseisvuse, on paljud neist edasi majanduslikus või finantsilises sõltuvuses rikastest lääneriikidest. Neokolonialism on nüüdisaegne kolonialismi vorm, mis tähendab välisriikide mõjuvõimu mitte otseselt valitsemises, vaid sotsiaal-majanduslikult. Näiteks endiste Prantsuse kolooniate Kameruni, Tšaadi, Elevandiluurannikut ja Senegali majandus sõltub täielikult Prantsusmaast. Ülemaailmselt on neokolonialismi tunnuseks arengumaade tohutu välisvõlg arenenud riikidele. Majanduslik sõltuvus rikastest riikidest paneb vaesemad ebavõrdsesse olukorda, nad jäävadki rahvusvaheliste korporatsioonide mõju alla ega suuda välja arendada oma tööstust. Lõhe vaeste ja rikaste riikide vahel pole viimaste aastakümnetega vähenenud , vaid pigem suurenenud.
Euroopas hoogustus arutelu rahvusriikide püsimajäämisest seoses Euroopa integratsiooni süvenemisega. Euroraha sisseviimise eel hoiatasid mõned sotsioloogid, et rahvusvaluuta kaotamisega hävib ka rahvusidentiteet, kuna raha on ikka olnud riigivõimu sümbol. Nüüdseks on euro olnud sularahana käibel juba üle kolme aasta (alates 1. jaanuarist 2002), kuid pole märgata, et kusagil oleks rahvustunne seepärast nõrgenenud.
Keerulisem kui riikliku enesetunnetuse küsimus on poliitilise otsustamise iseseisvus .. Paljud Euroopa Liidu normid on liikmesmaadele kohustuslikud, ning vähendavad sellega riikide otsustusvabadust. Süvenev ja laienev koostöö mitmetes poliitikavaldkondades ning juhtimisstruktuuri reform on viinud olukorrani, kus Euroopa Liit võib hakata sarnanema ühele suurele liitriigile. Sedalaadi teemad kutsuvad esile tuliseid vaidlusi, mille kinnituseks on ka Euroopa põhiseadusliku leppe pikk ja keeruline heakskiitmise protsess. Lõpuks valmis kompromisside tulemusena siiski niisugune põhiseaduse lepe, kus rahvusriikide õigused pole vähemaks jäänud. Esmakordselt on EL lepingus kirjas ka kord, kuidas liikmesriik soovi korral liidust välja saab astuda.
Kokkuvõttes võib öelda, et rahvusriikide olemasolu de iure pole täna ohus ei Euroopas ega maailmas. (Sõjaline okupatsioon on äärmuslik tee, mida ei saa seostada globaalsete arengutrendidega). Peamiseks mureks on aga riikide reaalne suutlikkus otsustada oma majanduse või sotsiaalarengu üle.

Kultuurilised identiteedid

Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kui rahvas ei toeta demokraatlikke väärtusi ja tavasid, siis ei saa demokraatiat ka ülevalt poolt käsu korras kehtestada. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo, sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk identiteet . Samastumine ehk identifitseerumine võib toimuda erinevatel alustel. Kokkukuuluvust tunnetavad näiteks ühe paikkonna, ühe rahvuse või ka ühe usutunnistusega inimesed.
Ühiskonnad erinevad üksteisest selle poolest, kui palju elab neis etnilisi ja usulisi gruppe. Mõni riik (nt Soome, Norra, Leedu) on kultuuriliselt ühtlane: ühiskonna liikmed räägivad üldiselt sama keelt, tunnistavad sama usku ning pärinevad samalt maalt. Sellises ühiskonnas pole väikesearvuliste vähemusrühmade kaasamine ühiskonda suur probleem. Mõni riik (nt Iisrael, Läti, Belgia) on kakskultuuriline – seal elab kaks arvukat kogukonda, kes eristuvad keele ja sageli ka usundi poolest. Üha sagedasemaks muutub tänapäeval aga kolmas tüüp – multikultuursed ühiskonnad. Lisaks domineerivale grupile, kes omab kontrolli ühiskonna ressursside üle, on sellises ühiskonnas mitmeid vähemusgruppe. Domineeriv grupp ei pruugi olla kõige arvukam , ent tema positsioon ühiskonna sotsiaalses hierarhias on kõige kõrgem. Näiteks ei moodusta valged anglosaksi päritolu protestandid USA-s arvulist enamust , kuid nende sotsiaalne staatus on kõrge.
Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse kolmest tunnusest:
1) see grupp erineb nähtavalt domineerivast ehk põhigrupist,
2) nende nähtavate erinevuste tõttu suhtutakse selle grupi liikmetesse ühiskonnas isemoodi ,
3) seda gruppi iseloomustab oma kultuuriline identiteet ja teadlikkus sellest.

Rassid, rahvused ja usundid samastumise teguritena

Tänapäeva ühiskonnas pole majanduslik jõukus identiteedi kujundamisel peamise tähtsusega, ent jätkuvalt on olulised religioon , rahvus ja mõnes ühiskonnas ka rass .
Rahvus on ühtse etnilise päritolu, tavade, keele ja kultuuriga inimeste kooslus.
Religioon on uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühakspidamisega. Samasse religiooni kuuluvad inimesed tunnevad üksteist ära usukombestiku järgi. Näiteks kogunevad paljud katoliiklased tähtsamatel kirikupühadel jumalateenistusele Vatikani, miljonid muhameedlased osalevad iga- aastastel palverännakutel Mekasse. Sotsioloog Samuel Huntingtoni arvates mõjutavad usunditevahelised erisused ja võimalikud konfliktid maailma julgeolekut tänapäeval märksa rohkem kui riikidevaheline poliitiline või majanduslik konkurents . Oma kuulsas raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” puudutab Huntington kaudselt ka Eestit. Tema arvates on Baltimaadel ohtlik geopoliitiline asend, kuna nad paiknevad lääne ja ida kultuuride vahel.
Religioonist ja rahvusest märgatavalt raskem on defineerida rassi. Algselt jagati inimesed rassideks bioloogiliste tunnuste alusel, kuid see pole ühiskonna seletamisel kuigi asjakohane . Lisaks pole tänapäeval puhtaid rasse enam palju järele jäänud, sest rahvastikuränded ja kultuuride segunemine on soodustanud ka rasside segunemist.
Võib öelda, et rass on mõtteline kokkuseade, mille abil püütakse iseloomustada teatud inimgrupi positsiooni ühiskonnas. Rassi olemus ei ole midagi püsivat ja lõplikku , vaid selle tähendus muutub nii ajas kui ruumis. Rasse määratletakse ja vaidlustatakse, neile omistatakse soovitud või taunitavaid väärtusi, rasse luuakse ja tehakse ümber. Näiteks lõi Hitler oma maailmavallutamise plaanide õigustuseks teooria aaria rassist , mis tänapäeva Saksamaal on põlustatud. Ka suhtumine musta rassi esindajatesse Põhja-Ameerikas on aastakümnetega muutunud. On tähelepanuväärne, et ühiskonnakäsitlustes räägitakse üldistavalt mustadest ja mustanahalistest (ingl black people), pidades silmas kõiki Aafrika päritolu inimesi. Bioloogiliselt pole sellist rassi aga olemaski, aafriklased jagunevad mitmetesse rassidesse.
Sotsiaalselt omistatud tähendus võib muutuda mitte ainult ajas, vaid ka ruumis. Ühtedes oludes tundub mingi asi normaalne ja õige, teises kohas aga mitte. Nüüdisfilosoof Zygmunt Bauman on kasutanud selle seletamiseks näidet härjasilmast: kaunilt taldrikul serveerituna tundub see ilus ja esteetiline, aga kui härjasilm kukub vaibale, muutub see pahaks, räpaseks. Analoogiliselt reageeriti ka esimestele teistest rassidest immigrantidele, kes saabusid USA-sse või siis mõnda koloonia metropoli (näiteks hindud Londonisse).
Kuna rass on mõtteliselt loodud kuvand , mis rajaneb inimeste veenmisel, siis määrab suhtumise rassi see, millisena teda kujutavad ühiskonna mõjukamad grupid.
Samastumise aluseks võib olla ka rahvusriik või ulatuslikum piirkond maailmas. Näiteks mõistel eurooplased on tänapäeval mitte ainult geograafiline, vaid ka kultuuriline mõõde. Olla eurooplane tähendab sallida ja lugu pidada endast erinevast , tunnustada demokraatia ja kristluse põhiväärtusi.
Teadlased väidavad, et moodsal inimesel on tänapäeval mitu identiteeti, mis omakorda elu jooksul muutuvad. Kosmopoliit ehk maailmakodanik elab ühes riigis, töötab teises ja hääletab kolmandas. Tal võib elu jooksul olla mitu abikaasat, kes kuuluvad erinevatesse rahvustesse, rassidesse või kodakondsusse. Arvatakse, et identiteetide paljususes peegeldub kogu nüüdisajastu dünaamilisust, avatust ning piiride suhtelisust . Seejuures on oluline, et inimene suudaks säilitada oma sisemise terviklikkuse ja olla n-ö sina peal kõigi oma identiteetidega, kohaneda muutuvate oludega ja uude kultuuri valutult sisse elada.

Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid

Muutuv julgeolekusituatsioon

Maailma julgeolekualane olukord pole sajandite ja isegi mitte aastakümnete lõikes olnud ühesugune. Vahel on maailm turvalisem ning rahu paremini tagatud, siis jälle olukord pingestub. Näiteks järgnes Teisele maailmasõjale n-ö külm sõda, mille raamesse mahtusid omakorda pingelõdvendusperioodid, mil Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid kärpisid vastastikku relvastust (1960.–1970. aastatel). Külm sõda lõppes 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemisega ja 20. sajandi viimane aastakümme kujunes suhteliselt rahulikuks. 21. sajandi alguses halvenes olukord taas, põhjuseks islamifundamentalistide terrorism ja USA agressiivne välispoliitika .
Kõige üldisemalt sõltub rahvusvaheline julgeolek kolme liiki faktoritest:
• põhjalikest ning olulistest muutustest mõnes suurriigis;
• suhetest suuriikide (või riikide blokkide) vahel;
• tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses (nt tuumapomm, kosmoserelvad).
Maailmas on küll ligi kakssada riiki, kuid enamasti ei mõjuta nendes toimuv üleilmset julgeolekut. Riigipööre Filipiinidel või aastakümneid vältav kodusõda Kongos põhjustab ebastabiilsust riigis endas ning pärsib selle arengut, kuid rahvusvahelises ulatuses on nende mõju nullilähedane. Hoopis teistsuguse tähendusega on suurriikides toimuv. Uus USA president võib muuta riikide suhtlemistava või teiste riikide relvastuskulusid. Näiteks seostatakse president John F. Kennedy nimega pingelõdvendust ning USA ja Nõukogude Liidu suhete tuntavat paranemist 1960. aastate alguses. Analoogiliselt oli Mihhail Gorbatšovi poolt algatatud uuendustel Nõukogude Liidu Kommunistlikus Parteis globaalne mõju, mis viis lõppkokkuvõttes kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemisele ja jõudude vahekorra ümbervaatamisele rahvusvahelisel areenil.
Kommunistliku bloki krahhiga lõppes ka vastasseis lääne liberaalse demokraatia ja kommunistliku totalitaarse diktatuuri vahel, mis oli vorminud rahvusvahelist julgeolekukliimat pea kogu 20. sajandi. Siiski oleks ekslik arvata, et sellega koos kadusid igasugused regionaalsed julgeolekuhuvid. Näiteks püsivad endiselt USA, Euroopa ning Aasia juhtriikide (Hiina, Jaapani) erimeelsused majandussuhtluse vallas. Kuigi NATO ei jaga Euroopat enam Idaks ja Lääneks, ei kiitnud Venemaa NATO laienemist sugugi tingimusteta heaks.
Niisiis mängivad riigid maailma julgeoleku kujundamisel erinevat rolli. Suurriikide hulka arvatakse niisugused, kes vormivad globaalset poliitilist kliimat. Suurriikide ühendust tuntakse kui Suurt Seitsmikku ehk G-7-t (ingl Great Seven ). G-7-sse kuuluvad Itaalia, Jaapan, Kanada , Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja USA. Algselt oli see jõukate tööstusriikide ühendus, hiljem kutsuti „klubisse” ka Kanada ning Venemaa. Ehkki Venemaa SKT jääb kõvasti alla teiste liikmete omale, kinnitab tema kaasamine G-7- sse, et Venemaa mõjutab suuresti rahvusvahelist kliimat. G-7 pole alaliselt tegutsev organisatsioon, sinna kuuluvate riikide liidrid kogunevad vaid aeg-ajalt arutama olulisi probleeme.
Julgeolekuküsimustes kaasarääkimisel on oluline mitte ainult riigi üldine majanduslik võimsus, vaid ka tema tugevus relvastus- ja luuretehnoloogia alal. Tuumapommi leiutamine ja edusammud kosmoseuuringutes mõjutasid oluliselt riikide suhteid 20. sajandi teisel poolel. Tuumapommi valmistada suutvad riigid ehk tuumariigid omandasid suurema mõjujõu isegi siis, kui nende üldine arengutase oli suhteliselt madal (nt Pakistan , India, Ukraina ).
Vaatamata sellele, et USA tuumarünnak Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aastal on jäänud ainsaks aatomienergia sõjaliseks kasutuseks, muutis uus relv sõjalise strateegia iseloomu. 1950.– 1960. aastatel panustas Nõukogude Liit just massihävitusrelvadele ning USA ja NATO ähvardamisele oma tuumaarsenaliga, olgugi et tal oli tavarelvastuses mitmekordne ülekaal lääneriikidega võrreldes. USA vastas Nõukogude Liidu poliitikale oma tuumrelvavarude suurendamisega. 1980. aastatel tuli USA president Ronald Reagan välja nn tähesõdade programmiga, nõudes miljardeid dollareid maksva kosmoserelvastussüsteemi väljaarendamist kaitseks Nõukogude Liidu raketisüsteemide eest. Ka George Bush (noorem) on oma programmilistes kõnedes rõhutanud vajadust suurendada sõjalisi kosmoseprogramme.
Tehnoloogilised avastused iseenesest ei ohusta maailma julgeolekut. Tähtis on see, kuidas ning millisel eesmärgil neid avastusi kasutatakse. Majandusressursside ning teadussaavutuste rahumeelset kasutamist jälgivad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Euroopa Söe-ja Terasekoondis (Euroopa Liidu eelkäija) loodi ju omal ajal samasugustel kaalutlustel ; tänases maailmas mängib olulist rolli Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur .

Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted

Rahvusvahelise suhtlemise üldtunnustatud normid on kujunenud aastasadade jooksul. Maailma mitmekesisusele ja riikide erihuvidele vaatamata usutakse valdavalt, et suhtlemine peab toetuma läbirääkimistele ja õigusnormidele, mitte relvajõule. Preisi kindrali ja sõjateoreetiku Karl von Clausewitzi kuulus fraas „Sõda – see on poliitika jätkamine teiste vahenditega”, ei iseloomusta enam tänaste riikide läbikäimist.
Nüüdisaja üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid nõuavad, et tuleb
• hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest;
• lahendada tülid rahumeelselt;
• pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust;
• austada riikide suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi;
• mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse;
• austada inimõigusi ja põhivabadusi;
• edendada koostööd riikide vahel;
• järgida rahvusvahelise õiguse norme.

Rahvusvahelise suhtlemise vahendid

Nende põhimõtete täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, millest peamised on diplomaatilised suhted, majanduslik koostöö ning rahvusvahelised lepingud .
Diplomaatilised suhted saavad alguse, kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt. Vormiliselt tähendab see suursaadiku kui riigi ametliku esindaja vastuvõtmist riigipea poolt. Vormilise tunnustuse andmisel või äravõtmisel on välispoliitikas suur tähendus. Fakt, et USA jätkas Eesti Vabariigi tunnustamist de iure ka Nõukogude okupatsiooni aastatel, kergendas Eesti taasiseseisvumist. 1991. aastal mõjutas Eesti kiire tunnustamine mitmete lääneriikide poolt ka Kremli otsust taastada meie iseseisvus.
Diplomaatiliste suhete katkestamine on rahvusvahelistes suhetes äärmuslik samm, mis viitab kerkivale sõjaohule. Näiteks katkestas USA diplomaatilised suhted Iraaniga pärast Teheranis asuva USA saatkonna vallutamist ning sealsete töötajate pantvangistamist. Riikidevaheliste suhete halvenemist märgib ka teise riigi diplomaadi väljasaatmine maalt.
Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis ning oleneb kaasatud riikide olukorrast ja nendevahelistest suhetest. Lisaks regulaarsele kaubavahetusele, investeeringutele ning koostootmisele annavad jõukamad riigid teistele maadele ka mitmesugust majandusabi. Välisabi võib seisneda raha või kaupade annetamises, samuti vajalike spetsialistide lähetamises (nn arenguabi ). Mõnikord antakse abi ka soodsa laenuna (nt Marshalli plaan) Ka tänapäeval ei puudu doonorriikide või organisatsioonide abi taga varjatud poliitilised ja ideoloogilised huvid. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid said 1990-ndatel aastatel ulatuslikke laene Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Neid laene andes seadis valuutafond karmid tingimused ja nõudis, et reformid viidaks läbi nii, et need looksid aluse liberaalsele turumajandusele. Ka Eestile laenu andes kirjutas Rahvusvaheline Valuutafond ette, kuidas reformida pensionisüsteemi ja millistel tingimustel võib suurendada sotsiaalkulutusi.
Välisabi eriliigiks on humanitaarabi , mida osutatakse looduskatastroofides kannatanud riikidele, aga ka tsiviilelanikkonna abistamiseks sõja üle elanud riikides. Viimaste aastate mahukamad humanitaarabi programmid on olnud Iraagi ülesehitamine pärast kodusõda ja USA interventsiooni ning 2004 a. Kagu- Aasiat ja Okeaaniat tabanud tsunami tagajärgede likvideerimine.
Rahumeelse rahvusvahelise suhtlemise kolmas põhivahend on lepingud. Need on seaduslikult siduvad dokumendid, mille kaudu kaks või enam riiki vormistavad läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe. Mõni leping on saanud aluseks rahvusvahelisele või piirkondlikule organisatsioonile, näiteks ÜRO põhikiri ja Euroopa Majandusühenduse asutanud Rooma leping. Teist liiki lepingud sätestavad allakirjutanud riikide käitumisstandardid, näiteks Euroopa tavarelvastuse leping, sõjavangide kohtlemise, vabakaubanduse ja topeltmaksustamise vältimise lepingud.
Lepingud võivad olla sõlmitud kahe riigi vahel (nt Eesti-Vene piirileping) või mitme riigi vahel. Mitmepoolsed lepingud on allakirjutamiseks pidevalt avatud, mis tähendab, et lepinguga saavad ühineda üha uued riigid. Otsus ühinemise kohta ühe või teise rahvusvahelise lepinguga on oluline iga riigi välispoliitikas. Näiteks juhtis Venemaa 2004. aastal tähelepanu sellele, et Eesti pole veel liitunud Euroopa tavarelvastuse lepinguga, mis annab NATO-le õiguse paigutada Eesti kui oma liikmesriigi territooriumile täiendavat relvastust. Sellesama lepinguga piiratakse ka Venemaa õigust suurendada oma relvaüksusi Eesti piiri läheduses – Leningradi ja Pihkva oblastis.
Nimetatud rahvusvahelise suhtlemise vahendid kuuluvad poliitikute varamusse. Lisaks sellele saab ka rahvas avaliku arvamuse kaudu välispoliitikat mõjutada. Suur osa USA ja Briti kodanikke ei pooldanud sõjalist interventsiooni Iraaki 2003. aastal, mille tunnistuseks toimusid rahvarohked meeleavaldused. Kuigi sel moel sõda peatada ei õnnestunud, tuli nii president Bushil kui peaminister Blairil algatada sõltumatu juurdlus , et selgitada välja, kas sõjaline invasioon oli õigustatud.
Teisalt võib avalikkust välispoliitika kujundamisel ka kurjasti ära kasutada. Näiteks saab avaliku arvamusega manipuleerida ja panna rahvast uskuma, et mingi riik kujutab ohtu nende julgeolekule. Kunstlikult tekitatud ohutunne aitab kergemini läbi suruda suuremaid sõjalisi kulutusi riigieelarves või õigustada sissetungi mõnda välisriiki.

Peamised julgeolekuorganisatsioonid

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon

Vajadust rahu kindlustamiseks midagi ette võtta tajusid poliitikud eriti teravalt Teise maailmasõja lõppedes. Jõuti arusaamale, et rahu tagamiseks tuleb luua rahvusvaheline organisatsioon, milleks saigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO, ingl United Nations Organizations – UNO). ÜRO eesmärkideks seati ühendada rahvad ning vältida sedakaudu sõdu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat ja edendada rahvaste kõigekülgset koostööd. Täna on praktiliselt kõik maailma riigid ÜRO liikmed. ÜRO-d juhib Peaassamblee poolt viieks aastaks valitav peasekretär (aastail 1997–2006 Kofi Annan). Peasekretär peab seisma kogu organisatsiooni ja maailma tervikliku arengu eest ega tohi kallutada ÜRO tegevust ühegi riigi huvidest lähtuvalt.
Nagu ülal loetletud eesmärkidest nähtub , ei tegele ÜRO ainult vahetu rahutagamisega. Suuremahulised on ka arenguprogrammid, mille kaudu toetatakse majanduslikku ja humanitaarset progressi maailma vaesemates maades. Meedia kajastab sageli näiteks toidu- ja meditsiiniabi andmist Aafrika riikidele. Tuntud on ka laste probleemidega tegelev ÜRO allorganisatsioon UNICEF ning haridust ja kultuuri edendav UNESCO. Nõnda paljude ülesannete lahendamine ja suur liikmeskond on kasvatanud ka ÜRO ametnikkonda. Organisatsioonile heidetakse tihti ette liigset bürokraatiat ja asjaajamise aeglust. ÜRO väikese efektiivsuse peamine põhjus on ilmselt siiski liikmesmaade äärmiselt erinevad huvid (arenenud ja arengumaade vastuolud), samuti puuduvad ÜRO-l sunnimehhanismid, millega kohustada liikmesriike vastuvõetud otsuseid ka ellu viima.
Globaalse julgeoleku seisukohast väärivad ÜRO allasutustest tähelepanu Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee.
Julgeolekunõukogu on ülemaailmses rahvusvaheliste organisatsioonide süsteemis üks olulisemaid kogusid, kelle põhiülesandeks on lahendada riikidevahelisi tüliküsimusi, ennetada ja maha suruda agressioone, tagada rahu. Iga ÜRO liikmesriik võib pöörduda nõukogu poole palvega lahendada teda puudutav konflikt. Teisalt on igal liikmesmaal kohustus anda osa oma relvajõudusid ÜRO Julgeolekunõukogu käsutusse, kui seda nõuab rahvusvaheline olukord. Just Julgeolekunõukogu juhib ÜRO sõjalisi rahutagamisoperatsioone.
Julgeolekunõukogu koosneb 15 riigi esindajatest, kellest 5 on alalised liikmed ja 10 valitakse iga kahe aasta tagant ümber. Alalist esindatust omavad tuumariigid, kes olid ühtlasi ÜRO asutajaliikmed – Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja USA. Alalistel liikmetel on õigus panna neile mittevastuvõetavale otsusele veto. Teisiti öeldes saab Julgeolekunõukogu võtta vastu vaid niisuguseid otsuseid, mida pooldavad kõik nõukogu alalised liikmed. Erinevalt Peaassamblee otsustest on Julgeolekunõukogu otsused kõigile liikmesmaadele kohustuslikud.
Peaassamblee koguneb kord aastas ÜRO peakorteris New Yorgis ning kujutab endast esinduslikku rahvusvahelist foorumit. Igal liikmesriigil on õigus saata assambleele viis delegaati, sageli võtavad foorumil sõna ka riigipead . Peaassamblee arutab praktiliselt kõiki küsimusi , mis põhikirja kohaselt organisatsiooni tegevusvaldkondade hulka kuuluvad. Samuti võib iga riik, teha ettepaneku mingi probleemi päevakorda võtmiseks. Peaassamblee võtab arutelude põhjal vastu resolutsioone, mis on paraku üksnes soovituslikud. Väga olulised või praktilist tegutsemist nõudvad asjad edastab Peaassamblee Julgeolekunõukogule, kes saab nende täitmise muuta kohustuslikuks .
ÜRO on ainus ülemaailmse ulatusega julgeolekuorganisatsioon. Lisaks eksisteerib mitmeid regionaalseid organisatsioone, millest mõned tegelevad otseselt ka julgeolekuküsimustega.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon

Kõige tuntum ja Eesti jaoks ka tähtsaim regionaalne julgeolekuorganisatsioon on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organization – NATO).
NATO loodi kui sõjalis-poliitiline liit, ent nüüd on tema tegevuse eesmärgid kujunenud märksa laiemaks. NATO rahastab muuhulgas kultuuripärandi kaitse programme ja mitmesuguseid teadusuuringuid. Viimastel aastatel on NATO tegevuses tähtsaks muutunud kriiside ohjamine ja rahuvalve väljaspool oma liikmesmaade territooriumi. Näiteks on NATO jõud osalenud konfliktide reguleerimises Kosovos ja Bosnia -Hertsegoviinas, samuti Iraagis ning Afganistanis .
Kuigi tegu on sõjalise organisatsiooniga, hoidub NATO rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest. NATO-l ei ole oma sõjaväge, tema väeüksused moodustuvad liikmesriikide relvaüksustest. Liikmesriikide relvajõud lähevad NATO väejuhatuse operatiivalluvusse alles tõelise sõjaohu korral. Samas kehtib organisatsioonis kollektiivse enesekaitse põhimõte. See tähendab, et relvastatud kallaletungi ühele liikmele käsitatakse kallaletungina kõigile lepinguosalistele. Sellisel juhul on lubatud ka relvajõu kasutamine.
Uus julgeolekusituatsioon maailmas (kommunismiohu kadumine ja selle asendumine islamiterrorismiga) on sundinud ka NATO-t oma strateegiat muutma. Külma sõja perioodiga võrreldes on vähendatud tuumarelvade tähtsust ja relvajõudude arvukust. Samas on tõstetud fookusse relvaüksuste kiire reageerimisja koostöövõime, paindlikkus , kohanemine uue keskkonnaga. NATO üksused on muutunud mitmerahvuselisteks, neil tuleb tihti tegutseda võõras kultuurikeskkonnas. Seetõttu on NATO sõdurite väljaõppes senisest tähtsamaks muutunud psühholoogiline treening, näiteks õpetatakse sõduritele, kuidas suhelda vaenulikult meelestatud kohalike elanikega ilma relva kasutamata.
NATO laienemise tulemusel on organisatsioon muutunud üleeuroopaliseks. Organisatsiooni funktsiooniks täna on ühendada Euroopat, mitte aga kaitsta Lääne-Euroopat kommunistliku Ida-Euroopa eest. Kuigi Venemaa pole NATO liige, käib nende vahel regulaarne suhtlemine. Venemaa kaasamine soodustab rahvusvahelise vastuseisu vähendamist ning suurendab stabiilsust.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon

Ida- ja lääneriike hõlmavaid organisatsioone püüti Euroopas luua juba NSVL ajal, et vähendada nendevahelist vastasseisu ja suurendada julgeolekut koostöö kaudu. Edukaks näiteks on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (ingl Organization for Security and Co- operation in Europe – OSCE ), millele panid 1975 aastal aluse NATO ja Nõukogude bloki riigid ühiselt. Täna on OSCE-l 55 liiget Vancouverist Vladisvostokini. Ka Eesti kuulub OSCE liikmesmaade hulka.
Erinevalt NATO-st pole OSCE käsutuses sõjalisi üksusi. See organisatsioon püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktitagajärgsele sotsiaalsele taastustööle, sealhulgas inimõiguste tagamisele.
OSCE saadab konfliktiohtlikesse piirkondadesse oma missioone, kes aitavad hoida vaenutsevaid pooli lahus ning taastada normaalset elukorraldust. 2004. aastal tegutsesid OSCE missioonid 16 riigis, sealhulgas Bosnia-Hertsegovinas, Kosovos, Horvaatias, Moldovas, Gruusias, Kõrgõzstanis. 1990. aastatel töötasid OSCE missioonid ka Eestis ja Lätis, et jälgida venekeelse vähemuse olukorda pärast riikide taasiseseisvumist ning Eesti ja Läti kodakondsuse taastamist. Riigist, kus olukord on normaliseerunud ja inimõigused tagatud, viiakse OSCE missioon ära. Nii on ka Eestist missioon lahkunud, selle asemel töötab Eesti valitsuse juures OSCE esindaja, kes tegeleb Nõukogude sõjaväepensionäride inimõigustega.
OSCE kõigekülgne lähenemine julgeolekule tähendab ka erilise tähelepanu pööramist kodanikuõigustele ja -vabadustele. Sageli saadab OSCE oma vaatlejad jälgima, kas üks või teine riik peab kinni vabade valimiste nõuetest, viimastel aastatel on fookusse tõusnud ka kodanikuorganisatsioonide koolitamine ning vaba ajakirjandus.

Inimõigused mitmepalgelises maailmas

Inimõiguste universaalsus

Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, kuna puudutavad ühteviisi kõiki inimesi, sõltumata nende soost, vanusest , rahvusest, päritolust, staatusest ja usutunnistusest. Inimõigusi käsitleva alusdokumendi – Inimõiguste ülddeklaratsiooni, võttis vastu suurim rahvusvaheline organisatsioon ÜRO, mis väljendab inimõiguste rolli maailma ühendajana.
Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. Nii on ka arusaam inimõigustest kultuuride ning riikide lõikes erinev. Kristlusel rajanevates kultuurides omab küsimus soolisest võrdõiguslikkusest hoopis teist tähendust kui islamimaades , suhtumine seksuaalvabadusse (abordiõigus, geide ja lesbide abielud ) võib katoliiklased ja luterlased eri leeridesse viia. Lisaks erinevatele väärtusarusaamadele diferentseerib inimõigustealast olukorda ka riikide majanduslik arengutase ja valitsemisrežiim. Diktatuuririikides eiratakse inimõigusi, mis võib väljenduda nii füüsilises vägivallas ( vastaste hukkamine, vangis hoidmine) kui ka vaimses vägivallas (sõna- ja usuvabaduse ning poliitilise aktiivsuse piiramine). Põhja-Korea väldib rahvusvahelist majanduskoostööd ning propageerib tuginemist ainult oma sisemaisele plaanimajandusele. Rahvusvaheline humanitaarabi lükatakse tagasi valeliku väitega, et riigis on kõik parimas korras. Tegelikkuses kannatavad miljonid inimesed aastaid nälga, haiglates napib ravimeid ja tehnikat haigete abistamiseks.
Demokraatlikku Euroopat on ikka peetud niisuguseks regiooniks, kus inimõigustega lood korras on. Tõepoolest , võrreldes mõnede islamimaadega või maailma kõige vaesemate riikidega Aafrikas, paistab Euroopa olukord väga hea. Inimõiguste ja -vabaduste probleemid pole siiski tagaplaanile jäänud, pigem vastupidi –nendega tegelevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kodanike survegrupid ja liikumised. Siit võib järeldada, et inimõigused pole ka Euroopas alati ja igaühele tagatud.

Euroopalik arusaam inimõigustest

Üks põhjusi, miks inimõiguste temaatika Euroopas päevakorral püsib, peitub ajaloolistes traditsioonides. Inimõiguste eetiline platvorm on seotud kristluse ning valgustusfilosoofiaga. Sellised väärtused nagu elu, vabadus ja sallivus kuuluvad eurooplaste maailmavaate juurde. Kristlusest kandusid need ideed valgustusfilosoofide ja hiljem ka liberalistide töödesse. Just Euroopat võib pidada inimõiguste filosoofia sünnikohaks, siit levisid need põhimõtted Ameerikasse ning hiljem teistesse maailmajagudesse.
Tavaliselt seostatakse inimõigused kodanlike revolutsioonide ning vabariikide kujunemisega. Nende ajaloosündmuste käigus tõstatati avalikult idee, et kõik inimesed on võrdsed seaduse ees ning kõigil on õigus osaleda riiklike küsimuste otsustamisel .
Teise maailmasõja lõpuaastatel hakkas inimõiguste ideoloogiat mõjutama heaoluriigi kujunemine. Briti sotsioloogi Thomas H. Marshalli arvates on igal sajandil esiplaanil olnud teatud liiki inimõigused. 18. sajand tõi Lääne-Euroopas kaasa peamiste kodanikuõiguste (vabadus, võrdsus seaduse ees) tunnustamise, 19. sajandil võideti kätte poliitilised õigused (meeste hääleõigus , sõna-, trüki- ja ühinemisvabadus ), 20. sajand kujunes aga sotsiaalsete õiguste võidukäiguks. Marshalli idee sotsiaalsest kodakondsusest omandas laia populaarsuse ning mõjutas mitmete riikide sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalse kodakondsuse põhimõte tähendab, et igaühele peab ilma lisatingimusteta olema tagatud inimväärne elatustase, õigus tasuta haridusele ning tervishoiule. Nii nagu kodanik ei pea iga kord riigilt paluma õigust hääletada või astuda ametiühingusse, nii ei peaks ta täitma pabereid ja tõestama oma õigust sotsiaaltoetuse saamiseks. Kuigi tänapäeval ei poolda Euroopa riigid enam nii ulatuslikku ja tingimusteta sotsiaalhüvede pakkumist, nähakse väärika elatustaseme tagamist endiselt riigi ülesandena. Lähtutakse tõdemusest, et sotsiaalseid riske (nt töötuse riski) tekitab ühiskond ning neist põhjustatud toimetulekuraskustes ei saa süüdistada ainult inimest ennast. Töötuks võib jääda ka kohusetundlik ning heade oskustega töötaja ; samuti pole noor ema „süüdi” selles, et ta lapse tõttu täiskoormusega töötada ei saa.
Ameerikalik lähenemisviis inimõigustele on mõnevõrra erinev. Liberalistliku maailmapildi kohaselt peab riik tagama igaühele vabaduse, kaasa arvatud vabaduse valida rikkuse ja vaesuse vahel. Heaoluriik pole USA-s kunagi olnud nii ulatuslik kui Euroopas ning toimetulekuküsimused on seal inimese enese, mitte valitsuse kanda. Ameerikas tekitavad endiselt suuremat poleemikat vaidlused põhiliste inimõiguste ja - vabaduste üle (nt usuvabadus , seksuaalvähemuste õigused, abordiõigus).
Euroopa traditsioon püüab tasakaalustada vabaduse ja võrdsuse, tunnistades, et piiramatu individuaalne vabadus viib turumajanduslikus ühiskonnas paratamatult ebavõrdsuseni.
Euroopa Liidus on inimõigusi lihtsam tagada kui maailmas tervikuna . Esiteks kuuluvad Euroopa Liitu demokraatlikud ja arenenud majandusega riigid, millest tulenevalt on neil lihtsam kehtestada liikmesriikidele ühtsed nõuded. Teiseks on tal oma ühisõigus, mida kõik peavad täitma ja ka Euroopa Kohus tõsisemate vaidluste lahendamiseks. Inimõigused ja kodanikuvabadused (nn Põhiõiguste harta) moodustavad ühe peatüki Euroopa põhiseaduse lepingust.

Inimõigused arengumaades

Maailma vähearenenud piirkondades on inimõiguste olukord tihedalt seotud globaalprobleemidega. Muidugi olid vaesus ja ebarahuldavad elamistingimused seal iseloomulikud ka varem, kuid üleilmastumine on teadvustanud nende teravust kogu maailmale.
Paljusid probleeme, mis arengumaadele ikka veel ületamatutena näivad, on arenenud maade elanikel isegi raske tajuda. Näiteks on meil raske ette kujutada, et puhta joogivee saamine võiks olla ühiskonnas probleemiks. Vaesus Šveitsis, Eestis ja Kongos erinevad põhjalikult. Enam kui miljard inimest peab hakkama saama vähem kui ühe dollariga päevas, iga 3-4 sekundi jooksul sureb üks inimene maailmas nälga.
Rahvastikuplahvatus arengumaades on süvendanud sealset näljahäda ning eluasemeprobleeme veelgi. Pikaajaline alatoitumus kuulub seal peamiste surmapõhjuste hulka, lisaks levivad halbadest sanitaaroludest ja rahva harimatusest tingitult nakkushaigused. Arengumaades on tunduvalt sagedasemad nakkushaigused, nagu tuberkuloos, AIDS, hepatiit. Tõsiseks probleemiks on ka puhta joogivee nappus. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul moodustavad Kolmanda maailma haiglates 70 protsenti haiged, kes on nakatunud reostatud vett tarbides. Veepuhastusseadmed reeglina puuduvad ja reovesi juhitakse otse jõgedesse. Madal arengutase muudab joogivee kalliks, kanalisatsioonisüsteem puudub ja puhast vett tuleb kalli raha eest osta. Näiteks Haitil kulub sellele umbes 15 protsenti vaese pere kuusissetulekust.
Majanduse nõrkus ei soosi ka töökohtade teket. Teisiti öeldes, inimestel lihtsalt pole tööd, millega elatist teenida või on see töö äärmiselt algeline ning vähetasuv. Arvatakse, et ligi 40 protsenti arengumaailma linlastest elatub vaid juhutöödest (nt ajalehtede müük, turistide teenindamine, prostitutsioon, prügi korjamine kokkuostjatele). Kindlasti aitaks hariduse edendamine lahendada paljusid Kolmanda maailma inimhädadest, kuid ka selle jaoks pole piisavalt raha. On üsna selge, et rahvusvahelise toetuseta ei suuda arengumaad oma probleemidega toime tulla.

Inimõigused ja kodakondsus

Rahvusvaheliste õigusnormide esmaseks elluviijaks on rahvusriigid. Seetõttu on loomulik, et põhilised inimõigused ja kodanikuvabadused pannakse kirja iga riigi põhiseaduses. Eesti Vabariigi põhiseaduses on nendele pühendatud konstitutsiooni pikim peatükk, mis koosneb 47 paragrahvist. Lisaks põhiseadusele täpsustavad inimõiguste kaitset teised seadused. Eestis on näiteks vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus, lastekaitseseadus , isikuandmete kaitse seadus.
Inimõigustele lisanduvad rahvusriigis ka kodakondsusega seotud õigused. Inimõigused kuuluvad igaühele ja nad on võõrandamatud, st et neid ei tohi ära võtta. Kodakondsus on selles mõttes teistsugune. Vaid sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta; omal soovil võib igaüks kodakondsusest loobuda ning mõne teise riigi kodakondsust taotleda.
Kodakondsus annab inimesele ka niisuguseid õigusi, mida teistel (mittekodanikel) selle riigi suhtes ei ole. Näiteks saavad valimistel kandideerida ainult antud riigi kodanikud, ka hääleõigus sõltub üldjuhul kodakondsusest. Samuti on mitmed riigi julgeolekuga seotud ametialad ja tegevused lubatud ainult kodanikele. Siia kuuluvad õigus ja kohustus teenida kaitseväes, õigus töötada riigiametnikuna, õigus luua erakondi ja kuuluda nendesse. Lühidalt öeldes kujutab kodakondsus endast riigi ja tema kodaniku vastastikust suhet. Kodanikul pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused riigi vastu. Teisalt ei saa ka riik ainult käskida-kamandada, vaid peab tagama tingimused kodanikuvabaduste kasutamiseks.
Selle jutu põhjal võib tunduda, et kodakondsusel, kodanikuõigustel ja inimõigustel polegi mingit seost. Tõepoolest, osalt on selles osas eksitavad keelelised erinevused, nimelt kasutatakse inglise keeles põhiliste inimõiguste märkimiseks väljendit civil rights ehk kodanikuõigused . Siia kuuluvad need nõudmised, mille püstitasid valgustusfilosoofid ja Prantsuse revolutsionäärid 18. sajandil – võrdsus seaduse ees, õiglane kohtupidamine, usu-, sõna- ja mõttevabadus, isikupuutumatus ja muu taoline. See väljend pole aga seotud mitte riikliku kodakondsuse, vaid hoopiski kodanikuühiskonnaga. Eesti keeles väljendab paraku seesama sõnaühend ka Eesti Vabariigi kodanike ainuomaseid õigusi ning sellest tulenebki mõningane segadus .
Omaette kohtlemist vajavad inimõiguste alal apatriidid ehk kodakondsuseta inimesed. Oma kodanikke kaitseb riik nii kodu- kui välismaal, pakkudes neile vajadusel ka varjupaika ja juriidilist abi. Kui inimesel aga polegi õiguslikku kodumaad , siis kes peaks tema eest hea seisma? Eriti teravaks muutub see küsimus sõja oludes, kui suured pagulashulgad otsivad varjupaika välisriikides. Kuna pagulaste õiguslik staatus on ebamäärane, takistab see ka mitmete elementaarsete inimõiguste (inimväärsed elutingimused , töölevõtmine) korraldamist.
Tulenevalt võimalikest probleemidest tahavad rahvusvahelised organisatsioonid, et kodakondsust oleks võimalik omandada mõistlikel tingimustel. Kodakondsuseta inimeste suur osakaal ühiskonnas ei tule stabiilsusele kasuks. Eesti rahvastikust moodustasid apatriidid 2003. aastal umbes 12 protsenti, mis on rahvusvahelises võrdluses üpris kõrge näitaja.

Postmodernne ühiskond

Tänapäeva maailma, aga ka mõnd arenenud ühiskonda, nimetatakse sageli postmodernseks. Räägitakse ka postmodernismist kunstis ja kirjanduses. Järgnevalt püüamegi mõista, mis see postmodernne ühiskond siis õieti on, kust see ilmus ja kuidas meie igapäevaelu mõjutab.

Modernse ja postmodernse ühiskonna erinevused

Eesliide post- tähendab millegi järel, pärast. Seega siis on postmodernne ühiskond see, mis järgnes modernsele. Ometigi ei kujuta postmodernne ühiskond erinevalt industrialismi-postindustrialismi arengust endast modernse ühiskonna jätku. Pigem peavad ühiskonnateadlased modernsust ja postmodernsust vastanditeks, tuues välja rohkeid erinevusi.
Modernne ühiskond (19. sajand – 20. sajandi esimene pool), mis tugines kapitalismile ja tööstuslikule tootmisele, oli hästi organiseeritud. Seda iseloomustasid jaotus klassideks, hierarhiline võimusüsteem ja bürokraatia . Lisaks klassisolidaarsusele oli tähtsaks identiteedikujundajaks rahvusriik. Suhted klasside ja erineva kodakondsusega inimeste vahel olid modernses ühiskonnas selged ja püsivad. Rahvusriikide selgepiirilisus võimaldas eristada soomlasi , britte, prantslasi jt nende kodakondsuse alusel; klassijaotuse selgepiirilisus võimaldas eristada Briti kaevurit Briti ettevõtjast või avalikust teenistujast. Samuti olid Briti ja Soome töölised sarnased oma klassi alusel, kuid erinevad kodakondsuse alusel. Modernses ühiskonnas oli võimalik üpris suure tõenäosusega ette ennustada sedagi , kuidas hääled valmistel jagunevad.
Lisaks püsivale identiteedile iseloomustas modernset ühiskonda mõistlikkus, arvepidamine ja asisus. Nii ühiskonna progressi kui ka elujärje paranemist mõõdeti ennekõike rahas, kaupades ja asjades.
Modernismiajastul arenes ühiskond kiiresti: kasvas jõukus, tõusis turvalisus ja heaolu, laienes toetus inimõigustele ja vabadustele. See üleüldine progress tegi modernismist optimistliku elufilosoofia, mis uskus inimkonna võimesse hankida tõeseid teadmisi ümbritseva kohta. Samuti uskus modernism , et inimesed on suutelised neid teadmisi kollektiivselt rakendama , muutmaks elu paremaks ja suunamaks maailma inimarengut. Modernism hindas kõike seda, mis oli uus ja kaasaegne, vanades kommetes ja traditsioonilises kultuuris ei nähtud midagi nii väärtuslikku, mida peaks kindlasti hoidma.
Postmodernset ühiskonda, mis kujunes 20. sajandi viimasel veerandil, nimetatakse ka disorganiseerunud kapitalismiks. See tähendab majanduse ja valitsemise detsentraliseerimist, võimu hajumist, suhete ja kihistuse muutumist ebapüsivaks ning kiiresti liikuvaks. Majanduses ilmusid väga erineva suurusega ja tegevusprofiiliga ettevõtted, traditsiooniliste ketrusvabrikute kõrvale tulid teenindusfirmad, virtuaalsed bürood ja investeerimisfirmad, mis müüsid ainult ideid, mitte käegakatsutavat kaupa. Inimesed muutusidkindla sotsiaalse klassi esindajatest individuaalse maitsega tarbijateks. Tohutu tarbimisvalik muudabomakorda kultuuri katkendlikuks ja kultuuritarbimise ebajärjekindlaks. Üks ja sama inimene vaatab vesterne, kuulab reggae’d, sööb lõunaks hamburgerit ja õhtuks pilaffi, kannab päeval šanellkostüümi ja õhtul teksaseid. Vabrikutööline, kontoriametnik ja mänedžer ei eristu enam üksteisest oma tarbimisvõimaluste ja elustiili poolest nagu see oli modernismi ajastul.
Klassikuuluvus ei mõjuta enam inimese käitumist ja tulevikku, selleks et olla elus edukas, peab igaüks ise oma eluteed planeerima. Näiteks õpib tänapäeval ülikoolis väga erineva sotsiaalse päritoluga noori, kelle tööalane karjäär oleneb vaid harva vanemate staatusest.
Individualiseerumist süvendab ka tööturu muutumine paindlikumaks. See väljendub nii tööjõu liikumises kui ka paindlikes hõivevormides (nt projektitöö , osaajaga töö, distantshõive, füüsilisest isikust ettevõtjad ). Kui tööstusühiskonnas oli vahe töö- ja puhkeaja vahel lausa olemuslik, siis postmodernses ühiskonnas see kipub kaduma. Kuna teadmised ja informeeritus on olulised, siis on keeruline otsustada, kas õhtul teleuudiseid vaatav ärimees ja tema õpetajannast elukaaslane teevad tööd või puhkavad. Sama lugu on kohvikutes rüperaalidega istuva seltskonnaga. Tänapäeval juhtub sageli sedagi, et inimene vahetab elu jooksul mitu korda ametit või omab korraga mitut tööandjat.
Kokkuvõtvalt ilmestab postmodernset ühiskonda jäikade piiride kadumine, kõik nähtused ja suhted muutuvad ebakorrapärasemaks, raskemini defineeritavaks. Inimesel on suurem vabadus, kuid samas ka suurem vastutus oma elu ja käekäigu korraldamisel, kui tal oli organiseeritud tööstusühiskonnas.

Teadmiste ja väärtuste roll ühiskonnas

1980. aastatel uuris Jean-François Lyotard teadmiste arengut moodsas lääne ühiskonnas. Ta jõudis tõdemusele, et inimeste väärtusmaailm ning teadmiste süsteem on veerandsajandiga tohutult muutunud.
Modernismiajastul valitsesid suured sotsiaalsed teooriad, nagu marksism , liberalism, heaoluriigi kontseptsioon. Niisuguseid teooriaid, mis seletavad olulisi ajaloosuundumusi (nt kapitalismi kujunemist, demokraatia sündi) ja nende tagajärgi, nimetas Lyotard suurteks narratiivideks. Suured narratiivid väärtustavad nähtusi ja fakte, loovad kangelasi ja antikangelasi. Nende abil kujundati inimeste identiteeti, need andsid omamoodi käitumisjuhiseid, kuidas olla ja elada.
Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused löövad kõikuma. Näiteks pole radikaalsete mõtlejate meelest võimalik juurutada ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest muhameedlaste arusaam inimõigustest on hoopis teistsugune kui kristlastel. Lyotardi meelest ei suuda ükski klassikaline ideoloogia enam anda retsepti, kuidas tänases ebakindlas maailmas toime tulla. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub individualistlikuks, pihustub osakesteks. Nii kuulutaski Lyotard, et suured narratiivid on end ammendanud, ükski ühiskonnakäsitus pole parem või õigem kui teised. Kõik on võrdsed, ent samas on kõigi nende väärtus küsitav, kahtluse alla seatav. „Kust me teame, et me teame?” küsib Lyotard.
Tõe suhtelisuse kõrval arutlevad sotsiaalteadlased ka virtuaalse (ehk näilise) ja reaalse maailma vahekorra üle postmodernsel ajastu. Televisioonist ja internetist küllastunud argikultuur ähmastab piire reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, kujuneb virtuaalne reaalsus . Tuntud postmodernismiteoreetik Jean Baudrillard on kirjeldanud, kuidas televaatajad hakkasid helistama arsti mänginud teletähele, et saada tervisealast nõu. Baudrillard on esitanud ka väite, et USA ja Iraagi vaheline Lahesõda polnudki midagi enamat kui TV ja arvutimängude simulatsioon. Tema sõnul me ei tea, mis Iraagis tegelikkuses toimub, me usume telepildis nähtut ja peame seda tegelikkuseks.

Inimsuhted postmodernses ühiskonnas

Ühiskonda on läbi sajandite koos hoidnud inimeste kooskonnad – pere, naabruskond, kirikukogudus. Tööstusrevolutsiooni tagajärgi hinnates hoiatas tuntud sotsioloog Emile Durkheim ühiskonna killunemise ja seadusetuse ( anoomia ) eest. Ta pidas silmas, et kahaneb perekonna ja kiriku positsioon ning traditsioonilised väärtused, mis inimestele elus toeks olid, löövad kõikuma,. Modernne ühiskond suutis anoomiale (kaosele) vastu seista rahvusriigi ja heaoluriigi väljaarendamisega. Sellega loodi ka uus ühtekuuluvustunne inimeste vahel.
Sotsioloogide meelest kerkib postmodernses ühiskonnas uuesti oht, et sotsiaalsus laguneb. Inimene muutub individualistlikumaks, läbikäimine ja ühistegevus väheneb. Inimene vahetab sagedamini tööandjaid ja töökaaslasi; kunagi nii tähtsaks identiteedi vormijaks olnud töökollektiiv kaotab oma mõjujõu. Inimene tunneb end üksildasena ka tööl olles, mis olnuks mõeldamatu tööstusühiskonnas.
Mitmed inimesed ei tööta sest, ei tunne selleks vajadust. Nii hävib tööeetika, st need moraalsed väärtused ja tahtejõud, mida töötamine õpetab (distsipliin, oskus pingutada, koostöö ja vastastikune seotus ). Tõepoolest, töötute soovimatus võtta vastu ka viletsamaid töökohti ning ise pingutada töö leidmise nimel on kujunenud arvestatavaks probleemiks..
Lisaks individualistlikele töösuhetele kritiseerivad ühiskonnateadlased ka postmodernse ühiskonna linlikku eluruumi, mis põhjustab anonüümsust ja ükskõiksust teiste vastu. Anonüümsusest tekivad omakorda uued probleemid – koostöö ja koostehtu hävitamine, lõhkumine, vägivallatsemine. Võib ju pahatihti näha, et lumelinn või mänguväljak on puruks pekstud, istutatud puud murtud, seinad soditud. Ülim vabadus, mida postmodernne ühiskond pakub, on ühelt poolt hea – loo endale identiteet, nagu tahad , ole selline, nagu tahad. Teisalt tekitab see pidevat stressi, kuna pole ametlikke standardeid, ning pidevalt on vaja endal leida lahendusi ja teha valikuid.
Postmodernistlik sotsiaalfilosoofia on vaid paar aastakümmet vana, bestselleriteks kujunenud (Baumanni, Becki, Baudrillardi ja teiste) teosed ilmusid alles 1990. aastatel. Seetõttu on täna vara öelda, mis nende seisukohtadest läheb sotsioloogia kullafondi sarnaselt Marxi , Weberi või Belli teooriatele. Kindlasti ei saa nõustuda kõigega, mida postmodernistid väidavad. Kuid sama suure tõenäosusega võib aduda, et postmodernism avaldub ka Eesti ühiskonna igapäevaelus.

Kokkuvõte

Suhtlusvahendite kiire levik ja uued leiutised suurendavad info kättesaadavust, kuid see ei toimu ühtmoodi kõikides maades. Kõrge arengutasemega riikides kasutab Internetti umbes pool kogu elanikkonnast, Araabia, Sahara Aafrika ja Lõuna-Aasia maades vaid alla 1%. Väga palju erineb ka infole juurdepääsu hind. Näiteks Internetiühendusele kulus 2000. aastal USA-s 1% protsenti kuu keskmisest sissetulekust, Nepaalis tulnuks aga maksta kolme kuu töötasu. 2005. aastal oli sama näitaja Eestis moodustas Interneti püsiõhenduse maksumus umbes 4% keskmisest palgast.
Tänapäeva maailmas on info üha tähtsam nii üldise haridustaseme tõstmisel kui ka majanduse konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel. Infotehnoloogiline areng on tihedalt seotud nii globaliseerumise kui internatsionaliseerumisega.
Rahvusriikide olemasolu de iure pole täna ohus ei Euroopas ega maailmas. (Sõjaline okupatsioon on äärmuslik tee, mida ei saa seostada globaalsete arengutrendidega). Peamiseks mureks on aga riikide reaalne suutlikkus otsustada oma majanduse või sotsiaalarengu üle.
Maailma julgeolekualane olukord pole sajandite ja isegi mitte aastakümnete lõikes olnud ühesugune. Vahel on maailm turvalisem ning rahu paremini tagatud, siis jälle olukord pingestub. Näiteks järgnes Teisele maailmasõjale n-ö külm sõda, mille raamesse mahtusid omakorda pingelõdvendusperioodid, mil Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid kärpisid vastastikku relvastust (1960.–1970. aastatel). Külm sõda lõppes 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemisega ja 20. sajandi viimane aastakümme kujunes suhteliselt rahulikuks. 21. sajandi alguses halvenes olukord taas, põhjuseks islamifundamentalistide terrorism ja USA agressiivne välispoliitika.
Vajadust rahu kindlustamiseks midagi ette võtta tajusid poliitikud eriti teravalt Teise maailmasõja lõppedes.
Jõuti arusaamale, et rahu tagamiseks tuleb luua rahvusvaheline organisatsioon, milleks saigi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO, ingl United Nations Organizations – UNO). ÜRO eesmärkideks seati ühendada rahvad ning vältida sedakaudu sõdu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat ja edendada rahvaste kõigekülgset koostööd. Täna on praktiliselt kõik maailma riigid ÜRO liikmed. ÜRO-d juhib Peaassamblee poolt viieks aastaks valitav peasekretär (aastail 1997–2006 Kofi Annan). Peasekretär peab seisma kogu organisatsiooni ja maailma tervikliku arengu eest ega tohi kallutada ÜRO tegevust ühegi riigi huvidest lähtuvalt.
Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, kuna puudutavad ühteviisi kõiki inimesi, sõltumata nende soost, vanusest, rahvusest, päritolust, staatusest ja usutunnistusest. Inimõigusi käsitleva alusdokumendi – Inimõiguste ülddeklaratsiooni, võttis vastu suurim rahvusvaheline organisatsioon ÜRO, mis väljendab inimõiguste rolli maailma ühendajana.
Tänapäeva maailma, aga ka mõnd arenenud ühiskonda, nimetatakse sageli postmodernseks. Räägitakse ka postmodernismist kunstis ja kirjanduses. Järgnevalt püüamegi mõista, mis see postmodernne ühiskond siis õieti on, kust see ilmus ja kuidas meie igapäevaelu mõjutab.
Eesliide post- tähendab millegi järel, pärast. Seega siis on postmodernne ühiskond see, mis järgnes modernsele. Ometigi ei kujuta postmodernne ühiskond erinevalt industrialismi-postindustrialismi arengust endast modernse ühiskonna jätku. Pigem peavad ühiskonnateadlased modernsust ja postmodernsust vastanditeks, tuues välja rohkeid erinevusi.

Kasutatud kirjandus

„Ühikonnaõpetus“ Gümnaasiumiõpik – Katrin Olenko, Anu Toots

http://raulpage.org/koolitus/yhisk12.pdf