Ühiskonnaõpetus II (0)

Q: Milline võiks olla euroliidu tulevik?

Vastus leiad õppematerjalist: Ühiskonnaõpetus II

Q: Mida aga teha kui majandus on n-ö ülekuumenenud?

Vastus leiad õppematerjalist: Ühiskonnaõpetus II

Keskkool - Ühiskond - Ühiskonnaõpetus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Milline võiks olla euroliidu tulevik?
Mida aga teha kui majandus on n-ö ülekuumenenud?

17
ÜHISKONNAÕPETUSE ARVESTUS II
Ühiskonnaõpetuse arvestustöö II
Rahvusvahelised suhted, EL, rahandus, majandus, haridus
1-2 Lauri Sokk 3-4 Artur Käpp 5-6 Mihkel Visnapuu 7 Jaan-Eerik Past 8 Liisa Sekavin 9-10 Elis Paasik 11-12 Hanna Loodmaa 13-14 Fred Värsi 15-16 Katrina Sepp 17-18 Eliis Reino-Alberi 19-20 Liisa- Reet Piirimäe
‎1. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted, meetodid, näited
2. Eesti kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse
3. Tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid : ÜRO, OSCE
4. Tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid
5. Euroopa Liit: riigid, euro-tsoon, Schengen
6. Euroopa Liit: institutsioonid : Ülemkogu, Ministrite Nõukogu, Kontrollikoda
7. Euroopa Liit: institutsioonid: Parlament , Kohus, Komisjon
8. Euroopa Liit : kujunemine ja tulevik
9. Rahvusvaheline suhtlemine , postmodernne ühiskond
10. Rahvusvaheline suhtlemine: globaliseerumine, põhjused ja tagajärjed
11. Rahvusvaheline suhtlemine: globaalprobleemid
12. Rahvusvaheline suhtlemine: inimõigused
13. Majanduspoliitika : riigi peamised majandusnäitajad
14. Raha- ja fiskaalpoliitika
15. Otsesed ja kaudsed maksud
16. Riiklikud ja kohalikud maksud
17. Üldised ja sihtotstarbelised maksud
18. Hariduspoliitika
19. Sotsiaal- ja tööhõivepoliitika
20. Euroopa Nõukogu

Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja normid
Rahvusvaheline julgeolek sõltub kolme liiki faktoritest:
*põhjalikest ning olulistest muutustest mõnes suurriigis
*suhetest suurriikide(või riikide blokkide) vahel
*tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses
Üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid:
*hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest
*lahendada tülid rahumeelselt
*pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust
*austada riikide suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi
*mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse
*austada inimõigusi ja inimese põhivabadusi
*edendada koostööd riikide vahel
*järgida rahvusvahelise õiguse norme
Nende põhimõtete täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, millest peamised on diplomaatilised suhted, majanduslik koostöö ning rahvusvahelised lepingud.
Diplomaatilised suhted saavad alguse, kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt. Vormiliselt tähendab see suursaadiku kui riigi ametliku esindaja vastuvõtmist riigipea poolt.
Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis ning oleneb kaasatud riikide olukorrast ja nendevahelistest suhetest. Lisaks regulaarsele kaubavahetusele, investeeringutele ning koostootmisele annavad jõukamad riigid teistele maadele ka mitmesugust majandusabi. Välisabi võib seisneda raha või kaupade annetamises, samuti vajalike spetsialistide lähetamises (nn arenguabi ). Mõnikord antakse abi ka soodsa laenuna (nt Marshalli plaan).
Välisabi eriliigiks on humanitaarabi , mida osutatakse looduskatastroofides kannatanud riikidele, aga ka tsiviilelanikkonna abistamiseks sõja üle elanud riikides. Rahumeelse rahvusvahelise suhtlemise kolmas põhivahend on lepingud. Need on seaduslikult siduvad dokumendid, mille kaudu kaks või enam riiki vormistavad läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe. Mõni leping on saanud aluseks rahvusvahelisele või piirkondlikule organisatsioonile, näiteks ÜRO põhikiri ja Euroopa Majandusühenduse asutanud Rooma leping. Teist liiki lepingud sätestavad allakirjutanud riikide käitumisstandardid, näiteks Euroopa tavarelvastuse leping, sõjavangide kohtlemise, vabakaubanduse ja topeltmaksustamise vältimise lepingud.
Lisaks sellele saab ka rahvas avaliku arvamuse kaudu välispoliitikat mõjutada.

Eesti kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse
EN(Euroopa nõukogu) – rahvusvaheline organisatsioon (47 liikmesriiki), mille tegevusvaldkonnad on inim-,sotsiaal- ja keelelised õigused
(1949/1993)
NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon) – julgeorganisatsioon, mis on sõjalis-poliitiline liit(28 liikmesriiki). (1949/2004)
OSCE(Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) – püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktijärgsele sotsiaalsele taastustööle, sealhulgas inimõiguste tagamisele. OSCE-l on 56 liikmesriiki. (1975/1991,92)
ÜRO(Ühenenud Rahvaste Organisatsioon) – organisatsioon, millel on 192 liikmesriiki ning mille eesmärk on rahu ning inimõiguste tagamine (1945/1991)
EL(Euroopa Liit) – Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. (1951,57/2004)
WHO(Maailma Tervishoiuorganisatsioon) - Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on loodud 7. aprillil 1948. aastal.
IMF(Rahvusvaheline Valuutafond) – on rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon, mille loomises lepiti kokku 1944. aastal
Maailmapank - Maailmapank ehk Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (International Bank for Reconstruction and Development , IBRD) on rahvusvaheline finantsasutus. Maailmapanga missioon on arengumaade majanduse edendamine.

Tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid: ÜRO, OSCE
ÜRO - Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on Rahvasteliidu järglane, mis on loodud 26. juunil 1945 San Franciscos – algselt 51 liimesriiki. ÜRO eesmärgiks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine – world peace . Täna on praktiliselt kõik maailma riigid ÜRO liikmed – 192 liikmesriiki. ÜRO-d juhib Peaassemblee poolt viieks aastaks valitav peasekretär (2007-praguseni on selleks Ban Ki- Moon ). ÜRO ei tegele mitte ainult vahetu rahutagamisega, vaid suuremahulised on ka arenguprogrammid, mille kaudu toetatakse majanduslikku ja humanitaarset progressi maailma vaesemates maades. ÜRO on ainus ülemaailmse ulatusega julgeolekuorganisatsioon . Lisaks eksisteerib mitmeid regionaalseid organisatsioone, millest mõned tegelevad otseselt ka julgeoleku küsimustega. Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991.
ÜRO koosneb:

Peaassemblee – Koguneb kord aastas ÜRO peakorteris New Yorgis ning kujutab endast esinduslikku rahvusvahelist foorumit. Peaassemblee võtab arutelude põhjal vastu resolutsioone, mis on paraku üksnes soovituslikud. Väga olulised või praktilist tegutsemist nõudvad asjad edastab Peaassamblee Julgeolekunõukogule, kes saab nende täitmise muuta kohustuslikuks .
Julgeolekunõukogu – ÜRO süsteemis üks olulisemaid kogusid, kelle põhiülesandeks on lahendada riikidevahelisi tüliküsimusi, ennetada ja maha surude agressioone, tagada rahu.Iga liikmesmaa kohustus on anda osa oma relvajõudusid ÜRO julgeolekunõukogu kasutusse, kui seda nõuab rahvusvaheline olukord. Juhib ÜRO sõjalisi rahutagamisoperatsioone. Koosneb 15 riigi esindajatest, kellest 5 on alalised liikmed(tuumariigid – ÜRO asutajaliikmed ) ja 10 valitakse iga kahe aasta tagant ümber. Julgeolekunõukogu otsused kõigile liikmesmaadele kohustuslikud.
Rahvusvaheline kohus - ÜRO tähtsaim juriidiline organ. Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusküsimusi ja muid ÜRO organite poolt tõstatatud õiguslikke küsimusi.
Hooldusnõukogu - kontrollib ÜRO halduse alla kuuluvaid territooriume.
Majandus ja Sotsiaalnõukogu
Sekretäriaat

ÜRO juurde kuuluvad veel:

WTO – maailma kaubandusorganisatsioon,
WHO – Maailma Terviseorganisatsioon,
UNESCO – Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon
...

ÜRO abiorganisatsioonid:

UNICEF – ÜRO Lastefond
UNDP – ÜRO Arenguprogramm
...

OSCE – Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, asutati 1975. aastal NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide poolt. Täna on OSCE-l 155 liiget. OSCE nõukogu asub Viinis . OSCE esimees vahetub iga aasta ning esimeheks on eesistujariigi välisminister. Esimehe asetäitjateks on eelnev ja järgnev esimees. Eesti ühines OSCE-ga aastal 1991.

Püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktijärgsele sotsiaalsele taastustööle, sealhulgas inimõiguste tagamisele.
Pööratakse tähelepanu kodanikuõigustele ja –vabadustele.

Saadavad oma vaatlejaid vaatama, kas peetakse kinni vabade valimiste nõuetest.

Tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid
ASEAN –Kagu- Aasia Maade Assotsiatsioon
Kagu-Aasia maade majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise koostöö arendamine
EN –Euroopa Nõukogu (1949/1993)
Põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur.
G7 – Seitse juhtivat tööstusriiki
Majanduspoliitilised küsimused
IBRD – Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni - ja Arengupank e. Maailmapank
Eesmärk on arengumaade majanduse edendamine. Annab arengumaadele pikaajalisi laene .
IMF – Rahvusvaheline valuutafond
Rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon
NAFTA – Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepe
Eesmärk on kaotada aja jooksul liikmesriikide vahelised tollimaksud ning mitmesugused kvoodid.
NATO – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (1949/29. märts 2004)
Eesmärgid: Kultuuripärandi kaitse, teadusuuringud, kriiside ohjeldamine , rahuvalve väljaspool likmesmaade territooriumi.
Sõjaline organisatsioon, kuid hoidub rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest
Relvastatud kallaletungi ühele liikmesriigile käsitatakse kallaletungina kõigile lepinguosalistele
OECD – Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon
Tegeleb majanduspoliitikaga: üldise teabevahetuse, andmete kogumise, statistika avaldamise, majanduse analüüsi, prognooside ja muu sellisega.
Eesmärk tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust kõikjal maailmas.
OPEC – Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon
Põhiülesanne on liikmete naftatoodangu ja ekspordikvootide kinklaksmääramise läbi toornafta hinna reguleerimine maailmaturul
OSCE – Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioon (1975/9. detsember 1991) (3. piletis täpsemalt)
Püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja kaasa aidata konfliktijärgse sotsiaalsele taastustööle, sealhulgas inimõiguste tagamisele.
Pööratakse tähelepanu kodanikuõigustele ja –vabadustele.
SRÜ – Suveräänsete Riikide ühendus
SRÜ loodi poliitiliseks, majanduslikuks, humanitaar - ja kultuurialaseks koostööks endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel.
ÜRO (UN) – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (1945/1991) (3. küsimuses täpsemalt)
ÜRO eesmärgiks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine – world peace.
EL (EU) – Euroopa Liit (1957 Euroopa Majandusühendus – EMÜ (üks EL-i eelkäijatest)/1. mai 2004)
Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
WTO –Maailma Kaubandusorganisatsioon
Reguleerib riikide omavahelist kaubandust.
5. Euroopa Liit: riigid, euro-tsoon, Schengen
Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria , Eesti, Hispaania , Holland , Itaalia, Iirimaa , Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg , Läti, Malta, Poola, Portugal , Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia , Saksamaa, Slovakkia , Sloveenia , Soome, Suurbritannia , Taani, Tšehhi, Ungari.
Euroala ehk eurotsoon on ala, kus kehtib Euroopa Liidu ühisraha euro. 1998. aastal leppisid üksteist Euroopa riiki kokku ühisraha kasutuselevõtu tingimused ja euroala tekkis euro ametliku kasutuselevõtuga 1. jaanuaril 1999. aastal, need riigid olid Austria, Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa ja Soome.
Nendega liitus Kreeka, kes täitis need tingimused 2000 ja võttis euro kasutusele 1. jaanuaril 2001. Euromündid ja -paberraha tulid käibele 1. jaanuaril 2002.
Sloveenia täitis eurotingimused 2006 ja euro tuli käibele 1. jaanuaril 2007.
Küpros ja Malta täitsid eurotingimused 2007 ning euro tuli käibele 1. jaanuaril 2008.
Slovakkia täitis eurotingimused 2008 ja euro hakkas tuli käibele 1. jaanuaril 2009.
Eesti täitis eurotingimused 2009. Euro tuli käibele 1. jaanuaril 2011, vahetades välja Eesti krooni. Eestist sai euroala 17. riik.
14. juunil 1985 sõlmiti Schengenis lepe Belgia, Hollandi, Saksamaa, Prantsusmaa, Luksemburgi vahel, millega need riigid loobusid piirikontrollist sisepiiridel. See pani aluse Schengeni viisaruumile. Schengeni viisaruum on ala Euroopas, milles Schengeni leppe alusel on kaotatud riikidevaheline piirikontroll. Schengeni ruumi kuulub 25 riiki, mille hulgas on suurem osa Euroopa Liidu riike ja kolm Euroopa Liitu mitte kuuluvat riiki (Island, Norra ja Šveits). EL liikmetest ei kuulu viisaruumi Rumeenia, Bulgaaria, Küpros. Suurbritannia ja Iirimaa pole samuti liitunud, kuid osalevad Schengeni koostöös (politseitöö, võitlus uimastite vastu ja kaasatus teabesüsteemi SIS loomisse).
6. Euroopa Liit: institutsioonid: Ülemkogu, Ministrite Nõukogu, Kontrollikoda
Euroopa Ülemkogu
Euroopa Ülemkogu asutati 1974. aastal selleks, et luua mitteametlik foorum riigipeade või valitsusjuhtide vahelisteks aruteludeks. Sellest kujunes kiiresti organ, mis määras kindlaks liidu eesmärgid ja seadis kursid nende saavutamiseks kõikides ELi tegevusvaldkondades.
Liikmesriikide presidendid ja/või peaministrid ja Euroopa Komisjoni president kohtuvad kuni neli korda aastas kohtumisel , mida nimetatakse Euroopa Ülemkoguks. Nendel tippkohtumistel lepitakse kokku ELi poliitika põhisuundades ja lahendatakse madalamal tasemel esile kerkinud probleeme (nt nõukogu istungitel ministrite tasemel lahenduseta jäänud probleeme).
Euroopa Ülemkogu määrab kindlaks Euroopa Liidu üldised poliitilised sihid ja prioriteedid . Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009 sai Euroopa Ülemkogust institutsioon . Selle eesistuja on Herman Van Rompuy.
Euroopa Ülemkogu annab liidule selle arenguks vajaliku tõuke ning määratleb selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedid. Ülemkogu ei toimi seadusandjana.
Euroopa Ülemkogu teeb oma otsused tavaliselt konsensuse alusel. Mõnel juhul võtab ülemkogu oma otsused vastu ühehäälselt või kvalifitseeritud häälteenamusega - olenevalt sellest, kuidas on aluslepinguga ette nähtud.
Ministrite Nõukogu
Ministrite Nõukogu kannab seadusandlikku funktsiooni, kuigi viimasel ajal saab üha enam õigusi seadusloomes kaasa rääkida ka Euroopa Parlament.
Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister. Seega on Nõukogu 25-liikmeline. Nõukogu koosseis muutub olenevalt sellest, missugust küsimust arutatakse. Teistest tähtsamaks peetakse välisministrite koosseisu, sest lisaks välispoliitikale arutavad nad ka EL-i sisepoliitikat, näiteks liidulepingute muutmist.Oluline roll EL-i valitsemises on täita Ministrite Nõukogu eesistuja institutsioonil. Ministrite Nõukogueesistuja koht kohustab eesistujariigi esindajaid juhtima kõiki Ministrite Nõukogu istungeid. Eesistujariik vahetub iga poole aasta tagant.
Otsuseid võtab Ministrite Nõukogu vastu hääletamise teel. Omapärane on see, et ministritel pole hääli võrdselt, vaid vastavalt oma riigi rahvaarvule. Suurematel riikidel, nagu Prantsusmaa, Saksamaa,
Suurbritannia ja Itaalia, on rohkem hääli – 29, väiksematel riikidel vähem. Eesti ministril on näiteks vaid neli häält. Kokku on Ministrite Nõukogus 321 häält. Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vähemalt 258 häält, mis on antud nõukogu liikmete enamuse poolt. Sellisel juhul on tegemist nn kvalifitseeritud häälteenamusega.
Ministrite Nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena, mille kohustuslikkuse aste on erinev. Kõige rangem on määrus, mis kuulub kogu mahus täitmisele kõigi liikmesriikide poolt. EL-i määrus sarnaneb ühe riigi parlamendi poolt vastu võetavale seadusele, st see on kohustuslik täitmiseks ja ülimuslik teiste õigusaktide suhtes. Direktiiv kuulub samuti täitmisele, kuid liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas ta tagab direktiivis sätestatud nõude. Otsus ja arvamusavaldus adresseeritakse ühele konkreetsele riigile, ettevõttele või eraisikule . Otsuse täitmine on kohustuslik, arvamus kannab ainult soovituslikku iseloomu.
Euroopa Kontrollikoda
Kontrollikoda asutati 1975. aastal. Selle asukoht on Luksemburgis. Kontrollikoja põhiülesanne on kontrollida, kas ELi tulud laekuvad nõuetekohaselt ning kas rahalisi vahendeid kasutatakse juriidilises ja majanduslikus mõttes õigesti ja eesmärgipäraselt. Kontrollikoja eesmärk on tagada, et maksumaksjate raha kasutatakse hästi ning seepärast on kontrollikojal õigus kontrollida iga isikut või organisatsiooni, kes tegeleb ELi rahaliste vahenditega.
Kontrollikojas on igast liikmesriigist üks liige, kelle nimetab ametisse nõukogu kuueks aastaks, kusjuures teda võib pärast ametiaja lõppu tagasi nimetada. Kontrollikoja liikmed valivad endi hulgast kolmeks aastaks presidendi. Vítor Manuel da Silva Caldeira Portugalist valiti 2008. aasta jaanuaris presidendiks.
Üks tema põhiülesandeid on aidata asutusi , kelle pädevusse kuuluvad eelarveküsimused (Euroopa Parlament ja nõukogu), esitades neile igal aastal auditi aruande eelmise aasta kohta. Enne kui parlament otsustab, kas see, kuidas komisjon eelarvega ümber on käinud, heaks kiita või mitte, töötab parlament kontrollikoja aruande põhjalikult läbi. Kui parlament jääb sellega rahule, saadab kontrollikoda nõukogule ja parlamendile kinnituse, et Euroopa Liidu maksumaksjate raha kasutati hästi.
Lisaks ütleb kontrollikoda oma arvamuse ELi finantsalaste õigusaktide ja pettusevastaste meetmete ettepanekute kohta.
Kontrollikojal endal ei ole mingeid õiguslikke volitusi. Kui audiitorid avastavad pettust või ebaseaduslikku tegevust, teavitavad nad sellest viivitamatult Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF).
7. Euroopa liit: institutsioonid: Parlament, Kohus, Komisjon
Euroopa kohus:
Ainuõigus tõlgendada lepinguid ja seadusi. Peale oma riigi kohtute läbimist võib igaüks eurokohtu poole pöörduda. EL-i õigusaktid on ülimuslikud liikmesriikide üle (konflikti puhul muudetakse riigi seadust). Igast riigist saadetakse kuueks aastaks üks kohtunik , kes ei tohi oma riigi huve eriliselt esindada. Ei tegele kriminaalasjadega, pea kõik muu esindatud .
Euroopa parlament on Euroopa Liidu esinduskogu. Sellel on 736 liiget. Omab seadusandlikku vetoõigust (kasutab seda ka). Võib avaldada komisjonile umbusaldust. Otsesed valimised toimuvad iga 5 aasta järel kõigis liikmesriikides. Mandaatide arv igast riigist sõltub rahvaarvust (väikeriikide kasuks on igale riigile kindlalt antud mingi arv kohti).
Parlament kohtub Strassbourgis või Brüsselis.
Fraktsioonid on ideoloogiate mitte rahvuse põhjal. Suuruse järjekorras: Rahvapartei (Tunne Kelam), sotsiaaldemokraadid (Ivari Padar ), liberaaldemokraadid (Kristiina Ojuland, Siiri Oviir, Vilja), rohelised (Indrek Tarand), konservatiivid ja reformistid, ühendatud vasakpoolsed ja Põhjamaade rohelised, vaba ja demokraatlik Euroopa, fraktsioonitud (liikmeid vast ei pea teadma).
Euroopa komisjon on sisult Euroopa valitsus e. täitevvõim. See on alaline organ, mis tegutseb Brüsselis. Sellel on 26 volinikku (+president Barroso). Nad kandideerivad oma riigist (aga ei tohi olla erapoolikud), ametisse hääletab Europarlament. Volinik on nagu minister, tal on kindel valdkond, mille eest ta vastutab. "Ministeeriume" kutsutakse peadirektoriaatideks.
Ametlikud keeled on inglise, saksa ja prantsuse, aga kõik tuleb tõlkida kõigisse EL keeltesse.
Komisjoni ülesanded: algatada seaduseelnõusid, valmistada ette Ministrite Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu istungeid, jälgida Ministrite Nõukogu otsuste täitmist (nt suhkrutrahv), hallata EL-i eelarvet, esindada EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides.
Seadusandlik võim:
Liidulepingute osas pole parlamendil sõnaõigust. Ministrite Nõukogus ja parlamendis mõlemas hääletatakse transpordi, keskkonna, arenguabi, tööohutuse, regionaalarengu, sotsiaalpoliitika üle. Mõlema nõusolekut vajab kultuur ja tehnoloogia , siseturg ja Tarbijakaitse , diplomite tunnistamine(?). See on kaasotsustamismenetlus, kus parlamendil on vetoõigus.
8. Euroopa Liit: kujunemine ja tulevik
1951: kuus asutajaliiget loovad Euroopa Söe- ja Teraseühenduse
Pariisi lepinguga loodi kuue asutajariigi vaheline (Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksa Föderatiivne Vabariik) ühine söe- ja teraseturg. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
1957: Rooma lepinguga luuakse ühisturg
Tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult, töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika.
1973: ühenduse liikmete arv suureneb üheksani ja töötatakse välja ühtsed tegevuspõhimõtted
Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik
1979: esimesed Euroopa Parlamendi otsevalimised
1981: esimene nn Vahemere piirkonna laienemine
Kreeka, Hispaania ja Portugal. vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.
1993: ühtse turu väljakujundamine
1993: Maastrichti lepinguga luuakse Euroopa Liit
Berliini müüri langemine, Saksamaa taasühinemine, NSV Liit laguneb. Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille võttis vastu Euroopa Ülemkogu. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).
1995: Euroopa Liidu liikmete arv suureneb 15ni
Austria, Rootsi ja Soome
2002: käibele tulevad euro paberraha ja mündid
2004: kümme uut riiki ühinevad ELiga
endised nõukogude bloki liikmed (Bulgaaria, Poola, Rumeenia ja Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endise Jugoslaavia vabariik (Sloveenia) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta). 2007- Bulgaaria, Rumeenia.
Tulevik
Jätkub Euroopa lõimimine valdkondades, mille puhul liikmesriigid leiavad, et koostöö tegemine traditsioonilises ELi raamistikus (kaubanduse, globaliseerumise, ühisturu, piirkondliku ja sotsiaalse arengu, teadusuuringute ja arengustegevuse, majanduskasvu ja tööhõivet soodustavate meetmete vallas jm) on nende endi huvides.
Liikmesriikide ja ELi ning ELi ja tema kodanike vahelisi suhteid reguleerivate eeskirjade ajakohastamine on hiljuti lõpule jõudnud.Euroopa Liidu juhid on allkirjastanud uue lepingu – Lissaboni lepingu.Kui kõik liikmesriigid lepingu ratifitseerivad, saab sellest lepingust ELi õiguslik raamistik ja abinõu tulevaste probleemide lahendamiseks ning kodanike vajaduste rahuldamiseks. ( Lissaboni leping hõlmab praktilisi muudatusi, et viia algselt kuue liikmesriigiga ELi ülesehitus vastavusse 27 liikmesriigiga liidu vajadustele. Leping sõlmiti 2007. aastal, kuid ta jõustub alles siis, kui kõik liikmesriigid on lepingu ratifitseerinud. Lepinguga muudetakse EL demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks, võetakse kasutusele lihtsustatud menetlused ja hääletamise kord, tagatakse asjaomases hartas kehtestatud põhiõigused ning ELile luuakse võimalus esitada maailmas oma seisukohti ühel häälel.)
Lepingu põhisätted
Euroopa Parlamendile antakse suuremad seadusandlikud ja eelarvevolitused.
Liikmesriikide parlamentidele antakse ülesanne jälgida, et EL järgiks subsidiaarsuse põhimõtet.
Suurendatakse valdkondade arvu, mille puhul toimub nõukogus hääletamine kvalifitseeritud häälteenamusega.
Volitused ja kohustused jagatakse liidu ja liikmesriikide vahel selgemini.
Õiguslikult siduva põhiõiguste hartaga tagatakse Euroopa kodanike vabadused ja õigused.
Euroopa Ülemkogu valib oma eesistuja kahe ja poole aasta pikkuseks ametiajaks;teda võib ühe korra tagasi valida.
Luuakse Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, et suurendada ELi välistegevuse mõju, ühtsust ja silmapaistvust.
Milline võiks olla euroliidu tulevik?
Õige vastus oleks ilmselt: seda ei tea mitte keegi. Praeguseks on käes seis, kus räägitakse võrdselt nii föderaliseerumisest kui ka rahvuslikest huvidest. Üldiselt aga arvatakse, et edasiminek on üsna keeruline, kuni ei suudeta vastu võtta ühist põhiseaduslepingut, mis seni on läbi kukkunud. Selle vastuvõtmist aga häirib eri riikide sisepoliitiline õhkkond, mis seisab uute laienemistega kaasnevate riskide võtmise vastu. (Riho Laurisaar, Eesti Päevaleht)
9. Postmodernne ühiskond
Inimesed muutuvad kindla sotsiaalse klassi esindajatest individuaalse maitsega tarbijateks
Suur tarbimisvalik – kultuuri tarbimine muutub katkendlikuks (N.üks ja sama inimene kuulab hip-hop-i, kannab tööl shanellkostüümi ja õhtul teksaseid ning sööb salaja hamburgerit)
Tööline, kontoriametnik ja pankur ei eristu enam üksteisest oma tarbimisvõimaluste ja elustiili poolest
Postmodernset ühiskonda ilmestab jäikade piiride kadumine
Nähtused ja suhted on ebakorrapärased
Inimestel on suurem vabadus, kuid samas ka suurem vastutus
Inimsuhted postmodernses ühiskonnas:
Kahaneb perekonna ja kiriku positsioon
Löövad kõikuma traditsioonilised väärtused
Inimene muutub individualistlikumaks, läbikäimine ja ühistegevus väheneb
Hävib tööeetika (distsipliin, oskus pingutada, koostöö)
Linnalik eluruum , anonüümsus, ükskõiksus teiste vastu)
Ülim vabadus – olen selline, nagu tahan
Stress
10. Globaliseerumine
Mitmekülgseid arengusuundumusi üldistavaks mõisteks on kujunenud globaliseerumine,sotsiaalteadlaste ringis ka postmoderniseerumine .Globaliseerumise kõrval veel kaks olulist tendentsi nüüdismaailma arengus- rahvusvahelistumine e. Internatsionaliseerumine ja info-ja suhtlusvõrkude levik e. Digitaliseerumine.
Globaliseerumine e. Üleilmastumine vihjab ,et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Kadumas on kohaliku ja globaalse eristumine,mis kunagi oli nii selge ja enesestmõistetav.
Suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus.Sündmus ,mis toimub ühes riigis mõjutab ka teisi,ning mitte ainult naaberriike.Globaliseerumisprotsess mõjutab nii üksikindiviide kui ka firmasid ja valitsusi.Globaliseerumise kolm mõõdet:
Majanduslik üleilmastgumine-tekivad riigiülesed e. Rahvusvahelised korporatsioonid(nn. Multinatsionaalsed suurettevõtted)
Kultuuriline üleilmastumine- kujunevad ühtsed kultuurisümbolid ,ühtlustuvad kultuuritarbimine ja- väärtused
Poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid ,mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli.
1970.-1980 a. Seostati üleilmastumist peamiselt majandusega,pidades silmas lääne kapitali ja firmade levikut üle kogu maailma.Jõukad Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika juurtega suurkorporatsioonid rajasid oma tehaseid vähemarenenud maadesse ,lõigates kasumit sealse odava tööjõu ja tooreaine arvelt.Enamik toodetud rikkusest läks tagasi tuumikriikidesse,vähemarenenud maad kiratsesid endiselt.Koos majandusettevõtetega levisid ka tarbimiskultuur ja läänelikud väärtused,teravnesid ökoloogiaprobleemid.Tänapäeva globaliseerumine kujundab hoopis teistsugust maailma,kus muutuvad kõik suhted,mitte ainult majandus.globaliseerumine kujutab endast tegelikult tervet hulka protsesse,mis toimivad erineval ja tihti isegi vastukäivad moel.Üleilmastumine võib põhjustada ka konflikte ja arengutõrkeid.
Ulrich Beck on nimetanud nüüdisaegset globaliseeruvat maailma riskiühiskonnaks.Ta väidab,et erinevalt tööstusühiskondadest,mis jagasid omavahel hüviseid ja kaupu,peavad tänapäeva ühiskonnad olema valmis jagama riske ja probleeme.Jõukad industriaalriigid uskusid naiivselt,et kui nad viivad keskkonnakahjuliku tootmise ära arengumaadesse,vabanevad nad ise ebameeldivatest probleemidest.Tegelikult avaldub hoopis bumerangiefekt.Ohtra väetamise ja odava tööjõuga toodetud põllumajandustoodang jõuab tagasi rikastesse riikidesse ,sealsete inimeste toidulauale. Arengumaad pole ise sealjuures ise kuigivõrd huvitatud loodussõbralikust tootmisest ,kuna ähvardava näljahäda ja maailmaturu karmi konkurentsi oludes peavad nad ainsaks ellujäämise teeks võimalikult odavat tootmist, mis ei arvesta niisuguse majandamise tegelikku hinda.Suur vaesus põhjustab ka suuremaid riske.Kui tööstusajastul põhjustasid vaesus ja vähesed teadmised ja puudulik tehnoloogia ,siis nüüd on olukord vastupidine.Just teaduse ja tehnoloogia võimsuses peitub risk juhul,kui poliitikud ei ole valmis neid riske märkama ja ohjama.
Viimase veerandsajandi globaliseerumise on põhjustanud neli omavahel tihedasti põimunud tegurit:
uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, transpordi ja telekommunikatsiooni kiire areng – info kiire liikumine
uus rahvusvaheline tööjaotus – RVF-de teke
finantssfääri rahvusvahelistumine – kapitali vaba liikumine, RV- d finantsorganisatsioonid
rahvusvaheliste turgude suurenemine ja homogeniseerumine – RV kaubanduse lihtsustumine, piirangute (kvoodid, tollid) vähenemine
Tagajärjed:
säästetakse vähem, kulutatakse üha rohkem,
ühesugused tarbimis trendid levivad üle maailma,
teatud brändide tarbimine on muutunud elustiiliks.
RV kuritegevuse suurenemine
Globaliseerumine pole samaväärne internatsionaliseerumise e. Rahvusvahelistumisega.Rahvusvahelistumine tähendab tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel.Majanduses tähistab see aktiivset kaubavahetust: tooraine hangitakse ühest ja valmistoodang tarnitakse teise riiki.Väliskapitali kohalolekust ja väliskaubanduse tasakaalust on saanud riigi majanduse oluline mõõdupuu.
Internatsionaliseerumine avaldub ka hariduses.Üha enam noori õpib välisriikides,ülikoolid kasutravad külalislektoreid ja osalevad ühistes teadusprojektides.Sellise akadeemilise mobiilsuse üks põhjus on soov kogeda erinevaid õpetamis- ja teadustöö traditsioone,omandada mõne teise riigi või kultuuri teavet.
Info-ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju maailma arengule
Info ja kommunikatsioonitehnoloogiatel(IKT) on kasvav mõju kõikide riikide arengule.IKT arengutaseme ja selle kättesaadavusega seostatakse tänapäeval nii progressi kui retsessi.Need riigid ,kus internet ,telefon ja arvutis on luksusasjad,jäävad sotsiaal-majanduslikus arengus ühe rohkem maha.Kui varem külma sõja perioodil,ohustas maailma ideoloogiline lõhe,siis täna räägitakse üha sagedamini digitaalsest lõhest. Digitaalne lõhe kujuneb nüüdisaegsetele digitaalsetele infovahenditele juurdepääsu omavate ja mitteomavate inimeste vahel.Nn infovaesed on tihti vaesemad ka oma sissetulekute ja sotsiaalse kapitali poolest.Viletsamad teadmised ja sissetulek ei võimalda omakorda elatustaset parandada või maailmas ringi rännata.Nii kujuneb infotehnoloogilisest mahajäämusest omamoodi nõiaring,millest välja pääseda on väga raske.
Suhtlusvahendite kiire levik ja uued leiutised suurendavad info kättesaadavust,kuid see ei toimu ühtemoodi kõikides maades.Kõrge arengutasemega riikides kasutab internetti u. Pool kogu elanikkonnast,Araabia, Sahara Aafrika ja Lõuna-Aasia maades vaid alla 1 %.Väga palju erineb ka infole juurdepääsu hind.
Tänapäeval maailmas on info üha tähtsam nii üldise haridustaseme tõstmisel kui ka majanduse konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel.Infotehnoloogiline areng on tihedalt seotud ni globaliseerumise kui internatsionaliseerumisega.
11. Rahvusvaheline suhtlemine: globaalprobleemid
Üleilmastumine on teadvustanud globaalprobleemide teravust kogu maailmale. Paljusid probleeme, mis näivad ületamatud arengumaadele, on arenenud maade elanikel raske tajuda. Nt on raske ette kujutada, et puhta joogivee saamine on probleem. Vaesus arengumaades ing arenenud maades erineb põhjalikult.
Näljahäda ning eluaseme probleeme on arengumaades süvendanud rahvastikkuplahvatus. Pikaajaline alatoitumus kuulub seal peamiste surmapõhjuste hulka, lisaks levivad tänu halbadele sanitaaroludele ja harimatusele nakkushaigused (tuberkuloos, AIDS, hepatiit). Kolmanda Maailma haiglates moodustavad ligi 70% haiged, kes on nakatunud reostatud vett tarbides, mis on tingitud puhta joogivee nappusest. See tuleneb madalast arengutasemest, puudub kanalisatsioonisüsteem ning puhas vesi on kallis.
Halb majanduse tase ei soosi töökohtade teket ehk inimestel pole tööd, millega elatist teenida, või on töö väga algeline ja vähetasuv. Arvatakse, et ligi 40% arengumaade linlastest elatub juhutöid tehes.
12. Rahvusvaheline suhtlemine: inimõigused
Inimõigused on universaalsed , kuna puudutavad ühtviisi kõiki inimesi. Inimõiguste deklaratsiooni, mis on inimõigusi käsitlev alusdokument, võttis vastu ÜRO, väljendades inimõiguste rolli maailma ühendajana.
Arusaam inimõigustest on kultuuriti ning riigiti erinev. Inimõigustealast olukorda mitmekesitavad erinevad väärtusarusaamad, riikidemajanduslik arengutase ja valitsemisrežiim. Näiteks diktatuuririikides eiratakse inimõigusi, mis võib väljenduda nii füüsilises kui ka vaimses vägivallas. Põhja-Korea väldib rahvusvahelist majanduskooostööd.
Euroopalik arusaam inimõigustest
Tavaliselt seostakse inimõigusi kodanlike revolutsioonide ning vabariikide kujunemisega, sest nende käigus tõstatati avalikult idee, et kõik on võrdses seaduse ees ning kõigil on osaleda riiklie küsimuste otsustamisel. II ms-i lõpus hakkas inimõiguste ideoloogiat mõjutama heaoluriigi kujunemine. Briti sotsioloog , Thomas Marshalli arvates on igal sajandil olnud erinevad õigused esiplaanil : 18.saj-kodanikuõigused, 19.saj-poliitilised õigused, 20.saj-sotsiaalsed õigused. Marshalli sotsiaalse kodakondsuse idee kohaselt peab igaühele ilma lisatingimusteta olema tagatud inimväärne elatustase, õigus tasuta haridusele ja tervishoiule. Lähtutakse ka tõdemusest, et sotsiaalseid riske (nt töötuse risk) tekitab ühiskond ning neist põhjustatud toimetulekuraskustes ei saa süüdistada ainult inimest ennast.
Ameerikalik arusaam inimõigustest
Liberalistliku maailmapidil kohaselt peab riik tagama igaühe vabaduse, k.a. vabaduse valida rikkuse ja vaesuse vahel. Heaoluriik pole USA-s nii ulatuslik kui Euroopas ning toimetulekuküsimused on seal inimese enese, mitte valitsuse kanda. Samuti pakuvad endiselt kõneainet põhilised inimõigused ja –vabadused (nt. Usuvabadus , abordiõigus)
Euroopas püütakse tasakaalustada vabadus ja võrdsus, tunnistades, et piiramatu vabadus viib turumajandulikus ühiskonnas paratamatult ebavõrdsuseni. EL-is on lihtsam tagada inimõigusi, sest sinna kuuluvad demokraatlikud ja arenendu majandusega riigid, tänu millele on lihtsam kehtestada ühtseid nõudeid. El-il on ka ühisõigus ning inimõigused ja kodanikuvabadused (nn põhiõiguste harta) moodustavad ühe peatüki Euroopa põhiseaduse lepingust.
Kuna rahvusvaheliste õigusnormide esmaseks elluviijaks on rahvusriigid, siis on loomulik, et põhilised inimõigused ja kodanikuvabadused pannakse kirja iga riigi põhiseaduses, millele lisaks täpsustavad inimõigusi teised seadused (Eestis on nt vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus, lastekaitseseadus, isikuandmete kaitse seadus). Inimõigustele lisanduvad rahvusriigis ka kodakondsusega seotud õigused. Kui inimõigused kuuluvad igaühele ja on võõrandamatud, siis vaid sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta; omal soovil võib igaüks sellest loobuda ning taotleda mõne teise riigi oma. Kodakondsus kujutab endast riigi ja tema kodaniku vastastikust suhet. See annab inimesele õigusi, mida teistel (mittekodanikel) pole (nt hääleõigus, parteisse kuulumine, sõjaväe kohustus). Kuid kodanikul pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused riigi vastu. Samas ei saa riik vaid käskida, vaid peab tagama tingimused kodanikuvabaduste kasutamiseks.
Omaette kohtlemist vajavad inimõiguste alal apatriidid e kodakondsuseta inimesed ning seetõttu tahavad rahvusvahelised organisatsioonid, et kodakondsust oleks võimalik omandada mõistlikel tingimustel. Suur apatriitide osakaal ühiskonnas ei tule stabiilsusele kasuks.
13. Majanduspoliitika: riigi peamised majandusnäitajad (lk 138-149)
5.1 Riigi majandusressursid
Tootmistegurid – Majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal kasutada majanduslike soovide rahuldamiseks, mis jaotuvad kolmeks: Maa, Kapital , Inimkapital
Maa – Looduslikud ressursid (maa, mets, maavarad) ning kliima
Kapital – Tootmises vajatavad masinad , seadmed , tehased, mida kasutatakse toodete tootmiseks. Jaguneb finants- ja reaalkapitaliks. Finantskapital kujutab endast rahalisi vahendeid ( sularaha , arveldusarved, väärtpaberid, jne). Reaalkapital hõlmab muud varustust ja infrastruktuure.
Inimkapital,Tööjõud – Inimestega seotud ressursid, nagu rahva arv, haridustase ja kogemused. Majanduse arengus ei ole määrav tööjõu hulk, vaid pigem selle kvaliteet. Tuuakse välja ka neljanda ressursina ettevõtlikus, mille all mõistetakse inimeste valmisolekut riskida tootmise uuendamisega, kuid see kipub liigituma inimkapitali mõiste alla.
Alternatiivkulu – Tehes ühe valiku, tuleb loobuda millestki muust, sellest alternatiivist loobumise tõttu saamata jäänud tulu loetaksegi majandusteaduses alternatiivkuluks. Mõiste on oluline, et leida tõelist kasu, mida konkreetse valiku lisandumine pakub.
Majandussüsteemi eesmärgiks on ühiskonnas saavutada nii tarbija kui tootja maksimaalne heaolu, mistõttu on oluline ressursside kasutamise efektiivsus. Efektiivsust hinnatakse ühe toote kohta tehtava ressursi kulu põhjal või vastupidi: Kui palju toodangut saab toota sama ressursikulu korral.
Olukord, kus ressursse ei ole võimalik ümber paigutada nii, et saaks veelgi odavamalt toota on ühiskonna optimum, ehk ressursside optimaalne paigutamine . Selleni jõudmine on keeruline, kuid areng kulgeb pidevalt selle optimumi suunas.
Vabaturumajanduse tingimustes otsustab turg (Nõudlus ja pakkumine, tarbja ja tootja) valiku erinevate toodangukombinatsioonide vahel.
Turumajanduses kujuneb tasakaal, kus tarbijad maksimeerivad oma kasumlikkuse , rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel, arvestades oma võimalusi, ning tootjad optimeerivad oma tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt.
5.2 Majanduse koguprodukt ja majandusareng
Sisemajanduse koguprodukt(SKP) – Näitab riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumust. Võetakse arvesse vaid lõpptarbimisse läind kaupade ja teenuste maksumus.
Lõpptarbimine – Kaubad ja teenused, mida kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi teise toote või teenuse tootmiseks.
Vahetarbimine – Kaubad ja teenused, mida kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel. Näiteks võib autotehas osta teiselt tehaselt turvavööd, mis sisaldub ka auto hinnas . Seega kajastub turvavööde tootmine vahetarbimisena juba auto hinnas.
Rahvamajanduse koguprodukt(RKP) – Mõõdab kõigi antud riigi residentide poolt toodetud lõpptarbimiseks suunatud kaupade ja teenuste väärtust. RKP lähtub residentsuse põhimõistest, SKP aga territoriaalsest jaotusest.
Lisandväärtus – Igas tootmisetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine ehk kauba töötlemisel lisanduv kauba väärtuse kasv.
Nominaalne SKP - Nominaalne SKP ehk SKP jooksvates hindades väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust antud aastal kehtinud hindades
Reaalne SKP - reaalne SKP ehk SKP püsivhindades väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust muutumatutes baasperioodi hindades. Reaalse SKP kasvu kasutatakse ka majanduskasvu hinnanguna, kuna see peegeldab pakutud kaupade ja teenuste hulga kasvu, mitte maksumuse kasvu.
SKP per capita – SKP näitaja ühe inimese kohta. Nuff said.
Lisaks toodetud kaupadele ja teenuste väärtusele peegeldab SKP ka loodud väärtuste kasutamist. Sellest lähtuvalt võib SKP jagada neljaks osaks.
Eratarbimine. Suurim osa SKP-st suunatakse meie igapäevastele ostudele ehk kulutatakse
tarbekaupadele. Eestis on eratarbimise osakaal SKP-s 56 protsenti. Enamasti püüab riik ülemäärast
tarbimist piirata, kuna tarbekaupadel ei ole majanduse arengu seisukohast püsiväärtust, vaid nad
rahuldavad meie igapäevaseid vajadusi.
Investeeringud. Investeeringutena käsitletakse kulutusi tehastele, tootmisliinidele, seadmetele ja
muule sarnasele. Investeeringukulutusi tehakse enamasti tootmise arendamiseks . Mida enam ressursse
suunatakse investeeringutele, seda suurem on riigi kasvupotentsiaal. Seetõttu püüab riik investeeringuid igati toetada ja soodustada. Eestis on investeeringute osa hetkel 28 protsenti SKP-st.
Valitsuse lõpptarbimine. Valitsuse kulutused annavad ülevaate sellest, kui suurt osa on riigil
majanduses. Valitsuse kulutuste hulka kuuluvad näiteks kulutused haridusele, kaitsekulutused,
teedeehitus , ministeeriumide halduskulud . Mida kõrgem on valituse kulutuste osakaal, seda rohkem
sekkub riik majandusellu. Eestis on valitsuse lõpptarbimiskulutuste osakaal ligikaudu 20 protsenti
SKP-st.
Inflatsioon – Inflatsiooniks nimetatakse riigi keskmise hinnataseme jätkuvat kasvu piisavalt pikal perioodil. Seejuures on oluline, et kasvab just keskmine hinnatase .
Deflatsioon - Deflatsioon on riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus. Seega on deflatsioon inflatsiooni vastand. Inflatsiooni ja deflatsiooni vahepealseks olukorraks on hinnataseme stabiilsus, mille puhul hinnad ei muutu või on muutumine minimaalne. Euroopa Keskpank peab näiteks hindu stabiilseteks kui hinnaindeks ei kasva üle 2% aastas.
Inflatsioonimäär - Inflatsioonimääraks nimetatakse keskmise hinnataseme protsentuaalset muutust võrreldes baasperioodiga (eelmise aasta, kuu või kvartaliga).
Hinnaindeksid - Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil. Inflatsioon on seega hinnaindeksi kuine, kvartaalne või aastane muutumine. Eesti statistikaamet kasutab kuut eriliiki hinnaindeksit. Neist olulisemad on järgmised.
Tarbijahinnaindeks (THI) on indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade
muutust.
Tööstustoodangu tootjahinnaindeks ( TTHI ) on indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud
tööstustoodete hindade muutust, kusjuures hinnad võetakse ilma käibemaksu ja aktsiisita.
Ekspordihinnaindeks (EXHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisseveetavate ehk
ekspordikaupade hindade arengut.
Impordihinnaindeks (IHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisse veetavate kaupade ja teenuste hindade arengu.
Indikatiivne ostukorv - THI arvutamise aluseks on indikatiivne ostukorv, mis koosneb teatud erinevate osakaaludega tarbekaupadest ja kajastab keskmist tarbimist.
Inflatsioon mõjutab küll kõigi inimeste tulusid, kuid erinevalt, kuna kõikide toodete hinnad ei tõuse samas ulatuses, samuti ei tarbi kõik samu tooteid.. Näiteks kui kallinevad esmatarbekaubad, siis langeb eelkõige vaesemate inimeste heaolu, kelle sissetulekutest läheb suurem osa esmatarbekaupadele. Kui tõusevad luksuskaupade hinnad, mõjutab see eelkõige rikkamaid elanikkonnakihte. Inimene, kes on pangast laenu võtnud, võidab inflatsioonist, kuna peab inflatsiooni võrra vähem laenu tagasi maksma. Too aga, kellel on
suured säästud, kaotab, kuna tema hoiused kaotavad inflatsiooni võrra oma väärtust. Seega võib mõnede majapidamiste heaolu inflatsiooni tulemusena suureneda, samal ajal kui teiste oma väheneb.
Inflatsiooni peamiseks negatiivseks mõjuks on raha väärtuse ehk ostujõu langus. Raha väärtust kajastab kaupade ja teenuste hulk, mida saab rahaühiku eest osta. Inflatsiooni korral ei saa täna 100 krooni eest osta sama palju kaupa kui eelmisel aastal samal ajal. Tuleb siiski meeles pidada, et enamasti tõusevad inflatsiooniga võrdelises tempos ka palgad. Seega langeb inflatsiooni tulemusena küll raha väärtus, kuid inimese ostujõud ei pruugi langeda. Küll aga mõjutab inflatsioon negatiivselt säästusid. Hoides raha kodus sukasääres, väheneb selle raha väärtus inflatsiooni võrra igal aastal. Et seda vältida, võib raha paigutada panka, kus hoiustele makstakse intressi. Kuid ka siis tuleb jälgida, et intress ületakse või oleks vähemalt võrdne inflatsioonimääraga – vastasel korral kaotab raha väärtust ka pangas. Kuigi enamik inimesi arvestab oma igapäevatehingutes sellega, et hinnad tõusevad, ja kohandavad oma tegevust vastavalt sellele, siis pikaajaliste investeerimisotsuste tegemisel, nagu pensionikindlustus või eluasemelaen, tuleks kindlasti väga põhjalikult arvestada ja kaaluda oodatavat inflatsiooni.
Inflatsiooni võib tekitada olukord, kus nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine. Selle tulemusena on
inimestel piisavalt raha, et tarbida, kuid ei ole piisavalt selliseid kaupu, mida soovitakse tarbida. Seetõttu hakkavad kaupade hinnad tõusma, mis põhjustabki inflatsiooni. Niisugune olukord tekkib , kui pangad annavad väga lihtsalt laenu. Saadud laenu eest ostetakse kaupu – kortereid, maju, aga ka pesumasinaid või muud sellist, ning tulemuseks ongi hindade kasvu kiirenemine . Ka tootmiskulude kasv põhjustab inflatsiooni. Näiteks nafta hinna tõus maailmaturul mõjutab bensiini hinda koduturul, see aga omakorda näiteks veoteenuse hinda, mis toob jällegi kaasa inflatsiooni kiirenemise.
Samuti võib inflatsiooni tekitada hinnataseme ühtlustumine maailmaturu hindadega, nii nagu see on toimunud Eestis taasiseseisvumisjärgsetel aastatel.
14. Raha- ja fiskaalpoliitika
Majanduspoliitika 4 peamist eesmärki
Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega.
Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga.
Kõrge ja püsiv majanduskasv .
Õiglane sissetulekute jaotus.
Rahapoliitika – Raha väärtuse säilitamine ehk rahalise stabiilsuse tagamine
Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni, mis sisuliselt näitab ka raha ostujõu säilimist. Olles küll üks osa riigi majanduspoliitikast, on rahapoliitika teostamine ülejäänud majanduspoliitikast enamasti institutsionaalselt eraldatud ja tehtud ülesandeks täitevvõimust ( valitsusest ) sõltumatule keskpangale.
Traditsioonilise rahapoliitika puhul reguleerib keskpank enamasti kas raha pakkumist, seega käibeloleva raha hulka, või raha hinda ehk intresse.
Eesti rahapoliitika
Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil. Valuutakomitee süsteemi iseloomustab kolm
tunnust.
Fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes. Eesti kroon on alates 1992. aastast olnud fikseeritud
Saksa marga suhtes kursiga 1 Saksa mark = 8 krooni. Alates 1999. aastast, kui Saksa marga kurss
fikseeriti euro suhtes, on Eesti krooni kurss fikseeritud euroga: 1 euro = 15,64664 Eesti krooni.
Kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud kulla- ja välisvaluutareservidega. See
tähendab, et kogu käibelolev Eesti kroonide hulk on tagatud välisvaluutaga.
Valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev - kui ka kapitalikonto tehinguteks, st et Eesti krooni on võimalik vabalt vahetada igal ajahetkel välisvaluuta vastu.
Valuutakomitee on rahasüsteem, kus riigi keskpangal on väga piiratud võimalused teostada rahapoliitikat.
Valuutakomitee tähendab, et Eesti Pank ei saa ulatuslikult muuta raha pakkumist, kuna raha hulga
majanduses määrab välisvaluutareserv. Ka intresse ei ole Eesti Pangal võimalik muuta, sest fikseeritud
vahetuskursi säilitamiseks tuleb lähtuda Saksamaa keskpanga, alates 1999. aasast aga juba Euroopa
Keskpanga rahapoliitikast, mis määrab ka Eesti intresside taseme. Seega jääb Eestis riigi peamiseks
majanduspoliitiliseks vahendiks fiskaalpoliitika.
Fiskaalpoliitika
Kui rahapoliitika on suunatud ennekõike hindade stabiilsusele, siis fiskaalpoliitikaga püüab riik toetada majanduse arengut ning vähendada tööpuudust. Fiskaalpoliitika peamisteks vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud.
Maksud riigi majanduses
Maksude osatähtsust riigi majanduselus näitab maksukoormus , mida väljendatakse riiklike maksude
suhtena SKP-sse.
Lisaks üldisele maksukoormusele saab majandusarengut mõjutada ka maksude struktuuri muutes, sest
erinevate maksude mõju majandusele on samuti erinev. Nii mõjutavad tarbimiselt võetavad maksud, nagu käibemaks, rohkem vaesemaid elanikke, kes tarbivad valdava osa oma sissetulekust . Rikkamad inimesed säästavad suure osa oma rahast ning seetõttu avaldavad neile mõju pigem kapitalimaksud, nagu näiteks maks kinnisvaralt või intressidelt. Aktsiisimaksudega, nagu tubakaaktsiis või alkoholiaktsiis , on võimalik mõjutada kahjulikke toodete, näiteks alkoholi või sigarettide tarbimist.
Eesti tulumaksuseaduses kasutatakse võimalust, kus reinvesteeritud kasum ehk see osa kasumist, mida ei maksta välja omanikele omanikutuluna (seega ettevõttesse jääv kapital, mida kasutatakse näiteks investeeringute tegemiseks), on tulumaksuvaba. Kasum maksustatakse vaid juhul, kui see ettevõttest dividendidena välja võetakse.
Riigieelarve kulutused
Teine fiskaalpoliitika teostamise vahend on riigieelarve kulutused. Riigi kulutuste suurendamine ergutab tarbimist ja toob seega kaasa tootmismahu suurenemise.
Majanduspoliitika rakendamine
Kui kogutoodang langeb ja töötus kasvab märkimisväärselt, on tegemist depressiooni ehk
majanduslangusega.
Sellisel juhul võib riik suurendada kulutusi, et tootjad saaksid rohkem toodangut
müüa, palgata uusi töölisi ja tuua majanduse kriisiseisust välja. Teine võimalus on suurendada raha
pakkumist, mille tulemusena raha hulk majanduses kasvaks ning raha hind ehk intressid langeksid. Seega oleks võimalik odavamalt laenata ning investeerida.
Mida aga teha, kui majandus on n-ö ülekuumenenud? Majanduse ülekuumenemise põhjuseks on liiane nõudlus, mis toob kaasa kõrge inflatsioonitaseme ja toodangu väga kiire kasvu. Kõrge inflatsioon omakorda põhjustab inimestest ebakindlust, teenitud raha püütakse kiiremini kulutada, välditakse raha säästmist. Sellisel juhul on majanduspoliitika ülesandeks piirata tarbimist. Tarbimise piiramiseks on jällegi mitmeid moodused – tõsta maksumäärasid, vähendada riiklikke kulutusi või vähendada raha pakkumist, mille tulemusena tõuseks kapitali hind ehk intress.
Tänapäeva globaliseerumisprotsess ning riikide vastastikuse sõltuvuse suurenemine muudab
traditsiooniliste majanduspoliitikate rakendamise järjest keerukamaks. Seetõttu on mitmed riigid loobunud aktiivsest raha- ja fiskaalpoliitikast ning eelistavad teisi meetmeid. Sellisel juhul panustab riik ennekõike soodsa ettevõtluskliima arendamisesse ning innovaatiliste tegevuste toetamisse, näiteks haridus- ja tööhõivepoliitika kaudu. Eesti-taolise väikeriigi puhul muudab majanduspoliitika rakendamise veelgi keerukamaks avatus ja väiksus ülejäänud maailma suhtes, teisisõnu – Eesti majandusareng sõltub oluliselt välismaise majanduskeskkonna arengust.
15. Otsesed ja kaudsed maksud
Iga riigi maksusüsteem tagab rahaliste vahendite kogumise riigile. Maksusüsteem fikseerib, mida ja kuidas maksustatakse. Maksude eesmärk on anda riigile raha ehk finantse, millega tegutseda ning nad suurendavad õiglust tulude ümberjaotamise teel.
1) Otsesed maksud – makstakse riigile vahetult oma tuludelt
Otsesed maksud on nt:
Tulumaks (sh FIE tulumaks) - (11.09% kohalikule omavalitsusele+ 9.91% riigile) - tulumaksuvaba miinimum 144€. Ettevõtte tulumaksu võetakse väljamakstavatelt tuludelt, uuesti investeerimisel maksu ei pea maksma.
Sotsiaalmaks 33% (20% pensionifondi + 13% haigekassasse). Maksab tööandja vastavalt inimese brutopalgale.
Töötuskindlustus (2,8% töötajalt +1,4% tööandjalt)
Pensionikindlustus (II sammas e. kohustuslik kogumispension: ise 2%+riik 4%)
2) Kaudsed maksud – on inimesele maksmiseks nö valikulised, kujutavad endast teenuste ja kaupade hinnalisa . Kaudsed maksud on nt:
Käibemaks - 20% enamikele kaupadele / 9% haridusteenustele ja ravimitele / 0% eksportkaupadele, sadamates, lennujaamades
Tollimaks – kaupade tollimaks EL-s puudub.
Maamaks - maksab maa omanik, kasutaja, hoonestusõiguse omanik.
Hasartmängumaks - tarbimismaks , maksab korraldaja (nt kasiino )
Aktsiisid - tubakas , kütus, alkohol , elekter, pakend. Raha läheb üldjuhul kultuuri arendamiseks
Mootosõidukimaks (sh raskeveokimaks )
Reklaamimaks, parkimistasu, müügimaks (kohalikud maksud)
16. Riiklikud ja kohalikud maksud
1) Riiklikud maksud – kehtestatud riigi poolt, finantsressursid lähevad riigile. Riiklike maksude maksuhaldur on Maksu- ja Tolliamet . Neid makse kehtestab riik.
Riiklikud maksud on nt tulumaks, sotsiaalmaks, käibemaks, aktsiisid, hasartmängumaks, raskeveokimaks, tollimaks, töötuskindlustusmaks, pensionikindlustusmaks
Erandlik on maamaks – kehtestanud on riik, kuid tulud laekuvad täielikult kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Maamaksuga on maksustatud kogu maa.
2) Kohalikud maksud – kehtestab kohalik omavalitsus , tulud lähevad omavalitsuse kassasse .
Kohalikud maksud on nt reklaamimaks, parkimistasu, müügimaks, (üldised, kaudsed) lemmikloomamaks (sihtotstarbeline), paadimaks
Erandlik on maamaks – kehtestanud on riik, kuid tulud laekuvad täielikult kohaliku omavalitsuse eelarvesse
Maksude kirjeldusi vt. pt. 15
17. Üldised ja sihtotstarbelised maksud
Sihtotstarbelised maksud - need maksud, mille puhul on konkreetselt määratletud, mida saadud maksutuludega finantseeritakse.
Sihtotstarbelised maksud:
sotsiaalmaks - 33%, maksab tööandja, sellega finantseeritakse pensioni- ja ravikindlustust
töötuskindlustusmakse – 2,8% (töötaja) +1,4% (tööandja), rahastatakse töötuskindlustust
aktsiisid (kütuse, alkoholi, tubaka, elektri, pakendi) - tarbimismaksud, millega maksustatakse teatud konkreetset kaubagruppi. Aktsiiside kaudu püütakse mõjutada tarbijate eelistusi, nt. eelistada lahjemaid alkohoolseid jooke /keskkonnale ohutumat kütust. Kütuseaktsiis - teehoid, pakendiaktsiis – 50% keskkonnatasu.
kohustuslik pensionimakse – 2%, koos riikliku pensioniga peaks tagama elementaarse toimetuleku
hasartmängumaks, laekub nt. mängulaudadelt ja –automaatidest, suunatakse nt. Sporti
raskeveokimaks

Üldised maksud:

tulumaks – 21% (tulumaksuvaba miinimum 144 euri kuus), võetakse sissetulekult
käibemaks – 20%/9% (nt. õpikud, ravimid )/0% (eksporditav kaup), universaalne tarbimismaks
tollimaksud - kehtestamise eesmärk on tavaliselt siseturu kaitse vm. majanduspoliitilised eesmärgid
maamaks – laekub ainult kohalikule omavalitsusele; objektiks on maatükk
kohalikud maksud
18. Hariduspoliitika
Õnnestunud hariduspoliitika vähendab riigi sotsiaalkulutste koormat: haritud inimene leiab kergemini tööd, kindlustab oma toimetuleku. Õigus haridusele on üks peamisi inimõigusi.
Juurdepääs haridusele:
Kui võrreldakse riike, kasutatakse taolise juurdepääsu mõõdupuuna õppurite osakaalu rahvastikus. Arenenud maades on see kuni 16-aastaste hulgas väga kõrge. Rahvusvahelistes võrdlustes kasutatakse UNESCO haridustasemeid: I tase – põhiharidus, II – keskharidus, III – ülikooliharidus. Kohustuslik haridus peab olema tasuta, arenenud maades kulub hariduse rahastamisele 6-7% SKP-st (ka Eestis). Enamikes maades riigi/munitsipaalkoolides 90+% lastest. Ülikooliharidus tõstatanud ülikooliõppe rahastamise probleemi: tuntud ülikoolides õppemaks kõrge. Euroopa riigid on püüdnud III taseme haridust rahastada avalikest kuludest . Täna aga mitmetes avalik-õiguslikes ülikoolides üliõpilaste arv kasvab, kuid eelarve mitte, seega napib õppevahendeid, auditooriumid ülerahvastatud, õppejõud rahulolematud. Alternatiiv ülikooliharidusele: kutseharidus, seega peaks see võimaldama tööturul toime tulla. Kohustusliku haridustaseme mittesaavutamine ehk õpilaste põhikoolist väljalangemine on tõusnud üheks põhiprobleemiks maailma ulatuses. EL pöörab aga rohkem tähelepanu III taseme õppuritele. Euroopas ei lõpeta 18-24a õppijatest kooli u. 1/5 (ideaalis 2x madalam).
Tänapäeva hariduspoliitikas oluline haridusasutusse sisseastumine, seal edasiliikumine ja edukas lõpetamine. See on ettevalmistuks karjääriks töötuturul.

Põhiprobleemid

Üks osa probleemidest seondub hariduse kvaliteediga. Haridusuurijatel on mõõdupuud, mille alusel seda ehk õpilaste saavutusi hinnata: riigieksamid, tasemetööd, rahvusvahelised teadusuuringud, hariduskulutuste & saavutustaseme tasakaal. Õpitulemused paremad neis riikides, kus kehtivad riiklik õppekava ja saavutusstandardid (nt. riigieksamid). Teine reformide põhjus on kartus kaotada konkurentsivõime: rõhutatakse vajadust suurendada reaal- ja loodusteaduste aladel õppijate osakaalu. Proportsioone saab muuta nt. riikliku koolitustellimuse abil (nt. Eesti). Kolmas reformide ajend on elukestva õppe juurutamine . Senisest suurem tähelepanu täiskasvanuharidusele. Tänapäeval mitu kõrgharidust ja kutseoskuste täiendamine normiks. Tööturu vajadusi silmas pidades peaks EL-i täiskasvanutest 12-13% osalema koolitustes. Ka koolide juhtimise probleemid on reformide ajendiks: napib tõhusust, paindlikkust, osapoolte kaasatust. Skandinaavias nt. kaasamisprojektid: lähendavad koole kohalikule kogukonnale. Eesti kaldunud Suurbritannia neoliberaalse reformimustri matkimisele. Kõik aga ei poolda ideid haridusosakutest, valdade otsustusõiguse vähendamisest, vanemate vabadusest kooli valida.

19. Sotsiaal- ja tööhõivepoliitika

Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. Selleks kasutatakse mitmesuguseid meetmeid – nii teenuseid (arstiabi, haridus, munitsipaaleluase) kui ka rahalisi väljamakseid (kindlustushüvitised, abirahad, toetused)
Sotsiaalkindlustust kasutatakse nendes valdkondades, kus tarbijaid on väga palju, mistõttu ainuüksi riigieelarve tuludest (maksudest) ei piisa. Enam rakendatakse kindlustamise põhimõtet tervishoius ja pensionipoliitikas, aga ka töötuse ja tööõnnetuste puhul. Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvede saaja (tarbija) kaasamises rahaliste ressursside kogumisse. Näiteks peab inimene, kes tahab saada kompensatsiooni autoavarii korral, sõlmima kindlustuslepingu ja tasuma sissemaksed. Õnneks ei juhtu iga autoga avariid, mistõttu kogunebki kindlustusseltsil sissemaksetest piisav summa, millega kahjusid korvata. Sotsiaalkindlustus on selle kaasosaluse põhimõtte üle võtnud, mis tähendab, et hüvitist makstakse ainult inimesele, kes on teinud sissemakseid. Sissemaksed kogutakse sihtotstarbeliste sotsiaalmaksudena, mida ei tohi muudeks otstarveteks kulutada. Näiteks Eestis tuleb palgatulult maksta sotsiaalmaksu, mis läheb pensionikindlustusse ja tervisekindlustusse, ning töötuskindlustusmaksu. Reeglina on sotsiaalkindlustuses sissemaksed ja väljamaksed omavahel seotud – mida rohkem on inimene sissemakseid teinud, seda suuremat hüvitist ta saab. Nii sõltub tulevase pensioni suurus elus jooksul teenitud palga suurusest ja selleltmakstud sotsiaalmaksu summast ning ka kindlustusstaažist. Tervisekindlustuses kehtib seevastu solidaarsuspõhimõte.
Penisonisüsteemi ülesehitamisel kombineeritakse nüüdisajal sageli mitmeid finantsskeeme, eesmärgiga hajutada riske ja tulla paremini toime rahvastikuvananemisega. Üha suurem hulk riike juurutab täiendavalt kogumispensionide süsteeme. See tähendab, et tänane töötaja maksab sihtotstarbelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles aastate pärast, kui ta jõuab pensioniikka. Kogumispensionikindlustusega võivad tegeleda nii avaliku kui erasektori firmad. Eestis, samuti USA-s ja Ladina-Ameerikas ongi pensionikindlustusest just erapankade ja kindlustusseltside kanda
Lisaks sotsiaalkindlustusele rahastatakse sotsiaalprogramme ka riigieelarvest. See võib väljenduda abirahade maksmises või sotsiaalteenuste pakkumises. Abiraha erineb sotsiaalkindlustusest selle poolest, et see ei eelda abitaotleja isiklikku rahalist panust. Kriteeriume, mille alusel hüvitist makstakse, võib olla kahte liiki. Esimesel juhul saavad abi need, kes kuuluvad mingisse riskigruppi. Näiteks kõik puudega inimesed omavad õigust invaliidsuspensionile, riik maksab toetust kõikidele orbudele. Teisel juhul nõutakse, et taotleja tõestaks oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu, mis ei võimalda tal toime tulla. Niisugust laadi sotsiaaltoetus ehk toimetulekutoetus on enamasti seotud riigis kehtiva vaesuspiiri ehk toimetulekupiiriga. Abiraha makstakse vaid inimesele, kelle sissetulek jääb alla selle piiri.
Sotsiaaltoetuse ja -hoolekande traditsioonilised sihtrühmad on lastega pered ja vanurid. Nüüdisaegne sotsiaalpoliitika püüab tagada täisväärtusliku elu pikemaks perioodiks, mitte leevendada vaid ajutiselt rahalist puudust. Näiteks töötatakse välja vanuripoliitika ja perepoliitika, mis sisaldavad lisaks rahalistele hüvitistele ka eluasemeprogramme, päevahoiu- ja meditsiiniteenuseid, sotsiaalset rehabilitatsiooni , paindlikke hõivevõimalusi, kohalikku ellu kaasamise programme ning muud taolist.
Sotsiaalpoliitikas on säilitanud olulisuse ka traditsioonilised abivajajad – need, kel ontoimetulekuraskused. Sagedamini satuvad siia gruppi pikaajalised töötud, üksikvanemapered, üksi elavad süvavanurid. Kui neil lisaks sissetulekule puudub ka eluase või vajavad nad toimetulekuabi, on võimalik kasutada mitmesuguseid hoolekandeteenuseid
Võitlus tööpuudusega kuulub tänapäeval enamike valitsuste prioriteetide hulka. Euroopa Liidus oli keskmine tööpuuduse määr 2002. aastal 7,7 protsenti, mis on USA ja Jaapani tööpuuduses määrast ligemale 2 protsenti kõrgem. Eestis ulatub tööpuuduse määr isegi üle Euroopa keskmise. Töötusest põhjustatud majanduslike ja sotsiaalsete pingete tekkimise vältimiseks püütakse tööpuudust vähendada ja tööhõivet suurendada. Valituse sellesuunalist poliitikat tuntakse tööhõivepoliitikana.. Tööhõivepoliitika jaguneb vastavalt rakendatavatele meetmetele passiivseks ja aktiivseks
Passiivse tööturupoliitika korral tegeleb riik tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, st et abi on suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Levinuim passiivse tööturu meede on töötu abiraha.
Aktiivse tööpoliitika korral püüab riik tööpuudust ennetada, kasutades selleks mitmeid võimalusi nagu uute töökohtade loomine või ümberõppevõimaluste pakkumine. Euroopa Liidu liikmelisus mõjutab Eesti tööhõivepoliitikat üha enam ning eeldatavasti hakatakse ka meil rohkem kulutama aktiivsetele tööturu meetmetele.
EL-i tööhõivepoliitika toetub neljale sambale
• uus ettevõtluskultuur - rajamise eesmärgiks on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte rajamisel.
• töölerakendamise uus kultuur - keskendub kahele ulatuslikule probleemile EL-i tööturul. Need on pikaajaline struktuurne tööpuudus ja noorte tööpuudus.
• uuendustega kohandumise uus kultuur - seab eesmärgiks tööandjate ja -võtjate kohanemise kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga
• võrdsete võimaluste uus kultuur - peaks vähendama soolist diskrimineerimist tööturul, suunates vahendeid meeste ja naiste tööpuuduse erinevuste vähendamiseks ning ergutades uute töökohtade loomist eeskätt naistele ja emadele

20. Euroopa Nõukogu

Euroopa Nõukogu (EN) on rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast. Euroopa Nõukogu põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon ning seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga.
Euroopa Nõukogu üheks olulisemaks saavutuseks on Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine 1950. aastal, mille raames asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
Eurooopa Nõukogu alaline asukoht on Strasbourg 'is, juhtorganiteks on Parlamentaarne Assamblee ja Ministrite Komitee.
Euroopa Nõukogu peasekretär on alates 1. oktoobrist 2009 endine Norra peaminister Thorbjørn Jagland.
Euroopa Nõukogu on loodud 5. mail 1949. Eesti on Euroopa Nõukogu liige 14. maist 1993.
Euroopa inimõiguste konventsioon on rahvusvaheline leping, mis kirjutati alla Roomas 4. novembril 1950 ja jõustus 1953. aastal. Eesti Vabariik ühines Euroopa Nõukoguga ja kirjutas alla Euroopa inimõiguste konventsioonile 14. mail 1993. Riigikogu ratifitseeris selle 13. märtsil 1996 ning ratifitseerimine muutus Eestile rahvusvaheliselt siduvaks 16. aprillist 1996.
Euroopa inimõiguste konventsioon ja selle protokollid tagavad õiguse:

elule, isikuvabadusele ja turvalisusele;
õiglasele kohtulikule arutamisele tsiviil- ja kriminaalasjades;
valida ja olla valitud;
südametunnistuse-, mõtte-, ja usuvabadusele;
sõnavabadusele (sh ajakirjandusvabadus );
omandile.

Konventsioon keelab:

piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ;
surmanuhtluse;
oma riigi kodanike väljasaatmise riigist või nende riiki sisenemise mittelubamise;
välismaalaste kollektiivse väljasaatmise.
Konventsiooni täitmist kontrollib Euroopa Inimõiguste Kohus.

Konventsiooni täiendavad Euroopa sotsiaalharta, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise tõkestamise Euroopa konventsioon ja vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon. Kõigi nimetatutega on Eesti ühinenud.

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 195 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-02-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

195 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

lauri554 Õppematerjali autor

Ühiskonna õpetus II osa

Sarnased õppematerjalid

docx

Ühiskonna õpetus : täielik konspekt 10-12 klass

11ÜHISKONNA ÕPETUS 1.1. Nüüdisühiskond -on kujunenud suurriikide moodustumisega (19.saj). nt. Saksamaa- Pr. Preisi sõda 1870-1871 Otto van Bismarck ühendas Saksamaa suurriigiks mõisted-turumajandus,avalik –ehk valitsussektor,kodanikuühiskond,heaoluriik(sotsiaalne võrdsus ja õiglus) diktatuur jaguneb – autoritaarne totalitaarne- nt Valge-Vene,1924 NSVL,Saksamaa (1933), 1922 Itaalia (Mussolini) tööstusühiskond e. industriaalühiskond 1760-80ndad Inglismaal, kivisöe kasutusele võtt, tekstiilivabrikud industriaalühiskond, postindustriaalühiskond, info ühiskond, teadmusühiskond 1) kaidi leht+ 14h töö,põhilised leibkonna mudelid?(vt lk 7),manufaktuur – suur ettevõte, kus on tööjaotus (tea ka konveiertootmise plusse ja miinuseid) esimene konveierlint võeti kasutusele Fordi autotehases; „Aeg on raha!“ range arvestus, bürokraatia tugevnes, ametnikud haarasid ohjad; ratsionaalsus, Too välja 2 põhjust mi

Ühiskonnaõpetus

doc

Euroopa Liit, ÜRO, OSCE

(ÜRO) on 26. juunil 1945. aastal San Franciscos loodud 51 riigi poolt moodustatud rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Organisatsiooni tegevuse aluseks on ÜRO põhikiri (harta). Liikmesriike on 192. ÜRO peasekretär on Ban Ki-moon. ÜRO töökeelteks on inglise, prantsuse, hispaania, hiina, araabia ja vene keel.Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE=CSCE)Euroopa Julgeoleku- ja KoostööorganisatsioonEesti ühines OSCE-ga 17. septembril 1991. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE, kuni 1995. aastani Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents - CSCE) tegevuse põhivaldkonnaks on julgeolekualane koostöö riikide vahel. OSCE sai alguse diplomaatilise konverentsi

Ühiskonnaõpetus

docx

Ühiskonnaõpetuse riigieksam 2012

1. Nüüdisühiskond Ühiskonna mõiste ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit esimene e avalik sektor (riigi- ja omavalitsused), teine ehk erasektor (eraettevõtted) ja kolmas ehk mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja ühendused). Ühiskonda mitmekesistavad erinevad inimesed mitmekesisus ehk pluralism on ühiskonnale loomulik. Erinevused inimhulkade vahel tingivad kihistatuse ehk sotsiaalse struktuuri. Ühiskonnaelu tasandid - perekond, küla, linn või riik, riikide ühendus, maailm. Ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus, tervishoid, valitsemine. o Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond) - nüüdisühiskond vormus koos rahvusühiskondade/rahvusriikidega 19. sajandil. Nüüdisühiskond TÄNAPÄEVA ARENENUD ÜHISKOND, MIDA ISELOOMUSTAVAD AVALIKU SEKTORI

Ühiskonnaõpetus

pptx

Rahvusvahelised organisatsioonid

Rahvusvahelised organisatsioonid Eesti osalemine rahvusvaheliste organisatsioonide töös ÜRO – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon • Asutatud: 24. oktoobril 1945 • Peakorter: New York • Liikmeid: 193 • ÜRO peasekretär: Ban Ki-Moon • Eesti kuulub ÜROsse alates 1991. aastast ÜRO eesmärgid ÜRO eesmärgid: • rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine; • riikidevaheliste sõbralike suhete arendamine; • rahvusvahelise koostöö saavutamine rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuriliste ja humanitaarprobleemide lahendamisel ning inimõiguste järgimise edendamine maailmas ÜRO aastatuhande arengueesmärgid • 1. Likvideerida täielik vaesus ja nälg. • 2. Saavutada üleilmselt alghariduse kättesaadavus. • 3. Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi. • 4. Vähendada laste suremust. • 5. Parandada emade tervislikku olukorda. • 6. Võideld

Ühiskond

odt

Ühiskonna eksam

Ühiskonna eksam Pilet 1 1) Nüüdisühiskonna kujunemine : Nüüdisühiskonna tunnusjooned: - Inimõiguste tunnustamine - Vabameelsus (inimsuhetes ja vaimuelus) - Rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises - Tööstuslik kaubatootmine - Ühiskonnasektorite eritatavus ja vastastikune seotus Anastav majandus - korilus, küttimine, kalastamine Agraarühiskond e põllumajandusühiskond - enamik inimesi tegeles põllumajandusega ja kalapüügiga, kus tööd tehti peamiselt käsitsi. Inimesed jäid paikseks. Ajapikku arenesid ka käsitöö ja kaubandus, kuid nendes valdkondades olid hõivatud vaid väike osa elanikkonnast. Linnades elas umbes 5% elanikkonnast. Industriaalühiskond - kasvab tööstuses töötavate inimeste arv(suuremaks kui põllumajanduses töötavate inimeste arv). Tööstusliku pöörde eeldusteks olid teaduse ja tehnika areng ning rahakapitali ja tööjõu olemasolu. Ühe suurema osa inimese igapäevases

Ühiskond

docx

Ühiskonna riigieksami materjal

Nüüdisühiskond o Ühiskonna mõiste Suurte inimhulkade kooselu korrastatud eluviis. o Nüüdisühiskonna kujunemine Ühis- Agaarühiskond Tööstus Post-industriaal Infoühiskond Teadmusühiskond kond ühiskond ühiskond Tunn o 3000a eKr o 18. saj o 20.saj o 1980n o 21. Saj - ... u-sed 18.saj 20. Saj keskpaik-.. dad o Paindlik lõpp keskpaik . o Uue töögraafik o Peamine o Peamine o Teenindu tehnoloogia o Teadussaav tööhõive tööhõive s-sektori kasutusele- u-tuste raken- põllumajan tööstuses osatähtsuse võtt damine majan- duses o Linnastu tõusmine o Inform duses, polii- o Suurpered mi-ne, o Kõrgte

Ühiskonnaõpetus

docx

Ühiskonnaõpetuse riigieksamiks valmistumine

Ühiskond - inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum. Industriaalne e tööstusühiskond 18. sajandu Inglismaa Tööstuslik tootmine *manufaktuurid asendusid vabrikutega Töötegemine muutus ratsionaalseks ("aeg ja raha") Tugevnes bürokraatia Tööaeg domineeris puhkaja üle Palgatöö (määras väärtused) Otsiti meelelohutust (kasiinod, kabareed, loterii jne) Muutus ühiskonna sotsiaalne jaotus Progressi sümboliks kujuneb linn (palgad, moodsad kaubad, transport) Muutus leibkonnamudel - väikepere Postindustriaalne ühiskond alates 20. sajandi viimasest veerandist Teenindussektori osatähtsuse kasv Tootmise mahu asemel tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses Koveieritööliste asemel vajatakse haritud spetsialiste Riik reguleerib ka majanduse arengut (varem vaid poliitika ja õiguskord) Omanike asemel teevad otsuseid tegevjuhid (spetsialistid) Kujuneb keskklass Vabam töökorraldus Oluline loovus ja oskus töötada me

Avalik haldus

docx

Ühiskonna valitsemine

Ühiskonna valitsemine Valitsemine: riigi kui terviku juhtimine Haldamine: ametkondade ja kohalike omavalitsuste tegevus parlamendi ja valitsuse otsuste elluviimisel. Põhiküsimused : Kes valitseb? Rahvas. Erakondade ja survegruppide kaudu, valimiste ja rahvahääletuse abil. Kuidas valitsetakse? Niiviisi, nagu määrab valitsemiskord (diktatuur - piiramatu võim; põhiseaduslik - piiratud võim) Demokraatlik valitsemiskord ( põhiseaduslik valitsemiskord) Valitsemiskord, milles põhiseadusele kuulub tähtsaim roll Iseloomulikud jooned: 1. tugineb põhiseadusele 2. võimude lahusus (peab takistama võimu koondumist kitsa isikute grupi kätte) 3. kodanikuvabaduste ja õiguste tagamine 4. regulaarsed vabad valimised Põhiseadus: riigi tähtsaim õigusakt, võib olla ühe dokumendina (Eesti), või dokumentide kogum (Suurbritannia) Demokraatliku valitsemise põhivormid: Presidentalism President on nii valitsuse juht kui riigipea, kuid tegevus on piiratud

Ühiskond

Rohkem sarnaseid